Ilmari tee

Selle aarde peitmise idee ja tekstiga aitas mind hea sõber Lõvikutsikas, kes on terve oma elu Raekülas elanud. Ka ise olen oma lapsepõlve veetnud Raekülas elades siin 10 aastat ja siia ikka ja jälle tagasi sattunud. Tegemist on minu jaoks väga maagilise ja erilise rannaga. Nüüd siis lugu Ilmari teest:

400 koormat lammutusjääke ja 2 paari kummikuid ehk Ilmari tee.

"Olen ise neljandat põlve Raeküla elanik ning mäletan noorusajast, kus pea iga tänava otsast viis väike teerada randa. Ujuma minek meenutas väikest seiklust, kus sai heinamaal parme söödetud, või lapsekombel mudases kraavis sulistatud. Tegelikult ei olnud tegu ju kraaviga, vaid sügavaks tallatud kitsa teerajaga roostikus randa. Kuiva jalaga randa saamisest ei osanud me siis isegi mitte unistada.

Õnneks leidus juba ka aastakümneid tagasi ettevõtlikke ja asjalikke inimesi, kes panustasid kogukonda, kui enamustel olid tol ajal veel küüned enda poole. Tean Ilmarit juba lapsest saati, alati kõigiga tore ja sõbralik. Aitäh talle, sest just tema organiseerimisel toodi siia rannateele 400 koormat ehitusjäätmeid, millest Ilmari poeg Kaido tee sillutas. Tee kõrvale on istutatud tammepuud, mis on kadunud kalakombinaadi direktori Mati Tamme mälestuseks, sest just tema hoovilt vurasid siia esimesed koormad täidet.

Pikem artikkel Pärnu Postimes 07.10.2002 a. https://parnu.postimees.ee/2360079/katetu-mees-ehitas-raekulla-rannatee

Tänaseks olen mina oma perega lugematuid kordi mööda seda teed nii suvel, kui ka talvel rannas käinud. Mitte ainult mina, vaid ka väga suur osa Raeküla inimestest ja kaugemaltki. Tihti kipume harjuma ja unustama, kuidas mingid asjad alguse said. Just sellel põhjusel sai siia ka aare, et seda lugu rääkida, ning tähistada tee 20. aastapäeva.

Mulle on kord öeldud, et selles paigas peatub aeg, võta ka sina see hetk, istu pingile ja peata aeg. Vahepeal võid ka aaret otsida ja rahulikult pingil istudes see ära logida."