Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Soodevahe küla on peaasjalikut tuntud omapärase, ning peaasjalikult illegaalse pilpaküla tõttu. Tänaseks on küll hakanud see omaalgatuslik suvilarajoon "lagunema". Ametliku suvilarajooni ei ole Soodevahe külas kunagi eksisteerinud. Nõukogude ajal sõlminud toonane Sommerlingi sovhoos Dvigateli tehasega lepingu, mille järgi sõjatehase töötajad said töökoha lähedale kapsamaatüki. Sinna anti aiamaad, kuhu ei tohtinud panna midagi rohkemat kui üheaastaseid aedvilju. Piirkonnas puudub küll elektri ja veevärk, kuid sellegi poolest elatakse seal ka aastaringselt. Päästeametis on Soodevahe külas asuv pilpaküla tuntud tihedate tulekahjude poolest.
Aare ise on nagu aare ikka, sisaldab igasugu nänni ja logiraamatut. Leidjad peaksid aarde tagasipanekul hoolikad olema, ning veenduma, et aare ka jääb, sinna kuhu ta pandi.
Üldiselt on aare allapoole igasugust arvestust.
Vihje: Mine nulli, vaata üles.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: soovitan (6), lumega_leitav (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2A5QX
Logiteadete statistika: 194 (94,2%) 12 4 0 0 0 0 Kokku: 210
Lõpuks avanes võimalus ja tahtmine siia tulla. Ajasime gesõbrad välja ja panime nimed kirja. Tänud
Krissu küsis mingi päev, et kas tahame seda aaret logima tulla. Loomulikult tahame. Kuna Mai otsustas siiski ülikooli sisseastumise vestluse ettevalmistamise kasuks, siis võtsin auto ja läksin üksi. Ei julgenud autot teeäärde jätta, ning sain "parkida" umbes kilpmeetri kaugusele. :D Kohapeal oli kamp neljaliikmeline - mina, Sven, Krissu ja Dauno. Kahlakad jalga ja sisse. Õnneks Sven läks ees ja sai kõik ämblikuvõrgud endale :D Auto juurde tagasi viidi teise autoga, sest ma oli ainuke kes nii kaugele parkis :D Aitäh!
Kaupo peesitas soojas autos, ma läksin logima. Õnneks olid lemmikgeojalanõud jalas, aga nendest ei piisanud. Selle aasta esimene suplus saigi tehtud. Vesi mulle külm, tarmoxy-le kindlasti liiga kuum.
Millegipärast arvasin, et saab uisutades kätte, aga eksisin.
Möödudes on ikka veeseisu jälgitud, täna sai lihtsalt ette võetud. Kaua sa kannatad...Pealambi valguses seal tumedas vees paljajalu sulberdades oli küll kummatigi kõhe, aga õnneks teravaid esemeid teekonnal jala alla ei sattunud. Logi sai kirja, elamus pealekauba. Aitäh toreda aarde eest!
Oeh, täna olime siin juba kolmandat korda. Esimesel külastuskorral olime äpud ja kuigi topsi nägime ära, siis isegi ei üritanud kättesaamist. Teine kord oli paar kuud tagasi. Kuid siis oli vesi paar cm üle kummikuääre ja asi jäi katki. Kuigi nüüd vesi oli kõigist kordadest kõige kõrgem, siis oli meie kindel plaan see aare täna ära logida. SalmeS tõmbas Crocsid jalga ja supsti vette. Mida kaugemale, seda külmemaks vesi läks, õnneks mitte sügavamaks. Purk oli omal kohal ja ilusti kuiv. Kui ta lõpuks välja jõudsis, oli meel hea küll, samas selliseid aardeid võiks veel otsida. Tänud aarde eest.
Täna tundus, et veesõiduk oleks vajalik. Kahjuks auto peatumiskohta ka nagu läheduses pole.
Juba mitu aastat kestnud traditsiooni jätkuks otsisime aasta esimesel päeval lähikonnas aardeid. Seekord tegime ka pisut eeltööd, seega olid kummikud igaks juhuks kaasas ja kiire aardeleid tekitas kõigile hea tuju. Aitäh aarde peitjale.
Ühte sellist aga oluliselt pikema kulgemisega aaret olen ma kunagi juba otsinud, Viljandi lähedal. Seega oli juba teada, mida siin teha tuleb. Tsiklisaabastega vee muret ei olnud, kuigi, kui piisavalt pikad jalad on, siis saab ka tossuga hakkama. Ümber pööramine on keerulisem akrobaatika ainult. Aitäh vinge aardekoha eest!
Panin hommikul kummikud autosse ja mõtlesin, et äkki just täna saabub see päev, kui ma siia jõuan. Kohale vurades jäin alguses täitsa vales kohas seisma. Ise veel muhelesin, et nääd, nii madal vesi. Aga kui täpsemalt kaarti vaatasin, tuli veel jupike sõita ja seal juba madala vee üle kurta ei saanud.
Sisse lipsasin "tagantjärele tarkusena" valest otsast. Vesi oli ikka napilt üle kumsa ääre. Vaaaikselt, vaaaikselt vedasin jalgu mudasel pinnal järgi.
Aarde leidmine ei olnud ise muidugi mingi kunsttükk ja ka välja tagasi jalutasin täitsa madala veetasemega. Päris äge koht leitud aardeks, thanks :)
Selle aardega on tegelikult täitsa lugu omaette. Nimelt siis kui olin enda jaoks alles avastanud selle kogu geopeituse maailma. Võtsin mängijate nimekirja ette ja hakkasin kerima lootes leida siis mõnda tuttavat nime, kes ka sama hobiga tegelevad. Ikka paar kolm korda sai läbi kerida ja silme eest võttis juba virvendama. Kogu otsingu peale suutsin vaid käputäie nimesid leida, kes kõik juba aastaid mitteaktiivsed olid olnud. Üheks nendest oli siis Kristjan. Klassivend kellega sai ka samat ühikatuba jagatud. Igastahes vahepeal on palju vett merre voolanud ja pea paarkümmend aastat möödunud. Võtsin siiski südameasjaks see asjandus üles otsida. Aga aeg muudkui möödus ja kuidagi ei jäänud marsuudile. Ja nagu ka aru sain ei ole tegemist lihtsalt draivinn/checkinn tüüpi aardega. Täna aga juhtus nii et olin siinkandis asjatamas ja just paari tunni jagu ajabuffrit. Kuiva suvepõua magasin maha ja samuti ka talvise jääaja. Ja kuna ei olnud üldsegi plaanis siia täna tulla vaid tekkis poolkogemata vaba aeg. Siis olin täielikult ettevalmistamata teksapüks ja kingas. Kui juba siin olin, siis otsustasin vähemalt olukorda hinnata, mis järgmine kord vaja kaasa võtta. Aga geopeitur on ju jonnakas ja sihikindel. Kui juba asi silme ees on siis hakkab pea igasugu teooriaid genereerima. Nii ma seal siis spagaaditasin ja hoidsin hinge kinni et jalg ei libiseks. Ai sa va kurja kuidas kogu see tegevus seljale hakkas. Nagu täitsa vanainimene. Veetase läks järjest sügavamaks ja hark järjest laiemaks 8D. Keskkoht hakkas juba kärisema ja Kuna sealt keskelt enam edasi minna ei tahtnud oli nüüd ees kõige keerukam trikk. Kohapeal ringi keeramine.... Kui siis lõpuks lapikule maale tagasi hingasin kergendatult. Sirutasin kanget selga ja puusa. Jäin isegi kuivaks, milline kergendus. Peitjale aga tänud ja eks võhandul näeme ;)
Sain Janarilt info, et tavalise kummikuga täiesti tehtav aare. Siiani oli mul see tegemata, sest ei tahtnud vees hulpida. Nüüd siis sai lõpuks kodu lähedal seegi täpp tehtud. Tänud peitjale.
Lugesin eelmisest logist, et siin saab kuivajalaga aarde kätte. Nii ma siis kohale vurasin. Algul lähenesin valest otsast ja mõtlesin, et küll ikka Sander on hea spagaadi tegija. Ma tegin ka paar esimest sammu ja tundsin, et lähen kohe keskelt pooleks. Paistab, et iluvõimlejaks ma ei sobi. Siis proovisin ühest servast natuke edasi uisutada, aga siis hakkas jää ragisema ja tuli kiirelt taganeda. Teiselt poolt lähenemine läks ludinal ja logi sai kirja 23.53 Miks see number oluline on. Mul täna kavas Mikit teha. Tänud aarde eest.
Väga äge koht :) sain kuiva jalaga ilusti käidud kuigi kummikud olid autos aga jalga ei viitsinud panna. Jalad harkis tigusammul ja voilaa tehtud :D
Kummikuta oli küll raske aga ära ma ta tegin. Tänud
Nüüd siis lõpuks ka selle topsi logiraamatus nimi kirjas. Kui palju ma siit üle olen sõitnud, aga kogu aeg on kas lumi või vesi kõrge või mööda sõitvaid autosid palju… ühesõnaga põhjuseid leidub hulgakaupa. Täna siiski otsustasin ära käia. Tänan.
TFTC. No tere taas tagasi! Varustus oli seekord kaasas (mitte et sellest väga abi olnuks) ja sai siis käidud seal (või no kas seda käimiseks saab otseses mõttes nimetadagi) Aitäh. Nalja sai igatahes.
Tavaliselt ma aaretele eriti eeltööd ei tee aga selle karbi puhul jäid mulle erksalt meelde Britti suvised vallatused. Kinnistus ka mällu et siin koguaeg vesi üle põlvede, seetõttu jäi see aare jääaega ootama. Peaaegu oleks siia varemgi juba tulnud. See oli siis kui ma rändlinnupesa vallutades kraavi kukkusin ja tahtsin märjaks olemist ära kasutada. Tookord oli aga tipptund ja ei suutnud piisavalt lähedale parklat leida.
Seega seekord tiirutama ei hakanud vaid jätsime masina bussipeatusesse korraliku jalutustee kaugusele. Kohale jõudes oli olukord paljulubav aga luugi juurde jõudes hakkas vaikselt praksumine pihta juba. Sisse pugedes hakkas jää igalt poolt pingeid välja laskma ja kohalik akustika võimendas neid praksatusi kuulmekile taluvuse piirini ning esialgu tundus päris õudne. Kui aga ka peale proovihoopi olin veendunud, et jää kannab, liikusin vaikselt edasi. Merilin oli aga vähe kõhkleval seisukohal ja tema järgi jõudmine võttis tsipa aega. Mina aga silmasin läbi selge jää vees elu. Lähemalt uurides selgus et tegemist on väikeste haugidega ja neid oli seal palju, paari meetri peale loendasin neid oma paarkümmend tükki kokku. Sellist haugi parve polnud ma elus varem kunagi näinud ja oli elamus omaette. Seni kuni mina kaladega päikesejänkut mängisin, jõudis ka Merilin urgu pugeda. Mõni hetk hiljem hakkas hull, ragin, plagin ja pladin pihta. Merilin otsustas kandevõime testimiskohas talisuplusele minna. Kiiresti oli ta urust väljas tagasi ja tema tagasi meelitamine tundus mõttetu ettevõtmisena. Kiirelt panin nimed kirja ja asusin taanduma. See polnudki enam nii lihtne, keegi oli ju tee ära lõiganud. Ei jäänud muud üle kui tuli välja pugemiseks vähe improviseerida. Kas just stiilipuhtalt, aga välja ma sain.
Täitsa mõnus elamus, kahju ainult et selle eest tuli märgade papudega maksta.
Otsus siia tulla sündis jooksvalt tuuri käigus ja logimiseks vajalik varustus oli muidugi koju ununenud. Lootsime, et külmakraadide tõttu saab ka ilma ning peale Liber Abacit tundus juba kõik peaalaspidigi tehtav. Silver läks ees, jää andis alguses küll pisut järele, kuid siiski kandis. Et kandevõimet testida, lõi Silver jäässe mõned praod sisse, vett immitses pisut pinnale, aga jätkuvalt tundus, et kannab. Kandiski, kuni ma jõudsin kohani, kus kandevõimet oli testitud :D Siis lõi kõik ümberringi raginast kajama, pind jalge all vajus ja elu käis silme eest läbi. Tegelikult polnud midagi hullu, veetase oli madal ja ainult jalad said korraks talisupeldud. Loobusin edasiste eredate kogemuste vältimiseks aardeni minekust ning põgenesin tagasi kandvamale pinnale. Silver vormistas leiu lõpuni ja pääses tänu stiilipuhtale esitusele kuiva jalaga tulema. Vahva seiklus oli, halbu mälestusi ei jää :D Aitäh!
Helduril oli abivahend kaasas ja nii see logi kirja sai. Tänud peitjale.
Ma ju teadsin mis mind ees ootab.Autos puudus vastav varustus kuid hirmsasti oli vaja logida.Vaatasin va sunnik paistab sääl.Aga pole probleemi..... käin ära kui ämblikmees toru seina klammerdunult.Umbes pool meetrit olin edukas siis komistasin ning olin käpuli vees.No enam polnud probleemi jalutasin kohale ja kritseldasin nime raamatusse.Edasine sõit kulges varbaid soojendades ning kerges solgihõngus.Täname oli tore.Soovitan
Lühidalt: Kleidiga võetav aare! Muidugi, mida lühem kleit, seda parem.
Pikemalt: Jõudsin taas kohale, tõmbasin kummikud jalga ja läksin uudistama. Esimene vaatepilt ei olnud kuigi julgustav - vett oli küll ja rohkemgi. Läksin uudistasin teiselt poolt. Ei tea, kas ma ootasin, et teisel pool ei ole vett? Igatahes oli minu kurvastuseks teisel pool seis sama...või peaaegu sama...ja äkki paistis põhi...ja äkki tundus, et see põhi on ju siinsamas. Nii! Nüüd kõik asjad ära, vaid pastakas kätte ja vette. Asetasin ühe jala vette ja samal silmapilgul oli kummik vett täis, sest see põhi ei olnudki ikkagi nii siinsamas kui eelnevalt tundus. Automaatselt järgnes ka teine jalg vette. Lisaks sellele, et põhi oli sügavam kui eeldasin, oli ka kleit pikem kui vaja. Niisiis hoidsin ühe käega kleidisaba üleval ja teise käega toetasin seinale. Lisaks oli mul ju pastakas ka veel kusagil. Ei julgenud kiireid liigutusi teha ja kulgesin ettevaatlikult aarde poole. Mingi aja pärast mõtlesin, et huvitav, kas ma olen juba kohal...või äkki ma olen juba aardest mööda läinud...pole ju lage katsunud... aga siis vaatasin selja taha ja nägin, et ma pole veel kaugeltki poolele maale jõudnud. Jätkasin teekonda ja üritasin rohkem lage ka vaadata ning mingil hetkel paistiski aare. Logimine oli veel eriti keeruline, sest mul oli vaja kahte kätt, aga kleidisaba oli ka vaja üleval hoida. Lisaks oli ka üsna pime, nii et rohkem pidi usaldama oma käsi kui silmi. Igatahes värisevate kätega ma logiraamatusse oma nime kirja sain. Seejärel ei jäänud muud üle, kui sama teed tagasi suunduda. Ikka hästi aeglaselt ja ettevaatlikult. Hingata julgesin ilmselt alles kuival maal tagasi olles :)
See oli ilmselt minu seni kõige emotsionaalsem aarde otsimine. Vist pole vaja lisada, et ma olin ikka päris õnnelik kummikutest vett välja valades. Boonusena sain tasuta SPA-hoolitsuse jalgadele ka ju!
Britt - 265
Aeg: Millalgi peale esimest külastust ja enne teist külastust
Lugesin logisid, kus väideti, et logiti üsna kuiva jalaga ja isegi nägin GC lehel sellist pilti.
Oot, aga ma ju isegi ei vaadanud, milline veetase oli...ja mul on ju kummikud statsionaarselt just sellepärast autos, et kui vaja, saab jalga tõmmata. Mida nad ikka passivad niisama mul autos, peab ikka rakendama neid! Võib-olla saab üldse ilma hakkama. Peab ikka uuesti vaatama minema!
Jõudsin kohale, vaatasin üles, jõudsin järeldusele, et üleval pole midagi ja siis saabus taipamine ... oehhh ... jälle sattusin aarde otsa, mille juurde poleks tulnud mõttesegi minna, kui oleks enne lugenud kirjeldusi ...
Hindasin silmaga vee sügavust, käärisin püksisääred üles ja siirdusin objektile. Kümmekond sammu hiljem selgus, et vähe valesti hindasin, aga siis oli juba hilja ja edasi sai julgema sammuga minna. Tänud peitjale.
Üks ägedamaid ettevõtmisi. Sai täiesti ettevalmistumiseta, jahedal ja sajurohkel perioodil see ette võetud.
Ei ole selline aare mitte esimene. Tagasi ma siia küll ei viitsi tulla. Kui juba siis juba. Tund aega tagasi sain ka just uued geojalanõud, rimisoodukas3,99. Tänud mõnusa värskenduse eest.
Olime õiges kohas, aga kõrgustes märkasime ainult lennukeid. Tekkis üks idee, mis sai kinnitust logisid lugedes. Naaseme kunagi.
Käisin vaatasin üle..ning veendusin, et täna polnud vastavat varustust selle võtmiseks, oleks pidanud mõni nädal varem tulema,siis oleks ilmselt reaalsem olnud. Vapper hiireke siblis ümber aarde, ilmselt valvur. Mis siis ikka, eks teinekord uuesti.
Piilumas sai käidud juba sügisel, aga keegi siis sinna ronida ei soovinud. Nüüd tänu jääle ta kätte saime, väga meeldib antud aarde teostus!
Kunagi käisin luurel ja veendusin algse kujutluse paikapidavuses. Lükkasin edasi. Nüüd tundus paras aeg uuesti kontrollida. Taktika läks täiesti täppi: lihtsalt mine kohale ja logi, ideaalne ajastus. Soodevahe naabruskonnast endast rääkides, miks seal aaret pole? On seal üldse praegu enam midagi vaadata? Küsimused jäävad õhku rippuma. Aitäh peitjatele!
E: küsimused said vastused, aitäh Tunkile kiire reageerimise eest :)
Viimased vihmad olid veetaset niipalju tõstnud, et kummikud olid ohus. Jalad paljaks ja tagasi. Sellise kuuma ilmaga oleks selliseid aardeid tahtnud üle ühe. Tänud!
Kummikud jäid koju ja seega tuli jalad märjaks teha. Veidi libe oli, aga õnnestus püsti jääda. Sellised kohad on otsimiseks igati põnevad. Tänud!
Oi kurja. Algul kõvasti niisama otsimist. Siis vihjete lugemist ja mõttetegevust. Lõpuks siht silme ees, tagasiteel libastusin ja külili põlvini jääkülma vette, riided läbimärjad, kummikutes mitu liitrit vett, põlv sinine. Aga siiski tehtud
Jalutasime ringi, vaatasime kõrgusesse - ei midagi. Siis tekkis mõte, kust otsida. Kaasas oli uus huviline, kellel oli sobiv varustus autos. Mõeldud, tehtud ja Margot läks aarde jahile. Teekond oli pikk ja äpardusi ikka juhtub. Tulemuseks oli Margot külili maas aga pürgis ikka edasi sihini. Aare leitud ja tõi teistelegi näidata. Tagasipanek läks juba kiiremini. Tõeliselt huvitav peidukoht ja nalja sai palju.
Hea on tiimis omada erineva kaalu- ja pikkuseklassi esindajaid, kergkaallane oli siin vägagi kasuks :) Tänud, lahe aare.
Alguses hakkasin ennast kiruma, et miks ma siis ühtegi abivahendit kaasa ei võtnud. Läksin autosse, võtsin aega järgimõtlemiseks ja läksin tekkinud ideed kontrollima. Aitäh, mõnus koht!
Loll on loll olla. :D Kui oleks võimalus antud, siis oleksin vist kogu tee üles kaevanud. :D Õnneks asi selleni ei läinud. Väga lahe aare! Suured, suured tänud peitjale! :)
Pool teed läks libedalt, siis äkitsi praksus miski jalge all. Kummikud päästsid ja aare õnnelikult käes. Huvitav koht. Tänud peitjale!
Õige varustuseta ei ahvatlenud kohe üldse see järgiminek.
Kottpimedas polnud siin just kõige toredam, aga õnneks läks kiirelt. Kerge klaustrofoobia käis ka asja juurde. Aitäh, tagasi enam ei taha.
Jälle uue kogemuse võrra rikkam :) Mida kõike geopeiturid välja ei mõtle-igatahes oli lahe!
Siin sain oma uusi kummikuid testida. Täitsa mõnusad on. Tänud peitjale!
Kui kiviajal lasid mehed naised enne koopasse, et juhul kui seal peaks pesitsema mõni ohtlik elukas, hirmutab naine selle eluka lihtsalt ära, siis selline käitumiskultuur kehtib tegelikult ka tänapäeval :D Tegelt olid mul lihtsalt ettenägelikult kummikud jalas, aga poolel teel tundsin, kuidas parem jalg kuidagi külmaks ja märjaks tõmbus. Muidugi ei tähendanud see missiooni katkestamist, vaid ikka võiduka lõpuni ja nimed kirja. Siinkohal tänan aarde peitjat, et ma oma jalavarjud ära testida sain ja need nn kasutuskõlbmatuks võin lugeda. Parem kodu lähedal kui keset rabaretke :) Aitäh!
Nagu džentelmenile kohane, siis parkisin auto teeäärde ja saatsin Kati logima.
Tegelikult olid tal lihtsalt sobivamad jalanõud.
Eelnevalt lugedes vajalike abivahendite kohta mõtlesin siiski minna ja vaadata üle ilma abivahendideta. Sai ka ilma ning kuna eeltöö oli tehtud siis kiire logimine :)
Esimesel märtsil sai seda aaret noolitud aga jäi see järgmiseks korraks,siis kui palavam on.Nii saigi täna uuesti.Pähh,abivahendid on nõrkadele,mõtlesin ja logisin. Tänud peitjale.
Hea et abivahend autos oli, tundub et need peavadki pagasnikus olema.
Aare jäi seekord kättesaamatuks kuna polnud vajalikke abivahendeid kaasas, varsti uuesti :)
Seda aaret olen varem korduvalt otsimas käinud, aga siis polnud ilm või varustus sobilik. Praegu kõik klappis ja sain nime kirja. Aitäh peitjale.
Kohapeal selgus, et eelmine ekipaaz oli veendunud, et jää veel ei kanna. Ei hakanud nende tulemust üle kontrollima.
Alguses olin vähe nõutu, aga peale väikest mõtlemist hammustasin koha lahti. Muhe peidukas, meeldis, aitäh.
Seisin nullis ja vahtisin üles, et misasja! Siis jagasin matsu ära, abivahendid olid mul õnneks kaasas, see, et nad tiba katki, andis alles poolel teel tunda aga kätte ma pidin ta saama, tänud siia juhatamast! Hiljem proovisin A6 soojapuhurite ja istmesoojendi võimsust, sai hindeks 5! Täis sai minu 800 aaret, juhhuuu!
Maastikuhinnang ei tundunud kutsuv, aga Mikk otsustas proovida. Ootasime autos, kuni ta nulli üles leiab ja üles vahtima hakkab. Mingi aja pärast oli näha, et null sai leitud, õnneks ei vajanud van Damme jäljendaja logimise juures abivahendeid. Aitäh!
Jalgratas ei osutunud kõige sobilikumaks abivahendiks, aga ega sellepärast kohe põnnama või lüüa. Kõik mõõdud klappisid täpselt nii, et märjaks sai vaid turi, seda siis 3.0 väärilise pingutuse tõttu. Kui keegi koostab parimate vihjete pingerida, saab Soodevahe minu hääle. Seega soovitan. Ja aitäh autoritele.
Selle aardega on nii,et esine kord seisin keset teed ja vaatasin üles.Teine kord läks tuli põlema ja vaatasin jälle üles ning kolmas kord oli abivahend kaasas.Nii see logi kirja saigi.
Sander uuris veidi maad ja kutsus siis mind vaatama, et kuidas tema aardele järgi läheb. Sai kuiva jalaga käidud. Tänud aarde eest.
Kunagi talvel ja külmaga (oi kui hea, et nüüd juba soe on) käisime siis maad kuulamas, et teaksime siia kunagi tagasi tulla.
Ühesõnaga saime logi ilma suurema vaevata kirja ja rõõmsad, et üks punkt jälle roheliseks sai.
PS! Olge seal partidega valvsad, üks soovis mult vist skalpi saada, sest oleks peaaegu vastu pead lennanud :D
Leidsin null koha, aga ei tahtnud seista seal kaua. Kaarel aga haihtus kohe õhus. Vaade oli väga ilus, arvestades et tuli ta kuivalt välja. Tõeline sõdur :D
Katja leidis nulli, aga ühel hetkel kadus Kaarel ära. Geo-rebane Kaarel läks, logis ja tuli tagasi kuivalt ka kummikuteta. Meile kinnitas ta, et sõjasaapad ei pea vett, seega tal vedas, et ei kukkunud, muidu oleks ta sealt ilmselt jalgsi koju läinud :D
Kuna kummareid polnud, muhelesin natuke eemale ja ootasin kui Andres konteineri ära toob ja logima saab hakata :) Peidukas ajas jah, näo naerule. Auto parkimine teeääres tekitas vahepeal korraliku liikluskaose :D (väga nõmedalt kitsas tee + palju rekkasid sõidab seal).
Hää-tuju-aare :D Kummikud kulusid marjaks ära ;)
Kuna abivahendid oli kaasas, mis Peetrile ei sobinud siis pidin mina see olema, kes asja korda ajab ja logimise ära teeb. Kahjuks abivahenditest täielikku abi polnud. Aga õnneks pole ma suhkrust :) Ja moraalne tugi oli ju ka kogu aeg käepärast võtta. Täname!
minul abivahendit polnud, mina pildistasi, targutasin, nuusutasin sügiselõhna ja kuulasin rongimüra - nii see logitud saigi
Leitud juba kunagi varem, aga siis jäi abivahendi puudusel logimata. Lahe kontseptsioon. EVEJ
Käisin, ühte pidi, käisin teistpidi. Lõpuks otsusatasin natuke kaugemalt uurida. Hakkaski silma. Võetud Kleeps "Kiirus pole oluline, respekt on põhiline" Jäetud võtmehoidja.
Suine aeg küll, aga märjaks ei tahtnud saada, hargivahet pikalt venitada kah mitte. Heaks abiliseks osutusid pagasnikus pesitsevad kummikud. Vett oli üksjagu ja eemalt kostev piksekõmin ähvardas lisa tuua. Aare oli igati OK, EVEJ.
Õigesse paika jõudes tundus, et keset sood (ja teed) ei saa ju aaret olla, ent siiski - esmamulje võib olla petlik. Kuigi ilmselt talvel on tõesti selle aarde kättesaamine kergem, tõestab leidmine, et seda on võimalik kätte saada ka keset (sademetevaest) suve. Füüsiliste iseärasuste tõttu sai see ülesanne sooritatud Anna poolt.
V: mänguauto J: täring
Bussiga nr 15 Sõjamäele, sealt 2 km jooksmist nullini ja sama palju tagasi. Aardeni jõudsin nagu (geo)mees, abivahendina kasutades ainult iseennast. Mulle sellised aarded meeldivad, mis katsetavad mingil määral riskide hindamise piire. Seekord läks hästi. Tänan!
Aitäh selle Pilpaküla parimal võimalikul viisil tutvustava aarde eest. Selgus, et mõned pilpad on sääl sellised, kuhu mahub isegi minusugune mehemürakas sisse ära.
Teine meeldiv tõdemus on see, kui oled kodust taibanud kaasa võtta sobivad abivahendid aarde kättesaamiseks. Samu abivahendeid kasutasin ka Ortograafia puhul. Kui päris täpne olla, siis on nad mul kogu aeg kaasas.
Väike värskendav jalutuskäik kell viis hommikul. Tõi meelde oma tegemisi geopeituse algusaastatel.
Kohapeal tuli ka meile, sarnaselt [pekadrip]'iga, deja vu tunne - mitu korda peab ühte ja sama asja leidma :). Tegelikkuses oli see aga õige pisut erinev - siin tervitas meid aardevalvur uss (rästik/nastik/vaskuss - kivide vahele kaduva sabaotsa järgi oli keeruline tuvastada). Muus osas leidsime teist korda "sama" aarde :). Mulle jälle väga meeldis. Tänud peitjale!
Vaadates nullis veidi ringi, oli hetk iseendaga. Täielik deja vu. Nagu oleks sattunud paralleelmaailma, kus olen juba olnud. Igastahes allpool igasugust arvestust oli see aare küll. Kasutusele võetud turvameetmed osutusid asjatuiks ja aardeleid jalutuskäiguks pargis. :) Aitäh teatud mäletuste elustamise eest! Aare korras. EVEJ
Pilpaküla seostub mulle aga kunagi lapsepõlves külastatud pilbastest elamisega, kus üks naisterahvas majandas... kus see aga oli, seda ei mäleta. :(
GPS juhatas keset maanteed, ei tea kas magnettormid või halb õnn, aga seekord see aare jäi meil võtmata.
Sai üks jalutuskäik ette võetud. Väga huvitav koht aarde jaoks :) Tänan peitjat!
Leitud :) Talvel suht keeruline parkida jah, aga plussiks oli see et jalad jäävad kuivaks. Võtsin Verekeskuse külmkapimagneti ja asemele panin Põhja Prefektuuri helkurkleebise "Kiirus pole oluline, respekt on põhiline".
Talv on just sobilik aastaaeg selle aarde leidmiseks. Aare korras, aitäh.
Auto parkimisega oli veidi keeruline aga saime hakkama. Leitud ja logitud. EVEJ Tänud peitjale.
Markko oli see "õnnelik", kes sai aardele järele minna. Minu ülesandeks oli kõrval taskulambiga vehkida ning logi kirja panna
Kummikud olid kaasas. Karl jäi eemale kiibitsema. Algus oli paljutõotav, tundus, et saan kuiva jalaga ligi. Siis selgus, et kummikus on auk, vesi hakkas sisse imbuma ning varvastel hakkas vaikselt külm.
Seejärel läks vesi sügavamaks ja lained hakkasid vaikselt kummikusse sisse lööma. Kuskil poole tee peal küsis Karl, et kas mul pastakas on. Loomulikult mitte, aga selleks hetkeks oli tunne, et kui trumm on läinud mingu ka pulgad. Ehk siis võin aardele järgi minna, tagasi tulla logima ning uuesti edasi-tagasi marssida, et aare oma kohale tagasi panna. Tõstsin tempot ning vett aina vuhises kummikusse.
Kokkuvõttes valasin liitreid vett kummikutest välja ning Karl ohverdas oma sokid mulle.
Mida targemat ikka on kahel noorhärral novembrikuu öösel teha...
Aardepeitjat tänan
Leidsin küll üles, aga logida ei saanud, kuna abivahendit kaasas polnud. Peab teine kord tagasi tulema. Aga peidukoht meeldib. Parim selle juures minu meelest on vihje. Kuna eelmiste logisid ma enamasti eelnevalt ei loe, siis kohta vaadates tekitas see vähemalt minus hämmingut, et no mis mõttes?!
Tänase rattatripi esimene aare siis. Mõtlesin minagi, kuigi teadsin kus aare asub, et miks maastiku raskusaste nii kõrge on. Vastupidiselt eelmisele leidjale oli täna see raskusaste ikka tugevalt üle minu kummikääre, peaaegu põlveni. Käisin ühel pool ja teisel pool ja vaatasin, kust parem, aga igal pool oli väga halvasti. Aga siiski läbi tule ja vee (eriti vee) läksin siiski kohale. Väga vastik oli, aga ära tõin! :) Vastupidiselt minule oli aardega kõik suurepärases korras.
hehe mõtlesingi kodus aerofotot vaadates et kuda see maastik seal keset siledat asfalteed nii kõrge saab olla :) tegelik raskusaste ilmselt kõigub vastavalt ilmale ja aastaajale seal kuskil 1.5 ja 3.5 vahel.. täna oli täpselt paras minu number kummiku jaoks.
Kuna kummikud on suvel alati pagassis, ja koht jääb igapäevasele koduteele, sai kergelt leitud :) V: täring, J: mägra märk
Aare igati kuiv ja korras, Kalle jättis pisut nänni.
http://www.youtube.com/watch?v=_niJxt9zxnE&feature=related