Jaaniöö

Jaaniööl tasub teha väekaid rituaale ning järgida esivanemate traditsioone, et kindlustada edu, armastus, hea tervis ja aarete leiuõnn.

Neiud-naised võiks jaanitulele minnes korjata põllulilli ja neist kauni pärja punuda. Kui pärg tulle heita ja samal ajal midagi soovida, pidavat see täide minema. Kui üle lõkke hüpates neiud (aga miks ka mitte noormehed) oma kallimale mõtlevad, pidavat nad varsti pulmakellasid kuulma.

Kui jaanitulele jõutakse, peab kõigepealt kolm korda edaspidi ja kolm korda tagurpidi ümber tule käima, siis tuleb järgnev geoaasta väga hea. Head õnne pidavat tooma ka jaanitule suitsust läbi kõndimine.

Kui aga vanematel geopeituritel selg juhtub valutama, siis soojendage seda tule poole ja seljavalu kaob nagu niuhti. Ära siis selga ära kõrveta! Aga kui sellest ikka väheks jääb, siis võiks hommikusel kastemärjal rohul kukerpalli teha ja kõik vaevused kaovad.

Üks romantiline ettevõtmine on kindlasti ka sõnajalaõie otsimine. Sõnajalg õitseb uskumuse järgi kord aastas jaaniööl ja õnnelik leidja on hoobilt rikas, valdab erilisi oskusi ja salakeeli ning leiab probleemideta kõik järgmised 1000 aaret. Sõnajalaõit tuleb reeglina otsida üksinda, aga võib kaasa kutsuda ka mõne väga hea geosõbra. Seejuures ei tohi pöörata tähelepanu häältele enda ümber ega kohkuda ka kõige koledamatest olenditest, kes lähedale kipuvad.

Kuna tegemist on aasta kõige lühem ööga, siis on tavaks olla kuni päikesetõusuni ärkvel. Lisaks vanadele kommetele võiks geopeituritel olla traditsiooniks otsida jaaniööl ka üks uus aare, ega seegi halba õnne too.