Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare on klaaspurgiga kännu sees. Lähtuvalt Lahemaa Rahvuspargi kaitseeeskirjast ei ole aare kättesaadav 1. aprillist 15. juulini.
NB! Aare on märgitud automaatselt kättesaamatuks ajavahemikul 01. aprill kuni 16. juuli
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: soovitan (8), liikumispiirang (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1XKV4
Logiteadete statistika: 104 (97,2%) 3 6 0 0 0 0 Kokku: 113
Eelmine käik siiakanti oli asi veel lukus. Täna sai kenasti ligi. Tee peal sai lehmadega tõtt vahitud ning nullis pehmet jalaalust nauditud. Võtsime kaardipaki ja jätsime koera, pingviini, delfiini ja orava - üks tegelane iga masti eest. Täname kutsumast!
Kuivade jalgadega kohale ei saanud, aga õige varustusega pole probleemi kõndida vees. Muidugi vesi oli ka soe. Päeva viimaseks aardeks oli hea valik. Täname peitjat!
Vot see on lahe saar. Kui olime ratastega Natturi külla jõudnud asusime otsima sobivat teed saarele. Lahked külaelanikud näitasid kõige parema teeotsa kätte. Jätsime rattad sadama juurde ja edasi kõndisime läbi mägiveiste karjamaa saare poole. Kuna veetase oli suht kõrge, sai jalatsid ära võetud ja läbi mere saare poole sumbatud. Saar on pisike ja kena, eriti meeldis saare põhjapoolne osa. Tänud peitjale ilusasse kohta juhatamast.
Ka see tipp tahtis vallutamist. Täna oli siia täiesti kuiv jalutuskäik. Karjaaias tervitasid meid pisikesed veised oma vanematega. Tänud
Peale kuradisaart tulime siia.Teekond viis ka veiste juurest mööda,küll need väiksed on ikka armsad.Aardeni oli teekond täna lausa drive in.Aitäh!
Meie esimene aare, mille kogemata leidsime ja siis hakkasimegi uurima, mis asi see geopeitus on. Aitäh peitjale!
Keeruline oli teed leida, avasime elektrikarjuseid ja tulime läbi. Ehk ei häirinud väga kohalikke. Mõnusalt salapärane looduskaunis kohake ja palju linde :) Tagasiteel nägime suurte sarvedega veiseid naaberkarjamaal, kelle aias ilmselt minnes käisime. Täname seiklema kutsumast!
Täna mööda rannikut matkates piilusin esialgu sadamahoone juurest, mis olud Älvi saarele minekuks täna on. Läbi paksu udu tuvastasin, et võrreldes minu eelmise külastusega on siin hoopis teistmoodi. Mägiveised on head tööd teinud, rannajoon puhas ja täiesti roostikuvaba, lisaks teekond saarele kuiv ja kena. Loomulikult ei jätnud ma nüüd ka seda põiget tegemata. Jalutasin saarele, tegin põhjapoolseimas tipus väikese kommisöömise pausi ning jätkasin oma tänast matka, enne pimedat vaja ju Võsule jõuda;).
Aardega kõik hästi, nunnult maskeeritud ja ootab külastajaid.
Märtsi lõpus, umbes nädal enne lindude pesitsushooaega käisin üle merejää proovimas. aga jääpangad hulpisid juba üsna lahtiselt ja vette astudes oleks sügavust jagunud tublisti üle põlve. Nii suur see tahtmine ei olnud ja võtsin vastu otsuse parem suve lõpus uuesti tulla. Näiteks täna. Mõeldud-tehtud. Kohalike veiste vahelt läbi sammudes tänasin neid hea töö eest mugavama raja rajamisel. Suurema vaevata sai kohale ja küllalt madala veetaseme tõttu läks saarele jõudmine üle ootuste ladusalt. Nullis jäi aaregi kiirelt silma ja kõik tundus igati heas korras. Aitäh!
Et saarele pääseda ja tagasi saada, oli vaja natuke ikka jalanõud märjaks teha. Aga vahva retk oli. Aitäh.
Auto jätsime tee äärde viimaste majade juurde. Algul mõtlesime, et alustame rännakut kohe kalda äärest, kuid veendusime, et seal on kõrkjad ja üsna ebameeldiv maastik. Polnud siis midagi muud teha, kui jalutada aeda sisse ja kohtuda perenaise ja tema kolme valge karvapalliga, kes meid rõõmsalt tervitama jooksid. Küsimuse peale, kas ja kuidas saarele saab, oli esimene vastus, et üldse ei saagi. Sellise vastusega me rahule ei saanud jääda ja edasi usutledes selgus, et ikka on täitsa õige koht, aga jube ohtlik. Rästikuid pidi seal kümnete viisi olema ja suured nagu voolikud. Meil soovitati kummikud jalga tõmmata, kui ikka edasi minna julgeme. Jalutasime siis veelkord autoni tagasi, panime kummikud jalga ja liikusime edasi perenaiselt saadud juhiste järgi. Mõnusalt metsarajalt jõudsime sadama moodi kohta ja sealt edasi viis heakorrastatud kaldaäär ja kõrkjatesse sisse tallatud rada. Avastasime, et praegu ei olnudki tegemist saarega vaid pigem poolsaarega. Maismaa ja saare vahel oli kuiv kiviriba, mida mööda sai ilma jalgu märjaks tegemata kohale jalutada. Ühtegi ussi ega muud ohtu me ei märganud. Aarde leidsime ilusti ja sellega oli kõik korras.
Täname ilusasse kohta juhatamast, praegu ilmselt ideaalne aeg selle aarde külastamiseks.
Aare kenasti paigas... Seekord leitud ilma igasuguse tehnoloogia abita
Päeva teine samalaadne matk. Siin oli isegi kergem. Teekond oli niikuinii lühem ning vesi nii palju üle kummiku ei tulnud. Aarde leidsime kiiresti. Üllatuslikult oli enne meid seal samal päeval suurem kamp mugusid käinud. Vahva, aitäh!
See oli teine päeva eesmärk, sest suvel palju mõnusam siia tulla kui muul aastaajal. Parkisime auto enne maju ning jalutasime suure ringiga kohale. Tükk aega otsisime õiget vettemineku kohta, sest tulime põhja poolt. Lõunast tulles oleks see kohe silma jäänud. Vesi oli poolde säärde, vähemasti seal kus ma käisin, võisin ka mõne sammu rajalt kõrvale sattuda. Leid oli kerge ning nagu logiraamatust näha, siis sellel suvel juba kaks seltskonda juhuslikult leidnud. Ilus koht, aitäh seda tutvustamast.
Käsmuga asjad ühel pool, oli valida kas Pardikannu või Älvi. Valik langes Älvi peale, Platseerisime ennast vee äärde pingi peale ja korra käisin ümber nurga vaatamas, et kuidas lähenemisega on. Ei tundunud nagu väga, aga kui kohalik supleja veest välja sai ja andis kinnitust, et see on ikka õige tee, siis ajasin säärikud jalga ja läksin vaatasin põhjalikumalt. Oligi nii, et ainult natuke algust oli peidus, edasi oli juba rada konkreetsem ja astumine mõnusam. Vee ületamiseks olid ka hetkel ideaalilähedased tingimused, seega sai kummikuga paterdades mõnusasti saarele. Tänud aarde eest, tore jalutamine oli!
Oli valida - kas täna või 4 kuu pärast. No muidugi täna. Priit oli nõus autot juhtima ja tõkkepuu taga ootama. Mina aga läksin vapralt edasi 3 koeraga kohtuma. Koerad sügatud ja nende perenaiselt juhised ning hoiatus kõrge veeseisu kohta saadud, jalutasin vapralt edasi. Peagi hakkas saar paistma. Varakevadiselt mõnusa nähtavusega leidsin üsna pea ka koha, kus peaks kõrgem maariba olema. Seal oli aeg kummikud susside vastu vahetada ning vesisele teekonnale asuda. Tegelikult oli vesi siiski üsna madal, nii poolde säärde. Kummikuga siiski jalad kuivaks poleks lainetuse tõttu jäänud, nii et jalatsivalik oli igati õigustatud. Puhus mahe tuulekene, lainekestes hõljusid laisalt aardevalvuritest luiged, isegi päike piilus ja saarele jõudsin liigagi kiiresti. Kiirelt leitud aare oli oma tuulutus asendis kenasti kuiv ja heas korras. Oh kuidas mulle väikesaared meeldivad. Tänan mõnusat kohta tutvustamast.
Tänane lemmik, aitäh natuke teistsugust logimaminekut korraldamiast :).
Kuna nädalavahetuse plaanid keerati pea peale, oli vaja uued teha ja otsustasime võtta igast selliseid aardeid Põhjarannikul, millele kindlasti ei õnnestu kiiret logimist muul ajal teha. Enne seda olid veel mõned, millel mul juba leiud kirjas, niiet need jäid ainult Marise leida. See oli siis minu jaoks esimene. Lugesime natuke logisi, et saada aimu kust tasub läheneda. Palju targemaks ei saanud, kuna Mihkli logi suurest koerast hoidis soovitatud kohast eemale. Seda just seetõttu, et meil oli endal ka koer kaasas ja kesteab mispidiseks jamaks seal võib minna. Otsustasime siis vähe kaugemalt minna juba mööda rannajoont. Läksime üle heinamaa veeni, kuid kahjuks selgus, et ega seal mingit randa polegi, ainult kõrkjad. Mis siis muud kui vette ja kahlasime mööda seda kuni jõudsime kuiva kohani enne Älvit. Sealt minnes saab hetkel täiesti rahulikult ka kuiva jalaga käidud. Aarde endaga läks ikka ka aega, kuna gps jooksutas ringi ja levi oli suht nullis. Telefoni oli salvestatud niipalju, et vihje on pildil aga mis kasu sellest, kui pilti ei lae :D Mõne aja pärast puhus tuul ühe pulga neligeed ikka kohale ja saime pildi lahti. Seejärel tuli leid juba kiirelt, umbes 20m eemal sealt kus me otsisime. Logi kirja ja tuldud teed tagasi :) Tänud peitjale!
Lahke pererahvas lubas otse Älvi poolsaarele läbi nende õue minna. Ei tea, kas selleks oli võlusõna "geopeitus" või midagi muud. Aare ise oli poolenisti täitsa väljas ja vahtis meile otsa. Eeldasime, et see ei pea nii olema, veidi maskeeringut poleks paha. Tagasi tulles saime tõelise paduka osaliseks, nii et see reis jääb igavesti meelde.
Lähenesin teetõkke kaudu, sest logides on kirjas, et sealtkaudu läheb legaalne lähenemistee. Tulin tõkke alt läbi ja kohe oli minu juures hiiglaslik haukuv koer. Tavaliselt haukuv koer ei hammusta, aga see loom tungis ikka väga lähedale. Hoidsin ratast enda ja tema vahel barjäärina ja liikusin mööda teed edasi. Sadamast läks edasi väike rajake. Jätsin ratta maha ja läksin sobivat kohta otsima läbi kõrkjate murdmiseks. Endalegi üllatuseks leidsin aardeni viiva rajakese. Isegi vesi oli viisakalt koomale tõmmanud, pidin ainult 10 sammu madalas vees astuma. Terve see saar oli penoplasti tükikesi täis, kas keegi tassib seda sinna või on meri koostöös tuulega selle pahandusega hakkama saanud? Panin logi kirja ja läksin tagasi ratta juurde. Tagasi ei tahtnud ma eriti sealt teetõkke kohast minna selle koera pärast, üritasin siis mööda kallast edasi liikuda, aga see muutus kiiresti võsaseks. Sain aru, et ainus võimalus siit ära on läbi teetõkke. Võtsin julguse kokku ja läksin. Suurt koera ei tulnudki, tuli ainult väike valge klähvits, kes mind ei häirinud. Aitäh!
Pärast hiljutist Kõinastule käiku, kuhu tuli põlvini vees mitu tundi sumbata, laps küll kõhkles, kas tahab seda aaret otsima minna, aga meelitasin ikka kohale ja oli väga rahul, et tuli. Auto jätsime eemale, kust mõtlesime algul risti mere äärde minna ja piki seda saareni, kohalik lahke proua aga arvas, mere äärt mööda on kehva, mingu me otse läbi küla ja ärgu me kartke ka tõkkepuud, mis on avalikul teel ja sealt võib vabalt läbi jalutada. Nii tegimegi, aga ilma selle julgustuseta oleks küll kahelnud ja hoidnud tagasi sooviga mitte kellegi hoovi sattuda.. Päris kuiva jalaga ei saanud, aga tõeline nauding. Aare paistis kaugelt silma, pärast püüdsime natuke rohkem sammalt peale panna. Täname siia juhatamast!
Kaua olin seda täpikest jõllitanud ja oodanud seda õiget aega. Täna "jätsin" ta siis lõpuks teepeale ja rändasin aardeni. Vesi mõnusalt madala ja kõrge vahepealne, laine pisut üle kummiku aga muidu tossusügavus. Koer sai ka palju hullata. Tänud peitjale, aare ilus.
Madal veetase tõotas kuiva jalaga kohalejõudmist. Parkisime auto kellegi värava lähedusse ja ringiga metsast ümber elamise paadikuurideni. Sealt tahtsime otse suuna aardele võtta, kuid ega meri igas kohas ka nii madal polnud. Kummikutega poleks probleemi olnud, kuid keegi meist ei märganud neid jalga panna. Saarekesel olid linud kõva lahingut pidanud: üks vedeles siin, teine seal, kolmas järgmises kohas. Aarde leid tuli kiirelt. Saarelt lahkudes tuli meile vastu Ingrid, kellega hiljemgi koos mõne aardeotingu teostasime. Aitäh.
Geoparklast panime saare poole jugama liiga otsest teed pidi.Tagasiteel tegime väikese kõvera sisse.Saarelt lahkudes kohtusime Ingridiga kellega tegime hiljem koos veel mitmeid aardeid.Tänud!
Timixi jutu järgi pidi sinna kuiva jalaga pääsema! Ei noh pääsebki kui teed mööda minna. Õige geopeitur valib aga otsetee ju. Õnneks meri saapast üle ei tulnud, pläterdasime kohale. Tagasi leidsime ikka inimese tee ja Ingridi. Tänud aarde eest, ja tore oli tuttavaks saada!
Saar, mis hetkel rohkem nagu poolsaar, oli asustatud. Juba kaugelt nägin saare kaldal vilksamisi inimesi, kes kadusid saare sisemusse. Ise saarele jõudes olid need inimesed taas nähtavale jõudnud ja teel kaldale. Osad lausa tuttavad ja teised said ka tuttavaks. Tänud saarele kutsumast.
Kuna meri oli lõunasse puhkama läinud, siis tundus hea aeg mõned meretagused aarded ära korjata. See oli esimene. Seal, kus peaks meri olema, oli isegi lihtsam kõndida kui seal, kus peaks kallas olema. Mingist läbi vee minekust polnud juttugi. Aitäh peitjale.
Nüüd siis nende aarete ring, kus ootad seda parimat aega nende otsimiseks. See nädalavahe sobis selleks suurepäraselt. Veetase nii madal. Isegi kummikuga ei olnud siin midagi teha. Ainult jalutamise vaev või pigem ikka nauding. Ilm oli võrratult ilus. Vaated suurepärased. Polnudki siin kunagi käinud. Aitäh peitjale.
Arvasin olevat küll üsna lootusetuks ettevõtmiseks, et peale tormi vesi veel kõrge jne, aga läksin siiski vaatama. Läksin Luige talu kõrvalt mere äärt mööda kohale. Kõrkjates oli lai tee sees ja madalik oli enamuses osas lausa veest väljas. Üks luik ei viitsinud kohe sugugi minu eest ära vette minna, 10 m ehk oli vahe, kui lõpuks vette astus ja natuke eemale ujus, ise jutustas (aa võibolla tänitas). Aardekarp paistis juba kaugele, panin talle rohkem maskeeringut peale aga eks järgmised sügistormid võivad selle uuesti laiali puhuda. Tänud peitjale selle mõnusa, tänaõhtuse viimase retke eest!
Sai pisut pilliroos seigeldud,kuid siiski õige rada tuvastatud.jala sai ikka märjaks.Tänud peitjale.Logid kirja ja siis väike piknik.
Vesi ei olnud väga soe ega ka mitte väga madal, aga käisime ja logisime ikkagi :) Aitäh!
Ei soovinud elanikke häirida ja spetsiaalset teerada mereni ei leidnud, next time.
Keeluaeg on möödas ja aare (ainult siin) avatud. Saime kohale nö kuiva jalaga ja aarde leidmine polnud ka probleem. Leitud oli teda viimati 16 juuli sel aastal. Aare ise oli tänu vähesele külastusele veidi rõske. Sääsed aga segasid meid seal pikemalt teda tuulutada. Aitähh. Nii vahva kohake.
Kõigepealt jätsin auto vähe kaugemale ja proovisin mööda mere äärt minna. Ei jõudnud eriti kaugele. Sõitsin lähemale, parkisin enam-vähem sinna, kus teelt maha keerates saaks otse maakitsuse juurde (eeltöö maaameti kaardiga). Kuid siin oli kas värav, aed või kellegi hoov. Kõndisin siis edasi-tagasi, otsides parimat kohta kaldale minekuks. Selle peale tulid kohale kaks valget koera ja veidi hiljem peremees. Küsisin siis Älvile pääsemise kohta. Peremees näitas raja kätte ja saigi minema hakata. Korralik maantee läks saarele. Üks koertest tuli ka saarele kaasa. Aare leitud, tuli koer ka vaatama, millega tegu. Tema jaoks seal midagi huvitavat ei olnud, hiljem veepiirilt leitud riideräbalast paistis rohkem rõõmu olevat. Tagasiteel nägin suurt tünni. Ronisin ka sinna otsa ning veendusin, et surnud linnud on sees.
Täna, 5+ aastat hiljem, aare veel logimata. Mis siis ikka, likvideerin selle võla :)
Täname õue kutsumast!
Ilus sissejuhatus nädalavahetusele. Kõik kohad täis hoolitset ümbrust, millel lõppev päev teeb parasjagu viimast paid. Jah tee kohani oli pügatud, meie pidime muidugi ikka ka veidi roostiku katsuma. Kohapeal selgus et kuuldused koha ilust on levinud, erinevaid seltskondi oli ees lausa kolm. Jätsime siis endast märgid maha ja suundusime Mustoja RMK laagriplatsi suunas
Selle aarde otsimine on päeva tipp emotsioon. Kuna mul on oma ümber Eesti matkaga sellel saarel käimata, siis oli ka hea saarele tiir peale jalutada ja samas aare ära korjata. Parkisime auto ühe pere väravasse ja küsisime luba, kas tohime auto siia parkida ja nende hoovist läbi jalutada. Peremees oli lahke ja lubas ning näitas veel suuna ka kätte, kuhu minema peab. Saarele minek läks ladusalt, piknik tehtud ja aare leitud. Tagasi tulles otsustasime, et küsime peremehelt natuke vett kaasa. Peremees oli Võsult allikast just seda toomas käinud. Natuke piinlik oli võtta, kui teine oli selleks palju vaeva näinud, aga enam saanud tagasi ka puigelda. Kinkisin peremehele tänutäheks ja "teemaksuks" 3 šokolaadi. Tänasime ilusti ja läksime auto juurde. Olime just autosse istunud ja hakkasin autot käivitama, kui tuli peremees suure tomati kastiga. Mõtlesin, et võtan paar, aga öeldi, et neil tomateid nii palju, et võtku ma terve kast. VAU, VAU; VAU. Ma ei osanud peale aitäh midagi öelda, aga suured suured tänud. Lahkeid inimesi on Eestis ikka olemas, seda olen ma oma matkal päris mitu korda kogenud.
Älvil käidud ja aare leitud. Trimmerdatud rajast oli tõesti palju abi, muidu vist oleksime siiamaani seal roostikus ekslemas.
Kena käik! Tänu teate eest, et rada on sisse niidetud - teadsime, mida otsida ja ei pidanud roostikus ragistama. Sõbralik külarahvas teatas kõrgest veeseisust, kuid polnud hullu midagi - vaid jalgealused kivid olid üpris libedad. Mingi osa teest saatsid meid kolm kaunist arvatavasti samojeedi koera :). Viimane logisissekanne pärines 31. juulist. Aiku teatas leiust. Vägagi tundus, et Aiku oli juhuslikult silmatorkavat kändu uurinud ning aarde leidnud :).
Kohalik noorperemees palus teada anda, et tegi "saksa turistidele" roostiku sisse trimmeriga tee sisse. Nelja päeva pärast saate kõik viisakalt saare poole astuma hakata
Siin vedas Madisel rohkem, kui Vana Jüri aarde juures- vesi oli piisavalt madal ja minu kummikud said oma tööga hakkama. Aarde leidsime ruttu, aitäh!
Käisime ka siin saarel ära täna. Äge koht nagu Vana Jüri aarde puhulgi. Aitäh kutsumast!
Tegime hommikul virgastava jalutuskäigu Älvile. Meri on kaugele taandunud, nii et viie meetri laiune trass viib saarele. Läbi pilliroo on keegi traktoriga ramminud, seega kõik eeldused mõnusaks aardeotsimiseks loodud. Muuhulgas saigi aare teist korda üles otsitud.
Aardega kõik korras, ainult logiraamat hakkab niiskuse tõttu lehti eraldama.
Mööda väikest rada liikusime pilliroo suunas. Lähimast taluõuest kostis koera haukumist, ju ta meiega pahandas. Väga kõrge pillirooseina tagant paistis saareke. Aga kuidas sinna pääseb? Olime kaugele läinud ja tulime tagasi kohani, kus ühed rööpad vee suunas kulgesid. Kohtusime rõõmsameelse seltskonna ja koeraga. Päike oli loojumas, kui lähenesime saarele mööda liiva-kivi teed. Merevesi oli jääs rannast kolme meetri ulatuses. Saare tipus toimetasid luiged. Tutvusime saarega ja leidsime aarde. Tänud Raivole. J: helkur V:-
Kolmas kord Älvil...
Möödas on üle kolme kuu ja alles nüüd, mil häbitunne on pisut leevenenud, võin sellest seiklusest pajatada. ;)
Älvi... Tahate minna? Oh, see on lihtne. Olen seal ju kaks korda juba käinud. Peaaegu kuiva jalaga saab kohale. Ilus saar, ilus rada, ilus merepõhi.. Tean, kust minna, kuhu auto jätta. Võime minna mere äärt mööda, aga võime ka sealt minna.
Eee, et panete ikka kummikud jalga? Noh... hea küll, võib ju kah.. Maitse asi, aga eks ma siis solidaarsusest panen kah, kuigi vett nad nagunii ju ei pea, aga ei ole ju vajagi...
Tunnen end kui elukogenud "kohalik". ;) Kogemused aastatest 2011 ja 2012 (vt. logisid) positiivselt selja taga, asi see nüüd ära käia.
Pargime auto ja läheme mere äärde. Jätame mere ääre seekord läbi käimata ja nagu ilmselt paljud teised enne meid (sest rada on veenev) "hiilime" aia tagant läbi metsa. Nii imelik oleks kellegi õuest läbi kõndida. Ja siis algas jama. Pilliroog lainetas tuules, kõrvenõgesed oma looduslikus ilus väärinuks Tootsile ishiase ravimiseks kuumaveevanni ja vihaks jõudmist. Kassitapp ronis igal pool, kus ronida kannatas... ja sellist pilti, nagu avanes 2012.aastal ei ole. Tee või tina. Mingit sisse niidetud rada seekord pole. Ilmselt gruppi külalisi sel aastal pole väljamaalt siia toodud... Okei, siis plaan B ehk aasta 2011 kordus. Olulisim ülesanne on leida rada. Kena, liivane, korralik, pilliroo vahelt. Justnagu oleks, kesk nõgeseid midagi... ja lootus sumbub paarikümne meetri jooksul pilliroos. Katse kaks... uus rajake ja sama seis. Rada pole. Ja... vett on ka natuke rohkem, kui varasematel aastatel. ;)
Nii me tallame mitu-setu raksu, edasi... kuni pilliroog läbimatuks muutub ja taas tagasi, et üritada paremat teed leida. Rannast ometi saareke paistab, nii lähedal, samas, nii kaugel...
Murrame taas pilliroogu ja nähtavus muutub nulliks, pilliroog lainetab meetri jagu vähemalt pea kohal. Vesi... veetase on ammu ületanud minu kummiku pidavusvõime ja hakkab lähenema kummiku nullpiirile. Üks koib nagunii läbimärg, kaob mõte valida paremat kohta... Vahet pole, kas üks ligunenud jalg või kaks. Samas, hakkab veidi õudne. Mina ju oskan ujuda, aga seltskonnas paaril tegelasel pole just parimad suhted veega. Lisaks kaasasolev tehnika, mis ilmselgelt merekoolist ei arva head...
Murrame kuidagi roost läbi, vesi kaugelt üle põlve ja avanev pilt on uskumatu. Seda maakitsust lihtsalt enam ei ole olemas. Vesi loksub ja lainetab uljalt. Alguses ei oska isegi oletada, kus see madal osa olla võiks. Kuidagi tekib aga arusaam, et see lainete murdumiskoht ongi see madalik. Sumpame kuidagi läbi sügavama osa (ise palvetan täiega, et mingit 1,5m sügavust sealt enne ei leia) ja olgu taevased jõud või maa-alused tänatud, jõuame madalikule. Vesi on "vaid" kummiku servani.
Vaevaliselt (sest kummikutes on ju liitreid vett, pluss vettinud vilttallad) jõuame saarele. Oehhh... lõpuks. Olime vist oma tubli tunni seda paarisadat meetrit forsseerinud. Kallasime käimadest merevee välja, väänasime sokid-tallad kuivemaks ja panime jalga tagasi. Noh, ei saaks öelda, et väga palju kuivem oleks hakanud. ;) Saarel meenus Kajakamuna aarde otsimine läbimärjas trikoos... Siin olid vettinud vaid jalad õnneks...
Vajalikud protseduurid õnneks eriti pingutusi ei nõudnud ja saime asuda tagasiteele. Nüüd oli veidi lihtsam, oletasime madaliku kulgemise ja sukeldusime taas pilliroogu. Müstika, me ei leidnud ka nüüd mingit erilist raja moodi asja. Ometi oli siin ju käidud ka enne meid. Loodus on sel aastal ikka eriliselt lopsakas...
Kuid sirge siht ja sihtmärk silme ees, gepsus olevad eelnevad siksakid said sirgeks veetud jõhkralt ja lõpuks võiski seista taas kindlal pinnal. Uus kummikute tühjaks valamine (sest madalikul oli vesi siiski üle kummarite serva, eriti kui laine mõnusalt vett viskas) ja imekiirelt auto poole punuma. Küll oli hea tunne neljarattalise juures maha istuda, ligunenud koivad ära kuivatada ja midagi kuiva jalga panna... Ja kui tühi oli selle operatsiooni järel kõht. Pidi see ju olema siuh-sinna, säuh-tagasi käik. Noh, käkitegu või nii.. Tegime kiired võikud ja pistsime pintslisse. Ja siis algas operatsioon Ö. Öömaja otsimine. Või telkimiskoha. Võtsime sihiks Purekkari. Enne oli aga seltskond valmis veel Kuradisaarele minema, Vana Jüri aaret otsima.. Oh age. Noh, aga sinna peaks ju küll mööda maad saama. Marsime mere äärde... ja Käsmu ning Kuradisaarel lainetab lai meri. Ei mingit maad ega liivariba... Õnneks hakkas saabuma hämarus ja igasugune mõte Kurkset kordama hakata õnneks kadus. Mereveetase oli uskumatu ikka..
Lugesime päeva lõppenuks ja kimasime Purekkarile. Maabusime seal ja laotasime oma sokid nöörile kuivama. Nööri ju majapidamises ikka on. Pesulõkse? Neid ei ole, aga kaablikinnitused ajavad ju asja ära. Nii nad rippu saidki. Tuul loperdas sokkides ja meie jõime kuuma teed, jäägriga. Mõnus soe puges naha vahele ja saabuv pimedus lõi lõkke eriliselt säravalt leegitsema...
Istusin seal ja mõtlesin, et ei enam mina kedagi kuskile vii. Mingu ise, mina võin sabas tolgendada edaspidi... Nii piinlik oli. Siiamaani on. ;) Kaaslased oma logis on küll väga delikaatselt viisakad olnud ja mind säästnud...
Mentor või asi..
Kolm on kohtu asi. Sain oma kohtu kätte. ;)
PS. Tõele au andes, ma olen hilisema kolme kuu jooksul neid veel saanud "omadega rappa vedada", ikka käivad mul sabas. ;) On ikka julgeid...
PPS. Aga Älvile läheks ikkagi veelkord. ;)
... Ja ees ootas meid dessant Älvile... Tegime vist kõva kaheksa katset õige teeots leida, kuid ikka panime omadega rappa. Lõpuks loobusime mõttest jalanõud kuivana hoida ja murdsime läbi roostiku vaba vee poole. Ja siis oli pilt selge- nägime täpselt ära lainemurrukoha- võtsime suuna sinna ja asi oligi lahendatud... jalutuskäik läbi mere, vahepääl pai maltsataimele, mis tunnistas ilmselgelt tavalisest hoopis kõrgemat veetaset- ja saar oligi käeulatuses... Kuivale maale jõudes kallasime kummikud vees tühjaks, väänasime sokid kuivemaks, tõmbasime tiba hinge ja asusime aaret otsima. Õnneks pole tegu "mikroga metsas", seega see üritus ei võtnud enam vägakaua aega. Ja tagasitee oli juba nagu lapsemäng liivakastis :) Tänud peitjale vapustavalt kifti elamuse eest :)Ja loomulikult veelkord tänusõnad Mentorile, kes viitsis meid sinna lohistada :)
Antud asukoht oli tuttav. Umbes kuu aega tagasi olin seal aga täpselt 1 päev ei mahtunud liikumispiirangu aega. Otsisin sobivat lähenemisteed aga ühtegi ei paistnud. Seega ründasin ühelt teerajalt pilliroogu. Seoses selle tegevusega tuli kerge emo tunne peale. Sain tunda lõikehaavu igale poole. Tee tundus lõputu, tuul oli tugev ja teerada mu taga kadus kiiremini kui murdsin. Jõudes veepiirini sain samuti avastuse osaliseks, et olin pannud vähe mööda ja sattusin ebavajalikult sügavasse vette. Suundusin siis neemele ja hakkasin liikuma. Õiget teed mööda oleks põhimõtteliselt saanud ka tossudega minna nii, et vesi sisse ei tule. Aarde juures paistis maskeering juba kaugelt silma.
Tagasiteel ma muidugi enam enda teed ei leidnud ja pidin uuesti umbrohusesse pilliroogu, mis seob kõik taimed omavahel kokku, jalad ees minema. Poolel teel sattusin kuidagi moodi mingi olemasoleva raja peale ja edasi kulges juba mõnusalt.
Infoks uutele otsijatele. Too teetõke, kuhu kõik välja jõuavad on legaalne viis, kuidas mereäärde jõuda. Tegu küll eramaaga, kuid tee on kaetud servituudiga, nii et pole vaja häbis või salaja mööda seda teed jalutada ja kohalikku minisadamasse välja jõuda
Taaskordne tõdemus, et mere ääres on raske liikuda. Ei taha ju päris läbi aedade patseerida. Nii liikusime meiega siis aia tagant, läbi metsa ja siis jõudsime ikka samale teele välja, mis kulgeb läbi majahoovi. Sealt edasi mööda mereäärt jõudsime madaliku alguseni, aga tõsine pilliroomüür oli ees. Kuna arvasime, et me oleme esimesed selle aarde otsijad sel aastal, ei arvanud me, et mingit georada siin olla võiks ja nii rajasimegi ise omale tee. Veidi rassimist, ja läbi olimegi. Siis selgus muidugi, et olime veidi valesti arvestanud ja madalikust möödas. Korrigeerisime suunda ja võisimegi mööda kiviteed saarele jalutada. Veetase oli tubli pool meetrit madamal, seega ei mingit probleemi. Aardelogi kirjutades selgus, et ikka on siin äsja käidud. Ka suisa samal päeval. Seega tagasitee oli kergem, leidsime päris hea ja sissekäidud raja läbi pilliroo. Miks me kohe ei oleks võinud seda kasutada! :)
Tänud aarde eest, igati külastustväärt koht. Sellise aarde puhul ei ole ka selline enese loodusest läbimurdmine liiast!
Üks kohalik saatis naabri juurde ja see jälle esimese juurde tagasi. Lõpuks valisime meretee. Aarde leidsime ruttu. Tagasi tulles proovisime ujuda, aga üle põlve vesi kusagil ei olnud. Aitäh!
Sõitsime ja sõitsime mööda väikseid teekesi, kuni ühel hetkel enam edasi ei saanud. Loobusime nulli sõitmise plaanist ja jätkasime jalgsi. Ehk siis ikka traditsiooniliselt: eravaldus ees? Murrame ümbert. Metsaalune oli küll minusuguse lõunaosariiklase jaoks naljakas, sest tundus, nagu eelkõige kasvaks seal kivid ja vahetevahel on ka mõne puu jaoks ruumi jäänud.
Kui meri vastu tuli, otsustasime mööda randa jätkata. Varsti sai rand otsa ja saime mõnusasti pilliroos ragistada. Pärast Mädajärvesid oli see muidugi köki-möki. Edasi oli jälle suht draivinn, kui väike harrastuskoproloogia õppetund välja arvata. Aare väga vinks-vonks, hakkas juba kaugelt silma.
Edasi tuli kindlasti ujumas käia ja selline privaatne rand sobis selleks ideaalselt. Rannast leidsime suure ~2,5x2,5-meetrise tünni, mis jõle põnev tundus. Aga esmalt tuli ennast maha jahutada. Rand oli muidugi kivine ja vetikatest libe, aga krt, üks vajalikumaid ja seega parimaid suplemiskogemusi mul üldse. Uuesti veest välja tulles sattusime mingi eriti haige kivikülvi otsa, nii et parim taktika tundus püsida kõhuli ja ennast mööda sooje ligaseid kive edasi tõmmata, kuni vesi päris madalaks läks. Seejärel ronis Rudolf veel tünni otsa ja leidis, et see on täis surnud linde. Vahva.
Tagasiteel murdsime veel paksemast kõrkjavõsast läbi, millele kassitapp oli vajalikku struktuurset vastupidavust lisanud. Ja siis jõudsime kena rajani, mis õigesse kohta välja viis... Igatahes on koht soovitamist väärt, kuna nii privaatset miljonivaadet ja salaranda ei leia iga päev. Aitäh peitjale!
Kohale jõudes ärritas meid kergelt asjaolu, et keegi oli randa mineva tee kinni pannud. Mis siis ikka, parkisime tsiklid tõkkepuu kõrvale, heitsime kaitsvad vammused seljast ja võtsime lonksu juua. Ühtäkki tuli üles jube kärsakas, mis osutus minu jope varrukaks, miks oli natuke üles sulanud kokkupuutel kuuma sumpsiga. Paigutasin jope natuke vähem tuleohtlikult, haarasime sihikindlalt ujumisriided ja läksime aarde järele.
Kuna läbi õuede ei tahtnud jalutada, murdsime kõrvalt. Mere ääres ei osanud ka paremat teed valida kui läbi roostiku, nii et murdsime ka sealt läbi nii nagu jumal juhatab. Navigeerisime väikesel maakitsusel mööda lugematust arvust luigekangidest ja õigepea leidsimegi aarde. Logi kirjutades avastasime, et seda pole ligi aasta aega keegi külastanud. Aarde sisu oli puhas ja kuiv, nii et igati hästi säilinud.
Siinkohal meie kannatus katkes ja ei jäänud üle muud kui ujuma minna. Kõndida tuli küll üsna pikalt teravatel kividel, et arvestatava sügavusega vesi kätte jõuaks, aga värskendav jahutus oli seda väärt. Päike küttis nii, et selle lühikese ajaga, kui me vees olime, jõudsid higist läbivettinud riided kuuma kivi peal ära kuivada.
Tagasi suutsime mingi nipiga murda läbi veel hullema roostiku ja alles lõpus avastasime, et metsa äärest läks rada ka...
Siit edasi olime me juba piisavalt näljased ja veetustunud, et läksime kiiremas korras Võsule poodi varusid täiendama.
Inimeste ja autode kogus seal oli küll selline, mida me ei oodanud, aga vaatamata nendele massidele ei olnud õnneks poest jäätis otsa saanud :)
Igatahes äge koht, teisiti poleks kindlasti siia sattunud. Aitäh!
Vaatasin kaarti ja sõitsime aina õiges suunas kui mingi hetk oli tee peal väravaed. Tundus, et tee lõppeb eramaja hoovis. Matkasime siis üle kändude ja mätaste. Juba kaugelt nägin kuhu vaja minna, aga õige madalik oli vaja enne leida. Kuna kavas oli jõuda ka Kuradi saarel asuva aarde juurde, siis sai seljakotti hommikul pandud plätad, mis teravate kivide eest kaitset pakuks. Seekord andsid mõlemad plätupaarid vees sumpamisele alla. Känd oli kergesti ära tuntav. Tagasiteel lõikasime. Tänud aarde eest! V:puust auto J:oravapoiss+kaarti
Kohe hea kui sõber suvitub selle aarde juures. Saarel olen ise paar suve tagasi viibinud, aga toona ei teadnud ma geopeitusest suurt midagi.
Seekord sai sõbrale külla mindud kindla sooviga too aare üles leida ning logida. Vihmahoogude vahepeal hakkasime seltskonnaga saare poole rühkima. Kuna noorperemees ei viitsinud seekord trimmeriga rada ette ajada, siis sai läbi mõnusalt niiske ja määriva pilliroo aardeni rühitud. Kui pilliroost läbi saime ning ees seisis läbi vee sumamine, otsustasin plätud jätta mandrile. Otsus ei olnud eriti hea - väikeseid ümaraid kive ja muud jama oli nii palju, et ma kõmpisin nagu lombakas teistele järgi, ise veel last süles kandes ja lootes, et ma pikali ei kuku.
Kuna sõber oli aarde juba varem leidnud, siis hakkas ta saarel mind oma pojaga juhendama soe-külm meetodil, ilma et ma saaks üldse gepsu vahtida ja keskenduda. Aga kuna aare on ikkagi suhteliselt lihtsalt leitav, siis pääsesin häbist ruttu ja sain ära logitud. Tegime saarele veel väikse tiiru peale ja alustasime minu jaoks piinarikast teed tagasi. Kord mandrile jõudes tundusid plätud olevat kui taevakingitus ja sukeldusime uuesti pilliroogu. Seekord kasutasime teist sissetallatud rada, mis minu arust oli veel hullem ja nilbem kui esimene, aga koju me ükskord jõudsime.
Tänud peitjale
Ei tea miks ma arvasin, et leiame selle aarde. Igatahes auto parkisime küla keskele ja kuna kõhud olid jube tühjad ja kell juba 19:30 siis tegime kiire kartulipudru söömise. Termosega oli keev vesi kenasti kaasa võetud ja ainult segamise vaev oligi. Söök maitses hää ja seni kui ma Markust endale selga upitasin tahtis üks jänes Piia pikali joosta. Küll sai nalja! Asjad autos tagasi, poiss seljas, Piiale suund kätte näidatud ja minekule. Jalutasime küla lõppu ja siis läbi metsa väikest rada mööda vaatetornist ja sadamast mööda ning olimegi ninadega auto poole. Älvit nägime vaid eemalt ja otsimisest/leidmisest oli asi kaugel. Kahte last sinna vedada üksi ei jõua ja kas peabki kõik aarde esimesel korral leidma. Teisel korral tuleme koos issiga kes suvepäevatab praegu Peipsi ääres. Matka pikkuseks saime 2,1 km. Aga see aare meeldib meile ka mitteleiuna. Aitäh peitjale!
Jalga sai veetud kummikud aga mõte puudus. Leitud. J:Patsikumm V: Midagi
Siin olin kolmandat korda. Sügise ei tahtnud läbi jääkülma vee kahlata. Hiljem vaatasin kaarte ja uskusin ka kuiva jalaga sinna pääsevat mõnel ajal. 10. juulil olingi juba sadamakohas kui miski meel ütles, et siin oli ju millalgi ka keeluaeg. Nii oligi, jäi tookord katki ja täna olime perega tagasi. Kaardid alt ei vedanud ja matkake oli tore. Linnusitasaarele ei hakanud täna ronima.
Älvi - see on see aare, mille tõttu sai mu matk just selline, nagu ta sai. Seetõttu tegin juurde Ida-Virumaa otsa, et jõuda siis just 16-ndal, et Lahemaale täppi ei jääks. Esialgsete plaanide järgi oleks jõudnud 15-ndal ja see poleks kohe üldse vastuvõetav olnud. Pedassaare poolt tulin mööda väikest teed mere äärde välja, aga ei näinud, kus see saar nüüd siin on. Nägin läheduses ühte naisterahvast ja küsisin, et kuidas sinna saab. Tema vastu, et kas seal mingit piirangut pole? Tänasest võib, ütlesin rõõmsalt. Ta ütles, et poolsaare tippu saab jalgrattaga, autoga ei saa, seal värav ees. Nii oligi. Tipus võttis mind vastu lahtine koer, kelle omanik õnneks kohe ära viis. Siis hakkasin otsima rada läbi kõrkjate, kuidas säärele saada. Ja ma ei leidnudki seda. Ragistasin natuke seal kõrkjates ja andsin alla. Läksin lihtsalt julmalt läbi mere. Vesi oli umbes niimoodi üle põlve. Küll aga oli nii jube tuul, et see tahtis mind seisu pealt ümber lükata, need libedad kivid ka kaasa ei aidanud, kuid hakkama sain. Saarele jõudnud, nägin keeluala silti, kuid kuupäevad olid sealt kustunud. Jalgadel hakkas ka külm, aga need kuivasid õnneks ära ja siis enam polnud :) Aarde leidsin muidugi kiirelt, aga seest leidsin 15. juuli kuupäevaga leiulogi, mis oli veel keeluaeg. Kuidas siis niimoodi võib. Tagasi läksin juba mööda säärt ja läbi kõrkjate. Aitäh! Oli tore elamus.
See oli tõepoolest meie päeva aare. Müstiline oli hämaruses läbi kõrgete kõrkjate saare poole minna ja mõelda, et tahaks ikka enne päris pimedat tagasi jõuda. Väike Kristofer küsis mult, et kas ma ka kombain olen:) Ja vaatamata sügistuulele sai saarele kummikutega ilusti. Tagasi tulime juba teed mööda.
see kus see aare oli ja kuidas ja millal ta leitud sai oli tõsiselt äge.. sügisõhtu viimastel minutitel kus veel üleüldse midagi nägi murdsime suht suvalisest kohast läbi 4 meetri kõrguse kõrkjatetihniku, laps kukil, tuvastasime kaardi pealt nähtuva madala koha mida mööda kummikutega kuiva jalaga saarele sai, juba praktiliselt pimedas jooksime selle saare läbi ja õnneks ka praktiliselt esimesest taskulambi valgel uuritud kohast leidsime aarde, siis jälle jooksuga tagasi. kihvt saar, ja sügisõhtu pimeduses muidugi ka omajagu kõhe. kindlasti selle päeva parim aare!
Et matk saarele liiga lihtne ei oleks, valisime tuulise ilma. Altja kõrtsis istudes kuulasime väljas puhuvat tuult ja vaatasime kõikuvaid puulatvu ning mõtisklesime, et kas ikka on tark tegu just täna mere peale jalutama minna. No kui geopeitur on ühe aarde otsimise mõtte pähe võtnud, ega siis on ta üsna põikpäine. Sõitsime sobivasse kohta, jätsime auto aiavärava taha ja ragistasime kohalikust võsast läbi mere äärde. Esimene tore üllatus oli roostikku rajatud lai tee saksa turistile :) Ka meile sobis see tee väga hästi. Siis võtsime suuna saarele. Ega meri ei olnud kõrge, ainult pahkluuni. Kuid tuul puhus mere peale ilusaid laineid. Lained laksusid mõnusasti vastu meie sääri ja püksid said väga märjaks ning kummikus lainetas ookean. Aga aare oli tore ja matk aarde juurde vahva. Teine üllatus tuli veidi hiljem, siis kui me tagasiteel selles küla taga võpsikus totaalselt ära eksisime (koos 3 gps-uga, millest 1 oli juba niigi üsna kasutu) ning eriti arusaamatu oli, et kuhu on kadunud meie auto. Vot siis aardeotsijaid, otsivad metsas pisikest karpi, aga suuure auto kaotavad ära. Lõpp hea, kõik hea, ka auto sai leitud õigest aiaväravast. Täname aardepeitjat, sellised matkad meile meeldivad.
Peale einestamist Altja Kõrtsis suundusime merd pisut lähemalt kaema. Kummikud osutusid täiesti mõtetuteks käimadeks, need kõikse paremad jalavarjud olid ikka koju jäänud. Päike paistis, tuul puhus, laine loksus ja mina vedasin kogu seda veemassi, mis kummari sisse mahtus endaga kaasas. Tagasiteel tundus, et kivikesed merepõhjas olid vahepeal ääretult libedaks muutunud ning minu niigi lühike kukesamm jäi veel lühemaks. Jalad said korralikult leotatud ja tegelikult oli ju vääga vahva, sest mis siin kurta, kui auto juures sai kogu märg riietus kuiva vastu vahetatud ja seejärel sõime jälle komme :) Suured tänud.
Kenasti olid rajad igatpidi sees nii rannas kui maakitsusel. Vahva loodus oli aarde ümbruses. Tore õhtune jalutuskäik. Tänud! EVEJ