Tüüp: Multiaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 4.0, maastik 3.0 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Tegemist on mõistatus-multiaardega. Koordinaat viib otsingute algpunkti. Aarde leidmiseks jälgi vihjeid. Seega antud koordinaatidel leiab nn eelaarde, mis juhatab põhiaarde juurde.
Läheneda saab mööda rada. Võib-olla saab ka jala märjaks.
Raskusaste suvel kerge, talvel raskem (eriti lumega).
NB! Pinnast lõhkuda ja kaevata ei ole vaja.
Ära tekita oma otsimistegevusega liigset geoerosiooni, selleks puudub vajadus.
Palun Teil aardeleiu registreerida ka rahvusvahelisel lehel.
Vihje: Peidik ei ole päris looduslik, vaid peitjate poolt loodud. KÄND. Aare asub kännu all. Lumega leidmine raske
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://www.okupatsioon.ee/algus.html
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Lõpp-punkt | Geokontroll 16/7 |
Aarde sildid:
lahe_teostus (6), soovitan (4)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1VTD7
Logiteadete statistika:
103 (89,6%)
12
4
2
0
0
0
Kokku: 121
Eile möödus täpselt 80 aastat sellest traagilisest sündmusest.
Alguses oli asi lihtne, lõpus oli veidi ikka otsimist - väga hästi peidetud. Indrek õnneks märkas, samal ajal kui mina muu objektiga tutvust tegin. Aitäh peitjale!
Vaatasime kivi üle, kogusime vajalikud andmed ja jalutasime lõpp-punkti. Jalad märjaks ei saanud, ehkki madalaid kohti esines. Lõpus oli Miku silm teravam ja tema sai karbi kätte. Aitäh!
Plaan oli ka siin enne kõrghaljastuse tekkimist ja putukarünnaku algust logi kirja saada. Nii ka läks. Vaatasin mälestusmärgi üle, sain edasised juhtnöörid ja liikusin lõppu. Ei saaks öelda, et see just paari minuti teema oli aga ülemäära ka aega ei kulunud. Tänud ajalugu meenutamast!
Algusest sai ruttu edasi liikuda ja õige paiga leidsin kergelt, aga seda aaret andis ikka otsida. Ma otsisin millegi päras midagi hoopis teistsugust. Peale 20 minutit, kui asi hakkas juba nõmedaks muutuma, otsustasin, et katsun kõike. Ka seda ilmselgelt valet asja. Ja seal see aare muidugi oligi. Lahe! Suured tänud!
Metsa olen ikka sattunud, aga hea, et mitte sellises tähenduses, nagu aarde nimes seda mõeldud on. Kui algusest sai siva minema, siis lõpus läks ikka väääääääga palju aega. Lõpuks vantsis Kaups kohale ja kahekesi otsides leidis tema ka aarde. Maskeering oli väga tõetruu.
Kui juba sellise matka olin siia ette v6tnud siis otsustasin vähemasti 6nne proovima tulla. Lund oli muidugist poole p6lveni ja isegi mälestusmärk oli kogu pikkuses lume alla mattunud. Tiirutasin mis ma tiirutasin aga ei suutnud ma sealt midagi leida. Eks ajan lume kaela. Seda ju siin jagus. Natuke lootsin et äkki on kellegi eelneva jälgi kusagi ees ja kirves 6lal tegin antud aarde nimel oma paari kilomeetri jagu küll lisasamme, kuni aru sain et nii nyri kirvega ja nii paksu lumega pole lootustki. M6ni teine kord
Meil jäi aare leidmata, käisime küll kõva 40 minutit ringi ja vaatasime puid ja poosaid, kuid ei suutnud aaret leida. Vôibolla oli asi meie tähelepanematuses võibolla lumerohkuses. Käisime otsimas neljakesi:))
Tore, et foobiad meid siia metsa taaskord juhatasid ja võtsime lõpuks ette ka Metsa aarde külastamise. Leitud juhised olid igati loogilised ja selged ning peale väikest jalutuskäiku sai ka aare kiirelt leitud. Põnevad kohad, hea et neid paiku ja sündmusi veel mäletatakse ja meeles peetakse. Loodetavasti ei lase ka geopeiturid rada võssa kasvada. Aitäh!
Nullist panime sõbraga lihtsalt loogilises suunas. Oli kaugemal kui algselt eeldasime, oleks peaaegu juba tagasi pööranud, et nulli rohkem uurida, aga õnneks läksime veel veidi edasi. Peidiku leidmine oli väga elevust tekitav, tänud super teostuse eest!
Geomoosi juurest oli loogiline jätk tulla metsas redutajatele püstitatud kive otsima. Kuna aardekirjelduses viidatud link enam ei toimi, siis otsisin Googlest pärast infot juurde ka. Igati põnev koht ja põnevad sündmused.
Nullis vaatasin kivi üle ja võtsin juhised lõppu. Eks see lõpukoordinaat veidi möödas ole, aga lumevabal ajal ja lihtsalt avatud silmadega seal lähistel ringi vaadates jäi otsitav kergesti silma.
Tänan peitjat, sest taaskord ei oskaks siiakanti niisama sattuda.
Sõrmed moosist puhtaks limpsitud jäi veel üks aare otsida. Mälestuskivi leidsime ja värske jäljeraja ka. Mööda juba sissekõnnitud rada oli hea jälgi ajada ja aarde juurde jõuda. Lõpus pidime küll ise otsima, aga Karli terav silm märkas aaret.
Kohe kohe saabub uus päev. Meie otsustasime tänast päeva just lõpetada selle aarde juures. Olin nullis juba ahastuses, et mida värki, kas tõesti jääb mul selle päeva aare korjamata. Lõpuks siiski ilmutas meile õige asi. Nüüd saime tunda selle kandi rõõmu. Internet oli täiesti kadunud ja telefon ei soovinud meile mingit infot anda edasi liikumiseks. Peale minutite ja minutite viisi mööda platsi jooksmist, tuli siiski mingisugune inerneti post ette ja saime ikka lõpu poole liikuma hakata. Kohapeal olime ikka päris jupi aega geopimedad, kuni lõpuks avanes meile peidik ja saime logi kirja 10 minutit enne südaööd. Väga vinksvonks aare. Tänud peremehele.
Geomoos söödud ja kiidetud, kiikasin kaarti ja pakkusin välja, et kuigi sellel aardel on "lumega võimatu" silt küljes, me võiks proovida vähemalt esimese punkti üles leida. Lisaks märkasin ma, et lähikonnas on üks huvitava nimega järv. Nimelt samasuguse perekonnanimega inimesi, kui järve nimi, oli meil sedakorda kaasas lausa 3 tükki. Eelaarde leidsime kiirelt, lumi oli just vastavalt õige koha pealt ära sulanud. No ja siis teravsilm Gert pakkus ka välja, et vaataks õige selle lõpu ka üle. Jalutasime siis edasi ning nii uskumatu, kui see ka pole, meil õnnestus üsna lumisel ajal ka lõpp tuvastada. Nimelt just selle koha peal polnud taas kord lund üldse. Jube ägedalt peidetud, puhas Gerdi "pime õnn" ja teravad silmad tõid meil kastanid seekord tulest välja. Aitäh toreda aarde eest! Ja nüüd edasi järvele :)
Pärast uhke jõulukalendri imetlemist ja geomoosiga maiustamist oli soov veel metsas olla. Aarde nime põhjal ei osanud siit midagi oodata, nulli jõudes saime selgust ja juhised edasi liikumiseks. Kohati lumi kandis, samas jälle vajus jalg korralikult lumme, aga siksakitades sobivaimat jalgealust otsides jõudsime sihtpunkti. Pisut oli tiirutamist, aga lõpuks jäi kahtlane koht siiski silma.
Aitäh peitjale.
Eelaare leitud sättisime end ka matkama. Peagi saime aru et oleme matka, leidmis ja asukoha kindlakstegemise osas endid üle hinnanud ja sumpasime tagasi. Järgmise korrani!
Geomoosi juures arutasime järgmiseid plaane ning kuna peaaegu kõigile oli see leidmata, siis suundusime siia. Nullis saime ikka liiga kaua mõttetutesse kohtadesse vaadatud. Oleks võinud kohe arvesse võtta aarde peitmise aastat.
Kui nullist info käes, sai Sven Airi kummikud, mis küll polnud parajad, aga ajasid asja âra, ning hakkasime minema. Peitja oli meid ette valmistanud rohkemaks veeks, kui tegelikult oli. Oleks saapaga väga ilusti kohale saanud, aga eks see võibolla hetke asi ka oli.
Aaret ennast otsisime oi-oi kui kaua. Pimedas metsa all sellist sorti peidukat otsida, pole just kerge. Vahepeal olid vesised mülkad ka, nii et võtsin Rasmuse endale lambikaaslaseks, et ka tema varbad ikka kuivaks jääksid.
Lõpuks olid ideed otsas ning võtsime kõne peitjale, kelle abiga loodusesse sulandunud koha üles leidsime. Kännu kohta ikka niru :D
Tegelikult oli tore aare toredas seltskonnas ning koht, kuhu muidu poleks ju sattunud. Aitäh!
Multikat on ikka seltsis segasem teha. Algusest saime koordinaadid ja lõpus läks ikka aega, pimedus valdas meid kuni peitja meid valgustas. Tegelikult ka siis sai mitu korda vaadatud, nii loodusega ühte see kasvanud. Tänud
Siin multiaarde alguses olime juba varasemalt ühel korral olnud aga tookord oli just parasjagu korralikult vihma sadanud ja ülepea kasvav märg hein ei kutsunud kuidagi aaret leidma. Tegime tookord isegi ringi ümber sihi, et ehk on mõni teine ja parem lähenemistee aga seda me ka leidnundu. Täna käis kõik palju mugavamalt, kõrge hein oli vaevalt põlvini ja selge rada lookles otse punkrini. Aarde enda leidmisega läks mõni hetk aega, kuigi vihjepiltidelt oli selge millega peaks tegu olema siis andis teist ikka natuke otsida ;)
No siin ikka sai palju ringi tallutud. Pimedas ei tahtnud kuidagi leida. Küsisime ka peitja käest vihjet ja lõpuks sai logima asuda. Aitäh.
Väga põnev koht minu jaoks. Alati on huvitanud mis elu seal sel ajal elati ja kuidas need päevad seal välja nägid. Tänan
Alguses olen kunagi juba käinud aga ka siis oli kehva ilm ja hakkas juba pimedaks minema seega edasi ei hakanud punnitamagi. Kuna nüüd jälle siin kandis siis tuli ka see ära lõpetada. Lõpus läks veidi aega aga õnnestus siiski nimed kirja saada, tänud
Esimese hooga kihutasin õigest kohast tükk maad edasi, sest otsisin midagi rohkemat:) Kuid siis taipasin, et see, millest juba möödusin, pidigi õige koht olema. Peidukas oli väga hästi maskeeritud ja konteiner vahva, kohalikud putukad ülirõõmsad külaliste üle. Kui jõuad nende puudeni, mis pildil, siis on juba liiga kaugele mindud:)
Päeva multiks sai see aare. Alguses läks kiiresti ja ka geokontroll oli kohe sihtpaigaga rahul. Ligi saime täitsa kuivade jalgadega ja kohalike sääskede rõõmuks läks meil leidmisega ikka aega. Veidike nukraks tegev aare. Tänan raputamast.
GP lehe järgi käidi viimati metsas 619 päeva tagasi, 09.09.18. GC lehe järgi oli viimane aga [thunder], 06.06.18. Tegelikult aga kohapeal avastasime, et [sixten] oli käinud millalgi 2019 sügisel, viinud sinna uue logiraamatu ja uue karbi, mis peaks selle uue raamatu heas korras hoidma. Vana raamatu võtsime kaasa, kuivab kodus katla peab, eks näib, mis sellest saab kui on ära kuivanud.
Aga asukoht ise taas üks põnev ja suure ajalooga, kahtlemata. Eks meilgi läks seal otsimisega veidi aega, et see õige känd leida. Sai seal õiges paigas ikka ringi tiirutatud veidi aega enne, kui Annale see känd silma jäi. Väga tõetruu peidik tõesti. Täname aarde eest!
Plaan oli hea: leida üks ammu külastamata aare. Läki metsa. Logid ju andsid mõista, et pole hullu midagi, täiesti leitav. Nullist sai minema kenasti. Muidugi ei märganud alguses numbreid vaid sõitsin tagasi tsivilisatsiooni suunas interneti järgi, et üks otsing teha. Sain siis punkti paika ning kulgesin tagasi nulli poole ja kõmpisin lõppsihtkohta. Rajake läks lõpuks suhteliselt märkamatuks. Kohapeal metsas tiirutasin ikka kõvasti. Kuigi leviga oli nagu oli, siis kohati sain ka nulli kaardile ja selle taha ei saa ka peituda. Seega diagnoos: geopimedus.
Siia tõesti ei tuleks ise kuidagi. Aga nii hea, et on käidud ja kohaliku ajalooga rohkem kursis nüüd. Kurb mõelda ja kaeda aga kes ajalugu ei mäleta, see ei oska väärtustada olemasolevat, seega väga huvitav ja vajalik. Aitäh.
Ega ilma geopeituseta sellistesse kohtadesse naljalt ei satuks.Nullis oleva karbi ümber olnud must prügikott on oma aja ära elanud.Lõpus olevast kastist lasin tubli sõõmu vett välja.Logiraamat samuti nätske ja tahaks päikese käes kuivamist saada peale talveund.Tänud siia juhatamast!
Telefoni leviga oli sealkandis üsna kehvasti, seega sai mõlemat punkti ikka mõnda aega otsida. Lõpuks sai see känd siiski leitud, tänud peitjale!
Veidi pelgasin üksi sinna metsade keskele minna, aga tegelt kohapeal polnud üldse hirmus, ainult kärbsed jm sitikad segasid. Vahva peidukoht. Tänud paika tutvustamast.
Nullis läks kiirelt. Lõpus aga ei õnnestunud täpset punkti määrata, mistõttu tuli seal päris mitu ringi teha, enne kui kändu märkasin. Vihje vastas tegelikkusele. Tänud peitjale!
Teel Valgejärvele aarde juurest liikusin siia edasi. Mobiili levi kadus mingi hetk ära ning kuna mul GPS-i kaasas polnud, kartsin, et nüüd jääb üldse see aare leidmata. Õnneks sain siiski offline režiimis järgmise punkti kaardile manatud ning kõik lõppes hästi. Lõpus piilusin ühelt poolt, piilusin teiselt poolt ning lõpuks jäi üks ebakõla silma. Näppisin seda ebakõla ning oligi aare käes. Plaanisin ka siin einestada ja puhata natukene, et aare kuivaks, aga pärast käelt lahtise puugi leidmist (puugimagnet nagu ma olen, see aasta juba 4 puuki sisse söönud ennast) otsustasin kiiremas korras minekut teha. Aitäh kohta näitamast! Teekond algas kell 9 hommikul Riisiperest ning lõppes pea 9 tundi hiljem Laitse jaamas. 42.4 kilomeetrit jalutust ning skooriks 4 aaret. Tore päev oli!
Õnneks ei olnud teed veel väga pehmeks muutunud ja nii sai ka meie geomobiiliga ilma seiklusteta kohale. Esimeses punktis tekkis algul väike nõutus aga mõningane geokogemus juhatas õigele rajale. Lõpus muidugi pettuma ei pidanud. Meie täname kohta ja lugu tutvustamast!
Järjekordne nädalavahetus oli kätte jõudnud ja jalad lausa nõudsid üht sõitu. Otsustasime vaadata seekord veidi raskemaid/ajakulukamaid aardeid ja seetõttu tuli päeva skoor ka mõne magnituudi võrra väiksem. Esimese asjana hommikul kohe Metsa minna tundus hea mõte. Kaardi järgi viis aardeni mitu teed ja me valisime aerofotol kõige paremas korras tunduva tee. Tee võiski hea olla, aga paks jääkiht oli peal. Pidi väga ettevaatlik olema, et mitte jääd maitsta. Ilma kukkumiseta jõudsime nulli. Algul otsisime peidukoha raskusastmele vastavatest kohtadest, aga hiljem tuli karp hoopis lihtsamast kohast välja. Väike info analüüs ja sättisime sammud lõpu poole. Lõpus katsusin kohe õiget kohta, kuid aare ei tulnud lagedale ja ma asusin mujalt otsima. Poole tunni pärast sattusin uuesti sama kohta poleerima ja kast oligi varem kontrollitud kohas. Tuli lihtsalt veidi jõudu avaldada. Pärast samu teid mööda tagasi sõites käisin mitu korda jää peal käpuli. Süüdistan selles pingelangusest tulenevat tähelepanu hajumist :) Aitäh toreda aarde eest!
Aardele lähenedes meenus elavalt kevadine Soomaa. Või noh, esimese asjana sõitsime navi järgi üldse kellegi õuele ja tundsime rõõmu, et koerad ei suuda üldjuhul läbi uksepleki tungida. Edasi tuli aga tüüpiline kevadine teedesulamise temaatika, kus mõni tee on sile, kõva ja hangedega servatud, samas kurvi järel on tegu salakavalalt vajuva vallilise plögaväljaga. Mingi õnne läbi oli aga alati meile vajalik tee korralikult sisse sõidetud, nii et ühel hetkel olimegi nullis.
Uudistasime postkaarte. Infot oli kuidagi palju. Kui otsustasime fakte kontrollida, selgus, et selles metsas levi ei ole. Raskusaste andis märku, et nii lihtne ei saa see justkui olla. Toetustiim andis siiski rohelise tule, seega läksime jalutama. Lõpus oli umbes täpselt see, mida ootasime. Aare oli seevastu oodatust kavalam, aga Kaupo terava silma vastu ei saa ükski maskeering. Kokkuvõttes igati lahe asi, aitäh!
Esimese punktis leidsin kiiresti vajaliku info üles. Ainult väljas ei olnud võimali saadud infot analüüsida, sest koheselt oli parv kärbseid su ümber. Vaatasin kuidas ilma kaaskonnata autosse sain. Lõpu asukoht oli peagi käes, õnneks sinna kaaskond ei järgnenud, vaid jäi autos magama jäänud Henrikot valvama.
Lõpp ise klassifitseerub rubriiki, kus vaatad aardega tõtt, mõtled hetke, et miks nad küll sedasi tegid ja jätkad omi otsinguid. Aitäh.
Sellises koguses ründavaid ja näljaseid putukaid ei kohta õnneks kuigi tihti. Metsast lahkusime jooksuga sõna otseses mõttes. Tänud!
Meie tänastest leidudest kõige suurem üllataja, eelkõige just oma uut teadmist pakkunud ajalooga. Nii vahepunktist saadav info kui peidukas ise olid väga hea teostusega, samas konteiner koos kõige selles sisalduvaga märg. Logiraamatust oli korralikult suletud minigrip suurema märja siiski eemal hoidnud ja logida sai, aga üks korralik kuivamine kuluks kogu kastile siiski ära… Priidule aitäh mõtlemapanevasse kohta kutsumise ja (minule) seniteadmata ajalookillu tutvustamise eest, oli hariv :).
No ei saa aru kuidas ma selle aarde nii kauaks kõrvale olen lükanud. Kunagi vist mingitest logidest jäi mulje, et autoga ligi ei saa ja jala minnes ründavad karud :D Nii ma siis seda edasi lükkasin. Eile lõpuks mõtlesime proovida. Nulli sai põhimõtteliselt autoga parkida. Terve tee oli täiesti viisakas tavaline sile kruusatee. Ka nullist edasi sai kuiva jalaga väike jalutuskäik tehtud. Mitte midagi keerulist. Lõpus ootas ees juba mõnus peidukas :) Suured tänud peitjale huvitavasse kohta juhatamast :)
Kärss kärnas, maa külmas. Või siis pigem tegelikult auto madal, rohi kõrge jne. Jalutada ei viitsinud ning tundus, et meie valitud teed pidi autoga ei saa. Mõni teine kord..
Esimeses punktis maadlesin suure sisalikuga, täpselt risti-põiki jalus, mitte et ma niiväga kardaks aga katsuda ka ei tahaks. Raja leidsin, punkri ka aga aaret ikka andis tuustida, väga kaval teine, tänud! Vähemalt on nüüd teistel korralikud georajad ees, väga hariv mõistatus, ei teadnud enne sellest midagi, meeldis väga!
Väike kõrvalepõige NKT radadelt. Hämmingut oli siin omajagu. Esiti püüdsin lõpu kirjeldust rakendada algpunkti peal, sest see pisiasi, et tegu on multiaardega, oli kahe silma vahele jäänud. Loomulikult see edu ei toonud. Ega lõpuski palju parem polnud, sest suutsime vihjet valesti tõlgendada ja selle tulemusega õige koha välistada. Lõpuks siiski saime logiraamatu kätte. Logiraamat tiba niiske. Aitäh peitjale.
Täitsa metsas, kus ikka sadas! Lõpus läks päris pikalt ja jõudsin põhjalikult läbi liguneda. Õnneks pole ma suhkrust :o) Geokontroll on selle aarde juures kahtlaselt ebapopulaarne olnud, tegin alles nüüd esimese rohelise!
Kiidan teostust, [armastusega] tehtud asi. Aitäh.
V: 1 EEK, J: auto
Nii lahedalt peidetud aaret polnud veel kohanud. Tänud ja applaus peitjale
Pärast väikest NKT-d oli soov ära metsa minna. Millegi tõttu oli mul eeltöös arusaam, et sinna läheb lõuna poolt ainult üks tee. Seega mõtlesime pikalt "Võõras ära tule!" sildi ees. Rauno ütles, et julge hundi rind on haavleid täis ja nii juhtuski. Otsustasime vaikselt ninja kombel rattaga läbi hoovi hiilida aga jäime tuimalt omanikule vahele. Küsis mis teeme ja kas me lugeda ei oska. Seletasime probleemi ära ja lubas õnneks siiski teed jätkata.
Nulli jõudes uudistasime mälestusmärki ja otsisime üles infokarbi järgmise punkti jaoks. Esimest korda nägin olukorda, et linnupesa on tehtud karpi ümbritseva kilekoti sisse. Ei osanud sellega midagi teha ja asetasin lihtsalt kõrvale. Mune sees polnud ja isegi kui oli potentsiaalselt aktiivne pesa, siis kõik munad oleks läinud arvatavasti usside saagiks oma asukoha tõttu. Uurisime karbi sisu. Infot oli multi aarde kohta nii palju. Ma sisestasin koordinaadid, Rauno tegi mõned klõpsud ja suundusime edasi lõpu poole.
Punkri läheduses poleks olnud kummik liiast kuid suutsime kuiva jalaga kohale jõuda. Polnud varem ühtegi metsavenna punkri asukohta külastanud, seega oli kihvt kogemus. Mõned üksikud konstruktsiooni elemendid olid nähtaval. Otsimisega läksid korralikud paarkümmend minutit. Üks hetk suutsin märgata meistriteost. Tänud aarde eest ja seda kohta tutvustamast!
"Avastasin end tõelisest metsast!!!" Nii teel aardeni kui aaret logides. Hämmastav! Õnnestus sama vihmasaju tõttu kaks korda riided märjaks saada. Eelnevaid logijaid tänan südamest igasuguste ussipiltide ja loomajuttude eest. Peale mõningat lugemist tekkis nii hea kindel tunne! Autosse tagasi jõudes otsustasin, et on aeg kummikutest loobuda - natuke suureks see kriim seal läinud, et oma eesmärki hästi teenida. Aitäh! EVEJ
Leitud ja logitud. Lõpp punkti otsimine võttis 20 min aega. Otsisin ainult silmaga, võrreldes nendega, kes hävines kõik kännud lähedal:( Lihtsalt vaja natuke kannatust. Peidik on vahvasti vormistatud, professionaalne! Kuivasin logiraamat (oli niiske) ja vahetasin minigripi kilekott uuega (vana oli ilma lukuta). Tänud peitjale!
CMIV. ...orienteerusin metsas. Punktidele otse lennult pähe. Tänan, seiklus jätkub ....!
Vihjele vastavaid peidukohti on ümbrusesse tekkinud kümnete kaupa aga ei õnnestunud leida.
Täna, 6+ aastat hiljem, aare veel logimata. Piinlik...
Täname õue kutsumast!
Oi kui palju kahtluseid selle aardega oli - Kustpoolt läheneda? Äkki on sealtkandi karu talveunest ärganud? Aare kaua leidmata? Tegelikkuses kulges kõik vägagi libedalt. Munalaskmepoolt sõites otse nulli, nullis kiire leid, karu ei näinud - hoolpis kahejalgsed, mootorsaagidega varustatud "koprad" olid edasisest teest tõkkejooksu raja tekitanud, lõpus tahtis vihma käes juba nõutus peale tulla, õnneks hakkas õige asi ikka silma kah. Tegelikult päris imelik miks siin lausa aasta otsa keegi pole käinud, polnud ju üldse ei füüsiliselt ega mentaalselt raske. Aare ise täiksa OK olukorras. Tänud peitjale kohale suunamast
Alustuseks oli probleeme tee leidmisega mida mööda saaks nulli ja mis ei läheks läbi kellegi hoovist ega kuskilt põllu pealt. Nulli jõudes sai natuke ringi vaadatud ja suhteliselt kohe ka eelaare leitud. Natuke aega sai siis selle sisu uuritud ning teele asutud. Mõne aja pärast jooksis mõnikümmend meetrit eespool metssiga koos oma poegadega meie eest läbi. See juba ehmatas korralikult ära. Läksime siis tagasi nulli, ootasime mõne minuti ja asusime uuesti teele. Jõudsime seaperet näinud kohast veidike maad edasi ja siis ma nägin natuke eespool teepeal ees seismas tohutult suurt pruuni kogu, KARU. Ta oli õnneks meie poole seljaga, aga siiski. See ajas küll pulsi lakke ja võttis jala all nõrgaks. Me keerasime kohe otsa ringi ja üritasime võimalikult vaikselt null poole tagasi minna. Siis sai tehtud kõne omanikule ja öeldud, et ta tuleks ning korjaks oma loomaaja siit kokku, meil on siiski soov logima minna. Mingi aja pärast jõudis ta kohale ja me suundusime koos logima. Siis polnud enam seda loomaaeda näha. Mingi hetke pärast ütlesin ma, et näe, seal kaugel nagu midagi on. Enam see ei liiguta nagu enne, aga siiki. Tema aga ütles, et see ainult üks väike mätas, pole seal muud midagi. Ma siis ütlesin, et enne oli see vähemalt kaks korda suurem ja liigutas. Sinna juurde jõudes tuvastas ta sealt põdra jäljed, ei midagi muud. Mina seda hästi küll ei uskunud, et see põder oli. Põdrad on suured küll aga mitte nii suured nagu see elukas meil teepeal oli. Mingi aja pärast jõudsime aardeni otsisime mõnda aega ning panime logi kirja. Tänud juhatamast ning pakkumast põnevaid seiklusi.
On ikka koht leitud. Otse oli NKT rajalt sinna vist midagi kahe kilomeetri ringis, aga kui esimene tee, mis läbi kellegi hoovi juhatas, meile ei sobinud, siis lajatas geps sinna mõnusa kilomeetri veel otsa. Tee oli ka selline kevadiselt pehme, kuid kohale me jõudsime. Esimene punkt erilisi raskusi ei valmistanud, küll aga kui edasi liikusime, siis üks hetk läks meist umbes 10 meetri kauguselt mööda metssiga koos oma pesakonnaga. Ehmatas ausalt öeldes päris ära ja läksime kohe tagasi. Ootasime paar minutit ja tegime teise katse. See kord saime umbes 10 meetrit edasi ning siis istus meil tee peal ees karu. Pärast öeldi meile küll, et tegu oli põdraga, kuid nii see nüüd küll ei olnud. Koheselt kutsusime peitja kohale, et tule võta oma loomaaiaga midagi ette, meil on vaja aare ära logida. Veerand tunni pärast ta kohal oligi ning eskordi saatel saime soovitud kohta. Lõpus läks otsimisega ikka päris kaua aega, kuid lõpuks sai siiski üles leitud. Oma raskusastet on asi täitsa väärt :) Ja aarde nimi õigustab ennast ka täielikult, metsa on ikka täie raha eest. Bioloogide maiuspala. Aga aitäh aarde ja elamuse eest!