Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tartumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 2.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Käisin täna suusatamas. Noh, korra aastas ju võiks, eriti kui on selline talv nagu praegu. Tõmbasin oma pisut vormitu keha natuke liiga liibuvasse suusakostüümi ning otsisin kuurist aastase kultuurkihi alt välja kunagi suure hurraaga ostetud võistlussuusad. Eelmise aasta määre on veel all, vägev! Rajale! Ja ega ma siis mingi papist poiss pole, alla Vooremäe reljeefi ei tule kõne allagi. Vooremägi ei hellita ka, kohe parklast algab lõputuna tunduv tõus Vooremäe tippu. Juba esimese viiekümne meetriga oli mul kops kinni ja iga järgnev tõuge tundus infarktile võlgu elamisena. Jõudsin ähkides ja puhkides tippu, pulss 200, silme eest must ja jalad värisesid all. Õnneks nüüd saab natuke puhata, tuleb korralik laskumine. Võtsin siis urvitava asendi sisse ja hakkasin oma võdisevail jalgel laskuma. Alguses läks hästi, hoog muudkui kogunes. Aga siis läks parem jalg krampi, vasak suusajälg hakkas vibama ja suusk sõitis jäljest välja. Kaotasin tasakaalu, üritasin suuskadega joosta, keppidega tegin suuri õhuringe tasakaalu kompenseerimiseks. Tohutu kiirusega mäest alla vuhisedes õnnestus vasak jalg paremasse suusajälge rihtida, parem jalg aga muudkui kaugenes vasakust... ja siis see tuli. Suusasild. Enam polnud päästa midagi. Panin täiega kümpi vastu sillaposti, jalad ja käed laiali nagu meritähel. Ohsaa-raks, oli see vast pauk. Kepid lendasid minema, suusad pooleks pilla-palla.
Ellu jäin! Toibusin ja ajasin end püsti, jalg valus, põsk marraskil, muhk peas, riided katki. Ainsa jalga jäänud suusa võtsin jalast ja virutasin suurest vihast kaugele metsa. Suusaisu selleks aastaks nagu peoga pühitud, keerasin ringi ja lonkasin koju.
Kuhugi siia maandusid kepid.
NB! Aardes puudub kirjutusvahend.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (14), lahe_teostus (13)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC9RAM1
Logiteadete statistika:
86 (100,0%)
0
4
2
2
0
0
Kokku: 94
Logiraamat otsast otsani täis, kuhugi paigutasime end veel ära kuidagimoodi. Peidukas ise äge :)
Geojaanituuri leid #74. Oh, jutt on mega, nauditav lugemine. Mihkel oskab lisaks illosti rääkimisele sama hästi ka kirjutada :D Aaret otsides oli kõik justkui selge, aga no ei leia. Näppisin ja mudisin. Lõpuks abistasin suti mitmiktööriistaga ja see päästis päeva. Aga ikkagi oli tunne, et tahaks juba taas õhtuseid sõpru näha ja napsu võtta. Aitäh Mihklile hää loo eest, mida juba tsiteerinud olen :-D
Oo..see teostus oli mõnna ja lugeda ikka jah...tasub. Tugevad näpud...no siis pole ka külmumisest lugu. Tänane 8s leid.
Seda sai siin ikka otsitud sest ega me kirjeldust ei lugenud:D Telefoni keps hüppas ringi. Sai ühtesid objekte uurida palju aga ei tulnud. Lõpuks ma siis leidsin ühe koha pealt, ei tea kuidas nii pime sai olla. Täname!
Kuidas seda nüüd moodsal ajal öeldigi? Ah jaa, taaskasutus!
Aardekirjeldust tasub lugeda, nii võib aarde leida olulisemalt kiiremini kui ilma lugemata. Sellal kui ma mujal asjatasin ja aaret otsisin, toimetas Bruno juba selle kallal. Teostus nagu ikka - suurepärane.
Nüüd said meil umbes pooled aarded leitud, kõhud tühjaks ja naasesime autosse, et end pisut tankida ja seejärel jätkata. Aitäh.
Leitud. Mina hakkasin keeruliseks ajama, aga Heret võttis kohe logi välja.
Väga lahe aare. Vajasin abivahendit, ega õnneks leidus kotis midagi sobivat.
Olin kohe õige koha peal, aga olin juba peaaegu alla andmas enne, kui lahti sain. Väga ägedalt seostuvad aarde lugu ja teostus. Tänud peitjale!
Loodan, et suusatajal on luud-kondid terved. Suusad-kepid igatahes said üle vaadatud ja nimed suusamäärdega kirja pandud. Varsti on aeg suusad kapist välja otsida! Täname!
See "muu" suurus pani natuke mõtlema, et mis ta olla võib. Hargnesime Mirjamiga, ma siis sain esimesena asjale jaole. Väga kaval teostus, olen isegi mõelnud midagi sarnast teha.
Matkakepid jätsime sinnapaika, aga siin sai selle-eest vähemalt suusakepiga suuremat tutvust teha. Vallutasime mõlemad tasandid, Märtenil läks õnneks. Aitäh!
Suure suusa- ja retrosõbra võttis sõnatuks. Kõik sildid ja tuhat tänu!
Sinnivinni jäigi kinni. Igatahes, midagi sellist pole ma veel näinud.
Pühadeaega anti ikka üks täitsa vaba päev ka. Kuna kilulinna perimeetris haigutab paras tühjus siis seadsime sammud siia. Tegelikult oleme oma seltskonnas seda ammu planeerinud aga ikka pole tulekuks kõik nagu sobinud. Ka nüüd terendas ees tulevik nii, et enne sügist ei saa kui kohe ei lähe. Saime seltskonna poole suuremaks ja asusime pühapäeva hommikul teele. Kohapeal oli kõik väga vahva. Päike säras terve päeva. Kus oli lumi, seal oli see tugev ja kandis, kus oli lumi läinud, oli pinnas kuiv ja mudata. Mõne lombi Indy ikka leidis ja siis oli taas lusti. Kogu teekond oli kaunistatud kingitustega geopeituritele ja kohati oli tunne nagu see pühapäev on üks kiirelt korduv jõuluõhtu lapsepõlvest. Mõned olid küll puhkamas ja mõnedeni ikka ei küündinud ka aga küllap teevad need rõõmu neile, kellele sellised meeldivad. Tagatipuks kohtasime jõuluvana ennast ka. No mida ühest päevast veel soovida... Suur tänu kõigile peitjatele ilusa päeva eest.
Ootamatute plaanidega pühapäev 500, palun!
Järgmiseks vaatasime möödaminnes üle, mida Phantomi T5-kad endast kujutavad ning logipeatused tulid jälle alles suusaässade juures. Ma lähemale jalutamise käigus pakkusin, et esimene peidukaobjekt on juba selle ettepoole jääva silla juures aga tuli välja, et siis ikka selle tagumise :). Lahe teostus, siinne aare saab ka sildid ja fp ning tänud meistrile valmis nikerdamast.
Nagu mulle varemgi on üteldud tasub kirjeldust lugeda ja vaadata mida otsid ja teinekord mõni logigi lugeda. Mina aga vaatasin kaardilt, et suund õige tee õige ja enamvähem tean mida otsin, sain siis jupp aega otsida, kui otsustasin lugeda, mida otsin. Objekt oli küll sarnane ja lähedal ja leid tuli ka suht kiirelt, aga sain kahes kohas otsida. Logiraamat suht täis, veel leidsin koha kuhu kirjutada.
natuke aega nuputasime korrus madalamal, kuid siis otsustasime üle kontrollida selle ilmse. aitäh!
Õiged asjad hakkasid kohe silma. Õige mõte ka kus aare olla võiks. Minul õnneks ei läinud, küll aga tuli Karlil hea idee. Karl muukis meid aardeni ja mina panin nimed kirja.
Päris tore teostus. Kahju vaid, et katki. Leidmist see ei takistanud kui saime aru, et tõmmates kaugele ei jõua :) Tänud aarde eest!
Igavesti vahva teostus. Aga jah, murdunud jubina tõttu on ligipääs raskendatud. Tänud peitjale
Found it: 25.Jun.2022 11:37 Vooremäe: Suusaäss 1 Midagi meile lohutuseks. Lõpetasime selle rajaga. Ei tundunud sobiv aastaaeg ega tuju siin kolistada. Erilisi herneid leiab ka mujalt.
Kaaslane otsis ühest otsast ja ma siis asusin konteinerit haarama teisest, siis ta läks juba teisele poole otsima, mida ma pidasin uudistamiseks. Nimi oli seega hetkega kirjas sellesse kavalasse peidukasse. Tänud!
Jälle midagi geniaalset ja vaimukat. Eelnevatest logidest lähtuvalt aimasin ära otsitava. Ülilahe lugu ja teostus! Aitäh!
Eelmine kord kui käidud sai, siis proovisime seda aaret leida, aga ei leidnud. Seekord Mattias andis väikese vihje ja ma kohe teadsin kus kohast otsida. Aitäh peitjale.
Leitud. Avamisega läks aega maa ja ilm, sest ei julgenud midagi katki teha, aga normaalse käesurve peale oli lootusetu kuhugi ligi pääseda. Lõpuks ostis Wingmän endale viimases hädas sissepääsupileti ma-ei-teagi-mitme-sendiga ja mina pressisin ennast ka sulguvast uksest veel viimasel hetkel läbi. Logitud. Aitäh!
Kohale jõudes leidsime küll eest õiged asjad, aga nu kust poolt nüüd nendele läheneda. Otsisime, mis otsisime, aga ei midagi. Aga kui leidsime maast ühe ära murtud asja jõudis kohale, kuhu peame oma silmad ja näpud suunama. Tänud tänud toreda aarde eest.
Suusk sai leitud. Nüüd said ka kepid leitud. Vaja on veel vaid ässa ise. Aardeni jõudmiseks tuli natuke vaeva näha aga nimed saime kirja. Aitäh ässale ja peitjale.
Siin läks ilmatu kaua. Tundsin puudust autosse jäänud abivahendist. Juba minema hakates ei andnud hing rahu ja leidsin viimasel hetkel asenduse. Õnneks sellest piisas, aitäh!
Väga lahe aardekirjeldus. Salme tegi metsas jalutades sellest mulle lühikokkuvõtte ja nüüd veebis logides lugesin ka ise läbi. Aaret otsides kujutasin elavalt ette, kuidas peitja siin ringi tuhises. Täna ühtki suusatajat polnud, kuid üks tervisesportlane jooksis küll kepid käes mäest üles ja alla. Meie leidsime kiirelt endale vajaliku ja peale väikest nokitsemist sai nimed kirja pandud. Lahe aare nii ideelt kui teostuselt. Aitäh!
Kepid said kohe leitud aga aarde kättesaamisega läks ilma abivahenditeta veidi aega. Tundub, et detail on aardel katki läinud.
Suusk leitud ja leitud siis kepid ka. Kui poleks juhtumisi üks detail silma hakanud, siis oleks logiraamatut ilmselt üksjagu aega otsinud. Aitäh peitjale otsimisrõõmu pakkumast!
Veoautojuht võtab suuskadega hääletava neiu peale.
- "Suusad võid kasti panna"
- "Kepid ka?"
- "Natuke ikka"
Kepid said kerge vaevaga leitud, veidi aja pärast Õnnestus ka koht leida, kuhu oma nimed kirja panna. Kaalusin isegi sellesse kohta peitmist, aga see lahendus on kindlasti parem. Aitäh peitjale.
Alustuseks leidsin ka pastaka (ei jätnud edasi vedelema, võtsin kaasa). See natuke reetis, kust peaksin põhjalikumalt otsima. Õnneks väga kaua ei läinud. Abistas ka see, et üks tükk eraldunud. Oli küll seal samas aarde lähedal, kuid tagasi panna ei õnnestu. Aare kavalalt ja eeskujulikult teostatud, soovitused, südamed jälle külge. Aitäh!
Suusaässad leitud! :) Keegi oli aarde juurde pastaka jätnud. Logiraamatute leidmine oli keerulisem kui arvata võiks.
Leidsime suusaässad tagurpidi, vahvad meistriteosed. Paberi kättesaamiseks soovitan keeravaid liigutusi. Aitäh
Juba kaugelt aimasin, kuhu aare peidetud on ja nägu lõi särama. Kõik suusatamisega seonduv saab kohe minu poolehoiu ja pole ka siinne aare mingi erand. Tänud peitjale!
Teiste logisi lugedes, sain hea arusaamu, kus aare olema peaks. Aare jäi ka kohe silma ning käes ta oligi. Raskusi oli aga sellega kuhu logi kirja panna, sest seda ei saanud ma mingil moel kätte. Peale viie minutilist mõtlemist, proovimist ja peaaegu juba minema kõndimist sain selle logirulli ikkagi kätte ja nimi sai kirja. Aitäh!
Eelmise aarde juures kogunenud kambad hakkasid vaikselt laiali valguma. Vähemalt ühega neist tekkis meil sama suund ja pidime hetke passima, et vahemaad kasvatada. Ometigi jäi kauguses toimetav paarike kergelt silma. Proovisin siis kohale jõudes meelega esmalt valest kohast otsida. Aga kuna see edu ei toonud, siis tuli ülejäänud gängiga liituda ja vahvat aaret imetleda.
Tänud.
Haa, suusatamine (naerunägu muutub järjest enam kurvemaks ja lõpeb lakkamatu pisaratevooluga). Ehk on suusatamine tegelikult tore, aga mul sai sellest tõesti siiber. Esimesest klassist peale uhasime kohustuslikus korras kohustusliku arvu kilomeetreid iganädalaselt Võrumaa kuplite vahel ja mida aasta edasi, seda vähem see mulle meeldis. Mingis meeltesegaduses sattusin kooli suusavõistlusele, kust kolmanda kohaga klassikat pekstes tagasi tulin, aga seejuures ei saa märkimata jätta, et ma nautisin protsessi 0%, kogu aur oli sellel, et mida kiiremini sõidan, seda kiiremini see suusaäng läbi saab. 12. klassi viimases suusatunnis tõotasin endale, et need mu elu viimased suusakilomeetrid ja mitte kunagi enam ei pea ma (kohustuslikus korras) suusatama. Siiani olen lubadust pidanud ja isu pole viie aasta jooksul tagasi tulnud.
Selle kadunud atribuudi leidmine oli oluliselt meeldivam, kui 12aastat suusaagooniat.
Jah minu jaoks oli ka siinne kant täitsa uus avastamine. Suusatatud kui nii sai korralikult vististi kooli ajal. Siis oli paarkymmend aastat musta maad kuni paar aastat tagasi sai endale uuesti murdmaa varustus soetatud. Ja loomulikult hoolimata sellest et juba parklas oli raskusi tasakaalu hoidmisega oli vaja esimese asjana analoogse kyyru otsa ehk siis Keila tankimäe otsa ronida. Sealt alla laskumise ajal j6udis ikka päris mitu korda peast m6te läbi käia et kas maandun nyyd vasakus, paremas kraavis v6i panen lihtsalt otse lappi siruli. Erinevalt n6ukaaegsetest alumiiniumsuusakeppidest käisid tänapäevased sysinikud ka ikka mitu korda nii paindesse et oli tunne et kohe kohe käib raks. &nneks siiski miskit katki ei läinud ja ka kraavi ei käinud. Ei tasu ikka kohe vana rasva pealt suusaässa mängima hakata vaid valida esiti ikka nac lapikum rada :D Peitjale aga tänud m6nusa nostalgilise eest ;)
Vooremäele suuskadega pole sattunud, tegelikult pole siia üldse varem sattunud. Samasugused tunded nagu peitjal tekitasid siiski palju äratundmisrõõmu.. oeh, need meeletult pikad ja järsud tõusud, neid on kogetud ja kirutud ka palju põhjapoolsematel suusaradadel :D Tore teostus. Aitäh!
ps üks detail oli irdunud, leidsime selle lähedusest.
Need rajad tunduvad tõesti ässad ning peaks talvel järele proovima. Täna suuski kaasas polnud ja ega suuskadel siinsete aarete otsimine polekski väga mugav. Küll aga oli mugav mõnusa ilmaga jalutada ja ägeda teostusega aardeid otsida.
Oi need vooreka rajad. Siit on ikka igasuguseid mälestusi. Osad õige vanad on päris lapsepõlvest, kui ma veel suuskadest midagi ei jaganud ning mind vanemate poolt kelguga kuhugi nõlvale jäeti, kuniks nad oma suusatiire tegid. Hilisematel aegadel on saanud isegi siin suusatamas käidud. Keerukas vihkamise ja armastuse tasakaal on nende radadega. Mäkke ronimine on alati paras suremine ja laskumised on õnnemäng. Kui jälg kehvavõitu või rada jäine, siis pigem hoian eemale - need kurvilised laskumised ei andesta. Aga kui on head lund ja ilusat rada, siis minu jaoks on need tõusud igati väärt seda adrenaliinilaksu, mis need laskumised annavad. Ka seekord oli väike adrenaliin sees, sest tahtmine oli väikest edumaad hoida ning nimi kirja saada enne just maha jäetud seltskonna saabumist. Tänud peitjale!
Peale ronimisaardeid lõime seltskonnad jälle lahku, et kõik saaksid avastusrõõmu kogeda. Aare on teemasse ja isegi käidud siin radadel korduvalt suusatamas. Tänud!
Peidukas on väga stiilipuhas. Kahjuks pudenes üks osa küljest ära, millest me koheselt ka peitjat teavitasime. Jätsime asjanduse nii, et järgmised selle ikka ka kätte saaks. Tänan.
Alguses sattusime korrus liiga madalale, aga Mikk märkas ka õiget kohta. Tatsasime tagasi ja poleerisime mõlemad üle, Mikul näkkas. Aitäh!
Ka teise Ässa viskas lauale Anneli, talle jäi peidukoht esimesena silma. Tänud peitjale
Täitsa omapärane peiduviis.Aitüma suusaässale
Mulle näidati silla öeldes ainult "kuhugi siis maandusid kepid", ise läksid alla vihmast peita. Teisest katsest sai leitud.
Korralikult lumisel ja jäisel rajal kulgesime üles ja alla. Jõudsime toredale ristmikule, kus kehva pudrusöömise teguriga avajatele jäävad tühjad pihud. Vähemasti meil oli küll tükk tegu, et kätte saada. Uisutasime edasi käbikest leidma. Tänud peitjale.
Ega siin teist võimalust ei saanudki olla ja õnneks minu oletus osutus õigeks.Hea, et terav pliiats kaasas oli ja sain nime kirja.Aitäh.
Praeguse seisuga ei oleks tahtnud sellel laskumisel murdmaasuuskadega olla. Aare oli muidugi väga äge. Kahtlus oli õige, aga leiuni läks ikka aega. Naised on vahel nõrgad, pole midagi teha. Aga ise saime hakkama. Aitäh!
Arvasime kus konteiner ennast peita võib aga avamisega olime jännis,lõpuks ikka andis alla.Aitäh!
Ma olin ka kunagi suur suusaäss ja need kepid olid ikka mõnusad küll :D
Tänud!
Veidi läks aega enne, kui avamisele pihta saime. Aitäh!
Kaugelt juba ütlesin teistele, et kus aare ennast peidab. Ei saanud kohe pihta, kuidas konteinerit on võimalik kätte saada- mitte ükski asi minu käe all ei avanenud. Õnneks Priidul avanes. Tänud peitjale laheda teostuse eest.
Veel kord sai kirjeldus lugedes naerda, kuid see aare meid kaua ei petnud, vaid tabasi õige otsimisviisi kohe ära. Aitäh, vägev.