Põdrangu sovhoos

Põdrangu sovhoos rajati 1960ndatel endise Sääse mõisa aladele. Mõisad olid ajalooliselt ikka looduskaunitesse kohtadesse rajatud, mistõttu kolhooside-sovhooside ja nende asulate või muude põllumajandusega seotud asutuste pookimine mõisakomplekside külge oli ENSV-s küllaltki tavapärane praktika. Tänuväärsel kombel andis see põhjust natsionaliseeritud mõisahooneid korras hoida, mis sest, et need olid suures osas kuulunud sakslastele. Nii sai ka Sääse mõisasüdamest uue sovhoosi keskus, mille kontor paigutati Ernst Gustav Kühnerti kavandatud ja 1913 valminud mõisa härrastemajja (1942-1944 asusid samas Oru Kõrgema Kodumajanduskooli õppeklassid ja internaat). Härrastemajast põhja poole pandi laiutama suur linnuvabrik, uuele keskusehoonele oli määratud krunt härrastemaja vastas. Sellest lõunasse ja läände ehitati tüpiseeritud rida- ja kortermaju sovhoosi töötajatele, koondamaks maarahvast linnalikult kontrollitud keskkonda. Nii kasvas Sääse 1970ndatel (praegu üle 400 elanikuga) alevikuks.

Põdrangu mitmeotstarbelist keskusehoonet hakati projekteerima 1970ndate keskpaiku. Tollal oli Tamsalu lubjatöösturi Boris Limbergi mõisahoone veel suhteliselt hästi säilinud, pärast kontori kolimist uude hoonesse kavandati vanasse majja paigutada sovhoosi muuseum. See plaan jäi aga katki. Tänaseks on hoonest püsti vaid mõningad müürid.

Eesti Maaehitusprojektis kavandatud keskusehoone valmis 1978. Projekti autoriks on Riia Polütehnilise Instituudi lõpetanud ja tollal EMP Pärnu osakonnas töötanud arhitekt Maara Metsal (s 1937). Keskuse sisearhitektiks on Maia Laul kunstikombinaadist ARS. Lehviksaali seinu katvad sgrafiitod tegi kunstnik Eeva Jänes, tekstiilid Peeter Kuutma.

Ülesehituselt on hoone sarnane paljudele kuue-seitsmekümnendatel kavandatud keskusehoonetele, koosnedes kahest liidetud mahust, kus madalamas horisontaalsust rõhutavas pooles asuvad kontoriruumid ning sellega (antud juhul täisnurga all) liituvas ekspressiivsema vormipüüdlusega mahus lehvikukujuliselt lahtihargnev saal. Sellise hoonetüübi kohalikuks eelkäijaks võib pidada Valve Pormeistri suurepärast Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoonet (valmis 1966), millele enam või vähem sarnaneva ülesehitusega hooneid kerkis hiljem terve trobikond.

Suures osas kasutuseta seisev keskusehoone on halvas seisukorras nii ehitustehniliselt kui niiskuskahjustustest tulenevalt. Suurte niiskuskahjustustega on muu seas ka saal, kuna seda ei köeta ning katus ei pea vett. Enamik ruume pole pärast sovhoosi likvideerimist uut otstarvet leidnud, kusjuures pole isegi vaevutud neid tühjaks teha - nii on säilinud seintel leninlikud loosungid ja kalendrid aastast 1991, laudadel iidsed telefonid ja arvelauad, aknalaudadel ammu unustatud konservikarbid ja Lääne lahustuva kohvi purgid. Kõige tipuks kõrgub ühe ruumi nurgas ENSV lipp. Peab tõdema, et Põdrangu sovhoosi keskusehoone tulevik on tume. Lisaks kehvale seisukorrale on üheks põhjuseks ka niivõrd ebavajalikult suure hoone asukoht sellises perifeerias nagu seda on tänapäeval Sääse alevik. Hetkel on maja 65000 eur. hinnaga müügis ja ootab uut omanikku!