Kingitus Yksk6ik Krissule

Krissu midagi ei karda,
kiirgab temast kulda, karda,
müttab rabas, kõigub ladvas
kasvõi rinnuni on mudas.

Kama kaks, mis ilm on väljas,
Yksk6ik Krissu skoori näljas
tormab metsa poole juba
endal kütmata on tuba.

Silkab mööda metsaradu,
kleite on tal mitmeid, sadu.
Käpik kätte, soni pähe,
aardeid on ju õige vähe.

Pliiats taskus ootab nuga
saaks vaid logimise luba
mõistatus veel vastu punnib
aju liigutama sunnib.

Geokolleeg see pritsib sappi
läheb talle kiirelt appi
nuputavad üheskoos
raba serval, täitsa soos.

Varsti naerul kõigi suud
läbi uuritud kõik puud
ühe seest sai leitud tops
aitas oma mehe vops.

PETi peal on krõbe samblik
mille vahel siblib ämblik
Krissu kangestub ja kisab,
erksust õhtule see lisab.

Aaretades aeg kaob kiirelt 
nagu sibaks nurgas hiired
täna Krissul hällipäev, 
mis kauaks kauaks meelde jääb!


Palju Õnne!

Esimesena on aarde juurde oodatud sünnipäevalaps ja peale seda Yksk6ik kes.