Pühapäevane sulps

 3 

Jube tüütu on see raba siin. Ma ei kujuta üldse ette, et kas on veel tüütumaid olemas terve Eesti peale. Just siis, kui saad kõik aarded siin tehtud, siis mingi aja pärast paneb keegi järgmise ja alati on see tunne, et JUST käisin siin ja teekond pole ka just kõige lühem, et lihtsalt ei viitsi. Siis igal korral peab ootama piisavalt aega vahele, et tekiks üldse tunne, et viitsiks siia tulla.

Nüüd jälle paar aastat möödas. Ekspromptidee ja suutsin selle Liisile maha sööta kuidagi kokkuleppega, et tema ootab tornis ja mina viskan räätsad alla ja teen selle kiiresti ära. Teekond tornini oli selge. Seal ootas aga mingi ettevõtte suvepäevad. Kolmest eri kõlarist lasti tümmi ja veinid olid lahti. No selge, mina sain õnneks räätsad alla visata ja ära põgeneda. Liisi jäigi seda nautima.

See suvi on ikka väga märg. Ja nii oli ka praegu raba. Ei kujuta üldse ette, et seda oleks ilma räätsadeta võimalik praegu teha. Ka räätsadega oli nii, et minnes otsisin kõrgemaid nukke, sest seda vedelamat ja madalamat ala oli palju. Samas kasvas kogemus ja minnes läks vist mingi 23 minutit ja olin aarde juures. Äge oli näha, et torn veel nii heas seisukorras. Ja keegi ei tea sellest. Tagasi tulema hakkasin juba teise tempoga. Ja nüüd enam vedelad kohad ei hirmutanud ka. Aga ega oli ikka üks koht lõpuks, kus pidin silda ehitama. Et seal ikka ilma vanade laudadeta poleks ka räätsadega enam üle saanud. Aga tagasi läksin juba 12 minutiga, kerge sörkjooks oli isegi lahe teha seal.

Tagasi tornis ja ootasime veidi, kuniks plats puhas ja siis läksime ujuma. Vesi oli mõnus ja soe, ilma selge sooja-külma horisondita. Tegelt oli väga mõnus käik taaskord. Liisi jaoks esimene, minu jaoks ei tea mitmes-kümnes. Ma ei hakka lootmagi enam, et nüüd siia keegi enam aaret ei pane. Raudselt paneb :) Aitäh vana raja taas ülestõstmise eest. Ma käisin siin vist viimati ülikooli päevil, ehk pea 20a tagasi.

 2 

Parklast aardeni ja tagasi koos sulpsuga läks täpselt 1,5 tundi. Uuema tornini kulgesin rattaga ja edasi räätsadega. Vana laudtee hunnikud näitasid teed ja teekond möödus kiirelt.

 1 

Kunas siis ikka sellist aaret otsima minna kui mitte pühapäeval. Meie õnneks oli üle pika aja üks ilusamaid pühapäevi. Tuult peaaegu, et ei olnud ka avaral rabamaastikul, päike paitas meid terve tee oma kuldkollaste kiirtega ning raba ise oli kõva nagu kivi. Kohale jõudsime parklasse umbes kella 11 paiku ja siis oli ees ainult mõni auto. Pakkisime ennast matka valmis ja hakkasime astuma. Viskasime selga ka räätsad ja kummikud - mõlemad olid aga suhteliselt tarbetu vedamine sest, kui mina veel tornist aardeni panin igaks juhuks kummarid jalga siis Marat ei viitsinud üldse vahetada ja sai ka täiesti kuiva jalaga käidud. Räätsad oleksid aga niikõval pinnasel lihtsalt tülinaks olnud aga tassimisel ju ka oma võlu - sest kunagi ju ei tea mis sind seal rabaservas ees ootab ja tagasi autosse rätsade järgi minna poleks kohe kindlasti viitsinud, kui oleks selgunud nende vajadus. Aga nahu öeldud raba oli kivikõva ja asumine seal suisa lust. Tee valisime enda jaoks kõige turvalisema, kuna vana rada me ei teadnud siis läksime uut pidi torni ja võtsime sealt sihi mööda vana raja ülesvõetud lauahunnikuid aardeni ja kuigi mind võibolla oleks meelitanud tagasi tee ka mööda neid vanu radu, siis Marat arvas, et mõtekam on siiski tuldud teed tagasi kütta ja mööda mugavat laudteed astuda. 11.56 km hiljem olime taaskord auto juures - ise küll meeldivalt väsinud aga siiski valmis veel hommikul märgatud paarikümne km kaugusel avaldunud täppi värvima tuiskama. Kokkuvõttes oli mõnus ja meeleolukas pühapäev - sulpsu ei teinud aga selle eest helises hing sees ja nautis iga viimast kui sammu kogu teel. Aitäh meid ikka ja jälle siia meelitamast :)

 1 

Jällegi see pikk teekond rappa. Lisaks veel libe, küll sai uisutatud. Enne torni võtsin suuna otse aardeni. Tagasi tulin vanat laudteed mööda. Aga päike sulatas ohtralt, nii et järjest pehmemaks pind muutus. Sai mitu korda läbi jää vette vajuda. Tänud

 7 

Kõige mõnusam talveilm - lumi, natuke päikest ja -12 kraadi. Tänaseks sobis üks jalutuskäik rabas väga kenasti.

Lobisedes ja lume tõttu panime küll õigest vana raja teeotsast pisut mööda ning otsustasime tagasi mitte jalutada, vaid hoopis rabamaastikul pisut sumbata. Räätsad olid igaks juhuks kaasas, aga neid tegelikult kasutada polnudki vaja. Valitud otsetee suunasime siiski lõpuks rajale ning ka vana laudtee sai lume all tuvastatud. Torn oli üllatus, tegime seal väikese tihasevaatluse ja teejoomise pausi, enne ametliku vaatetornini suundumist oli meeles ikka aare ka ära logida.

Uuema torni juures, kus kunagi on isegi üks meeleolukas öö veedetud, polnud saabumise hetkel kedagi ning muidugi tekkis kohe soov käesoleva aarde nime järgi toimetada. Kirveski oli meil ju kaasas. Esialgu tundus jääkate väga paks ja pühapäevase sulpsu tegemine muutus kahtlaseks. Väike kirvetest andis siiski lootust ja kirvemees esitas küsimuse: kui tema teeb augu, kas siis lähen? Aga muidugi, kuidas siis saaks mitte minna. Nii saigi, auk sai laukasse. Naiivselt arvasin, et jõuan sulpsu ilusti enne kaugusest lähenevaid jalutajaid ära teha, aga ju olin liiga aeglane või nemad liiga kiire sammuga, igatahes jõudsid nad kohale täpselt minu jääaugus mõnulemise ajal, publik oli tore, pisut muljetasime ja igaüks jätkas oma päeva.

Meil oli igati tore rabapäev, väga meeldiv oli seekord siinset jalutuskäiku kahekordse pika sirge asemel hoopis pooleldi ringina teha.
Aitäh peitjale vanale rajale suunamast.

 1 

Tee aardeni oli üpris märg, aga veidi valides sai siiski ilusti kohale. Poolel teel hakkas paduvihma ka sadama, õnneks oli tuul seljatagant ja riietus korralik. Kohapeal sai nimed kirja pandud ja lahkudes avastasime ka torni, mille alla oli lausa piknikulaud kaetud. Müstiline koht. Tagasi laudteele jalutasime mööda vana laudtee jäänuseid. Kohati olid lauad olemas, kohati mitte, hunnikud juhatasid teed. Ei saagi aru, mis nende laudade hunnikusse tõstmise mõte oli. Suure osa teest saime läbitud, ühes kohas vaid tegime igaks juhuks väikese ringi mööda pädevamat pinnast. Aitäh peitjale.

 1 

Esmaspäeval, teisipäeval ja reedel olin juba külas käinud, aga suurima heameelega valmis ringi kaaslasega uuesti läbi tegema, et lõpetada retk pühapäevase sulpsuga. Raba tundus isegi märjem, kui aprillis ja räätsadeta oleks küll hätta jäänud. Ilm oli üsna tujukas ning viimasel lõigul keeras taevas duššikraani lahti, aga elevust minult see maha ei pesnud. Aare logitud tegin ka sulpsu ära. Riided olid nii läbimärjad, et mõtlesin, kas tasubki neid seljast heita, aga ilma ikka nauditavam :D. Käisime ka tornivaateid nautimas ja leidsime üllatuseks selle juurest värskelt kaetud laua, aga ei ühtegi hingelist - müstika! Viisakusest, kostitajat nägemata, hambaid sisse ei löönud. Tagasi uue torni juurde lasime end vanal teel juhatada - see oli paaris kohas küll nii pehme, et tundus, nagu ta ei tahaks meid ära lasta. Imeline retk, suured tänud peitjale!

Maaliline pühapäev

Kaetud laud

 4 

Nii oli, nagu Helen ütles: mineku panime bronni juba aarde avaldumise päeval ja selle pärast, nagu Piia ütles: mõnusad matka-aarded on defka värk!

Meie käik siia sai just nii hea nagu ühelt rabakalt oodata võis, ilm oli super ning tiir sattus ka ülesehituselt ideaalne: vana laudteega raskema osa läbisime esimesena, seejärel pidasime vanas tornis pikniku ja logisime aarde, peale seda ületasime kõige märjema, kokkukuhjatud lauahunnikutega lõigu ning viimaseks, siis kui väsimus ka juba natuke kallal oli, jalutasime mööda nöörsirget laud(kiir)teed tagasi parklasse. Kokku olime looduses ca 5 suurepärast tundi (tegevuste endi keskel tundus palju vähem :D) ning parklasse tagasi jõudes rõõmsad ja päevaga rahul.

Aitäh Tarmole ja Leannele aarde eest, saime väga hea põhjuse siia üks pikem matk planeerida ja ning Marisele, Helenile, Salmele ja Kristjanile seltsi eest, teiega koos sai sellest suurepärane (sünni)päev :).

 3 

Tore, et Tarmo siia rabaserva ühe karbi poetas. See andis alust planeerida uut matka Marimetsa. Kui Marisega Marimetsa jutuks tuli, oli plaan paigas. Alguski oli täitsa lõbus, sest täpselt üks päev enne selle karbi siia poetamist, olin just Marimetsas käinud. Nüüd siis jälle. Minu jaoks oli kindel plaan, et alustama peaks vanast raja osast ja pärast mööda uut laudteed lihtsalt parkla poole tagasi promeneerima. Vana rajaosa oli selline vanade laudtee jäänuste otsas koperdamine. Aga samas oli nii lihtsam, sest laudtee näitas suunda ja polnud vaja navida. Vana torn oli metsatukas peidus, et alles üsna lähedal hakkas silm teda puude vahelt eristama. Üsna kobe alles, võrreldes rajajäänustega. Tornis tähistasime sünnipäevalapse pidupäeva, imelised vaated ja maitsvad pirukad. Peale pausi hakkasime astuma üle raba uue torni poole, endine rada andis suuna ning ülesvõetud laudtee virnad olid raja tähisteks. Päev hakkas õhtusse jõudma, raba oli matkajatest üsna tühjaks jäänud. Siiski polnud me selle päeva viimased rännusellid. Parklasse jäi veel üks auto, kui meie lahkusime. Oli tore matk.

 6 

Vist samal päeval, kui see aare avaldus sain Mariselt sõnumi, et me mingil juhul sinna rappa omapäi ei läheks, sest augusti lõpus toimub sinna juba traditsioonile tema sünnipäeva-"jalutus". Nii, et tänane päevaplaan oli juba õige pikalt paigas.

Eilse hilise koju saabumise tõttu alustasime täna pigem hilja ja nii me pealelõunal Marimetsa raba parklas kokku saimegi. Kaalumist oli, kas räätsad võtta kaasa või mitte ja lõpuks 2 paari neid ikka käevangu võetud sai. Ülejäänud olid kummikuusku. Oma liikumissuuna panime paika selliselt, et aardele läheneme mööda vana laudteed ja sealt edasi uude torni ja lõpuks kips-kõps mööda uut teed parklasse tagasi. Kõige rohkem aega kuluski selle vana laudtee läbimisele. Oli võsa läbimist ja lagunenud laudadel ukerdamist. Aga suund oli kogu aeg selge, seega suhteliselt muretu kulgemine. Kui seda palavust vaid vähem oleks olnud.

Vanasse torni jõudes, mis tegelikult üldse väga vana moodi välja ei näe, tegime ühe pikema puhkuse-, suplemise- ja söögipausi. Pidupäeva puhul seadsime end sisse ikka platvormi kõrgeimal korrusel, kus mõnus tuuleke ja ilus vaade. Marise imelisest seljakotist tulid välja pirukad ja saiakesed, mis maitsesid peale sellist matka oi-kui hästi. Tunnike istudes ja lobisedes kulus kiirelt. Enne uuesti teele asumist otsisime ikka aarde ka üles. Kõik oli parimas korras, jätsime karpi ka ühe ränduri. Ja siis suund uuele tornile. Siin läks maastik pehmemaks, ja kellel oli, pani räätsad alla. Kummikuinimesed tippisid üksikutel rabasse vajunud laudadel ja nii me lauakuhjast kuhjani rõõmsalt astusime. Kuniks üks ülemeelik mõte ja liigutus ning kaks meist olid põlvini maapõue vajunud. Eks seda ukerdamist ja sikutamist oli, kuid nii kummikud kui jalad õnnestus siiski kadudeta kätte saada. Uue torni juures sai kõik jälle puhtaks pestud. Istusime sealgi natuke, ühtegi teist matkajat enam rabas polnud. Mõnus vaikus ja avar vaateväli. Peale mitut tundi rändamist oli täitsa mõnus tikksirgel teel tagasi astuda. Kokku sai väga vahva matk, autode juures olime tagasi 5 tunni möödudes.

Umbes 2,5 aastat tagasi olime teinud sama rabaringi vastupidises suunas. Võrreldes tolle korraga oli raba palju kuivem, kuid väga ilusaid vaateid pakkus ikka. Aitäh Marisele seda seiklust meile tänaseks planeerimast. Ja muidugi veelkord palju-palju õnne sünnipäevaks!

 4 

Tuli korraks karussellilt maha hüpata ja enesesse vaatamise päev võtta. Tarmo uus aare oli täpselt siin sobivas kohas kuhu tulla. Marimetsast olen alati tagasi tulnud laetult ja positiivsete emotsioonidega. Parklasse jõudsin 8 paiku ja juba oli 3 autot ees. Mõnus oli see kulgemine, kui ainult eilsest trennist need lihased poleks koguaeg tunda andnud. Peaaegu tornini jõudes leidsin ka auto omanikud üles. Suur kari veetlevad näitsikud olid juba öösel siia tulnud päikesetõusu nautima. Suutsin siis neile oma paljajalu ja särgita olemisega korralikult elevust tekitada. Hea siis, et püksid jalga jätsin. Torni juures tegin oma esimese sulpsu ära ning aeg oli suund rajalt maha võtta. Kummikuid kaasas polnud ja tosse leotada ei raatsinud. Nii see ürgmees siis aarde poole sumpama asus. Üsna muretult sai käia, ainult paaris kohas vajusin poolde säärde turbasse. Kohale jõudes oli uudistamist küllaga ja ega siingi ei suutnud veesilmale vastu panna ning sulpsasin ka laukast läbi. Mõnus retk oli. Tänud.

 1 

Virumaal oli korralikult pilves, lootsin sama ka Marimetsa rabas olema. Kahjuks kohapeal selgus, et oli korralik suvine ilm koos päikesega. Väga kerge astumine oli raba peal, sest nulli poole kulgu polnud üldse vaja telefonist jälgida. Muudkui astu veel tuvastatavat laudteed mööda. Torn oli väga värske ilmega võrreldes laudteega. Tänud peitjale.

 1 

Ma olin väga ootusärev. kui see aare avaldati. Minu esimesed 2 külastust siin olid just lõunapoolset rada mööda, Me oleme siin matkanud 5 tundi, eksinud ja lõpuks kuskile kinnikülmunud aaret mitteleides lahkunud (ja siis oli armastatud honda jäävihmast jääkupli alla peidetud), oleme tagasi tulnud ja leidnud ja vaadnud põhjapoole et miksometi ei ole võimalik matkateed ringina läbida, Ja siis oleme lukslaudteed kõnidinud korduvalt ja krduvalt põhjapoolse vaatetorni juurde. Aastad kustutavad looduses pidevalt miskit, päris palju oli kadunud, aga hoopis rohkem oli ju alles - laudtee oma aukude ja naelte ja kiusliku taimestikuga. Samas post, mis oli juba 10 a tagasi peaaegu täielikult rabapoolt õgitud, seisis ikka laukas nagu kalaluu kurgus. Olles aarde leidnud oli üksmeelne otsus, et seekord teeme ringi täis. Tuleb tunnistada et oli hoopis huvitavam kulg , kui ametlik laudtee. Miskit ohtliku ei juhtunudki ( vaid ükskord meist vajuti põlveni rappa). Aga enamusi sammei küll läbi mõtlema ja teinekord ka eelnevalt testima. enamik meist kandis vaid sporijalatseid ja need said kõik üsna kohe märjaks, seega edaspidi oli hoopis rahilikum kulgeda, koormustest tuvastas et purde kandevõime on märksa enam, kui 80 kg ja põhjalaudtee tipus olev ujumiskoht sai ühiselt pühapäevase ujumisega äranauditud. Nüüd on tunne nagu oleks lõpuks ometi külastanud lõpuks valmissaanud Sagrada Familiat, et nüüd on siin rabas kõik läbitud..... Aga tuhkagi, nagunii peidetakse siia taas, kindalsti saab siis aardeotsimisel olema uusi äpardusi ja avastusi, niinagu ei saa kindlasti lõplikult valmis Familia Sagrada, nagu ei leia ka lõpliku tõde ega rahu iialgi oma elukulus

 2 

No kui pühapäevane sulps, eks siis tuleb pühapäeval minna. Nagu sel puhul ikka, lubas selleks päevaks juulikuu kuumimat ilma. Nii ka läks. Õnneks oli päris tugev tuul, mis igasugustele tiivulistele tuule alla tegi.
Nulli jõudes tuli koht täitsa tuttav ette. Kiirelt interneedus lahti ja juba selguski, et olime seal peaaegu 9 aastat tagasi logimas käinud. Tookord küll veidi teistpidi ringi ja vett oli rabas märgatavalt rohkem. Selle aasta kuiv suve algus oli vee taset tuntavalt alandanud, mis lõppes sellega, et kohapeal sündis plaan otse teise tornini välja murda. Nii panidki raja leidjad (sõna otseses mõttes) ees ja ülejäänud riburadapidi järgi. Turistide matkaraja lõppu jõudes oli selg nii märg, et oli põhjust üks pühapäevane sulps teha. Lubasime nooremal generatsioonil ilma traumata lahkuda ja seejärel oli lomp rahvast täis. Kohalikud tibud pidid päris serva hoidma, et üldse ära mahuks.
Tagasitee oli juba mööda joonsirget laudteed jupp maad igavam, aga see-eest möödus palju reipamalt. Selline paras pühapäevane matk, mida saab ka edaspidi meenutada.

Pühapäevane sulps

 4 

Ma küll ei tea täpselt, mis mul mõttes oli, aga arvasin, et see jalutuskäik saab olema lühem ning ka kergem. Kui aga parklas näitas, vahemaad aardeni 3,7km ning sai selgeks, et selleni ei vii kena laudteed, siis sai oma plaane korrigeeritud ning tõdetud, et siin läheb meil ikka veidi kauem aega. Mis seals ikka, selleks sai ju siia tuldud. Kott selga, veepudel, ujukad, rätik sisse ning minekut.

Suundusime rajale nagu Marko, mööda vana rada aarde ja vana torni poole. Meie üllatuseks tuli meile vanal matkateel vastu üks paar, kellega ka mõne sõna vahetasime. Suures plaanis uurisid nad, et kas me ka teame, kuhu läheme. Küsisin vastu, et kas seal siis nii hull, aga vastust nagu ei saanudki. Tegelikult oli see laudtee küll enam-vähem heas seisus, aga loodus on ikka hakanud jõudsalt peale tungima ning liikudes pidi kogu aeg nina maas olema, et näha, et kuhu astud. Kokkuvõttes päris pikk ja väsitav rada, aga kohale jõudsime, aarde leidsime, keha kinnitasime ning jätkasime oma rada.

Sedakorda siis uue torni ja uue raja poole, ikka mööda seda ülesvõetud rada. Sellel rajal liikumine oli mõneti raskem, aga kindlasti vaheldusrikkam. Muidugi tuli vaadata, kuhu astud, kas on laud jalge all või mitte, aga see rajaosa meeldis meile kõigile tegelikult palju rohkem. Uue torni juures laukas tegime omale preemiaks karastava supluse ning siis juba tagasitee parkla poole. Kokku matkasime ca 11km ning veidi alla nelja tunni. Täname mõnusas paigas aarde eest.

 6 

Eks sellised matka-aarded on juba üsna defka-värgiks osutunud. Nii saigi see esimesel võimalusel ette võetud. No ja kui pealkirigi juba ütleb, et pühapäeval siis pole siin midagi kobiseda. Tegime matka ja tegime ka sulpsu nagu peitjal ette nähtud;)
Raja esimesel poolel sai meenutatud, kuidas vaid mõned aastad tagasi siit aardeni sai kulgetud. Nüüd aga on loodus päris jõudsalt vana laudtee jälgi peitma hakanud. Siiski mitte nii, et oleksime oma plaane muutma hakanud.
Kõik said meenutada oma eelmiste kordade seiklusi sel rajal. Vahele pistsime mõne muraka põske ja peagi paistiski tuttav torn mändide varjust.
Logisime aarde, tegime pikniku, vaatasime sulpsukohad üle ja otsustasime, et sulpsu teeme teise torni juures.
Kui aardeni saime kuiva varbaga siis nüüd käis asi kähku, et jalg kusagile maa sisemuse poole lupsaks. Saime kõik Brunot kadestada, kes ainsana tossud kummikute vastu vahetas.
Kuigi kulg ühe torni juurest teise juurde pakkus nii mõnegi teravama elamuse, oli asi seda väärt. Noored, kes olid juba rabakaukas suplust nautinud, sättisid just minekule. Nii saime me segamatult oma kuumad kehad maha jahutada. Oikuimõnusseeoli!
Ja seda vihmasadu ka kohale ei jõudnud, mida Pilvikirsi lubas.
Tänud peitjatele mõnusa matka eest!

Kogu info

Marko on kõik nii kenasti kirja pannud, et vahel ikka tasub logimisega kannatlikult oodata ning lihtsalt elust ja olemiseset rõõmu tunda..

Tänan peitmast.

 6 

See vana torn oli ka meie jaoks täielik üllatus. Mõtlesime et kõnnime lihtsalt vana raja kaugeima punktini kuni tuleb mõni suurem puu kuhu tops riputada. Ja siis seal lauka ääres vaatas selline torn vastu :D Samuti oli üllatuseks et seal kunagi juba aare oli olnud. Avastasin seda alles hiljem kodus aardekirjeldust kirjutades ja arhiivis kolistades. Olime üsna kindlad et kogu ülejäänud lautee ka üles võetud ja liikusime sealt pärast otse uue torni juurde tagasi. Eelmise aarde viimast logi lugedes sain aimu et seal vist isegi vana laudtee alles. Ja ortofotosid vaadates tõesti kuhilaid ei paistnud. Eks järgmine kord kui sinna asja on, jalutan kindlasti vana raja teise otsa ka läbi. Mis lauka ületamisse puutub siis vähemasti 80kg küll mimgeid naginaid ega raginaid polnud ;) Peitmise ajal oli nagunii paduvihm ja ega lisa laukasulps poleks nagunii rohkem märjemaks teinud ;)

Purre kandis ilusti

 14 

Aarde avalduses siia kiire tulemisega polnud, pigem oli kiire muude tegevustega. Kui aga nädal pärast avaldumist ühtegi logi polnud ja ajaliselt sobis, siis sai kaema tuldud.

Sealkandi eelmise aarde otsimisega jäin hiljaks, see läks enne seda arhiivi. Ja matkaraja vanem osa isegi enne seda. Seega kuna kõik vana oli minu jaoks uus, leidsin, et just nüüd on õige aeg rajale ring peale teha.

Algus oli tavapärane - nagu ikka läbi vana liinisihi lubjaahju-, sealt läbi heinamaa kõdusoometsa. See mets on mu selle raja üks lemmikumaid kohti - mõnus varjuline ning suureks kontrastiks eesootavale rabamaastikule. Ootamatu oli küll, et kui mujal soodes aetakse kuivenduskraave kinni, siis siin on neid vastupidi uuendatud.

Olles jõudnud selle metsa lõppu, kaldusin laudtee esimeses kurvis sealt maha ja vasakule, vana raja suunas, et seda mööda aarde juurde minna. Esimene üllatus tuli kiirelt: siin polnud laudteed kokku korjatud nagu uue laudtee lõpust. Ja mis veelgi ootamatum oli, et lauad olid üldiselt piisavalt hästi säilinud, et nende peal mugavalt astuda. Taimestik oli küll hakanud võimust võtma, kattes osad lauad vaibaga või takistades muidu läbipääsu, kuid vaid ühes kohas pidi korraks laudadelt maha astuma, et meetrine kõrvalepõige teha. Seega kõikidele, kes tahavad kergemat teed aardeni, soovitan tulla just siit poolt - rahuldavas korras laudtee läheb põhimõtteliselt aardeni välja.

Siitkaudu tasub minna ka neil, kes tahavad rohkem vaheldusrikast maastikku. Tikksirge laudtee asemel on käänuline rada, mis läbib vaheldusrikkamat loodust. Ja kes tuleb natukene hiljem, saab ka murakatega maiustada.

Minu teine üllatus tuli mõni hetk pärast aaret piiravate laugaste juurde jõudmist. Olin kogu aeg arvanud, et aerofotolt paistnud torn on sama läbi kui vana laudtee. Selgus aga, et see on märksa uuem toode ning väga heas seisukorras. Kuid enne selle külastamist tuli aare ära logida.

Otsida polnud selle aarde puhul midagi - päikese käes torkas kirev kotike juba varem silma kui hulga tagasihoidlikuma värviga torn. Mida aga kohe näha polnud oli see, et kas keegi siia ka pärast peitmist ja enne tänast sattunud oli. Võtsin karbi välja ning lahti ja selgus, et esmaleidja Erko oli siin juba 4ndal käinud. See kolmandaks üllatuseks ei saanud :)

Pärast logimist sai suplemise asemel torni ronitud. Ühele poole avas kena vaade laukale ja rabale, teisel pool olid aga puud ees. Siiski, kui õigest kohast vaadata, siis oli okste vahelt näha ka uuem torn. Ükssilmaga vaadates selgus, et tol hetkel kedagi teises tornis vastu vaatamas polnud.

Olles mõnda aega vaateid nautinud, sai alla tagasi mindud. Pärast ära fikseerimist, et torni kõrvale maa sisse on torgatud päikesepatareiga välivalgusti (õhtuti võib mõnus olla), sai võetud suund uue laudtee lõppu laugaste ääres.

Siin lõigul oli maastik mõnevõrra keerulisem. Valdav enamus laudteest oli üles võetud ja kuhjadesse laotud. Ühe kuhja juurest järgmise suunas liikudes võis üpris kindel olla, et kõnnid vanal rajal. Kuna laudu polnud ja maastik oli ikkagi pehme, tasus mõnes kohas väikese ringiga minna. Kuid vaikselt hakkas rajale jälle laudu tekkima. Jäi mulje, et hilisemad matkajad on kuhjadest laudu võtnud ja tagasi rajale pannud. Mööda neid oli juba päris OK liikuda, küll mitte võrreldav raja esimese poolega. Kõige ekstreemsem koht oli purre üle lauka, mida igaks juhuks (raskuse hajutamiseks) sai ületatud käpukil.

Uuele laudteele jõudes käisin korraks veel ka teises tornis, kus ikka veel võõrast rahvast näha polnud ning seejärel liikusin mööda uut rada tagasi parklasse.

Mõnus mets

Mahlane murakas

Vana raja erinevad näod

Vana raja erinevad näod

Vana raja erinevad näod

 7 

Marimetsa raba külastus oli mul kogu aeg mõtteis, aga polnud saanud veel käidud. Eks ta üks ettevõtmise küsimus on. Vahepeal oli tulnud ports omapäraste nimedega uusi aardeid juurde, aga ikka ei saanud nii kaugele, et matka ette võtta. Esmaspäevane ergutus, teisipäevane tüng ja reedene rõõm - algustähed sõnapaaris samad! Nüüd siis esmaspäeval avaldus pühapäeva nimeline aare, kummalisel kombel Pühapäevane sulps. Arvestades traditsioone ja aarde ideed suplema minekuks, siis paremini sobinuks ehk "Pühapäevane plumps", "Pühapäevane püksataolek", "Pühapäevane peakas" vms. :D Aarde avadumise päeval esmaspäeval oli aga nii vihmane ilm, et erilist soovi ennast leotama minna ei tekkinud. Tulemata jäi Esmaspäevane Erko ja etterutates ka Teisipäevane Tunk. Teisipäeval oli juba lootust, et retke saab ära teha kuivema nahaga. Turbast sõitsin jalgrattaga Marimetsa raba ääreni välja ja alates laudteest jalgsi. Uuemale laudteele jõudis minu ees minna kaks inimest koeraga. Kuna soovisin rohkem omaette jalutada, siis valisin vanema laudtee. See viis ka otsemini uue aarde juurde. Mina oma kerge kehakaaluga sain isegi kuigivõrd laudteel käia. Mõnes kohas see küll ragises jalge all. Kohati oli laudtee nii kõrge alustaimestiku sisse kasvanud. Kõige mugavam just käia polnud. Samas jah selgus, et see marsruut oli hulga põnevam kui uus laudtee. :D Kohale jõudes oli tõesti üllatus, et torn nii heas seisus. Aardest oskasin esialgu veidi mööda minna, kuna telefoni GPS oli nihkesse läinud (tuli restart teha). Aga kotike oli õnneks nii hästi nähtav, et ega otsima ei pidanud. Karbis logiraamat oli nii sirges kilekotis, et tundus küll puutumatu olema. Nii oligi - FTF sai kirja kell 15:30. Ei olnud käinud ei Esmaspäevane Esko ega Teisipäevane Tunk! :o) Kui logimine sai tehtud, hakkas lõpuks peenikest vihma sadama. Sellegipoolest ma ei loobunud mõttest teha kogu see rabaring ära. Uuema torni juurde minek mööda ülesvõetud laudtee aset oli küll kõhedavõitu, kuid sisse ei õnnestunud vajuda. Mul olid ka korralikud kummikud kaasas, mis sai nüüd jalga pandud. Uue torni juures oli kaks inimest, kes valmistusid lahkuma. Sain reedese rõõmu aarde rahulikult ära logida ja siis edasi torni ronida. Nüüd oli vihm järgi jäänud ja edasi läks ilm väga ilusaks. Päike hakkas soojalt paistma ja kõik oli nii kena! Tänud peitjale Marimetsa rappa kutsumast. Lõpuks sai ära käidud ja oli ilus elamus.