Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Südamekujulise Parika Väikejärve ümber kulgeb jalutamiseks üsna mõnus rada. Järve kaldal on katusealune puhkekoht ka. Ainult telkida ja lõket teha seal ei tohi. Samuti ei tohi aarde leidmiseks maad kaevata. Mustikate valmimise ajal on selles paigas kindlasti rohkem tegevust, kui ainult aarde otsimine.
Meeldivat jalutuskäiku!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: soovitan (8), ilus_vaade (5), lumega_leitav (2), piknikukoht (1), matkarada (1), lastesõbralik (1), kalastuskoht (1), ujumiskoht (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2AJRZ
Logiteadete statistika: 124 (98,4%) 2 5 1 0 0 0 Kokku: 132
Väga mõnus suvine kerge matkake, väikese matkalõuna ja suplusega. Tänud aarde eest!
Ilus ja mõnus laupäev väikeseks uitamiseks kõik koos. Kui aare leitud, sai laua taga ka väikse pikniku peetud. Tänud peitjale!
See oli üks vahva jalutuskäik, väga meeldis. Ja boonuseks mustikad, nagu lubatud. Suured tänud!
Ajasime autole hääled sisse ja läksime aaretejahile. Teise peatuse tegime siin, et teha ring ümber imeilusa Parika Väikejärve ..mina tegin lausa kaks ringi :) :) Oli mõnus jalutuskäik ja mõnus suvepäev, enne auto juurde tagasi jõudmist saime selga ka kõva sahmaka vihma :)
Aitäh siia kutsumast!
Olles tulnud siia kanti uut aaret otsima, siis tekkis mõte ka see jalutuskäik ette võtta ning aare üles otsida. Mõeldud-tehtud. Oli mõnus jalutuskäik ümber kena järve ning vahepeal sai ka aare leitud. Täname siia kutsumast.
Minu pikkade astumiste, varem leidmata ja ääremaa nurkade aarete tuur. Just siia ma plaanisingi jõuda õhtuks, ööseks, hommikuks. Südame kujulise järve äärde. Found it: 19.Jun.2023 17:07 Parika Väikejärve. Astusin reipal sammul aardeni ja tagasi autoni. Tänan. Aare on korras.
Tegime teise pulma-aastapäeva puhul väikestviisi jalutuskäigu ning aasta esimese ujumise. Aare kah logitud. Aitäh!
Uue aasta tervitamiseks tegime väikse matka. Päris mitu seltskonda oli siin sama mõttega ja katsetati ka järvejääd. Minule see mõte üldse ei meeldinud, sest kogu jää oli veekihi all ja pigem võiksid lapsed seda jää peal käimist ikka karta. Rada ümber järve oli väga mõnus. Suutsin kaotada oma viimase autos leidunud pastaka, mis ei tundu just parim enne uueks geoaastaks. Õnneks oli karbis pliiats olemas. Aitäh ilusa jalutuskäigu eest!
Jõudsime just ennem lumetrormi oma matka ära teha :)
Olin minagi üks õnnelikest kes ühele meeldejäävale saunapeole kutse sai. Ja loomulikult lõi ka rabakümbluse plaan silmad särama. Hea, et Tarmol varustus kaasas oli, muidu oleks pidanud parklas lihtsalt kraavipõhja siruli viskuma, kuna see rabajärv oli täna täitsa jääs mis jääs. Tekkis siis ka esimest korda võimalus endile ise jääauk valmistada. Mis see siis ära ei ole, paar kõksu kirvega ja sulpsti sisse. Vähemalt nii arvasin mina. Tegelikkus oli aga miskit muud. Mehed rassisid siis vahetustega ja vahetpidamata pisikese augu kallal ikka päris pikka aega. Kui auk valmis, olid käed lõpuks süldistunud ja riided märjad nii väljast kui seest. Kehagi oli mõnusalt kuumaks köetud, hea et vesi keema ei läinud. Eriti uhke sain veel oma kaasa üle olla, kes samuti julguse kokku võttis ja oma elu esimese sulpsu just siin ära tegi. Kui kehad jälle kubujussiks ära pakitud olid, sai ka selle maagilisele järvele ring peale tehtud ja aaregi üles otsitud.
Tänud.
Leanne plaanis oma sünnipäevapidu ja bronnis meile siia lähistele mõnusa hubase saunamaja. Minule anti ülesandeks siia lähistele mõni raba leida kus saaks ennem lebo pisut matkata ja vette kasta. Ega seal midagi keerulist polegi, tee aga geokaart lahti ja olemas. Kõnnu järvelt sain niipalju targemaks et olenemata et talisuplus on uus rahvussport, siis ikka päris igal pool auku ei pruugi sees olla. Seekord tuli ikka kindla peale välja minna ja tavapärase matkakirve asemel viskasin autosse ka vähe tummisema kirve ja kangi. Kui sünnipäevalaps tahab vette saada, siis ta peab ka vette saama ;D Väikejärv oli ka laheda südame kujuga nagu sünnipäevaks tellitud hehee. Parklas püüdsime veel ühed tulijad kinni et kas nad märkasid et on seal juba auk või mitte. Ja nagu arvata oli siis mitte ning kogu raskevarustus sai kaasa pakitud. Ise endamisi mõtlesin et mis see jääkaan seal ikka on. Võibolla ehk paarkümmend cm. Tegelikkus oli aga palju karmim. Tervelt kolmveerand tundi raiumist ja kangitamist. Kui auk sees mõõtsime jää paksuseks lausa 50cm. Aga seda magusam oli seeeest see kümblus mõnusas rabavees. Naised jõudsid tegelikult vahepeal järvele tiiru peale teha aga läksime nüüd veel ühisele ringile ja vaatasime aarde ka üle. Kõik tipp topp korras. Peitjale tänud siia mõnusa südamejärve juurde kutsumast
Olime kolleegidega ümber selle järve lookleval rajal õhtust jalutuskäiku tegemas. Jooksvalt läbisid kõik osalejad ka tänu sellele aardele geopeituse koolituse :)
Tänud peitjale! Kaunis paik, aare korras
Tulime järve äärde jalutama ja mõtlesin üle pika aja tsekata geopeituse aardeid. Saigi aare üles leitud :)
Ilusal päikeselisel päeval tekkis mõte koertega kuhugi metsa või rappa minna ja lähim ilus koht, mis meelde tuli, oli Parika raba. Käisime seda aaret otsimas/leidmas jaanuari algul, kui lähenemistee oli päris märg ja porine. Nüüd avastasime, et vahepeal on palju korrastustöid tehtud ja hulk hakkepuitu metsa laiali laotatud. Hetkel saab aardeni ja ka ümber järve jalutada kasvõi kingades. Kui natuke kaugemale rappa soov minna, siis ikka kummikuid ka vaja. Aare oli endiselt ilusti omal kohal, logiraamat kuiv.
Imeline jalutuskäik. Väljusime autost tugeva vihma ajal ja lõpetasime täielikus troopikas. Aitäh kohta tutvustamast.
Olen siin isegi ujumas käinud aga tollal oli matkarada kehvemas seisus ja rattaga ei kannatanud ümber järve sõita. Seekord tulin autoga ja jalgsi sai tiir tehtud.
Täna on siin rabas "laulupidu". Mugusid ikka igal sammul. Parklas oli vähemalt 11 autot ja enamus pered väikeste lastega. Wau üks auto tuli veel juurde... Ilm ka super! Aitäh peitjale siia tagasi kutsumast! Polegi ammu käinud siin... Panin aardesse ka suurlinna (Londoni Big Ben) ränduri...
Leitud. Mõnus talvine matk Parikas. Ka talvel on siin imeline loodus. Tänud siia taas toomast.
Väga tore matkarada ja suvel ilus koht. Aaare ise korras ja kuiv. Tänud
Kui kõik on sombune ja hall, siis tasub minna rappa. Seal on alati värve ja ilus loodus. Olime esimest korda selle maalilise järvekese juures. Aardeleid tuli kiirelt, logisime ja matkasime edasi.
Väga mõnus matkarada, kindlasti ujukad ja mustikapang kaasa suvisel ajal ;) Aitäh peitjale!
Exe oli täiega tegudeks valmis, ikkagist pikk ööuni ja autosõit seljataga. Me polnud ainukesed koerajalutajad seal aga päriselt neljakäpalised meil ei kohtunudki. Ma tahtsin puhkemaja sildi juures pilti teha ja üks laps puges laua alt välja suunaga oma seltskonna juurde, et suured koerad rihma otsa võtta. Rohkem me neid ei kohanud, läksime paremale ja kui ringilt tulime ei olnud enam kedagi. Mõnus jalutuskäik hoolimata jahedast ilmast. Aitäh! EVEJ
Sellist rada on ju lausa lust jalutada. Kuna mõne päeva pärast on vaja suurem savikrohvimine teha ja hundinuia on vaja savi sisse panna, et seoks ja ei hakkaks pragunema, siis ma üritasin õõtsiku otsas kõõludes endale nuiapäid varuda. No magusamad pead on ikka seal otse vee servas, kus võid raudselt hea supluse saada. Lähemad juba laste poolt ära korjatud. Siiski sain oma varu kätte ja mõnusa jalutuskäigu kah. Aitäh.
Vaatamata sellele, et väljas oli 31 kraadi kuuma otsustasime peale aardeleidu, ka järvele tiiru peale teha. Isegi vanale matkagurule oli see sellises kuumuses kurnav. Aga aare kuiv ning korras. Täname!
Väga mõnus hommikupoolik! Matkaraja infotahvlid said lemmikuks- Madis ❤ Anna!
Ilus on ikka tõesti Eestimaal. Aitäh juhatamast!
"Eesti 100 aaret" otsides jäi see teele ja jalutasin kohale. Ilus mets ja tore jalutuskäik. Aare korras, aitäh peitjale!
Meile vana hea tuttav koht :) kiirelt leitud ja logitud. EV, jätsime Maxima žetooni.
Laupäevase rabamatkade kaks viimast leidu tulid vähe raskemalt ,kui eelnevad päeva leiud.Eks oli paljudel ka väsimus juba kontides.Üle järve otse lõigates erilist võitu ei saanudki nende ees kes mööda matkarada nullile lähenesid.Nimed kirja ja edasi :)
Retkekaaslased on kõike juba värvikalt kirjeldanud, aitäh!
Viimane aarete paar Parika Väikejärve ning Parika Pühajärve. Ei arvanud, et päeva viimased raba-aarded kujunevad just kõige raskemaks. Km-d olid muidugi ette teada, et 6 ring jälle, nagu päeva alustasime. Selle aarde juurde osad panid üle järve, osad otsustasid metsaraja kasuks, kaasaarvatud mina. See metsarada oli väga mõnus ning polnud mitte väga palju pikem. Väike paus ning suund edasi Parika Pühajärvele. Aitäh peitjale.
Lõikasime üle järve, aga ega me oluliselt kiiremini ei jõudnud kui need kes ringiga tulid. Tänan.
Ilus matkarada kulges aarde suunas. Järve äärde jõudes otsustasime veidi lõigata. Järv oli küll jääs aga jää ja lume vahele jätkus pisavalt märga plöga. Seepärast otsustasid osad meist veidi tagasi pöörduda ja matkarada mööda suunduda ja teine pool jätkas jääd mööda. Päris lõpuni ei riskinud minna, sest kahtlustasime nõrka jääd ja suundusime otse kuivale maale ja teekond jätkus mööda rada. Aarde leid tuli kiirelt ja peagi moodustus leidjaterivi. Aitäh.
Eelnevalt 10,5km käidud, aga olek oli hea. Tee järveni oli kiire ning plaan oli otse üle järve minna. Poolel teel läksid jalajäljed väga vesiseks ning osad pidasid paremaks mööda maad minna. Vahepeal paistis ka jääs kahtlaseid kohti. Ei hakanud riskima ja läksime poole pealt jäält maha. Leid oli kerge ja võtsime suuna Pühakale.
Kulus parasjagu aega uurimiseks enne, kui õigele asjale peale sattusime. Ootasime vist midagi teistsugust. Tänud peitjale!
Väga mõnus astumine, infotahvlite lugemine ja vaikuse kuulamine. Aitäh siia juhatamast!
Selline uhke järv ja matkarada! Tegime tiiru peale. Väga ilus ilm lisas positiivset emotsiooni veelgi. Aitäh.
Ma ütleks ka, et kui ma seda kõike varem oleks teadnud, siis oleks siin kindlasti ammu roheline täpp olnud. Mingi mulje oli jäänud, et kõik need Parika kandi järveaarded on rämedad mudas või soos sahmerdamised ja seetõttu polnud eriti seda aardelehtegi lahti klõpsinud.
Tänase logi siin saan kirja tänu Rohelisele Naisele, mis hommikul ilmus ja tänu sellele ma üldse ennast kodust välja vedasin. Õnneks vabanes ka Ain oma suvetööst kella 1-e aeg, niisiis vedasin ta kaasa tuulduma.
Mul oli mõte teha eelkõige oma plaani st Viljandi ümbruse 7 aaret, pooled pikad multid, hihii. Poolel teel selgus aga, et õnneks saab mees ka 1-e logi siinsega kirja, tal ka leidmata.
Minul oli vanast Statoilist kohvi ja Ainil pirukad, alustasime jalutamist. Kuna ma polnud üldse kodutööd teinud, siis arvasin, et mingi kitsas rajake vast on. Kohapeal aga selgus, et ilus koorega kaetud lai rada, hästi mõnus oli. Järve äär ilusasti korras, piknikulauake, ujumissild, lihtsalt super. Kui ma oleks seda enne teadnud, siis poleks ma selle aardega küll niikaua jokutanud.
Tänud kutsujale ja kaasa tuuldujale, mul oli tore!
Meeldiv suplus rabajärves pealekauba. Väga mõnus vesi. Edukaks leidjaks osutus taas geosilm Kaits. J, EV.
Sellest kujunes soojendusretk Pühajärve aarde matkale. Parklasse jõudes tekkis kerge sarnasus Viru rabaga. Tuli isegi natuke mõtiskleda kuhu oma geomobiil parkida, sest ees oli ohtralt teisigi. Põhjuski selgus üsna pea ja ennekõike olid selleks mustikad. Painutusharjutusi tegevaid ja pühale maale kummardusi tegevaid inimesi olid mõlemad teeääred täis. Oli ka neid kes magasid kärudes, mõni näppis telefoni puhkelaua taga, julgemad aga lustisid järvevees. Metsaalune inimkilked täis ja päike soe. Aarde leidsime kohe ja sättisime end siis vastu veidi raskemale retkele Pühajärvele
Geotuuri 1. päeva 8. leid. Tulime otse Maalilisest üle külmunud raba. Sattusime otse jalgraja ääres olevatele pinkidele, seega kasutasime juhust ja tegime söögipausi. Pärast logimist liikusime Parika Pühajärve suunas.
Elupõline viljandlane, aga Parika kanti polnudki veel jõudnud. Metsaalune oli mustikaid täis ja selg pidi pidevast küürutamisest haigeks jääma. Aarde lähedale jõudes sai natuke varvastega mättaid toksitud kui juba kõlaski "Leidsin!". Väga ilus koht, kaugemalt tulijatele soovitan oma piknik just seal pidada.
Roheliste Rattaretke geotuuri kuues aare
Maikuu on selles mõttes tore kuu, et inimestele pole veel kohale jõudnud, et selle suve ainsad ilusad ilmad on parajasti möödumas. Kujutan ette, et Parika Väikejärve kaunis piknikuplats on jaanipäeva lausvihma ajal puupüsti rahvast täis. 20. mail sai seal aga rahulikult lindude keelt õppida.
Järvistu ja selle ümbrus on aga ehitatud selliselt, et ainus võimalus sealt lahkuda on minna tuldud teed tagasi. Olin Kolga-Jaanist Parika peale keeranud, kuid nüüd, peale selle aarde logimist tuli sõita Veneveresse. Kaarti uurides tundus läbi Tääksi pressida ajuvabalt suur ring, palju mõistlikum paistis olevat valida tundmatu vaevumärgatav lehmarada Parika järvistust põhjas, mida kõikidel kaartidel isegi mitte märgitud polnud. Aga Regio kaart minu Garminis ütles, et kõik on tipp-topp, anna minna. Usaldan Regiot piiritult, sest ta on väga tark. Näiteks teab Regio, et minu maakodu lähedal on olemas metsa sees tee, mille minu vanaisa kord traktoriga 1964. aastal sisse sõitis, kuid peale seda ära oli unustanud, et kust see täpselt läks. Niisiis asusin ma rahulolevana Venevere poole teele ning alguses polnud väga vigagi. Andis sõita isegi minu kitsa linnakummiga.
Kusagil kell pool eimiskit, täpsemalt koordinaatidel 58.536433, 25.806710 kiskus asi huvitavaks. Peale lagunenud talukoha järgnes metsa vahel pikk sirge siht, mis oli katendi iseloomult äravahetamiseni sarnane minu vanaisa poolt 52 aastat tagasi rajatuga. Rattarumm läbistas seda teed nagu nuga võid ja mul oli tunne, et annan otsad. Ärgem unustagem, et kandsin endaga kaasas kogu retkevarustust, magamiskotid, telgid ja värgid kaasa arvatud. Õnneks hakkas sihi lõpus paistma tõus ja midagi heledat, mis lubas kergelt, et ilmselt läheb varsti vähe kuivemaks ja kruusasemaks.
Oh, mis te nüüd! Saatusel olid minuga omad plaanid. Pikk kruusane lõik lõpus tuli aina lähemale ja muutus aina heledamaks kuni läks viimaks sedavõrd eredaks, et hakkas läikimagi. Et mitte öelda haljendama. Ütleme otse välja - ees laius oma kahesaja meetri pikkuselt
ILMATU
SUUR
VEE
MÖLAKAS!
Tulin ratta seljast maha ning veetsin järgmised kümme minutit oma elust sügavas hämmingus. Olin igasuguseid asju oodanud, aga mitte seda, et sõidutee läheb sujuvalt üle jõeks. Venevere tee oli praktiliselt käeulatuses ja mind lahutas sellest see vedel irvitav ollus või alternatiivina vähemalt kümnekilomeetrine ring tuldud teed tagasi. Oma viiskümmend oli juba selja taga, teist sama palju ootas ees. Mida teha?
Esimene eriti totter mõte, mille kohe teoks tegin, oli proovida mölakast täie ajuga läbi sõita, lootes, et vesi ei ole seal eriti sügav. Lootus kustus esimese viie meetriga, kui lained sirutusid pedaalideni ning hakkasid minu kolme päeva ainukesi jalanõusid nilpsama. Hädavaevu sain ühelt teeäärselt veest välja ulatuvalt mättalt tuge.
Põgenesin tagasi kaldale ning olin nüüd järgnevad kümme minutit hõivatud ahastamisega. Seejärel riputasin oma pastlad pakiraami külge ning sumasin koos rattaga vette. Lõppude lõpuks pole tegemist ju üle Soome lahe minekuga. Kui vesi küündib kubemeni, võtan kogu oma 80 kilogrammi kaaluva ratta kukile.
Nii hulluks asi siiski ei läinud. Rühkisin paljajalu läbi jääkülma vee ning minust jäid veepinnale kuullaagrite vahelt välja voolanud õlist vahvad mustrid.
Ülejäänud viiskümmend kilomeetrit laagriplatsini oli kui jalutuskäik pargis.
Teel järve äärde kohtasime hulga jahimehi, kelle erksavärvilisi veste märkasime mitme kilomeetri ulatuses nii tee ääres kui metsa all. Enne aarde juurde jõudmist jalutasime natuke järve ääres ja kuulasime kevadist jää praksumist, mis kohati oli nii tugev, et mõte läks korraks isegi äsja kohatud jahimeestele ja nende tegevusele. Aga aarde leidmisega muret ei olnud, kõik oli korras, täname.
Rada järve ümber oli tõesti mõnus. Kuigi lõket teha ei tohi, siis järve aarde poolses osas oli keegi just lõkke juurest lahkunud ja see tossas veel usinasti. Leiuga oli paras ikaldus, gps keerutas ja kuigi vaatasin päris suurt piirkonda, siis jäigi alguses leidmata. Parika Pühajärve juurest tagasi tulles, ehk teisest suunast saabudes, juhatas aga tehnika ilusasti aardeni. Varasemalt jäi see koht täpselt otsingu piirile ja ei märganud. Tänan kutsumast!
Isegi ei tea, miks siin eelmisel katsel nii pikalt pimesikutasin ega tookord üldse nägijaks saanudki. Aga seda tean küll, et kui otsides ei õnnestu leida, siis tuleb minna peitma. Ehk teisisõnu, mine umbes nulli ja aarde otsimise asemel lihtsalt vaata-mõtle kuhu ise peidaks. Sageli näkkab paremini. Tegelikult ju tavaline taktika, aga millegipärast kipub mõnikord selline lähenemisviis justkui "ära ununema". Ma olin igaks juhuks valmistunud pikemaks ponnistamiseks, aga seekord sai see otsa kiiremini kui kaasa võetud ajutööd soodustav piknikueine :o)
Etteruttavalt võin öelda, et on hea meel mitmes mõttes. Esialgu ei plaaninud Viljandist konksu kirde suunas teha. Panin ikkagist kirja mis aarded seal asuvad "juhuks kui.." Teiseks oli eelmine õhtu ja sama hommik kulgenud väga vaevaliselt ning jätnud ka mõruda maitse suhu ja oli soov koju oma voodisse puhkama jõuda. Kõik sellised ideed suutsin prügikasti saata.
Teel parkimisplatsi poole sõitsin pidevalt ühe auto järgi. Ei lasknud mööda ka. Kiiruseks oli heal juhul 25km/h kenade kruusateede peal. Lõpuks sain aru miks. Peagi oli ees takistus - suur kuusk risti üle tee. Läksin siis vaatama kas pean ümber pöörama ja tagasi sõitma või on muid variante. Mees ja naine väljusid autost. Naine võttis mõõdulindi, mees aga mootorsae ja hakkasid tööle. Läksin appi ja üheskoos oligi üsna pea puult üleliigsed oksad eemaldatud ja tüvi juppideks saetud. Meesterahvas rääkis, et eelmise päeva torm tegi kõva tööd. Näitas sõrmega, et seal, seal ... seal ja seal olid veel paar päeva tagasi suured puud. Nüüd läheb saeb need sobivateks palkideks. Ütles, et saab endale väga head aiapostid. Uuris minu kavatsustest, kas seenele või rappa ja siis lasi mind viisakalt mööda ja rohkem ei kohanud. Tänud neile, oleks ma 5 minutit varem läinud, poleks rappa jõudnudki.
Parklas võtsin kogu vajaliku tavaari kaas, mida vaja võis minna. Kõik söök/jook ehk üleeelmise päeva pirukad, 2 õuna ja pudel jääteed. Kõik navigeerimise jaoks ehk telefon, autonüvi ja akupank. Lisaks muidugi putukatõrje, kummikud, vihmakeep, jope, dressid ja varusokid. Kummikud pidin jalga panema juba 30 meetrit pärast matkaraja algust. Suuremat sorti üleujutus oli seal vist olnud. Terve tee algus oli kaetud mõne cm paksuse kollast värvi libeda savi-muda kihiga. Õnneks see jupp ei olnud pikk aga ei hakanud tenniseid veel seetõttu uuesti jalga ajama. Kummikute oli sel geotripil esimest korda üks probleem. Kõik normaalsed sokid olid otsa saanud ja alles olid vaid spordisokid. Need aga ei tahtnud üldse jalas püsida. Nii nad rullusid koguaeg ümber varvaste kuni loobusin neid koguaeg ümber kanna tõmbamast. Matk teisele poole järve möödus ludinal. Tee oli väga hästi läbitav ja aare ka kiiresti leitav. Sealt sain suunduda edasi peaeesmärgi suunas. Tänud!
Ilm oli liiga ilus, et toas istuda ja nii tekkiski plaan tsikkel jalutama viia. Tsikkel jäi parklasse, ise jalutasin aardeni. Mõnusalt kiiresti jäi õige asi näppu, tagasiteel tegin järves ujumispeatuse. Mõnus oli :) Aitäh peitjale.
Äh, ei saa aru neist kiiretest leidudest minu lootusetu katse eel ja järel :o) Vist peaaegu kaks tundi müttasin siin enne Pühajärve poole suundumist ega suutnud mitte midagi leida. No ei karjunud mulle silma see asi. Pärast tagasiteel sirutasin jalgu ja lasin niisama pilgul ringi käia, ikka häid mõtteid ei tekkinud. Läksin lihtsalt vahelduseks teiselt poolt järve parklasse. Eks tuleb teinekord veel tulla, see on ju tore, sest koht kena. Ka minu tähelepanu köitsid kujukesed infopostidel ja varem sõidutee ääres nähtud vanakooli tankla, mõlemast rohkem juttu allpool Vaimari logis.
Otsustasime, et Parika raba vallutamist alustame siit ning Pühajärvega võrreldes oli siia saamine ikka väga lihtne, mine vaid mööda teerada ja oledki kohal. Eks vahepeal tuli ka natukese kaupa vihma, aga metsa all ei olnud sellest hullu midagi. Edasi võtsime aga suuna põhja poole, mis oli juba natuke tõsisem rabas möllamine.
Aitäh!
Selle aardega algas päeva tõsiseim jõupingutus. Ehkki aardeni viis ümber kauni rabajärve kena matkatee ning aare ise oli kergesti leitav, oli see alguspunktiks pisut nõudlikumale müttamisretkele Parika rabas. Igati looduskaunis koht, aitäh peitjale!
Väga mõnusa matkaraja koos infopostidega on RMK siia rajanud. Jutud on nii legendidest, rabast, taimedest, loomadest ja lindusest ja paljust muust. Lisaks ilus varjualune istumiseks ja pea täies ulatuses laastudest rada.
Tagasiteel kohtasin meest, kes istus ühe infoposti juures ja käes peitel, korrastas postidel olevaid kujukesi, neid pruunist kihist vabastades. Ütles, et tõrvaõliga üleni kuju katmine oli viga, liig ühevärviline on tulemus. Nüüd saavad kujud valgema ilme ja teist sorti puidukaitse peale. Rääkis, et on siinsamas sündinud ja toimetab ikka siinkandis. Küsisin tee ääres kohatud tankla kohta, siis mõtles kaks hetke, et kas oli majandi oma aga vast ikka metskonna oma tankla. Nii äkiline oli selline täiesti tavaline küsimus - no see tankla on siin ju kogu aeg olnud. Umbes nagu Tallinna lennujaam - seisab siin 30 aastat ja keegi ei küsi, kes ehitas ja kelle oma on.
Kui kuulis, et tulen Parika Pühajärve juurest, läks jutt kohe pikemalt lahti. Ah et siuke loodusemees olete, et sellisesse kohta lähete. Sain teada, et Pühajärve äärde on parem minna ida poolt, palju ligem, tema on ka siit, Kõverjärvelt kevadise kooriklumega suuskadel käinud, et eelmine aasta oli siin loendur üleval ja oli 1500 inimest Kõverjärve ääres käinud, et kui ma tahan piirkonna ainust kuklaste pesa näha, siis see on suure tee poole tagasi sõites esimese künka juurest vasakule 30m metsa, kuhu ta selle pesa ise oma kodu lähedalt viis, sest sipelgad hakkasid mesitarudesse tungima ja nüüd on pesa väga kõrgeks kasvanud.
Vaat selline vahva matkake oli täna. Tänud!
Mõnus pühapäevane jalutuskäik. Kuskilt eemalt kostisid ka teiste inimeste hääled, kuid raja peal me nendega kokku ei sattunud.
Mõnus algus tänasele päevale. Otikene arvas, et nüüd võiks koju minna, aga me läksime edasi Pühajärvele. Tänud peitjale.
Kahe nädala taguse ajaga võrreldes oli maastik kaotanud lumekattes, aga kohati võitnud jääkattes. Näiteks Vladislavi juurde jõudsin ma alguses täiesti tahtmatult, külg ees.
Edasi juba tuttavat teed, tuttavlikes oludes (isegi kellaaeg ja seega päikese asukoht oli pea täiesti sama). Lõppu jõudes lugesin aga GPS-ist viimaseid meetreid maha, kui pilku tõstes olingi aardega silmitsi. Taas kord tõestus, et päevad (ja GPS-id) pole vennad. Samuti selgus, et ka peitja ise oli aaret kontrollimas käinud. Vabandan häiret tõstmast ja loodetavasti oli jalutuskäik siiski sama nauditav kui minu korduskülastus :)
Nüüd aga logi kirja ja julgelt edasi, Parika Pühajärvele! Aitäh peitjale!
Kallistasime ikka mõnuga ja aardele see meeldis. Aitäh!
Pärast väikest arupidamist maantee ääres jätsin Bonzo ja Maalilise rahule ja suundusin hoopis Väikejärve äärde. Ilmselt oli otsus õige, sest nagu eelmisegi aarde juures, ei tulnud telefoni abil orienteerumisest suurt midagi välja, kuigi "nullist" 30 meetri ümbruses said kõik kuused kallistatud ja rebaseurud sorgitud. Sellegipoolest oli aga tegu päeva mõnusaima jalutuskäiguga imeilusas ümbruses. Järve päiksepoolses küljes oli lausa metsaalune paljaks sulanud ja roheline sammal jättis täitsa suvise mulje. Siia tulen rõõmuga millalgi uuesti jalutama.
Hakkasin siis mööda rada minema. Ühtäkki avastasin, et olen aardest umbes 300m mööda jalutanud. Ümberpöörd ja tagasi. Leid tuli kiirelt, vahetust ei teinud. Tänan.
Ühedamaks meeldivat meeldivaga sai pikem tiir Parika rabas tehtud.Üle järve ei hakanud minema, supluseks veidi vara. Päeva esimene leid tuli kärmelt ning seejärel suund põhja.
Ei tea, kas asi oli selles, et terve nädal oli olnud lühikese ööunega või... Väsimus murdis igatahes juba siin, aga aarded vajasid ju leidmist. Sellest käigust ilutsevad vasakul jalal kolm suurt sinikat, üks kukkumine oli lausa nii tore, et vesi tungis ka jope alla. Mmmmõnus. Kuskil siinkandis hakkasin ma vist ka "Ma vihkan geopeitust!" korrutama, aga et kohad olid nii ilusad, siis ma pean oma sõnad tagasi võtma :)
Pärast Pingut järgmine sihtmärk. Kui me kruusateelt hetkeks asfaldile saime, oli ikka hea tunne küll, kuid see lõbu sai peagi läbi ning muda jätkus. Pärast muda oli veel paarisajameetri pikkune jäälõik, millel Liis veetis rohkem aega istuli jää peal kui ratta seljas :) Jõudnud matkaraja alguseni, mõtlesime, et aitab naljast. Panime rattad puu külge ning kand ja varvas edasi kuni puhkekohani ning sealt juba aarde juurde. Tee peal oli puu küljes õun. Leid tuli kähku ja vaade järvele oli ilus. Aitäh!
Päeva lõpuks jätsime veel ühe pikema kõndimise. Järve-äärne rada oli ilusasti ära sulanud ja pärast karbi ülesotsimist ei tekkinudki mõtet lühemat teed pidi taga minna. Osoonimürgitus ikka täie raha eest. Järv ise oli veel jääs aga meie eelistasime kindlamat pinda jalge all omada. Auto juurde tagasi jõudes oli kilomeetreid kolm ja pool kogunenud. Veelkord tänud peitjale.
Jäi teele ette :) Saepururada oli natuke libe, aga järv oli kenasti jääs ja me kasutasime ka otseteed. Ja tore oli, sest vaatlusandmetele tuginedes saab nüüd väita, et järves elab hüljes, kes tekitab ilusaid ümmargusi auke :) Karbi leidsime kah üles, gepsu arvates 10 m valest kohast. Aga kõik korras, koht kena ja loodetavasti ei kao see karbike niipea arhiiviriiulitele. Aitüma!
Ilm soosis ja sai valitud otsem tee üle vee.Tänud peitjale.
Meie gepsu nullpunkt oli aardest tublisti kaugemal. Õnneks polnud vajagi edasi minna, sest aare lausa kargas silma.
See aare oli mul kogu aeg teelt kõrvale jäänud.Arvestades praeguseid klimaatilisi tingimusi tundus, et nüüd on õige aeg saabunud.Kahjuks jäi seekord ajanappusel naaber külastamata kuid see ongi põhjuseks, et siia uuesti tagasi tulla.Täielikus vaikuses sai tatsatud mööda matkarada kuni üks hetk tundsin õhus aarde lõhna.Kuna navi oli kuskil taskus ja varem leidnud Merike vudis aga jõudsalt edasi, olin sunnitud hõikama, et ega me möödas pole.Esimene vastus oli loomulikult ei(hahaaa...tuttav tunne?)usaldasin rohkem siiski oma nina ja kraamisin navi taskust välja...nojah...karbike mingi 30m seljataga.Määrisime siis logiraamatut ja võtsime läti raha ning jätsime südamekujulise järve äärde südamekese.Tänud peitjale aarde eest!