7 august 2016 leidis Ragne ja [jersikas]

Sõudsime kohale rohelises murupaadis, kaasas elevusest laulev geokoer. Mäest üles liueldes ja kõik kolmekesti lauldes läks väike jalutuskäik kiirelt. Mäe otsas ootas meid puuslikuhärra, kes teretas viisakalt ja palus enne edasisi juhendamisi teha kolm tiiru ümber puu, kratsida ta nina ja lausuda maagilised võlusõnad. Tegime kõik kohustusliku ära ja hakkasime elevusega tulemust otsima. See ei lasknud ennast kaua oodata ja salalaegas avaneski. Sellisele teostusele sai jagada ainult kiidusõnu- olime teostusest hämmingus, nii vahva oli. Panime nimed kolme käpajäljena kirja ja hakkasime puusliku pesa kokku panema. Selle käigus juhtusid aga asjalood, mis viisid sinnani, et aare on nüüd arhiveeritud. Seega on selle aarde leidmine meie geoajaloo üks kõige rõõmsamaid ja kurvemaid leide. Teavitasime juhtunust peitjat ja jäime lootma sõnumeid, et puuslikuhärra saab ka teisi tervitada, aga läks teistmoodi.
Head teed maagiline aare ja tänud suured peitjale selle toreda lahenduse eest.

12 juuli 2016 leidis Aimi ja Tormi [aimike]

Peesitas aga aare muudkui oma miljonivaatega lossis ega saanud aru, mis siin viimaste aastatega lahti läinud on - muudkui aga käivad, sikutavad, torgivad pastakassiga, üldse ei lasta enam rahus olla. Selgitasin talle siis veidi olukorda, tundus, et jäi rahule. Meie jäime ka.

12 juuli 2016 leidis Tormi [tormit]

Äge leiutis. Tänud!

19 aprill 2016 leidis Margus ja Janika [kaksikmadu]

Teisel katsel edukalt läbitud-leitud. Eelmise korra ebaõnne ajame lume süüks. Lahe aare, kaasa sain ränduri. Aitäh!

2 aprill 2016 leidis Mihkel [mihkelp]

Kindlalt tänase päeva tippaare. Algul tekitas nullis leitu nõutust, aga, kui asjast aru sain siis kiskus ikka näo naerule :). Tänud peitjale!

13 veebruar 2016 leidis Vaimar, Ruth, Viorica ja [ky]

Küll juba Vaimar kogenud tegijana teadis, mida elu-esimese-päeva-geopeiturile tutvustada, et geohammas verele ajada. Mõjus...ja kuidas veel! Igatahes itsitasid teised kolm juba varem puuslikuga tutvust teinud asjalised pihku, kui mina alul totaka näoga ringi vahtisin ja hiljem järjekindlalt, aga järjest nõutumalt sikutamisega tegelesin:) Positsiooni muutmise vihjeta sikutaks vist tänaseni...nii "roheline" on ikka pime olla:) Nüüd, alles kuid pärast leidmist siin lehel logides tunnen kurvastust, et nii ägedast aardest tulevased põlvkonnad ilma jäävad, samas olen ülimalt õnnelik ja tänulik, et minu geopeituri ajalugu just sellega algas. Suur-suur aitäh!

21 oktoober 2015 leidis Heili, Ave ja Tarvo [10203]

Väike jalutuskäik värskes õhus ja lapsele esimene aardeleid!

11 august 2015 leidis Karl [zdrk]

Vaade, mis avanes pärast metsa sisenemist oli päris üllatav. Ühtegi tsiklit või ralliautot aga ringi vuramas polnud. Aaret otsides jõudsin õige asjani koheselt aga ei julgenud suuremat jõudu rakendada. Seetõttu jäin mõneks ajaks sarnaseid objekte otsima. Tagasi nulli jõudes tegin õigeid tegevusi ja aare avanes. Väga lahe, tänud!

2 august 2015 leidis Peeter ja Piia [piuks]

Täna, 5+ aastat hiljem, aare veel logimata. Mis siis ikka, likvideerin selle võla.
Aga see ülilahe aare on siiani meeles. Kahju, et sellest täna vaid minevikuvormis saab kirjutada.
Täname, meile väga meeldis!

2 august 2015 leidis Piia, Peeter [blondiin]

Arvatavalt segasid kiiremat lahendust pidevalt põristavad mootoratturid, aga pikemaks ajaks positiivse laksu saime ka meie, ühineme kõigi tänude ja kiidusõnadega

19 juuli 2015 leidis Indrek [indreq]

Tagasiteel Rõugemailt oli just parasjagu niipalju aega et võtta tee äärest üks kvaliteetaare. Tihe mets veidi segas GPSi tegutsemist, oodates selle ärkamist sai imetleda vaadet üle liivakarjääri. Tundub et see on aktiivne moto-mäkketõusu harrastajate harjutuspaik. Peale mõningast uitamist õnnestus kahtlane objekt tuvastada, seejärel läks veel veidi enne kui konteineri asukoht paljastus. Tuleb tunnistada et umbes-täpselt samasugune lahendus on ka meie tiimil peast läbi käinud, hea et ära ei teinud, muidu oleks tahtmatult veidi piinlik kopeerimisjuhtum tekkinud. Suurepärane et see aare on nii palju aastaid korralikult vastu pidanud! Haarasin ränduri :)

16 juuli 2015 leidis Diana [diana]

Väikese rattaretke vahepeatus andis väga mõnusa emotsiooni:-D Jõudes nulli ootas ees tõesti kaunis vaade ja metsik loodus. Nii tore on selliseid avastusi oma kodukandis teha:-) Küll mina uurisin seda metsikut loodust. Pidasin isegi nõu kogenud geopeituriga, kes ütles, et eks sa püüa ikka üles leida:-) Tore, aga kuidas!? Korraga märkasin ühte olulist detaili, kuid mis sellega peale hakata või kuidas see toimima peaks? Istudes ja ettevaatlikult katsetades avas aardelaegas end täies hiilguses! Vägev! Suured tänud peitjale! Jätsin aardesse ränduri.

8 juuli 2015 leidis   [tunk]

Poleks ebatäpne eeldada, et ma ei saaks täie veendumusega ütlemata jätta, kas see aare on või ei ole peaaegu osaliselt fantastiline. Vastupidi, võib-olla enam-vähem kindlasti mitte laidan maha mõtte nagu see ei võiks sootuks päeva parimaks leiuks defineeruda. Isegi kui koordinaadid ilma igasuguse ebakindluse puudumise võimaluseta konteinerile viitamisest kõrvale kaldumise varianti ei välista. Samas nentigem, et mõningane eksimus poleks arvatavasti vältimatult soovituslik, toetamaks asja idee poolest ligikaudu õigest vaatenurgast lähtuvalt. Siinkohal peab suure tõenäosusega paika ka ebakorrektsele vastanduv väide, mille järgi peitja ei pääse minimaalselt poolläbipaistva saladuskatte all mitte vähema kui üle prahi teostuse kohta käivatest kiituseavaldustest!

27 juuni 2015 leidis Mirjam, Mihkel, Kristjan, Merle [mirle]

Ühel imelisel õhtul põrguoru allikast vett rüübates, ilmus veevirvenduse taustal vetevana, kes koordinaadid jagas, kui lubadused antud:). Seejärel saime võime suhelda uduhaldja, sookollide ja puuvanaga, kes kõik meile lahkelt teed juhatasid üle soode ja rabade. Meile jagatud idülli tõttu tuleb suured tänusõnad aardeomanikule jagada!

8 märts 2015 leidis Iris & Martin [martiini]

Leid tuli vaevaliselt, kuna meie teel oli palju takistusi. Küll maapind vajus ja siis jälle tõusis. Korraga hakkas võsa meeletult kasvama, et pidime aardeni jõudmiseks isegi võsa lõikama.

Tänud peitjale!

24 veebruar 2015 leidis Tiia, Einar [pagarid]

Fantaseerisime natuke aega nõutult. Siis tõi Einar igaks juhuks abivahendeid juurde. Hea, et neid ei kasutanud, aarde tervisele oleks halvasti mõjunud. Lõpuks aitas ikkagi fantaseerimine ja keskendunud geovaatlus. Aitäh, oli vägev!

17 jaanuar 2015 leidis Aix, Tarvo, Kynsa [aixo]

Kohapeal olime nõutud!Pidime juba loobuma, kui korraga kõlas, leitud. Kuidas on see võimalik? Võimmaaassss! Aitähh, toreda aarde eest.

25 detsember 2014 leidis Anne, Henriko ja Kleone [kleone]

Suurepärane teostus ja super vaade. Tänud.

25 detsember 2014 leidis Anne, Kleone, Henriko [nuffi]

Fantaseerisin minagi ...... oma telefoniga, muidu tiriks seda puuslikku siiani. Tänu jagan kõigile, tõesti aastaaarde tiitlit väärt, tahaks kohe teada superteostuse üksikasju!

14 detsember 2014 leidis Reigo [reix]

Nooremana sai ikka fantaasiamaailmas ringi uidatud. Viimasel ajal tegelen reaalsete asjadega. Näiteks aardekarpidega ;) Vahva kohtumine aasta aardega. Tänan tegijat!

15 november 2014 leidis Kersti ja Mario [marker]

Suurepärane teostus!!!! Leitud, logitud. EVEJ

1 november 2014 leidis Rein, Mart [espenberg]

Väga äge aare, suured tänud peitjale.

17 september 2014 leidis Kärt ja [ahtoj]

Kolmepäevase georetke tipphetk oligi käes. Isegi luiged olid meie jaoks järvele sebitud, ilmast rääkimatta. Imetlesime vaadet nii et laps hakkas vahepeal lausa alla veerema. Kahjuks märkasin õiget kohta kohe ja Kärt oli õnneks ka kaasas. Eriti tore oli see kuidas kuueaastane pärast aardeleidmist kirjeldas. Kummardus meistrile.

2 august 2014 leidis Liis ja Tanel [cherub]

Vaatasime, et vanasti oli ikka jube lihtne aasta aardeid peita, aga kui *******, selgus, et asi on hoopis huvitavam, kui esialgu arvasime. Väga lahe aare, aitäh!

Admini parandus, et ei oleks reetev

2 august 2014 leidis Liis ja Tanel [timix]

Kindlalt selle tripi kõige lahedam aare. Soovitan. Aitäh!

25 juuli 2014 leidis Carolys [sun123451]

Kui väike ninja oma hobuse pidama sai oli teeots juba möödas. Mööda punastest telliskividest rada jätkas ta jalgsi oma teekonda. Sihtkohta jõudes polnud tal aega puhata - töö ootas tegemist. Ninja töötles piirkonda oma terava pilguga, kuid midagi ei tahtnud kohe silma jääda. Ta nautis vaadet seitsme maa ja mere taha, kuid liivarannast oli kuulda sõjahüüdeid. Ta teadis, et tuleb ennast kokku võtta ja missioon lõpule viia. Terane pilk peatuski seal kus vaja. Ninja signeeris oma katanaga ja lahkus sama vaikselt kui ta sinna ilmunud oli. Aitäh!

25 juuli 2014 leidis Hannes, Sass, Mammu [hpalang1]

Kalmaar sikutas väga tugevasti, aga kui me seisma jäime, laskis ta meid lahti. Nägime teda paadi taga, ta oli tohutu suur. Olen 40 aastat merd sõitnud, aga midagi taolist pole ma enne näinud.

10 juuli 2014 leidis Carmen ja Agu [aqq]

Olime tulnud Kuningriigi serva pealt kus räägitakse veidi teistsugust keelt kui ülejäänud Kuningriigis. Hobu oli väsinud ja tolmune, kes oleks osanud arvata et Puusliku kodukohas nii palju kruusateesid on. Olime enne Kuningriigi Targa juures käinud ja nõu küsinud kuidas Puusliku kodu leida. Tark andis meile ühe targa raamatu, kus kogu maailma tarkused sees, ole ainult tark ja leia õige õpetus üles. Kui Puusliku kodukoht tuvastatud oli siis hüüdsime "Seesam avane" ja ennäe puud läksid kahte lehte laiali ja keset metsa tekkis peidetud tee mille lõpus aardekirst end varjas.

17 juuni 2014 leidis Punt pööraseid ja [aaplane]

Must Masendus raudruunaks, tuiskasime mööda Maarjamaad ringi, kuni tee ääres märkasime miskit ätti. Mõtlesime,et pakiruumis veel tiba ruumi on, et võtame tüübi pääle. No ei tahtnud ta mitte pakiruumi kolida, ka ainus vaba tagaiste ei sobinud teisele mitte. Tema kohe ja rooli tahtma, muidu sajatavat meid sootuks. Õnneks suutis naispere äti maha rahustada, pisike moosipurk sai vanale kaasa jagatud. Tänutäheks saime kenasti aardegi ära logitud. TFTC :)

15 mai 2014 leidis Maris ja Tanel [karusmari]

Tõmbasin puuslikku tillist, pettemanööver kahjuks läbi ei läinud ja puuslik ainult haigutas selle peale. Kahjutundest siiski loovutas mulle ka aarde. Tänud peitjale, väga lahe aare

15 mai 2014 leidis Tanel ja Maris [phantom]

Ühel ilusal kevadõhtul ratsutasid kaks geopeiturit punase hobusega mööda eestimaad kui äkitsi puuslik keset teed ees oli. Hakkasin siis puuslikul ninast kinni ja sikutasin teda selle teo eest. Metsast hakkas kostuma imelikke hääli. Puusliku sõbrad vist appi tulnud. Lähemalt uurides selgus aga, et kummalise heli tekitas maa sees nõiaväel ilmunud aardekirst. Aardest võtsime kaasa elevandi, omalt poolt lisasime mikroskeemi. Aitäh peitjale :)

1 mai 2014 leidis Piret, Mart [sylli]

Istusime volbriööl luua selga ja lendasime öö läbi kuni hommikuni. Jõudsime seitsme mäe ja mere taha Puuslikku avastama. Aitäh toreda elamuse eest! Vahetasime kingitusi ka.

25 aprill 2014 leidis Kairi, Ain, Margit [maky]

Ronisime mäest ülesse ja kuna midagi muud polnud teha, hakkasime igavusest puid langetama. „Kirvest, andke mulle kirvest“ hüüdis Ain ja metsa langes kui loogu. Muuseas jäi terariista ette ka vana puuslik ise. Lohutasime ja silitasime teda siis kõik kordamööda, kuni eluvaimu niipalju jälle sisse saime, et ta meiega rääkima hakkas ja metsa saladused välja lobises. Kuna kogu ümbrus nägi välja kui tõeline põrgu, siis jätsime puuslikule ta aardekirstu väikese „vanapagana“.

11 jaanuar 2014 leidis Rudolf, Martin [rudolf]

Ja nii saabusid Sherlock Holmes ja Dr. Watson koliseva jõuvankriga sündmuspaigale. Professor Motiarty poolt näiliselt naiivselt poetatud juhtlõng serveeris meie kangelastele ootamatu võimaluse teha tutvust professori kõige intiimsemate kontaktidega - võimalus, mille tausta teades ei suudaks isegi kõige vaoshoitum inimene Britannias pead pööramata mööda minna. Viimane Suurbritannia atlase köide, mis oli juhuse läbi Holmesi riiulis leidnud koha vaevu nädala eest, ei andnud tõlgendamiseks palju ruumi – söekaevanduse servas asuva vana pöögimetsa puhmaste ja varise all peitusid saladused, mille väärtust Scotland Yard ei suudaks iial lõpuni mõista.

/.../

Läheduses mustendava metsatuka juurde viiv tee oli vankrirataste all sõidetud püdelaks ning vankrist maha astudes pidid Holmes ja Watson kerge muigega nõustuma, et taolised olud on selgelt kohatud ühele tõelisele inglise härrasmehele. Vaatamata rahumeelsele olekule välkuvate laternate ja vaevu hallide pilvede vahelt kumava poolkuu valguses kripeldas meeste hinges rahutus. Mõtted olid varjutatud vaid ühe küsimusega - Miks? Moriartyga tegemised polnud ju kunagi ilmsed ja otsekohesed. Miks kõik need vihjed? Miks siin? Miks nüüd? Aga kes oleme meie, et proovida seletada hullumeelsust...

/.../

Virvendavate tulukestena näivad kaevurite kodud ja aurumasinate põrgulik müra mustavas öös oli murdnud isegi nende näiliselt vankumatu keskendumise ning olles hetkeks oma otsingud peatanud, seisid Holmes ja Watson hiiglasliku karjääri serval nagu eelmise ajastu miniatuursed igandid uue mehhaniseeritud maailma lävel, proovides hoomata oma ettevõtmise tõelist potentsiaali. Käegakatsutavas kauguses võis peituda vihje, mis võimaldaks viimaks lüüa nuga Moriarty kriminaalse võrgustiku ühe olulisema tuiksoone sisse – krüptilisse smuugeldamisoperatsiooni, mille võtmeisikuks oli juba aastaid krahv von Schatzsuche.

Schatzsuche näol oli tegu Londoni allilma ühe kurikuulsama ja huvipakkuvama persooniga, kes pälvis enda halastamatuse ja leidlikkusega vaevu mõne aastaga kriminaalse maailma tähelepanu ning ronis kiiresti kuritegeliku hierarhia redelil aina mõjuvõimsamatele positsioonidele. Kas tõesti tundusid krahvi ambitsioonid Moriartyle niivõrd ärhardavana, et ta pidas targemaks loobuda ühest oma lojaalsemast partnerist selle kasuks, et konsolideerida veelgi enam oma haaret Londoni üle? Vastused pidid olema lähedal...

/.../

Hetk oli saabunud – Holmes kergitas aupaklikkusega meisterlikult valmistatud laeka kaant ja uurides selle paljastatud sisu oli selge, et see on alles algus.

11 jaanuar 2014 leidis Rudolf, Martin [matu07]

Muidu oleme kartmatud suslikud, aga see hirm on küll, et võime üle maailma ääre maha pudeneda või et taevas meile kaela langeb. Sellel saatuslikul õhtul paistis, et mõlemad ettekuulutused on tõeks saamas - mina rippusin üle maailma serva alla ja Rudolf üritas mind üles sikutada ja samal ajal taevast õlaga kõrgemale nügida. Õnneks hüppas appi üks seni varjus püsinud metsavaim ja ühise nõu ja jõuga sai rahu taas maa peale. Nagu muinasjutus avanes ka aardelaegas, mis kuhjaga kulda-karda ja vääriskive täis pikitud. Metsavaim edastas ühtlasi tervitused georahvale ja palus, et millalgi doktorihärra ta nina üle vaataks. Aplaus, eesriie.

23 november 2013 leidis Mikk ja Jaanika [silmsirkel]

Eelmisest leiust oli ikka hirmus palju maad kõmpida. Puuslik punnis vastu, mis kole ja nõudis kolme tilka verd. Viskasime kähku varvast. Vastik-vastik-vastik!

PS! Nina oli tatine ja vajaks ravitsemist.

16 november 2013 leidis Enn,Vahur,Kaire ja Arvet [arweto]

Pimestasime puuslikut lampidega siis hakkas rääkima.Utles et reaalselt pole seda aaret olemas,sosistasime nimed talle kõrva ,lubas meelde jätta.

22 september 2013 leidis Lucia ja Jaak [lucia]

Hiilisime magavale puuslikule ligi ning ehmatasime teda valju kisaga. Tegi teine sääred, kuid põgenemisel pudenes tal aardelaegas maha. Ühesõnaga, liiga kerge saak.

22 september 2013 leidis Lucia & Jaak [jrgr]

Leitud, väga hea teostus.

18 august 2013 leidis Karl, mummi ja Anette [leigrid]

Mina ei tea midagi! Aitäh!

18 august 2013 leidis Karl, Anette ja [mummi]

No ei olnud see esimene vidin, millega nullist taevaväravad lahti tõmbasin ja vihma lahti lasin. Paras!

10 august 2013 leidis Berit, Birgit, Kersti ja ... [vanamuru]

Kuna meie suurimal sõbral Illukal olid täna Holstres võistlused ning talle pidi lihtsalt minema kaasa elama, siis sai võetud natukene rohkem aega, et ka mõned aarded üle vaadata. See oli nendest kindlasti raudselt kõige fantaasia vaesem, aarde peitjale väga omane. Tänud sellegi poolest topelt lausa!

19 juuli 2013 leidis Ene, Ergo ja Edgar [edgar]

Meil oli oma puuslik kaasas, kelle metsa alla jätsime teiste puuslikega sõbrustama. Kui vaatama läksime oli logi kirjas. Aitäh Geokrahvile mitteandeka aarde eest :) EVEJ

18 november 2012 leidis Tauri [hrtann]

Tänud Lauri,Kassu ja Joonas

18 november 2012 leidis Kassu, Tann, Joonas ja [myrakas]

Siin ei hakanud fantaasia kriitika suhtes kohe üldse mitte tööle.

7 oktoober 2012 leidis Hdhunt [kurisookaru]

Oli aasta kes teab mis. Selge oli see, et kuuseokkad olid kusagile kadunud ja hullud päevad ees. See fenomen pakkus meile huvi ja teadsime, et alguse see saanud just sealt augu äärelt. Raudsetel ratsudel lendlesime läbi kolletanud kilekottide augu poole, teadmata mis ees ootamas. Ootasime, kannatasime päevi seal kandis, korra põikasime käänulisele rajale, arvasime kohe, et siin nalja ei ole ja va koll eksitab meid nii kuis jaksab. Kolmandal päikese tõusul tõdesime, et nüüd tuleb minna ja rinda pista va kolli puuslikuga. Lähenesime tõusult alul vaikselt hiilides, edasi juba mõirates täiel rinnal koos ratsudega. Korra haaras va koll mu ratsust kinni ja edasi liikuda ei lasknud. Vapper kaaslane ruttas appi ja kisas nii kuis kõri võttis, ise samal ajal ees tirides. Va puuslik lõi põnnama ja lidus peidu paiga poole nii et rada järgi. Hullupilk ees järgnesime talle ja paljastatud va koll oligi. Kuused said oma okkad tagasi ja hullud päevadki lõppevad varsti.

7 oktoober 2012 leidis ahti, kurisookaru [hdhunt]

Tükk aega mudisime ! Ajasime jälgi ! Pigistasime ! Väänasime käsi ! Üles andis end ! Aare ok ! Tänud !

22 september 2012 leidis Anneli ja Reino [errvee]

Ei kavatsenudki seda aaret otsida, aga va puuslikud hakkasid autot teelt välja lükkama. Põgenesime nende eest metsa. Vaatasime, et mingi väike puuslik lippab meie ees ja otse urgu. Surusime ta sabapidi maa alla ja keerasime ... ja ... aardelaegas oligi meie ees

26 august 2012 leidis Helen ja Sander [eren]

Normaalne mees see Geokrahv.

26 august 2012 leidis Sander ja Helen [sander_s]

seda ma arvasin et jälle üks "karp mustas prügikotis kännu all" aare, just nagu geograhvil nad ikka olema kipuvad. mis teha kui fantaasiat napib.

10 august 2012 leidis Pille, Eve ja [andi]
Aarde mitteleidmise käigus remontisime ta täitsa ära. Täiesti mõttetu aare, mida nüüd küll kellegile ei saa soovitada.

13 mai 2012 leidis Karu, Lõvi ja Liivi [karukati]
Oli pime sügisöö, sadas vihma, lörtsi ja lund. Samas paistsid taevas korraga nii päike, kuu kui vikerkaar. Aasta oli 3054. Kümne tee ristis suures lohus kohtusid teadaolevad mitte-elukad ja haistsid hiidsisalike laulmist ja kuulasid sõnajalgtaimede juurelõhna. Algul tegutseti kõik koos, kuid kui märgati lohu põhjas puuslikku, pani igaüks omas suunas ajama. Koos mitte tegutsemise tagajärjel jäi varandusekirstu kaas suletuks ning aare jäigi leidmata. Tuleb mitte nõustuda järelkirjutajaga - VÄGA VASTIK aare. Kõigil oli nutuvõru suu ümber ja klomp kurgus. Ei soovita kellelegi.

29 aprill 2012 leidis Anneli, Aigar [nelgid12]
Ma luuletaja kasin, aga luuletan kui masin. Elasid kord kaks haid, mis nad sõid või kust nad said? Hiir hüppas ja KOER kargas ja Papa Karlo lõi trummi. Papa Karlole meeldis hirmsasti puutöö, ja tal Buratiino nimeks, te ärge pange imeks, et Pinokkiol on kandiline nina. No küll oli jube kole koht, kuhu enam mitte kunagi minna ei tahaks. Ehh, väga vastik :D :D :D Tänase päeva KÕIGE vastikum !!!!!!! EVEJ.

12 november 2011 leidis Vilja, Silja, Suule, Bartos ja Heiki [viljarebane]
Tegelikult ma sel päeval voodist ei tõusnudki, vaid pikutasin teki all. Ka siis, kui sõbrad külla tulid, igaühel oma päike kaasas. Ilus olemine oli, kuu paistis tuppa ja tähed sirasid otse lae all, natuke sai üle voodi ääregi kõlgutud ja padjasõda mängitud, kuni üks tiris teki voodi pealt ära, mis tõi nähtavale kõik selle, mis teki all peidus - puha kuld ja kalliskivid. Lugesime nad üle ja panime viimse kui ühe omale kohale tagasi - mine sa neid härjapõlvlasi tea, kelle varanduse koopale kogemata peale sattusime. Teki panime ka uuesti peale ja rohkem seal voodis ei maga.

8 oktoober 2011 leidis Alex [alex]
Ma ei leidnud seda aaret, tegelikult ei otsinudki.Läksin soojale maale hoopis elama kuigi olen õnnetu kuna kohalik parun teeb palju paremaid asju.:D

24 september 2011 leidis Raina, Ivo [voks]
Selliseid aardeid võiks rohkem olla. Pärast aarde leidu on hea tuju garanteeritud. EVEJ

24 september 2011 leidis Liina ja Maarja [sagen]
Ei leidnud sel päeval ma midagi. Ei taevast, ei maalt, ei mere põhjast, ei mägede tipust. Sulgesin silmad ja avasin taas...
Kassinäoga ja kõrgetes saabaste nimetu ninamees seisis mu ees oma neljakümne vägimehe seas, kõigil soomussärgid sätendamas ammutuntud pimestaval moel. Luigest aga ei sirgunud kaunist neidu. Inetu pardipoeg ei moondunud iialgi luigeks. Üksnes Pähklipureja klõbistas oma lõugu ja mõtles paberist baleriinile, kes oli ühejalgse sõduriga sõitnud tulbiõie kujulisse hotelli pulmareisile. Patune purejas, nuhelgu sind seitse kaevurit ja õunavõõpajast kuninganna!

24 september 2011 leidis Liina ja Maarja [menope]
Geomobiil jäi eemalt punast tulukest nähes kohe seisma. Tulime siis välja ja olime jõudnud vaevalt paar sammu astuda kui ühtäkki kerkis meie ette meeletu kanjon, puud sirgusid hiiglaslikuks ja taevas oli kurjakuulutavalt roheline. Millegipärast olime sattunud just kanjoni orgu, veesilmakeste vahele hulkuma. Ilmselt taheti meid mürgitada, hapnikku oli seal igatahes meeletult. No kui mõistus jälle veidi selgemaks sai, siis võtsime köied seljast ja viskasime lasso kanjoni servalt üles otse ühele hiiglasele kaela. Tirisime end vaevaliselt üles, maadlesime siis seal nende hiiglastega omajagu, ega neile ju ei meeldinud meie saabumine. Ju valvasid midagi. Ühtäkki hakkas neil hiiglastel hirm ja kõik kadusid hetkega. Vaatasime küll lolli näoga järele, aga eks ma sain üsna varsti aru ka miks nad kadusid - tundsin kuidas maa värisema ja miski kummaliselt kutsuma hakkas. Maa värises edasi, seda ma veel mäletan. Mingi kummalise akna kuju oleks ka justkui silme ees olnud. Aga edasi tõrgub mõistus mäletamast. Autoni tagasi me kuidagi jõudsime, luud-kondid valusad - ju midagi õudsat pidi seal ikka juhtuma.

17 september 2011 leidis Priit ja Leelo [iksid]

Viinamarjad olid hapud, aga see meid ei seganud, seeni oli külluses ja eriti mõnusad olid need punased ja täppidega. Aitäh.

17 september 2011 leidis Leelo ja Priit [armastan]
Ja täienduseks sinu ettekandele, on juba aastakümneid hea seenesaak. Kogu riik on kaetud tuhandete erinevas kaliibris seenekübaratega.

3 august 2011 leidis Kalle ja Liidia [kreal]
Seisime kolmapäeva õhtul kolme tee ristis. Valisime parempoolse tee ning peagi leidsime end teemanttolmuga kaetud võlumetsast! Eespool märkasime nõiduslikku mäge, miski kutsus meid enda otsa ronima. Sealt avanes lummav vaade nõiduslikele järvesilmakestele, kus ujusid võluluiged! Järsku lõhestas vaikuse varese kraaksatus – pöördusime ning nägime kummalise valgusega ümbritsetud aardekirstukest … . Tänud! EVEJ.

31 juuli 2011 leidis Martti, Kristo [sidewinder]
Saabudes parajasti Aafrikast, märkas mu kotkasilm metsakohal lenneldes allpool mingit liikumist. Uuel, madalamal ülelennul taipasin et see on va puuslik kes oli mind märgates ehmatanud ning üritas nüüd kõigest hingest oma urgu peitu pugeda. Korda tal see ei läinud sest viimasel hetkel sain ta karvasest sabast kinni. Tema kukkus muidugi kohe karjuma: "Ära tee" ja "lase lahti". Ei võtt teda kuulda, sikutasin kõvemini kuni ühel hetkel käis üks kõva pauk, terve ilm läks mustaks ning mingi asjandus kopsatas vastu pead. Kui silmanägemine jälle selgemaks oli saanud selgus asja lähemalt uurides, et tegemist oli mingisuguse aardega mida puuslik nii meeleheitlikult varjata oli püüdnud. Aga ega ma ahne ka ei olnud, kirjutasin söetükiga ainult kasetohule "Mina olin siin" ning pistsin selle koos aardega puuslikule pihku tagasi. Oli teine selle üle üllatunud ja rõõmus, haaras kompsu kaenlasse ning pani metsapoole ajama.

31 juuli 2011 leidis Kristo, Martti [kristof]
No see oli küll täielik Drive-In aare, sõitsime autoga päris nulli. Kui ust avada tahtsin, ei suutnud seda teha, puuslik surus vastu, tugevamat jõudu rakendades andis puusliku jõud järele ja ta lendas suure kaarega metsa alla. Õnneks viga ta ei saanud ning pani sealt kohe plehku. Kukkumisest tekkinud august tuli ka aare lagedale. Tiitlit väärt aare. V:Jaan Kase mündi J:pastaka Tänud! :)

29 juuli 2011 leidis Airi ja Tauno [aurora]

Leitud koos Taunoga. Tänud!

29 juuli 2011 leidis Airi ja Tauno [tralls]
Jalutasime parasjagu mööda metsa, kui kohtasime mingit kahtlast metsaelanikku. Kas see oligi see kurikuulus puuslik? Igatahes pika kiusamise peale oli ta nõus meile nii geopeituse aarde kui ka ehtsa kulla asupaiga paljastama. Võtsime kõik leitu kaasa ja arvutame nüüd juba nädal aega, mitu maja, lennukit, jahti jne. me leitud varanduse eest osta saame. J: elevant

29 juuli 2011 leidis Carolina, Paavo, Mairi ja Priit [maipri]
14/19 Talveseikluse käigus leitud aardest :). Seiklusele kohaselt sõitsime nulli. Võtsime paar mändi maha, et saada oma lisaküsimused. Neid ei saanud. Hoopis mingi muhkel tuli kobisema, et tema tagahoovis paarutame. Kaarel sebis muhlit ja meie logisime. Pärast ei näinud me neid viinamarju ka, mis künka otsas kasvasid. Ma ei saa aru, miks see aasta aare oli :)

28 juuli 2011 leidis Irokas [irokas100]
Nulli läheduses hiilgas üks kivi. Tegin selle lahti ja ehmatusest kukkusin kaldast alla. Üles vaadates irvitas mingi väike vabemik ja viskas mind okstega. Tulin ringiga üles tagasi, andsin habemikule jalaga ja põrkejõud kukutas mu seekord aardele otsa. Niiet läks hästi, ei pidanud üldse ise otsima;)

22 juuli 2011 leidis Vaimar [vaimar]
kuumarabanduse saanuna jõudin maailma otsa peale, pea käis ringi ja ma langesin, langesin. Mäletan, et jõudsin veel käe sirutada abi järele. Korraga läks külmaks, higi haihtus ja nägin enda käes logiraamatut.

19 juuli 2011 leidis Indrek,Katrin ja Carmen [sirenid]
Naabritega leitud.

19 juuli 2011 leidis Kristo,Marit,Rasmus,Romek ja Sirenid [rassiss]
Olime parajasti kala püüdmas kui järsku läks üks vise kuidagi liiga pikaks ja jäi kuhugile kaldasse kinni. Lanti päästma minnes oli üllatus suur kuna olime suutnud aardelaeka oma konksu otsa saada. Kui juba selline pirakas otsa sattus siis panime ka nimed raamatusse kirja. Tänud. EVEJ.

9 juuli 2011 leidis Leeni, Siiri, Toomas [lengs]
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest. Tahan omalt poolt lisada mõned täpsustused aardekirjeldusele, mis on veidi eksitav. Esiteks ei olnud tegemist mitte ilusa õhtu, vaid koleda hommikuga. Ja see ei olnud mitte puuslik, kes kargas metsast välja, vaid meie kargasime metsa sisse. Teiseks ei haaranud ta meid endale selga ega kukkunud ümber Maa kihutama, vaid meie piirasime tema ümber ja tegime lugematu arvu tiire ümber tema. Vastab siiski tõele, et seejuures haarasime me puuslikul korduvalt ninast ja sakutasime ka, kuid puuslik ei taltunud mitte. Täiesti vale on see, nagu oleks mu kolm ihukarva seejuures püsti tõusnud. Tegemist oli tegelikult juuksekarvadega, mida oli meil kolme peale kokku kolmkümmend kolm ja mis langesid seepeale hoopis maha. Maavärinat tol päeval minu teada ei registreeritud, kui, siis ehk Jaapanis. Ja pole vist mõtet lisada, et kirstukaas ei avanenud, vaid sulgus otse meie nina ees. Aga muidu oli kõik nii, nagu aardekirjelduses on märgitud. Kummardus peitjale. EV, J midagi (mingi kulin ilmselt)

9 juuli 2011 leidis Siiri Toomas Leeni [muumi]
Vihm oli Viljandimaalt kaugemale veerenud ja õhtune päiseline metsaveer oli vaimustav. See oli siiski tõde mis tõde. Aga kindlasti on õige ka see, et siin paigas oli 7 pöialpoissi hoolega tööd rassinud ja vist ka trollidega kampa löönud. Ja kui kuri võõrasema oli oma mürgitet õuna lumivalgekesele sokutanud, kes surnult maha langes, siis peitsid pöialpoisid lumivalgekese maailma silmade eest hoopiski ära, mitte ei pannud teda klaaskirstu vaatamiseks välja. Ja Meie leidsime tema üles!!!!! Hurraaa! Aga peitsime uuesti ka teistele otsimiseks. Aitäh põneva muinasjutu võimaluse eest, üks mõnus tunnike lendas nagu niuhti!

4 juuli 2011 leidis taavi [taavi]
tõeliselt andekas idee :)sai ka ennem aru, mis asi peaks toimuma,aga siiski täpset ettekujutust polnud. pärast aardeni jõudes ikka tõsine hämming, et selline teostus ka reaalselt olemas :)

2 juuli 2011 leidis [unimuts] ja [milkowitch]
Ägeee! Leidsime tänu sellele, et Karl järjepidevalt kedagi sabast sikutas ning tema sõrmi sahtli vahele surus ja küünte alla nõelu toppis - nii kõik välja lobiseti. Suured tänud! EVEJ

2 juuli 2011 leidis Karl & Aile [unimuts]
Kui me maailma veerekese peale jõudsime, oli puuslik juba kohal. Lähemal tutvusel sai arutletud teemal: ehk on tegemist äkki mikro-aardega? Eks me siis piinasime seda puuslikku vähe ja seepeale reetis ta oma saladuse... EVEJ. Aarde teostamisel on tõsiselt vaeva nähtud. Väga asjalik. Nimi vastab aardele. Suured tänud!

28 juuni 2011 leidis Gert [soska]
Õige asi sai suht kiiresti leitud kuid siis sai seal juures päris mitu juukse karva halliks nuputatud. Lõpuks avastasin ka aarde. Jube lahe teostus :)

23 juuni 2011 leidis Pisike, Tarks, Mairi ja Kaspar [pisike]
Jätkuks väga meeldivale Vingerpuss aardele selline pärl. Kestvad ovatsiooonid. Lähenemissuuna suudsime muidugi valida kõige võimatuma :o)

4 juuni 2011 leidis Olev [veskimees]
Jõudsin minagi oma geomobiiliga sinna maailma veerekese peale ja vaatasin, kuidas nende puuslikega sealkandis lood on. Varsti leidsingi põõsast sabajupi ja sikutasin seda korra õrnalt. Ei midagi. Tõmbasin teist korda. Ikka ei midagi. Tõmbasin siis kolmandat korda. No kus siis hakkas juhtuma. Päike kadus pilve taha, tuul puhus, aardevalvurid undasid kõrva ääres ja aardekambri väravad avanesid. Sai siis aardega tutvutud ja nimi suurde raamatusse kirja pandud. Puusliku jätsin järgmistele leidjatele. Tänu geokrahvile vägeva teostuse eest.

13 november 2010 leidis Jaanus, Teele, Henrik ja Tauri [murpi]
Kõige toredam aarde leid siiani! :)

13 november 2010 leidis Jaanus,Tauri,Henrik,Teele [t6rvikmees]
Pole suuremasi kirjamees ...aga silmad läksid suureks ja näod naerule :)

13 november 2010 leidis Teele,Tauri,Jaanus ja Henrik [papag]
Õppisin mina tagumiku kaudu hingama, istusin kännuotsa maha ja lämbusin ära.

14 august 2010 leidis Arli ja Triinu [puujalg]
Kui meie puuslikku külastasime olid tal parasjagu teised puuslikud külas. Kõik vaatasid meid tuimade nägudega ega rääkinud sõnakestki. Meile tundus, et nad irvitavad meie üle. Hakkasime neid ninadest sikutama. Puuslikud on sellised tegelased, et neil on tavaliselt rohkem ninasid kui üks. Sikutasime vist liiga kõvasti, sest üks puuslik pooldus ja temast moodustus kaks puuslikku. Sikutasime ja tirisime aga rääkida keegi meiega ei tahtnud. Lõpuks oli jäänud vaid üks sikutamata nina, sealt tõmmates kostis sahin. Puuslikke keeles tähendab see seda, et toimeta oma tegemised ja ära rohkem meid sega. Viisakusest kirjutasime neile oma nimed, et nad teaksid, kes nende koosviibimist häirisid ja jätsime liimipulga, saavad ehk pooldunud puusliku kokku liimida. Aga ega neile meie sealviibimine ei meeldinud, sest lahkudes visati meid klaasist kiviga.

28 juuli 2010 leidis Sirje, Andrea ja Andreas [gpsitu]
Olime oma Sinise Sidruniga veeremas lõunapoolusele, et külastada kuulsat tõrvast karukoobast, kui äkki hakkas Geniaalne Piiksuv Seadeldis fantaseerima, et läheduses asub Aare. No olgu, ega me sind ei usu, mõtlesime, aga järgnesime siiski ta kutsele.

Piiksumine rahunes kui jõudsime Andreaga Kõrge Mäe tippu. No ikka nii kõrge, et Sirje ei julgenud kaasa tulla. Vaatasime siis sealt alla maa peale, Sirje oli all orus pisike kui sipelgas. Ja siis järsku näeme, et tormab sinna Keelatud Orgu mees raudruunal. Peatas hobuse kinni ja (seda kuulsin Sirjelt hiljem) küsis: "Oled sa siin koeraga?" Sirje, kel muidu jutt jookseb, ei osanud ei ööd ega mütsi kosta, poetas vaid lühikese "ei". Seepeale sõitis mees oma ruunal Keelatud Oru servale, pani selle kammitsasse ning siis sai selgeks ka tema küsimuse mõte. Nimelt avanesid raudse ratsu lõuad ning lasid välja Baskervillide koera. Daam koerakesega ... ptüi, mees Baskervillide koeraga aga suundus otsejoones oru põhja, sinna kus varitses suur uppumisoht, kooris ennast paljaks ja hakkas... pead pesema.

Nende sündmuste ajaks olin mina jõudnud juba oru teisel kaldal asuvasse mäeahelikku ja midagi mõistlikku leidmata - miks ma sinna üldse tulingi? - suundusin tagasi Sinise Sidruni poole, kus kohtusin segadusse aetud Sirje ja Andreaga. Otsustasime, et ei hakka rohkem seal Keelatud Orus jamama ning lakkusime Sinise Sidruni kenasti ümmarguseks, et ta meiega edasi veereks.

Miili kaugusel aga hakkas too Geniaalne Piiksuv... - oeh, ütleme lühidalt GPS - jällegi häälitsema, et Aare lähedal. No ei saa olla, olime me kindlad. Aare on heal juhul tõrvases karukoopas lõunapoolusel, aga mitte siin. Aga veeretasime Sidruni siiski igaks juhuks kraavi varjule ja läksime asja uurima. Mitte mõhkugi nagu arvata oli. Täitsa samasugune tunne tuli peale nagu Algaja - kas pole imelik nimi Geo Peituse Ordu neljandale rüütlile, üle tuhande peidetud varanduse leidnud kangelasele? - siin Põhja-Läti Andi kroonikas kirjutas. Noh, et mingi jura jälle. Teised hakkasid juba Sinisesse Sidrunisse tagasi tikkuma, et seal sees mõnus jahe jäätükkidega diivan ja mis kõik veel - kui mina äkki Puuslikku märkasin. Haarasin tal miskist elundist kinni - kas see ka nina oli, seda ei julge ma mitte öelda, aga leppigem siivsuse huvides nii kokku - ja sikutasin.

"Anna Aare siia!"

"Kolks! Ei anna!"

"Mis kuradi Kolks? Aare siia, ma ütlen!"

Nojah, ei hakka seda meie vahel arenenud dialoogi siin täispikkuses ära tooma, aga ütleme nii, et ühel hetkel lõpetas ta Kolksust sonimise ja jäi täitsa vakka. Nüüd on jama majas, mõtlesin mina ja kutsusin teised, kes selle aja peale olid üsna uudishimulikuks muutunud, endale appi.

"Kas Aaret näete?" küsisin.

Õnneks ei hakanud nad mulle tõrvasest karuaugust... ptüi, koopast, rääkima, pigem itsitasid mõnuga. Oligi Aare seal, täitsa imelugu. Tegime siis aardekarpi Enda Varesejalad Ehk Jäljed ja tõmbasime minekut, et veel enne õhtut lõunapoolusele jõuda.

Muinasjutt? Mis muinasjutt, tõestisündinud lugu!

18 juuli 2010 leidis Ave ja Marko [oiorokko]
Kui Ave Markoga kohale jõudis, olid kaitsekraavid juba kaevatud. Vanaisa on alati öelnud, et kus suitsu seal tuld. Aga teades, et kaitsekraavid on vaenlase poolt tehtud, siis jäime valli peale varitsema.. Läks minut läks kaks, läks kakskümmend kaks - ikka ei midagi. Vaenlast ei tulnud. Ilmasõda on juba mitukümmend aastat läbi. Oleks seda varemalt teadnud poleks passima jäänudki. Ega siis muud teha olnudki kui minema minna.

5 juuli 2010 leidis Team AZL miinus M³ [laurikas]
TEadsime kohe, kust läheneda ja kuhu minna.. nullis ei olnud aga kedagi ega midagi... Et aega oli ja kiiret kuhugi polnud, siis kaevasime ümbrusesse kõigepealt kaitsekraavid. Mitte et otseselt kellegi eest enda kaitsta, pigem ikka selleks, et oleks hea märkamatult liikuda ja ümbruskonda jälgida. Töö edenes jõudsalt ja hämaruse saabudes olime end kõik sisse seadnud. Kaua ei tulnudki oodata, sest juba peale keskööd kuulsime kellegi hiilivaid samme. Teadsime kohe, et see saab olla vaid aardevalvur, kes on tulnud teist välja vahetama. Me ei eksinudki! Kui tseremoonia tehtud ja teatepulk üle antud, jäi metsas taas vaikseks.. Et olime kõike seda vaikselt pealt vaadanud, oli meil teada, kuidas järgmisel vahetusel teatepulk omale napsata ja aare vallutada. ET järgmise vahetuse aeg meil teada ei olnud, tuli oodata ja edasi luurata. Selge oli see, et sellist kindlust me ilma kavaluseta ei valluta ja keegi tuleb meist kindlasti sisse smuugeldada. Õnneks juba päikesetõusul tabasime uue vahetusse tuleva valvuri ja tõmbasime ta rajalt maha. Edasine oli juba käkitegu :)

25 juuni 2010 leidis Sandra, Maario ja Triin [trine]
Umbes poole tunni jooksul ei olnud ikka midagi juhtunud – puuslik ei näidanud vähimatki märki, et ta võluunest välja kavatseks tulla ja hakkasin juba muretsema.
Sirutasin käe välja, et lükata puusliku sakris tukk tolle silmade eest, kui järsku, täiesti ootamatult kargas ta istukile ja lõi oma hambad mu käelabasse.
Silme ees lõid tähekesed tantsu ja tõmbasin oma käe valukarjatusega vabaks.
,,Ai! Sa igavene väike…’’ ei suutnud ma lauset lõpetada ja hoidsin lihtsalt tal ninast kinni. Hiljem imestasin selle üle, et puusliku silmahambad nii teravad olid. Aga hetkel olin vihane. Tundsin, kuidas viha sõrmeotstesse kogunes, nii, et need hakkasid kihelema ja kuldseid sädemeid pilduma. Surusin käe rusikasse. Hammustasin keelde. Peab oskama ennast valitseda, manitsesin ennast, saates sellegipoolest puuslikule karmi pilgu.
,,Tead. Sa oled mul viiesajas.’’

25 juuni 2010 leidis Triin, Maario ja Sandra [loom]
Puuslik oli hästi leebe, leid oli kiire, aardekirst kilomeetrite kaugusele näha ja raskusi ei valmistanud..tõeline muinasjutt on see mis ma suust välja ajan.. Oeh loomulikult ma valetan.....:P Kummardus peitjale!

25 juuni 2010 leidis Triin, Maario ja Sandra [sipsik]
Saabusime vormeliautodega ja ei hakanud üldse parklat otsima - sõitsime otse nulli. Ees ootas aga suur ja kuri puuslik, kes urises ja sisises vaheldumisi. Olime valmis puuslikuga juba võitlema, kui korraga muutus puuslik sõbralikuks ja pakkus diili, et avaldab meile aardekirstu asukoha ning meie anname vastutasuks oma vormeliautod. Muidugi olime nõus, sest mida kõike geopeiturid ka ei teeks, et leida aardekirstu! Puuslik kihutas kõigi kolme vormeliautoga minema ning hetk hiljem avanes aardelaegas. Olime õnnelikud!!

23 mai 2010 leidis Liisu ja Erik [hel]
Maandusime oma helikopteriga lähedalasuvale platsile ja hiilisime läbi udu kohale. Tee peal kohtasime rebast ruudulises särgis, tundus kuidagi liiga heas tujus olema. Kirstu juures popsis siilipoiss kännu otsas piipu ja irvitas vahetpidamata. Me ei lasknud ennast segada, võtsime kirstust sinna pudenenud viiesajaliste paki kaasa, nüüd saame oma kopterile kullast tiivikud tellida :) Aitähhhhh.

20 mai 2010 leidis Tiiu, Tiina ja Eero [kolla]
Oeh, küll me naersime! Tuju oli tükiks ajaks hea. Ja kõiksugu puuslikud, tohtlased ja muud peletised itsitasid võsast kaasa. Eks nemad naersid jälle meid....

26 aprill 2010 leidis Kertu, Mirtel ja Kristjan [kris642]
Minuga juhtus siis selline lugu. Hiilisin siis sealkandis ringi (oi mulle meeldib hiilida) hiilin ja hiilin ja näe puusliku saba paistab põõsast. Hiilisin (oi mulle meeldib väga hiilida) sirutasin käe ja haarasin ning kisasin käes! Ja seda ta mul oligi aga kahjuks ainult saba. Puuslik pani kisades ühele ja mina kukerpallitades teisele poole. Istusin siis maha saba pihus ja mõtlesin mida teha, kui tuli puuslik tagasi ja palus "anna palun mu saba tagasi. Tasuks räägin sulle kolme tilga vere eest saladuse". Kaubad koos olen saladuse võrra rikkam. Lisaks vahetasin puust elevandi õhupalli vastu. Hea diil. Tänan peitjat.

24 aprill 2010 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]
See algas unenäos..Puusliku kile naer kajas läbi öö nagu itsitava kajaka hääl. ...Te ei saa mind kätte, mitte kunagi - püüdke kui julgete kuid otsima asudes ja seda lõpuni viimata saadan teid maa alla - sinna, kuhu olen viinud ka need, kes kartma on löönud. Ta keerutas, vilistas ja haihtus sinisesse suitsupilve. Rohelisel hobul sõitsid kaks oma lubadust täitma - puusliku kile naer mõtetes kerimas..Kas tõesti võib juhtuda nii, et kaome ka meie siit.. Jõudnud maailma äärele teadsid nad üht - pääsemiseks tuli leida puusliku nina ja see tagurpidi väänata. Kuis leida see nina - kell tiksus,...aega nappis...milline ta küll on.. Ja nii seal maailma serval kõu äkki kõmises. Ta libastus ja kukkus, haaras viimases hädas pihku midagi, mis hukatusest päästaks..Järsku vaikseks jäi kõik ja meie ees seisis pisike puuslik, lahke naeratus näol. ...

10 oktoober 2009 leidis Heleene, Mari, Taaniel, Kärt, Siim [miremel]
Pärast aarde üles leidmist ilmus välja Puuslik, kes teatas, et tema on nüüd naisevõtuikka jõudnud ja toogu me talle vastutasuks aarde eest seitsme maa ja mere tagant ilus printsess. Mis mul siis muud üle jäi. Oma teekonnal tuli mul võidelda seitsmepealise lohega, vabastada õilis kuningapoeg kurja nõia needusest, päästa külaelanikud noori tütarlapsi õgiva koletise terrori alt ja aidata paaril printsil leida neile see õige ja ainus, seepärast kuluski logiteate kirja saamisega kaheksa ja pool kuud. Aga nüüd on missioon täidetud ja ehk võib Puuslik minuga rahul olla.

10 oktoober 2009 leidis Mari, Siim, Heleene, Kärt, Taaniel [marx303]
Mõtlesin just, kuhu tee äärde auto tõmmata, kui märkasin tee veeres silti: "Kadunud udu, ausal leidjal palun helistada leiubüroosse". Olin kindel, et siin on õige koht. Tulime autost välja ja märkasime puuslikku itsitamas sildi taga. Puuslik näitas meile pikka nina ja põgenes pikkade hüpetega metsa alla. Noored ja kiired ees, asusime puuslikku jälitama. Jõudsime järsaku allaäärde ja puuslik ronis pea sirgest seinast kärmelt üles. Näitas meile veel keelt ja kadus vaateväljast. Ega me polnud papist poisid: võtsime üksteist kukile ja Siimule, kes oli kõige ülemine, andsime kaasa köie. Suure pingutusega lükkasime poisi järsakuäärest eemale. Siim sidus köie puu külge ja mängleva kergusega tõmbasime end üles. Nüüd polnud puuslikul enam kusagile põgeneda. Ega ta tahtnudki. Alistunult näitas puuslik meile kätte oma varanduse. Me ei võtnud midagi, kuigi kadunud noorus tekitas võtmishimu. Jätsime kadunud nooruse siiski vanematele peituritele ja saime ainult leidmisrõõmu. Aga see oli suur ja võimas tunne, sest ilmselt on tegemist super-hüpervahva aardega, mida soovitame kõigile! Suur tänu, Sven!

30 september 2009 leidis Diana, Kadri, Peep [tipuli]
kuuvalgel ööl vahetasid puuslik ja Valge Daam vastastikku saladusi.... :) EVEJ

27 september 2009 leidis Vaiko, Hanne [chi]
Elas kord poiss, kelle nimi oli Geo Peitus. Poiss oli väga elava loomuga ja uudishimulik. Jooksis päevad läbi mööda metsi ja heinamaid ringi. Vaatas siia, vaatas sinna, vaatas isegi kännu alla. Ei teadnud ta isegi täpselt mida otsis. Kuid ühel ilusal päeval leidis ta kännu alt pisikese kännulooma, kellega ta sõbrustama hakkas. Et kännuloomal polnud nime, hakkas poiss teda Puuslikuks kutsuma. Kui nad tülli läinud pole, siis sõbrustavad nad tänapäevani.

6 september 2009 leidis A, C, O, J, D ja [kaits747]
leitud – 06.09.2009. Suu alles kulda täis roomasime läbi rabade ja metsade esimese F poole. Ajamasinat parkides pilvepiirile nägime peremeest põgenemas udumaa suunal. Korjasime mustikaid, maasikaid, vaarikaid ja imemarju – kuskil ei kaevanud. Koputasime uksele, piilusime aknast aga vastust ei saanud. Krokodilli leidsime 15:00 kogemata ja mitte üks kord. Aitähh!

6 september 2009 leidis Carolina, Dix, Kaido, Joonas, Andreas ja Oliver [caro]
Geokrahvi tuuri 16/18 aare.
“Kes ... see oli?” küsisime maailma ääre poole viibates. “Ah tema,” puuslik kehitas õlgu. “Sa ju tead, igas külas peab ju kohalik hulluke olema. Meie kutsume teda Uskumatuks Meheks.”

28 august 2009 leidis evely [evely]
Kui me aardejahtimisel Puusliku juurde jõudsime, oli päike juba looooojumas ning teetolm roooomas nagu udu mööda taamal laiuvat maastikku.. Kaugusest kostusid hääled.. nagu möirged... Ma ütlesin, motokross.. Puuslik vastas: Ei,, karu!!! Kiiresti krabistasin paberist lahti oma viimase Geisha-kommi ning surusin selle põske, ise mõeldes ainult: minu,minu,minu! Puuslik kõhistas kahtlaselt naeru... Siis märkasin lepatriinut ronimas mööda mu käsivart, mõnus judin jooksis üle selja.. Ja päike vajus järjest madalamale ning teetolmust saigi udu.. ja udust tuli karu- väike, aga tubli.. Kuid kommid olid ammu juba otsas ning ainult Puuslik krõbistas talle oma kõhisevat naeru: Tünga said, karu!!!

22 august 2009 leidis Veiko ja Elve [vx]
Kõik algas ühel soojal augustikuu öösel, kui kuupoiss meile kodu poole teed juhatas. Kõndisime, mis me kõndisime aga kodutee ei jäänud lühemaks, tagatipuks me eksisime äragi. Nägime tee peal kakukest veeremas ja korra punamütsikestki, kuid ega nemadki osanud meile õiget suunda öelda. Siis aga hüppas põõsast välja Puuslik, selline siledakarvaline ja seest siiruviiruline (seda nägime, sest ta oli põõsastikust välja ronides oma esijalga vigastanud). Kohe kiskusin oma põue peidetud esmaabipaki välja ja tegin kõik võimaliku, et mitte teda piinlemas näha. Puuslik naeratas kui ma olin lõpetanud ja siis ilmus kui imeväel metsaserva väike lauake, mis end ise kattis. See oli Puusliku tellitud kolmekäiguline õhtusöök. Ning kui kõht täis, kutsus Puuslik meid metsa kaasa. Liikusime järjest suureneva kuma poole ning kui silmad maast tõstsime, nägime suurt punast ja sametist kotti. Koti seest võisime võtta kõiksugu kraami, aga noh ega seal peale kullakamakate ja muude väärisehete ning kristallide võtta polnud. Panime taskud täis ning suundusime metsast välja ja asusime kodu poole teele. Seekord siis õiges suunas.

13 august 2009 leidis Inga ja Aigar [katsulas]
Istub karuonu maailma äärel kivil ning vahib Puuslikku.
"Aare," mõtleb karuonu.
"Ise oled," mõtleb Puuslik vastu.

13 august 2009 leidis Inga ja Aigar [kingu]
Leek lahvatab, raksudes taevasse paiskub
Salapaigas, kus puhkamas varandus suur,
Julge mees viimaks kätte saab selle,
Mille toonud on barbarid kaugelt.

Tõeliste fantaseerijate aare.

6 august 2009 leidis Peep, Kadri, Mariann [parrot]
Leitud pekadripi koosseisus.

6 august 2009 leidis Kadri, Peep, Mariann [pekadrip]
Lendasid kord kolm lõunamaalindu. Kõige suurem oli isa, siis ema ja siis väike kah. Lendasime, lendasime. Päris täpselt ei teagi miks lendasime, pole ju veel hooaeg. Aga noh lendamine ju väsitab ka, nii et ükskord pidime ju ikka maanduma. Sai satutud suht koht servale. Peale selle oli tundmatu koht ja sai ringi vaadatud uue lennutee järele. Küsida pole kah kellegi muu kui kohaliku Puusliku käest. Aga tema, küsid nii või naa, ei vasta midagi. Selline olukord ajab ka tugevaimal linnul kopsu üle maksa. Seega läksid ka tiivad käiku. Üks hästi sihitud tiivaköndi hoop nina pihta aitab alati. Nii ka seekord. Saabus selgus ja maavärin, mis pani väikelinnu õige haledalt kriiskama. Aga muidu läks kõik kenasti. Ja kui nad veel surnud ei ole siis elavad nad ikka õnnelikult edasi. V: kollase põrkepalli J: klaaskaelaehe (made in Maidla Lastekodu)

2 august 2009 leidis Laur & Carol [laur]
Meie tegutsesime hoopis teisiti. Kuna oli äikest taevas näha, siis läksime Fantaseerija II 0 punkti. Kui äikse pilved pea kohal kogunesid, ootasime meie eemalt mingit märki. Teadagi et Puuslikule välk meeldib ja nii ta oligi tulnud välja oma kodunt ja vaatas otse hiigel augu serval eemal toimuvat möllu. Meie aga luurasime talle selja tagant ligi ja nii õnnestuski haarata tal tagajalgadest kinni. Algul ta siples ja ähvardas meid saata maa sügavusse. Siis aga õnnestus ta keelele määrida magusat mett, mille olime korjanud lähedal asuvast tarust. See meeldis talle väga ja nii me võitsime endale sõbra. Olles söönud natuke mett, paljastas ta meile Fantaseerija II asukoha. Kuid Puusliku isu suur ja mett tahtis ta veel ja veel. Nii saime kokkuleppele, et ta näitab ära meile ka esimese aarde asukoha. Puuslik palus meil sulgeda silmad ja järsku olimegi võluväel uue suure augu serval. Paari võlusõnaga avanes maa ja sealt paistis sädelev aare. Saime kiirelt logitud ja nii oligi tema kohustus täidetud. Siis oli meie kord. Selleks palusime taas Puusliku abi, et ta meid võlujõul viiks kiirelt Viljandi turule. Seal jalutasime toreda vanamemmeni, kes müüs magusat mett. Puuslik istus vaikselt mu õlal ja ei saanud aru kuhu ta nüüd on sattunud. Tehing vanamemmega tehtud, sai ka Puuslikule lubatud purk mett antud. Järgmisel hetkel olimegi juba tagasi suure augu serval, kust me Puusliku kätte saime. Puuslik ise aga viskas purgi selga ja asus tagasi koduteele. V: Koer J: Kollane mehike

28 juuli 2009 leidis Rix ja Nella + veel mõned tegelased [rihomilo]
Oli jäänud logimata.

26 juuli 2009 leidis Kris ja Martin [gpseurope]
Olid käimas Viljandi Folk ja puuslik oli oma varanduse jätnud valveta, kui ise käis oma puiseid konte liigutamas linnapääl. Taltsutada seega puuslikku väga polnudvajagi, alistus teine ilma võitsluseta. Naeru oli muidugi palju, kuid mitte puusliku suust ei tulnud see naer vaid hoopis kullakaevajate rõõmuhõisked olid need. EVEJ

24 juuli 2009 leidis nipnip [nipnip]
- Tule edasi!, Tss!, tasa!
- Mis koht see on?
- Siit juhitakse seda kõike. Kogu kaadervärki. Näe see on pearaal. Ära puutu midagi!
- Meeletu, kui suur! Mis see on? Ossa, kas ma tohin istuda?
- Istu, aga ära puutu midagi. Muidu teab kuhu lendame või mis juhtub.
- Vaata kui ilus!
- On jah. See juhtub iga seitsmeteistkümne tunni tagant. Gelleon keerab ennast pahupidi.
- Miks ta nii teeb?
- Keegi ei tea päris täpselt. Arvatakse, et ta pöörlemiskiirus saavutab mingi kriitilise piiri ja ta kuumeneb seest üle ja siis läheb nagu keema või midagi ja siis sisemus valgub pinnale ja hakkab jälle jahtuma. Varsti läheb kõik roheliseks. Vaata!
- Ilus!
Paddy vaatas. Vaatas kohe mitu minutit täiesti vaikides. See oli tema kohta väga pikk aeg, kui ta suutis mittemidagi küsimata või üldse midagi rääkimata olla. Aga midagi niisugust ei näe ka just eriti tihti. Kõik mis pearaali kuuekümne ruutmeetrise ekraanile mahtus, värvus smaragdroheliseks ja hakkas otsekui helendama. Aegajalt sähvatasid pikad purpursed täiesti sirged jooned läbi rohelise sfääri justkui andes mõista, et kõik on kontrolli all, peagi saame valgust ja soojust.
- Külm hakkab.
- Ma tean. See ei kesta enam kaua. Kohe lõpeb. Paar minutit veel.
- Aga ...
... kas kunagi oli Gelleon samasugune, nagu päike?
- Ei. Gelleon, nagu teisedki siinsed tähed on koguaeg olnud sellised. Ega neid siin palju polegi. Kolmkümmend kuus. Ja siis see väike punane. Progotus. Tema kohta arvatakse, et ta on olnud nagu päike, aga siinsed olud on teda niipalju muutnud, et nüüd on ta külm punane. Seal on nii külm, et kõik, mis tema lähedusse satub muutub nii väikeseks, et näha enam ei olegi. Selle pärast teda eriti ei ole uuritud ka. Ei saa lihtsalt lähedale.
- Tasa, keegi tuleb!
Kostis hele klõpsatus ja jalgealune hakkas ennast tasakaalust välja viima.
- Ma ütlesin sulle, ära puutu midagi!
- Ega ma meelega, juhtus. Näe mul jäi jalg siia kinni. Aita!
- Mhh. See hästi ei lõpe. Oota ma katsun laeva õigeks pöörata.
- Kes siin on? Miks laev kursilt kaldub? .....

13 juuli 2009 leidis Imre ja Airi [triick]
Vastu verevat kuud meie pärani suud röögivad nüüd me vaevu. Juba müdiseb maa, ega enam ei saa peatada öö me roppu raevu. Tulgu tõbi või taud, saagu rabedaks raud, löögu või välk me perre. Tulgu tuhka või tuld, kas või kõrbegu muld, sööbigu raev me musta verre. Hambad risti, sussid püsti, veri välja. Hambad risti, hambad risti, veri välja. All jubeda kuu käib tants mis muu, möirgab umbluu ja taovad kondid. Suur rehepeks käib kuigi kõigile näib et nõiad on töös ja õelad tondid. Suur rehepeks käib kuigi kõigile näib et nõiad on töös ja õelad tondid. All kuu käib tants mis muu, möirgab umbluu ja taovad kondid. Hambad risti, sussid püsti, veri välja. Hambad risti, sussid püsti, veri välja. Vastu verevat kuud meie pärani suud röögivad nüüd me vaevu. Juba müdiseb maa, ega enam ei saa peatada öö me roppu raevu. Tulgu tõbi või taud, saagu rabedaks raud, löögu või välk me perre. Tulgu tuhka või tuld, kas või kõrbegu muld, sööbigu raev me musta verre. Hambad risti, veri välja. Hambad risti, sussid püsti, veri välja. hambad risti, lepatriinu sisse.

10 juuli 2009 leidis Jaanus, Eneli, Mirell [jmets]
Selle aarde juures kaotasin oma 7. elu üheksast. Kuigi suured hoidatavad sildid olid ees ja lausa karjusid, et loomi mitte sööta ja käsi puuri mitte toppida, ei saanud ma kuidagi puusliku puurist mööda astuda. Kogu puur nägi välja nagu ürgorg, all taamal suured kollased dinosaurused ammutamas vett ja pinnast allikatest, ülal ääre peal meeletu dzungel. Piilusin ääre pealt alla, lootes salamisi silmata puuslikku. Äkitselt tundsin, kuidas miski mind järsult jalast tõmbas ja hämara dzungli sügavustesse virutas. Endale arusaamatul kombel olin maandunud puusliku nina alla. Oh seda õudust, sinakas suits tõusmas laiadest ninasõõrmeist, võlts-sõbralik naeratus, ent õel pilk jälgimas. Õnneks oli Mirell kuulnud minu karjatusi ja kiirelt tormates haaras puusliku oma tugevasse aardesse. Lausudes lapsekeeli mõned võlusõnad, taltus puuslik Mirelli haardes ja muutus sõbralikult lalisevaks kiikhobuseks. Pidin Mirelli pisut tagasi hoidma, et ta puuslikule viga ei teeks, kuna tema käest oli veel vaja välja pressida aarde saladus. Äkitselt silmasimegi silmanurgast laekakaant tõusmaks, saateks lapsekeelne lalin. Mirell, kes seda keelt veel mäletas, ütles, et puuslik vabandas oma kurjade tegude eest ja soovis meile edu edasistel otsingutel. Tegime puuslikule pai ja lippasime kiirelt puurist välja. Veel enne lahkumist lausus Mirell võlusõnu - milliseks puuslik nende toimel muutus, pole teada, niiet olgem ettevaatlikud.

9 juuli 2009 leidis Joonas [joonas444]
leiukuupäev on täpne ja 100% kindel. halb aare oli.

4 juuli 2009 leidis Jaanika,Elvis,Kris ja Karlis [ullunt]
Juhtus see millalgi siis kui päike hakkas juba vajuma ja külm õhtu juba saabus.Puuslik jalutas meile keset metsa vastu ja uuris kohe mis me seal sellisel ajal kondame.Katsusime teda valedele jälgedele juhatada ja selgitasime et täna on see päev mil peab kohe kindlasti kellelegi oma peidetud varandust näitama.Puuslikul oli vist jahedast õhtust juba külm ja ei viitsinud meiega kaua jantida. Sosistas miskit kurjalt ja kadus meil silmist.Kasutasime siis teadaolevaid nõiasõnu ja imekombel leidsimegi koha kus puuslik oma varanatukest hoidis.Tegime kähku, et aare üle vaadata ja ruttasime minema, sest kes teab mis puuslik sellest asjast sooja saades arvanud oleks. EVEJ

28 juuni 2009 leidis Kikael [kikael]
Metsas käis parasjagu jänesejaht kui puuslik põõsastest välja hüppas ning tagaaetavad endaga kaasa kutsus. Ega jänestel muud võimalust polnud kui kavala tegelasega kaasa minna, jahikoerad olid neil kannul ning jänesed juba üpriski väsinud. Suurtel ja väikestel jahikoertel olid ninad jänesehõngu täis, ila tilkus suunurkadest. Korraga jõudsid nad veidi lagedamale alale, seal oli jänkude lõhn eriti tugev aga saaki polnud kusagilt paista. Ainult üks veider puutokk istus põõsa all ja irvitas koertele näkku. Vanemad koerad olid juba varemgi sellisesse olukorda sattunud ja jänesed olid neil kohe peos. Nooremad said peale neid ka oma osa. Ei tea, kas jänestel teinekord tasub puuslikku usaldada.

28 juuni 2009 leidis Max ja Buratino [max]
Olime maantee ääres, hääletasime Viljandi poole. No mitte üks auto ei peatu ja siis ennäe imet, üks peatub teeb ukse lahti - Buratino, Aliis ja Basilio. No tore, pressime ennast ka peale. Ajame juttu, neil parajasti Lollidemaa projekt kraesse lükatud, vaja kuldmündid põllule istutada. Meile sobib, järelikult on autos hulganisti labidaid ja on üldteada tõde, et geopeituril lähevad silmad labidat nähes erksaks ja mitmevärviliseks. Proovime vaikselt kaupa sobitada, et meie aitame neil kulda istutada, kui nemad aitavad meil aarde välja kaevata. Polnudki pikka juttu , kaup sobis küll, lõime käed. Sai siis rajatud suur põld, kuldmündid ilusasti vagudes, jääb vaid oodata esimesi võrseid. Aga Puuslik ei jaksanud meid oodata, vaid tuli ise põllu veerde passima, et mis me seal teeme. Tõi logiraamatu ka kaasa. Ega me kadedad poisid pold, panime oma nimed talle kirja. Tervitused Aliisile ja Basiliole, nende abi oli ütlemata vajalik, kuigi kogu lõbu ja rõõm jäi ka neile. Kuid Buratinost ei olnud miskit abi, tema jäi oma kulla juurde kükitama. Võite veel tänapäevalgi näha teda selle põllu veeres kükitamas.

28 juuni 2009 leidis Sven [234u]
See võis olla sellel niiskel 53. aasta jaanipäeval, kui puusliku vanaema külmus kiigel ära ja puuslik ema käest selle eest noomida sai, et kiigele liiga suure hoo sisse oli lükanud. Naaberkülas Liepajas oli parajasti rahvakunstnike sõpruskohtumine ja me käisime seal Katlamaja Kammerkooriga väga menukal säästutuuril. Mängisime tükki "Tuhmid tõrvikud", kus puuslikul oli ka väike osa - ta pidi külgkorviga mootorrattal põrkelaagrimuhvi ära vahetama. Sel päeval oli puuslik end aga pisut opositsiooni joonud ning ei saanud kuidagi lavalt tulema. Eks ma siis pidingi minema ja talle leivalabidaga laksu vastu kõrisõlme virutama nii et tal pealaelt koiliblikaid lendas. Pärast seda hakkas puuslik kõike uskuma mida ajalehtedes kirjutatakse ning vähe selgemal hetkel viis mind aardelaeka juurde.

28 juuni 2009 leidis Erkki ja Marily [drerz]
Lähenesime aardele laevaga mööda mereteed. Mitmel korral tuli tegemist piraatidega, kellede rünnakuid suutsime enamalt iseseisvalt tõrjuda. Viimase rünnaku ajal tuli meile õnneks appi Venemaa põhjalaevastiku lipulaev tuumaristleja Pjotr Veliki. Kaldal läks kiirelt - leidsime aarde kahe nädalaga.

28 juuni 2009 leidis Urve ja Hannes [jussike]
Kui me puuslikuga kohtusime, oli ta pisut unine ja heas tujus. Pisikese pärikarva silitamise peale sosistas meile varanduse asukoha. EVEJ.

28 juuni 2009 leidis Merike, Mariann, Maris, Margus [mooritz]
Päike laotas oma kiiri mööda taevavõlvi ja nii sirasid puusliku silmad eriti eredalt seal puu otsas. No mida paganamat tal sinna asja oli. Aga egas midagi, suuremad vatid seljast ja järgi talle. Tema aga hüppab nagu orav oksalt oksale ja es lase end kinni püüda. Just jõuad kohakuti kui puuslik teeb osava hüppe ja sinul jälle tühjad pihud. Kuid siis jääb puuslik järsku midagi põrnitema, keegi liigub veel eespool. Osavalt kasutan puusliku nõutut olukorda, kuid sel hetkel kui tal sabast haaran, teeb ta osava hüppe ,raputab mind saba küljest maha ja ma maaaaaandun....oeh see tümps on ikka kõva, mis nüüd kostub, puuslik ainult naerab ja ma vajun vaikselt pimedusse...

27 juuni 2009 leidis Anti, Kristi ja Rauno [antiik]
Nu tee mis tahad aga vaimu ei tule pääle, et muinasjuttu puhuda. Eks siis räägin nagu asi oli. Panime suusad alla, et minna geojaanile. Poolel teel aga juhtus õnnetus, kuna ülesmäge kasvas hoog nii suureks, et hirm nahavahele puges. Lasime end siis kükakile ja kuna sellest hoo peatamiseks ei piisanud, siis ka küliti. Oh neid kukerpalle. Õnneks jäid kõik kondid terveks. Ainult kepid olid kadunud. Hakkasime neid siis otsima. Haarasime esimesest kinni ja sikutasime. Sellepeale avas puuslik ühe silma ja piidles, millega me tegeleme. Kui me oma rapsimist ei jätnud, pahandas ta, et mis me siin kangutame. Seletasime talle, et suusakeppi tahaks kätte saada. Tema aga proovis küll seletada, et kukkusime ju muja, mis me siin otsime. Meie aga, et siin on parem ja avaram otsida. Lõpuks jäidki kepid jaanipäevasesse lumme. Meie aga komistasime aarde otsa. Puuslik küll väitis, et see pole aus, aga mis teha. peale logimist suusatasime edasi jaanipäevale.

27 juuni 2009 leidis Jan & Janne [muhujan]
See juhtus üleeile hommikul. Tõustes komistasin oma kassi otsa, kes pahaselt kräunatas ja ütles, et ma äratasin ta kõige huvitavama koha pealt. Tardusin soolasambaks – meie kass räägib! Kõuts ringutas, haigutas ja hakkas end lakkuma. „ Tead, olin just varanduse jälile saamas, kui mu saba peale astusid. Trallasin ühes imelikus metsas mingite imelike linnavurledega. Millegipärast olid nad puust tehtud ja kärssadega, mis aeg-ajalt eest ära kukkusid. Nuusutasime koos palderjani juurikaid. Mõnus oli. Imeloomad hakkasid äkki mingist peidetud aardest rääkima ja siis ajasid sa mind üles…” Olin valmis kohe oma viga parandama, et aga unenägu edasi läheks. Võtsin kassi sülle, äiutasin, kussutasin, sügasin siit ja sealt. Lõpuks asi toimis, sest hakkas kostma valju nurrumist. Kohe oli ka unenägu platsis. Kõutsi vurrud tõmblesid, silmad värisesid ja käpakesed tegid kraapimisliigutusi. Kaevab või? Enam ei julgenud teda segada, aga uni kestis ja kestis ja kestis. Lõppude lõpuks ta haigutas ja avas silmad. „ Noh, mis edasi sai?” põlesin uudishimust. „ Pagan, pidin andma vaikimisvande, et kõike seda oma silmaga näha. Nurr…” Keeras teist külge ning pomises unes veel rodu mingeid numbreid 5 - 8 - 1 - 8 - 3 - 2 - 5 …

27 juuni 2009 leidis Oliver ja [kradi]
Alustasime sinise porgandiga sõitu, mis viis meid läbi sügava maa. Armastuse ja hoolega hoidsid meid väikesed dinosaurused, kes aegajalt ka pluutomusi üle varvaste tegid. Dinosaurused moodustasid parve nagu oleks stereopilt, millest tuleks läbi vaadata. Kae, kae ! Puuslikul on lehvik.

26 juuni 2009 leidis Gerto & Nele [gernel]
Ka meil õnnestus ühe puuslikuga paar tiiru ilmaääre läheduses teha...ei tea kas oli tegu välgu või valguskiirusega kuna surusime silmad tugevasti kinni. Surusin siis minagi näpud puuslikule ninna et see pöörane loom rahunex...kuid avastasin et sellise hullu sõidu peale olime puuslikul seljas kuklaga sõidusuunas...eeemmmm....ok...seisma ta siiski jäi ja voolasime täpselt aardelaeka avanenud kaane kõrvale maha. Super lahe aare! EVEJ

25 juuni 2009 leidis Janika ja Villu [jansa84]
„Ei see sumin niisama tühja-tähja pärast käi,” oli Puhhi esimene mõte. „Selle taga peab midagi olema. Egas ilmaaegu, asja ees, teist taga, keegi ikka sumistama ei hakka. Kus on suminat, seal peab sumistaja ka olema. Aga ainukesed sumistajad, keda ma tean, on ju mesilinnud.”

23 juuni 2009 leidis Evelin ja Herti [hertz]
Hommikul, kui tõusin vara, päike paistis, ilm on paha ja aarde peitjat polnud näha. Puuslik mööda linna ringi tampis ise nälgas ja saba selgas. Kõneles ta nii, et nüüd on ametist ta prii. Rohkem teda me ei näe, võibolla ainult siis kui on europarlamendis vaba päev. Tänud peitjale!!!! Oleks selliseid aardeid ainult rohkem. V:lusika, J: lepatriinu

19 juuni 2009 leidis Tiiu Mart [lelo]
Tööpäeva hommik. Kell on helisenud. Suigatan veel. Nagu näeks ennast karjäärikaldal uimerdamas. Näen ehmatusega põlevaid silmi põõsast vastu vahtimas. Kangestun. Asun siiski asja uurima. Puu taha varjudes astun mingile tüükale, see liigub. Vaatan lähemalt, tõmban. Puu tagant välja kiigates näen puuslikku metalsete silmadega mind jälgimas. Taamal aga, seal kust äsja tulin, oleks nagu maa avanenud. Minestan! Voodis ärgates on kell nullidel. Meeles mõlguvad aga mingid koordinaadid. Äkki läheks lähiajal asja uurima. (EVEJ)

11 juuni 2009 leidis Maku [maku]
Ei mis puuslik Saaremaal. Mis ajast geokrahv oma koduloomadega elukohta vahetanud? Proovisin siis ma teda kinni püüda, pani jooksu... Kiirelt autosse ja jälitama. Puuslik näitas mulle kogemata salajase silla mandri ja Saaremaa vahel ära, nii et Viljandimaale seik oli puhas sõidurõõm. Lõpuks ta väsis ja aare oligi leitud :) Kindlasti PARIM aardeteostus mida mina olen seni näinud...

6 juuni 2009 leidis Aivar [aizar]
Silmad. Punased. LÄHEDAL. Mitte just kõige meeldivam pilt silmi lahti tehes. Kurat, kas sellist Eestit me tahtsimegi?
"Oled sa tont või inimene," hüüan ma tundmatu plinkiva valguse poole, ise kätt vaikselt voodi kõrval lebava kirve poole sirutades. "Hiilid niiviisi teiste elamisse, oled sa maksukoguja??!"

"Rahulikult, rahulikult, peremees, olen ainult puuslik, tulin kamashokolaadi otsima," pobiseb olevus taganedes, pilk kindlalt teravaks ihutud kirvel. Mis muide punaste silmade hiilguses tõesti imposantne välja näeb.

"No seda väikest asja ikka saab," ütlen ma ja lajatan kirve laual lebava shokolaadi keskpaika. Puuslik võpatab silmnähtavalt. "Oled sa haavast tehtud või millest selline närvilisus," tunnen ma poolt shokolaadi tema poole visates huvi.
"Oi, peremees, sai ei tea, viimasel ajal on elu päris hulluks läinud. Käivad mul kodus igasugused, sikutavad ninast, trambivad katusel, ahistavad kurgi ja üleüldse.. ja mille nimel? Mingi mõttetu varanduse, kus pole isegi kamatükkigi sees".
"Egas siin midagi üle ei jää, tuleb asja kohapeale vaatama minna," otsustan ma sellise info peale välkkiirelt. "Et noh, katuse tugevust kontrollida". Puuslik noogutab rõõmsalt kaasa ja mugib shokolaadi. Pistan oma poole taskusse, kirve vöö vahele ja nagu võluväel olemegi puusliku maadel kohal.
Kohapeal on kohe selge, kus varandus ennast peidab, kuid puuslik käib nagu uni peale oma katuse kontrollimisega. Ei tea, kust ta selle idee sai? Viskan ülejäänud kamashokolaadi võimalikult kaugele ja irvitan endamisi, kui puuslik sellele järele sööstab. Revideerin varandust ja kaon enne ta tagasitulekut.

2 juuni 2009 leidis Telc [telc]
Oli plaan lennukiga sinna kanti saada, kuid madal pilvisus ei lubanud Tallinnast startida. Ohkasin, pakkisin langevarju, võtsin ratta ja sidusin pakiraamile labida ning kera peenikest nööri ja sõitsin Viimsisse.

Lennarti kuuske mööda ronisin üles, nöör järel rippumas ja saingi pilve servale istuma. Sikutasin nööriga ratta järele ja vinderdi-vänderdi asusin pilvedevahelisi sinisemaid kohti vältides lõuna poole teele. Jõudsin ka kohale päris ruttu. Teate, kõrgel on õhk hõredam, seega ka õhutakistus väiksem, saab tavalise MTB-ga vabalt keskmist kiirust 50 ringis hoida. Noh lõpuks näitas geps, et olen enam-vähem aarde kohal. Haarasin pakiraamilt labida ning hakkasin pilve sisse auku kaevama. Kui juba maa paistis, nägin ehmatuseks, et kaevamise ajal on pilv tuulega edasi triivinud. Otsustasin, et lasen ratta nööriga jälle alla, et siis saan rattaga edasi sõita, aga terav pilveäär kulutas nööri läbi ja ratas kiirendas ühtlaselt 9,8 meetrit sekundi ruudu kohta kuni maapind vastu tuli. Ohkasin, kontrollisin langevarju ja hüppasin järele. Mõne hetke pärast sikutasin rõngast ja valge kanga all purjetasin oma jalgratta maandumispaigale lähemale.

Ennäe. Ratas oli kukkudes Puusliku puukuuri katuse ära lõhkunud ja puhtast kullast kasehalud särasid riitades vastu. Varandust kui palju, ära viia pole millegagi. Haarasin noa, lõikasin langevarju rakmete külejest lahti ja toppisin ranitsasse niipalju kui ära viia jaksasin.

Siis oli kohal ka puuslik, kelle eest vabandasin katuse lõhkumise pärast ja osutasin valgele kangale, et sellega saab ta katuse nüüd katta. Edev elukas oli rõõmsalt nõus ja tühjast asjast tüli ei tõusnud. Nii ma sealt minema saingi.

31 mai 2009 leidis Hanno [hanno5000]
...sammusin lõõskava päikese käes rahulikult nulli poole, äkki oli aga maapind jalge alt kadunud.. Kui silmad avasin, ümbritsesid mind ilusti pruuniks päevitunud ja napis riietuses neiud, ümberringi kasvasid palmid ja sillerdas sinine ookean. Oi kurja, mõtlesin, see on nüüd küll paradiis ja tänasin peitjat mõttes kordi ja kordi... Üks neiudest serveeris mulle kandikul logiraamatu koos Cuba Libre ja puuviljadega, lisasin oma sissekande ja nautisin head ja paremat kuni vajusin lõpuks õndsasse unne... Kui uuesti silmad avasin istusin autos ja esiklaasil ilutses musta markeriga kirjutatud aardelogi... aare ise vist jäigi leidmata...

30 mai 2009 leidis Ove [ove]
Alustama pean sellest, et hommikul ronis mu kohvitassi karvane androidtigu. Kohv jäi niisiis joomata ja tigu jäi oma karbiga kohvitassi hõluma. Tormasin seepeale uksest välja, haarasin oma stardivalmis nanohõljuki ja kihutasin läbi musta augu viiendasse dimensiooni. Tee peal haarasin galaktikavälisest tanklast kaasa paar ülimaitsvat zeebatorukest. Samal hetkel hakkas mu nanohõljuk imelikult perutama ja avastasin, et ülijuhtva nanomootori hexatron on rivist välja langenud. Pöördusin tagasi lähimale planeedile oma hõljukit remontima ja ootama millal saan oma seiklust jätkata.

2 mai 2009 leidis Lembit [polekala]
Rae järve juures hommikul vara telgist tõustes hõõrusin uniseid silmi, vaatasin ümbrust ja ringutasin. Kärtsutasin telgi känkraks kokku ja jõudsin autosse ning nägin bensiininäidikut. Mida paganat praeguse MASU ajal ei saa küll rohkemat lubada. Vaeval sellele mõeldes, kuidas ma kogu pere eelarve maha sõidan, haaras mind möödalendav puuk kaendlasse ja põrutas üle metsa Õisusse. Kuna kartsin puugipessa viidud saada, kõdistasin puuki kaenlaalt. Puuk hirnus kui hobune ja pillas mind Õisus jõkke. Edasi vedasid mind vettevood alla voolu. Püüdsin haarata kõigest, mis oli kusagile kinnitunud ja vooluga kaasa ei läinud, kuid need katsed luhtusid. Lõpuks sain kinni tuttpüti sabasulgedest, kes mind õhku tõstis. Vaikselt aga kindlalt hakkasid suled linnust eemalduma, lõpuks, kui vaene lendur oli juba roosaks ja suletuks kitkutud, ei olnud mul enam kusagil haarata. Peale paarikümne meetrist õhulendu leidsin ennast mülkast. Sealt siis läbi muda ja pilliroo välja ronides leidsin hundinuia küljest õlletopsist haarde. Kah aare :). Müts maha ja kiitvad ovatsioonid peitjale! EVEJ

1 mai 2009 leidis Priit & Maarja [bonzo]
Läksime sinna niisama hängima. Polnud mingeid plaane, lihtsalt ilus ilm, taevas, mis oli taevakarva sinine ja ere päike paistis. Linnud ka laulsivad puude latvades, mida oli ütlemata ilus kuulata. Mis sa hing veel oskad tahta. Järsku hakkas kusagilt kostma tumedaid matsakaid. Mõtlesime, et 2 Quick Start teeb proovi kuskil, aga nagu selgus, siis ei teinud. Joostes saabusid King Kong ja Põhjakonn. Kong hoidis veel Konnal esijalast kinni. Algul ehmatas see meid natuke ära, aga vestluse käigus selgus, et nad on päris muhedad sellid ja täiesti ohutud. King Kong oli käinud Viljandis töövestlusel. Tahtis Mulgi Meierisse kondiitriks minna, aga ei võetud - olevat liiga karvane. Ja juba hakkaski neil kiire. Põhjakonnal pidid pojad varsti Tõrvas teed ületama hakkama. King küsis veel suitsu. Tegin Maarjale pätikat ja panime talle koni hambusse. Vahepeal oli juba hämarduma hakanud. Äraminnes keeras Põhjakonn ringi, pilgutas silma ja ütles kumedalt, meile vägagi üllatava lause: "Vaadake, meie hoiame vee hinna kontrolli all!" Ei osanud selle peale midagi kosta ja läksime magama. Unes nägime, et leidsime kuskilt mingi aarde. See oli väga huvitav.

1 mai 2009 leidis Kertu [duke]
Kõigepealt sõitsin furnikulaariga üles Viljandi lossimägedesse, seal istusin ümber asja avatu köisraudteeliinile, mis aarde juurest mööda läheb, aga et sell e koha peal peatust polnud ja liin oli maapinnast kilomeetri kõrgusel, siis hüppasin langevarjuga välja ja maandusin otse aarde kõrvale. Edasi oli juba lihtne :)

Jätsin smiley!

30 aprill 2009 leidis Airi ja Priit [otsingul]
Parvega Võrust Viljandisse kulgedes märkasime ühe karjääri kaldal puuslikke päevitamas. Mul on kodus küll koer ja kassid aga ei ühtegi puuslikku - otsustasin ühe kodustamiseks kinni püüda. Peatasime parve tükk maad enne neid ja proovisime vaikselt hiilides puuslikele ligi saada, kuid jala all murdunud oks ajas nad ärevile. Tormasin lähima suunas - too üritas oma maa-alusesse urgu lipsata, aga sain tal sabast kinni ning siis hakkas nutujoru: "Kulla rändur, ära vii mind ära. Siin on minu kodu, perekond ja sõbrad. Kui mind lahti lased, annan sulle varandusest pungil aardelaeka". Ei ole minugi süda kivist ning nõustusin ettepanekuga, eriti praegusel vaesel ajal - puuslikku oleks tulnud toita ja katta, aga varandust saab lahedalt geopeitumiseks kulutada.

30 aprill 2009 leidis Saabas ja Kaloss [airce]
Saabas marssis uljalt mööda metsateed vilistades lustakat viisijuppi, kui järsku kuulis: "Täitsa saabas, mis sa kooserdad siin !"
"Olen jah saabas, ega ma teie eramaale ei sattunud ?"
"Mis eramesi ? Astusid käbidele peale, nende kisa ajas mul une pealt ära." virises unine Kaloss.
"Oi vabandust härra, mul jäid tiivad eelmises linnas hooldusesse ja nüüd pean jalgsi liikuma."oli Saabas tagasihoidlik.
"Olgu, olgu, tiibadeta Saabas, une ajasid mul juba pealt ära, räägi kuhu minek."
"Lähen kollast põrsast otsima, kes näeb välja nagu siga aga pisut väiksem vaid. Sinna ei tohiks enam pikk maa olla."
"Pai Saabas võta mind kaasa !" oli Kaloss järsku suur sõber.
"Ehk oskad juhatada, kus siin kandis võiks mudaauk olla, kus roosad konnad elutsevad, sealt edasi vaid viiskümmend versta ja olemegi kohal."
"Oskan ikka ! Kui tahad näitan sulle rohelisi elevante ka. Seal metsatuka taga on värvidest nii kirju, et selle vaatamisest võib värvipimedaks jääda. Suss teadis rääkida, et nende suguvõsa on nüüd kõik pool pimedad lausa, lahe eks."
"Lahe jah, must-valge film on ikka palju ägedam."
Saabas ja Kaloss sattusid nii jutuhoogu, et ei pannud tähelegi, et päike loojus ja maad kattis pimedus.
"Hei Kaloss, ma olen vist pimedaks jäänud." lausus Saabas tasakesi.
"Mina ka !" sosistas Kaloss.

28 aprill 2009 leidis aivar [aivar]
Ma pole suurem muinasjutu vestja . Mis seal ikka jalutasin metsas ringi ja komistasin lihtsalt aardekirstu otsa mis oli lahti ja tühjaks tehtud. Jälle jäin ma hiljaks :( EVEJ.

25 aprill 2009 leidis Aare [karuonu]
Olin oma gepsu Vaatleja aarde juures ära uputanud ja autol kummid puruks sõitnud. Mõtlesin parajasti varuplaani, kui üks kurg madalalt üle pea lendas. Pikalt mõtlemata haarasin linnul jalgadest ja ennäe, kurg jõudiski karuonu maast lahti tõmmata. Algul üritas ta nokaga virutada ja igatpidi tülikast koormast vabaneda. Vuristasin siis kiiruga mõned esimesena pähe tulnud ussisõnad. Lind taltus ootamatult ja võttis kursi läände. Tõusis korra pilvedeni ja laskus siis uuesti puulatvade kõrgusele, kuni jäi lõpuks ühe koha peale tiirutama. Kas juba kohal? Sisistasin mõned tänusõnad ja lasin käed lahti. Hirmsa mürtsuga kukkusin metsa ja otse aarde peale. Ehmatusest unustasin vahetuskaupa teha. Jube pikk maa oli pärast jala tagasi minna:(

18 aprill 2009 leidis Helge & Cris [helgs]
Meil juhtus hoopis sedasi, et kaevamise asemel pidime kulbiga vett kühveldama, kuna terve piirkond oli totaalselt üle ujutatud.

11 aprill 2009 leidis Kristi ja Marti [excelsior]
Mööda teed jalutades kõndis mulle aardekirst ise vastu ja küsis, kas tahan logida. mõeldud-tehtud. EVEJ

11 aprill 2009 leidis Marti & Kristi [trykk]
Metsas jalutades jõudsin mingi karjäärini. Selle ääres nägin puuslikke grillimas, neid võis umbes 7-8 olla. Nad grillisid üht kohalikku talunikku, traktorgi veel töötas seal samas kõrval... Nähes seda õõvastavat pilti, hakkasin nii kõvasti röökima kui kõrist tuli, neile lähemale jooksma ja oma geokepikest kõvasti vehkima. Puuslikud ehmatasid ja põgenesid igaüks oma luugi kaudu maa alla. EVEJ

30 detsember 2008 leidis Meie [kaidi]
Isa, Fantaseeria aare ei ole ju Austraalias! Jäta jutt ja kaeva edasi!

6 detsember 2008 leidis Miki, Liia ja Ants [miki]
Algus otsisime niisama, ei leidnud. Siis võtsin autost labida ja kaevasime SUURE augu, ikka ei leidnud. Kodus avastasin, et olin koordinaadid valesti sisse toksinud ja augu aarde kõrvale kaevanud. Kunagi suurema kopaga tagasi.

6 detsember 2008 leidis Liia, Miki, Ants [groll]
Kodukülast põhja poole sõites leidsime, et lähedal on mingi aare ja otse keset liivakõrbe. Sooja võis olla umbes 35 kraadi ringis. Viskasime seljast kõik ülearuse ja roomasime siis sügavale oru põhja, kus püüdsime palmiokste ja kaktuste vahel seigeldes koordinaatidele jõuda. Miki ajas kaameleid, Ants lõikas liaane ja Liia tegi liivast õhulosse. Lõpuks kiljatas Liia, et vaata, vaata – seal seisab kurg ja tal on miskit nokavahel. Miki siis kiskus linnukest jalast, kuni too veidi nokka paotas, õnnetult niutsatas ja oma pambu, mis osutus poisslapseks, otse Liia kätele poetas, kus ta ära rõngastati ja kannatlikult ootava linnu nokka tagasi riputati. Ah, et kuidas jäi siis aardega. Mis aardega…

3 november 2008 leidis Lauri & leho [algaja]
Paneks nüüd oma mõtted ka kirja siis. Alguseks ei saa ma aru, miks on vaja selliseid aardeid teha. Mis nende mõte küll on? Ainuke nauditav asi oli nullisõitmist võimaldav ütlemata ilus tee. Edasi aga oli üks jama teise otsa. Ja lõpuks teostus. Selliseid asju on kõikjal lademes, no miks oli ühte samasugust veel vaja ? Kui lõpuks aarde kätte sain (muide selleks kulus vähem kui pool minutit ja ilma Leho segamiseta oleks palju kiiremini läinud) oli pettumus täielik. Ei ühtegi logiraamatut ja kirjutusvahendiks grillsöe tükk ? No andke andeks aga selliste asjade puhul kaotab mäng oma mõtte. Minu poolt autorile igatahes küll ühtegi positiivset hinnet selle aarde eest ei tule. Ja leidmine ise oli selline. Kui auto nullis pargitud sai siis hakkas esmalt silma väga häiriv geoerosioon. Kuna enne olin logisid lugenud siis oli teada, mis seal aardes peaks olema, ning nii läkski. Pioneeri poolt pandud küpsisepakk oli kohale meelitanud hulga kohalikke, kelle maiustamisest tekkinud hääl reetis koheselt kõik. Imestama pani vaid see, et kohal oli ikka päris palju tegelasi ning igaüks tegi mingit häält. Kokku kõlas see aga nagu vaikne mootorsaag. Kuna aare oli peidetud külmkappi (jah, kujutage ette selline asi oligi) ning metsas töötavat (aga see vaikne urin jättis sellise mulje) külmkappi kohata on enam kui imelik siis oligi kõik. Kogu otsimisrõõm oli niuhti kadunud. Vähemalt niipalju oli ilus, et kapiuks oli kinni ja loomade poolt tehtud küpsisepuru ei kukkunud maha, kus see oleks nagunii hallitama läinud. Jah, ei tulnud mingit ilusat muinasjuttu, aga seda ei tulegi, kuna ma olen sellest aardest saadud negatiivse muljega kaks päeva palaviku ning tasakaaluhäiretega kontaktivõimetu. EVEJ.

3 november 2008 leidis Leho & Lauri [morgot]
Seda aardeostimist sai kohe kõvasti ette valmistatud ja tohutul hulgal igasugu erivarustust ja tehnikat kaasa võetud (Labidas ei olnud varustuses). Ja peale piirkonna läbi sondeerimist ja mitmetunnist sateliidipiltide vaatamist sai peidukas ka lõpuka avastatud. V. politseiKOINI.

25 oktoober 2008 leidis Ain(ts) & Peter [viper]
Metsa alla jõudes kohtusime Märtsijänesega, kes võttis oma fraki taskust hõbeuuri ja teatas, et me peame kiirustama. Sai siis jalad taskust välja võetud ja teekond jalge alla. Kuna hakkas hämarduma, pidime peaaegu teelt eksima. Õnneks leidsime seene, millele oli kirjutatud "SÖÖ MIND!". See avaski meie silmad.

25 oktoober 2008 leidis Peter ja Ain [aints]
Vanimale pojale pärandas isa maja Lollidekülas, keskmisele jäi A-klassi mersu, kuid noorim – mõnede meelest ullike – sai enesele pelgalt gepsu. „Aga Sina, poeg,“ oli lahkuv isa isevärki kastikest üle andes lisanud, „mõistad sirgudes, et kogu Su elu on otsekui multiaarde otsimine.“ Aeg möödus. Esimesse punkti jõudnult lõpetas poiss kõrged koolidki, avades sellega isa jäetud kirja: „Poiss, ole uhke enese üle! Pea meeles, et just selline tunne on kotkapojal, kelle keha on äsja mõistnud, et ta avastas eneses lendaja“. Minekulustist kantuna heljus poiss üle Eestimaa metsade ja nurmede, kuniks ta kotkaterav pilk silmas oma esimese juubeli aegu kaunist ojakääru, mille kristallkarges vees heiastus üksik sinilill. Lähemal vaatlusel nägi mees veepeeglist valgeid pilvigi ning musta kirjaga üles tähendatud koordinaate: „Vaata, poeg, see maa siin on Sinu Isamaa. Armasta ja hoia seda, sest ühtegi teist maad ei ole meile antud!“ Kolmandat ehk viimast punkti otsis poiss õige kaua. Otsis õigupoolest kogu oma ülejäänud elu. Veel suutsid ta sõrmed kirjutada viimase sissekande logiraamatusse: „Paljutki jätsin, paljutki võtsin. Lõpuks, pärast otsatuina näivaid otsinguid, olen viimaks leidnud tõelise aardegi – tee iseenda juurde. Aitäh peitjale!“

23 oktoober 2008 leidis Indiana, Edgar ja Ita Ever-Green [mart]
Selle aarde leidmiseks võtsin kaasa lausa kaks tegelast, Indiana Jonesi, kel selliste müsteeriumite lahendamine on olnud siiani käkitegu, ning oma südamesõbra Edgari. Koordinaatidel sai koopa sissepääs leitud kerge vaevaga, kuid edasi enam nii lihtne ei olnud. Korralike taskulampide ja tõrvikute valguskuma tuhmistasid eredad päikesekiired ja käikudes ekslemine võttis ikka omajagu aega, ennem kui Edgar hüüatas "Leidsin selle punase nupu!". Samal hetkel vajutas ta juba seda, hoolimata meie ühehäälsest "EIIIII" hüüdest. Aga oli juba hilja, seinast väljusid kastid mädanenud tomatitega ja vaene Edgar uhuti tomatipüreega oma punase lõpu poole. Ette rutates ütleme ära, et rohem pole teda keegi näinud....
Kuid selline väike tagasilöök ei saanud ju meie varandusehimu mitte kahandada. Peale tundide kaupa ekslemist leidis Indiana põrandast sinise nupu ning asus seda oma nahkse saapaga togima. Ja tulemus ei lasknudki ennast kaua oodata - ka tema leidis oma otsa, kui ei tea kust ilmusid rohelised mehikesed ja asusid vanat aardekütti usinalt pasteerima.
Olin jäänud üksi. Kuid ikkagi, lootus on see mis sureb viimasena ja ahvatlev varandus kutsus mind valjuhäälselt enda poole. Taas ekslesin tunde päikesevalgusest tulvil koobastes ja käikudes, olin teinud oma kleidi poriseks ja saviseks, varbad hakkasid krimpsu kiskuma hirmuhigist üleajavates kummikutes. Ja lõpuks, lõpuks leidsingi otsitava rohelise nupu. "See PEAB olema õige" jõudsin mõelda enne vajutamist ja samal hetkel täitus koobas imearmsate kassipoegadega. Oli küll vöödilisi, küll triibulisi, oli roheliste silmadega, oli kollastega, oli karvaseid... see oli viimane, mida jõudsin tähele panna enne viimase staadiumi allergianähtude välja löömist minu ihul, mis mult hinge parimatele jahimaadele viisid...
Aga lootus, tema elab edasi, ja kui ta veel surnud pole, siis päris õnnelikult kohe ;)

19 oktoober 2008 leidis Triin & Fantastiliselt Meelas Miisu [speedy]
Hei, mu teemantitega Lucy taevas!

Mina olen siin uus Meelas Miisu
Kirjutan teile ma esimest korda
Kuigi jutul mul polegi tihti sisu
Ma ennast ikka meelsasti kordan

Tahan väga teada et kust te kõik
Võtate need armsad roosad topsid
Kas on nii et ka mina saada võiks
Ja endale puusliku kokku klopsiks

Mis siis kui puuslik ei tule mul välja
Selmet midagi ilusat hoopis nõuan
Tühjast polekski mul piisavalt nalja
Tahan nii palju et Sahara on põual

Ei mina küll sisemist ilu taga aja
Mul rohkem väline sära on tähtis
Seesmisele suurusele edu ei raja
Mu peika must Barbie teha tahtis

Kui mu lugu juba väga võssa veab
Siis nüüd teil pead päris sassi löön -
Ajunatu asemel mul ongi blond pea
Ma hommikuti Fantaasiaseeni söön!

Aplalt Teie,
Fantastiliselt Meelas Miisu
http://www.youtube.com/watch?v=A7F2X3rSSCU

19 oktoober 2008 leidis Paavo & Triin [linnapreili]
Et kindlustada aarde leid sai kodus korralikult eeltööd tehtud - tellitud aerofotosid, tõususid-mõõnasid arvutatud, saadud õnnistus allahilt ning uus surfivarustus ostetud. Kohapeal aga saabus shokk. Ei ole võimalik - nii lihtsa ja labase koha pärast olen ma siia tulnud. Üks väike ookean. Ja ei mingeid lained. Tundetu. Ma nõuan suuri lained ja tuuli.

14 oktoober 2008 leidis Kalle [sookoll7]
Tahtsin olla targem teistest leidjates ja arvasin, et miks minna õhtul, kui ka päeval saab ju kergemini, aga ma eksisin. Jõudsin kohale ilusti ja päike veel paistis oma kuldsete kiirtega üle sügisese maastiku. Hakkasin siis rahulikult oma rada ajama, kui järsku leidsin ennast samuti udust, mis kerkis nii ootamatult , et ei saanudki aru kuhu kadus päike ja linnud ja kena sügisloodus. Ei oskand enam minna kusagile, kui järsku väike tuluke hakkas selles udus mulle silma. Ja siis mulle turgatas pähe, et see ongi see virvatuluke, mis näitab aarde asukohta, kui õnnestub ta kinni püüda aga samas võib ta ka inimese hukatusse viia. Asusin siis tasakesi seda tulukest jälitama. Tema aga hüppas kord siia kord sinna ja vaat et oleksin kukkunud põhjatusse laukasse. Lõpuks kroonis minu pingutusi edu ja sain virvatulukesele nii lähedale, et sain talle mantli peale visata ja ka kätte ta. Olin siis kõhuli seal mantli peal ja tunnen kuidas tuluke seal all sipleb, et vabaks saada. Jäi lõpuks vaikseks ja tahsin juba vaadata, et mis seal mantli all siis on, kui järsku hakkas mantli all midagi punsuma. Hoidsin kõvasti kinni, et äkki tahab tuluke plehku panna, aga hoopis aardelaegas oli maapinnale ennast ajanud. Üritasin siis teda kätte saada aga tulutult, sest olin unustanud loitsusõnad, mida peab sel puhul ütlema , et aaret kätte saada. Proovisin nii seesam - seesam, kui ka teisi aga jah ....Nii ta kadus uuesti ja mina jäin tühjade kätega. Ja oli ka udu kadunud ja avastasin end oma massina juurest. EVEJ

11 oktoober 2008 leidis Pille-Riin, Täpike ja Ermo [pioneer]
Kahjuks ei ole logija eriline muinasjutuvestja ning sellepärast ei suuda ta midagi võrdväärset peitja ja esmaleidja vaimusünnitustele kõrvale panna, aga kuna logimise nõuded on kirjelduses paigas, siis - aaret ei leidnud, võtsime tuhande islandi krooni väärtuses sularaha ja jätsime paki küpsiseid. Nüüd on meie silmad ka sellist asja näinud! 8-)

4 oktoober 2008 leidis Neeme [neeme]
Eelmisel õhtul üles riputatud uue aarde 3,5 ja peitja nimi tõotasid huvitavat seiklust. Kohale jõudsin lihtsalt, aga siis... ümbrus hakkas mähkuma musta uttu ja kuskilt sügavusest kostus minuni sünge hääl, mis käskis kõik sinnapaika jätta ja tagasi vaatamata sealt lahkuda. Ei aidanud ka arglikud vastuväited, et kurje plaane ma ei hau ja olen vaid rahumeelne aardeotsija. Sünged jõud meelitasid mind järjest ligemale kuristiku servale, kindla plaaniga kutsumata külaline sügavikku kukutada. Siiski ei jätnud ma jonni ja pakkusin lepingu, et kui aardevalvur lubab heita pilgu oma varakambrisse, lähen ma midagi kaasa võtmata ära. See vist mõjus, sest natukese aja pärast hakkasid kuskil kauguses ragisedes pöörlema mingid koletud hammasrattad ja suure kriginaga avanes hoolikalt peidetud aardekamber. Eks oli ka põhjust murelik olla, sest eelnevad kutsumata külalised olid ära viinud peaaegu kõik ümbruskonna puud, põõsad ja muu väärtusliku, jättes järele vaid tohutu suure augu. Nagu lubatud, lahkusin midagi võtmata ja väljendamaks oma tänu, jätsin aardevalvurile kalli hiina portselanist elevandi.