Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Valgamaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 4.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Sellel aastal on tee-ehitajad kõvast ümbruskonna sildasid renoveerinud ja meie raha selle heaks kulutanud. Nende tegevuse hindamiseks võite ka hinnangu anda, kui külastate Sillapea seeria järgmist punkti. Loodan, et saate taas ennast kehaliselt pingutada ja arvuti tagant lahti.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC216X0
Logiteadete statistika:
113 (95,8%)
5
5
1
1
0
0
Kokku: 125
Aardega liiga lihtne, nii et peamiseks tegevuseks sai igasugused lollused jääga.
Tänud aarde eest!
Kuna maastik osutus liiga kergeks, siis siin pigem tegeleti muuga, kui aarde otsinguga. Vahva kambaga koos logitud. Aitäh!
Veidike ronimist ja sai logida Kagu-Eesti auto + jalgrattareisi teine aare.
Abivahend oli kenasti olemas ja kõigepealt sai aaret raskemalt maastikult otsitud, kuni see kergemalt silma jäi. Kuiv ja korras, aitäh aardepeitjale!
Eelmise päeva venitused aitasid kindlasti kaasa üksi aaret otsides. TFTC!
Paar aastat tagasi jätsime selle koha üle vaatamata, sest pidasime ennatlikult maastik 4 üle jõu käivaks. Seekord polnud isegi ühtegi abikat kaasas, kuid varem leidja andis lootust, et tiimitööna saame kahepeale ka maastik 4 alistatud. Ja nii läkski, et õiges kohas õiged liigutused ja saimegi selle aarde leitud-logitud. Aitäh!
Ei ole just tihti külastatav aare, peale siin viimati juunikuus loginud ykskõiki on ainult 1. augustil üks logi raamatus. Ei asunud päris nullis aga ehk mõni järgmine parandab selle vea. Õnneks kodus teekonda planeerides heitsin pilgu raskusastmetele ja vastav abivahend sai autosse. Kuna laekusin juba hämaras, siis oli ka pealamp juba vajalik.
Mina jäin lastega autosse ja Tõnu läks aaret otsima. Oleme siin ka varem käinud, kuid siis ei hakanud turnima. Nüüd oli vajalik abivahend kaasas ning peagi oligi aare leitud ja nimi logiraamatus kirjas. Täname!
Eks elus on erinevaid hetki. On neid hetki, kus mõttes naelutad endale seina peale ,,Ronimisässa" diplomit ja on neid hetki, kus tead, et aare on sinust meetri kaugusel. Ainult et kuidagi ei saa sinna meetri kaugusele. Siin oli vähemalt Kaups abiks, kes kõrvalt motiveeris, et ,,Ma sain sinna küll ise". Abiks ikka, eks. Päris mitu korda üritasin, aga kui kõige paremini treenitumad lihased pole mitte kõhulihased, vaid need, mis igasuguseid juuranüansse omandavad, siis tuli kuidagi teisiti aardele läheneda. Mu isiklik multifunktsionaalne redel tõstis mu maast lahti ja aitas kõrgemale jõuda. Edasi sibasin aardeni, panin nimed kirja ja vudisin tagasi. Etteruttavalt olgu öeldud, et ei ühegi sillakaga ei läinud kergelt.
See aare oli mul "listis" juba mingi kord eelnevalt aga selleni paraku ei jõudnud.
Seekord tahtsime jõuda hetk enne pimedat aga ikka jäime hämarasse.
Hakkajale inimesele on see abivahendita tehtav.
Tänud!
Siin sain kaasas olnud abivahendit natukene uuel viisil kasutada. Aitäh!
Selle silla alune oli tõesti, nagu tunk ütles, geopeiturite jaoks tehtud. Kristjan aitas üles ja alla tulin gravitatsiooni abil. Samuti oli seal putukate paradiis - üks uhkem kui teine. Aitäh!
Suurima järgarvuga Sillapea oli ühtlasi viimane kättesaadav aare antud seerias, mis mul veel otsimata. Stiilipuhast joont on hoitud lõpuni - juhatame geopeituri idülliliselt ilusate maastikuvaadetega paika ning siis näitame sama kohta koledamast vaatenurgast :P Jaa - peab nentima - siinne vaatenurk on omamoodi ootamatu ja huvitav, justkui spetsiaalselt meiesuguste jaoks tehtud :D Väga lahe leid igatahes, aitäh näitamast! Aaret otsisin esialgu vale külje pealt, sest Maa-ameti kaart suunas justkui sinna. Pingutus konteineri kätte saamiseks oli kokkuvõttes aga hoopis väiksem kui äsja külastatud II ja III juures.
Aarde raskuastme tõttu valisime kohe kõige kõrgema leveli. Sealt aaret ei leidnud ja tulime madalamale tagasi. Raskuselt 3,5 aarde kohe ka leidsime.
Sõitsime aarde poole ja nägin küll raskusastet, et see pole selline "lähen-otse-töölt-teksades-ja-abivahendita"-aare, aga kuna Tiit tahab ainult põnevaid aardeid otsida, siis gepsutasin ta ülima südamerahuga selle aardeni :) Tiit käis igaks juhuks korraks veel "sillapeal" vaatamas, et kurat seda teab kui täpselt seda aarde nime võtma peab :D Panime siis enam-vähem nulli paika ja hakkasime mõtlema, kuidas sinnani jõuda. Pärast väikest vaidlust, kes kellele pätti teeb ja kes selle kivi paigast nihutada jõuab, tõi Tiit kastanid tulest välja ja tõmbas ennast karbini ajal, mil ma ei jõudnud ringigi pöörata. Tiit üritas mind ka veel üles tõmmata, aga kuna kogu olukord tegi niivõrd palju nalja, siis ise kõht kõveras olles on suht raske üles tõmmata kedagi, kellel on kõht kõveras :) Aitäh!
Pole varem sellist silda näinud. Huvitav kas ongi nii planeeritud või on tegemist tegemata jäänud tööga? Aarde juurde jõudmine ja sealt ärasaamine raskusi ei tekitanud. Aitäh!
Taaskord veendusime ratta multifunktsionaalsuses - kiire leid.
Ma tegelt ei uskunud, et ma seda noorgeopeiturit, kes aarde järele läks, veel kunagi näen. Aga reaalsus oli teine - aarde juurest tagasi pääses kergemini kui aarde juurde. Õnneks. Aare oli väga heas korras.
Aarde konteiner oli peidetud väga omapärasesse kohta. Tõeline magustoit :)
Tagasi Kaagjärvest tulime siis sedakaudu, et silla konstruktsioonid üle vaadata. Minul jäi jälle pikkusest puudu ja betooniga ka läksime kiskuma natuke. Õigemini kiskus tema mind. Peab lõuatõmbamist harjutama rohkem, siis on kätes jõudu piisavalt. Aare käis siis ja tõi karbi ära, mina ei näinudki, kus see täpsemalt asus. Aga nulliga võrreldes õiges kohas küll ei olnud. Tundus, et keegi oli nullist võimalikult kaugele selle viinud :( Ei jätnud viimase logija nime meelde kahjuks.
Peitjale tänud väikese võimlemise eest :)
Plusspunktid uutmoodi peidukoha eest, aga minu huvi nappuse tõttu oleks ta võinud sinna leidmata jääda.
Algul tundus, et sama lootusetu kui II sillapea, aga siiski natuke turnimist ja aare käes. Muidugi sealt, kust viimasena vaadatud sai.
Leidsin abivahendideta, napilt, aga leidsin. Mõtlesin küll, mis saab kui siia pea ees sisse lendan ja telefon murul, aga õnnestus siiski tervelt pääseda.
Tanel ütles, et siin võib vesi takistuseks olla, temal olla tookord vesi sinnamaale kus meestel külm hakkab, seepärast sai autosse ka redel kaasa võetud. Läksime uurima ja vett ei kuskil. Ei hakanud oma auto pagasnikuluuki kulutama, tegin hoopis Tanelist redeli, ronisin üles ja logisin. Aare on ka kolinud aga sillaalune oli lahe. Polnudki enne sellist näinud, tänud peitjale!
Leitud ja logitud tänu Erci võimekusele trotsida maastikke 4.0.
Ega siingi muud juttu olnud, abivahend kohe näppu ja objektile. Kusjuures oma vanad teksad suutsin ma vaatamata abivahendi olemasolule ikkagi lõhki rebestada. Juba teised teksad minu geopeituse ajal, krt 165 aare alles... Tänud peitjale, nüüd saab jälle uued osta! Sillapea aaretega mul siis kõik, muidugi kahju, et raudteeajastu enne minu geopeituseajastu arvamist saabus.
Hea tahtmise korral võiks siin ju lausa eladagi. Seinad ümber, katus pealkohal. Aind sissesaamine veits keeruline.
Tänud siia juhatamast!
Vaatamata raskusastmele jäi logidest mulje, et kahekesi peaks täitsa ilma abivahendita leitav olema. Kohapeal saigi kaaslane tanki lükatud, sest temal tuleb see orava või ahvi mängimine paremini välja. Minul polnud vaja muud tehagi kui logimiseks ulatatud karp vastu võtta, nimi kirja panna ja karp tagasi ulatada ning ignoreerida kommentaare, et tegelikult on seal päris lahe. Aitäh peitjale!
Abivahend kaasa, aardele järgi ja ei läinud üldse kaua. Aitäh! EVEJ
Margus tõstis ja tõukas, mina ronisin. Vähemalt sai naerda :) Aitäh!
See oli alles väsitav! Kuna Madise selg valutas, pidin ronimise ise ette võtma. Ka siin sai hea fotoseeria. Aitäh!
Anneli tegi suure töö ära, ma andsin veidi hoogu vaid. Huvitav peidukoht :)
Üksi poleks ronimise poolega hakkama saanud aga peale seda aare juba paljastuski.
Selle silla juures jäi minu osaks hulka betoonilt vastu kajavat siunamist kuulata eelmise korra geopimeduse aadressil… :D. Väga üllatav ehituslahendus igatahes sillal, pole midagi sellist varem näinudki. Peitjale aitähid, muhe vaprateseeria :).
Vigade parandus vol. 3. Oh kui keeruliseks me seal eelminekord oma elu tegime. Ikka 5.0 pigistasime välja. Ja arvake ära kas ma olin korra aarde kõrval juba? No nii umbes 20cm kaugusel? Kurat küll...täispime noh. Ja no taaskord see probleem, et ma lihtsalt ei tahtnud uskuda, et nii lihtsas kohas on ja siis ei teinud sellest välja. Ronisin seal ikka kõikvõimalike kohtadesse eelmine kord :) Seekord leitud. Tänud!
Kuskil me seal kõõlusime, karp jäi igatahes seekord peitu…
Pikemas ebaõnnereas esimene. Miskine abivahend oli kaasas aga sellest jäi natuke puudu. Ja no peidukas ka 100% kindel ei olnud. Turnida sai küll igatepidi aga leidmata see jäi.
Seekord sukeldusin mina kõrgustesse ja sügavustesse. Suht kiire leid. Karp endiselt nurgast katki natuke.
Ikka parajalt otsimist, pusimist, ronimist ja akrobaatikat. Väga hea peidukas!
Jube turnimine oli, aga kätte ta saime. Samal ajal käisid kohalikud ujumas ja niitsid muru, kuid kumbki pool ei lasknud ennast teineteisest häirida. Täname!
hää nuabrimees teistpoolt jõge võttis mult otsimisrõõmu ! " See , mida sa otsid , see on ... ! " vähemalt jäi mul aardeni jõudmise rõem ! Tänud !
Siin sai tükk aega ringi ronitud enne kui õige koht silma jäi. Alguses ei tahtnud teps mitte uskuda, et ta seal on, kus ta oli... Tegime ka geokõne, aga kolleegil sai otsustaval hetkel aku tühjaks, seega tuli iseseisvalt otsinguid jätkata. Lõpuks see aare ka silma jäi, kättesaamisega oli veel omaette tegu. Aardest võtsime kaasa musta mehikese, omalt poolt lisasime mikroskeemi. Välimisel karbil on ühes küljes auk sees, muidu aare korras. Aitäh peitjale, tegelikult oli päris vahva :)
Tulime Laatre aardejahilt ja see oli esimene Sillapea aaretest. Agu ronis nagu orav ja karp oligi käes. Aare kuiv ja korras. Agule meeldis väga ja siis ma valgustasin teda natuke, et mis järgmise IV aarde juures ees ootab, ta läks juba väga elevile. Aarde lähedal põllul kasvasid moonid.
Pärast eelmist Sillapea punkti oli adrenaliin ikka üleval, aga siin sai ennast mõnusalt maha rahustada. Aarde leidsin üsna kerge vaevaga, pärast mida sai seal silla all natuke hängida ja imetleda Eesti maakohtade idülli.
Teisel kaldal olev talu oli täpselt nagu midagi lapsepõlves loetud raamatutest - väike vana palkmaja väikse jõekese ääres. Ainult väike poss käsiõngega oli purdelt puudu, no siis oleks ikka täiskomplekt olnud :)
Aitäh!
Tänu abivahenditele läks siin ruttu.Aare korras.Tänud!
Senistest kiireim Sillapea-leid. Jalutasin kohale, tuvastasin põneva koha, tegin paar ronimisliigutust, avastasin täiesti ootamatu uue maailma ja leidsin aarde. Hea, et pealambi kaasa võtsin. Aitäh, mulle väga meeldis!
Tundub, et selle aarde otsimiseks sai küll valitud sobiv hetk ehk õige aastaaeg. Lugedes eelnevat infot, siis aprill näiteks olnuks väga vale aeg. Praegu aga läks aarde asukoha ja ka aarde enda tuvastamine kiirelt ja valutult.
Tänud peitjale. V: klaaskuul; J: mängumehike.
Rattas silla käsipuu najale ja otsima. Käisin kõik kohad omaarust läbi ka ei näinud mitte kui midagi. Siis nägin üks hetk kohta, kuhu ma küll veel vaadanud ei olnud. Ja seal see aare muidugi pesitseski. Väga-väga lahe peidukoht ja väga-väga lahe aare! Soovitan-silt minu poolt kindlasti juurde ;) Aitäh!
Vihma sadas kui meie Valgamaal rändasime ja sugulasi-surnuaedu külastasime. Nii piirdusimegi vaid paari aarde otsimisega ja rohkem vahtisime niisama siin-seal ringi. See Sillapea sattus kogemata teele ja kuna minul sellega varem rinda pista pole võimalust olnud, siis tegingi peatuse, et pisut vaadata, millega tegu. Issi ja väike tüdruk jäid auto juurde (tegemist ju ikka suure teega seal) ja meie Liisuga suundusime koordinaatidele. Taas sain kiruda sugulase pikkust. :D Igale poole ka need pikad kilud ju poevad. Eks pidin minagi siis kasutama abivahendit, mis valmistatud juba hulk aastaid tagasi. :D Sild neelas Liisu alla ja varsti viskas ka tagasi koos läbiligumärja aardega. Kuna logida kuskile ei saanud, siis aitas vaid kogu krempli uuendamine. (Sellest kirjas juba hooldusteates.) Sild neelas taas Liisu koos saba ja sarvedega endasse ja aare sai uuesti omale kohale tagasi.
Järgnes operatsioon "Sookoll7" tabamine, mis lõppes õhtul edukalt tema enda pesas. Vana aare üle antud, sõime kooki, jõime kohvi ja vaatasime lätlaste "MegaRiga" pilte...
Aitäh aarde eest! Ja neid Sillapäid on mul ju veel... brrrrr...
Vahetasime terve karbi sisu välja. Uus sisemine karp, uus logiraamat, juhend, pliiats, teritaja ja nänn.
Vana ligumärg kraam sai peitjale endale Tõrvas kohvitassi ja koogi juures üle antud.
Head otsimist-leidmist taas!
See liiva ja tolmutorm oli vaadates ikka päris äge. Mina ei tea mis need põllumehed sealkandis tegid, aga polegi nagu nii tihedat tolmuudu näinud. Silla alusest ja ümbrusest oli näha, et raskusaste on tõesti vahepeal 5 olnud, jalad lirtsusid kui natukene valesse kohta astusid. Pikalt pidasime aru, mis selle aardega teha ja kuidas asjaolusid parandada, aga jõud ei käinud üle. Minigripp sai küll kiiresti puhtaks ja kuivaks, aga logiraamat ise... Eemaldasime aardekastist ka arvatavad seebiveeliga põhjustajad ja asetasime aarde tagasi sinna kuhu leidsime.
Selle aarde otsimise hetkeks oli tuul ümberkaudsete talumeeste põllud kõik taeva alla puhunud. Sellist tolmutormi varem küll kohanud polnud.
Aare on ilmselt suure hurraaga sulama hakanud lume ja jää meelevalda jäänud. Me ei suutnud pääsata midagi. Nimed kirjutasime logiraamatu kaanele.
Aare vajab hooldust, kõik vett täis ja ligane.
gk oli meie märter ja tema ronis mööda kujuteldavat treppi üles ning kadus sinna, kuhu kõik eelnevadki. Aarde esimene karp oli kuiv ja ilus, kuid sisemine karp ääreni vett täis ning kastanid olid selle ka mõnusalt seebilaadselt libedaks teinud. Proovisime logiraamatut kuivatada, aga ei õnnestunud. Kraapisime oma konksud sisse ja viisime aarde tagasi. Loodetavasti saab omanik seda varsti hooldada.
Maastik oli hetkel tõusnud 5 punkti peale ja seetõttu jäi kontrollimata.
Tegin siis tagant otsast algust sillapea seeriaga. Auto parkisin suht kaugele, allapoole kruusatee peale. Abivahend oli kaasas, kuid ei viitsinud seda vedama hakata, mõtlesin, et küll saab ilma kah. Tänu olemasolevatele abivahenditele saigi, üsna lihtsalt. Silla sees oli hea rahulik askeldada. EVJ:LED-võtmehoidja.
See on üks igavesti äge aare! Alguses proovisime Kauriga natuke karmimaid maastikke, aga ei hakand miskit näppu. Siis lugesime logisid - ja alati on olemas üks, kes aitab. Ei olnudki asi nii keeruline. Lõpuks oli üks sees ja teine väljas, karp sügavikku ei kukkunud ja sild andis kõik asjaosalised kenasti tagasi ka. Tore oli, aitüma!
Peale väikest uurimist ja puurimist ning hullumeelsete peidukate ning peitmisviiside teooriate aretamist otsustasin siiski mõistlikumasse kohta vaadata ning silmasin koheselt ka aardekarpi. Päris üksi end sinna siiski punninud poleks, vähemalt plätudega mitte, ning nii saigi Karuonult väikest pättust palutud.
Kui tagasi välja jõudsime, oli sadu lakanud ning võis jätkata järgmiste aarete otsimisega. Väga vinge, tänud peitjale!