Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 4.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kuni 18. sajandini, mil Tänassilma jõgi Viljandi juures muutus veelahkme kohal laevatamiseks liiga madalaks, kulges tähtis Pärnu ja Pihkva vaheline kaubatee mööda Pärnu jõge, Raudna jõge, Viljandi järve, Tänassilma jõge, Võrtsjärve, Emajõge ja Peipsi järve. Hiljemgi on korduvalt peetud plaane selle muistse veetee taastamiseks.
Tänapäeval algab Tänassilma jõgi Viljandi järvest ja suubub Võrtsjärve. Ta on ligi 40 km pikkune ja ligi 450 km² suuruse vesikonnaga. Oma esimesel seitsmel kilomeetril, enne kui temasse peale Vana-Võidut 33 km pikkune Ärma jõgi voolab, polegi ta tegelikult jõgi, vaid tüma soonik Tänassilma oru põhjas.
Jätkame selle tüma soonikuga tutvumist!
Aare on peidetud Tänassilma soo ja Vana-Võidu luha vahel asuva Mädajärve „kaldale” pilliroo kõrgusele. Aarde juurest avaneb vaade pilliroo vahelt Mädajärvele, Vana-Võidule ja vanale laevateele... Laevad peate ise oma kujutluses sinna manama!
Aare lumega leitav, eriti soovitav ongi otsida külmal ajal. Iga lisanduv soojakraad kruvib maastikuraskusastet kõrgemale!
Kuna Mädajärve (tegemist siiski soostunud alaga) sügavus on teadmata, siis rõhutame, et aarde otsimine on VABATAHTLIK ja igaüks võtab selle teekonna ette OMAL VASTUTUSEL!!!
Talvisel ajal otsimine ja leidmine veidi kergem, muul ajal võib maastiku raskusaste küündida 5,0-ni.
Head aardeni jõudmist, leidmist ja võimalikult kuiva jalaga naasmist!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: soovitan (3), ööaare (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC24ARW
Logiteadete statistika: 93 (93,9%) 6 12 3 0 0 0 Kokku: 114
Teekond autost aardeni oli lühike aga väga põnev.Esimesed 200m oli jalutus pargis edasi järgmised mingi 90m oli kõrkjad ja vesi ja viimased 30m oli kõrkjad ja jää veel.Nii,et on mida meenutada.Aitäh!
Tuli lihtsamalt kui Mädajärve1, uhke georada viis aardeni. Pind on veel korralikult jääs, käisin tossudega ära.
Mõned elamused on sellised, et ütled viisakalt naeratades - tänan, aga tänan - ei :) Ehk siis - kahtlemata oleks selle aarde kevad-suvi-sügisene vägagi palju elamusterohkem ja mingil väga sügaval sisemisel hingetasandil tunnen ma ka kerget kahetsust ja millestki ilma jäämise tunnet, aga no kui nüüd täitsa realistlik olla, siis ega ma tegelikult vast poleks siia suvel iialgi olnud nõus/valmis tulema. Seega ainus võimalus see tegemata asi ära teha oli ikkagi just sellise igava, jäise ja padutalvise ilmaga. Aga kerge kahetsus ikka jääb - sest mõned suviste leidjate/leida üritajate pildid on lihtsalt nii vaimustavalt ägedad!
Noo jah - logitud lihtsalt, aga mitte ilma kahetsuseta. Platoonilise kahetsuseta. Aitäh!
Kiire 10-minutiline sutsakas. Hirmul olid liiga suured silmad, kummikute jalgaajamine oli mõtetu. Mööda georada aardeni. Aitäh!
Kui olime lähedal oleva voolava vee ära vaadanud, siis tundus hea mõte siia tulla. Sõitsime autoga lähemale ja tulime maanteelt otse. Lumekoorik kandis 75% ajast saapaga astudes, kõrkjate alune oli kõva jää ja astumine oli suhteliselt lihtne. Hetkel oli maastik selline 2,5/3,0, suht ideaalne aeg aarde külastamiseks. Tänud peitjale!
Mädajärve aarde külastusest on kaks aastat möödas ja nüüd paras aeg ka see ette võtta. Kõhklusi ja kahtlusi oli muidugi kõvasti, et kas nädal tagasi olnud krõbe külm on veel piisava mõjuga või on viimase nädala soe ja vihm teinud oma töö. Viljandi poole sõites logisid lugedes - need olid küll varasematest aastatest pärit, aga ka teise Mädajärve eelmise nädalavahetuse külastuse kohta, tahtis jänes veidi ikka põue pugeda. Indrek aga ütles, et tema tagasi ei keera ja lähme vaatame, mis seis on.
Auto tee serva pargitud, panime lumesaapad jalga ja räätsad võtsime selga. Lumi oli kohati päris paks ja mäest alla minnes vajusime ikka korralikult lumme. Alla jõudes mõtlesime, et ehk kannab räätsadega lume peal paremini ja panime alla - no ega ikka ei kandnud. Mõnes kohas oli täitsa hea, aga kui ikka kahe räätsaga lumes kinni oled, siis on paras tegemine. Märjem ala oli õnneks täiesti kõvaks jäätunud ja seal kulgemine lihtne. Veidi keerulisemaks läks kõrkjate vahel. Räätsadega liikumine oli seal ikka korraliku trenni eest. Indrek võttis need alt, mina rassisin vapralt edasi.
Aardega on kõik hästi, kuiv ja korras. Panime nimed kirja ja tulime tuldud teed tagasi. Indrek liikus ilma räätsadeta kaks korda kiiremini, aga mina ei andnud alla ja tulin nendega autoni. Võib öelda, et jalad jäid meil täiesti kuivaks, aga muud riided olid küll läbimärjad - nii palav hakkas. Võhm oli väljas nagu oleks poolmaratoni läbinud. Igatahes on nüüd see tehtud. Aitäh peitjale!
Kuna ühel 2018 aastal olime juba Mädajärve aaret proovinud kuid aardeni ei jõudnud siis seekord otsustasime proovida esialgu õnne selle Mädajärve aardega. Ilm andis lootust. Tasakene ja ettevaatlikult aga kohale me saime ning seega on nüüd üks hullus teostatud. Mõnus adrenaliini pahvak lisaks. Tänud aga enam me siia ei tule.
Üks pean logima aare Viljandi külje all. Jää oli põllu vallutanud ja praksud käisid peale astudes. Üks pragu lausa jooksis jalge alt läbi, no küll oli hirmus. Ruttu ruttu aardeni ja tagasi. Tänud
Ühtin siin eeskõnelejatega, et head asja ei saa raisata ja nii ta jäi eelmisel aastal meelega võtmata. Aga nüüd tundus, et ju ikka on aeg asi klaariks teha. Mingi hull oli siit algusest juba sinna läinud, jäljed olid ees. Mis üllatas oli see, et räätsasid polnud. Ma ei tea nüüd, kas see isik ka elusalt tagasi jõudis, kuid selgus, et aardeni oli ta jõudnud.
Meil küll tunnet ei tekkinud, et see elusalt ja uppumata oleks täna reaalne värk. Mitte kuskilt ei saanud jää peale. Lume peal veel kandis, kuid kui tahad lageda pelae astuda, siis jalg kaob koos räätsaga lihtsalt maa alla ära ja põhja ei tule. Siis tegime plaani, et läheme ringiga kõrkjate poolt, äkki peab. Tulemus oli see, et sumpasime 10cm vees ja väga ettevaatlikult pidi liikuma. Õnneks ikkagi see pind koos lume ja kõrkjamassiga hoidis nii palju vee peal, et maa alla ei kadunud. Aga mis imelik oli, siis ei saanudki aru, et kas seal kuskil all oli veel mingi jää, või mitte. Selline arusaamatu ollus. Üldiselt tundus, et see koht on suvel ikka täisrõve ja peab hull olema, et siia tulla. Peale seda käiku sõbra vanemate juurde ennast söögiga kosutama minnes ütles sõbra ema, et mille pärast peaks keegi üldse ennast sinna vedama. Et mis inimestel arus on. Aga näed, aru pole, tahtmine on - see on õige geopeituri elu!
Lahe matk jälle, jääb meelde. Au ja kiitus olgu peitjale igavene!
Eelmisel talvel olime ühe Mädajärve ära noppinud, kuid ega selliseid maiuspalasid :D saa siis kamaluga kühveldada. Häid asju tuleb ikka pisitasa külastada ja nii jäigi midagi ka selleks talveks. Täna tundus ideaalne ajastus ka Mädajärve2 maastikku uudistama minna. Kohati oli täitsa maalilised lumised vaated ja mäest alla rullimine läks ilma suuremate takistusteta. Lagedamale jõudes panime räätsad alla, sest olime juba täna tunda saanud, kui hästi lumi meid kannab. Sinkavonkatasime läbi võsa ja kõrkjate lagedamale alale, mis kaardi järgi tundus täitsa mäda maa olevat. Õnneks oli praegu kõik meeldivalt jäätunud ja palju suuremat raskust matkale andis see inimkõrguse pilliroovõsa läbimine, mis oli jäätunud ja lumine. Kui aga siht silme ees, siis rammisime ka sellest ennast läbi ja jõudsimegi aardeni. Kõik oli kuiv ja korras, panime nimed kirja ja siis juba täpselt oma sissetöötatud rada mööda tagasi. Täitsa mõnus lumes rassimine oli. Aitäh!
Me polnud üldse kindlad, kas siia veel tulla kannatab, aga eelmiste päevade külm andis lootust. Esimesed sammud kõrkjate vahel vajusid kohe läbi ja väike hirm puges nahavahele kuid otsustasin siiski veits edasi liikuda ja uurida, kas lagedamal kannab. Kandis. Saime julgust juurde ja kui rada ka juba leitud, siis edasi läks lepase reega. Aare ootas ka meid rõõmsalt omal kohal. Tänan.
Esimene Mädajärv kuivalt ja rahulolevalt logitud, tulime järgmist raske maastikuga täppi võtma. Auto sai pargitud eelmiste otsijate kohale, sest sealt suundus üle lumise põllu kena jäljerida. Mäest alla jõudnuna, jälgede rida lahknes. Tahtsin juba hakata minema valesid jälgi mööda aga kohe märkasin viga ja õige suund sai sisse võetud. Punnas kandis kenasti, ainult ühes kohas olin sunnitud ühe jalaga vette astuma, et edasi kandvale pinnasele jõuda. Aitäh.
Möödunud juunis olles laagriplatsil sel ajal, kui Liis ja Kaupo oma Mädajärvede vallutuselt saabusid ning nähes, millised nad peale seda pingutust ja pooleldi edukat retke välja nägid, oli selge, et siia tuleb tulla mõistlikul aastaajal. Meie (ja paljude teiste geopeiturite) jaoks oli see aastaaeg nüüd saabunud. Nagu paljud eelnevad, kasutasime sama rada ja kuna vahemaa on ju tegelikult lühike, siis peagi olimegi kohal. Ei mingit vajadust räätsade järele, lihtsalt mine ja võta. Võtsimegi, aitäh.
Järgmisena siis esimesena leitud järveaarde kaaslane ka. Eelmise juurde jalutasime räätsasid samuti aga puudus igasugune vajadus neid alla panna. Selle aarde juurde suundudes jätsime need üldse autosse ja lippasime veelkord ühest kallakust alla vaid kummarid jalas... No need mäed võtsid küll võhmale, ma vahepeal tagasi tulles pidin lausa seisma ja lõõtsutama enne kui edasi kannatas minna... :D. Äge kauss teil ikka siin, lisaks järvele, aitäh vaatama toomast :)
Kui Mädajärve pargijalutusäik leitud, siis tuli muidugi ka vol2 juurde tulla, sest need tänased olidki selle ilusa talvepäeva põhieesmärgid. Ega siingi suurt vaeva olnud, sest jäljerada viis ilusti aardeni. Eelmisega võrreldes vaid nii palju "raskem", et paar korda vajusin läbi kõva lumekooriku. Vahva konteiner. Nimed kirja ja näitasime veel järgmisele seltskonnale ka raja alguse kätte. Aitäh!
Kord juba Mâdajârvel kâidud, tuleb ka teine kord minna. Tee ääres kohtasime uuesti juba nähtud seltskonda, kes just tagasi olid jõudnud. Nad näitasid meile lahkelt georaja otsa kätte ning siis oli ainult tatsamise asi. Mööda geomaanteed oli aardeni minek minimaalselt väsitav ja igati tore. Lugesin huvi pärast esimesi leide ka. Tollal oli see korralik ettevõtmine. Austus neile karmimatele geomuttidele-geotaatidele. Aitäh!
Eks ikka selleks, et neid "häirivaid täpikesi" siia Mädajärvele kohe üldse ei jääks siis tulime ka siia. Mäda haisu ei tundnud, täitsa ilus jalutuskäik oli. Aitäh!
Hea, et ka selle mädajärve soodsates tingimustes ära tegime. Aitäh!
Päevavalgusest oli saanud hämarus, kuid ikka oli vaja minna ja seegi aare vallutada. Auto jäi ohutuledega tee äärde, räätsad said kohe jalga pandud ning loomaradasid kasutades saime peagi nõlvast alla. Edasi algas pilliroo ja hundinuiade vahele sobivas suunas raja loomine. Viimase otsa saime siiski kasutada varasemate külastajate poolt roo vahele jäänud hõredat vagu. Logimise jaoks oli vaja juba lamp põlema panna, kuid ega sellest aarde vallutamise rõõm väiksemaks jäänud.. tegelikult isegi pisut ägedam oli. Tagasi auto juurde jõudes oli pimedus saabunud ja geopäeva lõpetamise puhul aeg termosest viimane soe tee ning mõnus amps selle kõrvale enne pikka koduteed preemiaks võtta.
Tänan peitmast.
Oli see alles teekond. Rätsad ei tahtnud pikas pilliroos üldse järgi tulla. Oli ikka hull mõte pärast päikese loojangut siia tulla. Trenn oli ikka kõva. Rätsad loopisid jäist vett selga aga rühkimisest oli ikka soe. Vahet pole, tehtud sai ja tunne hea. Tänud ????????
Mädajärv ise kõlab juba kurjakuulutavalt, eksole? Parkisime auto maanteele ja hakkasime minema. Metsatukani jõudes oli ilge padrik ja nõgestemeri kõrvetas lausa pealage, aga hambad ristis rapsisime läbi kuni jõudsime natuke helgema ümbruseni. Kaups vajas rohkem sisse, mina vähem, mistõttu jõudsin kiiremini aardeni. Nimed kirja ja minekut. Ei olnudki nii hirmus, nagu oleks arvanud.
Ega ilma asjata polnud neid aardeid varasemates tuuridest välja jätnud. Nüüd on Viljandis vähe leidmata aardeid ja tuli need ette võtta. Parkisime auto ning teadsin küll, et võsas on pikemad püksid paremad, aga kuumuse tõttu jätsin siiski lühikesed püksid jalga. Ei läinud palju mööda, kui hakkasin seda otsust kiruma, sest tulid kõrvenõgesed. Kuidagi sain mäest alla ning jõudsime pehmele pinnasele. Ei tundunudki nii hull ning vaatasin, et kõrgematel mätastel on pinnas tugevam. Maha astudes aga olin mõlema jalaga põlveni sees. Edasi aga kandis paremini, lihtsalt tihe pilliroog ning hunnik putukaid ümber pea tiirlemas. Nimi kirja ja tagasi autoni. Polnud üldse nii hull kui kartsime ning läksime rõõmsalt teist Mädajärve lammutama.
Mul oli selles aarde maastikust hoopis teine arvamus kui see mis kohapeal selgus. Kõige raskem oli mäest alla mineval rajal nõgestest mööda manööverdada. Kui mäest alla sain ja räätsad jalga panin, siis edasine teekond aardeni oli lihtsamgi kui mõnes rabas kulgemine. Vereimejatest tiivulisi jagus teekonnale piisavalt, seetõttu olin teadlikult pannud selga pika varrukaga jaki, mütsi pähe ja buffi ka kaela ning isegi kindad kätte, et ei oleks ühtegi katmata kehaosa.
Tuli hull mõte, et ehk on sügisel ka võimalik leida seda aaret ja see mädajärv ületada. Nalja nabani (mis muide jäi kuivaks ja vesi üle kummiku ääre ka ei tulnud) ja oligi täiesti teostatav ettevõtmine. Igatahes aitäh peitjale, muidu poleks siia kindlasti sattunud! Julge pealehakkamine on rohkem, kui pool võitu. Huvitav, kui keegi praegu drooniga üle lendaks ja alla vaataks, siis oleks tal nalja nabani... Kolm segast on mädajärve soos pilliroo vahel ja mängivad telefonidega. Igatahes, edu järgmistele aardeküttidele! Ja veel.... luiged tiirutasid peakohal, igavesti uhke vaatepilt!
Eile õhtune matk Mädajärvele jäi nii hilisele ajale, et otsustasime teise aarde hommikuks jätta. Karl lootis naiivselt, et siin saab kuivema-puhtama jalaga ja esimese jupi jalutasime korralike jalatsitega, igaks juhuks võtsime siiski vahetusjalatsid kaasa. Mõte oli õige, juba varsti otsustasime matkatossud veel kuivale mättale ootama jätta. Eilsest rõvadaid mudaseid pükse ja sokke jalga ajada oli kuuma päikese käes veidi ebameeldiv, kuid ainuõige otsus. Jalgealune oli siin küll veidi kindlam, kuid tihedast pillirooseinast läbi rammimine oli paras katsumus. Tagasitee selle võrra oluliselt lihtsam.
Tänud peitjale väljakutsete eest! Kaks paari jalatseid ja sokke rändas pärast kahte matka otse prügikasti, kuid muidu polnudki nii hull, Karli "lubadus" "kogu keha lõhnab mitu päeva sooja mädamuda järgi" ei pidanud õnneks paika.
Eelmisel õhtul tegime seeria esimese ära. Nüüd hommikuseks jalutuskäiguks sobis see teinegi. Ma garderoobi ei vahetanud, vaid viskasin ainult kummikud seljakotti. Merle pani eelmise õhtu riided, mis olid jätkuvalt mudamärjad selga/jalga. Siin läks järveni täiesti uhke lai siht. Lühikeste pükste jalga jätmine oli natukene kehv mõte aga väikene nõgeseravi ei tee kunagi halba. Nagu eelmise aarde juures, siis ka siin leidsin ma muda juba ennem järve üles. Üks helesinine toss oli nüüd pruun. Ilmselgelt aeg kummikud jalga panna.
Elektriliinide alt panime otsejoones aarde poole. Merle oli jälle nõus teed rajama ja testima kas kannab või ei kanna. Teatud iseloomuomadustelt oli see mädajärv lihtsam aga teisalt jälle raskem. Vetruvat maapinda oli oluliselt vähem aga selle eest oli väga tihe läbimurdmist nõudev pilliroog. Lausa 15 minutiga olime aarde juures. Nimi kirja ja tagasi autoni lausa 2 korda kiiremini. Sisse ei vajunud kusagil aga muda pritsis mõnuga. Siin mädajärves võin julgelt soovitada meie sissekäidud rada.
Aitäh!
Kui olime ühe Mädajärve nii hõlpsalt leidnud, siis ei lubanud süda teist mädajärve külastamata jätta. Esimene mõte oli küll, et oh juudas, kuidas sinna saama peaks, aga siis meie teravad silmad märkasid samasugust georada nagu eelmise Mädajärve aarde juures. Oh well, läksime jälle lihtsama vastupanu teed, jätsime gepsud taskusse ja lihtsalt usaldasime ettetallatud rada. Ei pidanud pettuma, sest purgini see meid viis. Purk oli muidugi nii kõvasti kinni keeratud, et nutt tuli kurku seda lahti keerates, aga lõpuks see õnnestus. Aitäh aarde eest!
Siin oli veelgi lihtsam kui esimese juures. Tänud peitjale!
Sai küll autot sätitud justkui kõige otsema võimalikule sihile, aga tagasitulles selgus ikkagi, et mõnikümmend meetrit eemal oli kohe päris võsavaba geomaantee olemas:) Mõnus jalutuskäik päikeselisel hommikul ja kerge leid. Suur tänu, et andsite põhjust kenal laupäevahommikul end kodust välja vedada!
Kõrge astumisega kodanikele on praegu chill/grill seal liikuda, lühemate jalgadega kodanikel võtab ikka naha märjaks. Talvepäikeses imeilus koht, täname juhatamast!
Tänase päeva teine eesmärk. Mäest laskudes imetlesin lepalatvades askeldavaid sabatihaseid. Elektriliini juures panin räätsad alla ja sukeldusin pilliroogu. Maha vajunud lumine roog oli paras tüütus, kummikud said hetkega lund täis ja püksisääred läbimärjaks. Aga pind on praegu kõva ja kannab ilmselt ilma räätsatagi. Kui logiraamatut uskuda siis ei ole siin terve aasta keegi käinud. Aitäh!
Kauge kandi mehena on ehk vabandatav, et siia talvel tulin ja päris aarde nimele ning raskusastmele vastavat ettevõtmist ei korraldanud. Kummikud said jalga, aga tegelikult ei astunud ühtki sammu läbi jää. Panin logi "külmunud" marjade vahelt leitud logiraamatusse kirja ja siis märkasin jalge ees purki, poolenisti jää sees. Tõepoolest, üks vanadest konteineritest on avatav ja puha, kuid ilma abivahenditeta jää seest seda tervelt kätte poleks saanud.
Selle aarde puhul on ajastus kõige olulisem. Seekord oli ajastus perfektne ja aardeni jõudmine suhteliselt jalutuskäik pargis. Kõrkjaid tuli küll eemale ajada, aga vähemalt jalgealune oli kõva kui asfalt. Aitäh peitjale.
Eelmise Mädajärve aarde juures saime kinnitust, et teeme täna ka teise Mädajärve ära. Ja see oli õige otsus :)
Tänud!
Olime veetnud kvaliteetaega Alam-Pedja LKA-l, edasi oli plaan siia suunduda. Kui Märjad varbad aarde juurest näitas gps vaid tühised 33.537532 km, siis autosõit siia kujunes ca 90 km pikkuseks. On ikka sõidukiga läbimatuid alasid Eestimaal! Ja hea on! Kuna vahepeal oli ka mõningaid vajalikke peatusi (loe: leidmata aardeid) siis jõudsime siia juba pimedas. Maanteelt laskusime mööda ojaga orvandit, algus oli päris hea, kuid lõpp läks võsas ragistamiseks. Õnneks oli see maa lühike ja juba olimegi lagedal ja võtsime suuna diagonaalis aardeni. Paar korda vajusin ka jääkoorikust läbi, kuid ei midagi hullu, vaid saabas sai veidi sopaseks. Kristelil ilmselt seda muret polnud. Pilliroometsani jõudes liikusime veidi paralleelselt, et leida eelmiste rada, kuid kannatus katkes enne. Vanale jäljele jõudsimegi alles 10 meetrit enne sihtpunkti. Nägime, logisime uuemasse, ilusate punaste südamete järele;). Maas oleva purgi raiusin ka välja, kuid mingitel segastel asjaoludel kaasa ei võtnud. Kolmandat konteinerit ei osanud enam otsida. Tagasi maanteele laekusime piuks-blondiini jälgi mööda. Oli vaieldamatult parem valik. Teist mädakat ma keeldusin otsima minemast - vaja ju ikka vastavalt maastiku raskusastmele leida, praegu on liiga lihtne. Aitäh ja kohtumiseni suvel Mädajärvel!
Mädajärvel käidud ja saanud kindlusetunde selles, et muda ja jala vahel on piisavalt tugev talitee siis oli otsus siia tulla kiire. Optimaalse lähenemisnurga tuvastasime autoteelt nullisuunas kulgeva lumes oleva jäljeraja järgi. Tee nulli oli vägagi huvitav. Peakohal seksikalt läikivad ja särtsu täis kõrgusesse pürgivad saledad mastiread. Jalgeall siiski praksuv ja kohati murduva jää. Silmeees aga pilliroomets. Mis esmapilgul on justkui kuivanud kõrte hunnik, kuid tegelikult reageerib sinu sisenemisel sellesse nagu ühine organism. (meenutas S.Kingi zombidekooslust raamatus "Mobla") Sellest kõigest lummatuna suutsin mina vaid uut ja vägagi toredat konteinerit näha. Piia, kes minust alati taiplikuse ja märkamisvõimega ees on nägi kohe ka seda kadunud konteinerit, kust avamisel vaatas meile vastu heas korras algne logiraamat koos aardepanustega. Logisime end mõlemasse raamatusse, vana logiraamatut uude ei saanud asetada. Lisaks irvitas meile jää seest vastu ka kolmas konteiner, seda Mädajärv meile sülle võtmiseks aga täna kätte ei andnud. Müstiline koht see Mädajärv kogu oma oleku ja käitumisega. Võtab endasse konteinereid ja siis kas näitab või loovutab neid geopeituritele millal aga ise tahab. Nagu elu ja armastus - iial ei või teada millist mängu jumalad sinuga mängida võtavad
Hea, et kummikud jalas olid, mõnes kohas oleks jalad kindlasti märjaks saanud. Täpselt enne lõppu avastasime ka teiste otsijate raja. Tagasi läksimegi mööda nende jälgi, tuleb tunnistada, et nad tulid mööda paremat rada. :P Aarde leidsime kiiresti. Huvitav koht. :) Tänud peitjale!
See oli veel lihtsam kui Mädajärve. Ma ei saa aru, miks ma neid koguaeg välistasin. Lahe roostik oli ja kummar jah vajalik. Meetreid vaevalt 300, pool sellest veel kallak.
FTF läks uude logiraamatusse kirja kell 15.00! Tänud, tore oli, koht vãärib aaret ja paistab, et 5 maastikuga asjad ongi minu jaoks, sest need vaevalt 2 minu jaoks.
Aare taas omal kohal. Uus tops, uus logiraamat, juhend, nänn ja muu tarvilik.
Kui kurjad jõud sekkunud just pole, siis on ilmselt praegu seal mudas kaks purki. Kardetavasti on ka viimasele anumale mõjunud gravitatsioonijõud. Ühte nägin, ikka kinni jäätunud olekus, kuid kollast lund tekitama hakata oli piinlik. Mõned linnud passisid sealsamas ja käratsesid niigi mu peale. ;) Seega jäävad need topsid ootama suvist aega, et nad üles leida ja kätte saada.
Praegu on sinna minek vägagi lihtne. Mäest alla, mööda sirget ja kohal. Kõnnid nagu Jeesus mööda kinnist ja lahtist vett. Hoolimata külmast, on nõrka jääd, lahtist vett ja ka kõva jääd. Kõike, mida hing ihaldada oskab. Isegi päike tuli korraks välja. Nagu ikka. Meil temaga oma diil Mädajärve osas. :D
Ja tillusuusad on ja ei ole kah abiks. Mäest alla nendega minna on paras kaelamurdev tegevus, samas, egas ilma parem poleks olnud. Lagedamal olid abiks rohkem, kandepind siiski suurem ja libisemisvõime kah. Vahel kasuks, vahel kahjuks. ;)
Tagasi tulin ilma nendeta, oma vanas jäljes, siis oli juba näha, kus on vesi, kus kannab, kus mitte. Minnes vajusin korraks läbi jää kah. Seega, ettevaatust igal ajal!
Selle käigu kõige emotsionaalsem hetk oli, kui pilliroogu jõudes kostis äkki veider "šahhhhhh". Korraks oli hämming, et mingeid linde lendu minemas ju ei näinud, mis asi siis ometi... Veidi hiljem asi kordus ja ma sain aru, et selle heli tekitas lumi, mis korraga justkui laviinina pilliroogudelt äkki allapoole kukkus. Täiesti uus kogemus...
Aaa, aitäh Pilditibile ja Hannesele, teie rajake pilliroos on kenasti kasutuses. Metsloomad on teile ilmselt tänulikud, sest nende jälgi oli seal palju. Nüüd siis minu omad kah...
Kiirustage seltsimehed unetud! Mädajärv ootab!
Kadri (pekadrip) Tänud et sa mu ilusad tööd 07.02.2012a. ülesse võtsid need minu tehtud. olen ise seal kandis ainult Põltsamaa mnt. ääres. elan mäe peal. vähemalt üks mälestus mis siiani mul pole meelest läinud. teade ka kõigile sealt otsijatele, et alati võite minult Sealse olukorda küsida. saan alati vaatama minna sinna.
Kui Levia oli oma vigurid naaberaarde kallal ära teinud, võtsime ette päeva teise nelja-poolese. Elektrimasti juures oli isegi natuke lahtist vett - nii kõva on see allika surve. Kõrkjad on siin tiba kõrgemad kui esimeses Mädajärves, aga kõrrelõikaja amet on selge. Igatahes kohale jõudsime ekstsessideta. Pärast pisukest pisipaanikat avastasime katkenud riputusvahendid, siis katkenud võrgutusvahendid ja siis hädamaandunud logimisvahendid. Purk tundus suht OK, ainult kaas oli kole kõvasti peal. Tolle sain pihus lahti sulatatud, aga purk oli kolmandiku ulatuses jääs ja logiraamat kah niiske. Konsulteerisime peitjaga, saime soovituse purgi kallal partisanimeetodit rakendada, aga see jäi lähteaine vähesuse tõttu ära. Võtsime purgi sisu kaasa ja Levia viis selle õhtul peitjale kätte, keerasime kaane tagasi peale ja minekit. Teist karpi ei taiband otsida, aga silma ta küll kuskil ei torganud. Aga noh, ongi omanikul huvitavam seal hooldada. Tore, tänud, täpp värvitud ja kaart jälle selgem!
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Ilmselt leiti üles ja toodi minu palvel ära see esialgne aare, mis korra ära kadus. :) Igastahes oli matu logi selles viimane. :D Seega võib uuem versioon ka praegu alles seal olla. Üriran nädala alguses vaatama minna...
Aaret võib minna juba otsima, kuna jää kannab ilusti. tean seda sellepärast et elan ise seal lähedal. Käisin täna jääd kontrollimas! EDU OTSIJATEL!!!
Laskumine ja siis ohoo, misikene maastik! Ahaa, et sinna, ära käisime. Tänud peitjale.
Einari logi järgi tundus, et see on kerge vaev. Tegelikkus oli hoopis muu, aga rippuv konteiner sisaldab nüüd meie nimesid ka. Eriliselt kindlalt me end seal ei tundnud. Hea küll, konteineri juures oli täitsa OK, aga poolel teel... Ah, mis ma siin ikka pikalt lobisen. Homme ma sinna enam vist minna ei sooviks.
Ole sa tänatud, Kadri! ;)
Oli jääs järv, mädajärve ei olnud. Leidsin rippuva konteineri. Aare kuiv ja korras. Aitäh!
:D Tundub, et hetkel on siin Mädajärvel olemas kaks aarde konteinerit- suvine ja talvine...
Martin ja Rudolf leidsid esimese versiooni aardest, loodetavasti on rippuvas olekus alles ka ikka teine, uuem aardekonteiner...
Siit ka palve: kui keegi juhuslikult peaks minema nüüd, suvisel hooajal aaret otsima ja leiab kaks konteinerit, siis võiks ära tuua selle, mis maas on. Oleksin väga tänulik abi eest!
( Mine tea, äkki mul endal ei viska elu nii üle ja ma lähiajal ise ei lähe sinna... )
Kauaoodatud viimase tööpäeva lõpp enne puhkust jõudis lõpuks kätte ja seda on ju vaja kuidagi tähistada. Kuidas? Õige! Ennast mülkasse uputades.
Tegelikult vindus peas kuri mõte Mädajärvedele minna (ja seda just suvel) juba pikemat aega. Kuna plaanide tegemine pole siiski meie tugevaim külg, tuli see visiit taaskord pigem impulsiivse otsusena teoks teha. Said siis kapi põhjast mingid riideräbalad leitud, rätik kaasa ja minek.
Soojenduseks valisime Mädajärvede teise installatsiooni, kuna see tundus logide põhjal kergemini ligipääsetav, seega väiksem tõenäosus koheseks katastroofiliseks läbikukkumiseks. Liinide alla välja viis lausa ilus rada, kuid jalad said märjaks juba esimese sealt edasi tehtud sammuga.
Kuigi kõik meie ümber õõtsus, õnnestus vältida suuremat sorti läbivajumisi ja aardeni jõudis meeldiva üllatusena koguni kuiva jalgevahega. Aarde leidsime maa pealt ja kuna riputamisvõimalusi mina sellel küljes ei näinud, siis tagasi sai pandud samamoodi. Sisu oli igatahes täitsa korras. Pikalt sellega siiski tutvuda ei tahtnud, kuna näljaste parmude pilv sumises ümberringi ja isegi logi kirjutamine käis kahe tähe kaupa, pärast mida tuli mõni maandunud elukas enda pealt jälle maha lüüa.
Tagasi saime tuldud teed mööda, liinide alt läbi, nõlvast üles, üle heinamaa ja olimegi auto juures tagasi. Hindasime olukorda ja nüüd kus soojendus tehtud läksime seda raskemat Mädajärve vallutama.
Aitäh!
Kui kauaoodatud reedeõhtu kätte jõudis, tekkis plaane arutades tunne, et ei viitsigi jooma hakata, parem tuleks endid Mädajärve ära uputada. Eks see plaan küpseb juba ammu, et vaja ära käia ja kindlasti suvel. Nüüd polnud aga ühtegi põhjust asja enam edasi lükata. Mõeldud-tehtud, niisiis.
Alustasime voll kahest, sest logide järgi tundus see natuke andestavam meiesuguste tölkamite suhtes. Riietusime spetsiaalselt kaasa võetud võsaürpidesse: mõlemad olime valinud pikad dressipüksid, aga üleval läks Rudolf t-särgi, mina spordidressi teed. Jalatsiteks minul sandaalid, Rudolfil mingid kõike läbilaskva, aga siiski kinnise disainiga elukad. Võtsime väikse diffusilivanni, tühjendasime taskud väärtesemetest, teipisin kinni telefoni laadimisava, riputasin autovõtmed õõtshoova külge, väike kõhklusehetk ja minek!
Esialgu läbi maanteeäärse heina ja nõlvast alla, kuni avanes vaade sellele, mis meid ees ootab... Siinkohal pean ära mainima, et minul seda tüüpi maastikuga kogemus puudub, nii et kõhklus oli sees küll. Elektripostide all oli veel viimane võimalus seista kindlal maal, edasi ootas tundmatus. Hakkasime vaikselt rühkima. Sääred said märjaks juba esimeste sammudega ja varsti tuli hakata ka pillirootihnikust läbi murdma. Peagi voolas higi juba ojadena ja parmupilv sumises pea ümber. Mättad kandsid paremini, aga märjad ja üsna halvasti fikseeritud sandaalid kippusid neilt pidevalt maha libisema, nii et koperdamist ja plartsatusi tuli ette üha tihemini. Vahepeal kippus Rudolf ees silmist kaduma ja siis tuli edasi tungida kaugeneva ragina ja plärtsatuste heli järgi. Umbes poole peal vaatasime gepsu ja võtsime suuna arvatavale maamärgile. Teist sama palju pladistamist veel ja olimegi nullis, hingeldavad, üsna märjad, aga mitte veel eriti väsinud.
Aarde leidsime maapinnalt, aga kuna tal kinnituskonksu küljes ei olnud, ei osanud seda ka ise lumega leitavasse olekusse paigutada. Sisuga oli vist korras, Rudolf teab täpsemalt. Seni, kuni tema logis, klõpsisin mina vaadetest pilte ja üritasin hinnata, kas pükste märgumispiir hakkab juba kriitilisse seisu jõudma. Kui logi kirjas, siis suund tagasi, nüüd oli juba rada mingil määral ees ja suuna hoidmine lihtsam. Minul kadusid küll sandaalid mõned korrad jalast ära, nii et jõudsin kindlale maale mõni aeg pärast Rudolfit. Veel üks pilk tagasi, siis mäest üles ja tagasi auto juurde hetkeolukorda hindama. Hindamistulemused olid edukad, nii et katsime autoistmed kaltsudega ja veeresime esimese Mädajärve poole edasi.
Aitäh vahva seikluse eest, oli paras eneseületus!
Oli väga äge. Normaalsetel teismelistel läks sellel ajal vast pudelite lahtikorkimiseks, meie aga sumpasime kuskil mudas. Igatahes tervislikum. Ainult kummik läks muda täis. Pimedas oli ülivinge!
Mina tark arvasin, et vallutame Mädajärved ka ära, aga tutkit! Oli juba pime, kuid huvi pärast läksime ikka vaatasime üle. Jää ei kandnud ning paar esimest sammu tõstsid veetaseme juba peaaegu kummiku ääreni. Seega soojemal/kuivemal/külmemal ajal tagasi :)
Päikeseline pühapäev tähendas loomulikult minekut loodusesse. Seadsime sammud otse Rogeri kodukanti. Teada oli, kust viib lihtsam rada aardeni, kuid eelistasime ikka mõnusamat matkamist läbi uute radade. Mingil x viisil jõudsime me ikkagi nende samade kõrte vahele, kuhu jäljed olid juba sisse tammutud. Aare leitud ja märge maha jäetud, uurisime veidi ka kohaliku veekogu pinnast.
Maantee äärest juhatas kohale lai geomaantee. Gepsu polnud ka kõrkjate vahel vaja, natuke NKT-moega leid oli. Tänud nii peitjale kui teerajajatele.
Viirushaigused enam-vähem seljatatud oli aeg hakata tasapisi jälle geopeitusega tegelema. Koha mädajärvele lähenemiseks leidsime ruttu, vahepeal oli libe küll, aga jõudsime ilusti nulli. Aare leitud ja logi kirjas. Võtsime võtmehoidja, millel luukere küljes, panime asemele mingi monsteri. Tagasiteel auto juurde mõtlesin ikka nendele tublidele geopeituritele, kes seda aaret suvel otsimas käivad. Kui sügavale sohu te teel aardeni küll vajunud olete? Ilmselt päris korralikult. Jah, olgu libe ja külm, aga sellises kohas on talvise pinnase peal käia tuhat korda lihtsam, kui õõtsuval pinnal. Vähemalt mina ei ole hetkel veel valmis suvisteks räätsamatkadeks. Kuid - ära iial ütle iial! Täna läheme edasi järgmist „vajuvat pinnast“ vallutama. Siinse aarde perenaisele aga aitäh!
Mädajärve üks seljataga, parkisime auto teeäärde ja... Enne oli meid ju neli. Nüüd ainult kolm. Loodetavasti meist keegi mädasesse sohu maha ei jäänud. Mis siis ikka, sukeldusime siis kolmekesi metsa.
Kui ma 2011. üksinda maastikuluurel käisin ja jõudsin tantseldes ja keksides 30m kaugusele ning jätsin pokutäpsusega kogu nähtu meelde, siis täna selgus et see oli mõttetu. Maastik totaalselt muutunud. Eelnevast luurest polnud midagi kasu.
Mets oli jubedam kui eelmise aarde juures. Elektrimeeste songermaa oli kohutav. Peagi nägi Ave siin lahtist vett ja see aeglustas meie teekonda märgatavalt. Olgugi, et väljas oli soe, siis märjaks ei tahtnud meist keegi saada (1-pealine kadu Mädajärve ühe juures oli endiselt meeles :)).
Peagi sai aga hakata ümbrust nautima ja pilliroo vahele uusi georadasid tekitama. Kuna meil kummagi aarde leidmiseks gepsu polnud, siis oli ringi vaatamine ja millegi nägemine kohustuslik. Napilt enne oletusliku aardeni jõudmist leidsime eelmiste georaja ning liikusime mööda seda nulli.
Tagasi saime radapidi küll pisikese ringiga, kuid pääsesime metsast. Loll on loll olla.
Tänud jällegi peitjatele 4-aastase närvikõdi eest. Olen seda siin nüüd mõlemal aastaajal näinud ja oskan soovitusi jagada - kes tahab lihtsalt, mingu talvel - kes tahab seiklust, mingu suvel. PS. Aare oli ideaalses korras!
Loogiline jätk Mädajärve aardele.Nagu ikka jälle raskem variant.Auto sai pargitud täpselt,aga miskipärast tormasime metsa.Jõudes ringiga ja peaaegu kuivalt aardeni,saime aru et sinna tuleb otse geomaantee.Tagasi minekuks valisime selle ,aga see polnud kõige õigem valik.Märjaks saime seekord mõlemad.Aare korras.Tänud.
No mis ta siis ikka on. Kolmsada ja viis kümmend meetrit. Selle sörgime ära ja siis kähku Viljandi linna aardeid näppima. Esimesed sada ja kaks kümmend meetrit läbisime lausjooksus (idiootsusest ilmselt), pärast mida olid jalad segi tambitud. Väike kümnemeetrine paus märgala ees, seejärel sörgiga elektriposti alt läbi. Paar hüpet ehitusmeeste poolt mahajäetud kandevkonstruktsioonidel ja jalad said märjaks. Nojah, kähku heinasvedelevale puule ja sedamööda kuni... vööni vette. :D Vahetult enne seda lompi loobus Sillaste edasitulekuplaanidest. Aega ei olnudki põhimõtteliselt kulunud ja mida need niisked jalad siis ikka takistavad. Hooga edasi, niikaua kui pähe tulid sõnad ühe varemkäinu logist: "90 meetrit aardeni. Nii lähedal, samas veel nii kaugel." Kõik mis hõljuda sai see ka hõljus. Nagu ellujäämisinstinktid õpetavad, saavutasime me väga kiiresti veelkäimise kunsti ja seda kuni aardeni. Mõni kamarapenetratsioon väljaarvatud. :D Samal ajal kui Kährik ja Mügri logima jäid läksin mina nautima vaadet laevateele... kahjuks lõppes minu huvi seda teed näha ühes kopraaugus kuhu ma kukkusin ja mida ma ei läbinud ainult tänu laialiaetud kätele (mis pea kohal siiski kokku lõid). Ja uskuge mind. Minu 188 centimeetrise kasvu juures jalad põhja ei puutunud. Tugevalt soovituslik mitte üksi otsida seda aaret. Sulpsatus oli olnud kaugele kuulda aga eks sellest räägivad need kes kuulsid. Kurguauguni märjana liikusin tagasi aardeni ja sealt edasi liini alla. Enne liini alla jõudmist, kus Sillaste meid ootas, endal rahulolevalt kuiv olemine kuulsime veel Kähriku häält: "See koht ka ju veel..." Mäest üles minnes oli peaaegu sihukene tunne, et tänaseks aitab aga kohe kui auto paistma hakkas tärkas uus idee: "Kui juba nii märg, mis see Mädajärve siis enam ära on..." Väike fotosessioon, kilekott tagumiku alla ja tuld...
Loogiline jätk on Mädajärvele Mädajärv 2 ja nii läkski. Mäest jõudsid kiiremini alla mu suusad kui mina ise aga see ei takistanud aarde otsimist ja leidmist.
Sai siis jälle üle mõningase aja mõned aarded ette võetud:) Noh et ikka räätsad saaksid ära proovitud enne kui hilja on. Laskusin mädajärve poole vist küll kõige mõttetumat teed pidi mööda mingit ojakest, aga no polnud hullu -kohale jõudsin ikkagi. Tatsasin veidi ringi, sest aaret kohe ei leidnudki. Kõik võib ajada prillide süüks (et oma käpardlikkust kuidagi välja vabandada), sest tumenenud klaasid ei näidanud reaalset tegelikkust väga selgelt:) Leitud, logitud, algas tagasitee. See oli ootamatult lihtne, sest otse aarde kõrvalt läks maanteele Vana-Võidu - Taari - Kokaviidika (võimisiganes) tali(ATV)tee:) Tänud.
Ohohhhoo jälle ekstreem. Ööö, tähed ja ......järv. Kui on selline sõber, siis võib minna kasvõi kuupeale. Jälle olime villased, ja takjaid täis. Aare korras, EVEJ. Igatahes on praegu õige hetk minna sinna jala. Rajad on ees igatpidi. Seeeeee oli elamus,aitähh !!!
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Käisin, lasin vastlapäeval pika liu räätsadel mäest alla ja vaatasin aarde üle. Kurvastasin, sest aardepurki tõesti enam polnud, kuid samas rõõmustasin, et tegemist ei ole inimtegevuse mõjul kaduma minekuga, vaid asja tehniline teostus oli aja jooksul järgi andnud. Seega, kevade poole, peale lume ja jää sulamist võib tõenäoliselt leida kaks aardekonteinerit sealt.
Uuendasin kogu aarde ja purki kolis ka üks selle aastaga seotud tegelane. ;)
Olud on aga võrreldes peitmise ajaga kõvasti muutunud, juurdepääs alla orgu on nüüd lausa jalutuskäik maanteel, tunduvalt lihtsam. Kui vanasti liikusid mööda seda orgu veesõidukid, siis nüüd liigub seal suur raha- elekter. Minge, vaadake ning tunnetage ajalugu ja tänast päeva...
Aare korras. Head otsimist-leidmist! Hetkel geomaantee olemas. Või lausa kaks. :)
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Võrguräbalad olid aardega seotud, seega on see aare üllatuslikult kaduma läinud. :( Üritan asja uurida, seniks kättesaamatu!
Ei leidnud. Nullpunktist leidsime ainult kase külge seotud võrgu räbalad aga kas need üldse asjaga seotud olid ei tea.
Vastuseks Lassie küsimusele:
Kahtlustan, et põrgus on kehvalt köetud katlal ka tugevam kandev pind praegu, kui Mädajärve soojal mudamülkal paksu lumekihi all. :D Ekstreemsused on garanteeritud. Vähemalt veel AD 2012.