1 

Veebruar polegi enam teab mis kaugel, seega sai pärastlõunaseks jalutuskäiguks raba-aare valitud. Teel parklasse Kahul imestasime tiheda liikluse üle, aga ilus ilm oli matkarajale meelitanud hulgaliselt loodusehuvilisi. Ka Kahul oli juba 2 autot ees, ühe jõhvikakorjajaga saime rabas ka kokku. Jõhvikad on suured nagu kirsid ja lausa kobaratena mätta otsas, tasub varusid koguma minna. Aare oli kõrgesse nõgesetihnikusse peitunud, õhema püksiga oli päris keeruline ligi pääseda, aga nüüd on lai rada sisse tallutud. Edasi-tagasi Kahult oli meie matk 6,3 km ja aega kulus 1.45. Keskmise kõrgusega kummikust piisas, praegu on märjemad kohad ilusti näha. Aitäh peitmast!

Kirsid ja tavasuurus

 1 

Ei tulnud spetsiaalselt aarde pärast, see jäi raba tiiru planeerimisel ootamatult silma. Kui juba teele ette jääb, siis tuleb ka ära korjata. Teekond algas Selli-Sillaotsa matkarajalt ja pärast Suuretüki torni suund kirdesse-põhja, et jõuda Krimmi lagedale. Sealt omakorda läände ehk Karusaare suunas. Tagasiteel põigatud vaatama aardest lõunasse jäävat pommiaukude rida, siis veidi idasse ning lõpuks lõunasse Metsavahi aarde suunas. Kokku umbes 14 kilomeetrit, millest valdav osa räätsadel. Lumikatte paksus on paras ja rabas liikumine muretu. Soovitan usinamatel raba avarustega tutvuma minna, avarus on seda väärt. Aare on saanud omale tummise kasti, aga logiraamat loomade rünnaku tõttu pärsis nigel.

Aitäh aarde eest!

Kodust liikuma hakates näitas termomeeter -25, kuid parklasse jõudes oli vaid -14 alles, nii et pigem kujunes sellest liiga palav retk :D Lund oli ikka mõnuga, nii et räätsad olid igati abiks ja samas ka väsituseks jala otsas. Retk kujunes nii pikaks, et tagasiteel tuli ikka väike joomise ja nosimise paus ka teha, mis tegi retke ainult toredamaks.

Tänan peitmast.

Tore jalutuskäik.

Hommik

Vahelduseks ka üks külmast karge ja päikseline geopäev. Kuna jõudsime parklasse planeeritust veidi hiljem siis seetõttu oli meil eriti lihtne kulgemine aardeni. Värske jäljerida viis ees ja räätsad said käe otsas tuulduda. Täna oli maastik max 2,5 ja sedagi pikkuse tõttu. Aarde juurde jõudes olid Krissu ja Ove just oma tähtsate toimingutega ühele poole saanud. Ning meil polnud muud, kui nimed kirja, pisut jutuajamist, selfi ja asusimegi tagasiteele. Varem jõudnud seltskond pani pika sammuga ees minema ja peagi olid nad silmapiirilt kadunud. Mul oli aga ka naaber aare leidmata ja sinna ma suundusimegi. Tänan!

https://coord.info/GL1BAMJ8W

Täna oli kerge jalutuskäik. Räätsad vedelesid niisama seljas. Koos aarde hooldamisega ja teistega lobisemisega jõudsime kahe tunni ja ühe minuti pärast auto juurde tagasi. Tänud

 1 

Vahetasime loomade poolt näritud konteineri uue närimiskindla konteineri vastu.

 3 

Käre pakane kohe kutsus seda aaret otsima kuna oli lootust, et barasem vesine tee aardeni on korraliku jääkaane all. Täpselt nii ka oli ja teekond aardeni oli, eriti võrreldes hiliemma Rekuga, nagu jalutuskäik pargis. Teel aardeni saatis meid selge taevas ja tõusev päike. Aarde juures nägime veidi vaeva aarde valedest kohtadest otsimisega kuna loomulikult ei olnud me vihjet lugenud, mis oleks leidmise ju liiga lihtsaks teinud. Panime nimed stiilselt näritud logiraamatusse kirja ja panime logiraamatu uude närimiskindlasse konteinerisse. Kui olime aaret tagasi asetamas, siis saabusid ka Airi ja Margus ja koos nendega ka mugumatkaja. Täname siia kutsumast!

On ikka tublid geopeiturid seal Lääne-Virus! Kohe uue aasta hommikul uue hooga raba poole punuma! Oli tõesti vahva algus ja tore seltskond, suur-suur aitäh reisikaaslastele ja muidugi peitjale, kes meile sellise võimaluse pakkus.

Planeerimata puhkehetk:)

Mõnus matka- ja seiklusaare. Selle-aastane Krista orgunnitud 1.jaanuari matk oli minu jaoks viimaste aastate üks kuivemaid (vähemvesisem) :). Tore sündmusaare kallitele geokaaslastele head uut aastat soovimiseks! Tänud!

 10 

Plaan oli juba jupp aega. Et läheks. Kuidas ja kellega, selgus lõplikult alles sõidu päeval. Igatahes olin ülirõõmus, et Ingrid oli nõus sõitma. Suur tänu selle eest!
Geoparklast leidsime varase linnukese magamas, meie saabudes ta muidugi ärkas ja oli matkalusti täis. Räätsad selga ja teetermosed kaasa ning minekule.
Alguses oli tee tee moodi. Vähe lumine ja kellegi jälgedega. Peagi muutus see oja moodi teeks ja seejärel jõekese moodi teeks. Ühesõnaga turnisime metsas. Mingil ajal arvas Piret, et räätsadega on lihtsam. Ma järgisin tema õpetust, aga ei tea, kas see lihtsam oli. Vajus vähem, kuid puude vahel mätastel turnida pole räätsadega kuigi mõnus. Jää veel ei kandnud, nii et teed/vett me vältisime. Rappa jõudes panid teisedki (peale räätsapõlgur Helduri) räätsad alla. Seal oli nendega lihtsam, ma usun. Kuigi Heldur oli kiire poiss ka ilma. Eks tal oli vedav abi omast käest võtta. Hundu muudkui sikutas meest aarde poole. Kellegi jäljed läksid jätkuvalt meiega samas suunas. Tundusid suured, arvasime, et meeste jäljed. Peagi olime taas metsas. Seal oli parem räätsadeta. Võtsime nad ära ja kulgesime edasi. Poole kildi pärast olimegi nulli juures. Taasleidsime jäljed meestest. Kuuse alt ja kõrvalt ning hoonest. Viimases, tundus, et oli ööbitud. Hea koht uue aasta vastu võtmiseks. Aaret leides olime üllatunud, et seal puudus sissekanne viimastest külalistest. Egas midagi. Meie kandsime endid sisse. Hundu sai FTF-i koerte kategoorias. Ülejäänud piirdusid inimeste STF-i ja üldkategooria kolmanda kohaga. Põdrale pole soos mingi häbi kaotada. Samuti lepalinnule või vapratele luurajatele, kes bussiga saabuvad. Nii et jäime oma koha- ja ajaga rahule. Toredat logiraamatut ei hakanud vahetama, aga kile sai vanale ümber pandud ja Ingrid loovutas Karusaare aarde "Metsakutsu" nimelisele logiraamatule uue kena karbi. Kirjutasime hiirtele ja põtradele vajaliku teabe karbile, jõime teed ja näksisime näkse ning asusime tagasiteele. See möödus muidugi kiiremini kui siiatulek. Enamusel oli savi sellest, kas jää kannab või kas püksisääred märjaks saavad. Kõik tahtsid kärmelt autodesse jõuda. Päike oli loojumas ja enne pimeda saabumist jõudsime kenasti kohale. Oli väga äge matk. Aitäh kaaslastele ja aardepeitjale. Ilma aardeta... ilmselt oleks see koht minust külastamata jäänud.

 9 

Seekord sai aasta alguse matkaks valitud Karusaare. Saime nautida fantastiliselt kaunist talveilma. Päike säras, lumi sätendas, tuulepoisid tuulutasid kuskil teadmata kaugustes. Raja alguse metsaalune oli üsna lumetu. Edasi läks huvitavaks, õige pisut meenutas aasta tagust Kirnalt süstaga aardele lähenemise maastikku. Ühtlaselt paks lumevaip, mille all enamasti ka vesi, rajajoone vesi oli kaetud jääga. Kahed veega täitunud mustavad jäljed kulgesid raja ääres ja vahel julgemalt ka jääl. Nõnda kulgesime meiegi puid kallistades mättailt mättaile ja vahel jääkaanel. Raba peal võtab võimust meist pikemate mändide rohkus. Sihtide ristmikul kulgesid jätkuvalt kahed jäljed meid huvitaval suunal. Enne lagendikku kaldusid jäljed tugevalt paremale, meie tegime hoopis otse astumise sookailu väljalt varemete juurde. Peagi selgus, et ka jäljed jõudsid ringiga ukseni ja enamatki. Siin oli telgitud. Leidu revideerides selgus, et ei olnud siin käinud peitja, ega ka ühtki uut logi ei leidunud raamatus. Ingridilt karbi vahetus. Lõunapaus peetud, asusime tagasiteele. Mööda geomaanteed tagasi kulgemine oli kordades julgema sammuga, kui ettevaatlik soosaarele jõudmise retk. Külmataat oli muutnud me märjad jäljed pisut tahedamaks. Põnev oli jääkaanel julgemalt lipata, kas läheb õnneks. Vajub läbi jää või mitte. Sügavat vett ei õnnestunud kogeda. Paar jõhvikat leidus ka me teel. Tänud kaaslastele ja peitjale.

 3 

Karp sai veel eriti puhtaks lakutud, et rotid miilustama ei tuleks. Tegelen uue aardekonteineriga esimesel võimalusel. Kui keegi planeeritult minemas enne aasta lõppu, andke teada. Annan uue konteineri koos transpordišokolaadiga kaasa.

 1 

Kaupo on nii kenasti kogu selle ,,Põdral maja metsa sees" vibe-iga loo kirja pannud. Ainus, mis lisada oskan, on see, et kui tüdimus peale hakkas tulema, siis motiveerisime end sellega, et vaim kräunub, aga süda rõõmustab. Ja sünnalauas maitses toit ka ehk just tänu sellele aardele imehästi. Aitäh peitjale meid loodusesse ajamast!

 1 

Sisuliselt kogu aare vaja taastada sest leiva lõhna peale on hiir kõik läbi närinud. Samas näritud logiraamat on omaette vaatamisväärsus ja võiks säilida, kui see rohkem hallitama ei lähe enne korraliku karbi saabumist. Logiraamatu pärast võiks normaalses suuruses karp olla, väiksesse karpi ei pruugi ära mahtuda.

 12 

Kui aare avaldus siis vaatasime kalendrit ning ei näinud mõistlikku võimalust enne suve otsima tulla. Vahepeal tuli plaani nädalavahetuseks Tartusse tulla, aga ka siis ei tulnud mõttesse seda otsima tulla. Täna hommikul oli vaja 4 tundi aega parajaks teha ning algselt pidime seda tegema Terve tartu aardega. Siis aga koitis, et otstarbekam on siia jalutada. Kahjuks logisid ees polnud, mille järgi olusid hinnata, pidime siis ise leiutama. Parklast näitas 2,65km ja hakkasime vantsima. Kummik oli õige valik, sest enamus teest oli vesine. Metsaalune oli üks suur jääväli, millest sageli läbi kukkus aga vesi madal. Raba peal oli valida kas jalutada paksus lumes või mööda vesist kraavi mis kohati jääs. Vaheldumisi sai mõlemat kasutada ja ühel hetkel kohale jõudsime. Siis tabas aga ikaldus, kõik on lume all ja peidukaid ei ole. Hakkasime kaevama ja ühel hetkel Liisile jäi maskeering silma. Kuna selle all oli lihtsalt auklikus grippkotis kaitseväe leivapurk, mis nägi räbal välja ja kaas auklik, siis ei pidanud seda aardeks. Otsisime edasi kuni sai peitjalt küsitud ning ikkagi see purk pidi aare olema. Ühtegi silti ega juhendit polnud. Ka läbi augulise kaane ei paistnud midagi olevat, aga siiski oli seal näritud logiraamat. Õnneks oli oma vildikas kaasas. Logisime siis aarde ja peitsime tagasi. Tagasi tee oli juba kergem sest jäljed ees ja ainult jaluta. 2h 10min oli 6km matka aeg. Täpselt paras matk enne sünnipäevale minekut.