Loonamaa laid

Loodus

Loonalaid, mis asub Saaremaa lääneküljel Atla lahe suudmes, on olnud Eesti läänepoolseim asustatud saar, Loonalaiult kilomeetri kaugusele edelasse jääb Eesti maismaa kõige läänepoolsem maalapp Nootamaa (5,9 ha), lõunasse aga Salava saar (25,7 ha). Loonalaid ulatub kagust loodesse 2,5 km ja kitsamas kohas on saare laius ainult 140 m. Enamiku saarest hõlmavad osaliselt taimkattega kaetud körged rannavallid. Lõunarannikul avanevad rannavallide jalamil veepiiril aluspõhjakihtidest põrandad ning madalad astangud. Paeplatoo jätkub ka madalas vees, kohati kuni 100 m rannajoonest mere poole. Suuremat osa saare rannavallistikust katab kadastik, mis läänepoolses osas on hõredam, kesk- ja idaosas aga kõrge ja tihe. Loonalaiu lääneranniku vallid on kiiresti muutuvad. Laiul on hulgaliselt väikseid ja keskmisi rändrahne, millest suurim on saare keskosas paiknev rabakivirahn kõrgusega 2,6 m ja ümbermõõduga 13.9 m.

Loonalaiu rannal leidub igal sammul kuni poolemeetrise läbimõõduga väljasurnud kihtpoorsete moodustatud massiivseid kolooniaid ja nende vahel rohkesti niisama suuri kärgkorallide kolooniaid.

Asustuslugu

Loonalaiu loodeosas paikneb vana taluase, kus on kunagi elanud Lümanda valla 19. sajandi teise poole kõige väljapaistvam ja markantsem isik - talupoeg. tuuker ja meremees Peeter All (1829-1898). Laiul on elanud selle pere neli põlvkonda. Peetri isa Ado rajas saarele talu, kui Loona mõisnik talle sinna heinamaavahi koha andis. Peeter oli olnud kaheaastane, kui pere muldonnist puust majja kolis. Peeter Alli kutsuti Loonalaiu kuningaks. Ta teenis elatist merepõhjast vrakkide metallosade ülestõstmisega. All oli oma aja kohta rikas mees, seda tunnistab kas või vähemalt ametlikult tema omanduses olnud raudlaev, esimene kogu Saaremaal (ehkki kahtlus- tatakse, et ta oli tegeliku omaniku, Loona mõisniku variisik). Lisaks tegeles Peeter All loomulikult ka merepäästega. Kui 1861. aastal ristiti tema tütart Minnat, siis võttis sündmusest osa ka vahetult enne seda päästetud Inglise laeva meeskond. Viimasena juhtisid saarel majapidamist Peetri poja Aleksandri tütar Emma ja Mihkel Kajupank. Emma juures käis Aadu Hint 1950. aastatel kirjutamas oma „Tuulist randa". Nemad olid Eesti läänepoolseima asustatud saare viimased elanikud. 1966. aastal võtsid Nõukogude piirivalvurid neilt laeva ja sundisid minema Atla külla. Sellega lõppes Loonalaiu asustuslugu. Sovhoosi ajal karjatati saarel loomi. Nüüd on endised põllud ja karjamaad vaid kadakate ja lindude pärusmaaks Talukohast on alles abervaredeks lagunenud saun-pesuköök, kõrvalhoone, keldriauk ja elumaja koos kividest laotud kaminaga.

Aardetops on kokku pandud rannast leitud materjalidest noortematka käigus.