Vahtriku talu

Aare on peidetud 2021. aasta detsembriseeria 17. detsembri aardena.

Hoolimata asjaolust, et inimtühi Põhja-Kõrvemaa on täna populaarne sihtpunkt värskes õhus viibimiseks, peitub seal mälestusi minevikust, mis on mõjutanud Eesti elu erinevaid tahke. Näituseks võtke ette pooletunnine matk Kaksiksilla parklast ja satute kunagisse metsavahikohta, kus on sirgunud Ferdinand Petersen.

Siin Vahtriku talus sündis 1887. aasta 13. märtsil metsavahi pojana elektrijaamade ja vee jõul töötavate elektrijaamade ehitaja, Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse teedeminister, iseseisvusmanifesti kaasautor, hilisem maareformi läbiviija Ferdinand Petersen (surnud 18. veebruaril 1979 Chapel Hillis, USA-s).

Vahtriku oli iidne metsavahikoht. Metsatalu ümbritses ürgmets. Vana õlgkatusega suitsutare piiras kõrge liivamägi. Selle taga lookles Soodla jõgi. Naabertalud asusid kaugel metsavahelistel lappidel. Hundid, karud ja põdrad müttasid metsas. Neid ei tülitanud keegi. Metsised ja tedred kiikusid puudel, saarmad ja pardid solistasid vees, rästikud looklesid sooservades. Jões oli palju kalu ja vähke. Vähke näiteks müüdi Tallinnas turulgi.

Ferdinandi isa Juhan Petersen saadeti Käidrale (tänase nimega Koitjärve) metsnikuks ning elamiseks anti Pruuna mõisale kuuluv Vahtriku metsavahitalu. Et tähelepanelikul ajaloohuvilisest toponüümikul pilt selgem oleks, siis toona nimetati seda ala üldsegist Pruuna Tagakõrveks. Aga tuleme tagasi loo raskuskeskme juurde. Ferdinandi isa rahmeldas Käidral nelikümmend aastat, algul üksi, siis kolmkümmend neli aastat koos abikaasaga. Välissündmustest saadi teateid harva ja need ei huvitanud kedagi. Mets ja selle rikkused kuulusid mõisale. Metsnik oli kõige selle varahoidja ja kasvataja. Mõis oli kaugel ja ei tülitanud taluperet. Mõisahärra ise tuli harva vaatama mõisa avaraid tagamaid. Elamine oli vaba ja peaaegu iseseisev. Lähimad naabrid asusid Laane, Oru ja teistes Koitjärve küla taludes umbes kahe kilomeetri kaugusel, mis tähendas ühtlasi seda, et kõikide töödega pidid nii peremees kui perenaine pigem ise hakkama saama.

Kuigi Juhan Petersen pani peaaegu kogu oma elutöö Vahtriku ülesehitamisele, ihkas hing oma kodu. Oma tublidusega oli ta piisavalt varanatukest kõrvale pannud ning ütleski 1890. aastal, pärast renditalude müügi algust Põhja-Eestis, teenistuse üles ja rajas hiljem oma talu Kaersoo külla Raasikut ja Anijat ühendava tee äärde. Aga poja Ferdinandi, kes oma kehaehituselt oli pigem nõrguke, puhul leidsid vanemad olevat mõistlikum panustada tema kooliharidusele, kes pärast Raasiku vallakooli siirdus õppima Tallinna. Haridustee viis Reaalkoolist Peterburi Polütehnilisse Instituuti ning seejärel algas nii erialane tegevus vesiehituse alal kui ka jõupingutused Eesti iseseisvuse nimel.

Aga Vahtriku talukoha saatuseks oli kurb lõpp pärast II maailmasõda Aegviidu ja Tapa vahele rajama hakatud polügooni tõttu. Kunagist metsavahikohta meenutavad täna liivakünkasse rajatud kelder ja lagunev purre üle Soodla jõe.

P.S. Soe vihje ka, eriti neile, kes talvel siia satuvad – puudega küll metsa ei minda, aga võtke ikka vähemasti söed ja vorstid kaasa. Kohapeal on inventar naudisklemiseks olemas. Või siis istuge niisama, kuulake Soodla jõe vulinat ja mõelge sellele kunagisele vabadusele siin Kõrvemaal.