Kuuli Muna

11 september 2023 leidis Marko [markosu]

Mõnus mitteseilamine Windrose'ga. Aitäh Helenile kaasa kutsumast ja kaptenile merereisi eest!

11 september 2023 leidis Heigo [sansam]

Aitäh peitjale!
Kui pakutakse võimalust, siis tuleb seda kasutada. Oli väga mõnus kulgemine, aga eriti mõnusaks tegi asja see, et ise ei pidanud praktiliselt midagi tegema. Niiet aitäh ka organiseerijale ja kaptenile.

11 september 2023 leidis IoN6 [zytecc]

Aitäh korraldajatele, kaptenile ja toredale seltskonnale vahva ürituse eest!

11 september 2023 leidis Õhtused veeseiklejad [helen]

Kui ilmataat septembri kuus meile sellised suveilmad kingib, siis ei saanud neid kuidagi raisku lasta. Kapten Andreasega sai esialgu küll kolmapäevane merereis kokku lepitud aga täna hommikul sai kiirelt plaani muudetud ja õhtuks kümme tublit veeseiklejat sadamasse orgunnitud. Minu päeva mahtus veel üks tiir ümber teetöödes Tallinna, et hankida eelmiste logijate kasutuses olnud ja juba ära proovitud redel.

Purjeka mootori põksudes sõitsime rahulikult betoonkärakani ja seal läks randumine kapteni juhendamisel väga ilusti. Esimese korraga olid otsad kinnitatud ja saime hakata maale minekut sättima. Pikajalgsemad kalpsasid lihtsalt üles ja igaks juhuks paigaldasime ka redeli. Selle abiga said kõik turvaliselt üles ja võis aaret otsima hakata. Ega ta eriti pikalt peitu jäänud, tiimitööna saime talle näpud taha ja siis juba logima. Seejärel natuke vaate nautimist, pildid igas suunas ja siis oligi aeg tagasi purjekasse ronida. Kõik sujus nagu õlitatult ja võiks öelda, et isegi väga lihtsalt.

Tagasisõidul nautisime päikeseloojangut, siledat merd ja sumedat suveõhtut. Oli tõesti ideaalne ajastus täna õhtul Kuuli Munale minna. Väga meeldivad mälestused jäävad sellest logimisest. Suur tänu seltskonnale, kes merele mineku kutsele kiirelt reageeris ja objektil tublit meeskonnatööd tegi. Ja muidugi palju tänu Andreasele, kes võib geopeituritele varsti Tallina lahel olevate huviobjektide juurde püsiliinid avada.

7 september 2023 kommenteeris Herki [wingman]

https://www.ohtuleht.ee/1091604/merevangis-kihlavedaja-kaks-tundi-enne-loppu-ilmus-piirivalve-motlesin-et-nuud-on-pekkis

Geopeitur?

29 august 2023 leidis Kamp geopeitureid [kriibusk]

Krissu küsis, et kas tahan tulla. Ikka tahan :) Selle aarde ma kandsin enda jaoks maha, kuna tundus üli keeruline. Õnneks sai väga hea päev valitud, vesi oli hea rahulik. Tegime siis kambaka sellele aardele. Täitsa lõbus reis oli. Aitäh kaptenile, kõigile neile kellega sai aare vallutatud ning aarde omanikule, kes nii huvitava koha leidis.

29 august 2023 leidis Helbe ja geoseltskond [helbez]

Õnneks olin veel Tallinnas kui tuli teade, et Kuuli Munale minek, muidugi olin kohe nõus. Kass oli maalt linna toodud ja polnud seega kiiret kuhugi. Nii äge, et selline minu poolt kaua ignoreeritud aare nüüd ära sai logitud ja selline põnev koht ära nähtud. Tänud aardepeitjale, Windrose kaptenile, sõidu organiseerijatele ja kaasakutsujale ning kogu geokambale, tänu kellele see kõik teoks sai.

29 august 2023 leidis Mirjam, Märten ja tubli geoseltskond [bnnmox]

Kui Krissult tuli küsimus, kas keegi Kuuli Muna logimisest on huvitatud, olime meie Märteniga kaks kätt ja kaks jalga püsti, et "jah-jah"! Eks ta selline natuke trofee moodi aare ole - kui seal käinud pole, siis nagu polekski õige peitur. Sõit sinna oli Lennusadamast ütleks isegi sündmustevaene, ilm oli soe ja parajalt tuuletu, mis muidugi välistas võimaluse korralikult purjekaga seilata. Selle võrra oli aga aarde juures lihtsam - kapten küll ütles, et tiirutab ümber pudru niikaua ringi kuni me logime, aga kuna meri oli üsna vaikne, siis jõudis ta meid muna külge kinnitatuna ära oodata. Aare leidus üsna ruttu ning ühiste jõududega saime karbi kätte ka. Jõudsime veel natuke ka muidu ringi uudistada, kuid üsna pea olime kogu meeskonnaga paadis tagasi. Oli väga mõnus retk, aitäh kaasosalistele ning kaptenile ka! Küllap näeme varsti veel :)

29 august 2023 leidis Märten, Mirjam [martenmandla]

Krissu väga äkitselt saabunud kutsest haarasime ilmselgelt kinni. Kuupäev sobis ideaalselt ja ilmaolud olid samuti vägagi soosivad. Meri oli hea vaikne ja väga mõnus oli kulgeda Kuuli munani. Sildumine läks üle ootuste sujuvalt. Eks seal kohapeal olles see kajakaraipe hais käis ikka üsna üle pea. Kui perele pilte saatsin, siis ema meenutas, et väidetavalt on Tanel Padar kunagi Kuuli munal kontserti teinud. Aardeni proovisin esmalt ise ulatuda, aga õige napilt jäi puudu. Sai siis Mirjamit kergitatud ja ta sai paremini kätte. Kokkuvõttes oli väga mõnus õhtune paadisõit. Tänud Andreasele meid sõidutamast ja seltskonnale samuti. Oli meeleolukas.

29 august 2023 leidis 5M2K2HRA [yksk6ik]

Kõik sai alguse sellest, et lugesin ühe aarde Andrease logist, et tema purjekaga saab minna kasvõi Kuulimunale. Vahemadaliku külastamise järgselt sai asja uuritud ja kokku lepitud, et minek toimub. Kohe, kui sobiv ilm saabub. Saabuski ja üllatavalt ruttu. Arvestades praegusi sügisnootidega tuulepuhanguid. Saatsin teated laiali ja poole tunniga oli seltskond koos. Siis aga hakkas tuul meiega mängima, nii et minek oli 50:50. Poolteist tundi enne plaanitud väljasõitu teatas Kapten, et on minek. Ja seilasimegi aarde suunas. Laeva kinnitus käis kiirelt,riburadapidi kõik monstrumile ja ühiselt aaret logima. Täitsa lihtne oli, ainult kättevõtmise vaev. Tänud kõigile seltsi tulijatele ja Kapten Andreasele.

29 august 2023 leidis Merekarud sh. Mari [marihen]

Ma olin juba loobunud selle aarde külastamisest unistada. Kuid õnneks oli veel olemas hulk inimesi, kes siin käinud polnud, seega organiseeriti sõiduvahend ning kamp merekarusid ja nii me kohale seilasimegi. Huvitava ajalooga koht. Tänud kutsumast!

29 august 2023 leidis Maire ja mõned veel [ftf]

Tuleval suvel, 2024, oleks saanud mul selle aarde mitte leiust 10 aastat. Jõudsin ära oodata selle aarde taaskülastamise ja nüüd lõpuks saan kirjutada, et leitud. Aitäh kaasa kutsumast, oli mõnus merereis aardeni ja tagasi.

29 august 2023 leidis Herki [wingman]

Seekord olin valmis kiirreageerima. Üks päev sündmuste vahel kodus lebotada tunduski paljuvõitu. Kapten hindas olusid piisavalt heaks ja nii oligi. Geopeiturid olid korralikult valmistunud. Abivahendeid oli piisavalt varutud, üheski etapis hätta ei jäänud. Kõige paremaks abivahendiks osutus lõpuks Mirjam. Tänu temale saime aarde kergelt kätte. Küll on tore, kui maastik 5,0 puhul ei pea pingutama. Minule esmakordne selline kruiisimine Tallinna lahel. Aitäh Andreasele meid kohale toomast. 1184. Aitäh aarde eest. Ilma aardeta poleks kunagi siia jalga tõstnud.

29 august 2023 kommenteeris Andreas [gpsitu]

Tore seltskond tahtis kontrollida, kas Reidikai on ikka oma koha peal. Oli. Kuuli muna aare samuti.

Kel veel huvi minna, siis @windrosecruising aitab kohale kui ilm lubab ja Vana hoiab. Pardale saan võtta kuni 10 geopeiturit ja sõitu võib küsida kas Facebooki, Instagrami või kodulehe kaudu kontakteerudes. Või siin privaatsõnumiga.

https://windrosecruising.ee/

13 august 2023 leidis Merle ja Tiit [gunvald]

Tuline kolme mereaarde jahile ja siin sai 2/3 kirja. Lihtne siin polnud algusest peale ja põnevust jagus. T tüüris ja M turnis. Esmalt tuli kuidagi üles saada, siis ei andnud regular-aare end näole. Kommunikatsioonivahendi abil sai aarde asupaik pikapeale selgeks, aga kätte see end ikka ei andnud. Meeskonnatööd ka teha ei saanud, sest T pidi tehnikat valvama. Ônneks oli mootorsõidukis sobiv abivahend ja nii see logi kirja sai. Aitäh, hirmus huvitava ajalooga koht. Vist on esimene maastik 5 aare meil. Uhh! Ja nüüd lihtsamat jahtima, Vahemadalale. Aitäh!

4 august 2023 leidis Mihkel [muhkel]

Leitud. Tänud!

22 aprill 2022 leidis Rainer, Sigrid ja Herki [pajuss]

Naissaare teekonna alustuseks sai soodsat ilmaolu ära kasutatud ja vahepeatus tehtud. Sobiva aluse olemasolul käik kiire justkui tanklapoe külastus. Aitäh aarde eest!

21 august 2021 leidis [geoloog] & [pantograaf]

Kuna juba Paunküla veehoidla saari sai ujudes väisatud, siis otsisime geoloogiga uusi väljakutseid – ja näe, siin üks oligi – mis see Kuuli Munale ujumine siis ikka ära ei ole! Plaan oli selline, et meie geoloogiga ujume munale ja tagasi, aga pandakrahvinnale rentisime SUP-laua. Valisime eelduste kohaselt tasasema ilmaga varahommiku ning juba enne päikest olime merekaldal. Ilm oli üsna külm ja vihmane, tuul küll enamasti vaikne, aga laine päris elav. Pandakrahvinna, kes oli SUP-lauaga varasemalt sõitu teinud vaid korra Keava rabas, proovis merd ja otsustas elutargalt, et elab meile kaasa maalt. See tähendas kaht mitte just Ironmani-vormis natuke napakat meest, üht vaba SUP-lauda ja piisavalt lõbusalt lainetavat merd. Otsustasime valida tee, millest ilmselt lapselastele lugude rääkimise ainest suuremat loota ei ole, aga mis jätab vähemalt võimaluse nii kaua elada, et mingite järglaste tekkimise võimalus üldse säiliks. Ehk siis kaks meest ja üks SUP-laud.

Kui SUP tähendab võõramaa keeles stand up paddleboarding’ut, siis meie puhul oli pigem tegemist SDP-ga ehk sit down paddleboarding’uga. Püsti seista sellel laual küll ei kannatanud – meel oli meil kindel, aga jalad mitte nii väga. Vaikselt aerutades jõudsime aga isegi oodatust kiiremini sihtpunkti ja ümber pidime selle kestel peaaegu minema ainult paar korda. Võtsime ka igaks juhuks ise köie kaasa, aga muna küljes rippus küllaldaselt nöörijuppe, mille abil end üles vinnata. Üleval läks aarde asukoha kindlakstegemine üsna kiiresti, selle kättesaamiseks pidime aga geoloogiga jõud ühendama, üksi oleks tulnud midagi leiutama hakata. Panime nimed kirja, tegime munal väikse tiiru ja siirdusime taas veepinnale.

Geoloogil kripeldas nähtavasti veidi enam kui minul, et algne ujumise plaan vett vedama läks (mis seal salata, ujumisvorm oli tal ka sedapuhku etem), ja nii proovis ta tagasisõidu hakatuseks siiski ka ujumise ära. Jälgisin seda mees vs. meri mõõduvõttu mugavalt laua pealt ja tundsin ühele neist kaasa – see ei olnud meri. Aga eks targem anna järele ja nii kohtusime geoloogiga peatselt jälle laua peal. Natuke veel ja juba hakkas paistma ka rannal lehvitav pandakrahvinna. Pakkisime laua kokku, et see järgmise aarde juures taas välja võtta.

Leppisime kokku, et kui kunagi raudmeesteks hakkame, siis käime Kuuli Munal ikka ujudes ka ära – ei tule edasi-tagasi ju kokku isegi mitte 2/3 Ironmani ujumisdistantsist, vahepeatus ka veel keskel. Aga eks elame ja eks näeme.

Aitäh peitjale!

21 august 2021 leidis Pantograaf [geoloog]

Sellel hooajal algas suvi minu jaoks 16. mail, mil sattusin Kõrvemaal ühe mõistatusaarde tõttu rabajärve sulistama. Vesi oli jäine ja vaatamata lühikesele distantsile, tundus ettevõtmine krampi kiskuvate jalgade tõttu võrdlemisi väljakutsuv. Nüüd, hooaja lõpu poole, realiseerisime Pantograafiga pikalt marineerinud plaani logida Kuuli muna. Algne mõte oli nulli ujuda, milleks pretsedent ju uhkelt olemas. Tabamaks võimalikult rahulikku merd ja puhkust mugudest, startisime koos Pantograafi ja Pandaga varahommikul 5:15. Kuna keegi meist ei olümpia, Ironmani ega isegi põhikooli koerastiili meistrivõistluste taset just välja ei anna, pidasime plaani ohutuse eesmärgil SUP laual kulgeva Panda tuules ujuda ja vajadusel sellel keset teed puhata. Esimene pilguheit merele tegi selgeks, et kuigi jäi ilmateatega jutt, et tuleb kuiv ja tuulevaikne hommik, siis tegelikkuses lainetas meri viisaka vihmasabina tausal ikkagi päris arvestatavalt. Panda tegi lauaga väikese proovisõidu ja otsutas vägagi tervemõistuslikult edasist üritust kaldalt vaadata. Ka meie ei olnud ujumisest enam niivõrd vaimustuses. Meisterdasime plaani B ning triivisime Pantograafiga kahekesi SUP laual aardeni. Mida lähemale munale jõudsime, seda soojemaks paistis meri muutuvat, kuid suve haripunkt oli ilmselgelt pöördumatult möödunud. Nullis olime pigem tänulikud, et saime kohale tuldud kahekesi, sest üksi nuputades, läheks aarde kätte õngitsemisega pigem keeruliseks. Jaheda tuule käes sai lõdisedes paar pilti klõpsutatud ning tagasi merre pagetud. Proovisin uudishimust siiski natuke ujuda ja tänasin jumalat, et olime lõpuks SUP laua kasuks otsustatud. Jõudsin kulgeda munalt peaaegu poideni - üritus, mis meenutas laual hõljuva Pantograafi perspektiivist pigem tumma leilis. Vehib, mis kole, aga kasu sellest ei miskit. Ei saa öelda, et vesi oleks olnud sama temperatuuri, mis tookord kevadel, kuid kombinatsioon siiski pigem leigest Läänemerest, viisakast lainetusest ja puhuvast tuulest, röövis küll igasugused jõuvarud. Ronisin löödult lauale tagasi ja lõdisesin kuni kaldani.

Suurepärane aare, mis oleks iga hooaja tippsündmus, kui teda ei pandaks ühte patta ettevõtmistega, mis meid sel päeval veel ees ootasid. Ma tänan aarde eest.

27 aprill 2021 leidis Sigrid ja Herki [siku77]

See aare oli aegade ammusest juba pinnuks silmas. Sest see oli ju koguaeg silme all aga paraku sinnani kunagi ei ulatunud. Lugesin ka logisid kes kuidas sinna pääses aga ükski neist ei tundunud õige lahendusena.

Korra käisime D-kategooria väikelaevaga Kuuli muna läheduses aga sealt ei oleks küündinud kaini.

Niisiis tuli ootama jääda sobivat võimalust.

Teisipäevaks oligi plaan kaubavedu Naissaarelt ja võtta kurss Naissaar-Miidurand. Kui olime oma kaubast vabanenud, siis oligi järgmine peatus Kuuli muna. Otsejoones läksin peidukani ja lasin Herkil karbi ära võtta.

Nüüd, kui see tehtud on, on päris hea tunne :)

Tänud! Enam ei peagi ootama, et meri jäässe läheks. Sai ka teistmoodi.

29 september 2020 leidis Liisi, Kristjan, Liina ja Andreas [gpsitu]

Ei läinud viite aastatki, kui taaskord Elektraga Kuuli Muna juures sildusime. Seekord juba kogenud kipperina. Ilma valisin siiski sellise, et lainet ja tuult ei oleks ning kõik turvaliselt sujuks. Tõsi, päris kohe silduda ei saanud, sest laine tekitamise eest hoolitsesid lahte kündvad suured laevad ja mõned väikelaevad, kellel kohe tingimata oli vaja täiskiirusel ring ümber meie teha...

Aga siis tuli sobiv hetk ning mina ja Kristjan hülgasime laeva, jättes naised maha. Samas, Liina on ka just värske paberitega väikelaevajuht, nii et kõik oli kindlates kätes. Üles ronimine oli veidi vaevaline, sest redelist ja köitest pole enam haisugi ja nii pidime oma vahenditega hakkama saama.

Aarde otsimiseks ronis Kristjan kohe kõige kaugemasse punkti, mina jäin, nagu tagantjärgi selgus, õigesse kohta hängima, aga aaret siiski näha ei suutnud. Lõpuks ronis Kristjan kah ülevalt alla ning koostöös saime aarde kätte.

Nüüd oli vaid vaja tüdrukutele raadios hüüda, et tulgu võtku meid peale. Ning Liina silduski nagu proff ja meil jäi üle vaid pardale hüpata. Tore sügisene seiklus!

26 september 2020 leidis Miki&Kaupo&Liis [luurebuss]

Täpselt see aare, mille poole isegi ei olnud veel piilunud. Nüüd aga läks nii, et oli väga hea võimalus aardest mööda kärutada ja patt oleks olnud leiuta jääda. Hüppasime kolmekesi mootorpaati ja panime muna poole ajama. Kõik oli sihuke mõnus ja rahulik hetkeni, mil jõudsime pärale. Just see, et kuidas saada üles. Poisid viskasid mingi köie ja hoidsid paati seinast eemal, mina kiskusin end üles. Ahhaaa, aga kus see aare siin on. Esmalt otsisin valedest kohtadest ja siis taipasin õigesse vaadata. Tead, et on seal, aga kuidas see kätte saada. Õnneks on see platvorm piisavalt võimalusterohke ja suure rõõmuga sai logi pandud kirja. Nüüd oli vaja veel paati tagasi saada. Väike loits, parasjagu õnne, vedamist ja eelkõige väga kindlaid kaaslasi ja oi kui hea oli, et hüpe lõppes paadis, mitte vees.

13 august 2020 leidis Anna & [kallo]

Kliima ilmselgelt soojeneb, pole kahtlustki. Meie 7 aastat kestnud geokarjääri jooksul ei ole Tallinna laht ära külmunud nii palju, et saaks ette võtta jalgsi matka üle jää Kuuli Munale. Tuginedes sellele seitsmeaastasele ajaloole ei tasu vist lootma jääda, et tuleval talvel või üldse lähitulevikus see talvine retk teoks võiks saada. Seega, otsustasime aardeleiu ette võtta ikka traditsioonilisel viisil, üle vee. Selleks olid meil abivahendid SUP-laudade näol ning muidugi kõva tahe. Ilm tegelikult kõige parem ei olnud, pilvine ja kagutuul ca 3,5-4 m/sek. A küllap siis tahe ol isedavõrd suur, et see kompenseeris need mõningased puudujäägid.

Eks ta oli, minna oli hea, ei saanud arugi, et tuult oleks, sest kui ta oli, puhus see seljatagant. Ka lainega oli hästi, vaid päris sihtkoha lähedal hakkas see laudasid veidi enam kõigutama. Probleem ei olnud "munale" üles ronimine, vaid pigem Annal all ankrus olemine ja ootamine. Eeltöö oli ikka täitsa tegemata ning alles kohapeal lugesin kiiruga, kus aare olema peaks. Siis lugesin ka välja, et on karbis ja mustas kilekotis, aga et alla pumbaruumi ei ole vaja ronida, seda ma kiiruga välja ei lugenud. Nii ronisingi kõigepealt alla ja vaatasin seal ringi, aaret muidugi ei kusagil. Küll aga oligi seal üks lõksu jäänud kormoran. Paraku ei saanud ma teda kuidagi aidata. Siis ronisin välja ja vaatasin, kas Annaga on kõik hästi. Oli, küll aga soovis ta, et ma aarde kiiremini leiaks ja et saaksime tagasi hakata minema. Kiiruga vaatasin ringi, leidsin uue potentsiaalse peidukoha, aga ka seal ei olnud midagi. Siis oligi veel üks võimalik peidukoht jäänud, õnneks seal see karp end peitiski. Mustast kilekotist polnud muidugi enam haisugi. Siis kiirelt nimed kirja ja minema. Mu SUPilaud oli nööriga kinni ja veidi eemale triivinud. Seega alla ronides pidin saama laua enda alla õigesse asendisse, enne kui selle peale söandasin end toetada. Õnneks läks see muretult ja ma sisse ei sulpsatanudki.

Tundus, et selle vast umbes kümne minutiga oli tuul veidi tõusnud, igatahes oli see meile nüüd täpselt vastu. Ka lained olid kõrgemad kui tulles, seega tuli tublisti tööd teha. Vilksamisi sai üle õla tagasi vaadatud, et aerutame niisama paigal või ikka liigume ka. Oli näha, et Kuuli muna meist kaugemale ikka jääb, järelikult kaugeneme. Siis möödusime juba suurtest poidest ja peagi olime sadama akvatooriumis ja ka finišhis. Tehtud! Saigi see peljatud ja kardetud retk tehtud ja see 7a ootel olnud "siinsamas" olev aare leitud. Meie täname!

1 august 2020 leidis Elena ja Henri ja Paavo ja Marje [elbori]

Selle aarde puhul sain enda ülesandeks paati kinni hoida. Oi tundus et meestel läks seal üleval terve igavik. Küll oli vaja arutada kas jätta sinna saarelt leitud rändur või mitte. Lõpuks tahtis üks hull sealt ka veel vette hüpata ja siis pidi teda veenma et võõras kohas vettehüpped ei ole kunagi hea mõte, eriti veel lagunevate hoonete juures.

1 august 2020 leidis Henri, Elena, Paavo, Marje [henrikiivit]

Kõik Aegna saare aarded said reede ja laupäeva jooksul leitud ning kuna ilmaneiud ennustasid pühapäevaks tuule tõusmist otsustasime saarelt varem lahkuda ja nautida siledat merd. Kuna ei tahtnud aga seiklust poolikuks jätta pikendasime oma retke Kuuli munani, kuna ka see aare oli olnud juba mitmendat nädalat kavas

Teel aardeni pakkus kilkeid ja nalja Tallinki superlaine, mis kõik paadisolijad kenasti ära kastis - see laine oli hea näide, miks Aegna sadamas oma paati mitte hoida...

Üles ronimine erilist vaeva ei valmistanud aga aarde kätte saamiseks pidi küll korralikult upitama ja ma pole just kõige lühem inimene - aare käes, nimed kirjas ning georada koristatud, siis asusime alla ronimise juurde. Minu esimene mõte oli, et kõige mõistlikum oleks lihtsalt vette hüpata aga kui nägin, millise kergusega Paavo all läksi, siis sai valitud ka kuivem tee.

Peitjale tänud huvitava rajatise tutvustamise eest :)

23 juuni 2020 leidis Priit ja Inge [aunad]

Ilmad lausa kutsuvad merele end jahutama. Hommikul vaatasin tuulekaarti ja hetk hiljem sõitsin kõrval külasse kajakile järgi. Pisut veel asjatamist ja olimegi omadega Miiduranna sadama läheduses merele minekus valmistumas. Igaks juhuks haarasin ka paar slingi kaasa, mis on minu jaoks viimasel ajal üsna mõnusaks 'tasku redeliks' muutunud. Vette saades kulus veidi aega ühise rütmi saamisele ja tüürimise tabamisele. Vahetult enne Muna ristus meie teekond vasakult alla tuult läheneva purjekaga ja me tõstsime aerud üles, et nende möödumist oodata. Kuid nad otsustasid hoopis spinnakeri alla lasta ja halssimisega teelema hakata, mis seal ikka, meile tähendas see vaid täiskäiguga edasi liikumist. Muna juures pidime pisut ootama laevalainete seti möödumist ja kohe peale seda alustasin mina oma tasakaalu harjutustega. Püstitõusmine kajaki tasakaalus hoidmisega oli isegi pisut keerulisem ja ajaliselt kindlasti mahukam, kui kai peale saamine. Kai peal olles leidsin aarde kiiresti, kuid kättesaamiseks pidin pisut nuputama. Lõpuks sain oma toimetused tehtud ja olin õnnelikult ning kuivalt tagasi kajakis. Peale mandrile jõudmist näitas kell läbitud vahemaaks 2,02km ja retke kestuseks 51minutit :) Väga mõnus aardeleid oli. Tänan peitmast.

16 juuni 2020 leidis Merle, Jaanika ja [silver0]

Piisas Jaanikal vaid korra iitsatada, et plaanib siia tulla, tekkis ka kohe omal soov seda kohta taaskülastada. Jaanika kajakile poleks kahjuks kuidagi mahtunud, seega tuli miskit muud välja mõelda. Aga Merletki oli see aare juba Tarmo lollitamisest saati omamoodi kummitama jäänud. Kuna ilm tundus ilus, viskasin sööda vette. Hops ja Merle oli õhtuseks seikluseks sisse meelitatud. Nüüd tuli veel teine sööt ka vette visata ja nüüd oli ka Jaanika pundis. Vabandust et su kohtingu ära rikkusin, aga see ükskord elus tehtud triopakett oli ju palju lahedam. :D

Oi kuidas mulle see seiklus meeldis. Tõesti lahedam kui paadiga tulles. Aga see ei tähenda, et esmakülastus poleks ka huvitav olnud. Tänud tüdrukud seltskonda pakkumast.

16 juuni 2020 leidis Jaanika, Merle, Silver [jaika]

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, nii nagu oli, siis pean alustama sellest, et kogu plaan sai alguse sellest, et minul tekkis võimalus ühe toreda muguga kajakitama minna ja mõtlesin, et oleks põnev proovida siis Kuuli Muna suhtes vähemalt eelluuretki teha ja äkki õnnestub üleski ronida. Pläkutasin siis plaani Silverile, et äkki annab mõned slingidki laenuks kaasa. Temal tekkis kohe oma plaan ja kui minu minek oli mõeldud homme, siis nüüd tekkis võimalus kohe täna minna! Ja koguni SUPiga, millega ma polnud varem kunagi sõitnud. Miks mitte? Ilm on ilus, meri tuulevaikne, varemleidja kaasas, ideaalne ju! Kokkusaamiskohta jõudes vaatasin et Silveril ja Merlel kalipsod seljas...näh...ega ometi pole plaanis ujuma minna?? Minul kalipsot endal pole ju, kui oleks, siis oleks ehk taibanud ka selga panna. Aga tulgu mis tuleb - SUPi vette sättides et tundunudki see õnneks ülemõistuse külm, siiski lootsin ümber mitte minna ju. SUP tundus pealeminekul totaalselt kõikuv ja ebakindel, kui Silver ja Merle asusid hoogsalt püsti seistes mõlatama, siis mina proovisin põlvitades tasakaalu hoida ja neil kuidagi kannul püsida. Aga sõit oli tegelikult päris lõbus ja üldse mitte nii keeruline kui alguses kartsin, meri oli vaikne ilm ülimõnus. Kui kohale jõudsime, siis algas teine põnev osa - üles ronimine. See Merle kribinal-krabinal kirjeldus käis küll ainult tema enda ja Silveri kohta, sest mina ikka nägin kurja vaeva, et sealt üles saada, aga sain! Kajakamunad vaadatud, aare leitud, logitud ja algas kerge vihmasabin. Aga kõigepealt oli vaja alla SUPile tagasi saada. See ju veel hullem kui ülesronimine! Kiljusin seal ronides ja teistel kaamerad stardivalmis, kui peaksin vette sadama...ja lõpuks olingi kuidagi all, jalge all küll mitte kindel maapind, vaid kõikuv laud, mille all 25 m külma vett :) Silver ja Merle loomulikult ronisid taas kribinal-krabinal :D Tagasitee läks oluliselt kiiremini ja kuigi vihma sadas, oli meri endiselt rahulik. Ühesõnaga meil läks retk ideaalselt korda ja suurimad tänud ägedatele kaaslastele ja loomulikult ka peitjale! Super-mega-äge!!! Aga mis saab minu nüüd minu kajakisõidust toreda muguga?? Läheme ilmselt homme Kumblile :)

16 juuni 2020 leidis Silver, Jaanika, Merle [meteta]

Ühel suvel oli Kuuli muna väga kuum teema. Oi, kui palju sellest sai räägitud ning kui pikalt planeeritud ühist seiklust. Mis seal salata, esialgu oli natuke pettumust, et see ära jäi ja ühelegi järgmisele paadiretkele ma ka ei jõudnud, aare tundus jääma nüüd kauaks kättesaamatuks ning suurem põnevus selle aarde osas hajus mõneks ajaks. Varsti tekkisid aga uued mõtted aardekülastuseks ja olin kindel, et küll ta külastatud saab ning äkki põnevamaltki kui paadisõit;).

Igal asjal oma aeg, eelmisel suvel jäi see aeg tulemata, aga saabus ootamatult ruttu sel suvel. Päeval tõstatus teema ja vähem kui tunni ajaga oli plaan ning kellaaeg paigas. Tänud algatuse eest Silverile ja Jaanikale.

Mõned tunnid hiljem oligi kamp juba mere ääres koos ja supikaid valmis seadmas, kes esimest, kes korduskülastust tegema. Naljatlesime varem, et Kuulile jõudes ootab Tarmo meid seal serval jalgu kõlgutades juba ees, aga ta ei üllatanudki meid seekord, tuli kõigest kaldale lehvitama lootes vette meist vette kukkumise fotosid teha:). Pidi pettuma, sest kõik püsisid kindlalt laual pilgud ootusrikkalt sihtmärgile suunatud.

Tingimused olid ideaalsed: meri vaikne, ilm soe, päikegi oli pärast hoovihma taas välja tulnud. Väike kahtlus, et pärast kaitsva sadamakai tagant väljumist tekib suurem lainetus, oli asjatu. Mõnusalt kulgedes muutus geokuulus tankimiskai aina suuremaks, kuni varsti võis lugeda seinalt rõõmsat tervitust: я люблю тебя! Oo, milline tähelepanu sellises kohas. Siiski selgus, et hoopis Таняt armastab siin keegi. Meie olime aga ka rõõmsad.

Ankurdasime oma veesõidukid kai äärde ning ronisime kribinal üles vaadet nautima. Üks kajakas kurjustas meiega pisut, platvormil nägime ära ka põhjuse: tema nunnud pojukesed uudistasid meid oma imestunud silmadega. Püüdsime neid ja kahte hiljem avastatud alles hauduvat lindu mitte häirida ning tegime omad toimetused karbiga kiiresti ära.

Nüüdseks oli päike ammu kadunud ning juba mõnda aega meid ähvardanud mustad pilved tegid oma tahtmise teoks, tagasitee aerutasime vihmasajus, kuid sellest hoolimata ülimalt rahulolevatena.
See oli äge! Lõpuks käidud! Üksi poleks olnud pooltki nii tore (jah, see plaan oli ka kunagi korra mõtteis). Aitäh kaaslastele, oli vahva! Silver, oli ju su korduskülastus palju ägedam kui igav paadisõit?;) Tänud ka peitjale!

8 august 2018 leidis Anne, Allan, Kaupo ja [ingrid]

Kuna paat oli kolmele, aga meid neli, siis pidi kapten kaks korda paati objekti äärde juhtima. Mina olin esimeses ringis. Kui käidud, andsin teatepulga- päästevesti edasi Annele, poisid sai uue sõidu. Meresõit oli mõnus, selle eest tänud Kaupole. Kohapeal nii mõnus ei olnud, logini jõudmise eest tänud Allanile. Peitjale tänud objekti tutvustamast, nüüd oskab isegi mandripeal möödasõites seda ehitist meres tähele panna ja oma käiguga seostada.

8 august 2018 leidis Ingrid,Anne,Kaupo ja [thunder]

Ega siit väga originaalset logi enam tulla ei saagi. Keegi järgmine külastaja võiks näiteks õhupalliga kohale lennata :)

Suurimad tänud Kaupole kes mind siia kaile kohale transportis.

8 august 2018 leidis Anne, Kaupo, Allan, Ingrid [nuffi]

Tark on alati kõigile säutsuda, et mina tulen nüüd Tallinna, sest kunagi ei või teada, mis plaan kellegil on. No see, et Kaupol selline plaan mulle välja käia oli, ei osanud ma uneski aimata. Tahtis olla mulle Viljandi Paadimees. Mul polnud see aare ei üheski aastaaja päevaplaaniski. Sest oodata soodsat jääd on sama hea kui seda, et Eestis apelsinid kasvama hakkavad ja mingi madratsiga tegija mutt ma ka kohe kindlasti ei ole, ujumisest ma üldse ei räägi - kohe põhjas kui vene kirves.

Aga plaan oli hea. Kuid ma jäin hiljaks ja sain vaid Ingridile-Allanile lehvitada. Kükitasin kivil ja päikse tõttu ei näinud paati ka vahepeal. Siiski nägin tankeri üleval ühtäkki mingit liikumist. Vaikselt lootsin, et ehk pannakse minu nimi kah väikse sobiga kirja.

Tulidki tagasi ja kui küsisin, kas ikka minu nime panite kirja, tuli kiire vastus, et karga paati ja roni aga ise. Paat oli lahe, kollane ja vest erk oranz, sobis mulle hästi.

Kohapeal Allan ja Kaupo teatasid, et nemad peavad paati hoidma ja ronida ei saa, toohh! See, et turvavesti seljast võtsin neile hästi ei sobinud aga üleval olin ma nii kiiresti mööda ketti, et ise kah aru ei saand. Teadsin kus aare asub, kuid krt 27,5cm jäi jälle puudu, ka telliskiviga, mis seal maas oli. No kas jääbki nimi kirja panemata? Õnneks oli teine tellis veel, nii ma logiraamatu lahti lõin. Ja mis ma näen, minu nimi kirjas, krdi sullerid mu kaaslased! Kirjutasin siis Nuffi sinna otsa ja kärmelt libistasin end mööda ketti alla paadi poole ja õnneks puutusid jalad ka serva. No 2 turvameest juhendas ja hoolitses mu eest ikka väga. Panin ruttu vesti selga tagasi ja siis oli lillepidu, meri sillerdas, laineid polnud, päike lõõskas. Ah sellised lihtsad võiks kõik aarded olla! Suur, suur aitäh paadile, paadimehele ja peitjale ja turvamehele-naisele, mul oli hiiglama tore õhtu!

Edasi hakkas Kaupol äkki koju kahtlaselt kiire kui ta kuulis, et ma tahan Komandopunkti minna, enne oli tark mul ju Pandisahril ära käia. Läksime lahku ja Komandopunkti logis tuleb edasine jubetu logi...

15 juuli 2018 leidis Kriste, Timmu, Laur ja [puutetundlik]

48, 4/7; katse nr 2. Iiiiihhhh, see kuulus Kuuli Muna… Kalju aarde kõrval on muna kohe kindlasti üks teine selline aare, mille ärakülastamisest olen unistanud üsna mänguga alustamisest saati. Ehk et siis umbes viimased 5 aastat :D. Lugenud, kuidas 2011. aastal jää siia kümneks päevaks lausa geopeiturite palverännutee avada lubas ja seda, kuidas Maire ja Madis toda kahte kilti madratsi ja rõngaga ning Aare ja Carolina kanuuga vallutamas käisid; siis veel seda kuidas Liis kuulimunanutust lõpuks lahti sai ning seda ka, kuidas Tarmo lihtsalt siia ujus nagu “Siin me oleme”- filmis ning Silver ja Kaupo Toore Banaaniga loo tursaks lõid :D. Noogutanud tunnustavalt kõikide minejate vingele ettevõtlikkusele ja naernud kaasa käijate logitud seiklustele ja oma peas õhanud, et kui ükskord meie ka… Ja siis, üks päev (või õigemini, ma tean täpselt millal see juhtus: 14.07), kõlas ühischatis nii:

• Timmu: Tere hommikut, sõbrad! Kas keegi veel tahab täna õhtul Kuuli Muna teha?
• Kristel: 8 ajal umbes. Peale jalgpalli.

No kas pole jumalikud laused? :D. Ma ei pea hakkama ilmselt teile pikemalt siin edasi seletama, kuhu see jutt edasi keris ja mis sellele ettepanekule järgnes; nagu logidest näete, oli nende kahe õhku visatud lause lõpptulem see, et veel samal päeval tegid Kristel ja Timmu koos Karliga visiidi nii munale kui veel tervele hunnikule väikesaartele ja järgmine päev oli siis meie kord Kristelile ja Timmule seltsi pakkuda ajal kui nad sõitsid kolme päeva jooksul juba kolmandat korda Kuuli Muna poole… :D

Nii et vot, käidud nüüd meil ka siis munal, saame samuti astuda sellesse umbes 50-pealisesse muna-tehtud!-klubisse :). Timmule ja Kristelile suured tänud seiklema kaasa kutsumast, oli väga tore. Ja ma isegi ei tea, mis me tagasi saame lubada… Mõelge parem ise välja, ma igatahes olen isegi täna veel nii elevil sellest leiust, täiesti us-ku-ma-tu, poleks 5 aastat tagasi isegi osanud ette kujutada, millist heameelt võib pakkuda arvutiekraanilt ühe keset vett hulpiva virtuaalse täpi kollasest roheliseks värvumise nägemine… :D

15 juuli 2018 leidis Kristel, Maris, Timmu ja [laur]

Kaks ilma kolmandata ei jää, niiet saigi kolmandat päeva järjest Timmu paat vette aetud ja nad Kristeliga pidid uuesti Kuuli munale minema :D Õigemini siis kellajaliselt said Kuuli muna külastada ühe kuupäeva sees kaks korda. Kuna neil olid nimed kirjas, siis üles ronisime me Marisega kahekesi. Leid tuli üpris kiirelt ja peagi olid kõik nimed logiraamatusse kantud :) Vahepealt käis Timmu katsetamas kas paadi mootoriga on kõik ikka korras, selgus, et oli küll, probleem oli hoopis minus :D Tundub, et edaspidi pean ikka mingi enda poolt hangitud asjaga taolistes kohtades käima :D Sõit oli sellegi poolest väga mõnus hilistel õhtutundidel. Peale logimist ei tahtnud keegi veel tagasi minna ja nii sai suundutud Aegna poole piknikule...

15 juuli 2018 leidis Karl, Timmu ja Kristel [zdrk]

Kuuli Muna - oi jah. Unes ma seda näinud ei ole aga erinevaid läbikukkunud plaane mismoodi sinna saada on läbi käinud lugematul hulgal. See viis mismoodi ma sinna lõpuks sattusin, polnud eales mõttesegi tulnud.

Hilisõhtul meil ühes lõustaraamatu ühisvestluses Laur teavitas, et jõudsime Räpinast tagasi koju, mille peale Timmu esitas küsimuse, et kas merele? Esialgu paistis see kui hea nali. Öö samahästi kui kätte jõudnud ja paat pidavat juba koju viidud olema. Haarasin jutust kinni ja peagi kõlas ütlus, et kui olen nõus €5 sadamatasu maksma, siis ongi minek. Merele ja öösel? Kiire sisemine võitlus erinevate hirmudega ja andsin kindla nõusoleku.

Pirital lasime paadi vette. Jälgisin huviga kuidas kapten Timmu ja pootsman Kristeli koostöö käis. Liikuma hakates läbis üle keha külmavärinate tuhin. Mitte külmast, vaid ümbritsevast ilust. Peegelsile värvidemängu täis meri. Kogu see protsess tundus ebareaalne. Isegi kõige kaunimates unenägudes ei näe sellist vaadet.

Kuuli Munale jõudsime me väga kiiresti kohale. Ennem sildumist kippus tekkima ärevus. Ongi kätte jõudnud see oodatud hetk. Aga kas ma üles ikka saan? Tänu amortiseeruvale betoonikolakale ja selle küljes olevatele detailidele oli see isegi väga lihtne. Aardeni ulatusid näpud väga napilt. Vahepeal jõudis Timmu ka üles ronida, et näha ega mul abi vaja ei ole. Värvilised hetkeemotsioonid olid juba logiraamatusse lisandumas. Logi läks kirja öösel kell 00:04. Lõpetuseks jäeti mind korraks Kuuli Muna kõige ülemisele korrusele vaadet nautima ja paari stiilset fotot meie transpordivahendist tegema. Suured tänud, kniksud ja kummardused Timmule ja Kristelile mind siia toomast! Aitäh ka peitjale siia aaret peitmast!

Kumbli_>

13 juuli 2018 leidis Kristel ja Timmu [timmu]

Tallinna Merepäevadel oli Pirita jahisadama esine erinevas mõõdus veesõidukeid täis. Suur Tõll oli siia ankrusse pandud, pardal esines näoga mere poole suurepärane Svjata Vatra. Mul õnnestus ka mingi paat vette lükata ja pika palumise peale Kristel pardale meelitada. Kui kontsert lõppes ja flotill hargnema hakkas, tegin suuremate purjekate ümber mõned auringid. Isegi hüljes pistis selle möllu peale pea veepinnale ja imestas, mis värk nüüd muidu nii vaiksel Tallina lahel toimub. Seejärel otsustasime olukorda ära kasutasa ja kauaoodatud aare ära logida. Üles tuli ronida mõlemal ja oma logi ausalt välja teenida. Õhtune vesine aaretejaht jätkus siit edasi Kumblile. Tänud peitjale.

13 juuli 2018 leidis Timmu ja [satiire]

Teine katse. Esimesel korral käisin üksi üleval, aga siis ei õnnestunud karpi kätte saada. Nüüd läksime Timmuga koos ja peale jõu- ning ilunumbreid saime karbi kätte. :)

Sellel nv'l sai siin kokku kolm korda käidud. Nii populaarne aare viimasel ajal. :D

Tänud peitjale!

8 juuli 2018 leidis Silver&Kaupo [lepalind]

Oi kui palju on seda aaret vaadatud, nii kirjeldust, logisid, kaardilt mõõdetud kaugust kaldast, paadi rente uuritud. Mul oli täiesti reaalne mõte minna madratsiga ujudes kohale, kui ainult kaaslase leiaks. 15 kraadine vesi aga on selleks liiga jahe ilma kalipsota ja kui paat koju tuli, siis plaan muutus. Kevade lõpus sai rattaga Viimsisse sõidetud ja vettemineku kohti uuritud. Kõigil kohalikel on omad slipid, aga keegi võõrastest ei taha kuuldagi. Lõpuks leidsin Merivälja kai, aga nõlv tundus kahtlane. Käisin siis ilma paadita proovimas. Ei pidanud gaasigi andma, 1 käiguga tõmbas end ise üles, seega probleeme pole. Sai juba rahvas kokku aetud minekuks, aga just sellel päeval läks isa ise sõitma. Eilne päev oli ilus, aga tegemist oli palju ja Kuuli muna oli meelest läinud. Täna hommikul kui kohustusi ja üle pika aja ka geotuure polnud, siis tekkis mõte, et äkki saab minna. Õnneks Silver oli valmis, üksinda poleks midagi siin teinud. Kohale jõudes oli lainet rohkem kui eeldasin, aga koju minna polnud ka mõtet. Läksime läbi adru vette ja Silver hakkas sõudma. Kui piisavalt sügavas vees, siis hakkasin leiutama, kuidas mootori vette saab ja käima, polnud seda varem teinud. Natuke aega leiutamist ja saime sõitma. Alguses laine hirmutas ning kui pisut rohkem gaasi andsin, olid püksid märjad. Mootori juurest tuli vesi üle ääre. Tuli siis rahulikumalt tiksuda, aga kohale jõudsime. Betooni äärde randumine tuli üllatavalt hästi välja, aga üksinda paadi kinni hoidmine tundus lõpmatult kestvat. Lõpuks saime minema ja laine oli madalam kui tulles. Pärast kui paat kaldal hakkas meri rahunema ja 30min hiljem oli täitsa sile. Mul jäi küll kai peal käimata, aga suvi on veel pikk ja seda viga saab parandada. Geocaching is free :)

8 juuli 2018 leidis Kaupo ja [silver0]

Tihedate päevakavadega nädal oli geovärgi tahaplaanile surunud. Juba laupäeva õhtul vaatasin kurbusega kalendrisse, et geojaanist saati pole jõudnud kordagi aardeid otsima. Õnneks leidsin pühapäeva hommikul väikse ringi seast ühe huvitava säutsu. Kaupo arvas, et täna oleks õige päev üks paadisõit ette võtta. Võtsin seda kui päästerõngast ja andsin omapoolse nõusoleku. Kahjuks ma olin ainuke kellele ette antud aeg sobis. Õnneks kahest mehest oli piisav et etteantud missioon korda saata.

Vahepeal kalduks korraks teemast eemale ja pöörduks eelmise leidja poole. Sa poiss oled ikka täiesti hull et sellise lolluse üksi ette võtsid. Mul lõi ainuüksi sellise versiooni peale mõtlemine vererõhu lakke. Järgmine kord ikka hoiata ette, enne kui miskit rumalat jälle teha plaanid, siis vähemalt teab kuhu otsima tulla. Korraliku tünga tegid meile igatahes.

Nüüd tagasi me plaani juurde. Igatahes otsustasime võtta asja rahulikult ja kaalume iga sammu ikka enne korralikult läbi. Alguses tuli küll märke, et peaks otsa ringi keerama, kui nii vestid kui ankru maha unustasime ja pidime auringe tegema. Kuni mereni jõudmisega läks kõik muu ladusalt. Kaupol oli õnneks ka hea eeltöö koha suhtes tehtud ja õnnestus sellel piiratud rannikul siiski üks mõnus auk, kuskaudu vette pugeda, leida. Me eeldasime, et täna on mõnus vaikne meri, aga kui juba kaugelt purjekaid näha oli, võis arvata, et päris nii see siiski ei ole. Meri siiski lainetas, aga kui juba nii kaugele sai tuldud, siis utsitasin meid siiski vähemalt proovima. Alati saab ju otsa ringi keerata kui miskit ei meeldi. Möned jõu- ja ilunumbrid hiljem, olimegi otsapidi vees ja suunaga kurikuulsa Kuuli Muna poole. Päris otse siiski minna ei saanud, purjeregati ümberkeeramiskoht jäi täpselt meile tee peale ette, seega väike ring tuli siiski ette võtta. Mandrist eemaldudes, oli tunda ka kuidas lained suurenevad. Nii mõnigi kord, paadi ninas olles, tundsin kuidas tagumiku alt kontakt veega kadus ja järgmine hetk see suure matakaga tagasi tuli. Tegelt oli väga mõnus teekond, mulle meeldis väga. Muna juurde jõudes sai kohe selgeks, et paati hüljata pole võimalik ja otsima saab minna vaid üks. Siin siis tuli see koht, kus ma sain oma osa välja teenima hakata ja mööda keti jäänuseid sikutasin end paari tõmbega üles ja asusin otsingutele. Pinget lisas muidugi see, et ei teadnud kaua see Kaupo seal paati hoides vastu peab. Natuke läks ikka aega ja tegin ikka täistiiru peale. Ja just siis kui leidsin mida otsima tulime, helistas kärsitu Kaupo. Ei saanud küll kõne mõttest hästi aru, et kas ta tahab mõni teine kord tagasi tulla või peaksin mingite imevõimetega oma otsinguid kiirendama. Siiski ruttu nimi kirja ja Kaupot ahelatest päästma. Tagasiteel oli juba taganttuul ja lainegi väiksem, seega sõit oli sujuvam. Tegelt oli sellest isegi natuke kahju, mulle see agressiivsem osa meeldis rohkem.

Lõpuks ometi leidis see ärritav täpp lahenduse. Ma olin küll valmis pärast Tarmo ujumisversiooni vennalt laenatud kummipaadiga sinna minema aga kui ma nägin et see tal odav jyski kärakas on, siis mul on hea meel, et Kaupoga sai üks korralik tiimitöö ära tehtud.

Väga lahe, taas üks koht kuhu lihtsurelikuna niisama kunagi ei satuks, geopeitus teeb ikka imesid. Tänud.

28 juuni 2018 leidis Tarmo [tarmoxy]

Ei teagi millest alustada et see seiklus kirja saada. Eks siis ikka algusest. Huvi selle koha vastu tekkis juba eelmine aasta, aga siis tundus selle vormistamine ikka selline ulmevaldkonda kuuluvat. Kuna ei teadnud/tundnud ka ühtegi paadiomanikku kes mind oleks nõus olnud sinna sõidutama. Talvel kui Männiku NAVY kaane peale sai ootasin pikisilmi ka siinse jäätee avanemist, aga kahjuks seda "parajat" pakast ei tulnudki. Kevade poole peale ühte toredat ronimistuuri MI2 käis üks asjaosaline vexli välja, et tal on alus olemas ja nüüd vaja vaid ilusat ilma oodata. Sama kiirelt sai ka grupp loodud ja peale mõningasi kuupäevaliigutamisi läx lõpuks üx päev lukku. Kõik asjaosalised olid selle kuupäeva nüüd kalendris punaseks värvinud ja rasvase ringi veel ümber vedanud. Kes oli lausa töö juurest endale auto hoolduse aja valetanud, et ikka õigeks ajaks jõuda ;D. Aga siis... viimasel õhtul ennem minekut tuli ootamatu uudis. Aluse omanik oli lihtsalt unustanud meie plaanid ja alusega koos teisele poole Eestit rännanud. Viskasime veel nalja et kui palju õhkmadratseid me kokku saax, et siis hoopis niimoodi minna. Sellel ööl aga minul und ei tulnud kuna oli ju seda vormistamist nii pikisilmi oodatud. Hommikuks oli mul aga palju kavalam plaan välja mõeldud. Oli ju kodust tänaseks linnaluba küsitud ja ega seda tuusikut ei saanud ju raisku lasta. Planeerisin oma päeva nii et peale kahte olin juba vaba. Suundusin siis oma ekspeditsiooni algusesse ja katsusin vett. +15 täitsa enams-vähems. Korra veel auto juurde tagasi ja varustus selga. Kõige kallimad asjad tähtsuse järjekorras (Pastakas, magneesiumi shotid ja telefon) läxid 5 kordse minigripi sisse. Igaks juhuks kerisin enda kaela ka kümmekond meetrit kõit, mine sa tea kuidas sealt ülessaamisega on. Muidu olin selleks tarbeks modifitseerinud laste kõisredelit, aga praegu seda seljas kanda kll ei plaaninud. Ja nii ma Lahe teelt vette siis kadusingi. Nüüd oli mul vaid 2 hirmu alles. 1 oli see et äkki keegi tuleb katkestama minu hullust ja korjab kaldale tagasi. Seda aga õnnex ei juhtunud. Teine hirm oli see et võibolla osutub muulist ülessaamine võimatuks. Aga õnnex ka selle hirmu seljatasin. Koha peal oli 2 statsionaarset kõiejuppi ja seinas piisavalt pragusid kuhu s6rmi ja varbaid lükata et üles ronida. Olenemata abivahenditest osutus sellest seinast üles ronimine parajaks katsumuseks. Vastu lainet ujumine oli parajalt väsitanud, lisaks oli kalipso ennast vett täis imenud ja mind oluliselt raskemax muutnud. Kätes ei olnud jõudu et kõiest sikutada ja jalad tahtsid iga reietõste peale krampi minna. Lõpuks siiski suutsin ennast sealt üles hiivata. Oi kll see oli alles kergendus ja hea tunne. Päike hakaks ka palju soojemat paistma ja sain nüüd hinge tõmmata. Jalad olid ikka nii süldid et sain tükk aega peesitada ennem kui valdusi revideerima asusin. Käisin ilusti kõik ruumid läbi ja korra oli juba hämming et mismõttes kas jääbki leidmata. Lõpuks aga leidsin ka õige peiduka aga kuidagi ei küündinud laekani. Ega siin koha peal väga abivahendeid ka võtta pole. Siiski miskit leidsin mis mind ca 20 cm pikemaks muutsid ja sain asja kallale asuda. Korralik karp ja ka sisu ilusti kuiv ja puhas. Nüüd saatsin ka ühe pildi teaseriks gruppi otse nullist. Kui oli tänaseks kokku lepitud et seda vormistama siis meest sõnast härga sarvist. Hehehee....Chill 8D Kallasin endale 2 magneesiumi shotti sisse ja pakkisin telo uuesti minigrippidesse. 5 kihist oli vesi jõudnud kolmandani. Kai pealt pommi ja nüüd tuli lihtsalt tagasi ujuma hakata. Kui tulles oli vastulaine ja kulus ca 1,5 tundi siis nüüd oli tuul tagant ja laine mõnusalt kandis. 45 minuti pärast olin Lahe teel tagasi :P GPS ujumise ajal mõõtis vahemaa sirgjooneks, aga triivimist arvestades usun selline ca 1,2 km ots oli kll. Nüüd siis see täpike ka vormistatud. Kui keegi praegu küsiks et millise aarde vormistamine siiani kõige raskemalt on tulnud. Siis füüsilises mõttes selle 5.0 maastiku vallutamine oli kll täiesti klass omaette. Jällegi üks nendest "saab ka ilma erivarustuseta" aaretest. Aga sellegipoolest ärge unustage ohutust ja kandke merel alati vesti. Tänud ja kummardus peitjale selle värvika väljakutse eest ;) 8P

21 mai 2018 leidis Stina ja klassikaaslased [stinapettai]

Jahiga kergemad tiirud merel ja möödaminnes ka kiire logi kirja. Aarde ümber olev kott üsna räbal.

18 märts 2018 kommenteeris Tarmo [tarmoxy]

K2isin Pandisahri vallutamas ja sealne j22olu oli kuni nullini v2lja selline et seal rahvas uisutas. Kaua ei m6elnud ja otsustasin ka siinsed j22olud yle kontrollida. Erinevalt linnusaare ymbrusest meenutas siinne j22kate kyll klaasi asemel rohkem pilvesuppi. m6nikymmend meetrit suutsin isegi j22tykilt j22tykile hypates liikuda. aga kui vaatasin et veel mitusada meetrit minna ja suuski ka pole, siis sai ysna ruttu ka see hulljulgus otsa. Kapsasin maale tagasi ja ohkasin. Kui nyyd teeks vaid n2dala jagu korralikku kylma, siis v6iks isegi t2itsa m6elda.

4 märts 2018 kommenteeris Kaupo [lepalind]

Arvatavasti on siin teisigi kes on mõelnud, kuidas ilmateenistuse kaardil nähtav niilasjää (5-15cm) tegelikult välja näeb ja kuidas kannab. Käisin asja uurimas ning sain targemaks: tuleb ujumistrenni minna või paadi jaoks raha kõrvale panna.

10 juuli 2017 leidis Hannes, Liis ja Madis ning paadimehed Mihkel ja Kaupo [cherub]

See Kuuli Muna oli minu jaoks õudusunenägu, sest iga jumala kord Viimsisse või Viimsist sõites Madis kohe pidi seda mainima. Niisiis, kui Madis küsis, kas esmaspäevane paadisõit mulle sobib, olin kohe rõõmuga nõus - saab lõpuks ometi sellest kuulimunanutust lahti :D Boonusena saab veel paadiga sõita ka. Mihkel ja tema isa olid paadimeheks. Ma polnud ennast eriti kurssi viinud, milline see koht täpsemalt on ning kohapeal selgus, et üles saamisega ei olnud isegi minusugusel lühikesel mingeid probleeme. Ka leid tuli esimeset vaadatud kohast. Korraks tundus äkklainete tõttu, et jäämegi mõneks ajaks sinna, aga need lained olid laeva tekitatud ning kadusid sama ruttu kui olid tekkinud ning saime ikka tagasi paati. Kiire käik ja kiire leid ning nüüd on vähemalt rahu majas. Aitäh aarde eest!

10 juuli 2017 kommenteeris Hannes, Liis, Madis, Kaupo ja Mihkel [mihkelp]

Kunagi ammu pärast järjekordset geotuuri tahtsin Liisile ja Madisele bensuraha anda, aga Madis ei võtnud vastu ja ütles, et kunagi viid mu kuuli munale :D Madis hakkas juba talvel seda juttu ajama, et lähme ikka munale, aga siis ei saanud veel minna, sest jaht oli talveks veest välja tõstetud. Laupäeva hilisõhtul tõstis Madis selle teema uuesti üles, aga siis ei olnud mul enam ühtegi ettekäänet, miks mitte minna. Väikese sõidu vastu ei ole mul ju midagi :) Leppisimegi esmaspäeva õhtuks sadamas kohtumise kokku. Kuna tuult praktiliselt polnud, siis lähenesime aardele mootoriga. Aga tegelikult nii oligi parem, sest tuul tähendab reeglina lained, mis oleks meie ürituse üsna keeruliseks muutnud. Teel aardeni küsisin, et mitmes see aare siis kauem leidmata aarete edetabelis on. Sain vastuseks, et esimene. Oo, see teadmine tegi meie ettevõtmise koguni pühalikuks :) Sõitsin hetkeks muna serva, silduda ei tahtnud, ja teised hüppasid maha. Ei tahtnud neid ootama jääda ja sõitsime munast natuke eemale ohutusse kaugusesse. Vahepeal jõudsid meieni suure laeva lained. Sai neile natuke nalja tehtud, et lainetus muutus nende pealekorjamise jaoks liiga tugevaks, tuleme homme hommikul tagasi :) Väga rõõmsad nad just selle peale polnud. Lõpuks said nad aarde logitud ja me korjasime nad tagasi jahi peale. Tagasisõidutee venitasime ühe suure kahemastilise juurest läbi, muidu toimub ainult mingi kihutamine ühe aarde juurest teise juurde ja ümbrusele ei pöörata tähelepanu :) Lootsin saada häid kaadreid kellegi vettekukkumisest, aga kahjuks sellist vahejuhtumit ei toimunud. Sellest hoolimata oli üks tore õhtu. Aitäh!

10 juuli 2017 leidis Hannes, Liis ja Madis [madis1989]

Oi kui kaua ma olen tahtnud siia aarde juurde seda kollast naerunägu lisada. 2014. aasta suvel oleks see peaaegu ka õnnestunud, kui Kuuli Munale ujutud sai. Siis aga mängis saatus väikese vingerpussi ja aaret ei õnnestunudki leida. Pärast seda olen igatsevalt ikka vaadanud aarde poole, kui Viimsisse suvilasse olen sõitnud. Teist korda enam ujuda ei soovinud, seega tuli oodata külma talve või leida paadimees, kes sinna viib. Eile õhtul saigi kokku lepitud, et kui täna ilm kannatab, siis saab paadiga kohale.

Kuna üheks kapteniks oli aarde varem leidnud MihkelP, siis sai igaks juhuks ka uus tünn valmis komplekteeritud juhuks, kui eelmine kadunud on. Kell 20 hakkasime aarde poole kulgema Pirita sadamast ning 28 minutit hiljem olimegi Kuuli munal. Kindlale pinnasele pääsemine kulges muretult ja kiiresti ning mõned hetked hiljem tegime Liisile pätti (siin ka põhjus, miks eelmine kord mitteleid tuli - ma lihtsalt ei ulatanud aardeni) ning hetkega kraabiti meile tünn välja. Oi kui rõõmus tunne see oli! Aare, mida sa oled nii kaua tahtnud logida, ulatatakse sulle kätte ning ole meheks, pane logi kirja. Aare oli väga heas seisukorras ning 1087 päeva leiuta olnud logiraamat sai meie nimede näol täiendust. Siinkohal tegelikult väike täpsustus - augustis 2015 käisid välismaalased ja leidsid ka aarde üles. Logi on GC lehel täitsa olemas.

Nimed kirjas, ronisime jahile tagasi, mis vahepeal tegi meile tünga ning lubas järgmisel päeval tagasi tulla. :P Ja oligi kõik, sõit Pirita poole sai alguse. Natukene nukker tunne oli sealt nii kiiresti ära minna, aga ega seal midagi teha poleks ka olnud kauem.

Suured tänud Reimole [jazzy] sinna aaret peitmast ning veelgi suuremad tänud Mihklile ja ta isale sõidu eest! Nüüd tuleb mingi järgmine ekstreemne sihtkoht vaadata :)

P.S. Eravalduse kohta ka paar sõna. Kai peal on tõesti silt telefoninumbriga ning infoga, et ainult varasemal kokkuleppel tohib kaile minna. Samas uurisin maaameti kaardilt ning seal ilutseb maa sihtotstarbe all märge "Üldkasutatav maa 100%". Võta siis kinni. Samas on Viimsi vald ta võõrandanud, nii et väikesed käärid on siin sees.

10 juuli 2017 leidis Hannes, Madis, Liis [hpalang1]

Skoor. Draiv-inn. Ja kõik need muud sellised asjad.

Eks ta natuke torkis muidugi, aga mitte nii palju, et lollusi hakata selle nimel tegema. Sellegipoolest, kui Madis teatas, et on leitud paat, siis teist korda seda öelda ei tulnud :) Meri oli mõnus, ei tuulekest, ei lainet muud, rahulik minek. Mis tähendas, et ka muna otsa saime suht hõlpsasti, kaasavõetud redel jäi kajutisse. Üleval eriti kaksitimõtlemist ei olnud - hakkasime Madisega abivahenditeks ja lasime Liisi orbiidile. Ja otse loomulikult oligi aare seal - puhas, kuiv, korras, kaks aastat leidmata. Madisel võttis suisa käe värisema. Panime logi kirja kargasime paati, tegime veel pisikese tiiru lahel ja tagasi. Ja oligi lõppenud meie seiklusrikas merereis.

Peitjatele aitüma ja Mihklile, Kaupole ja Salmele ka!

12 juuli 2016 ei leidnud Madis [madis1989]

Ujusin Kuuli Muna aardeni ja leidsin karbi hetkega. Hommikul ärgates oli selge, et see oli siiski uni :(

29 mai 2016 ei leidnud Andreas [gpsitu]

Purjejaht Elektra ülesõidu (Roomassaare-Kaberneeme) viimasel etapil algusega Noblessneri sadamast tegime pardal olnud geopeituri ehk minu soovil peatuse ka Kuuli Muna juures. Kaks-kolm tiiru ümber reidikai ja kapten otustas, et võib silduda küll, kuigi kinnituseks vaid üks rõngas. Ja ei jälgegi kunagisest redelist. Aga hullu geopeituri (ikka minu) jaoks sobis ka köis ja enne kui teised jõudsid tagumikust toetada, olin ma juba üleval. :)

Kuna ettevalmistus oli nõrk (kuni viimase hetkeni ei teadnud, kas lähme sealt üldse mööda), siis ei teadnud ma aardest ööd ega mütsi, peale selle, et ta seal on. Ja kuigi pardal oli ka aarde peitmise juures olnud kapten Karla, ei mäletanud tema peidukohast enam midagi, nii et ka see õlekõrs osutus kasutuks. Ronisin siis ka luugist alla, kus oli palju potentsiaalseid peidukohti ja surnud linde. Õnneks mingil põhjusel seal eriti ei haisenud, nii et sain päris kaua otsida, enne kui jahi üealt hõigati, et roni välja ja seal pole. Liina oli vahepeal natuke logisid lugenud ja sai veidi suunata, aga abi sellest polnud. Ei tea, kas asi oli selles, et aaret enam pole (viimasest leidmisest varsti kaks aastat möödas) või siis ei küündinud ma lihtsalt peidukani. Ka andis kapten varsti korralduse lahkumiseks, et mingeid ekstsesse ei toimuks nagu osadel seal juhtunud on. Nii et eriti põhjalikult seal otsida ei saanud. Aga sellise aarde puhul on ka mitteleid elamus, nii et tore oli ikka. :)

Järgmistele teadmiseks, et Reidikai on sinna kinnnitatud sildi väitel eravaldus, kuhu ronimiseks peab sildil olevale numbrile helistama.

https://www.facebook.com/andreas.joesaar/media_set?set=a.10207938602677003.1055135066&type=3

6 august 2015 kommenteeris Lauri [shadow]

Ettevaatust, mugud!

FOTO: Privaatpidu otse linnarahva nina all! Seltskond lõi Pirita lahele tõelise salabanketi püsti

26 juuli 2014 ei leidnud Maire ja Madis [madis1989]

Hakkasime hommikul liikuma Mitte ainult Rohuneeme tee aarde punkte pidi, kuid kaugemale ei jõudnudki kui oletatavasse teise punkti võsasse. Ilus soe ilm tekitas mõtte, et võiks Kuuli muna juurde minna. Kogu aeg arvasin, et see projekt tuleb talvel jääga läbi viia, aga kaks viimast aastat pole nii korralikku talve olnud, et turvaliselt Kuuli munani saaks. Ajasime kahe elamise ja naabrite peale abivahendid kokku - enda suvilast võtsin päästerõnga, mille meri kunagi ammu kaldale uhas (kui ei eksi, siis aastal 1994, pärast Estonia hukku) ning Maire laenas naabritelt kummimadratsi. Kui Taneli sõnul käib õige geopeitus jalgrattaga (mida me ka eeskujulikult harrastasime Miidurannasse väntamise näol), siis mina ütleks, et õige Kuuli muna aarde leidmine käib ujudes. Asi see edasi-tagasi 2 kilomeetrit ujuda ole. Maire põrutas oma kummimadratsiga ees minema, ma päästerõngaga üritasin sammu pidada. Kohale jõudes oli esimene probleem - kuidas üles saada? Õnneks mingid köied rippusid seal. Alguses proovisime Maire üles saada, kuid see ei õnnestunud ning asusin ise ronima. Kuidagi (ergutuste ja juhendamise saatel) vinnasin oma pea 85 kilo üles ning sain otsima asuda. Mida ei leidnud oli aare - kuna seal palju kohti ei ole, siis tekkis hämmeldus, et kus ta nüüd siis on? Kirjeldusest oli meeles, et sisemusse ei ole tarvis minna, seega sinna ei turninud. Maire oli vahepeal madratsi täis saanud ning meid oli mitu paaditäit rahvast vaatamas käinud nagu ilma ime, kui Mairel külm hakkas ning tuli tagasi liikuma hakata. Kõige geniaalsem ei ole sealt alla hüpata, kuna siis keha vajub alumistesse veekihtidesse, mis on väääääga külmad. Õnneks rõngas oli kohe lähedal ning pärast kibekiiresti sinna ronimist olemine taastus. Vahepeal oli hetkeks tunne, et olen jäävanni hüpanud, nii külm hakkas. Tagasitee möödus kiiremini, kui minek ja tagasi maismaale jõudes sai tükk aega lõdisetud. Aga pagana hea oli jälle kindla maa peal olla ning mõelda, mis hulluse me ette võtsime :D Järgmine katse tuleb teha paadiga või talvel üle jää. Rohkem ujumise variante selle aarde juures ette ei võta.

26 juuli 2014 ei leidnud Maire ja Madis [ftf]

Juba umbes nädal tagasi, olime teinud Madisega plaani, et just täna lähme proovime õnne Rohuneeme tee aardega. Paraku juba teist punkti ei õnnestunud meil leida. Ilm oli ilus ja ei tahtnud seda raisku ka lasta. Hmm, tuli kummalgi mõte, et aga lähme käime kuuli munal ära. Me ei mõeldud isegi minutit millega minna. Loomulikult otsustasime me kummimadratsi kasuks. Mul ei olnud madratseid kodus ja Madisel suvilas ka mitte. Õnneks saime ühe naabritelt laenata. Kodus enne väljasõitu pumpasime täis ja kontrollisime kas on auguvaba. Meile tundus, et igati korralik ja töökorras. Kahekesi ühe madratisga oli niru minna. Õnneks oli Madises suvilas päästerõngas. Panime asjad kokku ja rataste selga. Miidurannas leidsime ilusa koha, kaldalt tundus see kuuli mina lähedal ka olevat. Pumpasime madratsi uuesti täis, võtsime veel viimased lonksud vett ja seadsime sammud mere poole. Kallas oli jube vetikane millepeale ma vingusin, et ma ei lähe läbi vetikate. Madisel ei jäänud muud üle kui mind süles edasi kanda, kuni oli juba piisavalt sügav, et ma sain oma sõidukile minna. No vot, nii me siis sulistasimegi, mina oma madratsiga ja Madis päästerõngaga. Keset merd kuulsin imelikku häält. Kuulatasin veel korra ja sain aru, kust see hääl tuli. Mu madratsis oli auk see. Super! Mina vana ujujana jõudisn natuke kiiremini edasi ja jõudsin enne kohale. Tagasi kiigates paistis vaid Madise peanupp. Sõudsin ennast ümber kivimüraka lootuses leida mõni trepp või redel. Ainsad asjad mis ma leidsin olid köiejupid. Minu tiirutamiese peale oli ka Madis ennast kohale vedanud. Hakkasime mind siis kahekesi upitama ülespoole. Ega kole raske on vees pätti teha. Ma olin juba poole peal ja betooni lõhn oli ninas, kuid kätes oli vähe jõudu. Ma ei judnud ennast üles sikutada. Siis proovis Madis. Mina ulpisin vees ja tundsin ennast kui ergutaja. "Jah just nii Madis, kohe oled kohal! Ja tubli, pane oma jalg sinna, just nii, tõmba nüüd veel kätega, ma aitaksin, aga ma ei jõua!". Madis sikutas ennast üles. See mis ta seal üleval tegi ja nägi on tema logis. Seni kuni tema otsis, siis mina olin niisama vees ja ootasin. Mingi hetk tuli kuskilt kaater ja küsis, et mida kuradit ma siia oma madratsiga tulin. Ütlesin, et nii kange soov oli oma silmaga seda asja siin keset merd näha. See kaater ei olnud ainuke, kes meie tegevuse vastu huvi tundis. Levukesi möödus meist veel ja veel. Millegipärast piidlesid meid kõik kaugelt ja abi ei tulnud pakkuma, ju siis ei olnud piisavalt merehädalised. :) Sel ajal kui Madis otsis olin mina vees ja puhusin oma madratsit uuesti täis, vahepeal tegin ka uusi katseid ennast üles tõmmata. Need luhtusid. Lõpuks kui ma külmast juba rappusin siis tegin ettepaneku, et hakkaks nüüd tagasi minema. Mu palveid võeti kuulda ja otsustasime otsingud lõppenuks lugeda. Tagasiminnes oli veel kuulda paadide mürinat ja inimeste üllatunud hääli "oi näe, vaata seal on keegi päästerõnga ja madratsiga, on ikka naljakad". Mingi hekt kui hakkasin juba kaldas kive eristama üldisest massist, siis ei hoolinud ma enam nendest vetikatest mis enne nii vastu olid. Vähemalt oli kindel maapind läheduses. Mõlemad jõudsime õnnelikult tagasi ja leppisime kokku, et järgmne kord läheme me paadiga. Ega siis pole naljaasi pea 2 kilomeetrit madratsi ja päästerõngaga merel ulpida.

19 juuli 2014 leidis Janek, Mkuubis [magicman]

Sai uut 20hp paadimootorit proovitud. Pole paha :D Aare korras.

10 juuni 2014 leidis Mihkel, Kaarel, Kaupo [mihkelp]

Meri oli täna rahulik ja sai reidikail ära käidud. Tänan peitjat!

8 september 2013 kommenteeris Meelis [ademox]

Aarde kirjelduses on ära toodud nn ametlik versioon. Ja minu arust ka kõige usutavam.

Muid linnalegende saab lugeda ka näiteks SIIT

5 september 2013 leidis Merilõvi ja [alex]

Eelmisel nädalal helises taskuföön ja tume hääl küsis, et kas tahan Naissaarele. Minust vist on eitamise vorm kaugelt vaid mööda käinud ja loomulikult vastasin, et tahan küll. Ei olnud juttu, et millal või kuidas või millega...nii võib ennast isegi teadmata kuhu toppida. Tõsiasi oli aga selles, et eile piksatas see taskuliistakas taas ja kõneles, et täna kell hommik pean olema päälinnas. Ma isegi ei tea mida ma ootasin aga kui paati nägin, siis vajus lõug ripakile, et kas tõesti sellega?? Kaua ei saanud kõhelda ning pardale me ronisimegi. Esmane külastus Nii lähedal kui kauge juurde pani turtsuma...olin ju seal kaks korda käinud juba tola mängimas, et paberit määrida ja nüüd tehakse mõnele maastik 1-ks ja ei pea ei võõraid silmi ega ka muud kartma, ametiasjad, noh. Mundril on vahel ikka imevõime ja kaldal olijate pilgud jõllitasid pigem õngekorki( ju ei olnud need südamed seal ikka päris puhtad). Järgmise punktina võeti suund siis Munale aga esimese hooga sinna ei jõudnudki. Eks teenistus eelkõige ja nii me kogu reisisadama territooriumi läbi mulistasime ning pilku teritasime. Mõne tunni pärast sai suund uuesti Kuulile võetud ja seekord oli mul kohale jõudes tõeliselt hea meel, et ei tulnud siia kanuuga nagu algselt kavatsesin. Mina ei oleks kanuust sinna redelile igatahes ulatanud aga nüüd sain paadist otse kaile astuda. Ja nii ma seal uhkes üksinduses tatsasin ja otsisin- otsisin ja tatsasin. Paat eemaldus mitmesaja meetri kaugusele ja üle mere oli vaid kuulda kuidas minu üle naerdi ja sinna elama soovitati jääda. Noh, karpi ma läbi häda lõpuks nägin aga kätte saamiseks jäi pikusest puudu. Ehitasin siis merelindude sõnnikust paraja künka, tuletasin meelde kuidas balletis varvastele tõustakse ja kahmasin karbi pihku...jeeee :D Autogramm kirjas, likvideeris enda kohal olemise jäljed ja hakkasin meeleheitlike sos signaale paadile saatma, et vajan päästmist. Õnneks ei lastud mul seal ventilaatori kombel kaua vehelda ja hopsti astusin taas pardale ning lausa värisesin heameelest, et see täpp nüüd lõpuks värvitud sai. Aare ise heas korras. Suured tänud aarde peitjale ning retke organisaatorile!

5 september 2013 kommenteeris Sven [234u]

Aare on mul mõned talved tagasi leitud aga täna oli selle betoonkolaka juurde jälle asja - Alex toodi logima.

Miks ma aga kirjutan on see et meie aluse roolis olnud härra seadis kahtluse alla siin peitja poolt toodud versiooni antud objekti otstarbest. Kõigepealt mäletavat tema selgesti, et see oli olemas juba 1966. aastal, ehk mõned aastad varem siin aarde kirjelduses toodud ehitusaastatest. Teiseks asi ei olegi mõeldud olema merepõhjas kinni, vaid et ta on sinna ankurdatud ja ujuv vms. Mees mäletab ka seda, et kai ääres käisid tankurlaevad, kust siis lennukikütus torujuhtmeid mööda nendesse maaalustesse mahutitesse pumbati, et see hiljem lennuväljale viia. Ehk et kai on täiesti kasutuses olnud, küll aga liikus sedapidi kütus hoopis teisele poole.

Kas seegi siin nüüd absoluutne tõde on - aga igatahes huvitav võrdlus alginfole kõrvale küll.

29 august 2013 leidis Meelis (Lauri tegi pätti) [ademox]

See väike värdjas nimega Kuuli Muna hakkas mind narrima sellest hetkest peale, kui enda kasutajanime geopeituse lehel registreerisin. Geofortuuna on minule sel hooajal aga kõvasti naeratanud ja viimane kord paljastas ta oma hambad paar päeva tagasi ning ulatas mootori, mis sobis täpipealt juba varem laenatud läti-hiina paadi (ehk muu pseudonublu) ahtrisse. Siis ta naeratas veel ühe korra ja sel naeratusel oli kangesti Lauri eksterjöör ja nii sain ma enda laevukesele meeskonnaliikme.

Panime Miidurannast ajama ja kõik sujus nagu õlitatult. Kuuli Munani jõudsime 7 minutit hiljem. Veel 3 minutit hiljem üritasin aaret peidukast kätte saada, kuid aare ütles mulle "Vääks!". No mida? Sirutasin käe uuesti välja, kuid aare teatas jällegi, et "Vääks!". Vaatasin kohkunult ringi ja märkasin pea kohal tiirutamas üht ähvardava moega kajakat. Ringid tõmbusid sel aina koomale ja mul tekkis vastupandamatu soov olla mootorratturi kostüümis. Kuid mul oli ainult isa fliis. Pildistasin siis igaks juhuks aardepeidukat ja tegin kindlaks, et mul siiski ei tule karpi karjuvate kajakapoegade alt välja sikutada.

Logimine iseenesest oli sündmustevaene. 15 minutit peale sadamast väljumist olid meil kõik planeeritud tegevused tehtud ja hinge puges kaunis tühi tunne. Planeeri ja organiseeri üritust mitu aastat ja siis on veerand tunniga asi läbi. Nagu enneaegne seemnepurse. Siiski pigistasime sellel betoonkamakal ikka pool tunnikest vast ära, jõlkusime niisama ja pugesime kohtadesse, kuhu pugeda ei soovitaks. Lauri, kes oli aarde juba mitu aastat varem ära loginud, sai aga kaasatulemise eest kohapealt autasuks geopeiturile väga vajaliku tööriista - mitme meetri pikkuse alumiiniumist vähekasutatud teleskoop-udjaja. Värisege, 5.0 aarded!

29 juuli 2013 leidis Carolys, Mari-Liis, Taavi, Laur "Mariga" [sun123451]

Ei oleks arvanudki, et eile see päev on, millal tehakse ettepanek, et tahtsid ju kuuli munal ära käia. Ei saanud siis keelduda sellisest pakkumisest. Startisime Leppneemest ja veidi peale kella üheksat õhtul jõudsime kohale. Suured tänud sellele inimesele, kes selle trepi mingi suure nööriga kinnitanud oli... ilma selleta vast seda redelit kasutada ei julgekski. Tegemist oli ka Lauri esimese cachiga (kuigi kogemata ta varem oli juhuslikult leidnud Rannarahva aarde). Lähtusin eelnevast logiteatest, et ikka ju tuli esimesest vaadatud kohast välja ja nii juhtus ka meiega. Kõige soojem mere peal sõitmine üldse, vähemalt minu jaoks. Aitäh!

V: nööbid J: käevõrud

15 märts 2013 kommenteeris Tanel [timix]

Alloleval lingil saab olukorda igapäevaselt jälgida ja ütleme, et midagi seal juba tekib, aga nädala pärast lubab juba plusskraade, nii et see aasta vist sinna ikka ei saa :)

http://emhi.ee/?ide=21,798

14 märts 2013 kommenteeris Sander [sander_s]

keegi teab kuidas olukord on..?? kihnu ja mandri vahel on meil nüüd 12 kilomeetri pikkune jäätee kus kogu ulatuses jää paksus "vähemalt 30 sentimeetrit ja üle selle", siis ... kas need 500 meetrit kaldast on siis ikka läbimatud? iga öö meil ju -15 siin viimasel ajal..

http://www.parnupostimees.ee/1165484/maanteeamet-avab-vastu-kevadet-kihnu-jaatee/

29 juuli 2012 leidis Aare & Carolina [caro]
Õhtul poole kaheksa ajal läksime vaatama, mis meri teeb. Olime täna juba Männikul kanuu vette ajanud ning otsustasime, et millal siis veel, kui mitte nüüd ka merele minna. Ilm ilus ja soe ning selgus, et ka meri oli peegelsile. Kanuu vette ja 20 minutiga olime päral. Õnneks oli vajalik kanuu kinnitamise köis kaasas (Aitäh, Paavo!) ning saime mõlemad üles ronida. Veetsime selle asjanduse peal päris mõnda aega ning otsisime aaret, mis tuli lõpuks välja otseloomulikult esimesest vaadatud kohast. Tagasi minnes oli selle lühikese ajaga juba tuul tõusnud ning merele kerge laine tulnud. Õnneks mitte nii kõrge, et õudne oleks hakanud. Väga lahe seiklus oli. Jääga olekski liiga lihtne olnud. :)

4 juuni 2012 ei leidnud Jaak [angus]
Käisime otsimas,panime jahi otsad kinni ning kukkusime tuulama.Mingi jurakas linnupoeg istus voolikute vahel pesas.Järsult tuiskas 1 uljas kaater mööda ja tekkisid suured järellained.Jaht hakkas viskuma ja pardale jäänud hakkasid meeleheitlikult jahti Munast eemale hoidma.Käsk kiiresti pardale tulla ja eemaldumine.Aare jäi leidmata (tuleb uus katse) ja jahi parras sai kannatada.

4 veebruar 2012 kommenteeris Sander [sander_s]
ei tea kas varsti hakkab juba geotee formeeruma?

2 august 2011 leidis kassloom [lapsuke]
Surfi treener viis meid paadiga kohale, u10 min otsisime ja leidsime!!! Terve kuuli muna on kaetud linnu-kalaluudega. Me nägime ühte surnud lindu ka,väga jäle vaatepilt.

15 juuni 2011 kommenteeris Lauri [shadow]
Kes veel käinud ei ole, siis siin on hea võimalus raha laiaks lüüa: www.seiklused.ee

15 mai 2011 leidis Maarja, Priit, Martin, Karl [bonzo]
Seda aaret sattusime otsima täiesti juhuslikult, kui Maarja vend kutsus purjetama. Kavatsus minna Kuuli Muna uudistama tekkis alles mere peal seda moodustist nähes. Seilasime siis sinna lähistele, lasime purjed alla ja põristasime tankimiskai äärde. Redel just kõige suuremat usaldust ei äratanud, aga selgus, et kandis küll :) Kui aarde kirjelduses soovitatakse seda kohta muu hulgas pikniku pidamiseks, siis mina isiklikult soovitaksin seda antud otstarbeks ainult nendele inimestele, kellele meeldib paksu kihi kajakarooja sees võileiba süüa ja kohvi juua. Seda kraami seal jätkus ja mitte vähe! Koos alumisel korrusel mädanevate linnukorjustega andis see pikaks ajaks sõõrmetesse meeldejääva lõhnabuketi. Talvised otsijad ilmselt selle lõbu osaks ei saanud. Tagasi jahil õnnestus täispurjeis kimades ja kajakaroojaseid papusid küürides nuustik merre kukutada, ja algas suurejooneline nuustikupäästeoperatsioon. Nuustik oli laevas tagasi umbes 5 minutiga! Hinnates vee temperatuuri (üpris külm), siis kui nuustiku asemel oleks olnud mõni madrustest, oleks ta tõenäoliselt siiski ellu jäänud ja lihtsalt natuke külma saanud. Seega igati õnnestunud õppus :) Pärast pidime veel jahi tavalisest korralikumalt ära pesema, ikka sellesamuse kajakaessu pärast. Väga lahe üritus oli, täname peitjat ja Caroli kaptenit! EVEJ

28 aprill 2011 leidis urban [urban]
Eelmisel õhtul sai lõpetatud raamat „Taibupõnn bakterite maailmas“ ning kohe hommikul avanes võimalus siirduda praktikale. Kogu platvorm on kaetud määramatus paksuses rooja- ja raipekihiga. Õnneks oli ilm päikeseline ja kuiv ning logitud suht.puhta jalaga. Tänud juhatamast! EVEJ

1 märts 2011 kommenteeris Kaja [kajaliis]
Kella 20:00 ajal asus Kuuli Muna läheduses Miiduranna sadamasse teed rajama jäälõhkuja, mistõttu on sinna minek mööda jääd nüüdseks eluohtlik!

28 veebruar 2011 leidis Leho [morgot]
Kui kõik käivad seal siis peab ikka ise kah minema. Auto jäi igasugu märke eiramatta sadamasse muuli juurde ja sealt sai otse jääle. Nullis eriti palju neid peidukohti ei ole aga sellegi poolest on kättesaamine päris keeruline. Õnneks leidsin kohapealt abivahendi mille jätsin pärast samasse kohta järgmiseid aitama. Kui maapoolt on meri jääs siis teiselpool on vesi täitsa lahti. tea kui kaua sinna niimoodi jala veel saab. Minu teekonna kogupikkuseks tuli 2x 800meetrit.

27 veebruar 2011 leidis maiki, andres [andres]
Eilne jalutuskäik Kalju aarde juurde oli suurepärane, ja kuna tänane ilm oli veel oluliselt parem, siis tuli veel üks jääretk ette võtta. Tundub et see on ka käesoleva talve kohustuslik tegevus igale endast lugupidavale geopeiturile. Igatahes kui õnnestus autole sobiv parkimiskoht leida, siis juba esimene pilk soovitud suunas andis vastuse Maiki murele, et kas ikka jää kannab. Meri oli täis kauge betoonehituse suunas minejaid ja tulijaid :) Korraks tekkis juba kahtlus kas mitte mingi sündmusaare ei ole toimumas :) Jääl kulgesid korralikud jalgrajad, mis erinevatest punktides ühele sihtmärgile koondusid. Päikselise ilmaga kohale kõndinuna tuli veel pea pooltunnike vaateid nautida, pilte teha ja muidu ringi vaadata, enne kui tekkis moment aarde otsinguks. Peab ütlema et selle kättesaamine nii lihtne ei olnudki, õnnestus vaid kohapealt leitud abivahendeid kasutades. Üritasin ise selle veidi paremini sättida. Ja tagasiteel kohtasime juba uusi matkajaid. Kahjuks ei oskagi öelda, kas kogu selle kohatud rahva hulgas ka mõni geopeitur oli veel. Igatahes tore jalutuskäik, kokku veidi alla 3 km.. EVEJ

27 veebruar 2011 leidis Ove [ove]
23.02 Paljassaare merel uisutades vaatasin igatsevalt Kuuli Muna poole ja mõtlesin, et kas sinna saaks üle jää läheneda, päev hiljem oli aga GO logidest kirju ja selge, et jää kannab. Täna peale Tallinna suusamaratoni oli päike veel kõrgel ja nii ma siis otsustasingi ühineda geopeiturite selletalvise palverännakuga. Rahvast liikus merel ikka väga palju, päris ranna lähedal oli liuväli ja jääkuubikutest ehitati mingit müüri. Keegi oli "muna" otsa isegi lipu heisanud, et aaret logides oleks ülevam tunne. Imekombel õnnestus mul "muna" otsa ronida siis kui seal kedagi ei olnud aga juba mõned minutid peale logimist lähenes järgmine seltskond.

27 veebruar 2011 leidis Rain [taiks]
Peaaegu katkematu ahel kuulini ja tagasi õnneks katkes natukeseks ajaks ja oli natuke aega aaret otsida. Õnneks läks see kiiresti ja peale kiiret vormistamist võis tagasiteele asuda.

27 veebruar 2011 leidis Margus ja Maris [max]
Aare sarjast jää ja lumi on meie sõbrad. Seni arvasime, et seda aaret saab külastada vaid hea õnne või suure juhuse korral. Ei tea kumb see nüüd oli, aga täna sai siis seda aaret külastatud. Aarde peidukoha tuvastamine võttis veidi aega, seega ei jõudnud me aarde vormistamisega alustada, kui "munale" jõudsid esmapilgul pühapäevased päikese ja jää nautlejad. Eks meie siis nautlesime ka. Lõpuks sai juttu puhutud ja aare koos logitud. Tervitused neile! EVEJ

27 veebruar 2011 leidis Aarto,Aliide [aarto]
Sellest kandilisest munast on saanud geopeiturite palverännak - jää aitab!Poolel teel munale oli näha, et kaks rändurit on juba muna otsas.Saabusime meiegi, kehastusime päikese ja jää nautlejateks.Ronisimegi sinna mööda redelit.Imetlseime vaadet ja piidlesime teisi rändureid, nemad meid.Tekkis patiseis keegi ei kavatsenud lahkuda ja siis küsisin , kas oli siia tulekul ka mõni asjalik eesmärk? Selgus ,et enne meid oli saabunud tiim nimega Max.Koos vormistasime aarde.J:sõdurinööbid, EV.

26 veebruar 2011 leidis Jaanika, Siim, Rauno, Oliver, Labidas [pnsiire]
Kui võimalus oli tekitatud tuli seda kasutada, ega iga päev ei saa ju jalgsi merel käia. J: kleepekad ja mummu, EV

26 veebruar 2011 leidis Mairi, Priit, Allan, Leelo [iksid]
Käisime kah palverännakul. Päris krobeline oli tee sinna. Aga lahe koht ja igati aaret vääriv. Aitäh.

26 veebruar 2011 leidis Oliver, Labidas, Rauno, Siim ja Jaanika [sabasagar]
Kõik oli nagu kuukulgur juba seletas. Aare leitud jätsime kleepekaid ja mummi.

26 veebruar 2011 leidis Jaanika, Siim, Oliver, Labidas, Rauno [kuukulgur]
See aare oli pikalt juba pinnuks silmas. Suvel tekkis isegi plaan kummipaadiga betoonsaart vallutama minna, kuid ohutuse kaalutlustel jäi see siiski tegemata. Kohale jõudes kohtasime Viimsist pärilt seltskonda, kes olid kaasa vedinud söegrilli ja grillisid kuulimunal. Õnneks said nad oma tegemistega selle aja jooksul valmis, kui me kohaga tutvusime. Aarde leidsime ruttu. Ei võtnud midagi, jätsime kleepekaid ja mesimummi.

26 veebruar 2011 leidis Leelo, Allan, Mairi ja Priit [maipri]
Võtsime osa massipsühoosist. Täna olime esimesed. Logi läks kirja 9:30 ajal. Lahe koht! EVEJ.

25 veebruar 2011 leidis Priit, Misery [triip]
Sai siis ka see hetkel populaarne aare üle vaadatud.

25 veebruar 2011 leidis Misery & Priit [misery]
Leitud :) Oli tõesti suht ainuvõimalik koht. Üksi oleks kätte saamine tibake keeruliseks kujunenud. EVEJ

24 veebruar 2011 leidis Kajaliis [lylleke]

Läksime üle jäätunud mere. Vot oli äge :D

24 veebruar 2011 leidis Inga ja Helen [leenu]
Kaks pigviini, üks punane, teine must, ukerdasid üle rüsijää sihtmärgi suunas... eemaltvaatajale võis see päris koomiline vaatepilt olla. Aarde enda valdusesse saamist Inga juba kirjeldas oma logis. Aare sai leitud kell 15:17. Kui hakkasime kaldale naasma, siis avastasime, et jääpankade vahel hargneb mitmeid radu, leia siis see õige, mida mööda tulime. Eks me siis võtsime suuna majale, mille juurest me jääle olime tulnud, ja asusime uut rada rajades teele. V: märgi ja pastaka J: 5 kleepsu.

24 veebruar 2011 leidis Hellin, Andres, Siim ja Sass [suspert]
Ehh, no mida veel teha Vabariigi sünnipäeval ilusa ilmaga?! Loomulikul minna viimaste päevade kõige popima aarde jahile:) Kaldalt minema hakates oli näha ikka tõelist laulupeo rongkäiku va "Muna" juurde. Esimesed sammud jääl võtsid ühel tiimi liikmel jalad värisema, aga natuke veenmist ja ta nõustus ikka kaasa tulema - tee oli ilus aga konarlik - poolele teel nägime, et meid olid jälitama asunud üks kolmene tiim - hiljem selgus, et need olid Rassiss tiimist. Lastega võttis kohale jõudmine ikka aega, ning lõpuks olime Muna juures koos kahe teise tiimiga:) Vaatasime siis siia ja sinna - ei arvanud, et lahendus nii lihtne oli - aga logi me siis kõik koos kirja saime, nii umbes 13.30. Väga lahe retk oli igatahes ja kui me ära tulime, saabus uusi aardekütte muudkui juurde. V: 2 märki J: võtmehoidja, võtmed ja mänguasja. Suured tänud ilmataadile, et sai võimalikuks üldse see täpp roheliseks saada ja tänud peitjale:)

24 veebruar 2011 leidis Kristo, Piret, Erkki [rassiss]
Käisime palverännakul geopeiturite mekas ja seda õnnelikult ilma uppumata ja logi raamatusse saanuna. Sellest oleks saanud tõsiselt suure osalejate arvuga Sündmusaarde :-) Tänud. V:GC

24 veebruar 2011 leidis Piret, Erkki, Kristo [sylli]
Täitsa lahe georännak oli. Selle pärast sai just täna Tallinna sõidetud, et mine tea, mis vingerpussi ilmataat võib veel välja mõelda. Mis tehtud, see tehtud. J: TB V: 2 märki

24 veebruar 2011 leidis Helen ja Inga [kingu]
Sinna viis tõsine antarktikalik rada, nii et ma tundsin end juba pooleldi pingviinina kui üle jääpankade eesmärgi poole hüplesin. Lõpus tekitas peidukoht meis uskumatust, kuid just siis kui pidime hakkama tegema jõu- ja ilunumberid, ilmus nagu maa alt üks turist, kes paika uudistama jäi. Vahepeal kui ta nurga taha kadus, saime me aarde kätte ning lõbustasime end logide lugemisega. Täna käis seal ikka tõeline paraad nagu aastapäevale kohane. Kui turist lahkus, saime me ka aarde tagasi pandud, et hakata taas auto poole hüplema. V: TB ja võtmed. J: panda.

24 veebruar 2011 leidis nukitsa [nukitsa]
Kui ilmataat ikka tee ette teeb, siis tuleb ka vee peale kõndima minna. EVEJ.

24 veebruar 2011 leidis Erkki, Kristo, Piret [drerz]
Sai kella 13:30 paiku logi kirja pandud. Geopeitureid liikus täna seal kandis ikka päris palju ;) EVEJ

24 veebruar 2011 leidis Ahto ja Sven [234u]
Vaatasin et kuna nii mitmed on juba üle käinud ning ilmselt ka tagasi tulnud, küllap see jää siis ikka kõva on. Poolel teel tekitas pisut rahutust kunagi mingi väiksema laeva poolt lahti lükatud jäärada - et kas ikka on nii tugev. Aga oli küll, ei praksunud ega kõikunud ega midagi. Vaade oli vahva, aare korras ning tagasiteel märkasime vähemalt kahte lähenevat geotiimi. Nagu näha on ka teistel täpp roheliseks saadud :) Enda logimise kellaaega täpselt ei mäleta, igatahes kirjutasime logiraamatusse pärast Linnapreili-KajaLiisi kompaniid.

24 veebruar 2011 leidis Elve & Veiko [vx]
Kui mitte selle talve, siis viimaste päevade kõige popim aare on see küll :) Kasutasime meiegi võimalust kuiva jalaga kohale jõuda ja panime oma nimed kell 14:17:07 seitsmendana kirja. Aarde saime tiimitööna loogilisest kohast kätte ja peale logimist nautisime vaadet ning tegime hulga pilte :) EVEJ

24 veebruar 2011 leidis Kajaliis tiim & Triin [linnapreili]
Selle talve popim aare ;) Peale rõõmustavat logi, et saab kuiva jalaga ligi, kulus mitu päeva lähikondsete veenmisele - teeme ära. Kuna keegi vaimustust ei jaganud ja hoolimata jää paksusest, üksinda siiski rännakut ei riskinud ette võtta. Seega natuke suhtlemist ja kopereeerumist ning täna riburadapidi sai "saarel" käidud ;) Minu 999s leid ;)

24 veebruar 2011 leidis Airi ja Imre [triick]
Jää oli paksult inimesi täis. Ei olnud ruumi ei istuda ega astuda. Ühed tulid muna pealt nägu naerul ja käed lehvitamiseks üles tõstetud. Samas olid teised alles selle huvipakkuva ehitise suunas teel. Kõrvalistele isikutele võis kogu sagimine omajagu kummaline näida. Jää oli oma sileduse minetanud ning tee oli rüsijää tõttu omajagu põnev. Samas oli kogu teekond oluliselt lihtsam kui suvel. Kohale jõudes piilus suurem seltskond kõikvõimalikesse kohtadesse ning peagi võeti aare mitmeid kordi läbikatsutud kohast välja. Meie ülesandeks jäi vaid nimi raamatusse kanda. Kell oli siis umbes 13:30. Aitäh aardepeitjale ja ilmale, kes andis meiesugustele paaditutele võimaluse lootusetu aardeni jõuda.

24 veebruar 2011 leidis Kaja, Bruno, Linnapreili, Pille ja Ly [kajaliis]
Krõbe pakane ja soe seltskond sundis varakult igatsetud Kuuli Muna poole samme seadma. Küll madala vee ja muude põhjuste tõttu on seal varasemalt käimata jäänud kuid nüüd siis lõpuks ometi! Täisvarustuses - moblad kilekotis, jäänaasklid kaelas, asusime üle arktilise maastiku teele. Tallinn udus ja kummituslikud laevad silmapiiril miile mõõtmas.Ilus:) Redelist said kõik omaljõul üles ja ka aardelaegas paljastas ennast kiiresti. Vermisime ilupilte ja tõdesime tagasiteel kuuma nahka lumel jahutades retke, kui taas üht tõeliselt toredat ettevõtmist. Jää pakkus meelelahutust veel paljudele, kes küll tsiklite, küll perekondade ja paaridena jalutasid. Cool! Tänud kõigile! Aardesse jätsime Norrast kaasa toodud GC.

23 veebruar 2011 leidis Martti, Kristo [sidewinder]
Mõnus jalutuskäik värskes õhus ilusa ilmaga. Ei olnudki varem nii pikalt mere peal jalutanud.

23 veebruar 2011 leidis teised ja mina [diesel]
kui kutsuti siis tuli kaasa minna. hea lihtne walk in aare. geomaantee oli vägev ja mitmerealine. tõsi hooldust polnud see tee eriti näinud. evej.

23 veebruar 2011 leidis Indrek, Merike, Helinor ja Priit [armastan]
Külma on juba piisavalt olnud. Paras aeg aarde külastamiseks. V:midagi J:pastaka

23 veebruar 2011 leidis Kristo, Martti [kristof]
Tuli soodsaid ilmaolusid ära kasutada ja ka see täpike ära värvida. Kuigi jah, sai endale lubatud umbes poolteist aastat tagasi, et mina enam mere jää peale ei roni, lubadus sai antud peale seda kui Kõbaja aarde juures olin läbi jää vööni sisse vajunud. Tänud! V: luku J:pastaka

23 veebruar 2011 leidis Indrek, Priit, Helinor ja Merike [mooritz]
Selle aarde liigitasin kunagi enda jaoks leitamatuks. Nüüd aga tänu hr Talve abistavale käele sai seegi aare ette võetud. Enne ikka sai uuritud igalt poolt kuidas sinna kõige ohutumalt pääseda.Aarde otsingutele eelnes kohustuslikus korras suht unetu öö, sest kõiksugu naljakaid mõtteid tuli pähe. Nüüd siin arvuti taga istudes on kohe märksa kergem olla :)Tee aardeni kulges mööda geopeiturite poolt sissetallatud rada. Väledate jalgade omanik jõudis kaugelt enne teisi kohale. Nojah, tal polnud pildimasinat ühes, mida teised väga aktiivselt kasutasid. Suurem aur läkski pildistamisele, loodus oli ikka väga huvitava maastiku kujundanud. Aarde endaga läks lihtsalt.Ja redel peab veel tõesti vastu kuigi natsa kipakas teine ju on. Tagasitee sujus samuti libedalt, õnneks polnud ka suuremaid laevu möödumas. Rännaku saime tehtud alla tunni, eks ta natsa kõhe oli, eriti kui veel mõelda kui sügav seal jalge all tegelikult olla võiks. V:mündi J: kärbse

23 veebruar 2011 leidis j444 [joonas444]
1618.

20 veebruar 2011 leidis Triin ja seltskond [triinu]
Leidsin pärast väga vahvat jalutuskäiku koos Liia, Mardi, Kaidi, Kadri, Mari-Anne, ja Germo ja Tiiduga. Päike paistis ja ilm oli suurepärane. Kaidi võttis karbi peidukast välja, logisime, EVEJ.

20 veebruar 2011 leidis Kadi ja Alo [pikkkasso]
Seekord klappis planeeritud ja planeerimatu tegevus ning asjaolude kokkusobivus võimaldas meil võtta ette ootamatu ja vahva, lumise ja jäise retke. Alguspunkt käes oli suuna seadmine lihtne, tuli ainult jalge ette vaadata, kuna tee pole sile, nagu meie siin lääne pool harjunud oleme - sõna jäätee peaks tähendama meie mõistes kena autoga läbitavat trassi. :))) Minnes kohtusime "polekala"-ga ja ootasime küll, et tagasiteel keegi vahetuse üle võtab, aga ei läinud nii hästi. Kohapeal oli väheke toimetamist ja logi sai kirja. Ajal, mil me nö kindlal betoonil olime, möödus eemalt suur laev, mis tõi kaasa silmaga nähtava jääpinna lainetamise ja raksumise. Päris hea oli sellel ajal nö kindlal maal olla.

20 veebruar 2011 leidis Liia ja 7 toredat kaaslast [groll]
Tehes ühemõttelisi ettepanekuid Antsule Tartu Maratoni järgse päevaosa sisustamiseks, õnnestus kuidagi ühe sohvri asemel agiteerida 2 autokoormat geopeitureid ja muidu toredaid inimesi. Ants jäigi koju ahju soojendama ja luges ette Maalehest ühe väga toreda Tartumaa naise mõtte - mees ja ahi on kodune, naine ja raha ringluses. Meie retk oli imeilusa ilma ja heade jääolude õnnestunud ärakasutamine. Roostes raudredel teenib kohusetruult ka järgnevaid otsingurühmi. Tänagi oli näha veel mitmeid huvilisi, küll lahkumas betoonehitiselt, küll alles rühkimas selle poole. Tänud aarde eest vahvas kohas.

20 veebruar 2011 leidis Andre, Lembit ja Airi [polekala]
Sai eile mööda sõites eelnevaid aardekülastajaid eemalt vaadatud. Seega ei olnud täna muud varianti, kui tuli ise ka üritada. Aare oli kodust mõnusa jalutuskäigu kaugusel ning üle pika aja oli jälle mõnus ka Soomelahe jääl kõndida. Väga äge üritus oli, tänud! EVEJ.

19 veebruar 2011 leidis Liisi ja Lauri [shadow]
Ainult 2 talve pidigi ootama =). Võib vist öelda, et oleme esimesed, kes aardeni on jõudnud kuiva jalaga. Väga ilus maastik on kujundatud teel aardeni, soovitan! Tallasime igatahes georaja ette, et teistel oleks lihtsam. EVEJ

12 juuli 2010 leidis Triin, Paavo & Co @ Lilian [speedy]
STF! (-: Ei tahtnud varem logida, sest kavatsesin samal kuul - ja plaanin soojema veega jätkuvalt - aardeni vaid ujumispükste ja -prillidega pääseda. Miiduranna sadamast on see u. 11-12 minutiga tehtav. Maastik peaks siis 4.5 olema :-p Aga kuni pole käinud, ei nurise. Ratastega Piritale kimanuna oli maasikatega tekil maiustades päikse käes elumõnus seilata ja raskus hoopis 2.5-ni langetada. Olime siis üle aasta vanusel aardel teised logijad, ulme. Pärast sai betoonjuraka pealt pommi hüpatud ja otstega mitmekesi jahi järel lohisetud.
Aare korras, EVEJ. Aitäh peitjatele toreda ja hariva elamuse eest! Viis pluss koht, kus temaga päev enne peitmist koos (peidukaid otsimas) sai käidud :-)

12 juuli 2010 leidis Triin & mõned pealtvaatajad [trine]
Teisel katsel sain teisena logiraamatusse kirjutada :) Esimese puhkusejärgse tööpäeva lõpetas spontaanne merereis "Lilianiga" - korraks hullumeelsest palavusest välja. Ega mulle hästi ei meeldi liikuvalt laevalt roostetanud treppide külge hüppamine, aga mis teha, kui peab aardeid otsima :S Tagasi tulles oli juba lihtsam otse vette sulpsata ja otsapidi jahi järel lohiseda. Maasikad ja mõnusad kaaslased pealekauba, mmm! Aare on suurepärases korras, näeb lausa uhiuus välja. Aitäh!

6 juuni 2010 ei leidnud Triin abivahendiga "Lilian" [trine]
Kui enamik logijaid kurdab sel aastaajal sääskede üle, siis Tallinna lahel kubises täna teistlaadi segajatest: Laser-klassi mugude Euroopa meistrivõistlused on vallutanud kogu mere Tallinna ja Aegna vahel. Üritasime siit- ja sealtpoolt, aga Kuuli muna oli täiesti ümber piiratud ja võistlejate eest tuult püüda reeglid ei luba. Purjetada on tore niigi, järgmise korrani :)

7 september 2009 leidis Lauri ja veel paaditäis [algaja]
Telc tegi päeval ühe kõne ja oligi kogu teema. Igatahes olin ma õhtul esimesena kohal ja pikapeale olid ka ülejäänud huvilised platsis. Kolisime paati ja kuni jõe lõpuni oli maru mugav. Edasi istusin kapteni selja taga tabureti peal ja see oli ka vägagi mõistlik, kuna paadi põrandal istujail oli vist poole euroopa suurune sinikas ka kannika peal. Tõsi küll, ma sain ühe külje läbimärjaks aga mis sest. Muna enda juures läks üsna kiirelt. Olen seda jurakat ligi 30 aastat aegajalt vaadanud aga nüüd oli ka põhjust sinna suisa otsa ronida. Logisime, tegime pilte ja väike tähistamisjook oli ka olemas. See redel mis sinna viib on aga ülevalt lahtija mingi väga jämeda voolikuga kinni seotud. Ehk siis väga vabalt ärge end seal tundma hakake. Kerge loks on sees aga alla see redel veel ei kuku. Vinge aare. EVEJ

7 september 2009 leidis Miki ja palju geopeitureid [miki]
Alustuseks kõigepealt, et mulle just sellised kambaga otsimised istuvad ja üksi nokitsemisest ei pea niiväga lugu. Sellistes kohtades nagu Kuuli Muna, väikesaared ja pikad rabamatkad, kus aare on peidetud vaid selliselt, et võõrastele näppu ei jääks hindan ma rohkem seda üritust ja seltskonda, kui just ise oma kätega aarde loogilisest kohast leidmist. :) Ja see üritus oli kõike väärt. Eriti mõnusaks ma pean vaiksel käigul aardeni tiksumist, kerget lainet ja mõnusat päikeselist õhtupoolikut. Kõva istumise tõttu oli küll tagumik valus, aga see käib asja juurde :) Tänud peitjale, olen küll endamisi mõelnud, et mis kolakas see seal on. Tänu põhjalikule aardekirjeldusele ja ka kohal käimisele sain lõpuks teada.

7 september 2009 leidis Telc ja veel paaditäis geopeitureid [telc]
Mõni päev tagasi sai Piritalt paati laenutatud. Nüüd, uue aarde ilmumisel polnud paadi leidmisega rohkem muret kui üks telefonikõne.

Geopeiturid on selles suhtes huvitav rahvas, et kui tuleb ühel tüübil idee sama päeva õhtul kuhugi betoonkamaka otsa keset merd kakerdama minna, siis pole mingi probleem leida veel kuut inimest, kelle arvates on see igavesti hea mõte.

Pärast tööpäeva ronisimegi Pirital paati. Kui senised vesiste aarete otsimised on olnud mõnusad kruisimised, siis sedapuhku ütles paadikapten pärast muulide vahelt välja jõudmist, et hoidku me nüüd kinni. 300 hobust aeti kurjaks, lainet ka nagu natuke oli ja paadi põhjas istudes sai tagumik korralikult kloppida.

Tuule ja lainepojaga oli sinna kai juurde ja redelist üles saamine üsna tülikas. Au ja kiitus paadimehele, kes meid sinna kohale viis ja ära tõi. Aarde enda leidmine probleemi ei valmistanud. Tõesti polnud just palju peidukohti. Tähistasime ära Triinu sajanda aardeleiu ning vähem kui tunni aja pärast olime tagasi Pirita silla juures, kust retke alustatud sai.
http://bellmarine.ee/index.php?main=30

7 september 2009 leidis Triin ja kõik eelpool mainitud geopeiturid [liinu]
Telc helistas hommikul hämmastavalt vara, esimene kohv oli alles joomata aga kui juba asjast räägiti siis oli kindel nõusolek paadisõiduks olemas. Väike ring linnas ning teele! Väga huvitav koht, ei teadnudki selle olemasolust ning ilma teiste organiseerimiseta poleks ilmselt sinna jõudnudki. Tore, et just seal sai täis ka esimene sada.. huvitav, et Miki oli see, kes mind esimese juurde toimetas ning saja juures ka kohal oli. Aitäh kõigile

7 september 2009 leidis Urve ja Hannes [jussike]
Airi kirjeldas ettevõtmist piisavalt täpselt, lisan tulevatele otsijatele soovituse kiirustada enne kui rooste redeli ära sööb.

7 september 2009 leidis Triin, Urve, Hannes, Lauri, Miki, Telc ja Airi [airce]
Algatuseks oleks aus öelda, et sellised kambaga otsimised mulle väga ei istu. Kuna tulemus on tihtipeale selline, et üks leiab ja teised saavad oma nimed kirja. Kuid selle aarde puhul ei kahelnud ma hetkegi, kui Telc helistas ja toreda ettepaneku tegi :) Üksi ma sinna ju ometi minema ei hakkaks. Sõit kaile sai alata, kui kogu seltskond oli Piritale jõudnud. Mõned meist said veesõiduki põrandal istudes oma taguotsad päris kuumaks kütta :D Aare sai leitud ja Urve pani kõigi nimed kenasti kirja. Triin oli kaasa võtnud ka pudeli šampanjat, mis sai tema esimese saja aardeleiu täitumise puhul vennalikult tühjendatud :)
Tänu peitjale ja toredale seltskonnale. Sellised aarded ongi seltskonniti otsimiseks :) EVEJ

6 september 2009 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".