Viirelaiu

23 juuni 2024 leidis Joonas ja Janika [foorum]

Leitud saare jaanipäeva ürituse käigus

11 veebruar 2024 leidis Krista, Aive, Mari, Piret, Hundu, Heldur [heldur]

Tänud aarde eest!

11 veebruar 2024 leidis M,K,Y,P,H,H,A [sunflower]

Muhu jää tuuril leitud.Aitäh!

11 veebruar 2024 leidis Virukad & [yksk6ik]

Täitsa ootamatult tulnud saare külastus. Maastik oli veidi libe aga muidu polnud viga. Tänud aarde eest

11 veebruar 2024 leidis Aive,Kristine,Mari,Piret,Heldur,Hundu,Krista [krista]

Lahedalt täis tuisanud kiviaiaga ääristatud külateel sai üles ja alla lumel astudes läheneda randa viiva rajakeseni. Lage jääväli lahutas meid Viirelaiust. Mõned lumelaigud olid siin ja seal jää peal, aga muidu puhas jää jalge all liuglemiseks. Pikk liug mul ei õnnestunud, jää kareda võitu. Laid üllatas, ei olnudki põhjust leida teed läbi tiheda kadakamüüri. Vaikselt hakkas hämarduma, teel tagasi Võikülla. Tänud.

11 veebruar 2024 leidis Virukad, Krissu ja [marx303]

Nüüd oli aeg siirduda Võikülla, et proovida enne pimedat Helduri helesinisel unistusel - Viirelaiul ära käia. Lootsime merele lähemale parkida, kuid tee oli kõvakskuivanud lumevaalu täis. Jalastusime. Kõik nohisesid ninad maas mere poole. Kui ma ütlesin: "Milline lahe tee!" siis tõusid pead ja mitmest suust kõlas, et on küll. Ja oli tõesti. Äge nii vaadata kui läbida. Valges. Seejärel jalutasime jää krõbina saatel kõrkjate vahelt läbi. Ja olimegi taas merel. Vastutuul polnud kuigi tugev. Jää oli sile, mis sile. Kui mõni kivi oli jää all vee languse ajal jääle ette jäänud, siis seal oli künklik. Aga ikka väga libe. Viperusteta jõudsime Viirelaiu alla. Kallo poolt kirjeldatud kõrkjaid ja lumeolusid me ei kohanud. Saime kenasti maale. Peagi olime aarde juures. Osavamad said selle kohe lahti. Jätsin siia ühe geocoini. Piretiga olime juba tulles arutanud, et tahaks maju ka vaatama minna. Teised naised ei soovinud. Heldur küsis Hundu käest nõu, aga nemadki pöörasid oma ninad Muhu poole. Me Piretiga oma plaanist ei loobunud. Tore oli, et me seda ei teinud, sest tegemist oli vaatamisväärse paigaga. Isegi loojangunautimisvõimalustega pesemisruum ja kemps said üle kaetud. Väga äge! Liiga kauaks me põnevaid hooneid ja majakat vaatama ei jäänud, teised ju juba ammu tagasiteel. Nägime neid veel maabumas, aga eriti hästi enam midagi ei paistnud. Oli üsna hämar. Järjest keerulisem oli tajuda jää kõrgemaid ja madalamaid kohti. Aga see polnud midagi võrreldes eelpoolkirjaldatud teega. Lumevaaludes valgel teel ei saanud enam üldse aru, kas astuma peaks üles või allapoole. Väga tore oli lõpuks autosse jõuda. Aitäh nii peitjale kui taastajale!

18 jaanuar 2024 leidis Anna & [kallo]

Ilmataat oli tänaseks päevaks juba pikemalt külmetustöödega ametis olnud ning siinse kandi veed kinni kaanetanud, nii otsustasime tulla tänast päeva siia merele veetma. Olime juba külastanud Võilaidu ja Pühadekaret ning veidi enam kui 7km matkatud kui jõudsime Pühadekarele. Sealt tagasiteed alustades oli kaks varianti: kas piirduda nende kahe leitud aardega ja naasta auto juurde või siis teha lisaks matk ka siia Viirelaiule ja siis naasta auto juurde. Vahemaa Pühadekarelt nii auto juurde kui siia oli veidi enam kui 7km, lisaks siit veel üle 2km pärast autoni. Kuna liikusime Pühadekarelt tuldud teed tagasi Võilaiule, oli tund aega aega mõelda, mis edasi. Võilaiul vaatasime oma jõuvarud üle ning sündis otsus, et Anna läheb tagasi autosse, mina edasi siia Viirelaiule. Nii hakkasimegi astuma, kumbki oma suunda. Sedasi liikudes oli tuul tagant, mis oli muidugi positiivne. Samas, jääpind ei olnud endiselt kuigi hea, lund oli omajagu, selle all veidi jääkonaraid, aga kõigest hoolimata õnnestus mul siin arendada kiirust üle 4km/h. Taas tuli tõdeda, et see üks kiht riideid oli liiga palju saanud ning tuli tegeleda enda aktiivse jahutamisega, samal ajal mitte liiale minna, et pärast haigeks jääda. Tagantjärele saab tõdeda, õnnestus hästi, kuna suutsin keha piisavalt jahutada ning haigust ka pärast ei saabunud. Kui eelmistele laidudele oli mugav randuda, sest sai otse jäält maale astuda, siis Viirelaid oli ümbritsetud pillirooga ning kuigi mu peamine hirm oli, et pilliroo vahel võib olla korkjää, mis võib pakkuda palju enameeldivust, siis tegelikult seda ei esinunud ja seda probleemi ei tekkinud. Küll aga oli palju tõsisemaks takistuseks pilliroo vahele tuisanud lumehanged. Mere pealt tuisanud lumi oli tekitanud sinna erineva kõrgusega ja tihedusega lumevaale, milledest mõned ulatusid julgelt üle põlve poolde reide. Seega tuli siin enne maale pääsemist omajagu rassida ning sinna jätsin päris hulgaliselt kaloreid maha. Lõpuks maismaale jõudsin ja aardegi leidsin, aga kõvasti oli tegemist selle karbi avamisega. Esmakordselt sellist karpi kohtasin ning ei teadnud täpselt, kuidas seda avama peaks. Ei tahtnud ka liialt jõudu rakendada, et mitte midagi ära lõhkuda. Kinnastega ei õnnestnud midagi ning paljakäsi toimetades hakkasid lõpuks käed juba päris külmetama, kuna said lumega märjaks ja väljas oli üsna vinge tuul. Oli seda nüüd vaja, eks! Siis aga tuletad endale meelde, et rahu, me teeme seda kõike vabatahtlikult! :) Igatahes, sain aardega korda ning nüüd oli jäänud veel tagasitee autoni. Kell oli 16, päike varsti loojumas. Suuna võtsin otse Võiküla poole. Taaskord, laiule pääsemiseks oli vaja läbi täistuisanud pilliroog, aga siin oli see takistusriba veidi lühem, ilmselt tingituna tuulesuundadest, polnud see koht nii täis tuisanud. Küll aga ei pääsenud mitte kergelt Võiküla rannas. Tõtt-öelda oli see katsumus väsinud kehale peale niigi pikka päeva päris ränk. Siinne pilliroomüür oli mere ääres madalam ja pikalt täis tuisanud, lumehanged kõikjal vähemalt poolde reide, mõnes kohas vööni, paaris kohas rinnuni! Selline 40-50m rassimist tõmbas ikka keele korralikult vestile, aga ega siis polnud ma veel ju pääsenud. Nüüd jätkus tee üle heinamaa, kus samuti iga rohututi taha oli lumi kinni jäänud ja lumevaalu tekitanud. Tuli veel teha omajgu tööd enne kui lõpus munakiviteele ja auto juurde pääsesin. Ränk oli see viimane lõpp, palju läks aega enne kui hingamise korda sain ja pulss langes. Sellist lõppu oma matkale ei osanud oodata. Lõpuks numbreid kokku lüües sain oma teekonna pikkuseks ca 18km ning aega läks 5,5h. Kui palju kaloreid kulus, seda ei teagi, aga õhtusöök maitses igatahes väga hästi ning uni saabus samal hetkel kui pea lõpuks patja tabas. Täname aarde eest!

30 september 2023 leidis Jaan ja Janno [janza]

Ma ei olegi kindel, kas olin Viirelaiust varem kuulnud, aga kui näoraamatus hakkas levima reklaam, et saarele otsitakse saarevahti, hakkasin uurima ja selgus, et just praegu saab mitmel päeval majutuda ka "eraviisiliselt", mitte ainult firma- jmt ürituste raames. Väga suur oli meie üllatus, kui laupäeval selgus, et erinevalt eelmise päeva full house'ist oleme me ainsad külalised. Nii et see oli tõesti täielik luksus - avastada kahekesi seda saart ja selle asukaid ning tutvuda pererahvaga. Seal veedetud veidi vähem kui 24 tundi tegid täieliku restardi. Ja tore oli muidugi leida ka aare, lisaks oli mul ka 30. september veel kalendris tühi. Aitäh peitmast!

27 august 2022 leidis Marit [kryssu]

Kui kuulsin, et mehe ettevõtte suvepäevad toimuvad Viirelaiul, siis avasin kohe kaardi ja vaatasin, kas seal aardeid ka on. Õnneks on meil agarad geopeiturid ja muidugi on saar aardega tähistatud. Kohale jõudes seadsime end sisse ja peatselt läksime kahe muguga saare tiirule. Plaan oli ka aarde juurest läbi põigata. Jõudes nulli võtsin karbi ja panin nime kirja, mugud olid pisut pettunud, et leid tuli liiga kiirelt. Õhtul käisime veel merel hülgeid vaatamas. See oli mul juba kuu jooksul 3x, kui sattusin hüljeste juurde. Siin olid nad eriti julged ja neid oli päris palju, vahava oli neid omavahel jutustamas kuulata. Aitäh aarde eest!

14 august 2022 hooldas Carolina [caro]

Koordinaadid päises muudetud.

10 august 2022 leidis Mikk, Jaanika ja pagarid [silmsirkel]

Laiule lähenemine oli keeruline, õnneks sadamas inimesed sõbralikud. Tegime matka ja otsisime alguses jälle vale koha pealt. Õigete koordinaatide järgi tuli leid lihtsalt. Vahva laid, hetkel mahutab lausa kaht erinevat majutuspakkujat. Aitäh!

10 august 2022 soovis hooldamist Jaanika [silmsirkel]

Palun muuta koordinaadid õigeks vastavalt GC lehele

N 58° 32.558' E 023° 25.863'

10 august 2022 leidis Tiia, Einar ja silmsirkel [pagarid]

Koordinaadid erinevad Eesti ja rahvusvahelisel lehel. Saarel oli nagu mingi indiaanlaste küla, vigvameid ja kaasaegseid majutuskohti hulgaliselt. Sadamas tervitas meid jõuline jääraskulptuur. Ka elusad sarvilised patseerisid ringi. Aitäh.

4 august 2022 ei leidnud Kaido ja [koovitaja]

No ei leidnud.

10 juuli 2022 leidis Helen ja Salme [helen]

Kuivastu ja Virtsu vahel liigeldes olen praamilt Viirelaidu vaadanud palju, kuid oma jalaga sinna saarekesele veel astunud polnud. Õnneks oli Levia lahkelt nõus väikeseks paadisõiduks ja nii me kaunil päikselisel pühapäeval Kuivastu jahisadamast merele läksimegi. Tegime suure kaare ümber Viirelaiu, sest saarele liiga lähedal on meri väga madal ja pealegi on sadam erakätes. Otsisime omale sobiva randumiskoha aarde lähistel ja kui vesi paadi kiilu all juba liigagi madalaks läks, siis hüppasime vette ja sammusime saarele. Seal võtsid meid esmalt vastu eriti vinged rohekassinised nõgesed. Kui sellest müürist läbi saime, siis edasi oli lausa lilleaas. Nimelt jalutasime me otsejoones üle orhideevälja. Pole kunagi sattunud nii suurte õitega ja nii paljude lilledega orhideekogumikule. Imeline vaatepilt! Aardeleid raskusi ei valmistanud, abivahend avamiseks oli ka kohapeal olemas ja aardega kõik parimas korras. Lahkudes viskasime veel kaugusest pilgu moodsale turismisaarele ja oligi aeg võtta suund järgmisele maalapikesele. Suurimad tänud Leviale ja Ainile, kelle abiga ja kellega koos me tänane seikluslik päev kulges.

27 august 2021 leidis Märten, Martin, Miina ja A-Tunes [martenmandla]

Mis oleks uhkem, kui oma töökoha suvepäevad Viirelaiul. Milline imeline asukoht. Ilm loomulikult väga soosiv ei olnud. Natuke jahe, tuuline ja kõle. Kaatritega toodi meid üle ja kohale jõudes lõbustati meid kohaliku Suminaga (hea, et ma hommikusööki olin söönud) ja muusika eest hoolitsesid Muhu Virtuoosid. Kui esimesed muljed olid käes, siis otsustasin kahe kolleegiga aaret minna võtma, sest palju sa ikka sellisesse kohta satud. Nemad olid geopeitusest teadlikud, kuid ise mänginud varem polnud. Niisiis oli see ideaalne võimalus pöörata nad geopeituse usku. Esimesed paarsada meetrit sai mindud kuiva jalaga. Edasi oli vett siiski liial palju ning otsustasime püksisääred üles käärida ning paljajalu üle heina edasi liikuda. Võib öelda, et selline liikumisviis oli lausa teraapiline. Ülimalt mõnus lihtsalt. Kui nulli lähenesime, osundasin potentsiaalsele asukohale. Martin ja Miina suundusid ühele poole, mina teisel pool. Martin nägi üsna ruttu karbi ära ja sai selle ilma käärideta lahti, kuigi avanes jonnakalt. Saime logi kirja panna ning jätsime karpi ka ühe Arvato maski - märk maas, et ettevõte käis kohal. Tagasi kulgesime juba mõnusa kõnniga, vesi üle pahkluu. Nautisime suvepäevi ja õhtul tegime firma bändiga teistel tuju mõnusaks.

23 august 2021 leidis Mai [amazzony]

See täpike sai väga üllatuslikult leitud, sest üleüldiselt sellised väikesaared on minu jaoks nagu tühi koht kaardil - ei ole lootustki neid leida ning seega ka ei häiri ega erilisi emotsioone tekita. Samas Eesti Noorsootöötajate Kogu suvekool just siin saarekesel toimus ning kui juba kohal, siis loomulikult peale koolitust ja õhtusööki väikese jalutuskäigu ette võtsin. Jalutajaid oli loomulikult teisigi, aga vaid mina mõistliku raja lõpus võtsin saare keskosa poole suuna ja õnneks küll väikese ringiga, aga mõistliku rada pidi aardeni jõudsin. Korraks tekkis küll hirm, et aaret ei leia, aga õiges kohas õige nurga alt vaadates kenasti kogu kupatus silma jäi. Olin ka ise tööriista kaasa võtnud igaks juhuks, aga käärid kenasti töö ära tegid ning nime kirja sain. Täitsa huvitav erasaar siin Muhu külje all, peitjale ja adopteerijale aitäh aarde eest!

24 veebruar 2021 ei leidnud Jaanus [jmets]

Ei oska enam 1.5 raskusega aardeid leida

12 august 2020 leidis Inge, Ove ja Marko [markosu]

Olles veel Lõuna-Eestis tuuritamas, sain info, et on tekkinud plaan minna Muhu ümbruses olevatele laidudele-saartele aardeid otsima. Pakkumine tundus väga ahvatlev, osaliselt seetõttu kuna varasemalt tundusid need üpris kättesaamatud, osaliselt aga seetõttu, et pakkus potentsiaalselt võimalust proovida ära kajakiga sõit. Kuna omal kajakki pole, siis sai Orissaare kandist üks leitud. Lõpuks rentisime siiski kaks, ühe mulle ja teise Ovele. Ingel oli enda oma kaasa võetud. Esimene sihtpunkt oli Viirelaiu aare. Start oli Muhult Võikülast, sealt oli vähem kui 3km laiule. Sain instruktaaži ja retk algaski. Vaatamata sellele, et aerutades ilmselt liigselt käsi koormasin, oli tunne hea. Laiule jõudes kohtasime uudishimulikke, aga pelglikke lambaid, kes tundusid sealsed põhiasukad olevat. Aardele lähenedes märkasime lisaks juba kaugelt paistnud tuletornile ka teisi hooneid, samuti hulga valgeid telke. Teisi inimesi siiski ei kohanud. Pärast lihtsat aardeleidu ja logimist liikusime kaldale tagasi, kus seadsime suuna Pühadekare suunas, kuhu oli juba pikem teekond.

12 august 2020 leidis Inge, Marko ja Ove [ove]

Autodega loksusime mööda munakiviteed ja lõpuks mööda karjamaad Võilaiu silmani kust leidsime sobivaima koha kajakkidega veeleminekuks. Plaanis oli alustada Viirelaiu aardest ja sõita kajakkidega ligi 16 km. Viirelaiule sõites oli meri tasane, päike säras ja suund oli otse Viirelaiu tuletorni peale. Saarele lähemale jõude oli otse ees ka sobiv randumiskoht kust edasi jalutasime läbi lambakarja aarde juurde. Tagasiteel kajakkideni leidsime kaks purki kus sees olid ühe teise mängu juhised. Purke silmates tekkis muidugi kohe arvamus, et saarel on uus aare. Saarelt lahkused võtsime suuna otse Pühadekarele, meri oli vahepeal muutunud täiesti tasaseks, aeg-ajalt taganttuul tekitas mõne pisikese laine, mis kajakke korraks edasi kandis.

12 august 2020 leidis Ove, Marko ja Inge [aunad]

Hommikul saime Reina külast poistele kajakid ja peale kaardiuurimist võisime need Võilaiu silma juures vette lasta. Tegime Markole kiire sõiduvahendi ja sellega edasi saamise tutvustamise ning alustasime teekonda. Kerges diagonaalis vastu briisis randusime pool tundi hiljem Viirelaiul. Meid tervitasid seal multifilmilikud lambad, kes saarekese taimkatte kasvu piiramise tööd täie tõsidusega võtavad. Peale mõnusat jalutuskäiku aardeni, leidsime tagasiteel ka paar kohaliku mängu konteinerit erinevate ülesannetega. Edasi siirdusime otse Pühadekarele. Tänan kutsumast.

8 august 2020 leidis Tarvo ja [marliin]

Suvepäevad tõid aardele mõnusalt lähedale - jalutasime lammaste vahelt aardeni ja saime nimed kirja. Aitäh!

8 august 2020 leidis Marilyn ja [tarps]

Sattusime Viirelaiule Optimisti suvepäevi tähistama ja kasutasime võimalust ka aare ära logida. Hüppasime läbi miinivälja, karjatasime lambaid ja olimegi nullis. Aardekarpi valvav pesa meenutas hirmufaktori ülesannet - kõrvaharke vaatas pesast vastu hirmutav kogus. Peale veidikest eneseületust saigi logima hakata.

Suur aitäh peitjale!

PS: Proovisime ka õunu ja anname hinnanguks null punkti kümnest. Midagi nii haput ei ole minu keel varem näinud.

28 juuli 2020 leidis Kristo [kristof]

Leitud lammaste vahelt! :) Tänud peitjale.

17 august 2019 leidis Jaanusega [railiorama]

Leitud. Vâga armas laiukene. Rahu ja vaikus ja lambad

9 juuni 2019 leidis Triin [linnapreili]

Suvepäevad Viirelaiul - ideaalne võimalus muuseas jalutada aardeni ja logida. Aare korras ;)

30 mai 2019 leidis Grete [h6besaba]

Hommikune jalutuskäik ja üle väga, väga pika aja ka üks aare.

4 aprill 2019 leidis Lembit [polekala]

Miskid ajad tagasi jäi see laid miskil põhjusel paadisõidu trajektoorist välja ja nii see punkt kaardile pikemalt kollasena särama jäi. Ja nii möödus aastaid üksteise järel. Miskil ajal mõtlesin, et seda aaret võiks võtta ikka mõnuda, nautides. Nüüd osutuski hetk sobivaks, koos ööbimisega kuubikus, mullivanni, sauna ning välibasseini külastamisega möödus aeg heas seltskonnas linnulennul ning vahepeal leidsin mahti ka u 500 m kaugusel logimas ära käia. Väga inimlik ja mõnus olemine sinna loodud. Vahepeal käisime paadiga ka hülgeid vaatamas, üks väike isend ronis isegi ise randa ennast näitama. Ühesõnaga väga äge üritus oli, aitähhid taastajale!

21 märts 2018 leidis Karl [zdrk]

Kui mul tekkis see hullumeelne plaan vallutada ihuüksinda kahepäevase retke jooksul jalgrattaga erinevaid laidusid, ajas see isegi mul südame pahaks. Sisemuses valitses jube hirm, seest keeras ja ei suutnud millestki muust peaaegu et mõeldagi. Minu jaoks ei ole see pelgalt lollusega tegelemine vaid midagi palju enamat. Psühholoogiline võitlus eneses valitsevate hirmudega. Kui ma peaksin edukalt saama hakkama keerukamat sorti eneseületusega, siis äkki see aitab tulevikus toime tulla või lausa vältida kergemaid asjatuid hirme.

See eelpool mainitud vastuhakk hirmule ei tulnud üldse kergesti. Ma igapäevaselt ja igatunniselt jälgisin Eesti kui ka rahvusvaheliste portaalide erinevaid prognoose ja tegelikke andmeid jää, mere ja ilma kohta. Isegi selline pingutus ei leevendanud karvavõrtki minu hirmu. Kui sain positiivse kinnituse, et saan soovitud kuupäevadeks rentida ratta ja ostsin ära ka praamipiletid, siis läks puhta peesse. Pool ööd nägin õudusunenägusid ja pool ööd olin ärkvel. Järgmisel päeval sai hirm minust võitu ja otsustasin loobuda oma plaanist. Tühistasin praamipiletid ja kirjutasin valmis vabanduskirja rendifirmale aga jätsin selle mustandiks. Ma tundsin, et loobudes ma tagantjärgi kahetseksin seda otsust ja see võiks mind painama jääda aga iga rakuke minu kehas nõudis kergema vastupanu teed minemist. Seedisin ja seedisin. Otsustasin, et lähen aga kuulan oma kehavaimu ja olen äärmiselt ettevaatlik. Kui ei ole ohutut teed, siis võivad kasvõi kõik laiud jääda külastamata.

Käisin ratta järgi ära. Tegin testsõidu, pakkisin asjad ja jäin järgmist päeva ootama. Õudusunenäod ei kadunud kuhugi ja reaalne magamisaeg jäi väga üürikeseks. Keha nõustus magama alles siis kui helisenud oli äratuskell. 5 minutit ma andsin talle seda rõõmu.

Viirelaiule pääsemise suhtes mul suuri lootusi ei olnud. Kohalik teadis hoiatada, et võib vähe kahtlane olla ümbruses olev jää. Mere ääres andsin usaldusisikutele teada oma tegemistest ja hakkasin naasklitega jää paksust testima. Suure osa ajast lükkasin jalgratast käe kõrval. Lõpuks kui olin saavutanud enesekindluse, et igal pool paksust jagub, siis istusin ratta selga. Viirelaid suurenes silme ees üllatavalt kiiresti.

Randudes proovisin sadama poole mööda jääd pääseda aga vastu tuli ebameeldiv pude jää. Ei olnud mul soovi testida, kas 1000st läbivajuvast sammust üks on põhjatu või mitte. Saare keskosa servalt leidsin sisse käidud raja. Sealt edasi oli paksurattalisega juba väga hea nulli suunas sõita. Ei mingit hirmu ja lisaks jäine lumi kandis ideaalselt. Hõljusin aardemajakeseni ja panin nime kirja. Lõunarannikul tegin päikese käes veel väikese fotosessiooni. Kohalikku pererahvast oma kohalolekuga segama ei läinud ja vaatlesin majakat kaugusest.

Aitäh peitjale siia laiule kutsumast!

17 märts 2018 leidis Piia ja Peeter [blondiin]

Üks ammune naistuttav seletas mulle, et mees saab alati seda, mida soovib, kui ta piisavalt järjekindel on. Tema pidas vist küll silmas "mehe teed neitsi juurde". Mina pidin, aga siin olema oma soovis minna just täna Viirelaiule kindel. Peale eelmisel aastal jääst läbikukkumist olen seda igakord kartnud korduvat, kui külmunud veel kõnnin. Soov oli täna suur, aga kõigepealt pidin endale oma soovi selgeks tegema ja siis ka Piiale näitama, et mul on kindel veendumus ja soov. Merepoole kõndides ma võisin ilkuda nädal tagasi siinsamas toimunud brittide retke üle mida saatid A.Kannel oma mikrofoniga, aga vahepeal oli olnud suur sula ja mereäärne jää tervitas meid pinnasega kust jalg raginal allapoole vajus, see ehmatas ja pani ikka küsima on siis ikka väga vaja, aga oli. Julgust andis, et allpool oli kõvemat pinnast. Päeva arenedes muutus muidugi ka see vesiseks. Oli taaskord retk, kus hirm lausa väsitas. Jääalt kostis alailma helisid, mis viitasid et tegelikult on kõik ikka habras ja laiad tumedad triibud viitasid, et just on siin olnud lõhe, mis nüüd on kaetud jääga, mis võib olla ka sentimeetri paksune, kust ma peaks selle paksust siis vaadates teadma. Niimoodi me sikksakitasime end hirmuga võideldes kohale. Oli ikka hea seda kindlat pinnast tunda. Laid oli täs varem siinviibinud peiturite suusa ja jalajälgi. Nende ja gepsu järgi leidsime loomulikult ka konteineri. Tegime pikniku... aga piknik lõpeb ja külm hakkab, seega tuli kogu kirjeldatud taaskord ette võtta. Mõnele lugejale võib see hirmu ja selle ületamise hala tüütu tunduda. Ma tean paljudele ei lähe korda kõrgus, mõni kardab aga ämblikut ja liftigi. Minujaoks on just need jääretked kontrollimata pinnasega osutunud just sellisteks, mida tahad ja kardad, ja kui oled saavutanud soovitu, siis oskad hinnata.

17 märts 2018 leidis Peeter ja Piia [piuks]

See oli nüüd taas see aare, mis Peetril ammu sihikul oli aga ikka tuli miskit vahele või ei tahtnud loodus meiega koostööd teha. Nädala keskel sai mulle aga selgeks, et sel nädalavahetusel pääsu pole :)
Kaalul olid erinevad variandid, kuidas sinna jõuda. Lõpuks otsustasime auto hoopis mandrile jätta ja Piretiga lähemale kulgeda ning edasi kand ja varvas.
Teel pinnisin Peetrilt lubaduse, et kui mere veerel siiski selgub, et selle nädala sulad on jääd taas veeks muutnud, jääb matk Viirelaiule ära. Aga ei hirmutanud teda kalda serval läbi jää ja lume vajumine. Tema oli nüüd kohal ja pidi sinna laiule pääsema. Kasvõi nui neljaks...
Hakkasime siis ettevaatlikult aarde suunas kulgema. Ikka ja jälle kuulsin jalge all hirmutavad hääli. Tumedamad kohad ( mida oli üsna palju) , tundusid ütlevat: "Tule siia, ma neelan su alla". Uhhhhhhhh, see oli päris hirmutav.
Nii me siis sinka-vonka hõljusime jää kohal ( vähemalt ise kujutasime end helveskaalu). Kõrvalt võis tunduda, et kaks joodikut on jääl :)
Sellisel jääretkel meenub mulle kohe meie "Kalevipoja kivi" juurde minek, kus Peeter oleks äkitselt justkui piki pead saanud, sest murdosa sekundi jooksul oli ta rinnuni vees. Ja seda "elamust" ma enam ei taha! Aga kohale me jõudsime! Sulailmad olid lumele korraliku kooriku sulatanud. Nii, et ei mingit lumes sumpamist aardeni.
Aarde juures tegime pikniku ja otsustasime, et järgmise aardeni kulgeme siiski mööda maad. Ehk siis esialgu sama teed tagasi. Kirjeldus oleks täpselt sama, mis laiule minnes :)
Oi kui hea tunne oli kui jalad kindlalt Muhu pinnale jõudsid!
Tänud peitjale laiule kutsumast. Ja suured tänud ilmataadile, kes selle kulgemise päikesepaistes eriti imeliseks muutis!

11 märts 2018 leidis Kristjan [sportlane]

Leitud.

11 märts 2018 leidis Maire, Kristjan, Tanel, Mari ja Sirja [ftf]

Kõik oli ilus ja päikseline niikaua kuni selgus, et olukord merel on vähe vesine. Tegime erinevaid haake, et oma saapaid päästa ja kuiva jalaga pääseda. Läks õnneks! Edasine astumine oli täitsa tore ja päikseline. Laiul endal oli aga põlvini lumi ja liikumine natuke raskendatud. Aarde juurde jõudes langesin lumele ise mõttes ümisedes lauluviisi "Hingetuna langen su kätevahele....".

11 märts 2018 leidis Kristjan, Maire, Mari, Tanel, Sirja [sirts]

Öeldakse, et saartel paistab tavalisest rohkem päikest kui mandril. Nii ka täna siras päike taevas, kui seadsime sammud Muhult Viirelaiule. Soe päike sulatas aga lund mõnuga. Seega oli juba parasjagu vett nii ühes kui teises kohas. Oli tegu, et kuiva jalaga merele jää peale saada, ega saanudki. Matkasaabas ei ole ikka päris kummik :) Tühja nendest märgadest jalgadest :) Nii soe ja mõnus oli kõndida üle mere siiski. Maa peal jätkus muidugi lund mõnuga. Iga astutud jälg vajus aga sügavamale ja sügavamale :D Nimed kirja, väike puhkus ning auto poole tagasi matk. Oli tore esimest korda Viirelaiul käia. Aitäh peitjale.

11 märts 2018 leidis Mare, Raivo, Kairi ja [gepsur]

Suusaretke 4 aare. Kontserdini alguseni 52 min ehk jõuame! Pühadekarelt tagasi Võilaiu poole sama jälge mõõda mida tulime. Enne Võilaidu korrigeerisime suuna otse Viirelaiule. Mõne aja pärast hakkaski Viirelaiu majakas paistma. Enne laidu läksid jääolud kehvemaks ja tempo langes. Aardeni jõusime täpselt kontserdi algusajaks. Nimed kirja ja siin läks meie seltskond kaheks, meie kiirustasime kontserdile ja teised otse praamile. Tänud peitjale.

11 märts 2018 leidis Maire, Kristjan, Tanel, Sirja ja Mari [marihen]

Parkisime auto kuhugi kust edasi olid ainult hanged ja hakkasime astuma. Mere kalda äärne osa oli üsna märg ja kuna osad olid matkasaabastes, siis tegime sikk-sakke lompide vahel, aga ega sellest suurt kasu ei olnud. Üsna kohe saadi jalad märjaks. Mul olid kummikud ja seega oleksin võinud otse läbi lompide minna, sest jää oli endiselt tugev. Kohapeal vaatasime eelmise nädalavahetuse suusatajate jälgi ja korraks käis ka mõte, et siit võiks otse Pühadekarele minna, aga otsustasime siiski tuldud teed tagasi minna. Tänan.

11 märts 2018 leidis Juta ja Ene [jutsi]

Mingi ime läbi sattus minu FB uudisvoogu kutse tulla Viirelaiule matkale koos Jaan Tättega. Ehk siis kuidagi nii, et mina matkan ja pärast Tätte laulab.

Ja kuidas see vanasõna nüüd oligi: kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Siis ma sõnastaks selle umber: kus aare kõige lähem, seal üritus kõige parem. Nii et kohale ma kolistasin, logisime aarde, kuulasime Jaani ja matkasime praami peale tagasi. Oli väga muhe ja kui mu jalad ka kuivad oleks olnud, oleks ma veel rohkem rahule jäänud. Aitäh aarde eest!

11 märts 2018 leidis Mari, Sirja, Maire, Kristjan ja Tanel [timix]

Eelmine nädal tegime ambitsioonika plaani, et teha ühe päevaga kõik selle piikonna laiud-saared. Muidugi see meil ei õnnestunud ja seetõttu tuli täna tagasi tulla. Haarasime seekond Mari ja Sirja ka kaasas. Oli tore sõita esimest korda uue praamiga ning külmunud merd vaadata (seda teist asja ei teinud ma esimest korda). Proovisime sõita nii lähedale kui võimalik ning peaaegu oleks kas kinni jäänud või auto värvkatet vähendanud, kuid õnneks seda ei juhtunud. Igaks juhuks oleks muidugi Lihula Jürile öelda, et ta veel õllet lahti ei teeks. Ranna ääres oli jää peal natuke vett ning kuna poolel seltskonnal ei olnud kummikut, tekitas see natuke komplikatsioone. Mere peal oli lumi peaaegu olematu, aga maa peal harrastasime omajagu põlvetõstejooksu. Ilm oli soe ning üsna ruttu hakkas päris palav. Aarde juures tegime väikse puhkepausi ja siis sama teed tagasi. Poole tee peale tundus, et keegi tuleb meie jälgedes Muhu poolt. Tundus, et Palang, pagana Palang, võinud siis koos minna. Aga tegelikult polnudki Palang, olid hoopis kohalikud, kes pole kunagi üle jää varem Viirelaiul käinud. Aitäh!

4 märts 2018 leidis Anne, Kleone ja [berti]

Kõik juba kirjas. Nii oligi.

4 märts 2018 leidis Vanda, Anne ja Kleone [kleone]

Saatuse tahtel olin just laupäeva hommikul keldrist suusad üles toonud, et Pärnu Raeküla metsa suusatama minna. Sinna ma õhtul ka jõudsin ja selle talve esimesed 3 km suuskadel läbitud sain. Koju jõudes helitsas Anne, et tulgu ma kiiresti FB-sse, et juba homme hommikul suuskadega Muhumaa laidudele minek ning minu nimi kindlate osalejate kirjas ja kui lubatud siis lubatud. Lisaks arvas Vanda, et meri võib tõusta ja pealmise kihi vesiselt püdedaks teha, et parem on juba kohe homme ära käia. Tellisin endale hommikuks Porche järgi ja sõit Muhumaa poole võis alata. Virtsus tõstsime suusada Vanda auto peale ja 10:15 praamiga sõitsime üle.

Muhus jätsime auto Võiküla kurvi peale kellegi suvekodu väravasse. Määrisime enne teele asumist suusad korralikult ära ja pisikese romula juurest tuhisesime otse üle põllu mere äärde. Edasi oli lust ja lillepidu täis entusiasmi suusatada üle sileda mere Viirelaiule. Teel laiule üritas veel Anne ühte ATV meest Pühadekarele ära sebida, kuid see ei võtnud vedu, no tühja temaga.

Viirelaiul oli kõik lihtne ja ilus. Peaaegu oleksin aardest mööda suusatanud. Ühel hetkel vaatasin selja taha, et kui kaugele Vanda on jäänud. Vanda oli meist mõned meetrid maha jäänud, sest tegeles parajasti pildistamisega. Üle õla selja taha vaadates nägin kõigepealt aaret ja alles siis Vandat. Aare sai logitud ja edasi võtsime suuna Pühadekarele. Aitäh.

4 märts 2018 leidis Anne, Kleone, Vanda [nuffi]

Et siin üldse logi kirjas on, on kõik tänu Vandale aga tuleb alata sellest, kuidas Tarvo läks EV100 münte ostma, neid aga ei jagunud ja kuna raha jäi ootamatult üle, siis poest tagasi tuldi tutikate Fisheritega. Ma muidugist ei oleks iial sellist tehingut oodanud, pigem ikka kulda või hääd lõhna või muud reisikest soojale maale aga komplekt oli aus. Ja enne veel kui ma arugi sain, olin lubanud end talle saatjaks. Kleonest ma üldse ei räägi, see ju alati hulludel ideedel käpp.

Läksin siis ka keldri ja kaapisin muu träni alt välja suusakomplekti, aastast muidugist Noalaev. Uskusin oma kunagisi hea vormi võimeid, et küll ma nendega sussa-sussa Vanda isesõitvate suuskade ja Kleone selle aasta harjutuste kannul ikka püsin. Algus ei olnud üldse paljulubav. Selfipilt toimus ristseliti maas, sest tahtsin poseerida nii nagu mäesuuskadega, et tõstan ühe jala suusaga püsti taeva poole. Siin aga oli Kleone ka minu pütilaudasid just määrinud ja muud ma ei mäleta kui maas ma nagu kirjamark olin. Kleone lisab selfi.

Tegelikkuses ikka sain need pütilauad uisutama ka. Peitja pakutud lumine põld ei tundunud üldse ju meri. Riided olid enam-vähem mul seekord. Kui algul arvasin, et võtan lisakampsuni, kindad, sokid seljakotti, siis teepeal kaapisin neid järjest vähemaks.

Ja siis tuli mootorsaan! Vaatasin, et nii kena mees ja mul kohe mõte, et "räägin" ta ära ja viskab mind Pühadekarele aga tuleb välja, et "kena" tähendab Saare mõistes mölakat ja nii oligi. Mees saatis mind seenele...

Aitäh Levia siia kutsumast, mul st meil kolmel oli hiiglama tore päev, aitäh päikese eest, mida minusugune kontorirott ammu pole näinud, aitäh Pakasemutti mängimast, me saime logi kirja, 3 mutti tänavad!

26 veebruar 2018 leidis Arvo [arvoaljaste]

Vabariigi aastapäeva tähistasin nii, et käisin paraadil osalemas Haapsalus Kaitseliidu ridades, sain ka hiljem Kaitseliidu teenetemärgi teenete eest, millest mul aimugi pole. Teenetemärk ise on uhke, sinimustvalge ja tekitas hea tunde küll.

Plaan oli aastapäeva tähistada põhjalikumalt suusatades pühapäeval Virtsust Viirelaiule, seejärel edasi Muhu saarest allpool olevatele Võilaiule ja Pühadekare laiule.

Hommikul näitas -18 kraadi sooja, sobilik suusailm ulgumerel. Ja kuna treener ütles, et poksi eestikaid me Tallinnasse samal päeval vaatama ikkagi ei lähe, siis polnudki enam midagi mõtelda.

Sõitsin penidega Virtsusse letti, viskasin suusad alla ja hakkasin kütma. No sain tervel 300 meetrit nii sõita, kuni sain aru, et äkää, nii see asi ei käi. Viire kurk, mis mandri ja muhu vahel on, on eriti rets paik ja seal tekib jää, siis see paisatakse tükkideks, niimoodi loputatakse mitu korda üle ja jääb selline terva klibu maha, kus võid oma jalad murda. Rääkimata suusatamisest.

Kõndisin ikkagi Viirelaiule ära, oli ikkagi päris vahva. Tuul näpistas nägu ja isegi koerad ei suutnud joosta vaid vaevaliselt trampisid selles maastikus. Hiljem lasi üks koer Virtsusse tagasi jõudes loomulikult jalga, sai siis see maha jäetud ja teisega veel Virtsust põhjas oleval Kõbaja laiul ära käidud.

Nüüd ootan, et jäätee ikkagi lahti tehakse. Tänase kuupäevaga alustati uuringuid Hiiumaa jäätee osas. Loodan, et nädalavahetuseks saab Hiiumaale autoga, saaks ka sealseid laidusid vallutama hakata. Ja seal on loota siledale jääle, mille peal saan ehk ka rohkem suusatada.

18 august 2017 leidis Sigrid ja Gerli [siku77]

Firma suvepäevad viisid meid Viirelaiule. Ei saanud siis ka logimata jätta. 35st inimesest valisin seltsiliseks Gerli, kes tuli minuga avastusretkele saare keskpaika. Saar on mõnus! Paistab, et Priit ja Veiko on end seal mõnusalt sisse seadnud. Tagasitulles meri tormas aga sellest ei pea rääkima, sest kõik jõudsid tervena virtsu tagasi.

15 august 2017 ei leidnud   [tunk]

Pühadekare aarde peitmiselt tagasi jõudes oli õhtu juba käes, niisiis püüdsin leida ligipääsu rannale, et seal ööbida ning hommikul kohe Viirelaiule minna. Proovisin kahte teed, mõlemal pool tulid hoovid ette. Lõpuks parkisin Võiküla munakiviteele, võimalikult serva, et sõidukid mööda saaks, ja magasin autos. Ärkasin peaaegu esimese valgega, hommikusöögi kõrvale tegin jalutuskäigu, otsides sobivat rada mere äärde minekuks. Päevavalgel nägin gepsu kaardil toodud teed, selle kõrval ka eravalduse silti, mille juurde lisatud märkide kohaselt oli seal keelatud õnneks vaid mootrsõidukiga liiklemine ja tuletegemine. Jalgratta ja matkaja kujutise ümber ilutses paljutõotav roheline ring. Kuna samas kõrval aias toimetas parajasti üks vanem daam, siis tervitasin ning küsisin viisakusest kas ma võin sealt läbi Viirelaiule minna. Tema vastu: "Aga millega? Jalgsi või?" Noogutasin: "Jalgsi jah." Mispeale eideke kostis: "Öh-öh, vöib vöib, nönnapalju kui kulub!" Tänasin, võtsin oma varustuse kaasa ja hakkasin mere poole astuma, sinna oli heinamaade vahelist rada mööda umbes 1 km. Igatahes üle selle õue, mis näeb välja nagu nõukaaegsete sõidukite romula, lubatakse jalgsi randa minna.

Vette astudes pidin Crocsid üsna kohe jalast ära võtma, sest pehme muda kivide vahel oli nii sügav ja nätske, et imes jalatsid tugevalt endasse. Sügavusjooni maa-ameti kaardil olin eelnevalt vaadanud, kuid kahjuks seal alla 2 m ühtegi tähistust ei leidnud. Seevastu internetis otsingut tehes jõudsin säärase infoni. Lastelaager, matk Muhumaalt jalgsi ja parvega Viirelaiule. Mõtlesin, et kui juba lapsed lähevad siit jalgsi üle, siis äkki tõesti maastik 3.0 :o) Varsti aga järeldasin, et tõenäoliselt oli selles lauses rõhk sõnal "parvega". Sest kuskil 200 meetri pärast tõusis mul vesi üle pea. Ujusin veel sealt ligi 300 m edasi, kuid saareni jäi siiski veel arvestatav 700 meetrit ning ma ei teadnud kui laugelt põhi Viirelaiu pool tõuseb. Kuna mul on üks varasem ebameeldiv kogemus sarnases situatsioonis riskimisega, siis tõmbasin parem tagasi rinnakõrgusesse vette ja kammisin seal horisontaalset piki Muhu randa, et leida leetseljakut, mis aitaks mööda põhja astudes kaugemale saada. Seda ma siiski ei leidnud. Proovisin veelkord ujumist, kuid üle poole tunni varahommikuselt jahedas meres tähendas, et kere hakkas vaikselt maha jahtuma ning pidin löödult tagasi randa naasma.

Praegu netilogi kirjutades ja uuesti maa-ameti kõrgusandmeid uurides, näen küll, et kaardile on kantud ka alla 2 meetri mõõtusid. Nüüd saan aru, et enda valitud stardipunkti 58.54700, 23.40470 asemel oleksin pidanud alustama hoopis kõvasti põhja poolt Kalama rannast: 58.55336, 23.40385. I'll be back!

16 juuli 2017 leidis Janno [janno]

Lahedad inimesed ja väga äge ettevõtmine saarel. Isegi külma õlut saab.

16 juuli 2017 leidis Janno, Laura ja Teet [teet]

Saarele on hiljuti ehitatud ka väike ujuvkaiga sadam ning saar on paadiga kenasti ligipääsetav. Kaitasu ei küsitud, kuid viisakas oleks kohalikust kaubandusest vähemalt midagi osta.

12 veebruar 2017 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]

Ega´s muud, kui Leitud!

17 jaanuar 2016 kommenteeris Sven [234u]

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Aarde taastas uutel koordinaatidel tundmatuks jääda sooviv tubli geopeitur. Suured tänud talle. Varsti on uudiseid oodata ka aarde omaniku vahetuse osas.

7 august 2015 kommenteeris Sven [234u]

Karta on, et selle aardega on ühelpool. Endal mul plaani sinna sattuda lähitulevikus pole. Aga olgu ta hetkel veel "ajutiselt" kättesaamatu.

7 august 2015 kommenteeris Sven [234u]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

7 august 2015 ei leidnud A ja M [mooritz]

Kirsike oli taas endale paadi sappa saanud ja tiirutasime mööda läänemaa teid sellega vee poole. Lõpuks jõudsime läbi aarete kohale Linnuvaatleja 5 juurde ja siin tundus paras paat käru pealt vette trügida ja teekond Viirelaiule ette võtta. Kohalik paadimees hoiatas madalike ja kivide ees, mis oma nina veest välja ei pista ja me olime merel.
Madal oli kohe alguses, nii et sain kondiauruga paati edasi mölada kuni vesi enam madal ei paistnud ja siis sai Alex paadimootori käima vedada ja vaikse loksumisega jõudsime probleemideta Viirelaiule. Juba lähenedes tundus meile, et saarel on liikumist. Nii oligi, terve brigaad töömehi kõpitsesid saarel kena majakest elamiskõlbulikuks . Mõtlesime hetke ja otsustasime ikka randuda ja meestele suunda võttes jalutasime lammastest mööda. Need elukad olid väga viisakad, muudkui teretasid-mää ees ja mää taga. Ka laiul tegutsevad mehed olid viisakad ja võtsid meie tere kenasti vastu. Rääkisime ka oma tuleku põhjustest ja peremees vaid viipas , et jah minge, see seal vana hoone taga. No kui kohalikud teavad asjast ja nii positiivsed, siis olime meiegi täis indu ja suundusime "lambakommide"vahel laveerides objektile. Alex toetas navitädi nullis paika ja siis otsisime ikka jupp aega. Otsisime ,mis otsisime, kuid aaret me ei leidnud. Midagi nähtavat ,nagu eelmine leidja näinud oli, meie silmad no ei näinud. Kuna levi oli laiul tundub vaid et ühes nurgas, suure kivi otsas, siis sealt helistades sain lõpuks viimase leidja ja Alex samal ajal peitja toru otsa teises nurgas, kah kivil istudes(seega levi viga pole seal). Mnjaaaa. .. otsime õiget asja õigest kohast, kuid tundub, et aare on jalutama läinud ja lammaste ülekuulamine tulemit samuti ei toonud :(. Majast mööda jalutades tundis peremees huvi kas leidsime. No tunnistasime siis et es leidnud(kiiresti küsitleti tema poolt ka ehitusmehi, aga need polnud ka võtnud), aga laiul olla oli ikka vahva. Tagasiteel suutsime rannast lahkudes end kivi otsa ajada, natuke kiikusime seal kuni raskuskese meid kivilt ää aitas ja siis pidin ökulit mängima ja veest kõiki kiva vaatama. No üks krm jäi ikka kahe suure sinisilma vahele, sellele saime pihta :(, nüüd tiivik näost sinine .
Kaldale saime taas mõlades, sest keegi oli vett vähemaks joonud ja kive paistis rohkem. Nüüd aga mõtleme, et see on igavesti koht grillimiseks ja tsillimiseks, siia Linnuvaatleja 5 juurde võiks mõne üritusegi teha ;)- Kuramuse rööv-päkapikud ma ütlen :( Igatahes tundub, et selle aarde eluiga on vist otsas ja uusehitusi on sinna hunnik tekkinud ning ega polegi väga mõnus seal teiste elu segamas käia... muidugi mullivann ja sealt avanev vaade...oijeahh! Aitäh peitjale siia peitmise eest!

25 juuli 2014 kommenteeris Sven [234u]

Tänud reix-ile :) Pärast temaga konsulteerimist kustutasin algse vihje, kuna asjaolud objektil on muutunud.

23 juuli 2014 hooldas Reigo [reix]

Hooldus tehtud - karp vahetatud.

23 juuli 2014 leidis Reigo [reix]

Kajakil ümber Muhu - päev 3, aare 13. Ja olengi selle majaka all, mis eile õhtul nii kutsuvalt plinkis. Virtsu linnuse juurest läks täpselt tund. Praamide vahelt mahtusin ilusasti läbi ja ka kai äärde saabunud kaubalaevast sain mööda. Tuul ja kerge laine olid tagant, mis nii viga minna. Saar oli rahvast täis, käis hoonete kapitaalremont, üks tundus päris nullist üles löödud, maani aknad ja puha. Ei tea, mis seal edaspidi kavas, miski turistilõks? Aare oli kohas, kus vihm peale sajab (vihje ei päde) ja sinna ta ka jätsin peale karbi vahetust. On küll suhteliuselt avalikult ja ilmselt kohalikele ka silma jäänud, kuid ehk ei viska ka edaspidi ära. Nüüd tuleb pikem ületus, linnulennult ca 14 kilti ja järgmine peatus juba Saaremaal. Seiklus jätkub...

7 juuli 2014 soovis hooldamist Mihkel [mihkelp]

Karp katki ja ajab vett sisse. Vajab asendamist.

7 juuli 2014 leidis Mihkel [mihkelp]

Perioodil 6-9 juulini leidsime 26 aaret Muhumaalt, Virtsust, Kesselaiult, Viirelaiult, Kõinastult ja Tallinn-Virtsu maanteelt. Suured tänud kõikide aarete peitjatele!

Peale Võikülas tiirutamist ajas lahke külamees oma auto eest, et me saaks randa pääseda. Kummikaga aerutasime u. 20 min. Viirele. Aarde lähedal olid lambad lahti. Vist on mõni lammas aarde "leidunud", sest karp ei sulgunud enam korralikult ja lasi vett sisse.

20 august 2012 leidis Kopr [kopr]
Kõige raskem oli aarde leidmise juures sõudmine Viirelaiule. Aare ise oli väga heas seisukorras.

20 august 2012 leidis Sjoma [sjoma]
Sai siis täna see aare üles leitud.

5 veebruar 2012 leidis Hanno [hanno5000]
Kiires tempos üle jää, majaka juures hirmutasin paari rebast, ei tea mida nad sealt küll otsisid... logiraamatus nende nimesid igatahes polnud, enda oma panin aga sinna küll.. Ja siis kihutasin jälle üle jää tagasi, päris sportlik matk oli, kuid praami lasime ikka nina alt minema :). Aitähh!
http://www.endomondo.com/workouts/naK5G4i19yw

14 august 2011 leidis Urve ja Hannes [jussike]
Oleks tahtnud pisut rohkem ringi uudistada, aga meri oli täna meie vastu ja nii tuli kiirustada tagasiteele. Aitäh lahkele paadikaptenile, kes tuult ja laineid trotsides meid enne Kõbajale ja siis Viirelaiule viis. Kui juba laiule jalad maha saime, oli edasine ainult vormistamise küsimus. EV, J: piirivalve mütsimärk, 2 konnapoega.

26 juuli 2011 leidis agk [agk]
Leidsin! EVEJ

26 juuli 2011 leidis Maarja, Aleksander, Andreas ja Mikk [kimkuul]
Meie kajakiretke teine leid. Leid ise lihtne, ainult nõgesed ei avaldanud vähimatki austust otsijate vastu. EVEJ

26 juuli 2011 leidis maarja [maarja]
Leitud :-) EVEJ

26 juuni 2011 leidis pilditibi & [alksy]
Oi kuidas mulle paadisõidud meeldivad! Aaret sain ikka natuke aega otsida, kuid vihje aitas. Tänud peitjale toreda meretaguse aarde eest. V: jubina J: lõhnakuuse. Tänud pilditibile piltide eest.

12 märts 2011 leidis Paavo ja Triin [trine]
Kui ma pärast Moonsundi sumpamisi ja parkimisharjutusi viimaks suusad alla sain, oli tunne, nagu oleks tiivad selga kasvanud. Märtsis siis viimaks tuleb meelde, et suusatamine on täitsa lahe! Jää oli kohati liigagi libe, see merelaht oli sel talvel nähtutest kõige siledam ja lumevabam. Paavo kihutas ees minema, mina uisutasin ja pildistasin vähe mõõdukamas tempos, ega saanud arugi, et see teekond võiks kuidagi raske olla... naha sain märjaks, aga geopeitumise isu veel üle ei läinud. Nii tuligi otsus saarele jääda, aitäh öömaja eest ja pikk pai geopeituritele, kes oma romantikapaketist sooja vett ja seepi loovutasid :)

12 märts 2011 leidis Triin & Paavo [speedy]
Kui auto on kahte jalgrattast ja ühtesid suuski täis tuubitud, tuleb neid ka kasutada. Kui etenduses on seinal püss, peab see pauku tegema, eks. Püüdsin madala esiveolise autoga Moondsundi parklast kaardi ja looduse järgi ikka 150 meetrit lähemale trügida. Napilt sain ühesuunalisel lumelörtsisel traktorirajal poolele teele kui jalg ja pea käskisid peatuda. Ma polnud üldse kindel, et ma autoga suudan selle 50 meetritki tagasi tagurdada. Kogusin end, lülitasin elektroonilised kontrollid välja ja tegin proovi - õnnestus. Läheneva prouaga nõu pidades parkisin masina sinnasamasse maja juurde ristmikule. Ta veel ütles meid valmistumas nähes, et kui auto hilja peale ikka alles on, tulevad otsima :-)
Triinu valik suuskade kasuks oli muidugi puhas kuld, sobisid ideaalselt. Eriti alguses mereni, mis läks allamäge. Mina nägin seal rattaga kurja vaeva, aga sain selle ikka üle põllu ja kõrkjate vee-, s.t. jääpiirile lükatud. Edasi oli ikka meeldivam, sai isegi hädaga sõita. Kuna laiule tahtsin mööda merd võimalikult lähedale saada, siis sõitsin kohati läbi 20 cm vee, teadmata ja nägemata, kas seal all on vesi, jääpragu või jää. Õnneks sõitsin nii kiiresti vett pritsides, et peale vee midagi ei tundnud. Lõpuks olin väsinud ja õige sutsu enne Triinu kohal. Istusin mingi asja peale ja jäin teda ootama. Kõht oli tühi ja Triinul oli veel viimane imehea võileib Kesselaiult alles. Kui see pintslisse pandud, mõtlesime et otsime ka aarde üles. Kuna ma olin 50 meetrit enne aaret gepsu tasku pannud ja aimasin, kus aare peitub, hakkasin neid auke läbi kolistama. Kui seal karpi ei leidnud, tuli ikka pilli piiluda. Nojah. Hea, et aaret võikut pugides sisse ei istunud ;-) Logisime, mõtlesime Pilditibi jäetud vidinale funktsiooni ning vähemalt mina hakkasin üha enam mõtlema ka tagasiteele, mis oli raske. No ja nii läinudki. Rattasõit oli teekonna meeldivam osa. Igaks juhuks järgisin tuldud trajektoori, sest kell oli ka juba päikseloojangujärgne ja ma ei soovinud uusi auke katsetada. Raskeks läks see matk siis, kui uuesti maale, lumemudru sisse jõudsin. Oi ma mingi hetk arvasin, et ma ei taha enam geopeituda ega rattaga sõitaaaaaa ;-S
Lõpuks paistis siiski päästev auto, mille juures ma kõik märjad riided ära vahetasin ning uuesti pehmele istmele istudes rooli taga end päris hästi tundsin - sai ju ära TEHTUD!
Nüüdseks oli teada, et jäätee on juba suletud ja tegelt on ju Saaremaal ka seitse aaret leida ja pühapäeval kohustusi pole ja teised geotiimid ka erinevates spaades jne. Lühidalt - kaalusime ja otsisime erinevaid variante, et Saarele öömajale jääda. Siinkohal suurimad tänud Linnapreili emale ja noorimale õele, kes me vastu rohkem kui külalislahked olid! :-) Infoks, et Grand Rose spaas polnud sel õhtul mitte ainsamatki vaba tuba ja GO Spa neiu arvas, et 82€ on hea hind küll kell 21 jõudes ja 09 lahkudes. Aitäh headele inimestele! Ja aare oli ka ideaalses korras. Aitäh veel ühele laiule kutsumast, Sven!

6 märts 2010 leidis Heiki, Rainer, Ott, Jaanika, Jaana [kohalikud]
alustasime matka samuti kyla alajaama juurest. seda saart on kaardi pealt ikka tunduvalt lihtsam vaadata kuid hoopis raskem on kohale minemine. tundus palju palju lyhem tee, kuid see lumes sompamine on päris väsitav. igatahes nii kui saarele jõudsime siis vaatasime ilma gepsu abita niisama enne ringi ja esimese asjana hakkasid silma just täpselt õiged asjad, kus juhuslikult leidsimegi aarde. nii, aeg siis tagasi kodu poole sealt liikuma hakata, kuid oli juba täitsa pimedaks läinud. õnneks juhtus olema meil sedapuhku hea varustus kaasas ja sai veidi valgustada rada. tagasi minemine polnudki nii lihtne kui tundus ja topelt jää tegi retke raskemaks, seal vahel oli piisavalt vett, et me kõik endal jalad märjaks saime. aa ja veel see et tagasi otsustasime minna sadama poole(NB jää on seal kehvem ja soovitan minna siiski alajaama juurest)

14 veebruar 2010 leidis Raina, Ivo [voks]
Suusaretk sõbrapäeval "sõbra" juurde. Kuid sõpra ei olnud kodus. Kedagi ei olnud. Aga lumi oli kõhuni. Aarde leidsime kiiresti. V: sinine elukas J: mobiili kott

31 jaanuar 2010 leidis Laurikas, Maku, Mark [laurikas]
Peale Kessul käimist ja väikse lumetormi kätte jäämist tundus Viirelaiule minek algul enesepiinamisena :P Aga et ilm oli taas ilusaks läinud ja jõudu ja jaksu oli, siis tagasi me ei kohkunud ja otsustasime teekonna laiu peale ette võtta. Ühtegi head lähenemisteed ei olnud ja jätsime auto elektrialajaama juurde, et sealt jala mereni minna. Lund oli kõvasti, kohati lausa puusadeni, aga kui jääle jõudsime, oli edasi juba lihtne. Jääolud olid väga head, laiu pool oli tuul jääd liigutanud ja kohati oli uus jää pisut kahtlane. Õnneks valitud marsruut oli hea ja saime kuiva jalaga nii kohale kui ka tagasi :) Tänud aarde eest :)

31 jaanuar 2010 leidis Maku, Mark ja Laurikas [maku]
Peale Kessut tuli ka kustutada Viirelaiu punane tuli ja süüdata roheline :). Matk algas Või küla alajaama juurest. Algul pea pool kilomeetrit põlveni lund nii põllul kui kadakate vahel. Siis paarsada meetrit roogu millest tuli läbi pressida, kohati oli tunne nagu sein oleks ees. Nüüd jäi vaid natuke üle 2km aardeni. Aarde leidsime momentaalselt, kolasime üksikutes majades ja asusime tagasi teele. Kessu tripil polnud vett praktiliselt kuskil näha siis siin oli vesi nii mõnegis kohas näha. Kuigi jää on paks ja soovitan kõigel Viirelaiu aare ära võtta. Jääolud on kindlasti Saaremaa pool paremad... Päeva lõpus proovisin 16km lumes sumpamise peale teha põlvetõstejooksu aga see lõppes kiiresti kuna sääremari lõi krampi ja leidsin end pehmes lumehanges :)

31 jaanuar 2010 leidis Laurikas, Maku ja Mark [mark]
Pärast Kessu 2-e võtsime tegime kiire varude täiendamispeatuse Kuivastu poe juures ja siis võtsime ette Viirelaiu. Kuna tundus, et kõik vähegi sõidetavad teed, mis viiksid meid rannikule lähemale on paksu lume all siis parkisime auto Võiküla elektrijaama juurde ja sealt tipatapa aarde poole. Lumi oli keskmiselt kuskil põlvini ja siis jõudsime rooni, kust algas päris põnev etapp meie teel. Selgus, et kuna roostikus tuul lund minema ei puhu siis on seal lumi paksem ja veel paksem oli muidugi roog ise ja sealt läbi murda oli üksjagu väsitav aga ka lõbus omaette. Laiule lähenedes otsustasime, et otse ei ole mõistlik minna paksu lume tõttu saarel ja tegime kerge kaare ümber saare. "Lõikasime" pisut üht rootukka ja leidsime sealt paadi, mis oma välimuse järgi on seal juba päris mitu aastat viibinud. Aarde leitud kiiresti. Pärast leidu kiikasime ka paari majja sisse. Väike teepaus ja tagasi. Tagasitee oli oluliselt kergem roostikus oleva raja tõttu. Oli üks tore päev ning füüsiliselt kõige raskem geopäev siiani mu elus aga ülilahe oli!!

22 august 2009 leidis Miki ja Blond [miki]
Õnnestus saaremaalt leida turismitalu, kes tegeleb ka oma majutajatele kajakirendiga. Järgmine õnnestumine oli kokkulepe, et ka mitte ööbijad saavad seda kajakki kasutada. Kuna katuseraamid olid suht nigelad ja tuul üsna kõva, siis tiksusime 50-60ga Sõrve kandist Muhu teise otsa, tassisime viimased sadakond meetrit läbi kõrkjate ja tuld saarekese poole. Poole tee peal selgus, et colorado 300 ei ole sugugi nii veekindel, kui ta kirjelduse järgi olema peaks ning viskas pildi taskusse. Mistõttu lahendasime esimesed paar tundi aaret kirvega. Tuul läks järjest kõvemaks, laine suuremaks ning väljas hämaramaks. Lõpuks tuli ikkagi telefoni teel konsulteerida, et kuhu serva see null ikkagi jääb. Algaja siis seletas nii palju kui oskas ning edasine oli vaid vormistamise küsimus. Ei võtnud ega jätnud. Vihma hakkas sadama just sel hetkel, kui kajak auto katusel korralikult kinni oli ja liikuma hakkasime. Korda läinud päev, tänud peitjale :)

18 juuli 2009 leidis Lauri ja Ermo [pioneer]
Korduvalt on praami aknast seda majakat vaadatud ja mõeldud, et kuidas see koht võiks välja näha. Nüüd on ta siis nähtud. Aarde leidsime koordinaatide järgi ja pärast nuuskisime hoonete vahel. Aare korras. EVEJ. Suured tänud peitjale selle ja kõikide teiste aarete eest ning samuti selle eest, et abistas Suure Väina dessandi korraldamisel! Super päev oli!

18 juuli 2009 leidis Pioneer och algaja [algaja]
Viimane paadimatka aare. Seal oli vesi juba soojem kui õhk. Veepind oli nii sile, et selle oleks võinud vabalt peeglina seina peale panna. Kahemeetrised nõgesed ka enam ei seganud (Kesse peal oli kadakakursus juba läbitud ja mingi nõges on selle kõrval kökimöki). Peale leidmist tuiasime lähedalolevates ehitistes. Enamvähem lõunaküljel on ka hirmus kruusavall, mis ei ole siiski teetööde alguse tähis vaid 2005 jaanuaritormi töö. Aga seda saime alles siis teada kui olime paadi juures tagasi ja lihtsalt solberdasime soojas vees. EVEJ

13 juuli 2009 leidis Jan [muhujan]
Päris pikalt kaalusin kas Kessu 2 või Viirelaiu. Siiski tundus atraktiivsem Viirelaiu aarde otsimine. Eks vist osalt ka sellepärast, et raamatus palju logisid ees ei tundunud olevat. Kanuu, süsta ja muude kergete veesõidukite omanikele võiks vihjeks olla 58°32,393' 23°23,948'. Viirelaidu sõites nägin üht selle suve kenamat päikeseloojangut. Selle aarde juures on peitja ka pisiasjadele mõelnud. Minu puhul näiteks pani ta majakas tule põlema, et mul liiga pime otsida poleks ;) Suur tänu talle selle eest! Aarde leidsin kiirelt. Logisin ja jätsin paar kleepekat. Tagasiteel Muhusse tõusis merel paks udu ja seetõttu kaotasin auto ära ning aerutasin ligikaudu kilomeetri valesti. Hea, et geps siiski kaasas oli ja asja lahendas. Kokkuvõttes oli väga meeleolukas reis. Soovitan soojalt.

2 juuli 2009 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".