Põlenud Särgi

16 juuli 2023 leidis Anne-Ly, Indrek [anninni]

Suundusime aarde poole mööda aimatavat rada - algusepoole oli see enamvähem olemas, kuid ühelt maalt olime kahe kraavi vahel keset ülepea kasvavaid nõgeseid. Kraavid õnneks kuivad, nii et läksime sealt üle ja mööda metsa saime paremini edasi liikuda. Üks veidi laiem ja märjem kraav tuli hiljem siiski ületada, aga saime sealtki kuiva jalaga üle hüpatud. Aaret õnneks kaua otsima ei pidanud - korralik purk jäi kiirelt silma. Edasi tulime tuldud teed tagasi- 3km matk tehtud nagu niuhti. Aitäh!

21 mai 2023 leidis Merle [gunvald]

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et olen Tõramaal suurvee aegu korduvalt käinud ja mõelnud, et peaks ülesvooolu siia mõlama. Aga mõttest kaugemale ei jõudnud. Jala tundus ka nadi tulla. Orgunnisin siis kanuumatka, et siia sattuda. Kohe kahepäevase kanuumatka algusega Kanakülast, lõpuga Riisal. Jama oli selles, et telefonil oli null levi siinkandis. Lõpuks ikka ketras kaardi lahti ja näitas aarde asukoha ka ära. Uus jama, vesi madal, kallas kõrge, libe ja järsk. Hulka aega ukerdasime, et kuidagi maale pääseda. Siis aga polnud nullis midagi, mida aardeks pidada. Otsustasin areaali laiendada ja see andis resultaadi. Purgis olev kraam on kenasti kuiv ja vihikus on ka ruumi omajagu veel. Aarde nimelugu jäi kahjuks mõistatuseks. Tagasi kanuusse saamine läks tiba lihtsamalt. Aitäh 20a tagasi aarde peitnud inimesele!

4 september 2022 leidis Tanel ja Epp [phantom]

Möödunud nädalavahetuse kogemused punahundi ja aardeta raba juures andsid innustust ja lisaks oli ka ilm mõnusalt jahe rabas kolamiseks. Tunduski hea idee mõned pikalt oma aega oodanud Soomaa rabakad üle vaadata. Alustatud sai kronoloogiliselt vanimast. Teeotsa juures tervitas kohe tõkkepuu kurja sildiga eravaldusest ja videovalvest. Sissesõidukeelu märk siiski jalutamist õnneks ei keela ja nii me aarde poole teele asusimegi. Kui olime metsa keeranud, siis sattusime üsna varsti kuivanud kraavi otsa, mis kulges täpselt meile sobivas suunas ja mida mööda oli väga mõnus astuda. Vahel olid küll risti mÕned puud üle kraavi kukkunud või porilombid kraavi pÕhjas, aga needki sellised, et vihmasel ajal olen keset Tartu linnagi suuremaid näinud. Varsti olimegi heinamaa ääres, üllatuslikult oli isegi elektrikarjus heinamaa servas ja metsa ääres suur palgivirn, ju siis kuskilt ikka tuleb tee ka. Kohale jõudes läks mõnda aega otsimisele, päris jõe kaldal ta polnud ja lõkkeasemest polnud ka enam jälgegi, aga leitud ta sai ja nimed ka kirja. Tagasi tulime mööda tuttavat rada. Väga mõnus jalutuskäik oli päeva alustuseks. Aitäh peitjale.

4 september 2022 leidis Tanel ja Epp [rabaepp]

Tanel tuli heale mõttele märgalasid vallutama minna. Tundus, et enam ideaalsem aeg olla ei saagi - veetase maas, st kummik piisav ja päike mõnusalt soojendamas. Meil õnnestus suur osa teest aardeni liikuda mööda peaaegu kuiva kraavipõhja - seal kandis ilmselt midagi uskumatut ;). Natuke otsimist ja rõõm ning au oma nimi kirja saada. Aitäh peitjale!

6 märts 2022 leidis Anna ja Kallo, Peeter ja Piia [piuks]

Tundus, et saime nibin-nabin veel viimasel hetkel selle just sel moel selle tehtud. Oli ka paar ärevamat hetke aga mitte sellist, et oleks pidanud ürituse pooleli jätma.
Tänud aarde eest!

6 märts 2022 leidis Anna ja Kallo, Piia ja Peeter [blondiin]

Soomaa kanuuretketdest on see koht miskil põhjusel alati eemale jäänud ja seega otsutasime nüüd proovida, et äkki ajaaken, mil aardeni kergemini pääseb, kannab endiselt. Kandis! Pidi olema ettevaatlik ja paar kohta tekitasid ka vaid kerget kõhedust aga ei miskit ohtlikku ega rasket seekord. Kaua see aken avatud püsib, ei tea. Meie saime aarejuhtumi suletud.
Tänud.

6 märts 2022 leidis Piia, Peeter, Anna & [kallo]

Siia selle päris vana aarde juurde me veel kunagi jõudnud ei olnud ja põhjus ikka selles, et ligipääs on kergeltöeldes keeruline. Jah, jõge mööda saab lihtsamalt, maad mööda mitte nii lihtsalt. Oleme lugenud ka logisid, kus on talvel üritatud tulla, kuid siis kuskil poolel teel läbi kraavijää vajutud. Sellist seiklust me ei tihanud kogeda.

Eile aga lugesime värskeid logiteateid ning otsustasime, et tuleme ja kaeme perra. Kelkusid meil ei olnud, seega võtsime lihtsalt maanteelt otse suuna aarde poole ja mööda kraaviserva ning vahepeal ka kraavi peal lähenesime päris hea tempoga aardele. Kui metsavahelt välja jõudsime, nägime uisutavaid ja kelkudega liikuvad inimesi sellel suure jääväljal. Kuigi kraavis oli mõnel pool näha ka lahtist vett, siis tegelikult oli kõikjal piisavalt kõva ja tihedat jääd ning saime täitsa muretult oma matka tehtud, aarde leitud ja nimed kirja. Oli mõnus kulgemine, täname aarde eest!

4 märts 2022 leidis Pilleriin [pillekas]

Selle aarde leidmine algas sellega, et sai nautida tõukekelguga sõitmist. Mingi hetk tekkis mõte, et kuna nii kaugele olime juba sõitnud, siis vaataks kas ka mõni aare on läheduses. Oligi! Eriti äge on see, et sellisel ajal nagu praegu on seda kergem kätte saada ja ma usun, et meil oli parim lähenemisviis. Nii, et soovitan just praegusel ajal minna otsima. Mõnus jääväli ja vahepeal oli näha ka looklevat jõge, mis vulises nii kevadiselt Tõeliselt äge seiklus ja ilus ilm!

5 veebruar 2022 leidis Arvo ja Lauri [arvoaljaste]

Põlenud särgi me sealt ei leidnud, kuigi kohalikud kalamehed on juhuleidjana küll seda aaret leidnud. Meie tulime räätsadega maantee poolt, kuigi ma olen varasematel aegadel kõvasti mõlgutanud mõtteid seda aaret ka mööda jõge võtma tulla. Aga sel korral ikkagi tundus, et see rõve läbi metsa matk tasub ennast ära.

Üldiselt tasuski. Kõik oli jääs, kuigi vahepeal sai ikkagi räätsaga ka läbi kukututud ja mõnes kohas jää äärmiselt ähvardavalt ragises. Aga pidas. Lõpus lumega oli aarde leidmine äärmiselt keeruline, kuid lõpuks loogilisest kohast ta ikkagi tuli ja tore, et polnud üle maskeeritud. Kui nii pikalt nii vastu pidanud, siis küll peab veel.

Tore on selliseid vanakesi leida. Ja sellistest kaugetest kohtades. Mulle meeldib :)

3 aprill 2021 leidis Marko [markosu]

Plaan oli Soomaal mingi kanuuga leitav aare ära noppida ja see osutus piisavalt heaks kandidaadiks. Kaardilt sai valitud jõele lähedale minev teeots, mis ka kohale jõudes igati sobivaks lähenemisteeks osutus.

Esimesed takistused üleujutatud karjamaal ja ka jões tegid vastuvoolu liikumise üpris keeruliseks. Peale seda kui aga kaldal rollid vahetasime, läks edasiminek oluliselt paremaks. Suurimateks takistusteks olid puurondid vees ja segajateks madalad oksad; ühes kohas oli takistus aga nii suur, et tuli korraks karjamaa kaudu ringi minna. Olles läbinud umbes 3,5km, jõudsime aardeni. Panime nimed kirja, võtsime hetke ümbruse salvestamiseks ja asusimegi tagasiteele.

Tagasiminek oli oluliselt kiirem ja lihtsam, juba varsti olime tagasi auto juures. Seal võtsime pärast asjade kokku pakkimist korraks aja maha ja lihtsalt kuulasime looduse hääli.

Aitäh!

3 aprill 2021 leidis Inge [aunad]

Päeva suuremaks eesmärgiks oli võetud see aare ja ühtlasi sai ka vesine hooaeg avatud. Seekord sai sõiduvahendiks kahene kanuu. Linnulennult 2,4km kaugusel aardest tõstsime kanuu vette ja asusime üle üleujutatud karjamaa jõe otsingutele. Jõgi oli üsna kaugel, kuid arvatud kohas siiski olemas ja liigvee tõttu üsna kiire vooluga.

Meie teekond ülesvoolu kujunes algul emotsioonide rikkaks, kuid peale vangerdust kanuus sain tüüri juurde ning suuremad takistused olid üsna pea ületatud. Mingi hetk vahetasin kanuu mõla kajaki aeru vastu välja ja tunne muutus oluliselt paremaks ning vastuvoolu liikumine läks järjest sujuvamaks. Oli vees varitsevaid puid, madalal vee kohal olevaid oksi ja mingis kohas lausa risti rästi langenud puud, millest möödapääsuks tuli üleujutatud karjamaale põigata. Teele jäi ka korralik koprapesa ning loomulikult kõlas kevadine loodus lindude huigetest.

Kohale jõudes oli leid kiire ja peale väikest sirutust oligi peagi aeg asuda tagasiteele.

Allavoolu minek oli mõnus ja täitsa lahe. Tagasitee oli rohkem, kui 2 korda kiirem ja 40min pärast saime kanuu jälle auto katusele tõsta. Kokku võttes igati mõnus 7km kanuu retk.

Tänan peitmast.

13 detsember 2020 leidis Mikk, Jaanika, Kusti [silmsirkel]

Sinna 2 tundi, rajasime 5 purret, eelviimane lausa 5-6 meetrit pikk. Poiste tossud märjad, aga ise hirmus õnnelikud. Kõige raskem oli Mädajärve-tüüpi roostik, kus iga sammu järel raks! ja oih! kostis. Aare kenasti jonksus, eelmine külastus oli täpselt pool aastat tagasi. Tagasitee autoni kestis 50 minutit, leidsime kenad kaanetatud rajad ja muutsime pisut suunda, et veel valges teeni jõuda. Aitäh!

13 juuni 2020 leidis Niilisina [nirgiratsanik]

See oli erakordne au leida selline geogeront. Aastast 2003. Ja kus see kirst oli alles varandust täis, pühadevahe. Sellest kirjeldusest polnd küll tuhkagi kasu sest loodus on kõik endasse neelanud. Aga pihku see jäi.

13 juuni 2020 leidis nirgiratsanik [niilisina]

Leitud. Üllatavalt hästi säilinud aare.

16 detsember 2018 leidis Ove ja Külliki [orca]

Eilne päev oli soojenduseks, täna otsustasime siis selle võsametsasoomaa aarde katsetamist. Ilm oli soodne sellises vesises kohas matkamiseks, miinuskraadid ja lumepuudus. Auto parkisime talu hoovile( kedagi polnud kodus). Sealt jatkasime mööda kraaviveerseid loomaradu kuni jõekääruni. Pisut tegi peavalu enne saart oleva kraavi ületus aga käeparaste vahenditega sai mingi purre valmistatud ja ületus saigi tehtud. Miinuskraadid olid teinud jõeaarsed luhad suht kuivaks ja katnud loigud jääga. Niisiis saime kohale kuiva jalaga ja tagasi samuti. Kokku 3,7 km. ning poolteist tundi. Aare ise korras ja logiraamat peaaegu kuiv. Tänud

21 oktoober 2018 leidis Merle,Krista [krista]

Tänane eesmärk omaette, et kas on kuidagigi võetav. Maantee ääres vesiseid alasid silmates, no eriti paljulubavad ei olnud. Peale Öördi raba tulime siiski kohale, selleks ajaks oli kogu hommikune härmatis, korralik kaste päikse poolt kenasti ära kuivatatud. Lust oli kuiva rohelusse sukelduda ja kulgeda metsarajal, nagu jalutuskäik pargis mõne loodusliku sillakesega. Kaardil viimast ületust pelgasin, nähes stabiilselt kõrval laiuvat kraavi, kuidas sellest peaks küll üle saama. Voilaa, see oli ülikergeks tehtud, kaks kõrget märgist oli kummalgi pool ületust püsti ja muudkui astu teiselepoole kraavi, seekord kollasesse kõrgesse materjali. Peagi kohtusime viimase kraaviga ja sealne veetase koos purdega olid jällegi mõnusasti ületatavad. Edasi tegime vea, et otse pokude alasse trügisime. Enne pokude maastiku lõppemist sain ka ühe vee ühte kummikusse, see oligi kogu vesi sel retkel. Mõnusasti kuiva jalaga võetav tänase päeva seisuga, kui otse ei kiirusta. Tänud peitjale.

21 oktoober 2018 leidis Krista ja Merle [meteta]

Eks selle aasta kuiva suve tõttu oluliselt lihtsamad raskusastmed selliste aarete juurde jalutamiseks olid ju teada. Siiski jätsime jalutuskäigu siia pärast viimaseks. Kaunis Öördi raba laugastik nauditud, matkasupp keedetud, tulime uurima. Esialgu oli peaaegu nagu jalutuskäik pargis, veetakistuste ületamine ei olnud ka probleem, looduslikke purdeid oli piisavalt, mille abil jalad kuivaks jäid. Aga ega siis ei saa ikka nii lihtsaks ka endale matka teha, mingil hetkel otsustasime segastel asjaoludel "otse" minna, mis tähendas korralikult vesist ala. Esialgu üritasime ikka mööda pokusid tasakaalu hoides kõõluda, sain teada, et saapad peavad vett küll, aga ainult seni kuni vesi üle saapasääre ei ulatu:). Lirtsat-lärtsat aardeni jõudsime, tagasi läksime kuiva jalaga (nagu ikka, minnes ringiga, tagasi otse). Ei kohapeal ega nüüd hiljem kirjeldust lugedes ei saanudki teada, mis lugu selle särgiga oli. Kanuuga oleks teekond aardeni ju lihtne, aga varasemaid ekstreemseid kanuutamiskogemusi Soomaal tõdesin, et jalgsimatkamine sobib mulle siiski rohkem, hoolimata võsast ja märgadest jalgadest.

Aitäh!

2 september 2018 leidis Vanda, Reet, Allan ja [ingrid]

Kõndides tulid ette tuttavad kohad, kus olime talvel vaeva näinud. Nüüd jalutasime ülestuhnitud kraavi põhjas või selle kaldal, lõpu poole juba üle pea pilliroo sees. Seekord õnnestus õnnelikult topsini jõuda. Jõge pidi sõites oleks teekond kindlasti ilusam olnud, aga polnud maad mööda kõndides ka viga. Tänud peitmast!

2 september 2018 leidis Reet,Vanda,Ingrid ja [thunder]

Nu vot siis,talvisest seiklusest ja 300 meetrist ei tea ma midagi :) Seekord siis mulle näidati, et mis ja kus eelmisel retkel põnevaks läks.Ainus mille üle nuriseda olid põdrakärbsed.Mitu raundi sai pärast saunas leili visatud kuniks tüütutest putukatest olin lahti saanud.

Tervitused kõigile kaaslastele tänu kellele 1,5 tundi läksid lennates.

2 september 2018 leidis Reet, Ingrid, Allan ja mina [berti]

Käidud! Talvist seiklust oli rännaku ajal päris lahe meenutada, et näe, siis oli vesi sealmmal ja meie jõudimma sinnani, jne Nüüd on georada korralik trabitud ja ka viimased laiskvorstid peaks ennast kiirest jalule ajama! Teist sellist võimalust sealkandis vist niipea ei tule, et kuiva jalaga saaks selle aarde kätte. Kiiret pealehakkamist kõigile :)

2 september 2018 leidis Reino [errvee]

Hommikuse seltskonnaga liitumist takistas Saaremaa sõit. Õhtupoole tagasi tulles oli plaan õhtul sealtkandist läbi sõita. Soomaale jõudes tervitas mind suure vihmapilve taustal ilus vikerkaar. Geopeituri jaoks sulaselge oht. Õnneks läks nagu edaspidi ilm ilusaks, tee kuivaks ning suure tamme juurest olid hommikused eelkäijad raja sisse tallanud. Talvine jää- ja veemöll oli ajalugu. Kraavid olid tühjad, mõnes sügavamas kohas veesilm. Kõrkjastikuni jõudes selgus et vaenulik vihmapilv oli mulle järgi jõudnud. Kes on vihmasajus vööni märjas heinas mütanud, see teab kuidas on. Läbi võsa jõudsin lõpuks jõeni ja aardepurgini. Õnneks oli taskulamp kaasas, et tinaraskete riietega läbi metsa hämaruses tagasi murda. Poolteis tundi läks ära.

2 september 2018 leidis Vanda, Ingrid, Allan ja [kassikakk]

Anne heatahtlikult tungival soovitusel läksime rünnakule ja tulime võitjana välja 1,5 tunni pärast. Isegi jalad ei saanud märjaks!

27 august 2018 leidis Anne&Kaupo [lepalind]

Mul oli plaanis otsida Soomaa ida poolseid aardeid ja läbi Paide Tallinna sõita kui Nuffi plaanid ümber tegi. Kuna olin algselt plaaninud Prandi aaret, siis olid ka vette mineku riided kaasas ning ei ole vahet, kus ma neid leotan. Kohe kruusateelt alustades saime 100m vööni nõgeseid, edasine kilomeeter kraavi põhjas või kõrval metsa all ning siis kõrges pilliroos. Ootasime viimast suurt veetakistust, aga hetkel seda polegi. Kui õigesti rada valida siis saab kogu tee kuiva jalaga tehtud. Nulli lähedal läksime pisut ringiga ja sirge seljaga, tagasi aga otse ja kummargil, mulle see väga ei istunud. Kas ei ole eelmistel aastatel sellises võsas käinud või on see aasta põdrakärbseid rohkem. Pisut enne teele jõudmist saime uuesti nõgeseid. Liikudes ei saanud midagi aru, aga nii kui paksud püksid jalga panin ja järgmise aarde juurde sõitmist alustasin hakkasid jalad jubedalt sügelema. Tahtnuks seisma jääda ja kogu jalad üle kratsida. 10 minutit hiljem oli see unustatud. Vähemalt nüüdseks tehtud, aga uut särki me endale ei saanud :(

26 august 2018 leidis Anne, Kaupo [nuffi]

Ja-jah Kaupo on viisakas - Nuffiländi tulekust tuleb teavitada aa et praegu ta alles tuulutab oma uut geosõpra ehk tsiklit Soomaa pikkadel kruusalõikudel. Mul kohe reageeris aju ja mingi 7-s meel ütles, et täna on mõistlik teha Põlenud särgi. Loomulikult Kaupo päevaplaanis sellist nime ei eksisteerinud. Naised on tõesti õigustatult Orkaanide nimedega, sõitsin sajaga sisse ja lõin tema plaani totaalselt sassi ja tegin selle jooksvalt ümber omale kasulikuks plaaniks.

Korra olin ma siin käinud ja 300m kaugusel loobunud, no sitt, mis sitt. Matul oli vaid 7 levelit, meil kindlasti tookord sama palju otsa. Talvel, kõik kraavid silmini vett täis, mu kummarist tahtis vesi juba alguses üle tulla, Mitte ükski jää ei kandnud isegi mind, järelikult polnud see siis jää. Tookord müttasime end hingetuks.

Täna ei osanud midagi selgagi kiiruga panna, haarasin vaid orienteerumisriided ja tossud, et lihtsam vette astuda. Astusime küll ja kohe hoolega aga mööda kraavipõhja, sest see oli kuiv. Vett nägime sama palju kui mõni mees Riia linna. Teekond aardeni sai läbitud täiesti kuiva jalaga. Kui hunnik ebaviisakaid põdrakärbseid välja arvata, siis olen ma ikka hulka hullemates karupersepadrikutes mütanud. Kõrkjate vahel oli mul oht ära kaduda, sest need ju nii pikad ja rada minust jääb maha ju õhuke aga kui Kaupo üle tuli, siis nüüd on seal täiesti arvestatav Geomaantee. Nii et sõbrad unetud - kiirustage! Tsikkel sai kõvasti tuulutatud. Tänud väljakutse eest ja tänud ka kaaslasele, keda ei pidanudki õnneks mõjutama, tehtud! Ja praegu mõtlen et ega ma ju ei küsinudki, mis plaan Kaupol tänaseks üldse oli...

30 märts 2018 leidis Rudolf ja [matu07]

Aastad pole vennad. Eelmise katsega võrreldes oli nüüd kalendripäev pea kuu võrra hilisem, kuid vesi püsis kenasti tahkes olekus. Ka loogilisem stardipaik oli nüüd teada, mistõttu kujunes aardeotsing ekstreemretke asemel rahulikuks jalutuskäiguks pargis. Vaid mõned jalatõsted, kummardused ja põdrapabulahunnikud viisid maastikuastme natuke ülespoole. Nädal hiljem poleks seal selgelt jälle midagi tarka teha :) Aitäh!

17 märts 2018 leidis Kleone, Mari, Tanel, Sirja [sirts]

Mulle oli ka see selle aarde esmakordne külastus erinevalt Kleonest ja Marist. Kleone on kenasti ja põhjalikult kirjeldanud meie kulgu aardeni. Lisan omalt poolt veel pilte juurde. Minu jaoks oli see 300 m enne aaret nagu labürinti jõudmine. Tuli leida õige rada, kus jää kannab. Kohati oli see ikka väga õhuke. Jaa, nagu Tanelgi ütles, mere peal sellise jääga küll olla ei tahaks :D Aga see jonn aardeni jõuda oli ikka väga suur ja nii me võidukalt lõpuni jõudsime. Keegi märjaks ei saanud ega ujuma ei pidanud. Olime väga õnnelikud, kui nimed logiraamatusse kirja saime. See aare jääb pikaks ajaks meelde :) Aitäh peitjale elamuse ja aarde eest!

17 märts 2018 leidis Kleone, Tanel, Sirja ja Mari [marihen]

Kleone on nii põhjaliku ettekande teinud, et mul polegi suurt midagi lisada. Igatahes olime väga õnnelikud, et see aare lõpuks külastatud sai. Tänan katsumuse eest!

17 märts 2018 leidis Kleone, Mari, Sirja ja Tanel [timix]

Sellest aardest ei teadnud ma rohkem midagi, kui et see on mingi rõve võss Soomaal. Teised olid siin juba sellel talvel käinud ning nüüd võeti plaani teha katse kaks. Kuna esimesed kraavid olid paksu jääga kaetud, mõtlesin, et no kuidas siis on võimalik lõpuni mitte jõuda. 300m enne aaret hakkas aga see lage luht ning jää praksus juba peale esimesi samme. Ringiga saime siiski väikse harujõe äärde, kus vesi vulises ning tal polnud sugugi plaanis meid läbi lasta. Õnneks oli Marile ja Sirjale jäänud silma üks koht, kus oli ületamist vajav koht kitsam ning palk sinna koha peale ka maandus. Edasi oli vaid väike tasakaaluharjutus ja sadakond meetrit aardeni. Väga mõnus elamus oli. Aitäh!

17 märts 2018 leidis Mari, Sirja, Tanel ja Kleone [kleone]

Möödunud ja jätkuv külmaperiood andis lootuse jätkata samast punktist kust jaanuari lõpus edasi ei saanud. Selle saatusliku 300 m peale jõudsime väga mugavalt. Pikki teega kulgeva kraavi jää kandvust proovima ei hakanud kuid risti kulgevad kraavid olid ilusti külmunud. Eelmine kord ehitasime truubini pääsemiseks roigastest silla. Sild oli kenasti alles ja paistis jää alt selgelt välja kuid nüüdseks oli veekiht silla peal olulselt kõrgem ja jää selle peal väga õhuke. Kas tõesti lõpp ja ikka sama kaugel?

Otsustasime proovida ringiga pääseda truubini ja sealt edasi aardeni. Kõrkjate vahel jää kandis. Tegelikuses paaris kohas ikka paar praksu ära tegi kuid mitte väga hirmuäratavat. Enne truubini jõudmist olime ühel hetkel hoopis harujõe ääres, mis tuli nii ehk naa ületada. Olime raudkindlad, et see on kinni kaanetunud. Kohapeal selgus tõde. Polnud ta mitte kinni külmunud, keskel oli täiesti vulisev avavesi. Üle ei hüppa ja sügav tundus teine samuti olevat. Jäi vaid lootus leida koht, kust üle pääseb. Lootus aardeni jõuda kustus momendil kui avastasime endi kohast kus harujõgi peajõest välja voolas. Aardeni jäi vaid 150 m.

Ega me siis veel alla andnud ei olnud. Panime kokku sillaehituse brigaadi. Projekt, asukoht, materjal ja ehitus. Projekt oli meil kõigil silme ees, asukohale olid Mari ja Sirja varem pilgu peale pannud. Materjaliks surnud puu tüvi, kandetaladeks kallas, jää ja elav puu. Veesügavus silla asukohas mõõtsime samuti ära, nabani. Ehitus ise käis kiiresti ei läinud minutitki. Esimeseks katsejäneseks sai Mari, siis mina ja seejärel Tanel ning Sirja. Edasine teekond oli juba lihtne mööda kandvat metsa ja kõrkjate alust jääd otse aardeni. Aitäh.

23 veebruar 2018 leidis Heldur [heldur]

Väga õige hetk selleks retkeks. Lihtne!! :) Aitäh!

27 jaanuar 2018 ei leidnud Anne, Kaupo, Kleone, Mari, Reet, Reino, Vanda, Tarvo ja [ingrid]

Suutsime pika tee ära matkata, ojasid ja ennast ületada, aga ikka 300m jäi puudu.

27 jaanuar 2018 ei leidnud Anne, Kaupo, Ingrid, Mari, Reet, Vanda, Tarvo, Kleone ja Reino [errvee]

Esimesed kraavid said edukalt ületatud, ka mingi teemoodiline asi leitud. Aga mida edasi jõe poole seda ilmsemaks sai, et möödunud päevade vihmad ja sulad on hakanud mõjuma - kraavi mööda tuli vett järjest juurde ja see valgus vasakule-paremale metsa laiali. Lõpuks kui aardeni jäi 300 m, oli meil ees jõeharu ja vett täis luht. Tuli sinine nägu.

27 jaanuar 2018 ei leidnud Anne, Kaupo, Ingrid, Mari, Reet, Reino, Vanda, Tarvo ja Kleone [kleone]

Issand, sa näed ja sa lausa müristad ka veel takka pihta aga inimene ei võta kuulda ja ta ikka ronib sohu.

Matu logit lugedes tundub, et meil oli sama tee ja jõudsime ka samale kaugusele. Alustasime maja sissesõidu teelt, seejärel hiilisime läbi maja hoovi ja metsa kraavini. Kraavi kaldad olid küll jääs kuid keskel oli veidi lagedamat vett. Üle tuli aga kuidagi saada. Esime purre ei kannatanud Annetki. Veidi toekam purre paistis läheduses oleva kurvi taga olevat, millest kindlalt üle oleks saanud. Toekas oli ta küll kuid teisele kaldale ei ulatunud ta mitte. Järgmistega oli rohkem õnne ja pakkus lausa valiku võimalusi. Edasi kulges tee kraavide vahel teevallil. Võsane ta oli kuid kiirelt sai edasi. No tegelikult mitte just eriti, sest iga kraavi ületus võttis aega ja jää kandevõime katsetusi erinevaid tehnikaid kasutades ja neid kraave seal ikka jagus.

Viimaks jõudsime pilliroo väljani. Veidi saime edasi kuna jää kandis aga siis tuli voolav vesi vastu. Kaupo sai ringiga minnes teistest kaugemale ja kuni ta läbipääsu otsis siis meie otsustasime silla ehitada. Vaja läks u 2 m pikkusi puu roikaid ja neid metsas jagus hulgim. Koostöös sai sillake mõne minutiga valmis ning Mari pääses kuiva jalaga üle kuni purdeni, mille punase triibuga valgeid toikaid eemal nägime. Müristamine eemal jõe taga jätkus ja võtsime vastu otsuse loobuda, sest isegi Kaupo ei olnud kuigi kaugele läbipääsu otsingutega jõudnud. Aardeni jäi 300 m.

27 jaanuar 2018 ei leidnud kõik see tore seltskond ja [berti]

2 tundi müttamist ja ojade-kraavide forsseerimist, aga kätte ei saanud. Aga me ei anna alla, millalgi tuleme tagasi, igatahes!

27 jaanuar 2018 ei leidnud Anne, Kaupo, Ingrid, Kleone, Reet, Vanda, Tarvo, Reino ja Mari [lepalind]

Kui kaarti vaadates tundus, et ainult üks kraav vajab ületamist, siis ei mõistnud üldse, kust kohast Martin aardele lähenes. Nüüd aga ise proovides saime aru, mis levelid siin on. Jõudsime ka me lõpubossini välja, aga see jäi alistatuks. Olin alla 300m kaugusel pilliroos, kus jää vaevu kandis ja ragises. Paar korda vajusin sisse, aga täpselt kummiku ääreni. Tundub, lahe väljakutse. Kas tuumatalvel või suvel läbi parme täis võsa kohale tulla. Kunagi see tehtud saab.

27 jaanuar 2018 ei leidnud Anne, Kaupo, Kleone, Mari, Ingrid, Vanda, Tarvo, Reino, Reet [nuffi]

Mismoodi saab mingi särk siin põleda kui ümberringi laiutab vesi? Mida nime aardel? Mis aastaajal siin üldse käiakse ja millega? Olin esimene, kes loobus...

27 jaanuar 2018 ei leidnud Anne, Kaupo, Ingrid, Kleone, Reet, Vanda, Tarvo, Reino ja Mari [marihen]

Vot see oli siin tõeline katsumus! Kogu metsaalune oli veega üle ujutatud, mõnes kohas jää kandis, aga enamuses mitte. Rühkisime läbi padriku ja ületasime korduvalt takistusi, mis tundusid esmapilgul ületamatud. Lõpuks jõudsime vuliseva veeni, tassisime metsa alt roikaid, et see väike ojakene ületada ja purdeni jõuda. Njah, aga see oli tühi vaev, sest ees ootas lage väli mille veetase ületas meie kummiku taluvuse piiri ja lisaks veel üks vulisev oja. Aardeni jäi kõigest 300 meetrid, aga me ei kurda. :)

9 juuni 2017 leidis Einar [pagarid]

Tee peal sain soku käest sõimata. Lõpp kiskus kohati vedelaks. Aitäh!

13 veebruar 2017 leidis Karl [zdrk]

Mingit eelaimust mis mind ootab ei olnud ja lähimast kohast suure tee äärest hakkasin liikuma. Ainult natukene üle kilomeetri astumist. Esimese asjana sain aru, et see ongi ainult tehtav kas suure külmaga, põua ajal või paadiga. Terve see territoorium oli üks märgala kus loendamatu arv risti-rästi kraave ja väiksemaid jõgesid. Need kellel on süda haige, siia kindlasti ei soovita tulla. Mul jättis süda rohkem kui kümnel korral paar takti vahele. "Kraks Kraks Kraks Krauh" - nägin unes ka neid läbi jää vajumisi. Tänu headele saabastele pääsesin igal pool kuivade jalgadega ja kiiresti tagasi kaldale. Kuskil poolel teel sattusin värskete inimjälgede peale. Hõiskasin enne õhtut. Eeldasin, et need viivad ilusti aardeni ja pärast tagasi ka autoteele aga tutkitki. Kui vaatasin mõni aeg hiljem kaarti, siis olin oma trajektoorilt täiesti kõrvale kaldunud. Võtsin suuna taaskord otsejoones nulli poole. Pärast mitmeid läbivajumisi jõudsin Halliste jõe äärde. Jõgi oli jääs ja jää peal voolas vesi. Pärast ilusate talviste vaadeta nautimist läksin logisin aarde. Konteiner oli küll kinni külmunud aga kaas käis õnneks ilusti maha. Tagasi minnes jalutasin veel läbi vana talukoha varemete. Teades nüüd ümbruskonda, siis pani küll mõtlema, et mida kuradit siin tehti ja kuidas liigeldi. Aarde eest tänud!

31 oktoober 2015 leidis Levia, Hannes ja Triin [trine]

Ega palju vaja olegi siin kiirelt skoorimiseks - piisab, kui on õige aastaaeg ja õiged kaaslased :) Mul seisis see aare pikemat aega "kunagi paadiga" võetavate nimekirjas, aga tänavune sügis jätab paadid lihtsalt kuivale. Hanneselt sai taas kord õppida ühtlaselt rohelisega tähistatud metsafotolt vana tee koha ülesleidmist, no on ikka mõnel kohe nina nende peale. Mina tüüpiliselt ragistan paarkümmend meetrit eemal võsas, eks ma tänagi proovisin seda teise aarde juures teha. Ootasin terve tee seda kohta, kus Hannes oleks saanud oma kalamehekummikutega laiata ja tütarlapsed üle vee tassida, aga need said vist jalga tõmmatud ainult parema rasvapõletustreeningu nimel. Aitäh kutsumast, teinekordki!

31 oktoober 2015 leidis Hannes, Triin ja Levia [hpalang1]

Igal aardel on oma aeg. Nillinud seda külmadel talvedel, aga ette võtnud miskipärast ei ole - küll segab üks asjaolu, küll teine. Aga suvine Puhatus-käik tekitas aimduse, eelmise nädala Öördi matk kinnitas seda ja nii võtsingi uuetsi asjad lahti. Ja kui Riisa mõõdupunkt näitas, et Halliste veetase on ca 80 cm keskmisest madalam, oli plaan klaar. Autod tee äärde, teed mööda minekut. Need matu piltide kraavid on nii meeter vähemalt sügavad normaaloludes, mulle vööni, aga praegu võttis pilditibi tagasiteel asja kokku lausega "oma matkal märkasime ka vett". Kuiv, kraavi tühjad, vaid võss. Panin igaks petteks pika kummiku jalga, pelgasin natuke seda viimast jõeharu, aga liigne pingutus, täna piisanuks kõvemast matkasaapast. Seesama hirmus haru oli ainuke koht, kus jalatalla natukenegi märjaks sai. Ja see matu pildi roostik/rohustu oli ka kenasti kuiv, sea- ja põdraradu igapidi täis. Nullis vahtisime natuke lollide nägudega ringi - sügis va elukas oli maskeeringule paar palli otsa keeranud. Aga purk parimas korras, nänni nii palju, et pärast ei tahtnud logiraamat tagasi mahtuda. Ja jões siiski mingi vool oli - kas niipalju, et paat põhja ei puutu, ei hakand kontrollima. No ja tagasitee tuli juba palju kiiremini, nagu ikka. Täname purgi eest, konstateerime, et ilma selleta poleks kindlasti hakanud iialgi sinna trügima, ja teatame kõikvõimalikele noorsportlastele: kiirustage, seltsimehed paaditud, nii head võimalust seda purki maad mööda leida ei pruugi nii pea tulla.

2 märts 2015 kommenteeris Paavo [speedy]

Küllap annab hea geokolleeg pärast tont teab mitmendat veiniklaasi ka selle logi mitteleidja isale lugeda, et too ikka teaks, millega ta poeg tegeleb :D
Hästi, pane edasi, Martin! Elamus on nauding ja elamusest nauditavalt lugeda on samuti nauding. Aitäh väärislogide eest!

http://www.geopeitus.ee/aare/3231#246752

1 märts 2015 ei leidnud Martin [matu07]

"Põlenud särgiga" meenub esmalt hoopis üks ammune jalgrattaretk Lätti, kus... ah ei, sellest mõni teine kord.

"Põlenud särgi" aare põletas end mu teadvusse aasta ja natuke rohkem tagasi kogenud kaasvõitlejate logisid lugedes - pealtnäha nagu täiskasvanud ja mõistlikud inimesed, aga vot sellise lolluse välja mõelnud, et seda lihtsalt peab proovima järele teha! :D

Tiksuski aastake täis, kui avastasin, et kevadised veed juba voolavad, aga see jaburus ikka tegemata. Aga äkki veel jõuab? "Märgade kivide" juures korduvalt jääst läbi langedes tekkis juba väga suur kahtlus oma edušansside osas, aga proovima ju peab...

Teadaolevad faktid: aarde kaugus teest vähemalt 1,2 km linnulennul, valdavalt üleujutatud mets. Veidi põhjapoolt läheb metsasiht, võib kasuks tulla. Veetase keskmisest kõrgem, jää äärmiselt ebausaldusväärne. Varustus: madalad kummikud, suhtumine: "ambitious but rubbish".

Level 1: jätan auto talu sissesõidu kõrvale, maaomaniku geokiri aknale ja lähen luurele, kas läbi taluõue kannatab lõigata. Õigupoolest tuvastan, et GPS hakkab teatud suumiastmes näitama "jalgteed", mis tundub kaardil vaadatud metsasihiga ühtivat. Ei suuda jalgteed tuvastada, niisiis hiilin vaikselt õuele ja kui elumärke ei tuvasta, siis vut-vut-vut üle õue. Korras, nüüd edasi!

Level 2: püüan "jalgteele" jõuda ja jõuan laia ja sügava kraavini. Teisel pool kraavi on võssakasvanud vall, mis on selgelt kunagi tee olnud. Pagan, sellest kraavist küll üle ei saa. Eks siis tuleb metsa mööda minna, kui hull see ikka olla saab?

Level 3: alguses lehtedega kaetud olnud metsapõrand muutub lombilisemaks, siis on juba jääd rohkem kui niisama aluspõhja ja varsti on pea kõik jääga kaetud. Vajun esimest korda kõva raksuga läbi. Ehmatab, aga ei ole sügav. Esimene kõhklushetk sellegipoolest.

Level 4: umbes 700 meetrit jäänud, kohe peaks tulema ristumiskoht teise metsasihiga, mis annab lootuse kraavist üle pääseda ja "jalgteele" saada. Ees on hoopis... jõgi. Lahvanduskohtadest paistab, et sügavust asjal ikka on. Püüan leida võimaluse ringiminekuks, mille käigus kukun lugematu arvu kordi läbi jää, takerdun võssa, libastun ja koperdan. Lõpuks, nähes, et ümber ei saa kuidagi, võtan vastu otsuse risti ületada. Hangin mingi suurema kaika, otsin kõige ohutumana tunduva koha ja kukun seda taguma. Pealmine kiht annab järele, aga edasi peab... Väga kõhklevate sammudega hiilingi veekogust üle, pulss kumiseb kõrvades, närvid on valmis iga kõvema prõksatuse peale keha tagurpidisaltoga kaldale viskama.

Level 5: leiangi ristuva metsasihi ja saan seda mööda põhisihile. Seal ootab aga ees kraavide ristumiskoht. Taas kaugelt sügavam, kui tore oleks. 600 meetrit jäänud. Suure-suure ringiga läbi metsa minnes leian ühe kitsama koha, kus tundub mingigi lõik tugevamat jääd. Katsun selle kõrval tokiga sügavust: umbes meeter, pluss mudakiht. Võtan tugevama roika ja hakkan jääd taguma. Tundub pidavat, kuigi keskel on 15 cm veekiht ja jää paistab kohe-kohe keskele pragu sisse tõmbavat. Hiilin üle, adrekapauk tahab silme eest kirjuks võtta.

Level 6: lõpuks ometi "kiirteel"! Liikumiskiirus võtab hoopis uue mastaabi, kuigi vahepeal mõni väiksem veeületus veel on. Umbes 400 meetri peal jõuan põtrade pesani, kus on väga palju elutegevuse jälgi. Veidi veel mööda põdramaanteed, kui toimub üleminek pilliroo vahele ja sammumine omandab vägagi vesise varjundi.

Level 7, LÕPUBOSS: põdraraja veetase jõuab kiirelt kummikuservani ja edenemine muutub väga aeglaseks, sest üritan raja kõrval pilliroost läbi murda, et natukenegi kindlamat pinda jalge all tunda. Ja siis, pillirooserva jõudes avaneb silme ees avar, väga avar veteväli. Hiljaks jäin, rong on läinud: aardeni jõudmine eeldab märtsi alguses ujumaminekut. 300 meetrit jäi mind aardest lahutama, aga liisk on langenud ja tunnistan kaotust.

Tagasiteel püüdsin kogu teekonna ulatuses põhisihil püsida ja seegi osutus üllatavalt raskeks, sest sama kõrvalsihi juurest oli ka põhitee pooleks lõigatud. Pika vaagimise järel saavutasin vaimuseisundi, kus suutsin põhikraavi ületada ka vabalt ulpivaid jäätükke mööda. Kui oleksin alguses mööda põhisihti tulnud, siis ilmselt olekski seal retk lõppenud, nii et järsem õppekõver alguses tähendas seekord kaugemale jõudmist. Pärast seda oli küll tunne, et vääriksin kutsetunnistust jää tugevuse hindamises :)

Päris hea tunne oli lõpuks tagasi päris teele jõuda ja mitte karta igal sammul, et pind jalge alt kaob. Aga kes tahab vingeid elamusi, siis soovitan seda aaret praegu otsima minna! :D

1 märts 2014 leidis Tarvo, Aix [pimeduselaps]

Selle aardeni jõudmine oli paras katsumus. Alustades sellest, et väiksemat veekogu ületades kaotasin tasakaalu, mille tulemusena lasin oma kummiku ilusti vett täis ning lõpetades sellega, et Halliste jõe ületamiseks tuli väiksem puu langetada. Kui jõudsime nulli, selgus et aarde koordinaadid on valed. Seega tuli uuesti jõgi ületada ning lõpuks saime aarde kätte. Igati korralik seiklus :)

1 märts 2014 leidis Aix, Tarvo [aixo]

Teekonna algus ei olnud just palju lubav, kui Tarvo suutis, juba esimesel minutil, kummiku vett täis ajada. See oli siis esimene kord, meie selle päeva aarde otsingutel. Ületasime päris mitmeid vee takkistusi, kuniks väikestest kraavidest ja lompidest sai suur Halliste jõgi, mis uskumatul kombel sai ka ületatud. Nullis patseerisime korralikult ringi. Viimases hädas võtsin appi logid. Kajaliisi parandatud koordinaadid suunasid meid tagasi teisele poole jõge. Taas kord sai ületatud jõgi :) Ja konteiner oligi meie meeltevallas.

8 veebruar 2014 leidis Kadri, Merike, Peep ja [alex]

Andsin kõik endast sõltuva, et me ei jõuaks selle aardeni ja samas ka jõuaks. Rool oli ju minu käes aga kui sul on autos kaks naishinge, kes on endale miskit pähe võtnud...võib sul süles olla ka tuumakohver koos parooliga...neid see ei segaks Omade eesmärkideni jõudmisel. Endiselt üritan siia tulla ka suvel lootsikuga...kuidas õnnestub, näitab aeg. Paber kannatab ju kõike aga kas ka ihu? Viinamarjad on jätkuvalt hapud...ja kui juba papagoi endale seal urgu punus...mis te ise arvate millega mina tegelesin? Põlenud särk oleks võinud õigel ajal lõpuni põleda...ereda leegiga kusjuures.

8 veebruar 2014 leidis Peep, Kadri, Alex ja [mooritz]

Rabas olime ootamatult kiirelt ja lihtsalt hakkama saanud, nüüd oli plaanis midagi keerulisemat ette võtta. Kadri pajatas teel lähimasse parkimispunkti ,kuidas ta kord siinkandis oli juba paati tassides kolanud, täna otsustasime siis paati mitte tassida, ehk aitab enda kergeks mõtlemine ja veepeal kõndimise oskusest ;). Maja juurest metsa jõudes sai üsna pea selgeks, et mööda metsaalust sihti on õige tülikas kõndida, nii valisime vesisemad alad, mis meie õnneks olid jääga kaetud. Peale lumise jää peale astumist paljastusid sealt jääaluse elu saladused, mis tekitas tõelise vee peal kõndija tunde. Et see vesi ei kulgenud mitte otse, siis tuli ka meie liikumise teekond suht looklev. Kõige kindlami tundus olevat see valik, kust suured põdrad olid oma raja valinud. Alex küll arvas , et põtradel on omad looduslikud räätsad ju kaasas, et rabaski tatsavad vaevata :P, kuid kui mõelda kui rasked nad on siis tundus nende valik ikka väga hea olema. Ühes kohas tahtsime põtradest kavalamad olla ja kaldusime nende rajast kõrvale. Ja siis kõlas mürin , soovitasin Kadril edasi astuda ( noh ,et enda nahka päästa ilmselt :P )... ja hetk hiljem istus Kadri meeter allapool kui teised. Hm, ta oli omaenda koopa saanud :D. Õnneks polnud seal all vett, oli vaid kihiline jää (noh jah eile olime ju seda kihilisust roostikus juba näinud, kuid mälu ju valikuline :P ) ja Kadri ronis itsitades koopast välja. Edasi kulgesime ikkagi mööda põtrade radu, kuni jõudsime Halliste jõeni. Hm, vesi oli juba kohati peal, ääred jälle kõrgemad, kuid kuna loomad olid alles hiljuti samast kohast jääd ületanud siis katsetasime Kadriga sama. Jää ei paukunudki taldade all ja ka kaldast saime vaevata üles. Aga aaret ei kuskil, null silkab ka nagu väle hirv ühest kohast teise ;). No kus juba keegi silkab, sinna tuleb teisi veelgi juurde. Mingi hetk märkas Kadri jahimeest koeraga . Ma arvan ,et tema hämmeldus meid nähes oli märksa suurem kui meie imestus teda nähes :D. Kindlustamaks, et meid mõne looma pähe maha ei lastaks, uuris Kadri ega me jahile jalgu ei jää. Nüüd oli meie kord hämmeldusse sattuda ,kui jahimees teatas, et ta ise eksinud. Seletasime siis kus me hetkel oleme ja saime teada, et tema auto ikka märksa kaugemal, teispool Kikepera raba 7 km kaugusel . Nüüd hakkas ka gps korralikuks ja suunas meid vähemalt õigele kaldale. Vaadanud esmalt valed kohad üle leidsime õigest kohast ka aarde. Nüüd kulusid oksakäärid ära, sest aardepurgi kaas oli kinni külmunud ;), siin saime Alexi käest kiitagi, et need kaasa olime haaranud :P . Logi kirja ja tagasitee omades jälgedes. Kuna Kadri "jääkoopa" juures olid enne pildid tegemata jäänud siis olin imestusest pikali kukkumas kui Kadri mu provokatsioonile allus ja uuesti sinna koopa juurde suundus, et pildistada. Ja mis te arvata, mis siis juhtus? No muidugi... ta kukkus uuesti sisse :D :D. Mitte küll nii uhkelt kui esimene kord ,kuid see eest sai ta nüüd korralikku kintsumassaazi :D. Tänud vahva matka eest !

8 veebruar 2014 leidis Merike, Alex, Peep ja [pekadrip]

Turist on saabunud Iisraelis Kinnereti järve kaldale ja küsib paadimehelt: “Kui palju sõit maksab?” “25 dollarit.” “Nii palju? Jääb ära...” “Aga see on ju järv, kus Jeesus vee peal kõndis...” “Üldse ei imesta -– selliste hindade juures!”

Saabusime meie Soomaale, ei paati, ei kallast, ei paadimeest ega Jeesust vee peal. Oli hallivatine ja tilkuv taevas. Plusskraadid ja talvine vaikelu. Hoopis teine meeleolu, kui Iisraelis. ;)
Teel aarde suunas aga meenus vägisi see Jeesuse vee peal kõndimise lugu, kui parimaks teerajaks osutusid igasugused vesised alad, mis jääga kaetud olid. Jalajälgedes paistis veealune maailm ja tekkiski vee peal tatsumise tunne. Omamoodi väga sürr. Nii me siis kulgesimegi vinderdi-vänderdi oma eesmärgi poole. Kuniks ühel hetkel kostis kuskilt selja tagant, jalge alt kahtlane kõmin... "Astu edasi!", ja järgmiseks "Lumehelbeke tasa-tasa, kukkus maha mürtsti"... olin umbes meetri jagu madalamal ühe hetkega.
Vähe sellest, et Soomaa jõgedele ei tasu minna meresüstaga, eriti neile, kus vett ka pole, ei tasu ka ronida kraavidele, milles jää all vett pole. Nii naljakas oli see vaatepilt, mis jää serva all avanes. Täielik tunnel, mine või kükakil edasi.
Ronisin siis uuesti kõrgemale tasapinnale ja otsustasime kraavist eemale hoida. Järgisime loomade radu ja jõudsimegi elusalt jõele. Otsisime igaüks oma nägemuse järgi seda aaret. Olime Merikesega parajasti teisel pool jõge (Alex ja Peep veetsid teisel pool mõnusalt aega ;)), kui avastasin, et peale meie on veel inimesi liikvel. Üks jahimees ohutusvestiga... Küsisin igaks juhuks piisavalt kõva häälega, et ega meid põdra pähe maha nüüd ei lasta, kuid ta vastas, et ta on ise eksinud. :D Mida ta arvata võis meie sealsest eksistentsist, seda ei oska isegi oletada. Tema auto olevat teisel pool Kikepera raba... Andsime talle siis suunad taas kätte ja nii ta koos koeraga meie jälgedele suunduski.
Merikese silm oli teravaim ja nii ta aarde üles leidiski. Panime omad nimed kirja ja asusime tagasiteele. Lumehelbekesed tasa-tasa... ;) Ellu jäid kõik, vereohvreid ega inimkaotusi ei esinenud rohkem. :D Ja meenutades pea nelja aasta tagust seiklust, tundus see veel koomilisem. :D
Istusime autosse ja olime endiga väga rahul. Tehtud!

Ja nüüd on maailmalõpp käes, see oli mu viimane Viljandimaa leidmata aare, kaua hoitud, kaunikene. :)

8 veebruar 2014 leidis Alex, Mooritz, Pekadrip ja [parrot]

Eelmisel korral üritus paati kaasas kandes ebaõnnestus. Õigemini tuli parvsauna rutata. Nüüd siis leitud. Tänud.

24 jaanuar 2014 leidis Arno,Riina,Kaire,Maire,Arvet [arweto]

Kolmas päev jutti Soomaal. Pea 2 aastat pole keegi külastanud,aga miks....hetkel saab kohale geomagistraalkraavi mööda.Ja mis pealmine täitsa kuivalt,aga kes tahab on ka võimalus ka end kasta,lahtist vett leidsime kah.Tänud.

12 juuni 2013 kommenteeris Kaja [kajaliis]

Masendavalt kurb. Seda enam, et meie tähelepanekust loomaomanikku ka teavitati :( ...jäärapäiselt jäädi kindlaks -saagu ise hakkama. Saidki. Teises ilmas.

12 juuni 2013 kommenteeris Kadri [pekadrip]

Talvel teemaks olnud konikutega ongi halvad lood. :( Karm talv ja üleujutused on viinud neist paljude elu. Lähemalt artikkel Sakalas (kahjuks loetav vaid tellijaile... ehk võtab selle teema hammaste vahele varsti ka Õhtuleht.)

http://www.sakala.ajaleht.ee/?r=1540

20 jaanuar 2013 kommenteeris gk [geokrahv]

Need hobused on konikud. Siit natuke infot nende loomade kohta.

http://teadus.err.ee/artikkel?cat=214&id=5411

20 jaanuar 2013 kommenteeris Kaja ja Bruno [kajaliis]

See koht, kust meie oma rännakut tookord alustasime, on nüüd muudetud isevärvi kabjaliste mängumaaks. Kellel huvi on ja tahtmist ka, siis ma usun, et paari paki heina eest on suksud vast nõus ka ühe kiirema sõidu tegema. :)
Nali naljaks aga tegelikult on need loomad talviselt kõhnad. Tiheda karva alt olid hingamisel paista roided mõnekümne meetri kauguselt, laudjad aukus ja luud väljaulatuvad. Ei olnud näha mitte heinapalligi, vaid värava kõrvalt jääd purustades kaabiti kuivanud kõrsi.

17 mai 2012 leidis Maku [maku]
Ainult minusugused idioodid otsivad seda aaret mööda maad. Oli see alles seiklus... Vaata kuhu astud, et kinni mutta ei jääks jne. Ületada tuli kraave, väiksemaid nn jõgesid ja ma ei tea veel mida... Aga leitud ja süda rahul.

19 veebruar 2012 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]
Selle hooaja esimene räätsamatk. Tehtud. Metsa all jalutades võis tunda end elevandina portselani poes. Märg metsa-alune on kunagi ära külmunud ja nüüd on jää alt vesi ka vehkat teinud. Lahedad murrangud toimusid. Konteiner oli oma pessa külmunud, kuid kaan õnneks avanes. EVEJ Järgnevatele, kellel võib tekkida raskusi jõe voolu suuna määramisel või juhuks kui üldse ei peaks voolama, jätame täpsemad koordinaadid. Suht keeruline oli, kui null näitas keset kaanetatud jõge ja pole aimugi, kas see jõgi üldse voolab. N 58 23.293 E 25 00.877

19 september 2010 ei leidnud Kadri, Peep ja Sven [geokrahv]
See on tõeline Pühamüristus! Jätsime auto Kanuumaale. Lähenesime mööda maad ja jõudsimegi aardele lähemale, kui üks staadioni ring. Isegi seljas kohale veetud paati sai korra kasutatud. Ojad seal metsa all teevad oma trikke ja gepsuka kaart neid ka ei paljastanud. Ühel hetkel sai aeg otsa. Olime oodatud Karuskosele parvsauna. Kui minemisel valisime kuhu astuda ja millest üle ronida, siis tagasi läksime enamvähem otse. Ja nii juhtuski, et natuke kuivem olemine hakkas alles nabast ülespoole. Kokkuvõttes oli üsna mõnus müttamine. Hetkel ei tea, kas üritaks uuesti mööda maad või otsiks seda aaret nii, nagu peab. Kulgedes mööda vett. Seiklus oli igatahes vahva.

19 september 2010 ei leidnud Sven, Peep, Kadri [pekadrip]
"Imeilusal" vihmasel pühapäeval otsustasime teel Karuskosele sauna minnes üle vaadata Põlenud särgi aarde. Maad mööda. Vaat see oli alles põnev "jalutuskäik pargis". Täitsa kingaga võetav, sest vahet poleks olnud, ühtlaselt märjaks said nii kummikud, kui saapad-sokid...Kogu selle ilu rikkus ära üks sünnipäevale kutsuv sms, mis tõi kätte karmi reaalsuse, et olime juba hiljaks jäämas kohtumispaika Karuskosel. Et meesterahvastel pole ju kohane hilineda, siis pöörasimegi 300m !!! enne aaret otsa ringi ja läksime tipa-tapa otse (nagu lõbustuspargis) auto juurde tagasi. Sest ega ühte aaret ei pea ju kohe esimesel korral võtma, põnev on ju uuesti minna ;) Ja sauna jäime hiljaks ainult 10 minutit... Kõige karmim oli see, et me kõndisime kiiruga mööda nii paljudest ilusatest võiseentest. EV...

7 august 2010 leidis Arli [puujalg]
Eelnevatest leidjatest indu saanud, et saab ka mööd maad ja ilus kingadega jalutatav metsasiht aardeni viib, otsustasin ka siis proovida. Algul mõtlesin, et kui kingadega, siis äkki saab ka lühikeste pükstega. Pikad püksid panin igaks juhuks seljakotti. Esimese 100 m pärast oli selge, et tuleb riietuma hakata ja hea et saapad jalga panin, mitte kingad. Poole maa peal tekkis mõte, et kas ma olen täitsa jobu või? Mõtlesin, et tagasi ka ei lähe. Kui olin peaaegu kohal, siis tekkis mõte, et ma lihtsalt ei jõuagi enam tagasi. Kui olin aarde ülesse leidnud, mõtlesin korra helikopteri tellimise peale aga kiired arvutused viitasid, et odavam on paat osta selliste aarete jaoks. Kuna aardes olid tikud, siis üritasin ka särki põlema panna aga kuna see lirtsust higist, siis ei võtnud tuld. Parem ka, tuleohtlik periood. Kirjutasin logi ära ja rahu tuli maa peale. Tagasi komberdasin mööda suure metsa alust, kus oli tuhat korda mugavam astuda. Aga tõotasin endale, et paadiaardeid jalgsi enam võtma ei lähe:) V:võtmehoidja J:dinosauruse

27 juuni 2010 leidis L@SSIE & Neeme [lassie]
Vat see aare oli selle päeva maasikas. Tänu Neemele ma selle leidsingi, üksi ei oleks pusklema hakanud. Maa poolt lähenedes kohtad kõigepealt kena väikse suvemaja omanikku, kes lahkelt küsimise peale vett pakub ja teavet jagab. Tema majast kergelt põhja poole kulgeb aardeni päris heas korras metsasiht. Mida mööda suisa linnakingadega aardeni jalutamist võib üritada. Tee peal nägime põdra, kitse, metssea ja vist ka hundi jälgi. Kedagi neist eelpoolnimetatud olevustest ei kohatud, küll põgenes keegi läbi metsa suure kudiga. Tagasiteel jõudsin tõdemuseni, et Geopeitus on parem kui seks. Millega Neeme peaaegu nõustus. Ühtsuses peitub jõud.
http://lassie.wordpress.com/2010/06/30/geopeitus-on-parem-kui-seks/

27 juuni 2010 leidis L@SSIE ja Neeme [neeme]
Koos lassie'ga Vaatleja VI juurest edasi liikudes tekkis plaan külastada Põlenud Särgi aaret, mõeldud - tehtud. Kuna ühtegi vee- ega õhusõidukit parasjagu kusagilt võtta ei olnud, jäi üle vaid retk mööda maismaad. Rattad jätsime ühe teeäärse sauna ette, milles askeldav härrasmees meile ka mõned juhised jõeni jõudmiseks kaasa andis. Edasi sukeldusime juba Soomaa metsikusse loodusesse. Ja loodust jagus sellel retkel ikka täiega! Paari tunni pärast algpunkti tagasi jõudes olime küll märksa mudasemad ja väsinumad, aga see-eest üpris rahulolevad. Siinkohal suured tänud lassie'le meeldiva seltskonna eest! Aardest midagi kaasa ei võtnud.

27 juuni 2010 leidis Jan [muhujan]
Selle aarde juurest jäi meelde ainult see, et:

1.randusin valel pool jõge

2.rinnust saati rohi ja nõgesed

3.logisin peale „Jaan Kaske-kes siis veel`t“. Kõik.

22 august 2009 leidis Maario & Hanno [hanno5000]
Kummipaadiretke teine aare. Märgade Kivide juurest linnulennult saadud u. 3km olid jõe käänakuid arvestades ikka päris pikad, paadi juhtimine hakkas aga üha rohkem selgeks saama ja nii vähenes lõpu poole see vahemaa ka juba kiiremini. Arutasime veel, et lõkkekoht peaks ju ometi jõe pealt näha olema, peale enda arvates õiges kohas maabumist polnud sellest aga mingit märki. Peale logide lugemist loobusin nullis otsimisest ning leidsin loogilisest kohast. Panime nimed kirja, pumpasime paati natuke õhku juurde ning jõeralli sai jätkuda. EVEJ.

22 august 2009 leidis Hanno & Maario [loom]
Meie kummipaadiralli esimene õnnestunud leid. Selleks ajaks olime juba enam vähem selgeks saanud, mis on aerutamine, mis on sõudmine ning kuidas teoreetiliselt peaksid need asjad välja nägema...praktikas ei proovinud:D Aardeleid tuli suhteliselt kiiresti ning aare ise oli kuiv ja korras. EVEJ

9 august 2009 leidis Lembit ja Riho [polekala]
Leitud kummipaadiretke-kalapüügi käigus. Kala võttis nadilt aga siiski nälga ei jäänud. GPS juhatas küll veidi mujale, kuid loogiline peidukas avaldus kiiresti. Tänud! EVEJ.

7 juuni 2009 leidis Jaanika ,Eneli,Jaanus,Elvis [ullunt]
Esimest korda kanuuga jõe peal. Selle ajaga,kui juhtimine hakkas sujuma olime ühest aardest juba möödunud. Hilisemal uurimisel tõdesime, et logida ikka poleks saanud. Asus see kättesaamatus kohas hetkel - kusagil veeeeee all. Lõpuks kohta jõudes kus särke põletatakse randusime valel pool kallast. Mõne ligleva liigutusega olime õigel pool ja toimus meenete vahetus. Kaasa saime hea tuju ja J: kollase näpunuku + banaanimaitselise esmaabi pakikese. Konteiner korras,kilekott vahetatud.

7 juuni 2009 leidis Jaanus, Eneli, Elvis, Jaanika [jmets]
Njaa, geopeitus on raske tõbi, sellest juba niisama lihtsalt lahti ei saa. Need üksikud aarded Halliste jõe kaldal on ammu pinnuks silmas. Ikkagi kodule lähimad leidmata aarded. Seekord sai hoolikalt eeltööd teha, aega planeeritud ja asi käsile võetud. Ohtrate teenusepakkujate seast valisme välja Heikki - väga muhe vana, suured tänud talle. Sõit algas Tipust, kuna veetase jäi vaid õige pisut alla 5. aastaajale, oli silla alt läbi pugemine kohe alustuseks mõnus ekstreemsus. Kasulikud õpetussõnad kaasas sai teele asutud. Esimesed sajad meetrid nõudsid niipalju tähelepanu ja hoolt, et suutsime märgade kivide aarde maha magada. Nagu hiljem selgus, poleks me seda ilmselt ka kanuuga leida suutnud. Kõrge veetase oli meile vaid abiks, mahalangenud puud olid enamuses vee all. Vaatamata sellele oli sõidu esimene kolmandik äärmiselt põnev ja meeldejääv just kurvilise maastiku ja ohtrate kinnijäämiste tõttu. Kui aarde juurde jõudsime, eksisime esialgu kaldaga, kuid õiges kaldas tuvastasime aarde kiirelt. Lõkkekohast polnud seal igatahes haisugi, kuna kõik oli vee all. Jätsime miski kollase asjanduse ja kanuumatkale äärmislt kasuliku banaanimaitselise durexi abivahendi (maasika kasutasime juba stardis ära). Logid kirja ja edasi...

11 aprill 2009 leidis Mari ja Siim ja Ants ja Tiina [marx303]
Märgi kivisid ei viitsinud otsima hakatagi - vesi voolas sealkandis suure hooga jõest heinamaale. Ma ei olegi enne kanuutanud nii hea vaatega allapoole :) Suurvesi on ikka põnev asi. See aare jäi teisena ette. Kuna ma ei viitsinud logisid lugeda, siis juhindusin gepsist ja kahtlustasin kõigepealt 40 meetrit eemal olevat silmapaistvat puud. Seal aaret polnud. Lihtsalt kobraste suurushullustus oli. Kui olin aarde seal mittepaiknemises kindlalt veendunud, märkasin ka õige aarde servakest. Hea, et mul kummikud olid... umbes 2 cm kõrgemad kui veetase aardepaiga ümber. evej aitäh!

7 märts 2009 leidis rix ja nelladella [rihomilo]
Täiesti imeline metsamatk mööda põtrade poolt risti-põiki läbitallatud metsa. Mitmed külitamiskohad ja pabulahunnikud :) Lageda välja peal oli rohkelt erinevate pisilaste jälgi, kes siinkohal tundmatuks jäävad. Sellele aardele lähenedes sai ilma asjata jõest üle mindud ja siis jälle tagasi tuldud. Aare ise kuiv ja korras. V: simpeli pastaka J: merekarbi. Tänud peitjale!

8 jaanuar 2009 leidis Joonas [joonas444]
leitud 2009 suvel

11 mai 2008 leidis Meelis, Miki, Sille, Toomas, Andres ja Helen [mull]
Päeva esimene leitud aare. Olin kõige kiiremini kanuust väljas ja ka aarde juures mis oli kergesti leitav.

11 mai 2008 leidis Miki, Sille, Toomas, Mull, Andres ja Helen [miki]
Päeva teine. Täiesti olemas vihjele vastavas kohas ja peaaegu maskeerimata. Tõenäoliselt puudub vajadus suurema maskeeringu järele ja meist jäi ta peaaegu samas seisus järgmisi ootama. Ei võtnud ega jätnud midagi.

11 mai 2008 leidis Sille, Toomas, Miki, Mull,Andres ja Helen [silletom]
Selle päeva esimene aare mille leidsime ....

1 september 2007 leidis Lahe seltskond ja Reimo [jazzy]
Võtsime ette laheda kanuumatka, et nautida ilusat ilma mõnusat seltskonda ja ühtlasi noppisime käesoleva aarde. Seltkonda kuulusid tuntud geopeituse tegelased "Pioneer" ja "Speedy" :) Tore seiklus oli...

1 september 2007 leidis Birgit, Pille-Riin, Piret, Ain, Ermo, Reimo, Paavo [speedy]
Tegime teoks oma ammuse plaani minna Ermoga Soomaale kannutaga aardejahile. Päev oli supermõnusalt päikselise ilmaga ja igavesti tore. Teine aare ilmutas end mõne minuti pärast nagu kahtlustatud - suuremate puude juures. Aare oli OK. EVEJ.

1 september 2007 leidis Pille- Riin, Ermo ja suurem seltskond [pioneer]
Võtsime seltskonna kokku ja läksime viimaseid ilusaid ilmu nautima. Nullpunkt natuke jukerdas, aga ei midagi hullu. Nimed kirja ja edasi. EVEJ.

31 märts 2007 leidis Maire,Kalle ja teised kanuutajad [sookoll7]
Lõkkease sai leitud ja seal läheduses oligi ka kohe aardekonteiner.Aare oki-toki.

31 märts 2007 leidis Silver, Kaarel ja Aare suurema seltskonnaga [karuonu]
Aare kuiv ja korras. V: landi; J: tulemasina hoidja. Endisest lõkkeasemest andis märku söestunud puuoks.

31 märts 2007 leidis Mauri, Ef ja Märt koos karuonu ja sookolliga [mart]
Leidmine oli lihtne, kui arvestada juba sellega, et aarde lähedusse olime jõudnud. Aare igati korras ja omal kohal. Koordinaat näitas aga umbes kümmekond meetrit teises suunas.

10 juuni 2006 kommenteeris Olavi [olavi]
Kontrollisin - aare igati heas korras. Et 60 märki täis saaks, siis - jah, ilm oli ilus ja vesi oli külm ja linnud laulsid ja....

5 juuli 2005 kommenteeris Olavi [olavi]
Kontrollisime - aare korras. Tõstsime kaks aaret kokku, ühte konteinerisse.

17 aprill 2005 leidis Ove, Siim ja Urmas [ove]
Põlenud särgi aardeni jõudsime kell 13:43. Nagu ikka randusime algul valel jõepoolel aga aare oli isegi sealt juba kaugele näha. Aardest võtsime CD, lisasime stopperi.

16 aprill 2005 leidis Kaido, Tarmo, Indrek, Erki, Ly, Peeter, Dix, Kaido [kaido]
Olime oma kevadisel kanuumatkal ja enne seda aaret sai korra ka jõge tõkestavast palgist kanuusid mööda veetud.
Põlenud särgi mõlemad aarded olid napilt veest pääsenud ja lebasid rahus kuival. Ühendasime need ja lohistasime ühe kanuu koos reisijatega päris aarde külje alla, et tossukandjad saaksid kuiva jalaga aaret revideerida.
http://www.reisijutud.com/node.php?id=1436

16 aprill 2005 leidis reisijututuba [kaits747]
Reisijututuba leidis enne plastkarbi ja siis kohe klaaspurgi. Kuna kõigil teadjatel oli meelde jäänud klaaspurk, siis ühendaare asub nüüd andi taastatud kohas. Seal olid koordinaadid ka kõige täpsemad. Et oli alles matka algus siis osa kanuusid tõmmati koos seltskonnaga vastu aarde peidukohta ja asjatati otse sõiduvahendist. Lahe koht aga antud aastaajal paistsid mõlemad karbid kenasti kätte. Omanikul ka hea otsustada kumb koht ja kumb anum jätta. EDU ja jõudu järgmistele. lisa veel “kaido” logis

16 aprill 2005 leidis Dix [nodsutours]
Päikese säras, veesillerduses, lindude laulukoori saatel – vahel justkui vesivoodil, kanuu loksus voolus omatahtsi, vahel endalgi sihipärast tegevust, et lõputul veteväljal ikka õiges suunas minna. Mõtlen – miks selline aarde nimi. Selle lõkkekohaga seoses pidi midagi toimuma. :! Praegu oli aga vesi võtnud kõik enda alla. Aarded siiski omal kohal ja said revideeritud ning ühendatud.

20 august 2004 kommenteeris Olavi ja Joonas [olavi]
20.08.04 taastasid Olavi ja Joonas Põlenud Särgi aarde. Uhiuues karbis on muuhulgas ling (kivide heitmiseks).

19 juuni 2004 leidis Ivo [ivo]
Leidsin Andiga

19 juuni 2004 leidis Ivo ja Andi [andi]
Taastasime aarde ja peitsime arvatavasti natuke teise kohta. koordinaadid: 58° 23' 18.0" 25° 00' 52.5" Kuna teade jäi kohe üles panemata taastas ka Olavi. Keegi võiks need aarded nüüd ühendada ja minu kloonaarde purgiga upgradeda Vale Saare aaret.

14 juuni 2004 kommenteeris Olavi [olavi]
Põlenud särgi aare kellegi poolt lõhutud. Kuna konteinerit uut kaasas polnud, siis jäi praegu taastamata. Annan teada, kui jälle korda saavad.

18 oktoober 2003 kommenteeris Olavi ja Joonas [olavi]
18.10.03 käisid Olavi ja Joonas kontrollimas Põlenud Särgi, Blairi Nõiafilmi ja Vale Saare aardeid.Tegime sissekanded logiraamatusse, pakkisime uutesse kottidesse ja asetasime aarded (kevadele mõeldes) veidi kõrgematele kohtadele. Koordinaadidjäid täpselt samaks. Hilissügisel on sealkandis lust rännata - ei mingeid putukaid, ainult linnud ja loomad.

2 juuli 2003 leidis Hannes [hannes]
02.07.03 kell 22.00 võitlesid ennast maismaad pidi Põlenud Särgi aardeni Hannes ja Pets. OFF jäi maha ja sääsed puresid nii kuis jõudsid ja ka suured parmud olid välja ilmunud! Hein oli kaelani ja kohati üle peagi kõrgeks kasvanud. Aare oli korras. Kandsime ennast logiraamatusse, võtsime aardest Marlboro mängukaardid, kaks padrunikesta, käekella ja asemele panime pudeli Vana Tallinna ning kanuumatkade reklaamikleebise.

14 juuni 2003 leidis Helen, Samuel ja Marek [helen]
Olime juba nädala varem sealkandis ringi sõitmas, kuid siis jõudsime järeldusele, et neljarattalise abiga pole mõtet neid aardeid otsida. Nüüd siis võtsime kanuu ja otsustasime väikesele veematkale minna.
Meie esimene siht oli Põlenud Särgi aare. Umbes kell 13.05 leidsime GPS i abil õige koha, natuke tegemist oli randumisega, et ikka kuiva jalaga aardeni jõuda. Algul ei uskunudki, et sellises padrikus ka keegi lõket on teha tahtnud, aga siiski nii see oli. Aare leitud, tegime kande logisse, võtsime südamekujulise võtmehoidja ja lisasime lõhnaõli ning pastaka. Aardega oli kõik OK.