Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Peidukoha idee pärineb aegadest, mis juba natuke unustusehõlma hakkavad vajuma - aastasada polnud veel vahetunud, Eesti saareke Suur-Pakri oli vastselt võõrvõimust vabanenud ja Mammu veetis kõik oma lapsepõlve jaanipäevad just imelises Vihterpalu ümbruses.
Iga-aastaselt tõi 23. juuni endaga kaasa ülihea koduse marinaadiretsepti järgi valmistatud grillitud šašlõki, võimsa kolmemeetrise jaanitule, ohtrate jaaniusside leidmised, pikad jalutuskäigud randadel ning loomulikult, meile lastele, lõputult meelelahutust pakkuv rannal lademetes kuhjuvate lutsukivide vette viskamine.
Kui tihtipeale on jaanipäev eestlastele toonud peavalu, sest kipub vihma sadama ja suured lõkked võivad süütamata jääda, siis Vihterpalus ei ole seda muret kunagi olnud. Veelgi enam - päevad on alati minu mällu jäänud selgetena ja ööd soojadena. Nüüd, pärast 12 aastat, taas kohta külastades mõjub see endiselt rahuliku ja looduslähedasena, nagu omal ajal. Siinkohal paluks ka kõigil külastajatel võimalusel praht ümbruskonnast kaasa võtta ja seda ise mitte tekitada, et säilitada kaunis kohake ka järgnevateks aastakümneteks!
Soovitan rannal jalutades kaasa haarata binokkel, et heita pilk ka mõned kilomeetrid üle mere laiuvale Suur-Pakri saarele. 1962. aastal loodi Paldiskisse Nõukogude tuumaallveelaevade õppekeskus ning linn koos Suur-Pakri ja Väike-Pakri saartega suleti ja salastati. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist lahkus Nõukogude sõjavägi Paldiskist ja linn avati taas. Mäletan täpselt, kuidas isegi binokliga saarel paistvaid sõjaväe vahitorne ja müstilisena näivaid metsi vaatlesime. Tänapäeval ei suutnud küll enam vahitorne lokeerida, kuid mõnus vaade on seal siiski.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: rmk_matkateed (1), lumega_raske (1), lühem_matk (1), lemmikloomasõbralik (1), lastesõbralik (1), ilus_vaade (1), ujumiskoht (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1Z6QN
Logiteadete statistika: 173 (99,4%) 1 4 2 1 1 0 Kokku: 182
Auto jäi ristmikule, kus juba kaugemal olev keelumärk näha oli. Edasi liikusin jalgrattaga. Kui peaaegu kohal olles rattalt maha tulin, oli ka geokuhi juba näha. Karbi põhjas oli veidi vett, kuid muidu isegi suht korras. Kirjutasin siis logiraamatusse logi ja viskasin karbi seljakotti. Sain nüüd teha kahte muidu keelatud asja: Lisan asukohta reetva pildi ja võtan aarde kaasa. Ilmselt istun nüüd tugitooli ja täiendan veidi logiraamatu logi, saab tugitoolis logi kirjutamine 200km eemal ka tehtud.
Omanik on aarde GC lehel arhiveerinud, kuid võibolla on karp loodusesse jäänud. Kui keegi sinnakanti satub või aaret otsima läheb, siis palun kaasa võtta ja teada anda.
Mõnikümmend meetrit tuli siiski jalutada, kuid polnud viga - koht ju nõnda ilus. Aarde lähistel hakkas GPS streikima ja otsisin aarde silmadega üles. Ääremärkus: ma pigem loen lutsu, kui viskan lutsu.
Parkisime auto ühe majapidamise juurde, kust läks tee mereni ning siis mööda lutsukivisid aardeni. Tuul oli oli väga tugev ja jäine. Seetõttu polnud lapsed just väga õnnelikud selle retke üle, aga püüdsin positiivset meelt üleval hoida ning saime ikka käidud. Järgmise aarde juurde matkamise unustasime parem ära. Aitäh!
Väga ammustel aegadel sai ühe läheduses olnud aarde juurde autoga sõita. Nüüd selgus, et meri on selle tee endale võtnud. Läksin siis jala ja panin nime kirja. Tänud!
Pimeduses oli kena Paldiski tulesid imetleda. Tuulegeneraatorid olid nagu punaste putukate parv, Osmussaare (?) majakad plinkisid. Autoga saime keelumärgini, aga ega seda teed nii palju olnudki, nagu kaart lubas. Aitäh!
Pikk päev oli selja taga ja ei isutanud lutsu visata enam. Aga ilus oli koht küll. Aitäh peitjale!
Vihterpalu mõisas olen varem nii mõnedki korrad käinud, kuid ei mäleta, et oleks sealt natuke edasi mere äärde sõitnud. Täna siis võtsime suuna Lutsukivirannale. Vaatamata sellele, et oli tööpäeva ennelõunane aeg, nägime tee ääres kahte jahimeest püssidega.
Auto jätsime ühe infotahvli juurde ja sealt edasi umbes 700 m mööda rannaäärt. Päris külm tuul ja rõske olemine oli, kuid kiirelt astudes sai külmast võitu. Proovisime ka mõne kivi vette visata, kuid kalda ääres oli nii paks jää, et kivi läks pooleks, kuid jää ei pragunenudki.
Aarde leidsime kiirelt, sisu oli ilusti minigrippides, seega kuiv ja korras. Panime nimed kirja ja asutasime tagasiteele. Rand oli väga ilus, suvel sooja ilmaga kindlasti veelgi vahvam koht, kuhu kunagi tulevikus võiks tagasi tulla.
Aitäh ilusasse kohta kutsumast ja toreda aarde eest!
Alguses jäin mõtlema vihje üle. Suurt kivi või hunnikut ei jäänud silma. Mõni sekund hiljem oli koht leitud. Täna on minu esimene RMK matkatee päev. Ma olin alati soovinud seda alustada aga aina edasi lükanud. Otsustasin, et me ei lükka enam seda uude aastasse ja alustasin detsembris oma teekonda. Vähemalt algus tehtud. Täna jõuab Harju-Ristile, kus hiljem on sünnipäeva pidu.
Väga lutsukivine rand oli. Täna oli meri rahulik ja tuulevaikne ning ideaalne ilm kivide lutsutamiseks:D Seda siis ka tegime seal. Väga vahva oli. Aitäh!
Lutsuvisked tulid üksikutel välja, aga aarde õnneks leidsime. Ilus koht. Aitäh!
Sai päris mitut lutsukivi uurida enne kui õige kivi ja aarde üles leidsime - valik oli ju suur :D
Vahva ja ilus koht tõesti - keegi oli viitsinud pika ranna pealegi veel paekividega katta. Arvatavasti Kratt, kelle võiks panna oma hinge päästmiseks rannaliivast lutsukivi vormima. Kivi suurus on suhteline, aga lõpuks oli kõik loogiline ja aarde vormistus eeskujulik nagu õpikust. Aitäh!
Väga ilus rand ja kena lugu ka aardel juures. Meie täname! Leid oli kiire ja aare korras. Meeldivad sellised aarded, kust lapsele ka mingi mänguasjake kaasa on haarata. Omalt poolt panime loomulikult ühe tegelase asemele.
Päeva sammud peab ju täis saama. Võtsime siis ette pikema jalutuskäigu ja tutvusime Alliklepa rannaalaga. Auto parkisime kuskile alajaama kõrvale. Jalutasime ranna äärde ja rannaalal mõõda Kolviku järvedest kuni aardeni. Kohtasime teekonnal ka kalakuningat. Aarde hakkas kiirelt silma. Aardes oli natuke vett, selle kallasime välja ja lisasin ühe niiskuse imaja. Jalutuskäik oli tore ja kogu see rannaala oli üks lutsukivi rand. Jalutasime kokku ligmale 10 km. Aitäh piirkonda meelitamast.
Pärast tänase päeva ainsat leidu Kuusejala aardes keerasime Vihterpalu mõisast mööduvale mudateele. Lugesin, et olen aarde leidnud nii 2009 kui 2013, nüüd 2020 siis taas. Täna oli väga mõnus põhjarannikul mere ääres vähe pikemalt jalutada, sest vali tuul siia ei puhunud, ilm oli kõmpimiseks väga sobiv.
Karbikaanes on mõra, mida on kahelt poolt teibiga parandatud, aga eks niiskus saab lõpuks ikkagi sisse. Aardekarp ja kogu nänn sai puhastatud ja kuivatatud, paar roostes vidinat eemaldatud, markeering värskendatud, mängujuhend lisatud (kuigi logiraamatu avalehel on see lausa kalligraafiliselt kirjas) ning nii nänn kui kuiv logiraamat minigripistatud. Lisasime pastaka ja niiskuseimaja. Hetkel hoolt ei vaja ja vast püsib ka rikkalik sisu minigrippides kuiv, kui mängijad need korrektselt sulgevad. Üks heategu päevas hoiab ehk geokarma balansis ;-)
Kàisime oma uut pesa yle vaatamas, ja avastasime ei làhedal on ka vahva aare peidetud Tànud :)
Selle aarde kättesaamiseks ohverdasin ühe ürituse, kus kostüümides inimesed tantsisid erinevate rahvaste tantse. Ja poole kaverbändi kontserdist ka. Kõigepealt ehmatas mind tütarlaps koeraga, koer kandis üleni musta kostüümi, kuid ta oli tegelikult ikkagi koer, kuna oskas koertele omast võõrkeelt. Vihterpalu mõisas patseeris järgmine isand koer, tema oli küll täiesti ontliku käitumisega, lehvitas saba, aga sõna ei võtnud. Vintse külas polnud koertest mitte lõhnagi, ainult nähtamatud turvakaamerad tegid oma valvetööd. Kõige viimane osa mu väidetavalt 14 kilomeetrit kestnud matkast, mille läbisin küll umbes 12 kilomeetiga oli väga ilus. Jalutuskäik rannal. Lõpp läks päris klibuseks, kuid GPS näitas ikka veendunult teed, mis sobiks ka autole. Eks ta siis ole. Tagasiteel ütles Pedase hotelliomanik, et olen üks vinge vend ja küsis õlle eest kolm euri. Kolm euri, mõtelge!
Ma pole just suurem asi lutsuviskaja, aga koha võis üle vaadata ikka. Tasus tulla küll, täitsa ilus koht. Siin oleks võinud ka pikemalt peesitada, aga järgmiste aarete otsimise nälg oli nii suur et tuli kiirelt edasi liikuda.
Tänud.
Taaskord sai tehtud üks mõnus mereäärne väike jalutus. Minu arusaam vihjest oli tegelikkusest ikka väga kaugel, aga sellegipoolest tuli leid kiirelt. Ühtlasi ka kirjade järgi minu 500-s aardeleid.
Väga ilus rand ja milline vägev maantee siia kohale tuli :) suvel soojaga kipuks siia kohe kindlasti tagasi ...nüüd aga said nimed kirja ja matk tagasi autopoole võis alata :)
See rand on juba varasemast tuttav, aare paljastus päris ruttu, proovisime siis varasemate mälestuste põhjal Kolviku järveni välja sõita, aga see katse lõppes üsna ruttu, kuna ninatagune on väravaid ja kette täis laotud ja enam ei saanud sealt kuskile. Tänud peitjale!
Karbist valasin tilgakese vett välja. Tulin mööda teed, kuid tagasi minna tahtsin päris vee piiril, kuid just sel hetkel kui hakkasin võtma üht head lutsukivi, et ka üks heide teha, piketeeris üks kajakas madalamale otse minu poole. Ja neid oli seal veel. Ei soovinud nendega aktsiooni asuda, seega igaks juhuks taganesin siis mõned meetrid maa poole tee peale. Hiljem kui kajakad selja taha jäänud, läksin ikka vee äärde ka ja tegin oma visked ära.
Lutsu ei visanud seekord mina. Küll on näha, et kalevipoja mõõtu mehed on seal kunagi terve mere lutsu täis visanud. Väga omapärane rand. Aitäh.
Panen teate kuna midagi kriitilist ei ole aga karp vajaks lähitulevikus välja vahetamist. Karbi kaan on katki. Katkine koht küll kinni teibitud, kuid kergelt immitseb siiski niiskust sisse. Sisu seetõttu ka natukene niiske. Kui keegi arvab, et see vajaks kindlasti hooldusvajaduse märget, siis võib lisada.
Mikro aarde juurest Lutsukiviranda sõitsin mööda mingit lõikekat. Kaardi peal kadus tee ära aga ortofoto pealt nagu jätkus. See rada oli aga täielik sopamülgas ja tihedalt metsloomade jälgi täis. Samal ajal kui ma sealt läbi pressisin kohtusin ka kitsega, keda ma kogemata ehmatasin ja kes mind siis vastu ehmatas. Kumbki meist ei kiljunud ja liikusime edasi vastas suundadesse. Randa jõudes oli see küll kui lutsuviskamise paradiis. Nii palju häid kive, et silme eest läks kirjuks. Logisin aarde ära, haarasin peotäie kive ja astusin vee äärde loopima. Kahjuks oli tuul nii tugev, et ei saanud korralikult visata. Või siis pigem õnneks, sest muidu oleks ma seal visanud nii kaua kuni sõrmed villis või küünarnukk liigesest väljas või rand kividest tühi või viimane päike läinud. Aitäh meeldiva koha eest!
Olid lutsukivid ja oli aare ka. Kaunis koht :)
Ooops, sõitsime peaaegu nulli. Kive lutsutama ei hakanud ja lutsu ka ei visanud. Huvitav kus kohas rõhk aarde nimel on :) Nii vana aare ja me polegi siin käinud sellest ajast kui ise Kolviku peitsime ja ära tooduna tagasi saime. Oli huvitav vaadata kuidas tolmused teed olid musta katte saanud ja ... ilm oli ilus. Aarde põhjast kuivatasime veidi niiskust ära. Muidu oli kõik OK. Täname.
Esimene leid õhtu alustuseks. Kristjan viskas edukalt lutsu, mul ei tunud see kuigi hästi välja, pole kunagi tulnud.
Mõtlesime, kuidas Hukkunud sõjaratsu juurest Lutsukiviranda minna. Üks võimalus oli minna mööda maanteed ja seal tugeva vastutuulega võidelda, aga see ei tundunud eriti ahvatlev. Märkasin, et läbi metsa läheb see RMK matkatee päris aardeni välja. Otsustasime kohe, et läheme mööda seda. Oligi täitsa mõnus kulgemine kuni aardeni välja. Panime logi kirja ja liikusime mööda rannaäärt edasi. Aitäh!
GPS näitas, et teed mööda saaks justkui autoga päris ligi, aga kohapeal selgus, et see nii siiski ei ole. Egas midagi, jalad alla ja peagi saime kätte. Ei võtnud, jätsime märgi.
Väike mereäärne jalutuskäik.Geopeiturile tuttav lahendus paistis juba eemalt.Tänud!
Ülikiirelt leitud. Lastel näod rõõmsad:) tänud tutvustamast väga ilusat kohta.
Jee, hea ja lihtne leid RMK matkaraja kõrval :)
Leitud retkel Peraküla-Vihterpalu. Hea põhjus peatumiseks.
Jutal ja Janaril olid Hukkunud sõjaratsu aarde koordinaadid leitud ja plaan ära korjata. Kuna geopeituse leht oli maas, siis neil ei õnnestunud salvestatud koordinaate saada. Janar on muidugi hoolas ja noomis kohe, et kuidas Jutal ei ole Google mapis kõik koordinaadid salvestatud. Janar viskas siis oma GM lahti ja otsis loogilist punkti. Kui ta oli meid kohale juhatanud tuli välja, et see "loogiline punkt" oli Lutsukiviranda, kus temal oli juba aare korjatud aga kaardilt punkt kustutamata. Seega saime meie võimaluse leida aare ja logida. Vastavalt ranna nimele sai proovitud ka lutsu visata. Plikad proovisid lutsu visata ikka lausa kaljutükkidega, uskumatult neil see isegi õnnestus. Sven tegi neile siis väikese lutsukivi õpetus. Rekordid olid 5-9 põrget. Päris hea ju. Tänan peitjat, polnudki ammu lutsu visanud.
Juba eelmise aarde juures leppisime kokku, et järgmisena logime ära Hukkunud Sõjaratsu aarde. Geopeituse leht oli maas, seega usaldasime ühte kollast täppi Janari google kaardil. MIS OLI VIGA, sest see täpp ei olnud sõjaratsu juures.
Küll aga oli see hoopistükkis Lutsukiviranna aarde juures ning kui me juba seal olime, siis logisime selle ära ka. Lisandväärtusena leidis Janar mulle väga sobiva fossiilse kivi, mida hakkan lähiajal kasutama. Tänud peitjale!
Tõime oma veekoera esimest korda suurt vett vaatama ja no kuhu mujale siis kui leidmata aarde kõrvale :). Lauril oli see aare leitud, niisiis käisin üksi ja otsisin karbi üles ning kuna selle sisu oli üsna õnnetus seisus, tegin talle puhastuskuuri kuni teised ümbruses jalutasid. Nüüd on kõik jälle puhtam, kuivem, muretum, toredaid leide teistelegi :).
Tuul oli nii tugev, et raskusi oli püsti seismisega. Britt - 179
Veel viimased meetrid, kui kõige kiuste suudad üleval hoida habrast lootust, et äkki on uus RMK matkatee vähemalt murdosagi ulatuses talutav. Ülejäänud 800-midagi kilomeetrit pakuvad täpselt nii palju võsa ja sirgeid kruusateid, et ainuke soovitatav transpordivahend nende läbimiseks, oleks rajast lennukiga sirgjoones üle lennata.
Emaga tulime mere äärde ja uurisime kivistisi ning ma leidsin aarde. Aitäh!
Lusku visates jõudsime ka aardeni. Rannast leidsime südamekujulise lutsukivi.
RMK Peraküla-Aegviidu matkatee 5-päevasel jalgrattaretkel minu kuues aare. Päike juba loojus ja seni kuni ma veel viimaseid kiiri fotosilma jäädvustasin, leidsid Krista ja Vaimar aarde. Aitäh peitjale! EVEJ
Vahvate seltsilistega jalgratastel GP-RMK Peraküla-Aegviidu, esimene päev, 43km(248km-st). Jalutasime suure lutsukivini ja kiirustasime rataste juurde tagasi. Meid ootas hämaruses matkajatest tühi ja puudega varustatud Vihterpalu lõkkekoht. Tänud peitjale.
Leitud, matkates RMK Peraküla - Aegviidu matkateel. Kokku 5 päeva ja 248 km.
Leitud päikeseloojangust piltide klõpsimise vahele.
Siingi oli meri tee kaasa viinud, seega pisike jalutuskäik :) Kuidas siis vesi tööd teeb ja kaldad paljaks uhub, puudel tõsine võitlus oma elu pärast koguaeg käimas.
Sünnipäeva geotuuri 6/20 leid. Kogu tuuril oli õnne väga palju ning leiud tulid üllatavalt kiiresti, ka keerukamate aarete leiud. Mõni aare tekitab küsimuse, miks küll selline nimi, siin seda ei teki. Ilus rand, tegime lõuna ning viskasime lutsu.
Vaikselt sai ukerdatud mööda rannaäärset teed senikaua kuni autost kahju hakkas. Edasi mööda ilusat randa. Leid kiire. Tänud peitjale
Kaardil oli tee ilusti olemas, aga kohapeal see lõppes ootamatult. Mis seal ikka, eks käisime siis mõnikümmend meetrit jala. Kive lutsutama ei hakanud, aga nimed panime küll kirja. Aitäh peitjale.
Külm talveilm, päikeseloojang, luiged merel vaikselt triivimas :). Ilus ja rahulik koht, kuhu varem polnud sattunud.
Tänasel külmal talvepäeval oli seal mere ääres väga ilus vaade. Kõik mõnusalt jäine :). Vaate nautimise kõrvale sai ka aare leitud ning logitud. Teinekordki sinna tagasi uudistama.
Mööda väikeseid teid jõudsin ka selle aardeni, et teha märge logiraamatusse.
Valisime õige teeotsa, mistõttu ei pidanud hakkama ennast läbi kadakate rammima ja saime autoga õige lähedale. Geps küll natuke jebis, aga mingi hetk jäi õige koht ikkagi silma. Väga mõnus oli lugeda raamatust reixi logi, mis ta oli oma kajakimatkal sinna kirjutanud.
Aitäh!
Muinastuledeöö puhul oli rannas ilus ning rahvast ka palju liikumas. Oli juba ka pime ning seetõttu paistsid ka kaugemad tuled ilusti kätte ära. Vaatasime merd ja tulesid ning logisime. Tänud.
Kitsal teel ei leidnud ühtegi kohta kuhu auto panna, jõudsin lähedal asuva maja väravasse ja juhtumisi oli ka peremees parasjagu nähtaval. Küsisin viisakalt luba parkida natukeseks tema värava taha ja saanud lahke loa, asusin ranna poole teele.
Kolmepäevase süstamatka viimane aare. Algas see Lahepere lahest, edasi Lohusalu neem, Pakri poolsaar, mõlemad Pakri saared, mis said puhastatud. Kuna päev oli veel noor otsustasin ka siia mandrile põigata. Leid lihtne. Ning lõpetasin oma matka Madise Mereäärse maja juures, kuhu kutsusin auto vastu. Kurkse ja saarte vahel oli meri nii madal, et paadi põhi käis vastu liiva, pidin teed otsima. Kokku tuli 100 kilti aerutamist. Olid toredad ja ka füüsilist pingutust nõudvad päevad.
Peraküla-Aegviidu matkarada jalgratastel. Otsisime aardeid mis täpselt rajale jäid ja end kiiresti kätte andsid. Matkarada möödub aardest meetri kauguselt. Teega on kehvad lood, tuleb jalgratast käekõrval talutada.
Käisin päikeseloojangu eel kive lutsutamas. Lutsukõlvulikust materjalist siin juba puudust ei tule, sedavõrd kvaliteetse valikuga kohti kohtab harva. Saatsin ka omalt poolt mõned lapikud merele, küllap lained need sealt jälle ajapikku tagasi kaldale uhavad. Niisama olemiseks ja vaatamiseks samuti mõnus rand, aitäh.
Kuna kalade mitteleidmisüritusel moodustus põhiatraktsioonile hiiglapikk järjekord ja mina olin väheste unetundide tõttu tavapärasest veelgi suhtlemisvõimetum kapsas, otsustasin hoopis lähiaardeid otsima tulla. Ja mis saaks olla toredam kui väike jalutuskäik rannas.
Nulliga risti olles paistis jube kadakavõss ja nii sõitsin paarsada meetrit edasi, kus läks rada mereni. Jätsin auto sinna ja jalutasin mööda randa tagasi. Aarde leidsin ruttu, oli kenasti korras.
Tagasiteel tuli vastu mõnusalt ürgse habemega mees ja uuris, mida otsin. Mainisin geopeitust ja see vastus paistis sobivat. Olla mures, et käiakse rannas autodega rallimas ja teised kadakaid maha lõikumas. Juhtis veel tähelepanu, et lahe peal on parves viiskümmend üksikut luike (ise luges üle), kes pole endale paarilist leidnud ja on nüüd omalaadse kommuuni moodustanud. Jalutasime autoni tagasi ja jätsime sõbralikult hüvasti. Vot selline huvitav inimkontakt sellises huvitavas kohas. Aitäh peitjale!
Kena kant. Lisaks lutsukivirannale võiks nimetada ka luigerannaks, päris palju oli neid veepeal purjetamas. Aitäh
Lutsu ei näinud, kive aga küll. Oleks me teadnud, et meie gepsud hiljem totaalselt segast peksma hakkavad, siis oleks siin olnud koht, kus nendega lutsu visata. ;)
Ilus koht, kena vaade ja meeldejääv hetk. :) Aitäh aarde eest, kohas kus on kilomeetrite viisi tühja randa. Kui õigel ajal minna. ;)
Hommikust saati on taevast alla kallanud vett. Olen täna juba maha jalutanud 11 kilomeetrit ja plaanis on 2 korda samapalju veel. Kui jõudsin randa ladistas vihma ikka edasi. Aarde avamine ja logimine saab raske olema, aga tuli välja, et polnudki nii raske. Ronisin keebi sisse ja tegin logimise ära. Kujutan ette, kui naljakas võis olla vaatepilt. Mingi sinine kuhi kükitas puude vahel ja ümises seal omaette. Kui sain logi kirja ja aarde tagasi pandud, ei saanud poisilikule kiusatusele vastu panna lutsu visata. Panin eesmärgiks, et enne ei lahku, kui saan 5 lutsu kätte. Ja ta tuligi, isegi 6. Jesss. Tänud.
Täna, 5 aastat hiljem, logides on veel meeles, millisest tihnikust läbi murdsime, et aardeni pääseda. Samas kui kena tee oli vaid loetud meetrite kaugusel :D
Täname!
Juba aotosõit aardelähedusse oli huvitav, tundub et rannakaluritel läheb ikka hästi küll - päris suured häärberid endale "tööga merest väljapüütud". Aardeläheduses katkes meil aga kannatus - jumal küll millisest padrikust pidime end läbi suruma. Siis selgus et ligipääsutee mereäärde oli kümne sammu kaugusel. Päeva viimaste valguskiirte valguses oli lutsukivirand loomulikult niisamakaunis nagu varasemtes logides kirjas. Aarde ise korras, vast veidi niiskeks läinud
Rand oli rahulik, ei olnud puhkajaid ega ka kalamehi. Pakri saarel harjutasid ilmselt sõdurid sõdimist sest kostus mingit paugutamist.
Imeline ja rahulik koht... Aare oli samuti kenasti korras :)
Tõesti kivirand, oli küll palju lutsukive seal, maasikaid ka, tänud!
Kena rand ja suurepärane vaade Suur-Pakrile. Kiire leid. Aarde ümbert korjasime metsmaasikad ära.
Pärast telkimist RMK telkimiskohas Nõva Maastiku Kaitsealal Liivase rannas jätkasime ranniku uurimist. Jätsime auto 450m kaugusele aardest ja otsustasime läheneda jalutades mööda rannaäärt. Suurepärane vaade. võtsin ka binokli kaasa ja sellest oli abi. Sai uurida kuidas kormoranid oma tiibu kuivatasid ja luiged einestasid. Suur-Pakri oli ilusasti näha. Ainult parmud tegid elu kibedaks. Kuni Ene ja Sirje rannas kive uurisid ja fossiile tuvastasid logisin aarde. Tänud ilusale kohale juhatamast.
Kuidagi väga palju sipelgaid oli seal... Aarde logisime ära ja seejärel solberdasime natuke jalgupidi vees ja nautisime ilusat ilma. Aitäh, väga mõnus koht!
See oli minu jaoks täiesti uus kant. Aru kooli teeotsast pole ma kordagi Nõva poole sõitnud. Aarde juurde minnes möödusime ka Vihterpalu mõisast. Aare oli täpselt tee lõpus ja leid tuli kiirelt. Suur-Pakri paistis. Aitäh!
No on ikka ilusaid kohti olemas :D Aare leitud ruttu. EVEJ
Juba teist aastat järjest satun siia lumega ja no ei leia seda õiget kohta :( See on vihje, et palun tulge suvel ilusa ilmaga :)
see koht oli tõeline elamus, ilm tuuletu ja soe nagu oktoobri alguses, hulga kaupa luikesid. Lutsu ei loopinud, selline ilu ja rahu, et ei tahtnud seda rikkuda. Aitäh peitjale!
Väga ilus rand millest polnud varem õrna aimugi. Kindlasti plaan sinna tagasi pöörduda kui vesi soojemaks köetud. Lisasime pingviini ja võtsime auto.
Nooremallohvitseride rännaku viimane ehk kolmas päev. Pea 100km juba läbitud. Jooksin rühmast ette ja logisin aarde ära. Sain natukemaad edasi teeristis nendega uuesti kokku. Imestati kuidas ma küll viitsin, aga geopeitus on geopeitus :). Aitäh aarde eest :)
Rattaga sai ilusti nulli sõidetud ning aarde peidukoht jäi kohe paari sekundiga silma. Aare oli veidi märg. Kuivatatud ja aardesse lisatud silikageeli kott. Logi kuiv. Konteiner tundus olevat korras ja vettpidav.
Asukoht ilus ning eriti huvitav oli lääne poole mööda rannaäärt minev tee (vähemalt regio kaardile oli keegi selle teena märkinud).
Palju kive - lapsel oli lõbus. J: Dominikaanlaste kloostri pileti
Puhkus Haapsalus ei saa ju mööduda ka ilma ühepäevase geopeitusetuurita! Leitud, logitud, aardega kõik korras. Tänud peitjale väga kenasse kohta juhatamise eest.
Peale eelnevaid aardeid oli kõht kohutavalt tühjaks läinud. Nõva poe ette parkides avastasime, et pood on juba tükk aega suletud olnud. Sõitsime natukene edasi kui nägime võimalust einestada - ahi sutises ning Kalasaba toidulett oli avatud. Kõhud täidetud, liikusime edasi Lutsukiviranna suunas. Enne aardeni jõudmist peatusime ka vana hoone juures, mille katuselt avanes ilus vaade nii loojuvale päikesele kui Pakri saartele. Esmalt sõitsime õigest teeotsast mööda, seejärel otsustasime, et ümber pöörama ei hakka ja läheneme teiselt poolt. Metsmaasika sööjate unistus - aare ilusas kohas ja veel hulgi metsmaasikaid peale! Aitäh juhatamast!
Lähenemine valelt poolt ei olnud edukas. Läksime siis õigelt poolt. Armas koht, tänud juhatamast.
Leitud, lutsukivine rand on ilus. Nagu siin juba eelnevalt juttu on olnud, saab ka madalapõhjalise autoga praktiliselt nulli. Samas on soovitav läheneda Vihterpalu suunalt, sest Kolviku tee Alliklepa poolt ei ole sõiduautoga läbitav. EVEJ.
Järvekivi-tuuri teine aare. Paavo hääldas aarde nime väga nunnult, mulle hakkas tohutult meeldima (lutsu nagu lutsukommis). Mõnus, tuttav rand, leid tuli kiirelt, tänud!
Rand oli ilus, õhk oli värske ning hommikuse Tallinnaga võrreldes palju soojem. Tänan toreda koha eest!
Mina leidsin ... juhhuuuu :) Ilus arnd oli ilusas kohas, nagu ikka :)
Talv, aare kivi all. Lumi ka sügav. Jalutasime mööda mereranda kohale, koht ju ilus, kui ei leia, saab suvel tulla. Ja päike oli kenasti suure lutsukivi paljaks sulatanud ja selle all pesas aare end peitiski. Aare korras, aitäh.
See oli meie lääne-suunalise aarderetke esimene aare. Madalapõhjalise (?) sõiduautoga sain sisuliselt nulli, kuigi Kaja muretses, kuidas ma seal hiljem ümber keeran. Arvasin, et eks seda vaatame hiljem. :)
Aardeleid sujus väga lihtsalt, ühel hetkel ütlesin Kajale, et siin on ja võtsin karbi välja. Kuna see oli tema esimene kokkupuude geopeitusega, siis ta küll imestas, kuidas see nii lihtsalt käib, aga nagu hiljem selgus, pani ta siit juba mõned lihtsad nipid kõrva taha. :)
Edasi demonstreerisin oma lutsukiviviskamise oskusi, mis, julgen arvata, on päris head. Igatahes põrkasid kivid päris hästi.
Tänud aardepeitjale - tõepoolest fantastiline koht! Meie nautisime eelkõige just seal valitsevat peaaegu et täielikku vaikust. Super!
Leitud koos Taunoga. Tänud!