Ristsummade ristsumma

Tänane ronimise norm oli täis.

Oli juba sügav öö, pilkane pimedus, liiga kõrge ja rohelise oksamassiga puu ning meie kehades pika päeva väsimus. Tegime tiiru ümber puu, vahtisime natuke latvade poole ja isegi väga ei mõelnud ronimisele. Antud hetkel tundus see kõik liiga utoopiline.

Sama teema mis Krissul. Redel lõppes otsa, veel veidi edasi ja siis tuli piir vastu. Midagi nagu nägin, aga ei olnud täiesti kindel, et aare. Ilma julgestuseta ei tahtnud edasi minna või siis on vaja lõvikonservi manustada enne ronimist.

 2 

Täna sadas ja sadas. Oma veerand tundi keerlesime puu all enne kui tuvastasime topsi asukoha. Vedasime siis redeli puu alla ja kribinal krabinal puu otsa. Siis aga said redeli astmed otsa ja puu oli nii märg ja libe, mõned oksad sai ülespoole kulgetud , kummikud ei haakunud mingil hetkel kuhugi ja mul ei lubatud edasi ronida. Seekord ei hakanudki vastu, tulin alla tagasi. Ei ole väärt end ohtlikku olukorda panna.

 2 

Koordinaat oli olemas ja no mis see ronimine siis ikka ära ei ole. Parkisin Tõuksi, asetasin seljakoti koos IPadi, rahakoti ja telefoniga maha, võtsin seljast veel jope ja no siis see õudus algas.

Ülesse saan ju igakord, sain ka nüüd aga kui olin kõva 3 meetri peal, siis sai okaste kraapimisest isu täis. Mis häda on veel kõrgemale peita, mis selle asja mõte on! Astusin allapoole ja kui olin poole peal, käed-jalad jupil ju hästi ei ulatu, astusin V-tähe kujulisse oksavahesse ja teise jalaga alla ja palun - see 1ne jalg jäi kinni! Proovisin, mis proovisin, no ei saa ülespoole tagasi minna, sest oksi lihtsalt ei ole! Mõtlesin appi hüüda aga õnneks taipasin kohe, et aitajal oli puu all ootamas paari tuhandene leid, sitta ta mind aitama oleks hakanud. Helistada Päästeteenistusse kastanilehega ei viiks ka ju kuhugi. Seisin seal jalad harkis ja mõtlesin, et kaua ma nii vastu peaks, mind haaras õud. Kui tagurpidi puu otsast alla sajaks, murraksin jala puusast, rääkimata altpoolt. Katsusin puukoort ja sõrmed haakusid kuhugi taha, sain aru, et see on mu viimane võimalus, et äkki koor peab. Pidas ja sain ülesse tagasi. Nutsin seal üksinda ja hingasin, tahtsin minema, lasin siis käte abil end rippu ka kukutasin 2-e jala peale ja siis kukkusin selili.

Aitäh, et geopäev sai rikutud, igasugune isu sai otsa! Tagasi siia mina ei roni aga kindlasti saab nimi kirja nagu ikka paljudel siin geomängus.

 1 

Aus mitteleid, ei hakanud riskima - libe ja ligane, maa oli härmas ja kärss kärnas. Õigete vahenditega varsti uuele katsele.