Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Valgamaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare on peidetud Tellingumäe puhkekoha ja vaatetorni lähedusse. Tellingumäe vaatetornist paistab, kui kääruline on Mustjõgi ja milliseid lookeid viskab. Näha on ka tumedate soontena endise jõesängi kohti. 1920…30 süvendati jõge, enne oli see veelgi käärulisem. Tellingumäelt Mustjõe poole laskudes tasub tähele panna metsas jõega rööbiti kulgevaid siksakilisi kraave, mis palistavad Mustjõe luha ja Koiva jõe kallast katkematu joonena. Need on sõdadeaegsed kaevikud. Vabadussõja ajal peeti siin 1919. a. algul punastega lahinguid.
Piknikuplatsil ringi nuuskides avastasime puukuurist täiesti töökorras Gianni Rodari lasteraamatu "Cipollino seiklused". Mäletan lapsepõlvest, et see oli täitsa mõnus raamat. Päästsime siis teose potentsiaalsete raamatupõletajate käest ja leidsime siit ka aardele toreda nime. Muide raamat ise lõpeb sõnadega: "Tõsi küll, maailmas on veel muid losse ja palju teisi kelme peale sidrunite. Aga needki lähevad kord sidrunite teed ja nende parkides hakkavad mängima lapsed. Olgu see nõnda."
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
ilus_vaade (5), soovitan (2), piknikukoht (2), lõkkeplats (2), telkimiskoht (1), lemmikloomasõbralik (1), lastesõbralik (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1D3H1
Logiteadete statistika:
132 (97,1%)
4
6
1
0
1
0
Kokku: 144
Ronisime ähkidesCipollino juurde tippu ja õnneks ei pidanud kaua otsima kui logiraamat juba näppu jäi. Aitäh!
Esimest korda siin ja ainult tänu geomängule. Avanes tõesti väga omapärane vaade. Tõusu oli nii palju, et võttis lausa hingeldama. Aitäh!
Üksiku seikleja geotuuri kolmas päev algas siit. Omast arust olin küll täna arukam ja magasin Alumatil korralikult välja ning pesin silmades korduvalt ära. Aga selle lihtsa leiuni jõudmiseks kulus ikka ebamõistlikult palju aega. Eelmised peitjad olid selle nii korralikult kinni katnud, et visuaalse vaatlemise teel seda ei märganudki. Vaade ülevalt oli võimas, nagu reeglina nende torni puhul ikka on.
Tänud.
Aarde läheduses olles mõtlesin, et miks küll selline aarde nimi. Nüüd enne logimist ka kirjeldus loetud ja selgus majas. Torni juurde jõudes kõigepealt toimetasime oma tegemised aardetopsi juures ja siis tõusime kõrgustesse. Ilusad vaated igas suunas. Aitäh!
Tänud peitjale!
Need läti lehmad on tõesti väga fotogeenilised sealt tornist.
Olime taas ratastel ja loomulikult kui mõni vaatetorn jääb teele siis on vaja ka selle otsa ronida. Täitsa mõnus vaade oli Läti lehmadele ;)
Loomulikult tuli tornis ka ära käia. Tänud siia juhatamast
Me kollase akna juurde ei jõudnud, kuid aarde ja torni juures käisime täiskooseisus ära. Aarde leidsime ruttu ning peale seda nautisime ka vaateid. Alla tulles jalad veidi värisesid aga autosse jõudsime siiski kõik. Väga mõnus vaatetorn! Aitäh tutvustamast!
Auto jätsime teeäärsesse parklasse ja jalutasime mäele. Kuna tornis oli rahvast, siis avastasime hoopis Kollase Akna. Sealt avanes ilus vaade üleujutatud jõeluhale. Nüüd suundusime tasapisi torni suunas. Esmalt otsisime aarde üles ja panime nime kirja. Käisime ka üleval tornis ära ning tegin Mustjõest ja ümbritsevast alast pilte. Kui tornist alla jõudsime, hakkas tasakesi tibutama ja sammusime kiirelt autosse tagasi. Nüüd võtsime suuna Indrek Hargla aarde suunas. Täname!
Samme oli natuke veel vaja ja see torn tundus ka vallutatav. Aardeleid ei valmistanud raskuseid. Kõik on korras. Tänud!
Leidsimegi üles, hästi tehtud! Vaade igastahes oli äärmiselt võimas. Võtsin oma julguse koku ja Eneli järgi siirdusin ka ise üles. Päike lõõskas, lumi sulas ja oli igatpidi vaimustav. Aitäh kaugekandi rahvast ka siia juhatamast.
Tellingumäe on üks lahedamaid vaatetorne, vaade on siin tõesti võimas. Aitäh peitjale!
Telkimisplatsil oli RMK töötaja, kes luges kõik selle päeva trepikasutajad üle. Trepil endal pidi ka lugeja küljes olema, aga nii kindluse mõttes ... Aarde otsingud võtsid aega, kuigi koordinaat oli täpne ja konteiner oli esimeses kahtlustatud kohas. Aitäh!
Hmm...kas need live-otsijad olime meie? :D
Tulime siiasamasse Tellingumäele telkima, et ümbruskonda uudistada ja noppisime aarde ka.
Aitäh peitjale!
Nägime lives kuda järgmised aardekütid aaret otsivad :D
Esiti tulime siia, kuna siitmailt pidi leidma National Geographic'u kollase akna, kuid seda me lõppkokkuvõttes leida ei suutnudki. Ronisime ka torni (vaade on üks parimaid, mis ma sedalaadi tornidest näinud olen) ning harjumuspäraselt tegin ka GC äpi lahti. Üks aare siinsamas! Kuna antud aare oli nähtav ainult premium kasutajatele, siis oli tarvis natuke GP lehel otsinguid teostada. Ah et siis selline aare sellise nimega. Ega need koordinaadid nüüd suurt midagi juurde ei andnud, kuna tornist alla tulles kadus ka levi ja GPS viskas meid kuhu jumal juhatas. Natuke loogilist mõtlemist ning georadade silmamist ja saimegi topsiku õnneks suuremate ajakadudeta kätte. Aitäh! Tagasi peame siia aga siiski tulema, sest esialgne eesmärk jäi saavutamata.
Oh minu mälu küll. Sellest aardest mäletan ainult seda, kui palju pidi üles ja üles minema. Tornist oli ilus vaade jõele, kus mitu paati end edasi tõmbasid. Aarde kohta ei mäleta midagi. Küllap siis oli piisavalt kiire ja loogiline. Aitäh!
See koht siin oli küll meeldivaks üllatuseks. Torni ülesse jõudsime päikeseloojangu ajaks. Vaade oli uhke, ainult, et lääne suuna varjavad juba puud. Alla tulles otsisime ka aarde. Mõnus punkt mustikate korjamise päevale. Aitäh!
Teisel katsel leitud. Eelmisel aastal sai kohta külastatud pimedamal ajal ja jäi leidmata. Sel aastal siis viga parandatud.
Väga ilus vaade, täname kutsumast! Aarde endaga läks veidi aega.
Kui nime nägin, siis läks mõte kohe sibulatele ja ühele toredale raamatule, mis algklassides loetud sai. Kohale jõudes ronisime torni ja kaardi süvenesime üleval olevasse kaarti. Sealt vaatas Läti poole pealt vastu selline koht nagu Gaujiena. Ma mõtlesin, et ehk on see kuidagi Eestiga seotud, mis läti keeles Igaunija on. Kaups aga kasutas Google translate'i ja saime siis mõlemad targemaks, et Gaujiena tähendab läti keeles kõrilõikajat. Iga päev õpin midagi uut.
Parkisime auto keelumärgi juurde ning sai mõeldud, et äkki peaks ikka drive-inni tegema. Nurga taga aga mõte muutus, hea et auto sai ära pargitud. Aare oli üllatavalt avalik, aga koht oli ilus ja vaade mõnus.
Meie geotuur hakkas siin lõppema. Üles ronides proovisin ka kõik astmed kokku lugeda, aga põrusin ja uuesti alustada ei viitnsinud. Nautisime ilusat vaadet ja logisime ka toreda aarde.
See oli küll äge koht ja ägeda looga koht, aitäh näitamast. Karp oli ka kuiv ja korras, võib rahus talveunne jääda :).
Peale ööd ja poolepäevast trippi Lätis tulime tagasi üle piiri ja võtsime veel viimaseks aardeks selle ära. Väga laheda kohaga on tegu. Käisime ka tornis ära. See ikka päris logu juba aga õnneks oli näha, et töö käib ja kõik katkine parandatakse. Tundub olevat väga mõnus koht öö veetmiseks :)
Igati vinge koht kus tõmmata 3-päevasele geotuurile joon alla. Jalutasime aina kõrgemale mäkke ja siis vaatas otsa veel kõrgemale suunduv vaatetorn. Isegi Indy lippas mööda treppe kõige ülemisele vaateplatvormile. Jõeluht nägi sealt väga maaliline välja. Kogu protsessi käigus sai üles leitud ka talveunne suunduv aare. Aitäh peitjale aarde ja kaaslastele toreda nädalavahetuse eest!
Vigade parandus. Geopeituses näib kehtivat tõsiasi, et aaret on seda lihtsam leida, mida tõenäolisemalt ta üldse olemas on. Seekord oli ilusti olemas ja Tellingumäe pakkus mõnusa lõunasöögikoha matkateelistele. Muu hulgas serveerisime peenelt, brändiga, varem tee äärest leitud portsu kukeseeni. Maitsesid hästi ja boonusena kaasa tulnud liivaterad poleerisid matkaliste hambad. Aitäh.
Selle aardega läks veidi rohkem metsa, kui arvestasime. Kuna see nett seal metsa vahel on nagu ta on, siis jäime aarde läheduses kaardita ning lähenesime veidi pikema ringiga kuid täiesti korralik matkatee ikkagi. Uurisime kaevikuid ning ronisime siis üles. Aarde lähedal tahtis GPS mind veel natuke lollitada, kuid siis tulid nii nett kui geps mõistusele ning saime aarde logitud. Viimaks ronisime ka torni ning imetlesime looklevat Mustjõge. Taas üks vinge koht, kuhu ilma geopeituseta niipea poleks sattunud! Suursuur tänu!
Lõunatipust siia oli mõnus 27km ots, hea päeva alustuseks :) Logisime aarde ja imetlesime tornist vaadet. Aitäh!
Ronisime otseteed, tagasi tulime mööda laia rada. TFTC!
14 aprill sõitsin sellest aardest hästi lähedalt mööda. Kuna aga ükski geopeituse kaart ajaliselt kättesaamatuid ei näita, ka siiani mitte, ehkki tegin ettepaneku kuvatavate aarete kohta samal päeval. Olin tookord tõesti tige, sest no mis ajal ma siia satun.
Täna lihtsalt joppas imehästi, aitäh, logitud!
Selle võiks ju päris seeriasse võtta (VK): Gianni Rodari .... Raamat on igatahes loetud ja multikas ka nähtud mitumitu korda. Seos raamatu ja koha vahel jääb muidugi häguseks. Aga torn oli aus ja kannatas ronida küll. Vaade oli ka ilus. Nii et meile sobis. Aitähh.PS. ja kohe lätlastele miinus - samasuguse vanakooli peiduka puhul on siin kõik kena ja kuiv ja korras - samas kui neil on 20km kaugusel "vale" toidukarp ja aare ligane ja hallitab, mis kole. Aga see oli ääremärkus. :)
Leitud RMK matkatee Pähni-Ähijärve lõigu kolmanda aardena. Tänud peitjale!
Juba teeäärne parkla oli täis autosid. Mida lähemale kõndisime seda suuremaks muutus vastutulevate inimeste vool. Nii unelevalt filosofeerivaid vanainimesi kui kilkavaid lapsi ja nende vanemaid. Tornis tõdesime et vaade Eestile on varjatud metsaga, küll oli aga vaade Läti poolt "okupeeritud" aladele vaade ilus ja avatud. Okupeeritud slles mõttes et välisvägede poolt omal ajal tõmmatud joon Eesti ja Läti vahel polnud just kõige õiglasem meile. Aga nii on jäänud. Cipollino oli minul üks lemmikraamatuid, leiaks selle müügilt ostaks kohe ära. Väga elulisi näiteid ja kirjutusi täis. Nüüd vanemana saaks neist kindlasti pareminigi aru. Silmapiiril müristavad äikesepilved sundisid kiiresti auto poole liikuma. Nüüd olid eelnevalt olnud rahvamassid aga kõik kuhugi kadunud.
Tänud aarde eest!
Eelmisel korral proovisin sellele künkale läheneda suunast, mis oli täiesti ebareaalne :)
Juhuuu 1000 täis. Matka kolmas päev. Ega ma vist polekski siia sattunud, kui mul oleks edukalt õnnestunud üle Mustjõe saada. Küsisin selleks ületuseks nõu Ööbikuoru ürditalu perenaiselt. Nõu oli hea, aga mul tuli jänes püksi, kui nägin nii palju vett. Kui tagasi tulin, ütlema, et ma ikka ei läinud, andis perenaine mule ette suure tassi teed ja peale seda taldrikutäie süüa, ei tea kas ma tõesti nägin eilsete kiirmakaronide söömise järgi nii niru välja. Peale sööki ja jooki sai teele asutud ja siia tuldud. Vot siin oli alles ilus vaade. Oleks võinud lausa lõpmatuseni seda kaunist vaadet nautida. Tänud peremehele.
Tagasitee on lihtsam, aina mäest alla. Kaasa tuli rändur. Aitäh.
Imeline päev Karula rahvuspargis hakkas õhtule jõudma ja jäänud oli külastada veel see aare. Kui aare vahepeal kinni oli, siis uurisin kaardi pealt seda kanti ja imestasin, miks selle torni juures veel midagi pole. Muidugi tekkis tahtmine kohe ka Cipollino üle lugeda. Lapsena see raamat mulle tohutult meeldis. Nii sisustab geopeitus varsti kõik lugemiseks vabad õhtud ka ära... Siin meil päris muguvabalt tegutseda ei õnnestunud, aga õnneks asutas tornis olnud seltskond end peagi lahkuma. Esmalt leidsime ja logisime aarde ja siis läksime torni vaateid nautima. Lihtsalt imeline, ma ei tea, mitu korda ma seda sõna juba tol päeval kasutanud olin. Õhtuvaikus laskus üle maa ja taamal röökis üksik lehm. Tornist alla kobides läksime veel Mustjõe äärde asja lähemalt kaema ja sattusime jupikesele Koiva pärandkultuurirajast. Kahjuks on ööpäevas siiski vaid 24 tundi. Siinkohal oli paras selleks korraks punkt panna ja suund kodu poole võtta. Aitäh peitjale!
Nooh on ikka ilusaid kohti siin meie kallil isamaal. Tõepoolest. Saime kohale päikeseloojangu ajaks ja tornist vaated olid hingematvalt kenad ja romantilised. Tulge ise ja nautige ometi. Suured tänud. Aaare oli kohal ja korras.
Uskumatult ilusad vaated sain tornist Mustjõe luhale. Kahju, et aeg otsa sai ja Siimule-Antsule järele pidin sõitma. Siin oleks tahtnud kaua lihtsalt olla. Aitäh!
Tulime ülerahvastatud Kõrgepervest. Kogu tee ulatuses nägime looduse jõudu. Sellises ulatuses tuulemurde nägin esimest korda. Jätsin auto teeserva matkaraja algusesse ja asusin gepsu järgi aarde asukohta minema. Nii öelda õige geopeituri variant. Matkarajale langenud tüvede ületamine või neist väikese ringiga möödumine probleeme ei tekitanud. Mingil hetkel keerasin matkarajalt kõrvale ja võtsin otse suuna aardele. Eks siingi oli tuule murtuid puid ees, kuid üle ma nendest sain. Kui aardeni jäi veel vaid 40 meetrit laius minu ja aarde vahel selline tuulemurd puuhiiglasi, et ei üle ega mööda minna enam ei õnnestunud. Mõtlesin, et kui oleksin aastat 40 noorem, siis oleks seal ikka päris põnev mütata olnud. Loobusin sellest katsest ja tulin tagasi. Kuna hing rahule ei jäänud leidsin peagi teise raja otsa. Pärast mõningate maaslebavate puutüvede ületamist sattusin juba normaalsele tee, mida mööda sai mäkke rühkida. Mäe otsas oli päris vinge vaatetorn. Siin avastasin ka, et normaalsed turistid tulevad all asuvast parklast ja telkikimise kohast ülesse mööda kenat uut treppi. Lõpuks leidsin aarde, logi kirja ja võtsin TB edasi rändama. Nautisin tornist kaunist vaadet. Tõsisematel tegijatel soovitan aardele läheneda siiski põhjapoolt ja püüda ületada see tuulemurd. Elamusi saab ilmselt kuhjaga. Tänud peitjale.
Järjekordne mõnus grilli ja chillimiskoht.Vaatetorn sai samuti külastatud ennem aardeleidu.Suur karp oli väga kurvalt tühi.Jätsin siia ühe vahva siilikese (TB) puhkust nautima ja järgmisi tervitama.Tänud tutvustamast!
Jätsime Lätiga hüvasti ning tulime Eesti poole tagasi. Siin kandis oli torm kõva hävitustööd teinud. Telkismiplatsil võimutses lätlaste seltskond. Logisime ning käisime ka tornis. Aitäh!
Nädalavahetuseks lapsepõlvekoju (mitte väga kaugel siit). Õhtul peale töid ja toimetamisi, autosse, ema kaasa ja aaret otsima. Andsin emale suuna kätte, kus kandist otsida ja ise läksin torni. Terane tüdruk teine mul, ma polnud veel poolde tornigi jõudnud, temal juba leitud:-) Ema on siin kõrval olevas Taheva Lastesanatooriumis (raviti kopsuhaigusi, nüüd on natuke teine asutus) mitukümmend aastat tööd teinud. Ja siis käis ta, kui mitte öelda, et igapäev siis pidevalt lastega siin Tellingumäel. Mis saab olla veel parem ravi, kui puhas männimetsaõhk ja natuke intensiivsem kopsutöö mäkke turnides :-) Ema tervitab ja tänab peitjat!
Oleme varem korduvalt Tellingumäe vaatetorni külastanud ja sõpru siia vedanud. Seekord võtsime spetsiaalselt geopeituse tarvis reisi siia. Aare oli kenasti peidus ja korras. Ilus koht, soovitame tulla! Tänud peitjale.
Drive inni ei hakkand tegema,jätsin mobiili ilusti märgi taha.Aga mugud olid küll parkind ennast kohe laua äärde ja nautisid täiel rinnal kena õhtut ja autoraadiost kostvat lärmi.Tornis käidud ja aare leitud.Aare on ilusti talvitunud ja kergesti leitav.Tänud peitjale!Viisin ränduri jalutama.
Lõunatipu juurest tulles sõitsime peaaegu mööda ja kui juba nii lähedal, siis ei saanud seda ju ometi sinna vedelema jätta. Millegipärast on aare küll ajutiselt kättesaamatu, aga kõik leiavad. Läksime siis ka kontrollima. Auto parkisime ära, aardeni näitas 150 meetrit. No mis ta's ära pole. Esialgu läks tee, aga vales suunas. Kui võsa vahele keerasime, siis saime aru küll, miks maastik selline on nagu ta on. Eks me tegime ta enda jaoks raskemaks ka. Nagu see asi ikka käib, aarde juurde läbi võsa ragistades ja tagasi mööda teed. Aare ise oli ajutiselt kättesaadav, täitsa heas korras ka teine. Torni ronimise jätsime vahele, nagunii poleks kottpimedas suurt midagi näha olnud. Aitäh peitjale.
Lolli peaga olin unustanud, milline vägev vaatlustorn kohapeal on, nii et jätsin fotoka autosse. Pärast kilomeetripikkust treppidest ronimist aga ei viitsinud enam autosse minna, niisiis tegin paar klõpsu telefoniga. Küll aga sai otsus tehtud, et sinna tuleb tagasi minna koos ööbimisplaaniga. Aare sai samuti leitud. Tänud tutvustamast.
Vaatasin alguses veidi valest kohast, aga üle mõne minuti ei läinud. Tipp-topp. Aitäh!
Hauka aarde juures võtsime vastu otsuse, et kuna kõikjal meie ümber on vihmapilved, mille alla me nagunii jääme, siis sama hästi võib seda teha teel siia.
Tuul muidugi kiskus ja sakutas tsiklit tee peal siia-sinna päris usinasti, aga tee jätkus üldjoontes täitsa sujuvalt, kuni ühe tõusunuki tagant leidsime kaks autot ja ühe suure tee täielikult blokeerinud puu. Kiire pilk kaardile ja suutsime mingeid põllavaheteid mööda sellest ka mööda saada suuremale maanteele, kus taevas lõpuks tõeliselt veed valla päästis. Poole peal kooles maha ka meievaheline audioside, nii et võis ainult ette kujutada, mis heliefektid teise tsikli kiivrist kostuda võivad vähem vettpidavas riietuses kolleegilt...
Hargla bussipeatuses ei pidanud enam minagi vastu ja natuke aega tilkusime ja lõdisesime seal katuse all möödasõitjate tuju tõstmiseks. Kui aga taevas kaugemal väheke heledam hakkas tunduma, suundusime edasi ja õigepea olimegi kohal.
Isegi vihmasadu jäi mingi hetk järele ning otsustasime, et teeme väikese lõkke üles. Kui mitte muud, saab vähemalt kätele sooja. Peamine, mis küll minu arvates sooja pakkus, oli sealse pakukirvega puude lõhkumine, sest ma siiralt kahtlen, kas mõistlikkuse piires on olemas veel ebamugavamat disaini objektile, mis on loodud oskakohtadega pakkude purustamiseks, aga see selleks.
Päike tuli välja ja valgeks sai maa, joped-kindad-kiivrid said kuivama ning läksime otsisime hoopis aarde üles. Ronisime torni ka. Ilus-ilus-ilus.
Kui lõpuks edasi liikusime, oli tunne, nagu oleks vihm kogu ennem valitsenud uimasuse kehast välja pesnud ja tsikkel lippas metsateedel nagu niuhti. Algselt oli plaanis korjata ära ka Kõrgeperve aare, aga seal oli kahjuks muguhord ees, nii et sellest eriti midagi välja ei tulnud. Sai hoopis võetud suund Lüllemäe ja sealsete Karula aarete poole.
Aitäh!
Rahvusvahelisel lehel oli aare aktiivne, samas geopeituse lehel ajutiselt kättesaamatu. Kuna ma juba seda teed mööda nagunii sõitsin otsustasin asja üle vaadata. Vähemalt koht ja vaatetorn väärivad külastamist. Auto jätsin suurema tee äärde parklasse kaartide juurde. Sealt näitas ligi 300 m aardeni. Ronisime mäest ja treppidest üles tornini ja peagi silmasin peidikut koos aardega. Aare korras. Kahjuks torni ronida ja sealt vaadet imetleda ei jõudnud. Tänud.
Ikka sai lähenetud keerulist moodi. Pärast leidsin tagasi auto juurde minnes korraliku tee. Oleks siis ennem uurinud või midagi.. :)
Valisime järjekordselt vale lähenemistee. Kuhu me suundusime, ei teadnud isegi. Läksime lihtsalt gepsu noole suunas mäest ülesse ja ülesse ja ei jõudnud ümbrust ära imetleda. Kui silmad vaatetorni märkasid jäime lausa seisma ja imestasime kuhu me sattunud olime. Loomulikult läksime siis torni vallutama, mina muideks ka ja seekord päris tippu välja. See oli võit, võit iseenda üle. Vaade igast ilmakaarest nauditud, tulime alla, otsisime aarde ülesse ja tagasi auto juurde jalutasime hoopis korralikku laia teed mööda. Ilus, ilus oli kõik …, aitäh! Aga Cipollino raamat meeldis lapsepõlves mullegi.
Taas üks tuttav koht varasemate seikluste ajast: esimest korda sattusime siia ööbima rattamatkal kasutajaga [jooseptrumm] ja öösel telkides saime unustamatu elamuse Läti poolt kostvate metselukate armuhüüdude näol, mis ei lasknud pikka aega silma looja saada. Külastuskordi on veelgi olnud ja soovitan seda kohta soojalt kõigile!
[reix]-i jäljed olid heinas veel näha ja nii jäi üle vaid nulli jalutada ja aare välja võtta. Torni seekord ei jõudnudki, sest tulid ärevad teated, et peaks hakkama sauna kütma. Üsna läbiligunenuna ja külmetavana tundus see äärmiselt ahvatlev ja nii ma tagasi suundusingi. Selleks valisin Hargla-Lüllemäe-Laatre tee, mille esimeses otsas on mõnusad kangutamiskurvid, siis pikad hea nähtavusega sirged ja siis veel üsna kurvilist asfalti, mis suu tõsiselt kõrvuni tõmbas. Aitäh mõnusasse kohta juhatava aarde eest! Siia tulen ikka ja jälle hea meelega.
CMLVIII. Vägev vaade! Õdus telkimisala ja kui kell poleks veel nii varajane oleks see kindel eelistus. Tänan!
Cipollino juures oli plaan ööbida, kuid kohale jõudes ei tundunud koht just päris see, mida tahtnud oleks. Oli ilus koht, vapustav vaade tornist, lõkkekoht meie päralt jne, kuid puudu jäi mingi äratundmisrõõm- et just see on see...
Otsisime aarde üles, ronisime torni, nautisime avanevat vaadet (mõni meist, st mina jalgade-käte värisedes) ja alla tulles otsustasime siiski pool tundi veel sõita ja minna Ähijärve äärde ning panna telk varjualuse alla.
Ja selgus, et see oli väga õige otsus, sest hilisõhtul saabunud raju viis lõkkest tule, järvest peaaegu ka vee, kallas kui pangest ja loopis pussnugadega. Väikeseid poisse vaid ei näinud. :D Sellist äikest pole ma varem nii esireast nautida saanud veel ja pildile püüda... Poleks tahtnud olla Tellingumäel siis küll. Vahel tasub järgida sisetunnet ikka. :)
Aarde eest aga suur aitäh! Kes teab, äkki mõni teine kord on see koht just see, mis hingele parim tundub. :)
Imeline koht ja kena aare... Päikeseloojangu ajal sinna sattuda on igavesti õige aeg...
Ronisin torni. Vaatlesin. Vaatasin kaarti. Jälle vaatlesin. Alla tulin kindla teadmisega aarde peidukohast. Seal ta oligi. EVEJ
Kohele saabusin juba reede õhtul eesmärgiga laupäeva hommikul alustada rattamatka Piusani. Hommikul ärgates ronisin torni ja enne matka algust panin oma nime ka aarde logiraamatusse kirja.
182 kilomeetrise rattamatka jooksul leitud Teine aare. Tellingumäe vaatetorn oli väga hästi maskeeritud. Umbes 50 m kaugusel tornist otsisid kõik nagu peata lambakari torni, kuigi üks matkaline istus tornini viival trepil. Kui leidsime torni, leidsime ka aaarde. Aarde avasime ja logisime torni tipus. Tellingumäe vaatetorn oli kõikide matkaliste arvates parem, kui eelmisel päeval külastatud Suure Munamäe oma. a) Sissepääs tasuta, munamäel 3€ jala 5€ liftiga. b) Vaade tunduvalt ilusam. c) Mägi järsem. Munamäe otsa sõitsid 3 ratturit, Tellingumägi jäi rattaga vallutamatta. d) Ka torn tundus, tänu oma ehitusele, kõrgem olevat. Tänud Tellingumäele juhatamast, mina enam Munamäe vaatetorni ei roni.
See jäi juba teise kuupäeva, lõpetades meie (ei uskunud, et seda ütlen) fantastilise päeva põhja Lätis. Kõik aarded mis me täna leidsime olid üllatavalt ebalätlaslikud (välja arvatud üks, aga seda vaadake mu FB lehelt) ja otsest vihapurset selle naaberriigi suunas esile ei kutsunud.
Uusi asju oli eilses päevas palju! Näiteks mõned: Me ei jäänud kordagi kinni. Teadaolevalt ei puudu auto küljest ükski oluline detail. Me ei saanud ühtegi mitteleidu. Me ei läinud paadiga ümber. Baarist ostetud Läti õlu maitses hästi! Me leidsime mõnusas tempos palju aardeid! jne. jne. jne.
Igal juhul peab lätlasi tänama (täna).
Ja samuti neid kes peitsid meie eilse ja tänase päeva esimesed aarded, võimaldades sellega õigel rajal püsida!
Tublisti tuhnimist oli enne ka aarde lähedal, kuid õige koht on ikkagi vihje järgi.EV;EJ
Tornis vaatasin piltidel olevaid vaateid ja mõtlesin: Suvel soojaga oleks päris huvitav sellist maastikku tuimalt otse minnes läbida. Tänan siia juhatamast. EVJ: LED-võtmehoidja.
Marjul oli kange häda paar vidinat siinkandis üle vaadata. Ja mul oli ka enamvähem sama kange häda. Ja et rool oli kogenud geograafi käes, aga autos on vähemalt sama kogenud folklorist, kes peaegi kohalik, läks võistluseks. Küll mitte aardeleiu pärast - selle sain tasakesi siis, kui Marju torni ronis - aga teede olemasolu ja sõidetavuse jms pärast. Sihuke insideri-outsideri värk oli endalgi lõbus. Aaarde eest aga tänud!
Sattusime siia pilvisel ning tuulevaiksel sügispäeval mil värvid ei olnud eriti kirkad aga siiski olid vaated imeilusad selle kõrge mäe kõrge torni otsast. Kenasti korras on ka torni jalamil olev puhkepaik. Veidike seal ümbruses ringi vaadanud leidsime ka aarde. Aare on korras. Aarde eest ja sellisesse kohta juhatamise eest peitjale kauakestev tänu!
Muinastulede üritusel viibinud kogenud peiturite soovitusel registreerin ära ka oma kahe aasta vanused leiud, ajast kui geopisik mulle veel päris külge ei jäänud. Õnneks on alles GPS träkk tollest ajast ja meeles millised aarded leidsin ning milliseid mitte. Olin just asunud pikemale jalgsimatkale Eesti lõunatipust põhjatipu suunas. Mitte liiga otse, pigem nii, et rada kulgeks võimalikult looduskaunites kohtades ja rohkem ikka rabas-metsas kui kõvakattega teel. Tulin bussiga Tahevassee, veetsin esimese öö Telligumäe puhkekohas ning liikusin sealt alustuseks lõunatipu poole, olles Naha talust veel päevateekonna kaugusel.
Cipollino oli kõige esimene aare, mida üldse otsisin ning sattusin seal kohe mingeid lätlasi teolt tabama. Logisime siis koos ära ja tookord jäi mulje, et säärane kogemata peale sattumine on üsna levinud värk. Nüüdseks olen aru saanud, et ega nii väga olegi kui just FTF jahile ei lähe või kesklinnas turisti-aarde juures ei passi :)
Sibulake kenasti omal kohal, EVEJ
Aaret läksime otsima koos ühe sõbraliku Karuonuga (mäletate, ka Cipollino raamatus oli selline tegelane), kes meile lahkelt tornist vaateid näitas ning palju huvitavat rääkis.
Nii sõbralik ta aga polnud, et aardekarbi asukoha reetnud oleks - selle pidin ikka ise üles otsima. :-)
Võtsime markeri, jätsime portselanist elevandi.
Aitäh aarde eest!
Ei võtnud, jätsime smiley.