Keera, ära tõmba!

Kui ma päris pisike olin, käisime kelgutamas Kokatsil, siit mõnisada meetrit eemal. Praegu tundub see ehmatavalt lauge ja seda nime pole ma kuulnud kusagil mujal kui oma lapsepõlvekodus. Koolilapsena tundus Kokatsil juba pisut igav, ehkki üks madalam nõlv oli ikka täiega järsk. Põnevust siiski jagus, sest laugel osal leidus rauakolakaid, sõber Marius murdis seal ükskord käeluu ja sai mitukümmend rubla valuraha!

Aga kui ma suuremaks sain, näitas keegi kätte Sibulamäe. See oli hoopis teine tera, järsk JA kõrge! Liud olid pikad, hoog suur ja puud olid ohtlikult lähedal! Kõige külmematel päevadel tuli jalga tõmmata kolmed püksid: sukapüksid, karupüksid ja dressipüksid. Kui kelgud olid katki või polnud neid olemas, lasime kilekottide või perselaudadega. Tihti lihtsalt külakuhjas.

Kevadel selgus, et meie Sibulamäe kelgurada lõpeb tiigis.

Keera, ära tõmba!

Palun taasta maskeering.