$1000,000 vaade #1

Vist jäin hiljaks. Peidukohti on muidugi miljon.

Linte, niite ja muud prügi päris palju, aga aaret kahjuks seekord ei leidnud

Ei leidnud.

Vaade peagi loojuvale päikesele oli aga vaata palju tahad, aare silma ei hakanud.

Kas lained juba hakkama saanud või mina pime?! Keegi võiks üle vaadata?!

Täna õnnestus aare ära logida. Eelmisel katsel oli muidu uudistajaid liiga palju.

Merivälja muul osutus täitsa multifunktsionaalseks kohaks, said selfisid teha ja aaret logida 2 ühes. Aitäh peitmast!

Veidi võttis aega, kuid logitud ta sai. Pliiats ununes haarata, aga mälulogi sai tehtud.
Muudetud mitteleiuks. Põhjus - puudub nimi logiraamatus. Oma pliiats alati kaasa!

Jätsin selle aarde paremaid aegu ootama, et ühel õigel ilusal päeval tulen aga soovitati kiiresti ära käija kuna pikka iga loota polnud.
Leid oli tõesti kiire, praegu öösel hea rahulik aeg oli tulla, ilm ka ilus ja tuul 0 :)
Positiivne oli see, et laine peksab reeglina teiselt poolt, ehk ikka natuke aega püsib. Polegi siin muulil ammu juba käinud, aitäh taas kutsumast siia :)

Miljondollarilisest vaatest kirjutati vähemalt pool sajandit tagasi. Vahepeal on olnud meeletu inflatsioon, aga vaade maksab ikka 1 miljon dollarit..... Seega on vaated odavnenud

Esimese hooga jalutasime lõppu välja ja siis hakkasin kaarti vaatama. Kiire leid, aitäh kutsumast!

Tänane õhtune rattasõit kujunes päris sisukaks aarderetkeks. Kokku sai läbitud ligikaudu 33 kilomeetrit ning selle distantsi sisse mahtus ka viie aarde leidmine. Kõik need aardekohad olid peidetud ühe ja sama peitja poolt, mis tekitas juba ette teatava uudishimu – kas stiil on ühtlane, leidlik või hoopis midagi muud.
Kohale jõudes sai aga üsna kiiresti selgeks, et paraku ei olnud peitmise kvaliteet just kõige parem. Kõigi viie aarde puhul jäi silma, et peitmisviis oleks võinud olla märksa läbimõeldum ja vastupidavam. Eriti torkasid silma kaks aaret, mille asukoht oli vahetult mere läheduses sellisel moel, et tugevam laine või kõrge veeseis võib need lihtsalt minema uhuda. Selline olukord tekitab veidi muret, sest on kahju, kui aare kaob loodusjõudude tõttu nii kergesti.
Ka ülejäänud kolm aaret ei olnud peidetud kuigi püsival viisil. Mõned konteinerid olid lihtsalt asetatud või kinnitatud nii, et pikema aja jooksul võivad need üsna kergesti kaduma minna või teiste poolt kogemata nihutatud saada. Mõnes kohas tundus, et natuke rohkem vaeva ja läbimõtlemist oleks teinud peidukoha palju jätkusuutlikumaks. Samas tuleb tunnistada, et kõik aarded olid siiski leitavad ning otsingulusti jagus.
Lootus jääb, et vaatamata nendele tähelepanekutele püsivad aarded siiski oma kohtadel ja pakuvad leidmisrõõmu ka järgmistele otsijatele. Geopeitus on ju suuresti kogukonnamäng ning iga panus loeb – võib-olla jõuab ka peitjani tagasiside, mille põhjal saab asju tulevikus veel paremaks lihvida.
Ilmast rääkides siis õhtune aeg oli ratastamiseks üsna ideaalne. Õhk oli soe, tuul pigem tagasihoidlik ja sõit sujus kergelt. Tempo sai hoitud mõnusalt kiire, nii et liikumine aarde juurest aardeni kulges ladusalt ning kilomeetrid möödusid pea märkamatult.
Tagasitee pakkus aga väikese ehmatusemomendi. Vahetult enne koju jõudmist kerkis silmapiirile äkitselt tume pilvemass ning ühel hetkel oli tunne, et kohe-kohe võib alata korralik padukas. Taevas läks üsna kiiresti kurjakuulutavalt mustaks ning mõttes käis juba läbi stsenaarium läbimärjast kojusõidust. Õnneks piirdus asi siiski vaid mõne üksiku vihmapiisaga. Need esimesed pigad küll kukkusid, kuid suuremat sadu ja äikest seekord ei tulnud.
Seega võib päeva kokku võtta üsna positiivses võtmes: korralik rattaring, mitu uut leidu ja väike annus seiklust nii aardekarpide kui ka ilmaga. Ning mis peamine – lõpuks jõudsin siiski täiesti kuivana koju.
Tänud peitjale aarete eest ja loodan, et need püsivad veel kaua omal kohal!

Lõpetasin ka mina oma tiiru uhke vaate juures. Töötan Viimsis juba 33 aastat ja selle ajaga olen vaatega juba harjunud, miljonit selle eest ei annaks. Üllatavalt halvas seisukorras on kai ise, ega ei imesta ka, tormid räsivad teda üsna tihti. Kas aare ka esimese tormi üle elab, selles julgen kahelda.

Viims tiiru lõpetamiseks tuli siis ka siia vaate juurde tulla. Vaade on tõesti lummav, kui oled esiteks suutnud pilgu lagunevast vist kunagisest bussiootepaviljonist lahti rebida ning pea olematust trepist end alla lohistanud ning ignoreerinud tormide meelevallas oma esialgse kuju kaotanud muuli, siis saab vaadet küll ja veel. Rahuliku merega on siin tõesti rahulik, aga seda möllu, mis tormi ajal siin toimub, on tõesti elamuste otsijatel tore lausa esiritta nautima tulla.
Tänud peitjale siia muulile kutsumast ja aaret peitmast.

Aare avaldatud.

Tänud aarde eest!

Etskae, oligi õhtuni välja logita see lihtne Tallinna aare, FTF kell 20:10. Kuupäevaks sai "tunk", aga saate aru küll ju :o) Tuntud lainemurdja on äge õige ilmaga ja vajas aaret, aga kujutage nüüd ette kuidas peaks see topsik paigal püsima kui tulevad peitja poolt lisatud pildil nähtavad lained :D Nii nagu Viimsi rannas, soovitan kindlasti konteiner korralikult kinnitada. Praegune lahendus on geopeiturile kergesti tuvastatav, vist tegelikult ka mugude jaoks seekord, kuid paar tormist lainet õigest suunast võivad karbi lihtsalt kaasa viia.