Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tallinna linn Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Mustjõgi kogub oma veed põhiliselt Mustamäe nõlval asuvatest allikatest ja Kristiine-, Mustamäe linnaosa sadevetest. Aktiivse inimtegevuse tõttu piirkonnas sattub jõkke ka reovett. Suurem osa ojast ja selle arvukatest lisaharudest on suunatud maa-alustesse torudesse. Maapeal võib Mustjõe osasid näha Lepistiku- ja Löwenruh'i pargis.
Aare juhatab otsijad Kopli lahe äärde, kus septembrikuus 2009 avati Kakumäed ja Stroomi randa ühendav rannapromenaad.
Aare ise asub mustjõe oja deltas.Konteiner on väike,peale viimast kaduma minekut,ja asub kohas mis võib panna seda otsiva geopeituri kaaskodanike silmis imelikku olukorda.Lähenemisteid on mitmeid ja sõltuvalt aastaajast on nende raskusastmed samuti erinevad.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: soovitan (1), rulluisurada (1), ronimine (1), muguoht (1), lumega_leitav (1), gpsita_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC20T38
Logiteadete statistika: 207 (90,4%) 22 19 2 3 1 0 Kokku: 254
Tulin siia Heikks6 (GC) kasutajaga. Eemalt näeme, et tuttav nägu otsib aaret. Heigo koos oma kaaslasega. Olid aarde juba leidnud aga ei saanud kätte. Ma asusin ise tegutsema ja võtsin logiraamatu ilusti välja. Teolt tabatud. Tuleb välja, et lisaks ühisele lauamängu huvile on lisaks Geopeitus.
Kuna sild on kohe remonti minemas, siis otsustasime selle aarde kiiremas korras ära võtta. Päris tükk aega uurisime nullpunktis. Mingi hetk nägime, et taamalt läheneb veel inimesi. Heigo tundis kaugelt ära, kellega tegu. Kui nad lähemale jõudsid leidsime ka aarde, aga kohe kätte ei saanud. Sirlisp88 tuli ja võttis selle kiirelt ning kõigil said nimed ilusati kirja :)
Mul lühikest teed pidi ei õnnestunud otsima asuda ja ka üle jõe kukkunud puid igaks juhuks ei kasutanud. Libe ikkagi ja pärast võib väga külm hakata. Niimoodi ma siis selle pikema variandi kasuks otsustasin. Aga nagu kiuste polnud minu tagasi jõudes seal enam ühtegi mugu. :) Sai seal ringi tuuseldatud nii ühelt poolt kui ka teiselt poolt. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui kindad ikkagi kätte panna ja korralikult otsima hakata. Siis kaua enam ei läinud. Aitäh!
Leitud! Kui siia eelmine kord tulin, siis nagu eriti ei julgenud alla minna, sest tgasi üles minna ei oleks ma eriti oma pikkuse pärast suutnud. Seekord tuli mulle kaasa abiline, kelle abil ma julgesin alla minna. Aaret otsisin oma 10-15 minutit, sest ma ei julgenud eriti aaret peitvat objekti puutuda. Kui aare leitud, oli ikka probleem selle tagasi üles saamisega. Kõige parem tagasitee käib üle jõe langenud puude. Aitäh aarde eest!
Kõigepealt ratas trepist alla silla varju ootama ja siis ise üles tagasi, et teisel pool alla hüpata. Peale logimist üles saamine raskusi ei valmistanud. Tänan.
Öine leid. Mingi loom ragistas eemal roostikus. Omamoodi koht - trepp nagu on aga... Maastiku raskusaste minu jaoks 3,5 . Algul kangutasin karpi ja ei saanud aru mis tegema peab. Üllatav logiraamat, aitäh. Tagasi sain mõned postivahed eemalt.
Mässasime päris kaua ja tänaseks (13.07) on juba ka sinikas end ilmutanud, mis mälestab minu ponnistusi üles ronimisel. Geoõhtu neljas leid.
Hea inimene,kes sa leidsid selle logitaamatu ,palun too see nüüd tagasi.
Päris huvitav koht! Pärast jalutasime mööda rada Paldiski mnt poole ja avastasime sealt metsa alt väga uhked elamud! TFTC!
Ei teagi miks seda nii pikalt edasi olen lükanud, tegelt väga ilus koht ja aare oli ka loogilises kohas ja isegi täiesti korras, tänud :)
Natuke aega sai ikka kobatud enne kui õige asi näppu jäi. Tänan.
Tean, et olen siin korra umbes kaks aastat tagasi mitteleidmas käinud. Nüüd sai lisandunud oskusega karbi asukoht tuvastatud ja raamatut sodida. Tagasiteeks sai langenud puust silda kasutatud.
Millegipärast olin selle aarde enda jaoks tulutult raskeks mõelnud. Vahepealne intensiivne geopeitumine aga kahandas maastiku raskusastet ning leid tuli ka sujuvalt.
Ühe aardeni jalutada oli nagu natuke vähe, võtsime siis kohe teise ka. Kõigepealt turnis Saskia, siis juba mina ka. Korraks proovisin otsinguala laiendada, kui naasin siiski nulli ning just sealt, mõnusalt loogilisest kuid siiski sneakyst kohast leitud ta sai. Tänud aarde eest :)
Eelmine kord plaanisime, et panen uuel retkel kummikud jalga, kasvõi lauspäikesega ;) Õnneks juhtus nii, et täna natuke vihmane ka ;) Seekord turnisime ja otsisime kohe väga mitmekesi. Tegime üksteisele pätti ja puha. Aga ei õnnestunud veel õiget kohta üles leida.
Mugusid oli palju ja rohi rinnuni. Turnides aaret ei leidnud, lähme hiljem uuele katsele.
Täitsa ohtlik värk, kõrvenõgesed kõrvetasid (valisime pikema tee), nastik vingerdas rohus ja liiklus pea kohal oli vilgas. Otsinguid saatis siiski edu, briljantidega kaunistatud logiraamaatut pole tõesti näinud.
Läksime vaba päeva ja ilusa ilma puhul hommikul väikesele rattatiirule ja plaanis oli tee pealt ka natuke aardeid otsida. Kohapeal mina alles nuputasin kuidas alla saada kui lapsed juba poolel teel olid. Egas midagi - turnisin järgi. Aarde leidmiseks õnneks kaua aega ei läinud, põnevam operatsioon oli üles tagasi saamine, mis tundus esmapilgul keeruline:) Upitasin siis lapsed kõigepealt natuke ülespoole ja vinnasin ennast järgi. Paar mugu käis mööda ja valmistusin neile mingite küsimuste korral juba rääkima lugu allakukkunud päikeseprillidest, aga õnneks et tundnud keegi huvi. TFTC!
Väga huvitav leid peale väikest mõtisklust ja logide lugemist. Kahjuks kirjutusvahendit kaasas polnud ja jäi sellesse ilusasse raamatukesse märge tegemata. Järgmine kord mööda jalutades võtame pliiatsi kaasa
Värvikas raamatuke Harku oja nimega. Tänud peitjale.
Auto oli vaja õhtu poole putitama viia, siis saigi see aare logitud. Tänud peitjale.
Mõnus pisike jalutus tööpäeva lõppu. Peale pisukest akrobaatikat jäi ka purk näppu. Ära minnes jäin korra mõtlema logiraamatu kaane peale, aga vist ikka oli õige asi ;D. Poleks esimene kord kui teise aarde pähe laegast otsimas käidud. Raamat oli lahe ja kant samuti. Polegi siia varem jala sattunud. Tänud peitjalel
Siin ma määrisin end põhjalikult ära. Oli ka päeva esimene aare, nii et pidin järgmiseks mingi veekoguäärse aare valima. Aitäh.
Mina sain võimelda kuni Hendrik oli muguvalves. Ilus ja armas logiraamat, aitäh!
On siin sõidetud ja vaadatud ja olukorda hinnatud ja peas potensiaalse varustuse inventuuri tehtud.... aga lõpuks ikka suss jalast ja karmauhti sisse! Soe ilm oli abiks, aga sügavus üllatas veidi. Aga aitäh! Leitud bling-book ja logitud.
Logiraamatu esilehel oli küll kirjas "Harku oja aare", aga vist oli ikka õige asi :) Aitäh aarde eest!
Mõnus õhtune jalutuskäik väikese akrobaatikaga. Konteiner jäi kähku näppu. Aitäh!
Sai seda kohta korra ka suvel külastatud, siis aga tulemuseta. Seekord oli juba hämardumas, seljataga juba 34 km pekiennetust. Võtsin asja seekord põhjalikumalt ette ja see viis tulemuseni. Rõõm oli suur kui aare end lõpuks paljastas. Tänud peitjale.
112
Labori ja esinemise vahele jäi veidi aega ja otsustasin ekstreemsuste kasuks. Tundus paras muguvaba aeg, et tsirkust teha. Ega alguses kedagi polnud, sain sups alla ja hakkasin otsima. Väga mustaks end teha ei tahtnud, esinemine ikkagi tunni pärast ja otsustasin silmadega otsida. Kuna paar logi tagasi kuulutati null ebausaldusväärseks, siis tegin aina suuremaid ringe, aga ei midagi. Ainult potensiaalse ülesmineku leidsin. Tüütasin siis veidi sõpru ja sain teada, et silmadega pole lootustki. Läksin siis tagasi nulli ja esimeses kohas, kuhu käe toppisin, oli karp. Vot seda nalja. Logiraamat oli üks ilusamaid, mis viimasel ajal näinud. Tagasi sillale sain enne välja vaadatud kohast. Tuli end vaid kergeks mõelda ja oravat mängida. Raskekaallastele ei soovita. Helehallid teksad jäid ka enam-vähem esinemiskõlbliku seisukorda. Aitäh!
Kaua katsusin,vaatasin, lugesin logisid. Kasu ei old ikka midagi. Lõpuks kasutasin sõbra abi ning leidsin karbi :)
Kui juba sinna piirkonda tuldud sai, läksime selle aarde juurde ka. Päris kaua läks aega, null näitas natuke mööda ja otsimiskohti oli ohtralt. Õnneks tänu Mihkli vihjele sai aare leitud ja logitud.
Üks kuu aega tagasi poiss ka ratta peal sõidsin sillal, ohkasin aarde lähistel ja liikusin edasi. Täna targem ja tulin üksi. Õues 24kraadi ja suht päevane aeg. Imestasin et üsna vaikne, et saab tegutseda küll. Väike nõks ja olingi õigel tasandil. Otsisin, lugesin, otsisn päris tükk aega. Siis lõpuks taipasin õigest kohast ka otsida ja oligi aare peos. Nimi kirja ja aeg oli taanduda. Olud olid aga vahepeal muutunud, ümbruskonna pingid olid okupeeritud ja liiklus oli elavnenud. No ei tahtnud kuidagi tsirkust tegema romimisega hakata, aga passima ka ei viitsinud jääda. Taandusin siis läbi padriku otsides uut väljapääsu rajale. See maastik ei olnud seal enam plätude ja lühikeste pükstega läbimiseks mõeldud. Nõgesed ja ohakad tegid korralikult liiga, saan nüüd paar päeva jälle jalgu sügada. 2m nõgeseid polnudki varem näinud, nüüd olen. pakun välja et kogu seiklus läks mulle 45minutit maksma. Aarde aasukoht igati lahe ja oma pallide vääriline. Tänud peitjale, aare korras.
Ei tea, mis eelmine kord siin nii kaua tegime, aga seekord jäi kahe minuti järel karp näppu või tegelt isegi kaks. Aitäh peitjale :)
Viimaks võtsime jalad kõhu alt välja ning ukerdasime logima - praegune ilm soosib lihtsamat sorti lähenemisteid. Naastes kasutasime küll puhtalt seiklushimust natuke ka ronimistehnikat. Aare ilus ja korras. Aitäh peitjale!
Kell lähenes kahele öösel, aga kuna tuult ei olnud ja temperatuurgi talutav, mõtlesime ka selle ammu silma hakanud aarde üle vaadata. Täitsa tore promenaad, aitäh siia juhatamast!
Aarde endaga oli natuke raskem - ujuda ei tahtnud, kaugelt lähenemisteed otsida ei tahtnud, nii et Arvo otsustas ennast ohverdada. Sai alla, sai aarde kätte, sai üles ka. Kõik hea! Aitäh!
Panin uue logiraamatu.Tagasiteel märkasin et Mustjõele on koprad elama asunud,ehitanud väikse tammi ja langetanud üle jõe mitmekümmne sentimeetrise puu.Ja seda kõike Tallinna linna keskel:)
Jalutasin rannast kohale, leidsin karbi ja panin nime kirja. Väljamaalased on lisalehe jätnud. Uut logiraamatut on ikkagi vaja. Aitäh!
See aare viib hauda, ei tea ainult, kas tegemist saab olema uppumis- või häbisurmaga. Ei teagi, mitmendat korda seda piilumas oleme käinud. Seekord läbi võsa, kus taaskord viimasel ajal kombeks saanud looduse nüpeldamine (loe: loodus nüpeldab mind) täistuuridel töötas. Seekord saime nõgestelt pureda, okstega näkku ning paar harilikku kriimu jalgadele. Ahjaa, sääsehammustusi loomulikult ka. Sellegipoolest aardeni ei jõudnud, sest liialt sügavad ja räpased jõekesed jäid ette. Tekkis juba järgmine plaan, kuidas aardeni pääseda (ning pärast kindlasti ka üles tagasi), seda nalja saab teha aga vaid pimeduse varjus.
Ega iga aare pole kergeks leidmiseks mõeldud. Ronisime Mattiasega üles - alla, no mina pigem üleval, sest isegi kui Mattias väga usutavalt lubas mind alt üles tagasi aidata, siis olin enam kui kindel, et sinna minek lõppeb minu jaoks ka pikema matkaga. Otsisime, vaatasime, uurisime, arutasime, kõõlusime, kõhutasime, ise samal ajal lähenevaid ja eemalduvaid mugusid teravalt jälgides. Siiski tahtis see aare ilmselt, et me sellele mõnusale rajale ennast tagasi veaksime ja leidmine jääb siis ehk järgmiseks korraks... või ülejärgmiseks.
Logiraamat on täis! Kirjutasin meie logi minikirjas tagumise lehe paremasse nurka Halliki logi ülesse. Järgmisel leidjal on juba raske leida kohta kirjutamiseks.
Mina olin ülemistes kihtides ja Herki alumistes. Eks ta üks kaval aare oli. Aardeni pääsemine paistis lihtne olevat aga tagasi tulek ei tundunud nii lihtne. Aga logi sai kirja. Ja täname peitjat!
Täiesti tavalisest geoaardest sai suur seiklus, millist pole ammu kogenud. Kõik algas sellest, kui ma otsustasin, et peaks selle Mustjõe oja aarde ära logima. Tundus lihtne olevat. Kohale saamine raskusi ei tekitanud. Nulli imetlesin algul teisel pool oja, siis läksin õigesse kohta. Ootasin vaiksemat hetke ja siis hopsti üle ääre. Samal ajal lendas telefon kuskile rohu sisse, mis pani tugevamaid sõnu laiatama. Hea, et mul ilus roosa mobiiliümbris, muidu otsiks ikka veel.
Aarde leidsin suhteliselt kiiresti. Panin nime kirja ja olin valmis tagasi silla peale ronima. Võttis paar katset, enne kui aru sain, et nõrguke olen. Nooo, mul ei olnud lihtsalt jõudu ennast sealt üllesse tõmmata. Ei kujuta ette mitu inimest võis arvata, et mis see kott siin teeb; veelgi suurem üllatus võis olla mu peanupp, mis aeg-ajalt platvormi kõrgusele tõusis ja siis jälle vajus.
Pähe tuli ka mõtte, et miks mitte minna läbi oja teisele poole, kus on trepp. Katsusin oksaga põhja - kahtlane värk. Lõpuks otsustasin, et mu ainuke lahendus on ennast läbi metsa murda, kui ma just silla alla elama ei taha jääda. Leidsin isegi korraliku metsatee, mis juhatas mind mööda ojakallast mahalangetatud puu juurde. See oli äge - jäljed vihjasid koprahammastele. Poleks üldse arvanud, et sellise vaatepildi osaliseks saan. Peale seda muutus mets kõrvenõgeste-dzungliks. Mõni küündis kuni poole meetrini ja rohkemgi. Peale nõgeseid sattusin mahajäetud majani, mis tõi mu naeratuse näole. Jess, tsivilisatsioon! Klõpsisin mõned pildid ja põgenesin rutuga metsast linna. Tänan aardeomaniku, tänan aardet ja tänan enda nõrku kähelihaseid!
Läksin peale tööd otsima, parksin ratta nulli ja tuhlasin seal ringi. Samal ajal avastasid möödujad kepikõndijad mahajäetud lapsevankri vahetust lähedusest ja minu samaaegne sealviibimine oli kahtlane. Sain neilt palju kommentaare, et kas see vanker on minu oma ja mis ma seal teen. Ignoreerisin neid, tegin oma asja ära, ronisin tagasi ja sõitsin minema. Sain väga kurjade pilkude osaliseks, Ei tea, kas politseile laekus kõne, et keegi kodanik oli lapsevankri maha jätnud ja põgenes. Loodan, et mind taga ei otsita!
Lambivalguses otsisime siin tükk aega, aga peale seda, kui olime õigest kohta korduvalt otsinud, sai Kadri aardele näpud külge.
Selle aarde otsimine ja päikseline kevadine pühapäeva pärastlõuna ühte võrrandisse ei sobi. Ei olnud kannatust muguvoolu tekkivaid auke passida ega nende silme all võimelda, nii et saan veel siia jalutama tulla.
Väga mugurikas koht. Keset logimist ilmus mingi poiss teisel oja kaldal, õnneks ma teda väga ei huvitanud. TFTC!
Aega võttis, aga üles leidsime. Tänud!
Aardele lähenesin tulepaagi poolt. Teistele väga ei soovita, kuna maa oli ikka väga tüma. Olin ise vahepeal poolest saapas sees. Et kohale jõuda pidin mõnest kohast lausa pika ringi tegema. Aga kohale ma jõudsin ja kätte ma ta sain. Praegu oli täitsa hea tegutseda, vaikne mugu vaene aeg. Tänud.
Jalutasime mööda teed (tavaliselt saab siin muul eesmärgil liigutud) ega kohanud hingelistki, seejärel hops!, hops! üle piirde ja olime üle põlve lumehanges. Otsimine oli taskulampide valguses hoos, kui korraga kõlasid sillal sammud. Olime hiirvaikselt. Sammud kadusid ja otsisime edasi. Peagi kordusid sammud ja taas olime vaikselt paigal, kuigi ilmselt mõnest silla praost võis paista taskulambi valgust. Mina vaatasin kõik valed kohad läbi ja Erki õige koha. Logiraamatu leht lahti. Mina sain sillale tagasi tänu pätile, Erki pidi rohkem vaeva nägema. Ning ka sealt tulles ei kohanud me ühtki hingelist - silla juures vist kummitab :D Aitäh, oli täitsa tore ;)
Üks viimaseid kodukandi aardeid, mis leidmata. On ju üldteada, et rannapromenaad on ääretult populaarne noortele emmedele, tervisesportlastele ning pensionäridele. Vahet pole, mis ilmaga, mis kell ning mis aastaajal, kordagi pole me sattunud inimtühjale hetkele. Kuna levis kuuldus abivahendist ning isegi silmasime seda ükspäev, siis täna sättisime lapse kenasti vankrisse ning kärutasime objektile. Hämmastav, kui palju rahvast oli. Ikkagi 1. jaanuar ja enamus peaksid kodus magama. Aga ei. Leidsime aga sobiva hetke, sukeldusin aardeni ning logisin meid ära. Pärast teerajale saamine oli kõige hullem. Kristiin ootas pikalt, et rahvavaba hetk tekkis, ennem, kui mul lubas ülesse tulla.
Mugusi vooris edasi-tagasi. Keegi tark oli oma jalgrattale isegi kõlarid külge pannud ja kuulas oma tümakat. Tegime veel omavahel nalja, et see ilmselt oli meie ülemine naaber. Nali naljaks, aga keegi pidi siiski selle retke sinna aardeni ette võtma, kuna meestel on eesõigus, siis sukelduski Karl sinna tundmatusse. Kobas paar hetke pimeduses, kuni tunneli lõpust hakkas logiraamat paistma. Surus selle mulle pihku, et näe, logi ära. Tegelikult aardeni jõudmine ja selle leidmine oli kökimöki võrreldes sellega, kuidas tsiviili tagasi pääseda. Inimesi tuli ja läks, lapsevangerdajad, jooksjad, kaks mammikest, kes liikusid 2 km/h... ja siis veel see kõrge barjäär. Abivahend paistis ka täitsa töökorras olevat, kuid Karl kartis, et seal sees on teine elu ja äkki saab mõne haiguse ka külge ja nii jäi see abivahend meist järgmisi aardeotsijaid ootama. Mõned raskemad pingutused ja Karl oli lõpuks siiski tagasi rajal ja andsime uutele aaretele rohelise tule nende otsimiseks!
Vihmase ilmaga oli isegi see tee uskumatult inimtühi, seetõttu julgesin ronimisoperatsiooni ette võtta, nagunii ise poolenisti märg. Allasaamine läks kergelt. Siis sai natuke katuse all vihmavarjus olla ja isegi aare leida. Ülestulek läks tänu leitud abivahendile toetudes ka muretult. Tänud peitjale!
Siin läks otsimisele täitsa märkimisväärne aeg,aga ei midagi hullu.Jalad võiks muidugi rohkem painduda :)).Polnudki siin promenaadil varem jalutanud,aitäh siia kutsumast!
Leid tuli päris kiirelt pimedas kobades. Isegi pimedas oli mugusid palju. Siiberdasid koguaeg edasi ja tagasi, aga silla all kükitavaid aarde otsijaid ei näinud keegi.
Meeldis see aare. Algul sõitsin rattaga ilma gpsuta kohale. Vaatasin, et siin vist oja ja nägin paremal puud, millel oleks nagu geokuhi. Lõin gpsu lahti ning näitas 200m edasi. Kohale jõudes ei tahtnud ratast üles jätta, kui ise all otsin. Läksin siis trepist alla ning panin ratta valele poole jõge. Õigest kohas ronisin üle ääre ning hüppasin alla. Algul otsisin pisut eemalt, siis õigest kohast, siis jälle valest kohast. Mugusi oli vähe ning polnud aega neist välja teha, otsisin rahulikult ringi. Läksin siis õigesse kohta tagasi ning vaatasin varjatud kohta, seal nägin karbi põhja. Arvasin juba, et aare on kadunud aga siis nägin teist tervet karpi. Sain logitud ning oli vaja üles tulla. Tõstsin parema jala rinna kõrgusele betoonile, vasakuga tõukasin ja kätega tõmbasin kere üles. Astusin üle piirde, mugu tuli samal ajal vastu ning ei teinud väljagi minust. Meeldivad sellised maastikud :)
Hea asukoht! Esialgu ei saanudki aru, et leitud. Aga siiski selgus, et aare on käes!
Liiga palju mugusid, liiga vähe kannatust ning turnimiseks liiga korralikud riided seljas. Järgmine kord paremal kellaajal või kehvema ilmaga.
Olin seda aaret otsinud eelnevalt juba kaks korda. Kolm on kohtuseadus. Ka seekord ei tulnud leidmine lihtsalt, olin juba valmis alla andma. Kuid eneseuhkus ei lasknud. Hea peidukas. Pärast pidi veel võimlema, et sillale tagasi saada.
Siin olen korra käinud pimedas ja siis jäin pika ninaga. Nüüd see otsimine võttis aega oma tunni ja parajalt närvi. Olid juba loobumise mõtteid aga siis tänu ühele vihjele arenes idee, mis võiduka lõpuni viis. Tuju tõusis lakke, tänud peitjale.
Oii, siin sai ilusal pühapäeval lausa pea tunnike veedetud enne kui aare näppu jäi.Nüüd saab jälle südamerahuga siin ringi jalutada.
Suurepärane valik 150. aarde tähistamiseks. Kõik, mis mulle geopeituses meeldib - lolli mängimine mugurohkes kohas, korralikes riietes ja jalanõudes kooserdamine avalikult kasutatavate ehitiste all, aarde mitteleidmine esimese 10 minuti jooksul ja - muidugi - tagasitee eiteakuhu läbi nõgeseid täis võsastunud metsa.
Suured tänud peitjale! :)
Simrel läks aega umbes 7 min ja aare oligi juba näpus. Üles saamisega läks aega, kuna just siis tuli mugude vool. Aitäh peitjale, ei olnud varem sellises kohas käinud.
Hetkel täitsa mõnus aastaaeg selle aarde otsimiseks, täitsa kingaga võetav. Ka otsimisele ei kulunud ülearu palju aega. Tänud!
Alla ei peagi hüppama saab ka ringi. Käisin ühel pool oja ja teisel pool oja, aga kahjuks aaret ei leidnud.
Leitud, aega läks kuskil 30 minutit. Üksinda ei soovita alla hüpata, võib tekkida raskusi üles tagasi saamisel. :)
Otsisime umbes 30min ning tabasime aarde.Aarde kaane avamisega oli hoopis teine lugu, nimelt oli selle lahtisaamisega üks kamara jura.Lõpuks tuli see ikka kuidagi lahti ning saime rahulikult logitud.Tänud!
Sellise koha olemasolust polnud varem aimugi. Hüppasin alla ning leidsin aarde poole tunniga. Tagasi üles saamine oli raske, kuid mitte ületamatu. Tänud!
Saatsin Sandri alla, kuigi arvasin, et üles tulek saab olema keeruline. Läks natuke aega, enne kui mulle logiraamat üles visati. Siis tuli hulk aega passimist, et Sander muguvabal hetkel üles saaks ronida. Aitäh!
Alla sain kergelt ja aare avaldus ka u. 10 min. järel. Nüüd tuli raskem osa: tagasi üles saada. Punnitasin ja painutasin kuidas jaksasin, aga ülesse ei saanud. Proovisin isegi abivahendiga, aga see lagunes mu jalge all ära. Siis sai mul umbes 25 minutilisest seall all passimisest kõrini. Võtsin kõik oma jõu ja saingi ülesse. Kohe hea meel oli. Mille üle mul aga nii hea meel ei olnud, oli see, et määrisin ennast üles upitades ära. Ning et teha olukord veel hullemaks, pidin pärast leidu veel ROCCA-keskuses kinke ka ostma. Küürisin jope vetsus kiiresti puhtaks ja siis sai rahumeeli juba jõulukinke ostma minna. Ei teagi kohe, kas nüüd tänada või pragada sellise "elamuse" eest, aga vähemalt aare sai leitud ja logitud.
Rannapromenaadil juhtus suvel õnnetus-sisse langes õismäelt paljassaarde suunduv kanalisatsioonitoru.Nüüd on asutud tagajärgi likvideerima.
Pressisin ennast suurema ringiga nullini ja hakkasin otsima, pea kohal käis samal ajal ülitihe liiklus. Midagi jäi näppu, aga kindel ma polnud, et see nüüd ongi õige asi. Kui lõpuks ühtegi paremat ideed ei tulnud, võtsin sealt tõesti ka logiraamatu välja :).
Väga uhke promenaad, ei teadnud enne sellest midagi, nüüd tean, tänud aarde eest!
See aare oli lausa ideaalne uue geomobiiliga nulli veeremiseks. Mugud keerasid kaela kahekorra kui üritasid järele vaadata. Peidukas oli kaval, sai ikka tükk aega otsida enne kui silma jäi. Sellisest promenaadist polnud ka aimugi. Aitäh peitjale.
Nullile lähenedes avastasime juba seltskonna ees tegutsemas. Liitusime siis ka ja varsti sai selgeks et tuleb ikka alla minna. Otsisin ja tuulasin aga ei miskit. Seltskond kiirustas minema nii et ma ei jõudnudki nime küsida. Küll aga leidsin siiski varsti aarde.
Sai käidud inimestele saba alla piilumas ning natuke silmadega puru püüdmas. Aarde konteineri tüübi ja pakkimise omapära tõttu eemaldasin sealt terava oraga kõrvarõnga ning viisin selle Eesti maffia aardesse, et mingrip kahjustada ei saaks.
Väga andekas konteiner, kuid lastele võib teatud mõttes vale signaali anda.
Tänud!
Kiire leid! Meeldivaks üllatuseks oli täiesti kuiv logiraamat, aga see võis ka olla nii peidiku kui konteineri eripära... (mille kaant ma seal ikka päris korralikult lahti kangutasin enne kui õnnestus). Kiidusõnad ja suur aitäh peitjale :)
Väga käidav ja huvitav tee. Õnneks selliste vihmahoogudega ja külma tuulega seal oli rahvast vähe. Saime omad toimetamised segamata ära toimetada. Täname Kallet siia meelitamast! EVEJ
Aega läks otsimisega aga kätte me ta saime :D
Teistkordsel katsel sai leitud, otsisime natuke ja juba Kairi hõiskas, et leidis :-)
Mõni aeg tagasi sai uudistamas käidud, nüüd siis ronisime ka alla. Kuna orienteerumisneljapäevak toimus aarde läheduses, siis keegi meid imelikult ei vaadanud. Aare korras.
Sinna olen mõelnud juba nädal aega minna aga kuidagi pihta ei saa. Nüüd siis peale tööd sai käidud. Arvestades kella ja aastaaega siis veider, et seal nii palju rahvast oli. Kes jalutasid kes jooksid kes niisama õlut jõid pingil. Kui lõpuks jõudsin oletatavasse kohta oli mõistatamist kuhjaga aga suure katsumise peale sai ta siiski leitud. Küll oli probleeme tagasi rajale saamisega ega jah riietus ka just vastav polnud kontsaga saapad. Kuid kui kannatlikult sai otsitud parimat viisi siis sain aru et keegi ju lausa pääsetee ehitanud. Tänan peitjat
Jõudsime aarde lähedale tööpäeval (loe esmaspäev) kell 14:30. Mugusid oli väga palju. Kuulda oli ainult "muu maalase" keelt. Korraks mõtlesin, et kas venelane ei käigi siis tööl või? Muudkui tulevad oma sülekoertega, küll ühelt, küll teiselt poolt :D Kui õige hetk käes, hüppas Rauno alla pimedusse ja sukeldus maa all olevasse maailma. Mina valvasin üleval rattaid ja muudkui küsisin: Noh, leidsid vä? Ei...Noh, aga nüüd? Lõpuks jäi asi kätte ja logi sai algada :)
DLXXV. Millalgi detsembris käisin uurimas aga siis oli delta üle ujutatud. Nüüd oli lugu tunduvalt lõbusam, hopsti alla, veidike kobamist ja saigi logi kirja. Seejärel sama teed üles - õigel ajal jõudsin, sest kohe möödusid minust oranžide vestidega mehikesed veoautoga vilkurite sähvides!
Mida teeb korralik koolitüdruk peale tundide lõppu? Läheb silla peale turnima loomulikult!
Alguses otsisin valelt poolt, siis tuli hea idee- võiks ju kaarti vaadata :)
Trepist üles ja... teisel pool ei olnud treppi. Muidugi meeldib mulle ronida, aga linnasaabaste, mantli ja raske koolikotiga... Ega siis midagi, koolikoti viskasin paari meetri kõrguselt alla lumehange ja hüppasin ise järele :)
Leidmise peale kulus natuke aega, tuli ka mugude eest varjuda. Lõpuks siiski olemas ja nimi kirjas.
Ahjaa, teritajat pole enam!
Kui esimene pool oli selline kergemat sorti, siis probleemseks läks asi tagasi üles saamisega- raske on olla lühike!
Kuna plaanis oli jalutuskäik kaubanduskeskusesse ja eelistasin ikka mere äärest minna, tuli siiski kuidagi üles saada. Ühel hetkel meenus mulle, kuidas ma alati Metsavahi teel ronin, niimoodi sai ka siin. Tühja neist püksipõlvedest! :)
Aitäh aarde eest!
Otsisime siit ja sealt, geps mängis veidi lolli ja olime juba loobumas, kui ühel hetkel jäi mulle aare näppu. Kuna koht oli Timoga kokku saamiseks kokku lepitud, siis jõudis temagi pärast leidu kohale. Andsime tallegi võimaluse aarde peidukoht leida viie minuti jooksul, kuid temal kulus selleks vaid mõni minut, seega panime ka tema nime kirja :)
Läksime nii kuidas gepsu mulle näitas, trampisin teed lumes teiste jaoks. Pardid oja sees ehmatasid mind õudsalt,et peaaegu kukkusin maha xD. Jõudsime lõpuks sinna kus olime kõige lähemale, läksin üles läksin alla, mehed ronisid alla, ja hakkasid urgitsema. See pidi olema kindlasti all. Mugu-jooksijaid oli palju täna, ning Liisaga sai natuke draamat teha, ning lõpuks aare käes ja saime logitud.
Uskumatu, aga täna polnud seal rajal kedagi liikumas. Supst, hokimängija liigutusega üle "porte". Hirmus märg oli. Natuke kobamist ja käes ta oligi. Seal oleks ruumi ka mõne aarde jaoks sest ilma polegi nagu aarde otsimine. Kui viitsin siis peitja lahkel loal, võin mõnikord sinna alustuseks midagi poetada. Tänud peitjale.
Päevase aja ja puhaste riiete tõttu ei tahtnud ronimisega tegeleda - seetõttu sai tutvutud mustojaga ikka ühte ja teistkallast pidid. Konteineri leidmisega läks keeruliseks, ega mina polekski vist leidnud, kuid õnneks kaaslane on ikka alati targem. logiraamatusse said küll mõlemad nimed. Aga konteiner seega OK korras. Vana konteineri leidsime ka
Taas sai algul valelt poolt lähenetud. Aga kuna oli mõnus uduvihmane sügisilm siis otsustasime väikese jalutuskäigu teha. Tekkis muidugi küsimusi, et kuidas keset Tallinna linna saab selline asustamata koht veel olla. Koht, mis kohati meenutab prügimäge... Aare end eriti lihtsalt kätte ei andnud. Tundus, et ka vanahärral koerakesega tekkis küsimusi meie tegevuse kohta. Ülejäänud sügisenautlejate eest saime end varjus hoida. Õnneks sai kiirelt selgeks, et aarde kättesaamiseks pole vaja jõudu kasutada. Aare OK. Täname!
Vist kümme korda sai seal kandis käidud ja iga kord tuli keegi vahele. Eile oli aga külm ja pime ning üksikud sportlased ei pööranud meile tähelepanugi. Leitud!
Sai siis see aare ka lõpuks käsile võetud. Õhtul toimus siin orienteerumisvõistlus, kus ma ka osalesin ja siis tekkiski võimalus pärast üritust õhtuhämaruse varjus "mugutee" ääres akrobaatikat harrastada. Ega midagi rasket polnudki. Kobamisi sain peidiku kätte!
Sain kaks korda üles-alla ronida. Tänud käeulatajale. Natukene seal taidlemist oli aga muidu igati mõnus asi.
Poisid otsisid ja mina lugesin kõva häälega logidest vihjeid, leidsime kiiresti, Tänud
Ise ma üle selle palgi ei roniks,veel aasta tagasi oli seal sild mille suurvesi ära viis...
Auto jäi Bowlingu juurde ning mälu järgi jalutatud õige kohani. Sai ikka otsitud enne kui õige asi näppe puudutas. Kiire logimine ja tänud, et lõpuks on aare ka sellises konteineris, mida ma alati aarete juures kahtlustan ning teised vaatavad, et miks ta jälle ... vaatab, see ju ilmselgelt pole. Igatahes aare leitud, võiks ju tagasi teele ka saada. Oma 10 minutit üritamist läksid luhta. Oleks keegi abi pakkunud ja uurinud, mis ma seal all olen, siis mobiilikoti järgi läksin, aga seda juttu vaja polnud kuna ainukesed, kes mu pingutusi jälgisid, oli üks noorpere teisel pool jõge trepi pealt, keda aardeotsimise ajal seal veel polnud. Lõpuks loobusin, kõndisin läbi rohu mööda jõeäärt kuni palgini, ja siis loomulikult sellest perest mööda ja trepist üles. Tore pingutus oli, peaks jõutrenniga vast tegelema hakkama.
Mõnus sombune ilm. Mugusid liikvel väga palju polnud, kes see ikka sellise koera ilmaga jalutada tahab. Loomulikult tahtsime seda meie ja võtsime suuna aarde arvatava asukoha poole. Taktikaliselt jäi neiu üles ja mina arvatavaid peidupaikasid läbi kammima. Tundus juba lootusetu seis ja arvasin et ei leiagi, kuid lõpuks sai leitud ja logitud. Peidust välja tulemisega oli probleeme, kuna järsku oli palju mugusid laudade peale tekkinud ning tundus, et keegi otsib seda sama, mida meiegi kuid seekord jäi tal logimine tegemata.
Leitud. Palju oli rahvast, rulluiskude ja ratastega ja 2 tüüpi olid otsustanud suure traktori ratta veeretada koju. Elasime neile kaasa :) Aare ok.
Nii ülevalt kui alt, kaugelt lähedalt. Otsisime-otsisime... Kuid "tühjad käed" me palk!
Päris kaua otsisime. Õnneks oli maapind enam-vähem kuiv. Kristel arvas esimese pauguga, et on miskit vale asja lahti harutanud :D Tore, et taastati!
Leidsime kiirelt õige koha, kohe ei julgenud avada. Veel ringi vaadates sain aru, et see on õige aare.
Peale lühikest jalutuskäiku jälgisime, et parasjagu mõni sportlane mööda ei tuhiseks ja Joonas hüppas alla aaret otsima. Aega natuke läks, aga leitud ta sai :)
Kui vastav app juba Taavi telefoni sai, siis oli vaja ju katsetada ka. Kohapeal nii hästi ei läinud aga vähemalt oli ilus päikeseline jalutuskäik pargi äärsest parklast nulli lähistele.
Jätsin lapsed ja auto roka BÕULINGusse sünnipäevale ja ise jalutasin telefoni juhtimisel nulli. Siis selgus, et peab õppima lendama või tasakaalu harjutusi tegema. Lõpus läks aga ootamatult kaua aega kuna otsisin natuke teistsugust peidukat. Lõpuks jäi ikka tops näppu kohast mille kõrvalt ma mitu korda katsunud olin. Ka teine tasakaaluharjutus läks ilma märjaks saamata. Pärast jõudsin isegi mõned pallid kuritate pihta veeretada enne kui sünnipäev läbi sai.
Sai kätt topitud erinevatesse kohtadesse ning lõpuks jäi ka õige karbike pihku.
Eelmine kord ei leidnud aga täna läks paremini. 5 min otisngut, siis natuke logide lugemist ja leitud ta oligi. Hea teostus, tänud!
Aare, mida on hea külmaga mere poolt rünnata. Natuke sai mööda jääd, pimestavas päikeses jalutatud, nii et mitte midagi ei näinud. Ühel hetkel hakkas Mustjõe delta oma vaba veega liginema, peale mida marssisime pilliroogu sisse. Koheselt ehmatasime ka abielupaari, sest see ei ole vist kõige igapäevasem hetk, kui jalutad prouaga mööda pilliroogu, jumalast hüljatud kohas ja siis lendavad prõmaki kaks tonti koeraga võsast välja.
Igatahes jätsime nad sinna juurdlema ja põrutasime veelgi rohkem oja poole. Nullis hakkasin ma oksaga igasuguseid auke torkima, kuna Karli jutu järgi pidi olema tegu ikka täiesti müstilise aardega ja ma eeldasin, et ju on ka müstilises kohas. Aga ei olnud. Karlil tuli ainult mokaotsast väide, et enne pole selle konstruktsiooni pooli torusid, talasid, latte ja laudu olnud ning sestap ta pole aaret varem leidnud. Ju vist oli varem seal lihtlabane purre :)
Vältimaks uusi ekstsesse abielupaariga keset pilliroogu, otsustasime kenal laupäevasel päeval promenaadil promeneerivatele inimestele õpetada, kuidas kaks noorsandi ja koer ronivad maa-alt välja. Tuli hindele viis ja siis patseerisime nagu mehed muiste minema
Aardele otsustasime läheneda mere kaudu, et mitte koerale paanikat teha alla hüppamisega. Roostikus läksime mööda oletatavaid eelnevaid jälgi, iga neljas samm vajus küll sügavamale kui pidanuks aga kohale jõudsime.
Ise olin seal käinud paar korda edutult kohal. Seekord lihtsalt läksin ja jäi kohe silma kust ma mingit imet moodi polnud eelnevatel kordadel otsinud ja aare oli näpus. Tagasi ei viitsinud enam ringiga minna ja sai siiski tehtud väike ronimine
Väike füüsiline harjutus ja üllataval kombel, erinevalt tavalisest praktikast, leidsin ka konteineri kahtlaselt kiiresti. Mõtlesin et ei ole võimalik ja nüüd saan kohe särtsu, aga ei saanudki.
Selle aarde leidmine on mulle paras katsumus olnud. Tavaline aare ikkagi. Küll olen nulli otse sillalt hüpanud, küll värisedes üle purde tulnud. Tagasi olen alati roninud. Täna siis lõpuks ka logitud. Aitäh!
Tegime aega parajaks ning jalutasime päikesepaistelisel päeval mööda mereranda. Sõime pirukaid ja logisime. Päris lõbus oli.
Mõnus jalutuskäik kargel talvepäeval. Lõpuks leidsime ka aarde. Tänud peitjale!
Mõnus jalutuskäik. Populaarne koht tervisesportlaste seas, vaatamata aastaajale.
Siin läks kiirelt- esimeses vaadatud kohas peitis end otsitav. Aare korras, aitäh.
Nullis olles taipasin, kust vaatama peab, aga suutsin siiski otsida mõnda aega seda õiget..
Vaatamata aastaajale ja kellaajale päris rohkelt mugusid...mida siis suvel veel teha :)Aga aare leitud ja korras.
Kunagi sügisel sai asja uurimas käidud. Siis sai oldud kohapeal kuskil pool tundi ja muidugi sellest hoolimata ei midagi. Seekord oli kohapeal samasugune olukord. Enam vähem poole tunni jooksul ei suutnud üles leida. Tegime siis paar kontrollivat kõnet, mille tulemusena selgus, et ainukesed 10cm, mida me läbi polnud katsunud, seal aare oli. No vähemalt järgmine kord oleme siis selle võrra targemad, ja katsume ikka kõik kohad läbi, siis leiab ehk vähe lihtsamalt.
See on jälle üks aare sellest sarjast, et miks võtta aare esimese 10 sekundiga peidukast välja, kui on võimalik käia kolm korda ja siis ka alles poole tunni ja mõningate juhtnööride küsimisega leida...ainukeselt sentimeetrilt, kuhu me veel vaadanud ei olnud... Aga tänud aarde eest!
Lähenesin väikse ringiga üle ojakese langenud lumise puu. Võibolla hakkan vanaks jääma aga kuna polnud eriti soovi külma vette kukkuda siis andis puutüvel kõõlumine hetkega korraliku adreka-laksu. :P "Teisel pool" lähenesin juba mööda lumme tallatud jalajälgi. Konteineri leidsin kiirelt aga seda sealt ära kiskuma ei hakanud (äkki ei jää pärast tagasi?) vaid võtsin lihtsalt kaane pealt ja sain logitud. Tagasi pidin tulema veidi pikema ringiga kuna üle sama puutüve tulek tundus sealtpoolt eriti ebakindel. Õnneks oli veidi eemal nõrgematele sobivam sild. 609 päeva peale eelmist katset leitud. Tänan :)
Teisel katsel, esimene kord oli kuidagi märkamatuks jäänud ja pikalt ei viitsinud otsida ka. Seekord olin hoolsam ;)
Selle aasta kolmesajas leitud leid. Vahva aare!
Mulle tundus kohe, et hüpe lumme oleks olnud kõige mõistlikum valik. Paraku otsustasime mitte riskida, teha ringi ja saabuda aarde juurde öise taskulampideta metsamatka abil. Mõeldud, tehtud!
Aare oli pipardaja. Ei tahtnud kätte anda. Oma 20 minutit otsisime enne leidmist.
Kuna GPS näitas nulli järjekindlalt samasse kohta, otsustasin kobada pimeduses põhjalikumalt. Märjad kindad jäätusid korduvalt metalli külge, Lassiel muutus habe järjest valgemaks, jalgadel hakkas vaikselt jahe.
Ja siis tuli leid! Oligi kogu aeg õiges kohas olnud, täpselt nullis!
Lumesõpradele kohustuslik!
Minu puhul võttis ikka aega, et seda leida. Sai seal käidud ikka suvel ja pimedas, talvel ja valges. Sai leitud kümnekroonine ja pea igal juhul tülitatud sai mõnda Lindu. Edukaks osutus ikka õige inimese kaasavõtt, kes oskas oma näppe sinna toppida, kuhu mina kunagi ei topiks. Aardepeitjale sai muidugi nende aastate jooksul igasugu vastikuid sigadusi kaela manatud. Saadan nüüd prussakaarmee järgmise peitja poole teele. Kuid ega nad enne kevadet lahku.
Kommentaariks tulevastele leidjatele.Selle aarde üks eesmärk ongi juhatada geopeitur suurlinna reaalsuses veidi teistsugusesse asukohta,kaaskodanike jaoks isegi natuke koomilisse.Võimalusi aardele läheneda on mitmeid,ohtlikke ja ohutumaid, raskusaste sõltub ka aastaajast.Igaüks valib oma tee :)
Ülevaatajale tuleks teinekord tema profiili kaudu ja viitega aarde GC koodile märku anda. Lihtsalt hooldusteade jääb kahe silma vahele. Aitäh, Kadri, et märkasid. Asi korras nüüd.
Oh jah, et selliseid elamusi võib saada otse päälinnast, seda poleks uskunudki. Saatsin Peebu omi asju ajama ja läksin ise omi asju ajama Mustjõe ojale. Otsisin gepsust kõigepealt kohta, kuhu ma üldse sammud seadma peaks ja olin hämmingus- no ei ole seda aaret. Kahtlesin juba oma mälus, sest kuidagi ei suutnud meenutada, et eelmisel päeval selle aardega miskit oleks toimetatud. Uurisin ja puurisin ja leidsin ta hoopis leitud aarete hulgast. Kas on gepsul iseseisev mälu, mis talletas tal käigu koos Peebuga juba varem sinna, kuigi gpx-fail tuleb ju minu otsimiste-leidmistega... Igastahes sain kätte suuna kuhu astuda. Leidsin raja, mille serv oli alguses nagu mahajäetud prügimägi või siis alles rajamisel prügila... Läksin oma teed ja jõudsin koordinaatidele. Oh ja ah... no ei saa see NII ju olla... jäljed sillal aga kõnelesid oma keelt, logid oma. Nii mõtlesin seal päris pikalt, et mis ja kuidas. Kuidas selgitada mööduvaile (siiski oli mugusid liikvel vähe) penskaritest kepikõndijatele oma tegevust? Et miks mul just "sinna" asja on, ridikül üle õla ja viisakam riie seljas, omades üpris ebasportlikku üldvälimust. (Ega see sisemine "välimuski" ju ülisportlik pole :D )... Kaotasin kella? sõrmuse? raamatu? kõik pangakaardid pudenesid? üleüldse ootan ilmutust just "sealt"? Mitte ükski tegevus ei tundunud veenev, nii korrigeerisin oma mõtlemist ja asusin ikkagi tegudele. Oh seda adrenaliinilaksu, mis sellega kaasnes. Kasutades ära poole kilomeetri pikkust muguvaba hetke sain end toimetada "objektile", kasutades ära soodsat ilma ja juhust, leidsin ka aarde ja ülima rahuldustundega logisin. Olin ju enne peaaegu loobumas, et kunagi kellegiga koos tulla, sest üksi on ikka jama ju...
Tagasi kindlal maal olla oli ikka hea, jätsin abivahendid teistelegi kasutada, suurimad tänud sellele heale inimesele, kes selle mulle oli jätnud! Sättisin-soputasin taas suled sirgu ja läksin oma teed. Mustjõe oja voolas ikka omasoodu...
Aitäh peitjale! Aare korras. EVEJ
NB! Aare on GC lehel arhiveeritud, kuid seal on teatena omaniku palve taas aare otsijatele avada! (Please open that cache for visitors.)
Eelmise leidjaga nõus - ei ole jah miskine mudamülgas ega midagi. Täitsa õige asi õige koha peal. Kõigepealt pakkus natuke teeotsimisrõõmu, siis turnimisrõõmu, lõpuks kobamisrõõmu. Kõike oli täpselt parajas koguses - kohe ei saanud, aga ega aega kah ei kulunud. Ja karpi ma kätte ei saanudki, võtsin niisama kaane maha ja pärast panin tagasi. Täpselt selline asi, mida lõunatunnil tuulutuseks vaja - aitäh!
aarde lehel palju mitteleide, kõrge maastik ja segased logid.. jäi nagu mulje et on oodata kuhugi mülkasse sukeldumist ja seejärel konteineri väljakaevamist sapöörlabidaga kolme meetri sügavuselt mudast. tegelt oli aare täiesti puhtalt teostatud ja väga viisakas :)
Turnisin siin ja seal. Vaatasin siia-sinna. Tulemusteta. Riided määrisin ka ära :)
Pikk tõbi oli kehva ihu nõrgaks teinud ja nii ei vaimustanud mind ei hüppamise ega ka ronimise mõte.Valge inimese kombel maaameti nulli tatsamine oli aga jõukohane ja peale mõnda ringi sai ka logi kirja.Aitäh!
Sai otsitud omajagu mööda sealseid georadasid aga seekord silma ei hakanud. Aardele pääseb ilusti ligi promenaadi pealt alla hüpates, ülesse ronides võib aga natukene oma riideid määrida. Millalgi uuesti
Aare peidetud samasse kohta.Kuna aeg on oma töö teinud ja ligipääs aardele on nüüd keerulisem,seega tõstsin natuke maastiku raskusastet,aardekonteiner on ka väiksemaks muutunud.
Aitäh peitjale kohta näitamast, kasutan seda rada rattasõitudeks kindlasti.