Käisin täna suusatamas. Noh, korra aastas ju võiks, eriti kui on selline talv nagu praegu. Tõmbasin oma pisut vormitu keha natuke liiga liibuvasse suusakostüümi ning otsisin kuurist aastase kultuurkihi alt välja kunagi suure hurraaga ostetud võistlussuusad. Eelmise aasta määre on veel all, vägev! Rajale! Ja ega ma siis mingi papist poiss pole, alla Vooremäe reljeefi ei tule kõne allagi. Vooremägi ei hellita ka, kohe parklast algab lõputuna tunduv tõus Vooremäe tippu. Juba esimese viiekümne meetriga oli mul kops kinni ja iga järgnev tõuge tundus infarktile võlgu elamisena. Jõudsin ähkides ja puhkides tippu, pulss 200, silme eest must ja jalad värisesid all. Õnneks nüüd saab natuke puhata, tuleb korralik laskumine. Võtsin siis urvitava asendi sisse ja hakkasin oma võdisevail jalgel laskuma. Alguses läks hästi, hoog muudkui kogunes. Aga siis läks parem jalg krampi, vasak suusajälg hakkas vibama ja suusk sõitis jäljest välja. Kaotasin tasakaalu, üritasin suuskadega joosta, keppidega tegin suuri õhuringe tasakaalu kompenseerimiseks. Tohutu kiirusega mäest alla vuhisedes õnnestus vasak jalg paremasse suusajälge rihtida, parem jalg aga muudkui kaugenes vasakust... ja siis see tuli. Suusasild. Enam polnud päästa midagi. Panin täiega kümpi vastu sillaposti, jalad ja käed laiali nagu meritähel. Ohsaa-raks, oli see vast pauk. Kepid lendasid minema, suusad pooleks pilla-palla.

Ellu jäin! Toibusin ja ajasin end püsti, jalg valus, põsk marraskil, muhk peas, riided katki. Ainsa jalga jäänud suusa võtsin jalast ja virutasin suurest vihast kaugele metsa. Suusaisu selleks aastaks nagu peoga pühitud, keerasin ringi ja lonkasin koju.

Kuhugi siia maandusid kepid.

NB! Aardes puudub kirjutusvahend.