Ristsummade ristsumma

Kõige pingutustnõudvam ronimine (ilma redelite, slingide ja tõstukiteta) minu jaoks, seni hoidis Devon seda positsiooni. Midagi väga hullu ju ei ole, ronitav puu, kui vaid kõrgusekartlikkust ei ole. Üleval taskust pastakat kobides avastasin, et ronimise käigus on see puha tükkideks, mis osaliselt alla pudenesid. Ühes olin kindel, et alla pliiatsi järele ja uusesti üles ronimine jääb ära. Õnneks jäi südamik näpu vahele kuidagi. Tänud peitjale!

Oi, kui palju ilusaid kastaneid siin oli ja puu all oli lausa ohtlik, sest neid ikka pudenes hoogsalt.

Tänan peitmast.

Alles paar nädalat tagasi tegin siin mitteleiu.Tänu osavatele kaaslastele nüüdseks kollane kera saadud.Munad on siin suured- kastanimunad :)

Siin õnnestus minul kastanid tulest välja tuua. Korra varem olen siin juba kraapinud, kuid tookord oli puu härma- ja jääkihiga kaetud ning ilma varustuseta ei tihanud minna.

Hea, et Härral on ronimisgeen, mina oleks juba paari meetri peal värisenud nagu haavaleht aga isegi maa pealt vaadates tundus see niiii kõrge, et mitu korda hõikasin, et vaadaku, et jumala eest alla ei kukuks. Õnneks kõik hästi ja rohkem sinna ronima ei pea, mõtlesime küll, et kuidas sellist aaret hooldada oleks :D

Teel Abrukalt Tartusse sai mõistatus lahendatud ning tubli ronija Taamoo oli valmis aarde jaoks kõrgusi vallutama!

mõistatus oli suht tüütu, aga plusspunktid hea turnimispuu eest! kõrguse mõnevõrra hirmutavat mõju kompenseerib okste abil saavutatav ülistabiilne logimispoos. tänud.

Hommikune puuakrobaatika tehtud.

Tänane ronimise norm oli täis.

Oli juba sügav öö, pilkane pimedus, liiga kõrge ja rohelise oksamassiga puu ning meie kehades pika päeva väsimus. Tegime tiiru ümber puu, vahtisime natuke latvade poole ja isegi väga ei mõelnud ronimisele. Antud hetkel tundus see kõik liiga utoopiline.

Tulime uuele katsele ja seekord edukamalt. Puu oli ronitav isegi ilma slingideta. Tänud

Mari ja Mia olid järjekindlad territooriumil viibijad. Kaugemal-kõrgemal paistis üks päevitaja. Kulgesid õngeritvadega emad. Viimasena lahkus Mia, Mari jäi. Tuli minna. Tänud peitjale.

Minu poolt koordinaadid, Krista turnis. Tore, et Mia koju läks…

Jõhkralt julm. Tükk aega võttis aega, et aare leida ja lõpuks ronides nägin aarde asukoha ära. Oh seda õudust... Tükk aega kogusin seal tuule käes õõtsuva puuoksa peal julgust kuni otsustasin, et siia ma tagasi tulla ei taha ja ronisin oravana lõpuni. Väga hirmus, kuid lahe konteineriga aare. Tänud peitjale adreka eest!

Sama teema mis Krissul. Redel lõppes otsa, veel veidi edasi ja siis tuli piir vastu. Midagi nagu nägin, aga ei olnud täiesti kindel, et aare. Ilma julgestuseta ei tahtnud edasi minna või siis on vaja lõvikonservi manustada enne ronimist.

 2 

Täna sadas ja sadas. Oma veerand tundi keerlesime puu all enne kui tuvastasime topsi asukoha. Vedasime siis redeli puu alla ja kribinal krabinal puu otsa. Siis aga said redeli astmed otsa ja puu oli nii märg ja libe, mõned oksad sai ülespoole kulgetud , kummikud ei haakunud mingil hetkel kuhugi ja mul ei lubatud edasi ronida. Seekord ei hakanudki vastu, tulin alla tagasi. Ei ole väärt end ohtlikku olukorda panna.

olime mugude osas tõesti tähelepanelikud. Ühel hetkel avastasime, et terve pere hoidis meie toimetamisel silma peal. Panime tähele.

Tänud

Korralik ajude ragistamise m6istatus. Taaskord yks nendest kus kambas peitub j6ud. Ei olnud ka seal l6pus midagi kontimurdvat. Korralik camo, pidi ikka eelnevalt lähemale minema et nägijaks saada ;) Aitähhid

Kambaga saab ka sellises kohas hakkama, pimedas eriti.

Tänu kaaslastele saime siingi nimed kenasti kirja. Aitäh!

Imelikult vähe leide antud aardel. Eks ronimine mõjutab seda kõvasti, aga nii keeruline see ka ei tundunud, vähemalt Tarmot pealt vaadates. Mõistatus aga oli huvitav ja meeldiv.

 2 

Lahendatud sai see üsna kohe pärast avaldumist ja siis jäi laagerduma. Nüüd tundus õige aeg rünnakuks. Lõunapausi ajal läksin luurele. Pikema vaatluse peale õnnestus isegi kahtlane koht tuvastada, tegin isegi katse ronida, aga mingi hetk kadus õige siht silmist. ALt tuvastasin uuesti, aga uuele oravaringile ei viitsinud minna. Parem õhtul parema varustusega tagasi. õhtul mängisin natuke noolemängu, aga edutult. Isegi üks nool jäi puu otsa kinni. Lõpuks loobusin ja tõin autost hoopis redeli, edasi oravameetodil. See taktika toimis. STF sai kirja kell 17.17. Aitäh peitjale.

 2 

Koordinaat oli olemas ja no mis see ronimine siis ikka ära ei ole. Parkisin Tõuksi, asetasin seljakoti koos IPadi, rahakoti ja telefoniga maha, võtsin seljast veel jope ja no siis see õudus algas.

Ülesse saan ju igakord, sain ka nüüd aga kui olin kõva 3 meetri peal, siis sai okaste kraapimisest isu täis. Mis häda on veel kõrgemale peita, mis selle asja mõte on! Astusin allapoole ja kui olin poole peal, käed-jalad jupil ju hästi ei ulatu, astusin V-tähe kujulisse oksavahesse ja teise jalaga alla ja palun - see 1ne jalg jäi kinni! Proovisin, mis proovisin, no ei saa ülespoole tagasi minna, sest oksi lihtsalt ei ole! Mõtlesin appi hüüda aga õnneks taipasin kohe, et aitajal oli puu all ootamas paari tuhandene leid, sitta ta mind aitama oleks hakanud. Helistada Päästeteenistusse kastanilehega ei viiks ka ju kuhugi. Seisin seal jalad harkis ja mõtlesin, et kaua ma nii vastu peaks, mind haaras õud. Kui tagurpidi puu otsast alla sajaks, murraksin jala puusast, rääkimata altpoolt. Katsusin puukoort ja sõrmed haakusid kuhugi taha, sain aru, et see on mu viimane võimalus, et äkki koor peab. Pidas ja sain ülesse tagasi. Nutsin seal üksinda ja hingasin, tahtsin minema, lasin siis käte abil end rippu ka kukutasin 2-e jala peale ja siis kukkusin selili.

Aitäh, et geopäev sai rikutud, igasugune isu sai otsa! Tagasi siia mina ei roni aga kindlasti saab nimi kirja nagu ikka paljudel siin geomängus.

 1 

Aare on on alles ning Teid ootamas.

 2 

Kuna telefon jälle jupsib ja ei teavita uutest aaretest, siis sai enne magama minekut ise piilumas käidud. Nii palju siis magamisest. Hakkasin hoopis numbreid laduma. Kuidagi õnnestus esimesel tiirul üks apsakas sisse lasta, mistõttu läks rohelise tule saamiseks tunduvalt kauem, kui oleks pidanud. Isegi uus päev jõudis kätte jõuda. Roheline tuli käes, tõmbasin kaaslase voodist välja end julgestama ja veeresime kohale. Kohapeal küsis kaaslane, et mis maastik on. Alles siis avastasin, et see jupp maad kõrgem, kui ma oodanud olin ja isegi abivahendit ei olnud kaasas. Aga kiire analüüs andis lootust, et on ilma ka tehtav. Natuke abi kaaslaselt ja natuke pimedas ekslemist, ning leitud ta saigi. FTF läks kirja 00:35. Aitäh peitjale!

 1 

Aus mitteleid, ei hakanud riskima - libe ja ligane, maa oli härmas ja kärss kärnas. Õigete vahenditega varsti uuele katsele.