SPUNK

27 juuni 2022 leidis Maret [madkool]

Leitud, logitud, tänan!

24 juuni 2022 leidis Margus & meie [yksk6ik]

No pole siin sellist rada, mi justkui kaardil oleks. Hakkasime nagu mingit rada mööda minema , mingil hetkel see lõppes. Ragistasime läbi metsa ja ümber vedelevate puude ja sääsed ründasid. Paaris kohas oli märg ala, sealt üritasime minna ringiga, vahetult enne aaret aga üle mätaste. Aarde topsikuid oli lausa kaks, panime mõlemasse oma nimed kirja. Tagasiteel jäi Margusel jalg mingi orgi taha kinni ja ta prantsatas kõhuli. Ei leidnud miskit, küll aga tuli pärast välja, et ilmselt lendasid päikeseprillid peast minema. Huhh, üks võsakas jälle vähem. Tänud

28 mai 2022 leidis Inge ja Marko [markosu]

Huvitav, et geopeituse algusaegadel peeti vajalikuks aare peita ikka sügavale metsa, justkui et ikka keegi kogemata isegi aastakümnete (või -sadade?) jooksul kogemata aarde otsa ei satuks.

Õnneks oli teekond aardeni veel isegi üpris leebe. Taimed polnud liiga kõrged, rajal olevatest puudest sai kõrvalt mööda, sääsed ega parmud veel ei seganud, ainult natukene enne aaret oli märjem takistus. Ning kui nimed kirjas, sai ka rikkaliku sisuga lisakonteinerit uudistatud. Aitäh!

28 mai 2022 leidis Inge, Marko [aunad]

Vanakeste külastamise retke tänane esimene sihtkoht oli see aare. Teekond ei olnud just jalutukäik pargis, kuid õnneks polnud võpsik veel väga metsikuks jõudnud kasvada. Huvitav oli see, et langenud puud kippusid enamasti olema just vanal rajal ning raja kõrval oli palju lihtsam liikuda.

Tänan peitmast.

30 juuni 2021 leidis Priit [sasip]

Sinna Elva jõe käänu sisse viis alguses täiesti käidav rada, siis aimatav, aga endiselt kuiv ja ainult lõpuotsas oli paarkümmend meetrit mättalt mättale. Kuna metsas käivad peale geopeiturite ka muud metselajad, siis kaardil märgitud rada läheb loomaradadega vahepeal segi ja sõlme. Korra-kaks pidin tagasiteel otse läbi roheluse tagasi murdma, ladusama kõndimise huvides soovitan gepsu abil kaartidel märgitud ainsa raja peal püsida. Topsikud on aga suured, manti ja nasvärki silmini täis, väga vinge. Tänud peitjatele.

12 mai 2021 leidis Iljar [jan007]

Eelmine aasta sai juba luurel käidud ja nägin, et ratta ja autoga pääseb ca 600m peale. Tänane sellekevade kuumim ilm aga küpsetas peas mõtte, et nüüd on aeg ka selles viimases kodukanti jäävas aardes lõpuks ära käia. Kohe peale tööpäeva lõppu väntasin kohale ning ratta jätsin puunajale seal kus metsatee juba lõplikult sõidetamatuks muutus. Kõrval nõlvapeal oli näha värskeid kaevamisjälgi ning lähemalt uurides avastasin koobaslinnaku kus päris tõsised mullatööd ette võetud, ikka kuupmeetrites on seda liiva välja kaevatud. Kes seal elada võiks, see jäi saladuseks, jälgi ei suutnud tuvastada. Kuumale ilmale kohaselt olin lühikeste riietega ja nii olid sääred kraabitud juba aardeni jõudes. Aare ise oli kerge, suurem töö oli kogu varanduse inspekteerimine :-) Leidsin, et pehme joogipudel oli just see mis mul varustusest seni puudu, asemele jätsin spordiselts Jõudi rohelise vilkuva tulukese. Olin selle 2019 aasta orienteerumispäevakute loosiauhinnana saanud aga kätte sain alles hiljuti, ehk siis pooleteiseaastase viivitusega. (Sama saatus oli ka tolle aasta maakonna orienteerumise meistrivõistluste lühiraja oma vanuseklassi teise koha medali ja diplomiga)

10 aprill 2021 leidis Mikk, Jaanika [silmsirkel]

Valgamaal viimane saadaolev aare, kaua hoitud ja natuke kardetud. Viimasel ajal on leidmissagedus umbes kord aastas, nii et selleks aastaks on rahu majas: logi kirjas, enam ei pea minema.

Tegelikult hoopis vastupidi, kindlasti minge, kel veel käimata! Tegemist on väärtuslikke aardeid sisaldava kaksikkonteineriga, lähenemistee pole sugugi hull, nagu siin mõnest logist lugeda saab. Autoga saab 754 m kaugusele, natuke külmema närviga ja kahe puu eemaldamisel ka 550m peale, edasi tuleb jala minna. Kohati on tee aimatav, mõnes kohas loomarada, aga tegelikult peaks metsaalune ka suvel suhteliselt hõre olema. Vahetult enne õiget põndakut on vesisem koht, aga tossuga kannatas ilusasti kuivalt kohale hüpelda. Ja kraami selles aardes igatahes jagus igale maitsele, tegime ise ka vahetust.

Aitäh!

26 aprill 2020 leidis Pille ja Sipsik [puella]

Sinililled, ülased, linnulaul, päikesepaiste, metsatee, mets, soo. See aare pakkus elamusi ja ronimist-turnimist küll igati väärikalt. Samuti, praegusel ajal kui inimeste vältimine on hinnas, on ju väga hea aeg minna otsima aaret, mis asubki pigem inimtühjuses. Aare oli rikkalik ja nullpunkti lähistel võis uudistada ka usina kopra töö jälgi. EVEJ.

11 juuni 2019 leidis Mihkel ja Kätlin [weps]

SUP laual olin esimest korda. Algul oli ikka hirm nahas, et tasakaal on nigel ja kohe plärtsatan vette, aga tulin täiesti kuivana selt tripilt tagasi. Ja nii oli nagu Mihkel kirjeldas - võrratu veelinnumaailm. Väga mõnus kulgemine oli aardeni ja tagasi.

11 juuni 2019 leidis Kätlin ja Mihkel [sookoll]

Kes on see müstiline Ataman, kes seda aaret korduvalt külastamas on käinud ja logiraamatusse teateid jätnud? Atamani viimane logikanne oli raamatus päev pärast Kaupo külastust.

SPUNK on minu jaoks erilise staatusega aare. Kõik need aarded, mis asuvad looduslikult eraldatud paikades, on selle staatusega. Nende kättesaamine on eraldi ettevõtmine, neid ei logita möödaminnes kümnetest aaretest koosneva geotuuri käigus ega kirjutata logisse pelgalt "Leitud-logitud". Logiteateid tuleb neisse ainult käputäis aastas, kui üldse. Sellised aarded on tõelised väljakutsed, ükskõik kui keeruliselt või lihtsalt oma teekond planeerida. Sellised aarded on tõelised maiuspalad.

Minu ammuilma paikka pandud marsruut kattus täpselt kõigi viimastes logides kirjeldatutega. Geomobiiliga Kolmjärve lähistele söödaplatsini ja siis mööda vana talutee jäänukit lõpuni. Logisid lugedes pani ikka kummastama, kuidas algusaegadel ikka ja ainult põhjast läheneti ja jõge üritati ületada õnnestunult või siis mitte. Kummaline, kas pole... Ooot, jõgi! Minu esimene ja viimane vett mööda aardejaht oli 13.09.2008, kui ma sain oma esimese FTF'i. On viimane aeg proovida midagi teistmoodi, seigelda tsillides ja nautida rahulikku kulgu.

Auto jätsin eramaa sildi taha aardest kilomeeter läänes. Sealt vedasime SUP-lauad paisuni, pumpasime täis ning lasime vette. Minul on see teist korda laual olla, sügisel sai Ahja jõe kärestikes käe valgeks. Kätlinil täiesti esimene kord. Hakkasime vaikselt vastuvoolu ja -tuult aarde suunas sõudma. Tuul tegi rohkem muret, vee vool oli pea olematu. Veel paistis päike, kuigi lubas õhtuks vihma.

Esimese käänaku tagant avaldus täiesti uus maailm, veelinnumaailm. Kohe tõusis lähedusest haigur lendu, roostikust sulpsatasid jõevette terve pardiperetrobikond, taevas kaklesid omavahel röövkullid. Iga uus käänak tõi uued linnud, uued hääled roostikus ja tundmatud sulpsatused veepinnal. Me kulgesime vaikselt ja rahulikult, nautides seda elavat keskkonda. Aarde lähedusse jõudes tõmbasime lauad kaldasse ning jalanõud jalga ja astusime nulli suunas. Leid tuli väga kiirelt. Võtsime mõlemad aardelaekad lahti ja uudistasime varandust. Aare on väga heas korras. Uuest konteinerist tuli välja õllepudel, logiteate järgi Atamani poolne kingitus. Käsitöö jook "50 sügavmusta südametunnistuse varjundit". Väga äge on sellist asja aardest leida, päriselt. Paraku on söök-jook aardes väga halb mõte. Seega võtsin õiguse see pudel endale nõutada. On teine mul nüüd kodus külmikus ja ootab Geojaanipäeva, et see seal lahti teha. Aga kes on see salapärane Ataman?

Tagasiteel eskortis meid kohe algusest kuni paisjärveni meie jaoks tundmatu veelinnu perekond, linnuema ja neli tibu. Üks tibu oli oluliselt osavam sukelduja kui teised kolm, ainult orienteerumisega vee all oli pisut keeruline, iga kord kui ta uuesti veepinnale tõusis ei olnud ta ilmselt seal, kuhu ta planeeris ja nii ta ükskord ka meistki tahapoole jäi kui ülejäänud perekond meie ees temast aina kaugemale liikus. Paisjärv päästis vaesed linnud hirmsatest vee peal liikuvatest kahejalgsetest ning neli torpeedot kihutas tuldud teed pidi tagasi. Loodetavasti leidsid nad oma kadunud sukelduja ikka üles.

Vägev aare on see SPUNK. Vägev on lugeda seda, kuidas toona 15. aastane peitja on käinud aarde juures nii 11 kui 16 aastat hiljem. Soovin aardele pikka iga ka edaspidiseks ja minu poolt lubadus, et loen ka tulevikus kõiki SPUNKi logisid. Aga kes see Ataman on?

https://youtu.be/gcfLf6RAOs0

18 mai 2019 leidis Kaupo [lepalind]

SPUNKi aaret mõtlesin juba 3 aastat tagasi ja peaaegu igal siin kandi tuuril, aga kordagi pole julgenud otsima tulla. Tänases plaanis oli ka see sees, aga Palupera karjääri juures tuli ikka närv sisse, mõtlesin juba loobuda, aga siiski tulin siia. Jõudsin 830m kaugusele ning siis mööda rada edasi. Üpris ruttu sai rada otsa ning edasi lihtsalt metsas. Ikka mitu kümmend korda sai mõeldud SPUNKi peale. Juba see nimi on hirmutav ning kui seda öelda mugule, siis ka tema saab aru, et see on midagi erilist. Olgem ausad, ega SPUNKi ei saagi kuhugi linna peita vaid ikka korraliku võpsikusse. Hea tunne oli tagasi parklasse elusalt jõudes teadmisega, et mina olen ka SPUNKi leidjate ajalukku kirjutatud. Väikse lumega on aare leitav, aga suurega mattub ära.

16 mai 2019 leidis Karl [zdrk]

Vaatasin seda aaret kui oma 3.päevase geotuuri kõige hirmuäratavamat sihtpunkti. Kui kaugele rattaga saab? Kui tihke võss mind ees ootab? Kui palju mul aega kuluda võiks? Ja veel miljon küsimust. Kuna ma võtan kõiki aardeid järjest olenemata raskusest, siis polnud mul pääsu.

Maanteelt maha pöörates sain mõned järsemad langused ja tõusud. Ratast olin valmis maha jätma Tõukajärve lähistele talude juurde. Kohas kust läks Maa-ameti punktiirjoon, jätkus isegi sõiduautodele läbitav tee. Olin pidanud seda parimal juhul mahalangenud puudega kaetud jalgrajaks. Algas aga pikk pikk laskumine. Ainus mõte oli, et kogu selle maa pean ma pärast ka tagasi väntama. Oh seda õudu. Lõppes mu sõit umbes kilomeeter nullist. Olin enam kui rahul selle saavutusega. Tühjendasin veepudeli ja asusin matkama.

Matka algusosa oli nagu jalutuskäik pargis. Ilus hooldatud mets. Kindlasti ka seenterohke. Soovitud suunas läks kunagine sõiduraja siht. Vaikselt hakkas aga pimedamaks minema ehk välja ilmus erinevat sorti võsa. Rajalt pidi hakkama kõrvale astuma. Raja kaotasin sellega küll ära aga kogemata sattusin ikka ja jälle inimjälgedele. Niimoodi kaotasin ja leidsin seda sama rada vähemalt 20 korda. Enne lõppu oli ka üks vesine pokulõik aga sellest lausa lendasin üle.

Nullist leitud konteinerid ja nende sisu oli kõige rikkalikum mida oma geokarjääri jooksul näinud. Laotasin kõik laiali ja inspekteerisin. Väga lahe ja luksuslik nänn. Mercedese taskulamp, hirmuäratav taskunuga ja Icepeaki matkapastakas olid mõned näited ahvatlevast vahetuskaubast. Kuna ma olin tulnud kaks kätt taskus, siis piirdusin mõlemasse logiraamatusse nime kirja panekuga.

Aitäh!

1 mai 2019 leidis Triinu, Edgar, Elias, Priit, Kaie, Keiu [tr11nu]

Kevadpühal võtsime ette mõnusa matka nüüdseks 16. aastat tagasi peidetud aardeni SPUNK. Olin toona 15. aastane, kui aare peidetud sai. Seekord sain aardejahti pidada koos oma vanematega (isa oli ka aarde algse peitmise juures), õega, elukaaslasega ja kõige noorema aardeotsijaga SPUNKI ajaloos- oma 4-kuuse pisipojaga.

16 aasta jooksul on maastik omajagu muutunud ja ka aardepurk on vatti saanud. Lisasime aastapäeva puhul täitsa uue roostevabast terasest silindri koos uute aaretega ning korrastasime vana purgi sisu. Uude purki said näiteks taskulamp- ja nuga, võtmehoidjad, LEGO mehike ning palju muud põnevat, mida leidjatele üllatuseks jätan.

!!!! Nüüd aga tähtis info järgmistele otsijatele- aarde asukoht on tuulemurru tõttu esialgsest asukohast ca 10 m muutunud !!!

Kokkuvõttes oli suurepärane matk läbi kevadise metsarägastiku. Kasutasime aarde leidmisel nii gepsu kui orienteerumiskaardi abi. Liikusime jõega vastuvoolu ja seda pidi minnes on teekond märksa raskem- palju kopra langetatud puid, soisemat pinnast ja puude rägastikus ekslemist. Mitte midagi kontimurdvat- isegi 4-kuune sai hakkama :D

PS! Kindlasti tasuks huvilistel kaaluda aardele lähenemist jõge pidi, nt SUP laua või kanuuga. Täiesti tehtav ja läbi proovitud :)

Lõpetuseks pildid meie seiklusest! Head SPUNKimist :)

25 mai 2018 leidis Heldur [heldur]

Tänud aarde eest!

5 november 2017 leidis Marta, Villem, Jaana [erinaceus]

Pärast neljapäevakute lõpetamist otsustasime teha geopeituse väljasõidu. Aare oli kenasti leitav, kuid sinna minek nõudis kannatust ja oskusi. Eks muidugi olid ka jalad veidi väsinud ja panustasid komistamistesse. Suvel hakkab loodus ilmselt veel rohkem vastu, seega soovitan külastada kevadel enne lehtede tulekut või sügisel.

5 november 2017 leidis Villem, Jaana & Marta [marta]

Peale väikest orienteerumisjooksu lähedalasuvas metsas tahtsime veel võsas ragistada ja geopeitust teha. Selgus, et võsa oli oodatust tagasihoidlikum ja teekond aardeni aastaajast tulenevalt üpris lihtne. Nullis tuhlasime veidi aega ringi ja peagi oli aare ka käes.

14 aprill 2017 leidis Anne, Tanel [nuffi]

Geomängus teen ma meelsasti teiste plaani ja head meeskonnatööd. Siia tuleks aga oli puhtalt minu idee ja tahtmine. Istub see täpp ju keset kaarti ja muudkui segab. Paljudel siin ju käidud ja no kust sa leiad, kes vabatahtlikult siia teist korda veel tuleks. Sõelale jäi Tartu proff.

Alustasin juba enne autosse istumist vaikselt moosimist. Sõidu aeg liigutasin ikka ja jälle oma mulaga jutu Spunki poole. Kuidagi ei tahtnud see mõte aga kõrvalistuja kõrgustesse st pähe minna. Viimaks õnnestus vaid vaatamise minemise lubadus. Läks õnge!

Ja nüüd võiks mineku aardeni kokku võtta ühe lausega: jalutuskõik tavalises metsas. Leitud, logitud, lihtne, tänud kutsumast!

14 aprill 2017 leidis Tanel ja Anne [phantom]

Seda aaret olin tükk aega edasi lükanud sobiva ilma ootuses. Igaks juhuks otsustasime siiski luurele minna. Selgus, et ilus tee viis nii 800 meetri kaugusele. Edasi oli rämeda soo asemel lihtsalt risune mets. Kohale saamisega läks kõvasti lihtsamalt kui oleks arvanud. Kohapeal tuli väikese otsimise järel ka aare ilusti välja. Hästi säilinud vanake, isegi logiraamat kuiv. Aitäh peitjale.

11 veebruar 2017 leidis Tormi, Aimi [tormit]

Ei kujuta ette kuidas siia suvisel ajal oleks tulnud. Praegu oli üsna lihtne. Purgi kättesaamine oli aind probleem, aga lõpuks õnnestus käepäraste vahenditega seegi. Tänud!

11 veebruar 2017 leidis Aimi ja Tormi [aimike]

See aare oli juba kaua üksiku täpikesena seisnud ja kannatlikult oodanud. Värske geopeiturina sai pärast logide lugemist esimese hooga ära põlatud ja ootejärjekorda pistetud, et küll jõuab. Ega ta tegelikult täna plaaniski polnud, aga et Pühajärve aardetiir sai suhteliselt kähku tehtud ja kaaslane arvas, et millal siis veel, kui mitte praegu kõvaks külmunud maaga, otsustasime võimaluse anda, kui juba nagunii siinkandis olime.

Kuna minu põhimõtted keelavad ilma joogiveeta metsa minna, saatsin kaaslase varusid täiendama ja lugesin ise samal ajal logisid. Eelmisest aastast kaks, aasta enne seda null, veel aasta enne seda viis. Enamikus tõdemus, et mingi naljategemine see pole. Mis seal ikka, saab põnev väljakutse olema.

Liikuma hakates veendusin, et minu gepsuga pole selles kandis küll midagi adekvaatset peale hakata. Täitsa korralikku suurt teed tema ei tunnistanud, samas teatas, et aardeni viib täitsa arvestatav rada. Kaaslase navigeerimisvahendi abil jõudsime aardest umbes 800 meetri kaugusele. Palju rohkem poleks vist ühegi geomobiiliga kannatanud aarde suunas trügida ja sedagi ei soovitaks madalapõhjaliste omanikel järele teha.

Jätsime geomobiili ootama ja hakkasime mööda täiesti äratuntavat rada astuma. Puutakistused olid rajal siruli täitsa olemas. Samas tundus, nagu oleks mööda seda hiljuti käidud. Mõnesaja meetri pärast kadus küll see aimatav rada mingil ajal ära ja siis ei jäänud muud üle, kui vaid õiges suunas liikuda. Kaaslane tundis muret, kus see jõgi siis on, mis paljudele komistuskiviks saanud. Tuleb mainida, et minu gepsu ei näidanud selle olemasolu üldse. Jõgi sai lõpuks siiski leitud, aga mööda seda kõndimist ma väga heaks mõtteks ei pidanud. Kogu kaldaäärne jääpealne oli mingil põhjusel tekkinud urge täis, nii et pidin pidevalt kuulama, kuidas kaaslane sinna sisse vajus. Ise eelistasin mööda kaldaäärt liikuda, kuigi sealne tihe võsa haakis end kogu aeg mulle külge ja tiris mütsi peast. Enne kohale jõudmist suutsin veel üle lahtise veenire hüpates kuskile kinni jääda ja saabastpidi vette lätsatada. Õnneks jäi enamik jalga siiski kuivaks ja ega ma ainuke polnud, kes lõpuks selle trikiga hakkama sai.

Kohale me igatahes jõudsime ja oh sa mu meie, siin ju mustmiljon peidukat sellise vanakoolika jaoks. Lisaks veel lumine maapind. Pärast veidikest aega sorkimist võtsime jälle logide lugemise appi. Siis tabas kaaslase silm midagi, mida lähemalt uurida tasus ja seal see purgike pikutaski. Oli teine end nii mõnusalt sisse seadnud, et kordus sama, mis kolm aastat tagasi: ei tahtnud ta oma peidikust mitte välja tulla. Sai siis kõikvõimalikud abivahendid appi võetud. Kahjuks oli osa peidikust veidi liiga pude ja lagunes laiali. Samas pole see peitmisviisi arvestades ka eriline katastroof. Lugesime huviga vana logiraamatut, panime ka oma nimed kirja ja sättisime aarde ilusti oma pesaa tagasi. Tea, kas selle aastanumbri sees keegi teda veel külastama läheb.

Tagasiteel avastasime veel vana tee jäänuseid, mis esialgu tähelepanuta olid jäänud. Kokkuvõttes mõnus ragistamine ja tundub, et sellisel aastaajal ja mitte eriti suure lumekattega saab enam-vähem mugavalt kohale. Ühtlasi ka minu 700. aardeleid. Aitäh!

17 september 2016 leidis Peeter ja Piia [piuks]

Polnud just kõige kergem matk aga tehtud ta sai ja tagantjärgi on tore meenutada.
Tänud inspiratsiooni eest :)

17 september 2016 leidis Piia ja Peeter [blondiin]

Siin läks aega 2 - 3 korda enam kui algselt planeeritud. Kõigepealt suutsime end parkida vale teeharu peale. Sealgi oli rada, ja ümbritsev mets mõnusalt hõre ja metsaalune korilust täis. Siis kadus aga rada kuhugi pelekasvavasse loodusesse. Mõtlesime et paneme läbi metsa kilomeetri otse. Siis kui maapind otsustas meid endasse hakata imema, saime aru et polnud hea mõte. Taganesime ja kulgesime siis läbi võsatunud metsa aardepoole kulgeva tee suunas. Sellele jõudes oli rõõm suur, nagu ka kahetsus oma valedest valikutest. Loomulikult selgus, et loodus oli ka sellest teest jagu saanud, miskiti oli nagu aimata, aga kõrvalekaldumine sellest teemälestusest oli pigem reegel kui erand. Miskit vägahullu võsa ju polnud, tavaline Eesti mets, liikumine aeglane ja mitteotse. Fotol kujutatud aarde leidsime ruttu. Tagasitee valisime sama nagu tulles, päeva teised plaanid jäidki seekord siia metsa. Kokku saime 6,7 km pikkuse matka

19 juuni 2016 ei leidnud Lilian, Kristi ja Tanel [kalevipoeg]

Sõitsime mööda teed Elva jõe tammini ning hakkasime otsima teed kuidas mööda jõge minna aarde poole aga siis nägid neiud jõeäärsetes põõsastes kedagi liikuvat ja pidasid ohtu liiga suureks, et põlveni kõrkjates sumpama minna. Eks teine kord siis võtame südame rindu ja proovime uuesti..

3 aprill 2016 leidis Tiia, Einar [pagarid]

Eelmisel aastal jäi jõgi meie ja aarde vahele. Otsustasime nüüd teisest küljest läheneda. Jätsime auto 1,6 km peale majade juurde hoiule. Tee aardeni ja tagasi oli päris lõbus. Teed juhatas ja kiiremini liikuma innustas kohalik peni. Kutsusime teda poisiks, pärast selgus nimi ka - Perroo. Aare oli enam-vähem lahti sulanud, ja heas seisukorras. Aitäh!

24 oktoober 2014 leidis Maku [maku]

Julgus sai 1.32 km enne aaret otsa kuna tee oli kahtlane ja ümberpööramise võimalused üpris kesised. Nii ma siis seal kuidagi ringi ukerdasin ja koba peale autoga uuesti mäkke sain... Nüüd siis jalad kõhualt välja ja liikuma. Algus oli mööda mõnusat teed, siis juba "põlvetõste teele" kuni ühel hetkel võis teed vaid ette kujutada. Iseenesest oli kerge matk, putukaid ei olnud, pinnas oli kõva jne. Muidugi küsitav on see, miks seal aare on ja veel rohkem küsisin omalt, miks mina siin olen? Aare sai leitud, kohe saab ka täpp värvitud ju siis selleks olingi seal. Peiduka juures on koprad värskelt toimetanud, vähemalt oli mida vaadata. Hetkel puhtalt botastega võetav aare :)

22 juuni 2014 leidis Aare & Carolina [caro]

Vana aja geopeitus.
Oli see vast matk. Saime ka 800 m peale ning ronisime läbi metsa, isegi loomaradu seal polnud. Seal võsas käivad vist ainult geopeiturid. Puhastasime aaret kleepuvast ollusest, võtsime prahi kaasa, sealhulgas hügieenilise huulepulga, mis see kurjategija juurikas ilmselt oligi. Tagasiteel leidsime kolm suurt puravikku, mida Aare praegu köögis koos peekoniga praeb. :)

17 aprill 2014 ei leidnud Tanel ja Maris [phantom]

Ei tasu seda aaret ikka mütsiga lööma minna. Järgisime pahaaimamatult GPSi soovitusi, mis oli paraku loll mõte. Jõudsime küll ilusti mööda teed 350 meetri kaugusele aardest, aga poolel teel aardeni oli Elva jõgi risti ees... Ei hakanud seekord teiselt poolt ka üritama, võtsime hoopis järgmised aarded ette.

13 aprill 2014 leidis Rudolf, Martin [rudolf]

See aare on juba pikemat aega mul pinnuks silmas olnud, nii et täna ei jäänud muud üle kui asi lõpuks ära võtta.

Oma veits asjalikuma geomobiiliga sai muretult söödaplatsini, aga sealt edasi ei olnud autoga midagi teha. Geps näitas sealt veel ca 750 meetrit, mis tuli läbida jalgsi. Auto juures käis veel mõte läbi, et kas hakata kummikuid jalga ajama, aga Martin ei pidanud seda vajalikuks, olles millalgi seda aaret juba külastanud. Kuna vana tee jäänuse peale oli aastatega nii palju puid ja risu sadanud, siis lihtsam oli võtta suund ja murda otse.

Pool päeva vahelduva eduga sadanud vihm oli küll muutnud metsa pehmelt öeldes niiskeks, aga seda oli raske märgata roheliste pungade ja aprilli linnukoori taustal. Mitmes kohas leidsime ka näsiniine põõsaid, mille erkroosad õied kuidagi ei tahtnud sobituda üldisesse raagus pilti.

Natuke enne lõppu muutus pinnas veidi vesisemaks, aga sealtki sai kuiva jalaga ilusti üle. Nullis ei läinud ka just kaua, aarde peidik jäi kähku silma. Sain logi kirja, panin kõik tagasi ja ühtäkki avastasin, et käed on millestki jube kleepuvaks muutunud. Tuli meelde, et aardes jäi silma Lufthansa kätepuhastuslapp, aga niisama ära seda ei tahaks võtta - midagi võiks ju asemele panna ja vahetust ei olnud plaanis teha. Kiire taskupõhjaotsing ja mida ma leian - mitme kuu eest mingist Taneli aardest FTF trofeena kaasavõetud trükkplaat. Väga hea, läheb käiku. Kahjuks alles nüüd viimast logi lugedes näen, et pole esimene, kes kleepuva olluse probleemiga kokku puutub, ei taibanud tõsisemat sisu puhastust ette võtta :(

Tagasitee oli kindlasti palju sakilisem, sest kes ikka sama teed mööda tagasi tuleb. Mingi hetk proovisime koopameheloogikat gepsu asemel kasutada, minnes mööda searada - kuhu ikka sead minema peaks kui mitte sööma. Vahepeal kaldusime isegi nii palju kursilt kõrvale, et leidsime mingi siirdesoo lapi keset metsa, mis loomulikult tuli risti ületada. Üllataval kombel oli soomätas ikka veel alt kohati jääs, tänu millele jäid kingad lõpuni välja kuivaks. Lõpuks jõudsime siiski vana tee mälestuseni, mis juhatas otse tagasi söödaplatsile.

Kokkuvõttes väga tore retk ja suur tänu peitjatele!

6 aprill 2014 leidis Anneli ja Reino [errvee]

Ka meil oli see aare pikalt plaanides, aga just sügis-kevadistes - suvine võsa sääskede-puukidega ega hangedes rühmamine polnud päris see. Tänaseks ennustas küll lörtsi-vihma aga õnneks jäigi see ennustustesse.

Auto jätsime viimaste majade juurde, metsa ei hakanud trügima. Minna jäi 1,5 km. Järve äärde viivalt teelt õigel hetkel ära pöörates olime varsti söögiplatsil. Sealt edasi sai enam-vähem otse mindud, vahepeal tundus, et siin seal on näha jälgi vanast metsateest. Õnneks hullult poriseid kohti polnu, kõvasti oli ronimist üle mahalangenud puude. Logi sai kirja. Võtsime kaasa aardesse jäetud kommid (paluks mitte aardesse komme-toitu jätta) ja välgumihkli. Miski asi oli natuke kleepuvat sinna purki tekitanud. Ehk järgmised võiks sisu natuke kasida. Tagasitee läks umbes sama marsruuti - söödaplats, tee, auto.

Kokku läks aega 1:15 ja kilomeetreid kogunes 3,7

Ehtne 2003-nda aasta aare. Ja logiraamatki samast aastast.

8 veebruar 2014 leidis lõbusad sünnipäevalised [tr11nu]

Pole midagi vahvamat kui viia oma sõbrad ja sugulased sünnipäevamatkale mööda jäätunud Elva jõge ning vahepalana otsida üles aare, mille peitmisel 11 aastat tagasi osalesin. Meie teekonna pikkuseks tuli edasi-tagasi ca 5 km. Ilm oli pehme ja teekond mööda jõge pakkus lummavaid vaateid (tavapärasest teise nurga alt). Jõudes mõnekümne meetri kaugusele aardest võtsime suuna metsa poole. Kerge see ei olnud- tarnamättad, võsa, rägastik... Koha tuvastamist aitas kõveraks kasvanud puu. Kõige suurem katsumus oli aga aarde kätte saamine kahe puunoti vahelt, kuhu see kinni külmunud oli. Prooviti nii jalalööke kui kangutamist mahalangenud puudega. Eestlaslik kangekaelsus ei lubanud tühjade kätega lahkuda ning peale erinevate tehnikate katsetamist ja kombineerimist paistis valgus tunneli lõpus- kätega kaevamise tulemusel saime lahti purgi kaane ning noorema generatsiooni pisemate käte abil laotati välja kogu purgi sisu. Põnev oli lugeda logiraamatut ning lisasime sinna ka omapoolse tervituse. Mälestusetulva vallandas kummist prussakas, mille aastaid tagasi purki lisanud olin. Tegime ka omapoolsed vahetused (lähemalt saate lugeda logiraamatust ;)) Peale aardeleidu võtsime suuna uuesti jõele ning liikusime tuldud teed pidi tagasi baasi poole, kus ootasid termos hernesupiga ning lihapirukad. Oli vahva päev, mis jääb kindlasti kauaks meelde. Lisan ka mõned pildid ning soovin edu järgmistele otsijatele ja leidjatele! :)

28 detsember 2013 leidis Martin [matu07]

Ohohoo, tänase päeva maiuspala.

Seda suslikut piidlesin juba mõned päevad pärast geopeitusega tegelema hakkamist ja juurdlesin, millal küll on võimalik selleni jõuda. Siis tulid väiksed kogemused ja sündis juba plaan asjal külas käia. Eriti kuna keegi polnud aasta jooksul selleni jõudnud.

Siis tuli aga vaprate kaasvõitlejate logi, mis kinnitas, et aare on alles ja leitav, samas kinnitas, et ega see mingi pullitegemise koht pole. Täna sihtisin oma toimetused nii, et jääks piisavalt valget aega vähemalt aardeni jõudmiseks, küll siis edasi vaatab...

Pressisin veidi seda metsateed mööda edasi, aga 1,2 km juures jätsin auto geoparklasse suure kännu kõrvale, kuna edasine tekitas tunde, et karteripõhja hermeetilisus võib koduteel vajalikuks osutuda. Startisin kell 14:41.

Alguses oli lihtne nagu ikka: vaatasin enda tekitatud põhjakaapeid, siis kellegi veel vaprama omi, kui olin ühtäkki järve ääres ja tee sai otsa. Odoot, söödaplats pidi ju olema?

Nüüd läksin puhtale gepsurežiimile ja hakkasin põhja poole pressima, hoides tunde järgi kõrgusjoont nii, et päris mülkasse ei satuks. Loomarajad olid muidu väga abiks, aga läksid läbi ka selliste puude alt, kust ise ei mahtunud, nii et põigelda tuli omajagu. Ühel hetkel sattusin aga selgelt sõidukitee mälestusele, kus tundus olevat ka inimjälgi. Seda mööda sai juba üsna kaugele, kuigi turnimisest ikka ei pääsenud. Kui ka see otsa sai, siis uuesti võssa, natuke mülkaid, natuke tõuse ja hakkaski finiš paistma. Olid ambitsioonikate kobraste jäljed ja kuiv maapind sai otsa. Kuna geps oli aeglane, panin esimese laksuga ikka üle/läbi mülka ja üle oja, aga siis vaatasin, et veidi kaugele sai. Nõksa tagasi, kiire ringivaat ja hakkaski huvitav koht silma.

Purke oli lausa kaks. Võtsin suurema, keeran... no ei liigu. Kuidas siis nii saab, kas jääbki sellise asja pärast logimata? :D Võtsin siis kindad appi ja seekord õnnestus. Logiraamat oli tõesti muhe, Allan&Anari: tänan heade soovide eest! :D Logi läks kirja 15:09.

Tagasitee oli juba tuttavam, kuigi mingi hetk läksin teisiti ja sattusin söödaplatsile. Siit oli aga juba kõik loogiline. Auto juurde jõudsin 15:29 märja selja ja väga rahuloleva tundega. Lihtsast skoorimisest on asi kaugel, aga oi, kui nauditav!

Väärikas finiš geopäevale, mis algas hommikul mõttega, et "proovin selle ühe kodulähedase aarde juures uut ideed" ja lõppes pärast Põlva- ja Võrumaal viibimist kusagil Valgamaa padrikus. Öelge veel, et geopeitus sõltuvust ei tekita...

Suur aitäh peitjatele!

16 november 2013 leidis Anari ja Allan [anari]

Otepää georeisi plaani sai antud aare küll sisse kirjutatud, aga väga tõsist soovi selle võtmise vastu polnud. Eks oma osa oli eeldataval maastikul ja sellel, et see aasta pole isegi suvel seda keegi külastamas käinud.

Tagasiteel Tartusse, kui oli juba mõnusasti pimedaks läinud otsustasime ikkagi seikluse kasuks, et kui seiklus siis jah. Auto ajasime lähima elurajoonini, peatasime masina enne tormis mahalangenud puud ja edasi kulgesime jalgsi. Tee oli selline, et mõne kõrgema linnamasinaga oleks sealt ju kuivemal ajal võimalik edasigi minna, aga kindlam oli mitte katsetama hakata. Kuni söödaplatsini ei teki kordagi küsimust, et mis saab selle retke juures valesti minna. Söödaplatsi juures ringi vaadates ja kodutöö tegemise ajal päheõpitud rada otsides sai õige kiiresti selgeks, et ega ikka öösel, niru LED võtmehoidjaga valgust näidates seda õiget teeotsa isegi siit suhteliselt lihtsa kohapealt kätte ikka ei saa.

Tuletasime meelde legendaarseid seiklejaid Otsemone ja seda, et misse meie retk nendega võrreldes ikka ära on. Lisatud pilti vaadates võib igaüks meie edu otsekursi hoidmisel hinnata. Igatahes kõikvõimalikud ja vähemvõimalikud takistused meid selle teepeal ees ootasid. Küll oli mäkketõus liiga järsk, küll oli mahalangenud puu peale langenud veel hunnik puid sellisel viisil, et ei olnud sel labürindil ei sisse ega väljapääsu. Küll oli teepeal ees ilusa koheva kattega rohekaid murulappe, kuhu viisakas inimene pimedas ja märjaga kohe kuidagi ei soovi astuda, isegi kui see soo seal väga sügav ja mäda polegi. Rääkimata GPSi keerutamisest ja öises metsas orientiiri puudumisest.

Kohale me igatahes jõudsime, tegime puhkepausi, lootsime abi saada aardesse jäetud orienteerumiskaardist ja sellele kantud päästvast tagasituleku matkarajast. Seadsime siis GPSi järgi orientiiri kohta, kus kindlasti peaks selle rajajupikese kätte saama, kui see olemas on, aga mida polnud seda polnud ja tagasi kulgesime samamoodi, "otsemoni" tehes. Ainult päris lõpus, siis kui olime takkajärgi tarkusena logi järgi vaadates selle "raja" teist korda peaaegu samas kohas ületanud ja seda ise taaskord ise mitte märganud, avastasime end ühel hetkel inimtekkelise, kunagi isegi autoga sõidetava tee pealt. Mõned mahalangenud puud mille alt läbi ronida ja olimegi taaskord tsivilisatsioonis - söödaplatsi juures.

Edasi läks lobedalt ja nii me sealt eluga välja tulimegi. Kui GPS oleks oma elupäevad katkestand, oleks kindlasti palju rohkem nalja saand. Soovitan teilgi võimalusel minna selliseid aardeid otsima ikka märjal ajal, kottpimedas ja kehva lambiga ja ilma korraliku ettevalmistuseta. Üldkaardist ja kompassist peaks ka ju täiesti igale poole piisama, tühja sest GPSist ja muudest moodsatest vidinatest.

16 november 2013 leidis Allan ja Anari [allan]

Lähenesime autoga pimedal novembriõhtul Pedajamäe poolt Tõukajärve äärsete majadeni, kuna masina maastikuvõimekus polnud kiita, jalastusime seal. Kell näitas 20.06 kui liikuma hakkasime, linnulennult näitas GPS 1,6km aardeni. Hakkasime vaikselt minema, algul viis täiesti kena rada, kuni avastasime end mudas, selge, loomade söötmisplats, esimene õige maamärk eelnevate logide põhjal.

Edasi läks huvitavamaks, ei suutnud mitte leida erinevatelt kaartidelt leitavat rada pimedast metsast üles, seega läksime otsemoni režiimi peale, seda segasid liigmadalad alad, mida üritasime vältida. Otsustasime liikuda mööda küngaste servi, et väga palju turnima ei peaks, seda takistas kohati väga tihe võss, aga tahe edasi minna oli vaatamata sellele suur.

Tegime nalja, et mis saaks kui GPS üles ütleks hetkega: pime, kehvad lambid, eraldiseisvat kompassi ja kaarti polnud... Jah, huvitav oleks olnud, väga palju edasi ei arendanud siiski seda mõtet.

Umbes nelikümmend minutit hiljem ja 1,9 km matkanuna jõudsime nulli, 5 minutit otsimist ja aare käes.

Kuna ei ole tegu eriti külastatava massiaardega, siis olid ka logiraamatu kanded sisukamad, ühe lehe vahel oli ka surnud sääsk, mis tõi muige näole, et olgu mis on, aga sääski vähemalt ei ole hetkel.

Aardest leidsime ka orienteerumiskaardi, millelt uurisime maastiku tagasitee tarbeks, no ei õnnestunud reaalsuses meil ka teise otsa pealt seda rada ja majavaremeid üles leida. Mis parata tulime, enam-vähem sama teed tagasi.

Lõpuks, vaid napid paarsada meetrit enne söödaplatsi leidsime rada meenutava sihi, mis vaatamata langenud puudele tõstis meie keskmist kiirust.

Tagasi auto juurde jõudsime 21.36, nii et pooleteisetunnine rännak, mis pimeda aja ja kehva maastikutundmise tõttu polegi ehk nii halb tulemus.

31 august 2013 ei leidnud Ott [kilumees]

Kui kaardile on tõmmatud sinise joonega kriipsud, siis need tähistavad vett. Murdsin läbi võsa ja pilliroo nulli poole kuni vastu tuli jõgi. Lootus, et seal on mõni sild ei seal on ei osutunud tõeseks. Vaatasin kurvalt aarelt, mis oli nõnda lähedal ja vantsisin auto poole tagasi. Oleks vaid ämber kaasas olnud saanuks ämbritäie puravike.

14 oktoober 2012 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]

Saime järve äärde 800m peale. Läbi metsa ja võsa trügisime nulli. Vaatamisväärsustena täheldasime kopraonu ajaloolise ja uuema aja hambatööd, metsakvartali posti ja kukeseened, mida tagasiteel enam üles ei leidnud. Aare ok. Aitäh!

13 oktoober 2012 leidis Andres [elektrik]

Auto jäi 1.32 km kaugusele. Metsas vahepeal nagu oli rada, siis nagu jälle ei olnud ka. Peaaegu oleks saanud kuiva jalaga käidud, kuid tagasi tulles õnnestus ühe puu pealt maha astudes mülkasse astuda. EVJ: LED-võtmehoidja

9 september 2012 leidis Hannes, Hanno ja Triin [trine]

"A geocache a day keeps the doctor away" on kirjas ühel geomündil, mida sel nädalavahetusel liigutasime. See aare oli minu jaoks täielik teraapia... Kolm päeva vaevanud viirus tegi oma viimased jõupingutused, nii et matkamisel lõõtsutasin ainult teiste sabas ja tagasi jõudes ei olnud (seekord päikesepaistelisel päeval) riietel ühtki kuiva kohta. Ja uskumatu, pärast väikest värskendust ja korralikku kõhutäit Rõngu pagari pubis oligi haigus läinud. Nii et minge metsa, kui enesetunne halb :) Kuuldused selle metsa seenevaesusest ei pidanud päriselt paika, Triinu korjas autode ümbert paraja hunniku. Aare korras, mis värk selle libapurgiga on?

9 september 2012 leidis Triin, Hanno, Hannes [hpalang1]

Autod jäid 1.6 peale, kuigi ilmselt oleks saanud ka söödaplatsile. Kangemad ronijad, kes just olid veetnud üle poole tunni nööri otsas, olid nii läbi, et jäid ka autosse. Nii me siis kolmekesi matkasime vanu taluteid mööda. Kõik korras ja rahulik, ei võtnud, ei jätnud. Lihtsalt aina rohkem torkab silma, et inimestel pole metsa enam asja ja teed kasvavad aina rohkem kinni ... Kurb tegelikult. Aga aitäh näitamast, ilma aardeta poleks meil ka metsa asja olnud.

9 juuli 2012 leidis   [tunk]

Jalgsimatka 11. päev, 296 km läbitud.

28 mai 2012 leidis Kadri ja [alex]
Sarjast-tavaline jalutuskäik metsas.Suts sinna ja suts tagasi.Rohkem selline skoorimise värk ja kummik oli ka jalas üleliigne.Isegi sääski oli vähem kui muudes kohtades,tänud!

28 mai 2012 leidis Alex ja [pekadrip]
No kuulge, mida hirmsat siin siis ikka nüüd oli või on? Autoga 1,6km peale, sealt tipa-tapa mööda rada aarde suunas. Väikesed tervistavad jalatõsted üle puude, kerged kummardused puude all, mõningased õlaringid läbides tihedamat alusmetsa, aroomiteraapia metssigade söötmisplatsil, lisaks ohjeldamatus koguses värsket õhku, päikest ja nõelravi... Elu nagu lill jalutuskäiguga pargis. Aare ise oli kenasti omal kohal, puhas ja kuiv. Kui teel sinna ma mõtlesin, miks küll sinna just aare peidetud on, siis kohapeal leidsin lisaks aardele ka vastuse. Ja kokkuvõttes tundub mulle, et Pipi otsis oma Spunki märksa vaevalisemalt ja kauem, kui meie... Üllatavalt kergelt ja kiirelt kulges kõik. Suured tänud selle ootamatult kerge retke eest! Aare korras. EVEJ

4 märts 2012 leidis Mürakas ja Kassu [myrakas]
Suhteliselt kohutav otsimisretk sellise lumega... Jõkke kukkusime servast ja seejärel rullisime end läbi roo. Päris tige rada jäi järgi :D Tagasi sai piki jõge jalutatud. Naised jäid auto peale ja toetasid meid sealt logistiliselt.

22 september 2011 leidis Lauri [algaja]
Autoga sai 800 meetri peale sealt ja läks mingi raja moodi asi ning viimane 200 meetrit oli võsa. Kummikut otseselt vaja ei läinud. Aardel polnud ka viga midagi. EVEJ

12 september 2010 leidis Ave ja Marko [oiorokko]
Võtsime lõpuks selle aarde ka ette. Ettekäänuks metsa seenele minek (etteruttavalt võib öelda, et seeni seal suurt pole). Igaljuhul jätsime auto samuti majade juurde ,nagu mõned eelnevadki, ja hakkasime mööda teed aarde poole jalutama. Umbes-täpselt poole peal lõppes teerada ja algas mets, mis polnudki nii jube kui logidest lugesime. Aardeni jõudsime kuiva jalaga (kummikuid polnud seal küll vaja - vähemalt täna mitte). Logi saime kirja umbes 45 minutit pärast auto juurest lahkumist. Ilmselt oleks ka kiiremini saanud, kui poleks seeni otsinud (speedy ja linnapreili 21 minutit on täiesti reaalsed). Kui tavaliselt on ikka nii, et aardeni minnes ragistad võsas ja tagasi tuled mööda maanteed, siis seekord oli meil millegipärast vastupidi. Tagasitulek oli meeletu võsakas. Aega läks ilmselt julgelt tunnike. Piisab vaid õigest teeotsast mööda minna ja ongi õudukas käes. Pole ta nii hull midagi kui räägitakse, kuigi koht on suhteliselt mõttetu. Täna jäid seened korjamata. Aardest võtsime karuga märgi, jätsime pingpongi palli.

24 juuli 2010 leidis Imre ja Airi [triick]
Auto jäi aardest umbes 1,6 kilomeetri kaugusele majade juurde. Aardele lähemale me oma madala linnaautoga ei pääsenud, sest üks puu oli teele langenud. Umbes 800 meetrit möödus kõndides kindlal teel. Kuid seejärel keeras tee järve suunas ja me olime sunnitud võssa pöörduma. Järgnev osa teest möödus kohati metsa all ning seejärel soisel pinnasel võsas ragistamisele. Sel viisil palavas ja putukatele söögipoolist jagades jõudsime aardeni. Aare paiknes täiesti ilmetus ja arusaamatus kohas. Me ei leidnud mitte ühtegi põhjust, miks aare peaks seal olema. Ei olnud metsaalune ilus ega ka peidukoht muljetavaldav. Sellised aarded on meie jaoks täiesti mõttetud. Kogu teekond kujunes tõeliseks vaevaks. Kuid me ei suuda veel enesepiitsutamisest mõnu tunda, mistõttu ei suuda me ka mitte ühtegi positiivset sõna selle aarde kohta öelda. Samuti ei suutnud me võsas ragistades leida vastust küsimusele, miks me ikkagi seal võsas oleme. See küsimus jäigi vastuseta. Kuid inimesi on igasuguseid ja nähtavasti leidub ka neid, kes sellistest rännakutest meie jaoks arusaamatu naudingu saavad.

9 juuli 2010 leidis Joonas [joonas444]
leiukuupäev umbkaudne

26 mai 2010 leidis Urve ja Hannes [jussike]
Võtsime ette Maa-ameti kaardi järgi parima lähenemistee, mis hiljem selgus, et oligi parim, kuigi mitte jalutuskäik. Algus oli küll mõnus mööda metsateed jalutada, kui teine pool teest oli kõike muud kui jalutuskäik. Kummikud olid hädavajalikud, samuti ohtralt sääsetõrjevahendit. Õigest rajaharust jalutasime muidugi mööda, jõudsime järveni ja avastasime, et edasipääs on väga vesine. Paarsada meetrit tagasi ja mööda õiget rada edasi aardeni. Peiduka lähedalt leidsime sinise koormarihma, mille võtsime kaasa ja loodame lähemal ajal omanikule toimetada. Aare oli märg. Tegime kiirhoolduse, kuid korralikult kuivatada ei saanud – vahepeal hakkas vihma tibutama. Vaja oleks uut kuiva juhendit. Tagasiteel kaotasime endise teeraja jalge alt ja mööda jalgradu jõudsime ikkagi järve äärde välja. Natuke soisel pinnal sumamist ja jõudsimegi kõvemale teerajale. V: pastakas ja märg tikutoos, J: kopraonu ja klaaskivid.

19 detsember 2009 leidis Maario & Hanno [hanno5000]
Auto parkisime jõe äärde lumisele heinamaale, peale väikest kontrolli, kas jää ikka kannab, haarasin igaks juhuks kaasa veel ühe koormarihma, läbivajumise korral on siis vähemalt mingi õlekõrs, kust kinni haarata. Teel aardeni sai läbitud erinevaid maastikke, mets, võsane mets, jää, põld, pokudest üleküllastunud jõekallas ning roostik, kus sai ka ühes kohas läbi õhukese jää vajumine ära proovitud ja seda veel mõlemad üheaegselt. Õnneks oli seal all ainult põvlini vesi ning muda :) Peidupaika jõudes paljastus aare lihtsalt, peale väikest pausi asusime tagasiteele mööda teed meenutavat rada tehes aeg-ajalt põikeid möödumaks mahalangenud puudest, tänu gepsu halvale levile tegime ka väikese ringi enne kui jõe äärde tagasi jõudsime, seekord läks selle ületamine õnnelikult ning varsti olime ka auto juures tagasi. Väga mõnus rännak, mis sobis täpselt lõpetama meie lõunaosariikide aardetuuri esimest päeva! Aardest ei võtnud, küll aga jätsin suht peiduka lähedale vedelema koormarihma rulli, ehk järgmine otsija ei pea paljuks seda sealt kaasa võtta :) Tänud!

19 detsember 2009 leidis Hanno & Maario [loom]
Lugedes mõnda eelnevat logi tekkis arvamus, et aare tuleb liialt lihtsalt kätte, seega tegime mõned korrektuurid: Läksime pimedas, otsustasime, et lõikame igast võimalikust kohast (ka üle jää/vee), oleme ise vahepeal natuke oskamatud. Kogu selle kõige tulemusena jõudsime me oma jalutuskäigult tagasi märgade jalgade, suure väsimuse ning väiksemat sorti tüdimusega:D Kokkuvõtteks aga võib hoopiski tänada selle aarde juurde juhatamast. EVEJ

21 november 2009 leidis Ove [ove]
Eelnevate logide põhjal olin endale loonud sellest aardest vale ettekujutuse ja seetõttu vältinud selle aarde otsimist ilma ettevalmistuseta. Tegelikult saab aardeni sammuda kogu aeg mööda teed, tõsi viimane osa sellest kohati tuulemurdu täis. Aare ise oli veidi nullist eemal peitmata kujul. EVEJ

26 aprill 2009 leidis Lembit [polekala]
Tänase päeva kõige aeganõudvam ja raskem aare. Kuigi logisid sai loetud, sai ikka algul lasta GPS-il ennast valele poole juhendada. Sai aardest u 170 meetri kaugusele ning siis oli ees ületamatu vesine tõke. Sai naastud auto juurde ja sõidetud teisele poole. Sealt sai sumatud üle pokusid täis lagendiku ning jälle oli ees üks vesine tõke, mis praegusel aastaajal ületatav ei olnud. Sai hakatud mööda selle serva edasi liikuma, et leida koht tõkke ületamiseks. Selle käigus sai aga vööni sisse kukutud kopraauku. Sellega lõppes üritus sealt poolt aardele läheneda. Vaadates GPS-i nähtus, et üks enam-vähem mõistlik koht on veel aardele lähenemiseks. Peale väikest einestamist ja päikese käes lebamist-riiete kuivatamist sai siis see ette võetud. Ka seal oli vesine tõke, kuid see oli ilusti ületatav. Tegelikult ei olnudki väga suurt võsa ja hullu maastiku u 1,2 km tuli autost aardeni linnulennult. Tänud elamuste pakkumise eest! evej

15 veebruar 2009 leidis jazzy [jazzy]
Aastake möödas kuid seekord sai see aare leitud ja logitud. Aardele sai lähenetud teiselt poolt üle jõgede ja sildade ja kraavide. Kõikjal oli kopraonu pesasid ja näritud puid.

16 november 2008 leidis Sven [geokrahv]
Kauakardetud aare sai siis täna ära spungitud. Tagasiteel sain kaela hoovihma. Huvitav on see, sellisel aastaajal peaks ju sadama hoopis hoolund. Aare väga heas korras. EVEJ.

18 oktoober 2008 leidis Triin & Paavo [speedy]
Olin tõesti erinevatest varasematest logidest ja mõne geokolleegi jutust ära hirmutatud ja seda aaret pidevalt edasi lükanud. Lõunast lähendes osutusid kõik kõhklused õnneks täielikult alusetuteks. Viimase maja juurest - u. 1.5 km kauguselt - saime 21 minutiga kuiva jala, kuid niiske seljaga kohale nagu nalja! Nt Staali läbi tiheda võsa, metsa ja põlvini vee murdmine oli viis korda hullem :-) Enda valik muidugi - see Staal siis...
Kohapeal ei pidanud Spunki õnneks üldse otsima. Vaatas ise otsa ega põgenenud kuhugi. Aaret on oktoobris korduvalt leitud - keegi vapper sakslane ja üks kohalik Ataman, kes tundub logi järgi üks väga abivalmis sell olevat. Igatahes oli aardes väga sõbralik pakkumine :-D Aare vaid pisut niiske, logiraamat sai minigripi. V: vinge nuga. J: 3 Simpeli SIMi. Aitäh metsamatka eest!

18 oktoober 2008 leidis Paavo & Triin [linnapreili]
Kuulates Paavo hirmujutte raskest maastikust, oli tekkinud eelarvamus, et megaraske retk tuleb. Tegelikult 21minutit aardeni ja samapalju tagasi oli mõnus jalutuskäik metsas. V:parateid ja klaaskuuli, J:helkur. Ja pooliku nätsupaki võtsime ka kaasa.

6 september 2008 leidis Ermo [pioneer]
Mida rohkem lõpu poole, seda "tehnilisemaks" aarded lähevad. Aastaid on Spungi logisid loetud ja erinevaid lähenemisteid paberil paika pandud, aga otsimist ennast pidevalt edasi lükatud. Nüüd sai julgus kokku võetud ning aardeotsing ette võetud. Aastate pikkuse ettevalmistustöö tulemusena kujunes otsimisest metsamatk a´30 minutit üks ots. Hämmastaval kombel on üle 5 aastase aarde sisu endiselt väga heas korras. Purgi peitsin leitud kohast pool meetrit eemale varju alla, et aare oleks litsalt leitav ka talvel lumega. EVEJ.

27 august 2008 leidis Björn [bjorn]
Peale Uandi aaret võtsin jala suuna Spungi poole. Linnulennult on vahemaa 3,1 km. Mõte oli mitte kasutada teed vaid liikuda võimalikult otse läbi metsa. Aardeni liginedes tuli kaks korda ületada oja. Esimene ületus läks suhteliselt libedalt, kuid oleks teadnud, mis teise juures ootab, oleksin vist valinud teise tee. Liikusin enamuse teest metsas ja ka talude juures tegin ringi, et mitte võõrale hoovile sattuda. Teel korjasin kukeseeni ning ka pähkleid, mis on ka valmis ja väga maitsvad. 600 meetrit enne aaret tuli siis vastu sama oja mille enne ületasin, kuid seekord osutus tegu olema mitteületatava versiooniga. Tegin paraja ringi, kuid üle ei pääsenud kuskilt. Vesi on väga kõrge ja oja ääred soised, ning ühel hetkel olin põlvini vees ja jalad märjad. Otsimise tulemusena leidsin ühe tee, millel oli sild ja mis viis ühe talu juurde. Kuid ega sellega kannatused möödas polnud, kuna nii sain üle vaid oja ühest lisaharust ja põhioja ootas ikka veel ületamist. Kui jõudsin uuesti oja äärde oli aardeni vaid 150 m. Kuna pikk maa oli tuldud, aardeni nii lüheke maa ja jalad ka juba märjad otsustasin oja forseerida. Jalga jäid vaid saapad ja selga kilepüksid. Oja keskosas on praeguse kõrge veega vett üle pea, nii tuli külmas vees ka mõned ujumisliigutused teha. Aarde piirkonas tiirutas geps mind tiba ringi, kuid lõpuks jäi ka peidupaik silma. Kuu aega tagasi oli aaret külastanud ka üks sakslane. Logisin vihmas ja asusin tagasiteele. Forsseerisin uuesti jõe ja riietusin. Tagasitee valisin mööda teed, mis on küll üksjagu pikem kuid metsas turnimisest olin juba väsinud ja tüdinud. Kokku tuli retke pikkuseks 15.1 km ja läbimiseks kulus 5 tundi. Kokkuvõtte väga mõnus matk, kuid järgmistel soovitan aardele läheneda lõunast, sest siis jääb ära oja forsseerimine:) EVEJ

15 märts 2008 leidis mari ja siim [marx303]
ma ei saa aru, mida te sinna ujute. minul on tavaline linnaauto. ma ei tahtnud ega julgenud porise ilma tõttu lähemale sõita, kuigi oleks saanud. matkasime siimuga mõnusasti ~ 1,5 km. enamasti tee sarnast moodustist mööda. vahepeal oli põnevaid objekte, nagu loomade-lindude vaateplatvorm, päris kobe onni moodi moodustis. oleks ma tahtnud, oleks ka matkasaapaga kuiva jalaga kohale saanud. viimased 100 meetrit olid kõige vesisemad. leidsime aarde gepsuta, kuna just eile diskuteerisin Raivoga sellest. orienteerumiskaardi abil on see üks igavesti mõnus aare. Aitäh! hindan looduse raskust 3 ja aarde peidukat 1 punktiga.

3 veebruar 2008 ei leidnud Jazzy [jazzy]
Seekord jäi leidmata, kuna jõge ei saanud ületatud. Sai käidud ca 2km ülesvoolu, kuid õiget ületuskohta ei leidnud. Oli küll üks jõele langenud puu ja kopra poolt ehitatu tamm, aga 2meetrit jäi puudu, et seal üle saada. Üldse väga soine ala. Kuna maha oli sadanud värske lumi, siis ei saanud aru, kus on mülgas, kus on mätas ja nii sain ka mina esimest korda kummikusse jäise vee. Raiskasin aega ca 3,5 tundi. Järgmine kord tean, kust kaudu ligi ei pääse :)

11 august 2007 leidis Herko [herko]
Enne sai tehtud eeltöö - kust kaudu läheneda asjale. Kuna probleemiks on olnud veetõkke ületamine, siis sai valitud aardele lähenemine lõunast. Auto jätsin Kolmjärve lähedusse ning sealt algas algas võidujooks Päikesega, kas mina SPUNK või tema enne looja. Õnneks sattusin mingile rajale, mida ATV oli värskelt teinu (on ikka hullud loomad küll - sõidavad ka seal, kus inimjalal on ka raske astuda). Peale 15 min turnimis maha langenud puude vahel jõudsin aardeni. Ning siis tagasi.

Auto juures tagasi, tuli "väärt" mõte oma silmaga ka Kolmjärv ülevaadata. Igavesti suur rada oli sisse tallatud. Kui järv juba paistma hakkas läkks jalgeaalune vesiseks, tegin veel ühe sammu ja olin soomülkas (ikka ei pääsenud veest). Siit moraal: kuivad riided peavad alati valmis olema, ka kuiva ilmaga.

V: mingi "vana"; J: helkur.

26 mai 2007 leidis Tiiu, Asta ja Villu [kolla]
No see asi on lõpuks TEHTUD. Spungi otsimisest, õigemini küll lähenemistee otsimisest võiksime lugulaulu kirjutada. Seekord noor aktivist Villu võttis juhtimise üle, et mis jutt see olgu, ei saa nüüd juurde. Ja saimegi, aga kaks inimest olid kaelani märjad (ületades jõge) ja raskelt mudased olime kõik. Kõvasti on abiks selle kandi orienteerumiskaart – seda saab internetist – seal on ikkagi näha kust enam-vähem saab läbi ja kus on lootusetu. Õnneks purk ei olnud väga peidus, jätsime sinna metsavana, no talle päris paras koht, ja võtsime märkmepaberid. Tagasi läksime minu tungival nõudmisel ringiga ehk ilma ujumata variandis. Ja Villul oli jumala õigus, ilma temata poleks „tädid” elu seeski kohale jõudnud.

1 aprill 2007 leidis Miki ja Kristel [miki]
Oli see alles jalutuskäik.. kergeks seda küll pidada ei saanud, mõnusaks küll. Kohale jõudes ei pidanud kaua ringi vaatama, paistis teine üsna ilusasti silma. Ilmselt ei vaja aare sellises kohas ka maskeeringut. Võtsime puljongikuubikud, mille parim enne lõppes maikuus 2003 aastal, jätsime helkuri.

21 november 2006 leidis Kalle [sookoll7]
Sain esimese hooga 400 meetri peale,kui veetõke ees ja üle ei saanud.Tuli plaane muuta ja teise kandi pealt läheneda.Sealt siis õnnestus kuidagi ikkagi kohale jõuda.Ja nagu kiuste oli aardevalvur(pilt) ka kohal kes kurja pilgu minu peale heitis.Aga vist tundis minus ära geopeituri ja asi lahenes hästi.Pikk rahvamatk, mida ilma pisivarustuseta raske kätte saada.

15 oktoober 2005 leidis Kirke, Silver, Juss ja Aare [karuonu]
Ehee - 800m padrikut! Õnneks oli sügisene aeg ja putukatega ei pidanud enam võitlema. Inimene külastab seda paika harva ja tundus, et ka metsloomad väldivad. Aare ise oli kergesti leitav ja heas korras. Lapsed pidasid seda oma lühikese geopeituri karjääri raskeimaks aardeks. V: kleepsu, kaardid, prillikoti. J: UFO tulepööris, tikutops, mängumehike.

16 juuli 2005 ei leidnud Tiiu [kolla]
Ei leidnud on natuke vale, tegelikult ei jõudnudki aardeni, sest ei suutnud ületada ühte veetakistust. Eelnevalt vestlesime külarahvaga ja kõik aitasid mõelda, et kust poolt ikka parem oleks läheneda. Jõudsime umbes 600... 700 m kaugusele. Muidugi oli meil riietus vale (seoses kuuma ilmaga lühikesed püksid)võsa, kõrge heina, nõgeste ja eriti vihaste parmude jaoks. Mingi kohaliku ümbruse kaart oleks ka abiks. Igal juhul tuleb varsti uus katse! Võib-olla püüame läheneda hoopis teiselt poolt.

12 mai 2005 leidis Aivar [aizar]
See aasta siis ei pidanud Spunk sügiseni otsijaid ootama :) Kuna ilm oli super, siis otsustasin pärast tööd suuna Otepää poole võtta ja natuke metsas jalutada.. Jätsin auto sõbraliku talumehe juurde (Kaits747, NB! 1,3km aardest) ja ronisin metsa. Kuna varasemast oli teada, et a) radu selles metsas pole ja b) puude vahel saab GPS kompassi käest pika puuga, siis ei hakanudki esimest sisse lülitama vaid võtsin otsesuuna aardele kompassi abiga. Tee iseenesest oli lihtsam kui arvasin, kummikud/saapad on küll soovitatavad, aga ära kuskile ei upu .) Paadi/kanuuga saaks aardele ka praktiliselt peale sõita (pakuks ca 60m peale), kuid kahjuks veel ei oma sellist asja. Raskusaste.. nuh, 2+.

Leidmine läks lihtsalt, koordinaadid piisavalt täpsed ja koht loogiline. Aare oli ideaalses korras, lisasin paki mängukaarte ja võtsin käevõru. Tänud peitjatele ja jõudu järgmistele otsijatele!

31 oktoober 2004 kommenteeris Andri [andri]
Reido, ära pööra väikestele asjadele tähelepanu :)

31 oktoober 2004 kommenteeris Reido [reido]
dziisus ma ei saa aru miks mõni peab kohe undama hakkama, siin kirjutab iga teine kui kaugele autoga pääses, mis selles nii imelikku on? kuna mul siin endal redigeerimisvõimalust ei ole, eks kustutage see autojutt sealt vahepealt maha, kui see siin mõnel niiväga silma häirib

31 oktoober 2004 kommenteeris Reido [reido]
mispuhul see eelmine kommentaar nüüd tuli?

31 oktoober 2004 kommenteeris kaits747 [kaits747]
Kas peab kindlasti saama autoga aardele peale sõita?

31 oktoober 2004 leidis Reido [reido]
selle aasta esimene spungileidja:) autoga sai kuskil 600m kaugusele, sealt edasi omal jalal - vesi, pori, mättad, üle pea ulatuvad kõrkjad, üks väike jõeületus - selliseks siis kujuneski teekond. Üldiselt midagi hullu ei olnud. Tükk aega tuli otsida kuna gps keerutas korralikult aga peidetud oli päris loogilisse kohta, nii, et täiesti leitav:P Aare ise kuiv ja väga heas korras. Võtsin pastaka, asemele teine pastakas. Edu järgmistele:D

29 juuli 2003 leidis Helen [helen]
29.07.03 umbes kell 19.00 leidsid Spungi Helen ja Samuel. Juba eelmiste otsijate kommentaare lugedes tundus teekond aardeni päris raske olevat. Lisaks andis tunda samal päeval juba läbitud 1,3 km matk läbi tiheda metsa ja padriku Savikoja aardeni. Nüüd tiirutasime autoga mööda väikeseid teid, et jalgsirännak võimalikult lühike oleks. Esmalt leidsime koha, kus aardeni näitas 1 km kuid ees täiesti läbimatu rägastik. Jätkasime autosõitu ning lähenesime aardele teisest küljest. Lähemale kui 800 m ikkagi ei saanud. Vaatamata palavale ilmale riietusime sääse- ja parmukindlalt ning panime jalga kummikud. Jalgsimatk algas ... Esimesed paarsada meetrit olid suhteliselt lihtsad, lisaks GPS-ile oli abistavaks orientiiriks jõgi, mille kalda lähistel liikusime. Siis aga kadusid kõik metsarajad ja tuli läbi murda tihedast metsast. Aardeni siiski jõudsime ja peale mõningast otsimist ka leidsime. Aardepurk oli OK. Võtsime leiutasuks kella ja pastaka, lisasime Nike pastaka ja embleemi.Tagasitee oli samuti raske ning autoni jõudes oli väsimus oi-oi kui suur. Aga hea tunne oli ka, et ikkagi ära käisime ja aarde leidsime.Vaprust ja vastupidavust järgmistele aardeküttidele.

16 juuli 2003 leidis Registreerimata [notreg]
16.07.03 külastasid aaret Alar ja Heigo. See oli meie jaoks esimene aardejaht ja kuulsime üldse esimest korda sellest mängust. Pettuma ei pidanud. Jalgsirännakut alustasime 1,3 km kauguselt aardest, kuid edasi-tagasi teekonna pikkuseks kujunes 5,8 km d;) Aardeni jõudsime ilma suuremate viperusteta, kuigi esimest korda ainult GPSiga metsa minna oli uus kogemus. Aardeni jõudsime kella 23 ajal. Tagasitee kujunes aga üsna huvitavaks, sest metsas oli ikka tõsiselt pime. 1,5 tundi hiljem olimegi taas seal kust olime oma esimest jahti alustanud, läbimärgade ja parajalt väsinutena. Aardest midagi ei võtnud ja asemele ka panna polnud, kuid plaan on see viga peatselt parandada. Jõudu kõigile aardeotsijaile.

3 mai 2003 leidis Toomas [toomass]
03.05.03 kell 16:15; Garmin eTrex. Leanika, Tarmo, Jaanika ja Toomas ...mõtlesid, et mis see 1 km ära ei ole. Teel tuli tegeleda sillaehituse ja mätasmaadlusega, muda mainimata...JUUA!, mitte puljongikuubikuid :) Mõnus matk, raskusastme hindaksime 3-le. Võtsime sajajalgseid, jätsime pastakaid, märkmepabereid ja visiitkaardi.Edu kobrastele purgi muukimisel.