Meil ei õnnestunud ei luuleliselt jalutada (pigem poris ettevaatlikult tippida ja vajadusel välja karata, kui kippus ikkagi sisse vajuma) ega aaret leida. Tundub, et leidja pole siin lehel aastaid käinud ja ilmselt geopeitusega ei tegele, eriti ei usu, et ta seda hooldama/taastama hakkab.

Aga kogemata kombel nägime ka Väimela mõisa Loewenite kalmistu ära. Selle pärast tasus täitsa tulla. Aitäh!

Tõenäoliselt kadunud. Kasutaja triinjagomagi logis oleval pildil nähtav peidukas tühi. Ka mujal sai korralikult kammitud.

Jalutuskäik polnud kaugeltki mõnus ja kui sinna otsa veel mitteleid tuli, siis läks tuju päris ära. Naaberaare jäi ka kevadel leidmata, nii et las need kaks täppi siis ootavad nüüd paremaid aegu.

Tõnu käis ning murdis läbi võsa aardeni ja tagasi. Täname!

Täiesti võimatu maastik. Muda ja märgala. Lisaks piinasid sääsed. Sai tuldus ühelt poolt ja mindud maja poolt välja. Tänud

Mitte midagi luulelist selle aarde otsimisest kirja ei saa kahjuks panna. Kui tahaks ausalt oma emotsioone väljendada, siis ilmselt jääks peale tsensuuri sellest logiteatest järgi piiks-piiks-piiks ja veel niimoodi 10 korda järjest.
Räige võsa, mida suveriietes ja plätudes ründasime. Absoluutselt vale aeg ja vale riidevalik selle aarde otsimiseks. Peale esimest suuremat takistust tekkis korra mõte ka tagasi pöörata, aga lootsin et paarsada meetrit ei saa ju ometi nii hull olla. Tegelikult oli ikka küll, aga õnneks sai aare leitud ja pärast end teele tagasi ka murtud kellegi karjaaia äärt mööda. Auto juures ütlesin Salmele, et ta edaspidi tuletaks mulle seda retke meelde, kui jälle mingi võsakas ees ootab. Äkki siis enne mõtlen järgi, kui teele asun.

Leitud. Tänud!

Pikk või lühike lugu? Lühike lugu - Leidsin ja üsna lihtsalt. Praegu on võsast läbirammimiseks parim aastaaeg.

Pikem lugu algab aastast 2017, kui internetist Võru ja Väimela kanti uurides jäi silma ühe huvitava kabeli pilt. Huvitav kabel tekitas mõtte, et tähistaks selle koha aardega geokaardile ja nii saigi. Aare peidetud, sõitsin Võrust koju Eesti teise otsa, panin uue aarde andmed gp-sse ja üllatusega tõdesin, et napikas. Uuest aardest on 170 m kaugusel vana aare, millest mul aimugi polnud :) Vahemaa oli täpselt paras, et kaks aaret saavad koos eksisteerida. Mis aga räigesse võssa puutub, siis arvan, et see vana võsas olev aare saab olema kolm korda pikema elueaga, kui kõrval olev palju mugavamalt ligipääsetav aare. Täna käisin Matussaare aaret taastamas. Koht oli tundmatuseni muutunud. Aarde peidukaks olnud puu oli nagu õhku haihtunud. Muidugi oli aare kadunud. Nii algas tänasest Matussaare aarde teine eluiga. Nagu mainitud, siis Luulelise jalutaja külastamiseks on praegu parim aastaaeg. Ei tiivulisi, ei segavaid lehti, vaid varbad võib poriseks saada.

Mulle sellised metsavahed meeldivad. Ja õige uru otsimist oli lumega just parasjagu, ei vähe ega palju. Korras, kuiv, tänud peitjale.

Matussaare juurest tulime järjest edasi mööda teed, otsides rada, aga mingi hetk olime juba 90 kraadi all ning nii saigi valitud võsast läbiminekuks lihtsalt natuke hõredam koht. "Rajal" esimeste okste vastu põrgates oli üllatus suur. Need tõusid kohe mitu meetrit kõrgemale. Edasi oli täitsa tore rühkimine, kui oksad väikese puudutuse peale su eest vehkat tegid. Arvestades imeilusat lund ja muud, oli see täitsa maagiline.
Kaua see õnnis rajake aga ei kestnud ning mingi hetk leidsime end kellegi aia tagant ning läksime mööda seda kuni lagunenud puuonnini. Meiega ühines armas koer, kes meid nulli saatis ja siis tagasi koju läks.
Kraaviületus enne nulli kulges tänu miinustele sujuvalt ning olime kõik veel üpriski entusiastlikud, kuni selgus, et tegemist on arvatavasti pigem vanakooliga. Oi jah, peaaegu kõik kännud jms oli valge kihi all ning kohti, kus kaevata palju. Logide põhjal selgus, et koordinaadid pole vist täpsed ka ning seega loobusime juba viie minuti järel. Ei tahtnud end seekord piinata.
Eks kunagi tagasi :)

Leitud.

Aastaid tagasi ei leidnud, nüüd tuli leid kiiresti.

Üritasime mitmest kohast: * gepsu järgi sõites oli liiga võsa * lähema tänava poolt on kellegi õu * soovitatud parkle kaudu leidsime lõpuks kunagi aimata olnud laudtee, mis läks sellesama hoovi kutsu kõrvalt lähedalt mööda, aga päris võsa siiski enamus aega ei olnud. Tagantjärgi oleks vist teised jalanõud pannud ja läbi võa läinud. :)

Ühtegi head teed nagu ei leidnud siia aardeni ja läksime otsejoones läbi võsa kabeli poolt. Vahepeal sattus ette ka üks märjem piirkond aga tänu veekindlatele tossudele sai ka see takistus muretult läbitud. Aarde leid tuli lihtsasti. Tagasi läksime otsejoones tee poole ja proovisime vältida tihedama võsastikuga kohti. Sattusime tagasi tee peale ühe puu kõrval kuhu oli asetatud palju küünlaid ja lilli. Paistab, et hiljaaegu seal mingi õnnetus juhtunud.

Võsa vahel ragistades luges Karl mulle luuletuse ette. Märkamatult olimegi jõudnud aarde juurde. Tagasi läksime otsemat teed pidi ja leidsime ühe puu kus oli kellegi eluküünal kustunud.

Tänan aarde eest!

Ei leidnud üheltki poolt korralikke radu ja vihmane ilm oli ka.

Suht head riimid. 10/10 Leitud

Aare leitud, sinna saamine oli keeruline

Vesine pinnas aardeni, muidu ilus koht. Tänud peitjale!

Leitud:)

Aaret valvas üks huvitav tegelane või õigemini see, mis tast järgi on

Leitud! Teekond aardeni oli seiklusrohke.

Tore vanaonu tuli meiega rääkima ning aitas oma vihjetega meil aardeni jõuda.

Tänase päeva esimene aare! Üks tore vanamees tuli meid aitama, aare tuli lihtsalt!

Üks tore mees tuli juurde ja rääkis, kuidas seal aeg-ajalt aardeotsijad käivad. Andis meilegi aarde leidmiseks vihje kätte. Ilus koht. Aitäh!

Lähenesime aardele kabeli juurest. Polnudki kõige hullem, kui vaadata jalge ette ja vältida mutta astumist. Peidukas jäi ka kohe silma. Tänud!

Eirasin soovituslikku parklat ja parkisin tee äärde mingi pumbajaama kõrvale. Rühkisin pimedas mööda mädamaad aarde suunas. Ragistasin läbi võsa nulli, otsisin aga aaret ei leidnud. Kui olin kõik juurealused üle kontrollinud, laiendasin haaret ja märkasin potensiaalset peidupaikka teisel pool kraavi. Tasakaaluharjutused kasepuul üle prügi täis kraavi ning seal see aare end peitiski. Kummaline lõpp nii luulelisele aardele.

Luuleline jalutuskäik pole just esimene asi, millega selle aarde juurde minek seostus :D Aga omaniku kallal ei nori, peitmisest ikkagi 10 aastat möödas juba, selle ajaga muutub nii mõndagi. Ligipääsu kaalusin siit- ja sealtpoolt, kokkuvõttes läksin lõpuks lihtsalt Mattussaare teelt lähimast punktist otse. Eks veidike sai võssis ka ragistada, kuid väga hull polnud tegelikult. Kohati mudane maapind sundis sammu valima, vähemalt tänase ilmaga ei valmistanud seegi mingit märkimisväärset raskust. Aaret sain ikkagi ligi pool tundi otsida, enne kui eespool logides viidatud koprakolpa nägin. Geps näitas kuhugi hoopis mujale.

Oi jeerum,see oli küll hull koht :) Aitüma kah

Valisin lähenemistee kaardilt välja kui kohtusime kohalike koerajalutajatega. Need laitsid meie lähenemistee täitsa maha, mistõttu otsisime uue mööda järvekallast kulgeva. Küll ma vandusin end maapõhja, et omaenda mõtet ei teostanud. Kohale me siiski ragistasime, kohutavalt määrdunud riiete hinnaga. Minu õnneks põrutas Janar aardest mööda, mistõttu nii leidmise rõõm kui logimine jäi mulle. Tagasi tulime juba minu algselt valitud teerada, aitäh.

Oi jeesus peerum. Nu see oli alles teekond aarde juurde. Ärge teie sellist teed küll valige. Juts pani sihi, et kui lähme aarde juurde, siis tuleb ka luuletada. Igatahes, kui mina sinna läbi võsa rühkisin, ei tulnud mul küll midagi muud meelde peale sajatuste. Tänud aarde eest.

Mina ei saa aru, kuidas sellisel teekonnal aardeni saab midagi luuletada. Kõik mis seal pähe kargas, ei kannata siin küll trükimusta! Tänud peitjale aarde eest.

Leitud. Tänud peitjale

Otsisime küll, aga seekord jäi aare leidmata. Eks tuleb kunagi tagasi tulla.

Algus oli ikka korralik võsa, eks see võis kinni olla ka lähenemistee valikus, aga õnneks mõne aja pärast jäks täitsa luuleliseks. Natuke otsimist ja kaks koprakolpa hiljem oligi tops leitud. Tänud peitjale!

Õhtuse geotuuri viimane aare. Käis mõõduvõtt pimeduse ja telefoniakuga. Sellele aardele põhimõtteliselt komistasin otsa. Logisin ruttu ära ja jooksin Matussaare poole. Sain viimase aardega kohakuti, aga siis sai aku tühjaks. Minut aega kirvetasin ja siis mõtlesin, et mis sääls ikka, tulen teinekord tagasi.

Laudtee, tõepoolest. Varemeid igast ajastust. Ilmselt veel alles aarde peitmise ajal jalutati siia luuletama oluliselt sagedamini kui praegu. Jätsime kopraonu aardel hammast peal hoidma.

Mul õnnestus peatuda õigel teeotsal. Aru on saada, et see park on kunagi kellegi hoolitsevat kätt tunda saanud: rajad on olemas, laudteegi on olnud niiskemates kohtades. Nüüd on aeg ja võsa oma töö teinud, tore jalutamine oli ikkagi. Paar päeva varem käinud külaliste jäljed viisid kõige mugavamat teed mööda otse aardeni. Aardega on hea tervise juures. Tänud!

Tänud aarde eest!

Ei leidnud, võsa oli tihe ja mülgas sügav, ehk tasub kuivamal ajal tagasi tulla.

Oi kui kurjad koerad ühelpool olid, aga pääsesime. Käes :)

Leidsime ka üles. Järgmistel soovitan matšeete kaasa võtta võsa lõikamiseks.

Väga luuleliseks seda jalutuskäiku nüüd küll pidada ei saanud. Kui siis välja arvata aegajalt kostuvad vandesõnad järjekordsesse mudalompi astumise tõttu. Aardeni siiski jõudsime ja nimed kirja saime. Tagasi autoni liikudes lisandus veel vihmasadu, mis tegi olemise veel märjemaks ja mudasemaks.

Mööda soistunud tihnikut tuli sookoll Shreki tunne. Kui pole hullu. On käidud ka hullemates, märjemates ja viletsamates kohtades. Lihtsalt aarde nimi ja loodus ei lähe kokku :) Kuid kätte see aare saadi, kuid vihma hakkas kah veel sadama, seega mudakollid olime lõpuks :)

Ühtegi head lähenemisteed ei suutnud välja mõelda. Sõitsin mööda heinamaad eramaa külje alla ning läksin jala edasi. Teepeal leidsin laheda onni, mis kahjuks juba lagunemas.

Tore et kunagi lapsed veel mängisid õues, mitte telefonis

Lähenesin rohkem Matussaare aarde poolt, aga leitud ja logitud sai siiski.

Luulelisest jalutuskäigust oli asi küll väga kaugel. Taimestik oli peaaegu et üle pea. See oli vist esimene kord, kui tuli aardele lähenedes matšeetet kasutada. Aarde läheduses sai varbad ka mudaseks. Aga võibolla selline teekord oligi just luuleline? Tänud!

Proovisime läheneda teed pidi, aga ilm oli ilus ja lisaks pitsule oli aias ka tema omanik. Kuna rajal, mida oleksime kasutanud, oli näha veel vähemalt 3 koera, jäi seekord võtmata.

Teeke oli võsastunud, rohi kõrge. Huvitav oli.

Enne Jaani pidamist jäi aega mõni ka mõni aare üle vaadata. Natuke ragistamist võsas ja nimi saigi kirja. Tänud peitjale.

Leitud. Tänud peitjale!

Tore leid, mingi kohalik koer ühines meiega geootsingul. Aare tuli kergelt. Pärast koer soovis meiega bussi poole tulla aga ma läksin viisin ta tagasi koju.

Leitud

leitud

Väga luuleline otsing oli tõesti. S

Tegime õpilastega täna geopeitust tutvustava ringi Haanjas. Enne sõitsime siit läbi. Müttasime usinalt kõik võssis, kuni aardel ei jäänudki muud üle, kui paljastuda. Mina ja pooled õpilased rebisime end läbi võsa, osad läksid läbi majadevahelise ala, kust mingi pitsu nendega kaasa tuli. Pärast sai nalja palju, kui ootasime ühte poissi bussis, sest ta viis koera tagasi koju.

Leitud

Leitud.

Huvitav ja ilus koht

Leitud

Sai lastega otsitud ja kohe ültse ei leidnud. Ja lõpuks saime kätte

Metsaalune sinetas sinililledest, siin-seal läikis vesi vastu ja kus ei olnud vett, oli muidu pehme. Paraku mööda kunagist laudrada liikuda ei saanud, kuna see läkski otse läbi vee. Otsisime siis kuivema raja ning läbi võsa jõudsimegi sihtpunkti. Aastaid tagasi, kujutan ette, oli siin olukord mõnevõrra kenam ja korrastatum. Sellele vaatamata leidsime, mis vaja ning nimed kirjas. Täname.

Leitud ja logitud.

Puhkepäeva sisustasime geotuuriga ja valisime algul vale tee! Vastas haukusid koerad ja tee lõppes. Tagasi autoteele ja veidi veel ja kuna talvised temperatuurid olid kõik vesi ära külmutanud siis polnud väga hullu lõppu jõudmisega. Kuna mets oli lumine siis väike mure oli hinges, et kas leiame ikka? Geokuhjad ju ka lume all aga peale väikest tuhlamist (GPS eksis 3 m ja millegi pärast tahtsime laiendada otsimist vales suunas) ja mõtlemist oli leid siiski kiire! 5 min ja käes! Aare oli korras ja EVEJ. Aitäh peitjale!

 1 

leitud aga luuletused tulid ainult tsenseeritavad meelde selle matka ajal

Vaesed sääsed jäid nüüd kõik nälga ja lisaks ka parmud. Kahjuks meie endis nii palju poeesiat ei leidnud, et käia luulelise jalutaja jälgedes. Ma julgen kahelda, et seda riimi me niipea sättima hakkaks. Aga peitja on äge, et sellist teed läbib. PS. Palun selle koha koordinaati, kus on tehtud foto allkirjaga "Teekond aardeni"!

Kodutöö oli tegemata ja kabelit me üldsegi ei näinud kahjuks! Rohi oli ninani ja võsa ka veel lisaks. Aga mingil hetkel tundsime jalge all vana lagunenud laudteed! See oli üsna vahva tunne, kõndida mööda vana laudrada, millest polnud aimugi ja mida vaid jalg tundis! See rada tuli äkitsi eiteakust ja läks eiteakuhu, aga aardest mööda see kulges. Aitäh aarde eest! EVEJ

Leitud ja logitud. Mina tänan!

Aare kohal, leitud ja logitud. Olen aga eelmise kirjutajaga nõus. Tänan.

Mõtlesin, et olen kaval ja lähenen kabeli poolt ... aga jah , aastaid tagasi sai sellel rajal ikka mõnusalt jalutatud, nüüd aga põlvini mudas ei pakkunud mingit rahuldust ... seega las see aare jääda ekstremistidele ;)

Kabel ikka omal kohal õnneks

Harilik karikseen peaks see olema

Leitud. Tänud!

See aare oli eelmisel Võru-tuuril ilmastiku hämardumise tõttu võtmata jäänud, nii et täna alustasime siis siit. Ei hakanud lootmagi, et kaaslased ettenähtud pika jalutuskäigu läbi teha viitsiksid, kuid pärast logide lugemist jõudsin tõdemusele, et pole mõtet väga kurb olla. Parkisime aardest saja meetri kaugusele tee äärde ja murdsime läbi võsa. Võrreldes muude aastaaegadega oli aardeni jõudmine vist üsna mõnus - pehmes mõõdukas lumekihis kahlamine konti ei murdnud, keegi verejanuline ei rünnanud ja jalgupidi ka kuskile vajuda ei ähvardanud. Kohapeal muidugi sai veidi tühja otsitud, sest null keerutas ja lumega aarete otsimise oskused olid veidi roostes. Lõpuks ikka kaaslane leidis. Aare oli täitsa kenasti korras. Kahju muidugi, et selle koha esialgset ilu enam nautida ei saa, aga järve ääres ja talvises võsas on niisama ka tore olla. Aitäh!

See oli kurb võsakas. Väimela on minu jaoks kauni kõlaga koht, kus ema jaoks oluline Väimela tädi elas ja ema alati Võrumaale sõites külla soovis minna. Kahjuks läks meil geocaching lehel parkla koordinaat kaduma, seega parkisime kuskile suvalise tee äärde ja ragistasime läbi võsa aarde poole. GPS veidi trikitas, seega tatsasime mudas ringi, kuid õnneks üks hetk muutus GPS väga enesekindlaks ja Samsung Tab A pani Google Mapsi abiga nulli täpselt paika. Sealt geokuhi vaatas vastu ka. Ehk oleks näinud kaunist ka, kui oleks teisest suunast lähenenud. Luuletus aga väga lahe. Täname peitjat!

Arvasin, et juhatatakse Väimela kõige luulelisema ja kaunima koha juurde, aga tundus et see oli Väimela kõige mudasem ja süngem koht. Kindlasti oli peitmise ajal asi vastupidi. Tänud ikka, muidu poleks ju siia sattunud.

Oh kuhu on küll kadunud need ilusad vaated teel aardeni! Meie leidsime ühe kurja maaomaniku (vist) ja tema haukuva käsilase. Leidsime võssakasvanud lagunenud laudtee ja leidsime aarde. Mis tegelikult korras ju. Luuletuju ei tekkinud. Ühe korraliku heavyrock loo jaoks võiks ju inspiratsiooni isegi saada

Hobused meid ei tervitanud. Kohtasime vaid pisut tõredat vanahärrat oma koertega. Lootus,et ees ootab mõni Väimela vaatamisväärsus, osutus ennatlikuks. Saime totaalses võsas ragistada.
Täname väljakutse eest.

Leitud :)

Kunagi oli laudtee. Nüüd on lagunenud. Aga mets on huvitav. Nagu muinasjutt. Kõik on nagu puutumatu. Puhas ja ehe. Mulle koht väga meeldis. Tänud juhatamast!

Liiga pime, liiga külm, liiga märg, liiga võsa...liiga, liiga, liiga. Aare kodus ja korras. Aitäh!

natuke vösatsemist ja leitud :)

Auto jätsime soovitatud punkti. Hakkasime kõndima ning kuna piltidel paistvaid hobuseid ja kabelit ja asju ei näinud siis lähenesime ilmselt teiselt poolt. GPSi järel sai igasugusest võsast läbi trügitud ning kui lõpuks leidsime ka laudtee. 0 tiirutas siin seal ning vahepeal kõhklused, et kas on üldse õige koht. Otsisime aga veel ning peagi leidis Kinne ka aarde :)

Nädalavahetuse programm "Külla ämmale" juurde sai sobitatud ka mõned aarded, 14/22. Leitud, logitud. Aitäh.

Mõistetamatu, kuidas ma varem seda ei leidnud.

Vigadeparandus:
Tõmbasin jalga kummikud ja kinni dressipluusi luku. Need alad kehast, mis ei saanud kaetud shortside või kummikute säärtega või dressipluusiga, lasin sääsetõrjega üle. Nõnda hakkasin liikuma vigadeparanduseks nulli poole. Õues oli sooja 29 kraadi.
Aga seekord läks lõbusamalt. Sain teada, et kõrgete puude all on 0-punkt suhteline mõiste:)
Aare on korras. Ei võtnud midagi ei jätnud midagi.
Tänud peitjatele!

Veidike vetruv ja porine see jalutuskäik kõrge taimestiku vahel oli, luule mõtlesime ise juurde. Vähemalt nõgeseid oli vähe, aitäh!

 1 

Jalutasime täiesti ebaluuleliselt. Proosaliselt juhatas geps meid võssa. Isegi väga viisakalt veel mingi metsatee otsa, kust kulgesime kui tapale viidav lambakari. Üksteise sabas, saamata aru, kus on luule. Samas, eks ta ju ole, vana sõna (just kahe sõnana) teab, et "kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha". Nii ka luulet igaüks ei hooma. Tänasime kõiki eelkäijaid, kes siiasamma gepsu tahtel ja geojumala käsul potsatanud on ning korraliku raja sisse tallanud olid. Korraks tahtsime targemad olla ja sattusime veel hullemasse võpsikusse. Otse loomulikult paljajalu ja paljasääri. Sääskedel oli veretalgud ja orgia, meil sõjatants kesk metsistunud floorat ja faunat. ;) Siis kui tarkus otsa sai, tuli ikka endisele rajale naasta ja vagura tallekesena teiste sabas aarde juurde marssida. Uhh, hää, et niigi läits...

Ja ikkagi, mis on luule, kus on luule... Kes on Luule ja Lull, seda tean küll. ;)
Mõis ja kabel ootavad oma aega. Oli aeg endale ööseks koht leida...

Nuh jah... tehtud ta sai, kuid mingeid erilisi emotsioone ta tõesti ei tekitanud.... Lihtsalt üks kollane punkt roheliseks värvitud....

 1 

Parkisime mingile teeotsale, kust geps soovitas teed alustada ja edasi murdsime läbi üsna niiske aga see-eest tiheda võssi. Lõpus tuli olla tänulik, et gepsul ei olnud trikitamise tuju ja juhatas üsna täpselt aarde juurde. Kuna lähenesime valelt poolt, siis jäi kabel kahjuks nägemata, aga äkki mõni teine kord.

Aitäh!

Leitud. Aitäh! Luulest ega romantikast pole haisugi.

Valmistusin millekski üsna romantiliseks. Sõites tänava lõppu, millelt arvasin aardele kõige otstarbekam läheneda olevat, selgus et sinna oli pika liini külge pandud üks nähvits, kes väga kiivalt ja häälekalt jälgis kõike mis liigub ja liigutab. Lisaks ilmus nurga tagant proua, kes üsna häiritud ilmel liikus meie auto poole. Kuna olin selleks päevaks oma 1500 sõna juba ära kasutanud, otsustasin kellegagi verbaalset kontakti mitte otsida ning püüda läheneda mujalt.
Lähenemine teisalt tõotas romantilist jalutuskäiku. Metsa viis tee. Ühtäkki aga oli vaja sellelt kõrvale astuda - hein (tegelikult rohkem nõgeseid ja karuputkesid) kerkis järjest kõrgemaks ja jalgeall läks järjest niiskemaks. Mida lähemale nullile seda pimedamaks ja pinnas aina rammusamaks...
Tiirutasin päris pikalt ümber nullpunkti aga seekord jäi aare leidmata.
Eks teinekord proovime uuesti, kui siia kanti juhtub. Selleks ajaks on loodetavasti ka mu autovarustuses taas kummikud olemas:)

Kui mõisa ja selle ümbrusega oli piisavalt tutvutud asusime aarde otsingutele. Sõitsime autodega natuke lähemale, leidsime jutustava tabeli ja hukatava kabeli, kõik nii nagu aardekirjelduses öeldud, kuid vastupidiselt luuleridades kirjapandule kõndimine siis alles algas ja kui te teaks missugune veel. Vaatasime hirmunult seda võsa, kuhu sukelduma pidime ja otsustasime loobuda, sest see minek tõotas mudasse vajumist ja nõgeste poolt kõrvetatud paljaid sääri ja mida kõike veel ja kui pikalt seda kõike oli, ei teadnud me ju ka. Eelmistes logides räägitud laudteed ei näinud me kuskil, aga ega ei otsinud ka. Kuid mina ja Anne otsustasime selle mineku siiski ette võtta. Tee oli kohutav, mingid putked, nõgesed, pidev tundmatu botaanika ja ebatasane pinnas ümberringi, vahelduseks ainult ilusate meelespealillede puhmad. Siis otsustas geps hakata meid paremale suunama, aga missugune mudane kraav ees oli, õudne. Anne noore krapsaka neiuna ületas selle päris kergelt, kuid mina vajusin oma suvejalanõudes pahkluuni mudasse. Tuli hakata muud kohta üleminekuks otsima mille ma lõpuks leidsingi ja alles siis saime natuke kergemalt hingata ja alustada aarde otsinguid. Selle viimasega aga ei tahtnud kuidagi kergelt minna, leidsime aarde asemel hoopis paljuräägitud laudtee. Mingil hetkel kuulsime kuidas meid hõigati ja varsti nägime kuidas Ain ja Signe meieni jõudsid, teised olid veel kaugemal. Me olime vist ikka juba meeletu aja ära olnud, et nad meid otsima tulid. Pärast mõningast tiirutamist hõikas Ain, et aare ju siin. Ohh, lõpuks sai siis selle asjaga ühele poole, nüüd oli vaja ainult siit metsast välja saada. Autode poole suundusime mööda võsavahelist laudteed, mis oli küll oma aja ära elanud, kuid tunduvalt parem kui see tee, mida mööda me Annega kohale jõudsime. Nüüd läksime veel järve äärde pori maha pesema ja ujuma, sest ees ootas tee Setomaale „Obinitsa“ etendusele ja sellistena oleks küll natuke piinlik kohale minna olnud. Vot selline seiklus siis, aituma elamusi pakkumast.

Andke andeks, aga antud koht küll luuleks inspiratsiooni ammutama ei kutsunud. Kõik see risu-räsu ja võsa metsa all ning mälestus kunagisest laudteest tekitas soovi leida kiirelt aare ning põgeneda. See viimane meil ka õnnestus.

Kui tavaliselt on geomäng mind viinud ilusatesse kohtadesse ja on, mida vaadata, siis seekord tänan koleda koha eest, sedasi paistavad tavalised paigadki ilusamad välja!

Leitud ja logitud.

Sombuse ilmaga jalad kuivaks ei jäänud. Soovitan otsinguks jalga panna kummikud. Õigest kohast otsides jääb aare kohe silma. ;)

Siin paneks küll maastiku pigem 3,0 GPS tiirutas ümber punkti, aga kätte ta saime. Vōtsime lille, panime käevōru.

Läks tükk aega ennem kui õige koha leidsime, laudtee vahepeal kadus silmapiirilt, kuid lõpuks oli aare leitud ja meel hea. Vahest mõni peni ka tavatses meid ehmatada.

Sumpasime mõnuga lumises metsas. Kabel oli väga nunnu, nagu puravik oma uue katusega. Karuonu leidis kiirelt, aare korras.

Laudtee on päris ära väsinud.

Tudvustasin noortele meestele geopeitust ja seda kohe stõsise katsumusega. Esiteks lähenesime aardele tont teab kustpoolt läbi võsa ja siis oli ikka tükkaega tõsine küsimus kas me ikka üldse oleme õiges kohas. Samas kuna olim suure massiga peale tulnud siis tänu tõsisele geokuhjale sai pärast 20minutit otsinguid karp leitud ja nimed kirja. Tänud peitjale. EVEJ.

DCCCLX. Tänu kohutavale geokuhjale leitud ;)

 2 

See võiks sama hästi olla mitteleiulogi. Jõudsin kohale pimedas, väsinuna, näljasena, läbimärgade ja külmade jalgadega. Temperatuuri kolme kraadi ringis, seljas ainult pusa. Soovituslik parkla on ka nõrkadele, tuleb ikka läheneda tont-teab-kust.

Vaimustavalt märg mülgas, kus veetsin aega umbes kolmveerand tundi. Vahepeal tibutas lörtsisegust vihma. Mõttes kummitas fraas "ei taha enam geopeitudaaaaa!". Allaandnult tagasiteele asudes mõtlesin, et vaataks igaks juhuks teisele poole kraavi ka ja loomulikult sealt see laia naeratusega vastu vaataski. Luuletuju väga ei tulnud, aga vähemalt on see asi nüüd korras. Aitäh eneseületuse võimalust pakkumast :)

Teisel korral oli GPS armulikum ja suunas otse õigesse kohta, kus eklektiline geokuhi aardekarpi kattis.

Rahul sain otsida ja leida, aare korras. EVEJ. Tänud peitjale!

Ei leidnud.

Külmaga otsustas meie GPS, et oleks õige aeg lolliks minna. Pimedaks läinud ajal ei näinud me ei kabelit ega aaret, kuid lambad suutsid meist küll mööda liduda. Aare võib meie eelduste kohaselt ka lumega mitte väga hästi leitav olla, eriti kuna maa on jääs.

Ma ei tea mitmes katse ja ikka tulemus null. Nii kui kohale jõudsime, ja ma esimest korda ümbruskonna lähemaks uurimiseks kükitasin, karjus kohalik mees eemalt väga kurja häälega: "Mida te otsitõ siist. Är kaotsite midagi vai?" Seepeale ehmusid kaks tiimiliiget kangeks ja taandusid. Mina taandusin üsna pea neile järgi, sest leidsin puu otsa löödud lauad ja nende otsas rippumas midagi, mis nägi väga loomakorjuse moodi. Pea norgus ära kõndides olin ikka täitsa kuri juba, kaua võib?!

 1 

Esimesel korral mõtlesin kuhu ma siis nüüd sattunud olen. Sõidan pidevalt mööda kõrval looklevad maanteed ja see koht on täiesti tundmata. Lapsepõlves said kõik selle kandi kohad läbi kohatud ja miks ma ei mäleta seda.

Soist ja märga ala katsid puud, mis nagu poleks jaksanud oma juuri sügavale ajada ja looklevad vabalt maapinnal. Õrna lumekirme all jätsid need pildi nagu palju madusid roomaks erisuundades laiali. Puud olid nii põnevad, et esmalt polnud mahti vaadata sedasi, kuhu aare peidetud võiks olla. Usun, et just see lumekuma ja pimeduse koostöö, tegid selle soise ala lausa nõiduslikuks.

Aitäh luulelise jalutuskäigu eest nõiduslikus metsas:-D

Kui kell on 2 öösel ja geopeituril on kaks valikut - minna magama või minna aaret otsima siis loomulikult valib ta viimase :) See oli lähim aare ja nii saigi selle poole suundutud. Maa oli oi kui mäda... kogu tee autost aardeni tuli taskulambiga enda ette valgustada ja nuputada, kas see mätas kannatab astumist või mitte. Kohapeal tuli leid kiirelt, karbi serv isegi veidi paistsis. Ega palju muid kohti poleks seal olnud ka. Aardest võtsime kaasa lamba ja omalt poolt lisasime kondeka. Aitüma peitjale.

Peale suuri jõulupühi mõtlesime ka pisut jalutama minna ning see aare oli just sobival kaugusel. Kahjuks pole see rada tõesti enam väga luuleline, kahju, et asi nii korrast ära on lastud. Aare ise oli korras ja tuli vupsti välja :) V: Lambakese J: Ussikesed

Aare paiknes igati loogilises kohas ning leid tuli kiiresti. Vaade järvele oli väga kena, tänan juhatamast siia!

Puhas võsa ja mäda maa. Lõuna-Eesti vaatamisväärsused.

Leidsime, tänud!

Lähenesime lagunevat laudteed pidi. Tandril oli õige mitu kohta ja objekti, kus lehed enam ei vohanud. Aarde asukoha reetis geomaantee, leidjaks oli Indrek. Vohav võpsik ei jätnud luulele vohamiseks palju ruumi. J: 10 senti. Tänud!

Leitud.

Esimese päeva lõpetasime Kuutsemäel sauna ja järves ujumisega. Vist sai suure ponnistuse peale kaks õllet ka kerre pigistatud, võimalik, et lausa liialdan õlle kogusega nagu mehed pidid tegema oma tüdruksõprade arvuga enne abiellumist, pärast pidid kõik abikaasad neil ainukesed olema :P. Teisel päeval lubasin kõikidele, et tuleb võsavaba päev, siuh-vilks logimised jne. Tegelikult sattusime kohe peaaegu mülkasse, peale võsas ragistamist ja juba kergelt plätudega maasse vajumist leidsime ülesse ka kunagise laudtee. Nüüd oli lihtne, logi kirja, vaade järvele ja hakkasime edasi liikuma. Ootasin midagi muud, kuid tänud siiski.

P.S. olge aarde juurde keeramisel ettevaatlik, näiteks meil läks see nihu, jäime bussipeatuses ilusat neiut vaatama ja sõitsimegi mööda :P

Tulin linnast. Lumesadu.
Tööd ei leidnud kusagilt. -
Lumesadu. Jalad väsind.
Läbi, läbi näljane.

Kuskil teed, ei tulekiiri,
aeg ju hiline.
Ennäe! Tulekene siiski
vilgub viimati.

Milleks instruktsioonid? Korralikku teed mööda jäi auto nii 120 m peale, aardeni viis algul tee, siis leidsin laudee otsa. Muda oli ka paari sammu jagu. Peidik - oh jah, kuigi natuke ringi vaadates oli asukoht ilmselge. Siiski, lumekirme teda natuke ikka varjas, aga kuhi see sõbrake paistis ikka. Ja Väimela on ka kena. Aitäh!

Päris tore pinnas.

Lähenesime ka mitte luuleliselt poolelt ja saime toredat pori, tuulasin seal natuke ja avasin karbi.

Tänu Kurisookarule lähenesime aardele teisest suunast ning seetõttu müttasime tõelises porimülkas. Aga Kurisookaru leidis aarde isegi sellisest kohast. Mingit kabelit küll ei silmanud. Üleüldse tundus see paik aarde peitmiseks mõttetu olevat...

Aia äärt mööda kannatab minna küll, kabeli poolt tulles räige võsakas. Geokuhi oli laiali ja karp oli täiesti nähtav. Üritasime seda paremini peita.

Logitud:)