Pole teateid kivi kasutamise kohta kultuse- või ohvrikivina, küll on seda peljatud. Rahvapärimuste koguja A. Tiitsmann on 1920. aastal kirjutanud: “Ara verega inimesed ei julge praegugi temast öösel mööda minna, ei jala ega hobustega, vaid käivad Kiidika mõisast läbi. Kord sõitnud keegi isik puukoormaga öösel sellest kivist mööda. Korraga jäänud hobune seisma, tõmmanud kõrvad lingu ja hakanud lortsuma. Mees märganud, et palk risti tee peal ees on. Läinud jala palki eest ära tõstma, aga pole midagi leidnud. Näha olnud palk selgesti. Hirmutanud hobust, aga hobune ei lähe sammugi edasi, ainult turtsunud veel rohkem ja kiskunud kõrvu tagasi. Mees võtnud koormast puu alu, löönud sellega otseti kolm korda vastu maanteed. Mets kõlanud hirmsasti, palk kadunud ära ja hobune läinud rahulikult edasi.”
Ilmar Allikmaa, 1991. a

Praeguseni on kivil täiesti selgelt loetavad kaks aastaarvu ning kaks nime, aardest leiate ka natuke lisainformatsiooni.

Aare on peidetud selle isevärki kivi lähedusse metsa rüppe. Oma sõiduvahend jätkegi siis kivi juurde ning tehke väike jalutuskäik metsa alla. Aare on peidetud üsna vastu maad, kuid kaevama ei pea, seega ära tuusti loodust segi ja jäta kõik nii nagu sind ei oleks seal olnudki.

Aardes on logiraamat, pliiats ning hunnik münte vahetuseks.