Iiripilli

4 juuni 2023 leidis Katri ja Reet [katri]

Nagu paljud teised siinsed logid, algab ka minu oma lausega "Iiripillisaare külastamine on plaanis olnud juba ammu...." Minul siis 2020.aasta algusest kui käisime Matsimäe Simisalu rajal ja vaatasime niisama lähedalasuvate aarete "suurt pilti". Iiripillisaare nimi jäi silma ja külastus plaani võetud, aga no alati tuli midagi vahele. Täna oli täiesti ideaalne päev, hoolimata suurest sääskedega võitlemisest. Preemiaks saime kohtumised suure hulga õitsevate kuldkingapuhmastega, lisaks viimased kullerkupud ja muidu imeline loodus. Tartu poolt tulles keerasime autoga peale Annat Sõmeru külla, kust olime vaadanud valmis üle kanali saamist võimaldava purde. Plaan toimis. Kohapeal tiirutasime natuke ümber nulli, punkt muudkui hüppas, aga tegelikult on see ausõna peidukoht 1.0. Aitäh aarde autorile nii ägedasse kohta juhatamise eest.

6 november 2022 leidis Piret, Mart, Krista jt [ky]

Just nii tore oligi, nagu Krista ja Piret kirjutavad. Peotäis jõhvikaid pidas kevadini vastu, kui alles meenus siin logida:)Suur aitäh peitjale siia kutsumast ja Piretile vahvat matka korraldamast!

6 november 2022 leidis Alla,Külli,Merili, Mesike, Nele, Olja,Piret,Ruslana,Simona,Juss,Kai,Kalmer,Mart,Krista [krista]

Kui mitu aastat me Pireti ja Mardiga oleme Iiripilli saart plaaninud külastada. Nüüd kenal pühapäevasel päeval matk räätsadel sai tehtud. Roosna-Alliku piiritusetehase juurest asusime Pireti ja Mardi juhatusel mööda Kalterbrunni matkarada teele. Huvitavalt lahendatud allikakohad jäid me teele, koos tassikese, labida, reha, istumisaluste ja luuaga. Peagi jõudsime sarapuude vahelt sirge peale Roosna-Alliku soo mändide vahel. Aeg-ajalt napsasime raja äärest mõne jõhvika põske. Julgesti enne Plaamandisaart põikasime üle lageda soo diagonaali talvetee rajale. Iiripilli saarel kulgemine oli igati tore, ainult aarde lähistel tuli üle mõne puu astuda. Päike piilus pilve tagant ja ilm soe. Saarelt maha tulime kõrgesse roogu, mis sai ruttu otsa. Edasi ümbritses meid lihtsalt läbitav madal männik. Mändide all laius pehme lühikese kõrrega vesine heinamaa, sekka jõhvikatega mättaid. Lagedal sool jätkasime kulgemist mööda talveteed õõtsikule jõhvikatega. Enne allikaid käisime korraks ka Roosna-Alliku mõisa kalmistu ja kabeli juurest läbi. Vihma hakkas sadama, kui sättisime endid kojusõidule. Väga tore matkamine erinevatel maastikel soojal sügispäeval. Tänud kaaslastele ja peitjale.

6 november 2022 leidis Yksk6ik ja [sunflower]

See oli me päeva viimane,otsustasime,et kui väga raske jätame pooleli.Tegelikkus oli see,et lausa märgistatud rada viis rabasaarele.Enne aardeleidu kuulsin hääli ja kui aardeni jõudsin siis leidsime Pireti ja kaaslaste sissekande.Tagasiteel kui jalad juba töntsid siis mingi 100m oli natuke raske aga ei midagi hullu.Tänan matkama kutsumast.

6 november 2022 leidis Krissu ja Aive [yksk6ik]

Eelmine õhtu oli mu viimane sõnum kaaslasele, et kas võtame Iiripilli ka ette. Eelnevad rabaaarded aga olid väsitavad, kuid otsustasime proovida. Nii saigi end aardest 1,6 km kaugusele sätitud , mööda päris hästi aimatavat matkarada kohale vantsitud. Täitsa matkasaapaga tehtav. Lihtsalt nii kuiv oli. Piret oli siin juba täna oma matkalistega sissekanded teinud. Vahepealsed u 100 meetrit olid tagasiteel eriti väsitavad aga ülihea meel, et ära käisime. Tänud

6 november 2022 leidis Piret, Mart, Krista, Külli jt [sylli]

Juba ma-ei-tea-mitu-aastat me Kristaga seda aaret oleme plaaninud leidma minna. Vähemalt 5 aastat on olnud ainult plaan. Teostuseni erinevatel põhjustel aga ei jõudnud. Nüüd võtsime kätte ja planeerisime noorte matkaringi matka sinna. Siis ju ometi tuleb kohale jõuda! Ja et ikka matk oleks, siis ikka läbi pikema teekonna läbi raba Roosna-Alliku poolt. Käisime ka eeltööd tegemas ja matka algust vaatamas, siis leidsime sealt väga toreda Roosna-Alliku koolinoorte poolt algatatud Kaltenbrunni matkaraja. Väga lahe! Igal juhul mööda tugevalt sissetallatud matkarada me jõudsime raba servani. Arvatava talitee serva. Ka seal oli tugev rada sees. Ainus mure oli, et see tee ei viinud Iiripilli rabasaareni. Vahepeal tuli otse üle raba minna teise rabateeni. Igal juhul oli täiesti normaalne ilm, ilus sügisene loodus ja raske rada. Tagasitee valisime otse üle raba. Kõige vesisema koha pealt leidsime kellegi telgi ja rajatähise. Samas oli seal ka väga-väga palju jõhvikaid. Igal juhul oli see väga vahva matk aardeni ja tagasi. Kokku 12 km ja üle 5 tunni. Aitäh aarde peitjale!

9 oktoober 2022 leidis Helen, Salme, Indy ja [puutetundlik]

Kui Helen viskas õhku mõtte, et teeks õige mineku Iiripilli ja Saurusesse ning lisaklausel oli, nendeni jõudmiseks on vaja kaasa räätsasid ja kahlakaid, olin plaanile juba enne müüdud kui jõudsin üldse vaadata, kus need aarded meil kaardil asuvad :D. Kohapeal selgus, et räätsasid pole siiski vaja kasutada, raba oli suhteliselt kuiv ning boonusena veel heldelt jõhvikaid täis :). Peale leidu korjasime endile neid kaasa ka päris mitme smuuti jagu; aitäh peitjale põhjuse eest rappa tulla ning kapitaalse teostusega aarde eest.

9 oktoober 2022 leidis Maris, Helen, Salme ja Indy [helen]

Kuldne sügispäev on lausa loodud rabas seiklemiseks ja nii me end täna hommikul Iiripilli poole sättisimegi. Rohelus on juba pea longu tõmmanud ja esimesed sügiskülmad nõgesed mõnusalt krõbisevaks muutnud. Seega sillani jõudmine suuri raskusi ei valmistanud. Indy hüppas kohe kraavi sügavust testima, me kõpsutasime üle toreda purde teisele kaldale. Edasi kohtusime veel ühe üle hüpatava vett täis kraavikesega ja vahetult enne raba ka ühe täiesti kuiva kraaviga. Ja olimegi rabas. Räätsad olid meil ka kaasas ja kogu aeg oli ootus, et millal need ka jalga võiks panna. Aga seekord nad sinna õlale rippuma jäidki, sest vahetult enne rabasaart olev madalam maapind oli täiesti kuiv. Rabasaarele jõudes panime räätsad hoopis metsa alla puhkama ja läbisime väikese võsastunud metsaosa. Palju maha langenud puid sundisid natuke sik-sakitama, kuid aardeleid oli kiire. Kastiga oli kõik parimas korras ja aare ilusti puhas ja kuiv. Kuna päike nii kutsuvalt puude vahelt piilus, siis otsustasime tagasiteel hoopis uut rada katsetada ja ümber rabasaare liikuda. See oli hea valik, sest sattusime tohututele jõhvikamätastele, kus loomulikult peatumata mööduda ei saanud. Eks sai siis natuke vitamiine kaasagi korjatud, seejärel räätsad metsast üles otsitud ja siis juba oma rada mööda tagasi mindud. Tund ja 40 minutit ja olimegi väga rahuolevatena taas auto juures tagasi.
Praegusel aastaajal väga mõnus ja suhteliselt kerge rabamatk. Suur aitäh peitjale!

4 august 2022 leidis Inge ja Marko [markosu]

Aitäh aarde eest!

4 august 2022 leidis Inge, Marko [aunad]

Kui eelmine aare oli elu lihtsaim 3,0, siis see siin osutus elu raskeimaks. Eelkõige on selles süüdi muidugi valesti valitud varustus. Lühikestes pükstes ei ole mõistlik nõgese võssa ronida ja samuti ei ole plätud sobivaimaks jalanõuks selle aarde vallutamisel. Kuigi tõele au andes sai aare sellest hoolimata leitud ja logitud, nii et siiski ka plätudes leitav.

Teekonda alustasime kaardilt välja vaadatud purde juurest, kus saime vereringet ergutava nõgese peksu vastu paljaid sääri. Pajuvõsa vahelt leidsime teise kraavikese ületamiseks sobiva kopratammi ja peagi olimegi esimeses metsaribas, kus mustikad tõsiselt liikumist takistasid.. sinikad ja viimased murakad ka. Peale mugimise hetkesid algas tavaline raba maastik, kus kanarbik ja sookail hoolega paljaid varbaid ja sääri peksid. Mingi hetk jõudsime sobivas suunas kulgevale loomarajale ja elu läks kohe palju kergemaks. Üsna soosaare eel oli veel veidi märjem ala, kus oli kõvasti rohelisi jõhvikaid suurt sügisest saaki ennustamas. Saar ise osutus üllatavalt suureks ja kõrgeks-tugevaks oma suurte põlispuudega, mille all oli hea päiksevarjus liikuda. Aardel on uus korralik pesa, mis juba kaugelt õigesse suunda juhatas.

Tänan peitmast.

3 juuni 2022 leidis Ove [ove]

Tuvastasin kaardilt silla asukoha ja kasutasin seda aardele lähenemiseks. Peale kraaviületust oli vaja veidi võsas ragistada, egasi oli juba lihtne rabamaastik. Aare kenasti omal kohal ja lihtsalt leitav.

31 detsember 2021 leidis Anna & [kallo]

Iiripilli raba ja see aare on sellised, kuhu oleme ammu tahtnud tulla, aga ikka oli seni see käik tegemata. Täna, aasta viimasel päeval oli täitsa sobilik see retk ette võtta, enne kui aasta vahetumist ootama minna. Võtsime meiegi rappamineku ette kohast, kustkaudu on seda teinud paljud enne meid. Kraavi või oja ületus mööda purret, seejärel mööda lagedamat pajupõõsastega ala, seejärel väike metsariba ja siis juba raba ise. Räätsad olid meil küll kaasas, kuid neid alla panna polnudki vajadust. Tagantjärele tarkus, oleks ikka võinud. Kui rabas liikumine sujus ladusalt ja ei mingeid probleeme, siis problemaatiline oli just see lagedam ala, kus kasvasid pajud. Minnes mõnes kohas seal jää krõpsus ning mina vajusin paaris kohas poole sääreni sisse, siis Anna pääses kuivade jalgadega läbi. Tulles aga püüdsin ma valida paremat teed ehk sellist, kus jalad kuivaks jääks. Siin vist kõlbab öelda, et tahtsin kõige paremat, aga läks nagu alati. Sinnani oli kõik hästi, kui äkki käis mul jalge all krõks ning olin vööni sees selles mudases-sogases vees. Ega täpselt ei mäleta, kuidas ma sealt välja sain, aga see käis igatahes väga kiirelt. Sealjuures muidugi ei olnud mul oidu ronida välja ettepoole, vaid ikka tagasi ehk et ikkagi oli vaja nüüd leida sobiv koht, et siit pääseda. Mnjah, proovisin siis 10m paremalt ning... krõks ning taas vööni sees :) Ei oska öelda, mida ma seal siis mõtlesin, aga igatahes olin taas välgukiirusel august väljas, kuid seekord ronisin edasi ehk mina olin pääsenud! :) Pee märg ja mitte üks särg. Saapad vett täis, püksid märjad ning ühtlasi ka telefon mäng, mis oli pükste taskus. See küll kuivas veidi hiljem ära ning mingeid tõrkeid ei ole esinenud.

Nüüd jäi veel õhku küsimus, et kuidas Anna tervelt ja kuivalt sealt päästa. See oli nüüd see koht, kus ta sai räätsasid kasutada. Tõsi, ka nendega sealt üle jää tulles vajus jää ta all mõnevõrra katki, kuid piisavalt kiirelt liikudes tema sisse ei vajunud ning oligi pääsenud. Nüüd tuli veel autoni jõuda, kus kuivad riided juba ootasid.

Mnjah, see oli siis aasta viimane aardeleid, mis täiesti ootamatus kohas võttis ootamatu pöörde. See-eest aga on just need hetked need, mis jäävad pikaks ajaks meelde ning erinevaid mälestusi me ju koguda tahame.

Uuel aastal uue hooga, meie täname!

10 oktoober 2021 kommenteeris Jaanika, Elvis [ullunt]

Kasutasime ära ilusat sügisilma ja käisime talveks vitamiine varumas. Kuna maalapile, kust tavaliselt läbi läksime, on tekkinud eramaa silt, siis küsisime peremehelt luba krundi ületamiseks. Saime lisaks veel ka sõbralikud soovitused kuidas rabas liikuda. Ah ja muuseas ütles, et kui karu näete, siis ärge teda kartke. Ta pidavat seal täitsa "oma mees" olema juba. Rabas oli ilus ja marju kohati niipalju, et mättad lausa punased. Saare "oma meest" ei kohanud, kuid tema tegutsemisjälgi oli märgata piisavalt. Paaril korral ei olnud saarel pesitsevad varesed millegagi rahul ja tegid korralikku lärmi, kuid meile selle põhjus silma ei hakanud. Vahepeal tegime marjakorjamises pausi ja külastasime ka aaret. Saarele sisenesime liiga keskelt. Seal oli karu tegevusest päris palju jälgi. Jalutasime saare tipus oleva peidukani ja tegime sellele väikese kontrolli. Uus peidukoht on kenasti vastu pidanud ja ootab otsijaid iga ilmaga. ​ Olgem siis rabas liikudes igati tähelepanelikud nii looduse kui sealsete asukate suhtes.

31 juuli 2021 kommenteeris Elvis [ullunt]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

31 juuli 2021 kommenteeris Elvis [ullunt]

Alates 31. juulist lõpevad seni mitmes maakonnas kehtinud tuleohtliku aja piirangud.

https://www.rescue.ee/et/uudised/tuleohtliku-aja-hetkeolukord-1082

18 juuli 2021 kommenteeris Elvis [ullunt]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

17 juuli 2021 kommenteeris Elvis [ullunt]

18.juulist 2021 a algab tuleohtlik aeg Ida- ja Lääne-Virumaal, Jõgevamaal ning Järvamaal.

https://www.rescue.ee/et/uudised/paeaesteamet-puehapaeevast-algab-eesti-neljas-maakonnas-tuleohtlik-aeg-1062

20 veebruar 2021 leidis Mikk, Jaanika [silmsirkel]

Päeva teine eesmärk. Kord varem olime ilma kaarti uurimata läheneda proovinud, aga see lõppes juba esimese paarikümne meetriga. Nüüd seadsime samme targemalt ja kanal-kraav said tähistaud rada pidi ületatud. Edasi läks põnevamaks. Mingeid radu polnud, isegi loomajälgi mitte. Lumi oli kohati puusani, madalamates kohtades põlveni ja puuderjas. Iga sügava sammu järel vajus auk kokku. Selg sai märjaks, korralik kardiotrenn tehtud, lõpuks aaregi leitud. Metsa all oli juba väga lihtne liikuda, seal olid ka loomad jälgi teinud. Tagasitee oli pisut kergem. Kindlale tugevale pinnale jõudes läks natuke aega uuesti harjumiseks, umbes nii nagu oleks pikalt uisutanud ja siis jälle saabastesse astunud.

Aitäh, tore seiklus oli!

15 august 2020 kommenteeris Elvis [ullunt]

Viimaseid leidjate logisid lugedes tõdesin,et konteineri peidukoht on tõsiselt kannatada saanud. Kohapeal selgus,et aarde peidukohaks valitud puu pole ajahambale vastu pidanud ja on maha murdunud. Viimased tormid on veel kohta tundmatuseni muutunud. Vana konteineri leidmisel tekkis omalgi probleeme. Aare sai uuendatud vanast peidukohast paar meetrit eemal. Uued koordinaadid 59° 01' 43.6" 25° 38' 7.2".

31 mai 2020 leidis Artur [arturr123]

Ebareaalselt maagiline.

15 august 2019 leidis Kaupo&Liis [luurebuss]

Tee polnud just maailma kõige lühem ja kergem, aga lõpuks selle aarde kätte saime, põõnas maas nagu vana põrsas. Kaupo tegi talle vanakooliteki peale.

15 august 2019 leidis Liis&Kaupo [lepalind]

Seda aaret olen juba mitu aastat vaadanud, aga kordagi pole tegudeni jõudnud. Täna võtsime eesmärgiks ja õnneks siin vihma ei sadanud. Kuna ilm oli kahtlane, siis jope võtsin siiski kaasa, pikki pükse aga ei hakanud panema. Kohe alguses sain aru, et see oli viga, sest kõrvenõgesed kõditasid hästi jalgu. Purre oli üks paremaid, mida näinud olen ja edasine oli lihtne matk mööda rada. Null näitas 10m mujale, aga vaist tõmbas õigesse kohta ja leidsime pikali kukkunud puu ja karbi suvaliselt selle alt. Tegin geokuhja ja hakkasime tagasi kõndima. Tekkis mõte, kas tegemist hiiega pole, võimas mets igatahes.

10 märts 2019 leidis Tessa ja Merle [meteta]

Ei olnud just ahvatlevalt kaunis talveilm ja argised asjatoimetused võtsid sel nädalavahetusel suure osa ajast, aga kaua sa siis ikka asjalik oled ja pealelõunal leidsime end taas metsaservast otsimas mõistlikku lähenemisteed rabale.
Purre oli kaardilt välja otsitud. Tundus täitsa lootustandev, kuigi juba eilse Baskerville´ide koera jälitamise põhjal oli teada, et lume all lirtsub vesi ja laukajää kandvus on juba kahtlane. Jõgi rõõmsalt ületatud, tuli räätsastuda. Ja kohe põõsa taga avaldus muigamapanevalt vesine vaatepilt, kas tõesti sellega meie matk täna piirdub? No, ei loobu nii lihtsalt! Vähegi kõrgemaid kohti otsides ja ojakeste vahelt siksakitades õnnestus üsna kuivade jalgadega metsa alla jõuda, kuigi mitmel korral hüüdsin lapsele, et ära ainult seisma jää, lippa kiiresti üle.
Rabas läks samm juba reipamaks, kuid tõdesime mitmel korral, et saapaga oleks siin ikka paras sumpamine. Enne rabasaart maiustasime jõhvikatega, neid lausa punetas mätastel. Saarel otsustasime esialgu isegi räätsad jalast võtta, aga mida lähemale aardele, seda paksemaks muutus taas lumi. Nullis võttis taas korraks muigama (ja kiruma ka): võsa ja risti-rästi puud paksu lumekihi all.. laps igatahes sättis end ühele palgile istuma ja teatas selgelt tajutava irooniaga, et kaeva kui tahad, ta võib vabalt vaadata ja pilti teha, kuidas ma lund kühveldan.. No, ega ma siin küll nüüd enam ei loobu, muidugi kaevan. Sumpasin ja ukerdasin üritades tuvastada puud, mis võiks meenutada vihjepildil olevat. Oi, kui rõõmus ma selle leiu üle olin. Aare heas korras, konteinerist eemaldasin pisut jääd, aga logiraamat minigripis ok. Aitäh peitjale. Huvitav, miks siia nii harva satutakse, täitsa äge saar.

..

Tund ja kolmveerand hiljem varjume külma tuule käest autosse ja rüüpame kuuma teed. Ja siis läks toredaks. Kõigepealt korraks ehmatan, sest meie kõrval seisab keegi binokliga.. nähes sõbralikku vanahärrat, väljun ja küsimust ootamata selgitan, et me tema postkasti kõrval kurjade mõtetega ei pargi, käisime lihtsalt rabas. Ja nüüd jätkus juttu pikemaks, rabast, kobrastest ja kohalikust eluolust jne. Hakkasime juba lahkuma ja siis läks veel lõbusamaks, sest saabus naabripere. Kuuldes võõraste siinoleku põhjust kargas särtsakas naisterahvas autost välja ja hakkas meid usutlema, kas hullud oleme, sellise ilmaga rabas, kuidas me siia sattusime, mis meid küll sinna ajas, kas laps ka käis jne jne.. lõpuks näitas, kus elab, kutsus külla ja lubas järgmine kord palju otsemat ja lihtsamat teed rabasaarele viia..;)
Hästi vahva oli! Väike väsimus oli nagu peoga pühitud ning rõõmsa tujuga asusime koduteele.

26 september 2017 leidis Heldur [heldur]

Teen logisid korda. Mõnus! Tänud peitjale!

29 märts 2017 leidis Raul [raul59]

Päeval avastasin, et kohe  kiviviske  kaugusel on veel 2 aaret avastamata.

Millegipärast Locus mul neist ühte kuvada ei tahtnud.

Uurisin siis Maaameti kaarti ja otsustasin, et teen õhtul käigu Iiripilli soosaarele.

Sõitsin mööda Moskva mnt. Kurepesa talu juurde ja olin kindel, et saab üle kanali  seal oleva purde kaudu.

Nüüd võin öelda, et ei näinudki seda purret kuna terve  kanali ümbrus lainetas ja ligi ei saanud.

Uurisin siis telefonist pingsalt igasuguseid kaarte lootuses leida mingit alternatiivi.

Kahjuks midagi tarka välja ei võlunud.

Aga otsustasin veel vaadata kaugemalt kus see kanal aheneb ja rohkem mände.

Ja nagu öeldakse, et lootus sureb viimasena ja mättalt mättale hüpates jõudsin kanalini mis keskelt veel jääs.Servad küll mustasid ja peale astuda ei kannatanud.Tänu kobraste maha jäätud atribuutikale õnnestus kanal edukalt ületada.

Edasine oli juba nuusata, sissetallatud ja külmunud rajad suundusid otse rabasaare poole.

Kummaline oli ainult, et kuskil 20 meetrit enne saart oli raba pinnas selline al dente ja pidi ettevaatlikult astuma, et mitte läbi vajuda. 

Põhimõtteliselt oleks selle retke võinud ette võtta ka mõne madalama botikuga.

See saar oli küll vaatamisväärsus oma iidsete tammede, pärnade ja kuuskedega.

Kindlasti on see saar heaks pelgupaigaks ka suuremale osale seal elavatele loomadele.

Kuigi olen selles rabas käinud kordi ja kordi jõhvikal ei olnud siia saarele sattunud.

Aare oli heas korras ja suur tänu peitjale sellise koha näitamise eest.

Tagasitulles tekkis väike viivitus, sest ei saanud kohe mitte jätta korjamata kevadisi jõhvikaid.Loodetavasti nüüd silmanägemine paraneb ja järgnevad aarded tulevad kergemini kätte.

Lõpetuseks peab ütlema, et jälle  leidsin koha kuhu tulen ilmtingimata suvel tagasi.

25 märts 2017 leidis Kristjan ja Mark [kristjant]

Lähenesime Roosna-Allikust loodes asuvate Kiigumõisa allikate poolt. Ei lugenud eelnevatest logidest välja, et aaret varjav puu vahepeal murdunud ja ümber kukkunud on. Ju on see toimunud siis pärast viimast leidu. Aare on aga kindlalt oma eeldatavalt õiges kohas ja ei tohiks probleeme olla. Suur tänu sinna paika juhatamast! Oli tore matk.

22 jaanuar 2017 leidis Raul/Kaspar [kaspar]

Algselt oli plaan läheneda Roosna-Alliku poolt, aga nagu ikka on kombeks plaanidel muutuda. Leidsime sobiliku lähenemistee Kurepesa juurest. Jätsime auto maha ja peagi olime purde ületanud. Edasi oli lihtne, kand ja varvas viisid mööda loomaradu kiirelt kohale. Jälgi vedeles igalpool aga jälgede omanikke ei paistnud seekord kuskilt. Aare korras, aitäh kutsumast :)

12 juuni 2016 leidis Tiia,Einar [pagarid]

Kanalist saab isegi kahest kohast kuiva jalaga üle. Soo ei ole ka momendil märg, murakad alles õitsevad ja neid tuleb palju. Üle soo viib vaevumärgatav ATV jälg. Tagasiteel leidsime värske põdramullika skeleti. Aitäh.

6 veebruar 2016 leidis Karl, Kalmer ja Tanel [zdrk]

Kodus arvutis on juba aastast 2013 kopitamas üks Notepadi fail "Iiripilli", mis sisaldab koordinaate kus asub väljavaadatud sild. Arvatavasti minu kõige kauem kasutuna seisnud geoinfo. Alles nüüd 3 aastat hiljem sain asuda eeltöö võlusid realiseerima. Esimene tee mida mööda proovisin läheneda osutus lume all olevaks aga kaardilt oli koheselt näha ka teine variant. Üsna pea oli autol ka sobiv parkimiskoht olemas. Jalanõude osas natukene mõtlesin, kuid otsustasin jalga tõmmata igaks juhuks kummikud. Kraavi juurde jõudes oli sild seal kus ta olema pidi ja oli kaetud paksu mütsiga. Samal ajal kui ma tasakesi eemaldasin sillalt peavarju, testis Kalmer mõne millimeetri paksuse jää pidavust. Teiselpool kallast sain koheselt aru, et kummikud olid ainuõige otsus. Soo peal olev jää oli samuti väga õhuke ja selle all parajalt vett, mida minu talvesaapad poleks talunud. Paraja jalutuskäigu järel olime nullis. Ajasime natuke õiget puud taga ja logisime. Minu päeva peaeesmärk sai selle matkaga täidetud. Tänud!

6 veebruar 2016 leidis Karl, Tanel ja [kalmer]

Leitud. Aitäh!

6 veebruar 2016 leidis Karl, Kalmer ja Tanel [timix]

Väike tagasihoidlik laupäevane geotuur. See aare on seal trassi ääres juba kaua pilku püüdnud, kui siiani pole seda käiku ette võtnud. Eile, kui küsisin Karli käest, mida ta teha tahaks, oli see kohe esimene vastus. Minugi poolest :) Teekond oli enne kaardil valmis vaadatud, nii et kõik läks nagu õlitatult. Veel on väike koorik peal, aga astudes vajus kõik mõnusalt läbi. Aitäh näitamast!

5 aprill 2015 leidis Peeter ja Piia [piuks]

Väga mõnus matk!
Täname juhatamast :)

5 aprill 2015 leidis Piia, Peeter [blondiin]

Natuke ma pidin matkakaaslast julgustama, et vast saab ikka räätsadeta hakkama ja vajadusel saab tagasi ka pöörata. Polnud tarvis teeglikult kumbagi. Juba lähenemise tegi kauniks need tuhanded varese ja kotka vehepeal olevad linnud (äkki lagled)kes kohaliku põldu soetasi ja siis meile oma mass vigurlennuga vaatepilti pakkusid. Alustasime Kurepesa juurest. Tee peale kanaliületust oli toredasti märgistatud. Hiljem mõstsime et märgistatud oli koguni mitu teed ja nendest märgistustest segaduses olles valisime hoopis enda lähenemissuuna, enamuse teest muidugi õõtsus ja kohati ka vajus, aga räätsasid vaja meil ei läinud ja kummikutes olev niiskus sai sinna ikka ise toodetud. Veidi enne rabasaart oli ka veidi mättalt mättale hüppamisega närvkõdi. Saar oli küll suur üllatus ja müstika, suunas meie liikumissuunda alguses aardest eemale justkui soovist ennast tutvustada- Hetkel polnud loomulikult ei sääski ega puulehti ja kogu saar meenutas ennast kui üht vana ja hooldamata parki. Aardekonteiner on kenasti talvitunud, kaupa polnud meil teha. Tagasitee oli sarnane tulekuga, loodetud põtru ja kardetud vihaseid karusid me ei näinud, talvitunud jõhvikaid ka ei kohanud aga sookailud hakkasid juba oma narkootilist uima eritama. Kindlasti soovitame see aarderännak hetkel ettevõtta sest ainsaks ebamugavuseks on praegu omenda hirm ja laiskus. Täname sellise toreda ja huvitava koha tutvustamise eest

29 november 2014 kommenteeris Elvis [ullunt]

Aardega kõik korras. Konteinerisse lisatud geomutt.

3 juuni 2014 leidis Alex [alex]

See on aare, mida olen üritanud kolme aasta jooksul umbes kümme korda otsida. Aga alati on midagi vahele tulnud(kas troopika kuumus, jube palavus või lihtsalt laiskus). Seekord oli esimene katse ka läheneda ja peab tunnistama, et pagana edukalt. Algse lähenemise-parkimise kohal sattusin lingil viidatud härraga jutule ja edasine lähenemine oli nagu parimatel matkaradadel. Tähistused paigas, vaim valmis ja ihu kah...enam-vähem. Mööda väga mõistliku ning tähistatud teed rappa jõudes aga tegelik teekond alles algas...minusuguseid ju maapind neelab ja nagu kiuste...oli ka rabaplätu koju jäänud. Õnneks enam suurt hirmu polnud, kui maajumal mind ligi imes, aga füüsiliselt oli teekond päris raske nii saareni, kui ka tagasi. Ega värske karu käpajälg ja...khmm...essuhunnik ka just ei andnud tiibasi, aga oksad ajasin küll õieli ja kõik pähe tulnud ning meenunud laulud said küll maha röögitud, et loodus väriseks-jookseks "kunni"eest, kes külla tuli. Õnnelik maabumine saarel tähendas aga kohalikele magusat lõikuspidu ja pool liitrit verd jätsin ma sinna küll enne, kui aare silma torkas. Sisemas vaid mõmisesin, et oli mul vaja siia tulla, kuna paari päeva pärast pidime juba plaanitud retkega kohast mööduma, aga mis tehtud, see tehtud. Tunnistan, et polnud see mu esimene rabas käimine, aga raskuselt top kolmes kindlasti...suvel uuesti ei tuleks...vist(isegi Kuresoos oli füüsiliselt lihtsam). Peitja logisi oli raamatus vist pea samapalju kui otsijate omi ja see tekitas küsimusi, et...? Tegelikult on jube hea meel, et tulin...nii kõva?kõrget? tugevat? rabasaart pole mina enne kohanud! Suur, suur tänu sellise uue avastuse eest minu seisukohalt aarde peitjale! Kes ei pilli, see on lihtsalt viripill :P

p.s. tugevamas toitumuses kodanikel soovitan räätsasi...minust jäid ikka väga sügavad jäljed maha...vabandust.

30 märts 2014 leidis Anne ja Kleone [kleone]

Aardele sai lähenetud Roosna-Alliku poolt. Matk rabas oli väsitav, kokku ligi 7 km. Tagasiteel märkasime keset lagedat raba suurt kivi, üllatav oli seda seal näha. Aarde leid kujunes ilma viperusteta.

30 märts 2014 leidis Anne, Kleone [nuffi]

Meie valitud tee kulges läbi metsa ja raba, mis hommikul kandis, tagasiteel enam mitte niiväga aga kuidagi pidime selle täpi roheliseks saama, saime ka, raba oli ilus! Ka meie testisime kummikuid, need pidasid nii väljast kui seest, ei tulnud väljas olev vesi sisse ja kui vesi sees, siis välja ise ei läinud... Hakkas väga huvitama, kuidas peitja sellise vägava puu üles leidis? Tänud!

23 september 2013 leidis vanamuru [vanamuru]

Kodumaakonna aare, millele palju mõeldud, kaarte vaadatud ja eelluuret tehtud. Nüüd on ta siis ka leitud ning logitud. Maa-ametifotol on olemas nii purre kui ka lähenemisteed, kasutasin ka mina neid. Saarel sammusin otse aardeni, läbi metsa. Ei näinud küll ühtegi elavat hinge, kuid uurides jälgi jäi tunne, et ma äkki ei olegi siin üksi ning jäljed ei kuulunud kellegile muule kui huntidele. Kindluse mõttes kontrollisin ennast kohe interneti vahendusel. Nii, et minge parem mitmekesi, saate üksteist julgustada või hoopis hirmutada. Rabas või metsas hunti kohata, see oleks juba saavutus omaette, vähesed on seda kogenud, vaevalt teilgi see õnnestub, kuid mine tea, kuskil kauguses ... Aare väga heas korras, kuiv ja puhas. Kindlasti üks minu raba lemmikutest, suurimad kummadused peitjaile kes viitsivad ja teavad kuhu kutsuda elamusi saama.

3 veebruar 2013 leidis Hannes ja Sass [hpalang1]

Täitsa kahju, et siia nii harva satutakse. KOht on iseenesest äge - vanad pärnad ja igasugust muud kraami - ja teekond ei ole just ka kontimurdev, vähemalt talvisel aal. Silla tuvastasime maa-ameti fotol kenasti ära, aga uskuma jäime ikkagi kaarti. Soojemal aal oleks see ilmselt viga, aga talvel saab üle - mis sest et ametlist jääteed seal pole ega kardetavasti ka tule. Ja kaksiti kraavil olles paistis sild ka kenasti kaugusest. Räätsad alla, minek. Jälgi oli omajagu, aga vanad. Põder, rebane, mingi pisike hiir. Hunti - mkmm. Aga niipalju on psüühika ikkagi nihkes, et põtru viirastus igal pool, sarvilisi ja nudisid. Minnes läksime otse saarele ja ukerdasime seal sis murdunud puude vahel. Pärast tulime otse raba peale, nii oli hoopis lihtsam. Natuke enne lõppu hakkasid lume alt paistma kellegi suusajäljed, need juhatasid ka natuke teed. Ja seni kuni Sass ronis, kuulasin mina rähni kontserti - ainuke hääl lisaks ülelendavatele reaktiividele. Sürr. Tagasiteel jälitasime veel tibakese põtra - isegi tema kepsud oli see koorik veriseks hõõrunud. Ja kui kraavile jõudsime, oli naabri valve käinud ja ära kontrollinud, et kuhu me siis ikka läksime. Sihuke kena pooleteisetunnine jalutamine sai - olge te peitjad tänatud!

20 jaanuar 2013 kommenteeris Jaanika,Elvis [ullunt]

Kontrollreid. Aare OK. Puu kõrvalt avastasime hundijäljed.

9 september 2012 kommenteeris Elvis [ullunt]

Käisin kontrollimas,aardega kõik korras.

29 jaanuar 2012 leidis Margus, Airi ja Maris [max]
Alustasime oma matka küla vahelt. Parkisime auto tee äärde ilusa suure kuuse alla, panime räätsad jalga ja suundusime jõe poole, sinna, kus meie arvates pidi asuma sild. Silda me muidugi sealt ei leidnud. Ees oli lai jõgi. Kuid Pakasetaat oli meie eest hoolitsenud, väljas oli -14 kraadi ja jõevood olid ilusasti kaanetatud. Esialgu toksisime jääd toikaga, mitte ei usalda nii uhke kraavi peale kohe jalaga astuda. Jää oli siiski tugev ja kandis hästi. Edasi polnudki muud muret, kui võtta suund aardele. Metsaviirust läbi jõudnud, leidsime põdra teeraja. Tundus, et ka tema teab, kuspool aare asub, sest astusime ühes suunas. Raba peal oli väga mõnus, lumega kaetult olid kõik veetakistused kadunud, päike soojendas, lumi sätendas. Iiripilli saare juures arvasime, et ei hakkagi puude vahelt trügima, vaid teeme saare ümber ringi ja proovime aarde lähedalt otse minna. Seal saare külje all oli raba alles märg ning kippusime läbi vajuma. Siis saigi suund otse aardele võetud. Saarel oli väga ilus, meelde jäid kõrged lumised puud. Aarde asupaik oli looduse poolt hästi makseeritud, tegime enne ümbruses tiiru, kui miskit tuttavat ja vihjepildile sarnast silma hakkas. Panime logi kirja ja asusime tagasiteele. Seekord juba otse läbi saare. Raba pealt otsisime üles tuttava räätsamaantee. Ja nagu ikka oli see tagasitee palju lühem ja kiirem. Siis veel jõe-kraavi ületus ning nüüd hakkas silma ka sild, seal kusagil kauguses. Lõpetuseks ütleksin, et üha enam ja enam imetlen aarete peitjaid, kes võtavad vaevaks aarde rabasaarele peita. Ei ole ju siia oodata suurt otsijate tungi, kuid seda suurem ja siiram on nende rõõm, kes rabasse kohale jõuavad. Suur-suur tänu peitjale! Mitte miski muu ei oleks meid sellise külmaga soojast toast välja meelitanud.

29 jaanuar 2012 leidis Maris, Margus ja Airi [airce]
Kraadiklaasi vaatamine erilist entusiasmi ei tekitanud, prr nii külm. Aga kui max tiim ütles, et lähme ikkagi - pakkisin end sisse ega tegelenud mõtlemisega. See oli parim otsus.
Sel rabajalutuskäigul sain ka mina lõpuks esmakordselt räätsad jalga ja nendega liikumine oli vähemalt 5 korda kergem, kui ma olin endale ette kujutanud, mis sest, et jalas olid mul veel mitu korda suuremad kummikud, kui mu enda jalanumber. Rabas oli nii mõnus ja nii ilus, et mul tuleb sõnadest puudu. See rahu ja vaikus, soe päike ning lustakad geopeiturid, see on hetk, millest ma ammutasin positiivset energiat lademetes. Minge rappa ! Kiitus peitjale !

17 detsember 2011 leidis Merike & Triin [linnapreili]
Iiripilli ja Ohusilla on 2 aaret, milleni minekut olen pikalt planeerinud/oodanud ja kaaslasi ühinema agiteerinud. Nädala keskel oli teada, et vaba laupäev ja hoolimata eile ilmunud ilmateatest stiilis "taevast tuleb vett erinevates variantsioonides", toimis tehtud agitatsioon ning retk sai ette võetud. Ütlen ausalt, et teatud aardeid ei lähe iial üksinda otsima ning rabad-rabamaastikud on sama kindlad, kuhu vajan seltskonda. Nagu ka Iiripilli. Merike kõndis enesekindlalt ees, mina hüppasin mättalt-mättale ning tõmbasin kummikuid välja või testisin kummiku veekindlust. Läbi õrna lumesaju (lörtsi) jõudsime aardeni ja läbi õrna lumesaju (lörtsi) jõudsime tagasi autoni. Kui läksime oli maa roheline ja kui tagasi oli natuke roheline kuid rohkem valge ;) Õrn lörts sai tagasiteel ristitud "seenelörtsiks" nagu "seenevihm" ;) Nüüd kui Iiripilli leitud, siis Ohusilla aare ootab oma leidmisjärge, kui on vaba aega ning agitatsioon georetk kaaslase osas on positiivne ;);)

17 detsember 2011 leidis Triin ja Merike [mooritz]
Natuke eeltööd kaardiga tegi rabasse kuivalt pääsemise täitsa teostatavaks. Vett oli rohkem enne raba kui rabas.Kuid ka rabas pidi vaatama , et kuhu sa astud. Üks hetk viskasin end põlvili ka , sest jalg jäi lihtsalt rabavaimu haardesse kinni, kuid minu säärikud päästsid mind märjaks saamast. Püsti sain imekiiresti, isegi kindad ,mis maad puutusid, ei jõudnud märjaks saada :). Sadas "seenelörtsi", mis maapinna lõpuks ikka valgeks tegi. Rabamätastel punasid vastu jõhvikad, mida sai siis vahepeal kamaluga haarata ja mõnuga süüa. Metsa alla jõudes tuli jälle ületada suuremaid veetakistusi ja siis varsti oligi otsitav aardepeidik meie ees. Tagasitee tegime huvitavamaks ja läksime veidi teist teed ja kuidagi kiiremini läks see liikumine mööda loomade sissetallatud radu. Võib-olla oli oma osa ka tugeval kaikal, mille rabasaarelt kaasa olime haaranud. Need kaikad ootavad nüüd järgmisi matkalisi silla juures.

11 detsember 2011 kommenteeris Elvis [ullunt]
Aare korras.Konteinerisse tagasi teritaja mis lebas mahalangenud lehtede varjus peidukoha all. Lisatud ka metalliotsijaga leitud kuul samalt rabasaarelt.

8 oktoober 2011 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]
Sõmerus tervitas meid vänge seasita hais, mis võttis seest nõrgaks ja silma veele. Pool kõõksudes vesisel maal, mööda sopast rada astudes võtsime suuna nulli poole. Läbisime väikese metsatuka ja raba. Öine vihm oli ilmselt niigi märja ala veel märjemaks muutnud ja kohati oli selline tunne, et kohe jääb kuskile kinni. Soisele rabasaare servale jõudes taltusime jõhvikamätaste ees - meeletu, kui palju võib olla mõnes kohas neid marju! Osa ahvatlustest rändas kohe suhu ja tagasiteel oli mõte neid kasvõi natukenegi kaasa korjata. Edasi olimegi juba rabasaare servas, kus üle pokude püüdsime kuiva jalaga metsa jõuda. Siis tuli ohoo. Kollimets tundus pigem vana mõisapargi moodi ja igatahes seal elati. Pinnas oli kärssmootoritega kõikjal üles küntud ja tõrudest järgi ainult mütsid. Tegime vahvaid pilte. Aardega läks kähku. Võtsime GC, J: 3 klaasmuna. Tagasitee oli vaevaline ja väsitav, kuid kogu käik vääris vaeva. Oli see ju meie 900s Eestis. Täname!

11 september 2011 kommenteeris Jaanika, Elvis [ullunt]
Aare ok. Konteinerisse sokutatud GC.

26 august 2011 kommenteeris Lauri [algaja]
Kui raske seda sillakest sealt maaameti kaardilt siis leida on ?

25 august 2011 ei leidnud Sirje, Andrea ja Andreas [gpsitu]
Panen mitteleidmse kirja. Mitte, et me oleks aaret nuusutanudki - külast kaugemale me ei saanudki - aga see on juba teine katse leida mingisugunegi aardeni viiv tee. Eelmine kord proovisime Kiigumõisa allikate poolt, aga samuti asjatult. Seekord ei tahtnud kellegi aiast läbi jalutama hakata, teadmata, kas pärast üldse jõge ületada on võimalik.
Aardepeitja võiks anda mingidki juhised, kust on soovitav teekonda alustada. Ja kahtlen sügavalt, kas raskustase ikka on vaid 3. Eelmiste logide põhjal tundub, et pigem 4.

28 mai 2011 leidis Marti, Allan, Leelo [iksid]
Kõige rohkem läks aega, et jõuda veetakistuseni. Edasi läks juba kiiresti. Aitäh rappa kutsumast. Aare korras, evej.

20 veebruar 2011 leidis E ja I [kimmid]
Hommikul sai telekast Tartu Maratoni start ära vaadatud ja ise ka seejärel suusad alla ja oma maratonile mindud. Nägime suurt põtra. Tagasi auto juures kohtasime juba varasematele tuttavaks saanud kohalikku, kellelt kuulsime, et meie eelmise korra hundi hirm polnud asjata. Nimelt oli mõni nädal tagasi samas rabas ühe kohaliku koeraga üksik murdjahunt 1:0 teinud. Õnn kaasa teistele minejatele! V.GC.

5 veebruar 2011 leidis Mari, Siim ja Ants [marx303]
Ka meile algas retk rappa suhtlemisega jutuka kohaliku mehega, kes oli suur Eurospordi fänn. Õnneks saabus peagi Eesti Posti auto ja mehe huvi meie vastu vähenes kohe. Saime suusatamisega algust teha. Minul ja Antsul oli tegemist, et Siimule järele jõuda. Tema sai rabal suht rahulikult uisustiili harrastada. Meie järgnesime tasasel täiskasvanulikul sammul. Nägime palju jälgi ja põtrade hotelle ning sööklaid. Aare oli olemas ja sinna sai pandud gc, mis armastab mägesid. Ma näitasin talle nii Moosese mäge kui Vemdaleni suusamägesid, aga kuna seal sobivas suuruses aardeid ei olnud, siis tuleb mägedesõbrast gc-l nüüd rabasaarega leppida. Vähemalt on ta ümbrusest vähe kõrgemal:) Võtsime tb. Aitäh!

22 jaanuar 2011 kommenteeris Elvis [ullunt]
Ilus päev aarde kontrollimiseks. Suusad alla ja raba poole. Suurt põtra õnnestus näha,leevikesed põllu peal. Üllatuseks avastasin aarde juurest teise suusapaari jälje. Raamatust leidsin Jaanuse logi. Oli jätnud TB ja kaasa haaranud karabiini. Aare OK. Tagasiteel leidsin veel ühe vaevumärgatava suusajälje,arvatavasti Kimmide poolt tehtu. Praegu läheb aardeni kaks suusajälge,algused küll erinevatest kohtadest. Võimalus ilma gps aare leida.

22 jaanuar 2011 leidis Jaanus [t6rvikmees]
Väga mõnus oli suuskadega nulli liikuda ja logida :) Tänan!

16 jaanuar 2011 ei leidnud E ja I [kimmid]
Umbes 50m enne aaret läks väga järsku pimedaks ja nii me otsa ringi keerasime, et mitte huntide kätte jääda :) Suuskadega oli sood ületada päris tore. Kunagi päevavalges uuele katsele.

26 oktoober 2010 leidis Paavo [speedy]
Sai käidud Türil linnas ja vallas mitmele-mitmele hoolealusele isiklikult Medi häirenuputeenust paigaldamas ja pärast seda taas kohustuslik teekond Tartusse ette võetud.
Enne oli aga vaja pärast tasuvat ja kurnavat tööpäeva end veidi tuulutada - paras mülgas tundus meelelahutuseks igati sobiv. Ei rääkinud mina ühegi kohalikuga ega olnud siiani vihjepiltigi vaadanud. Sain kuiva jala, kuid väga higise pea ja seljaga kohale. Enne aardeni jõudmist nägin kampa metssigu endaga paralleelselt müdistamas. Pelgasin lausa pisut, jõulised loomad ikkagi. Õnneks hämarduva metsa all nad midagi hullu korda ei saatnud. Vantsisin autoni tagasi, et kimada uue hiti - Ajaviite - poole.
Aare korras, EVEJ. Aitäh seikluse eest! Nõustun Joonasega (-: Meeldiv on tõdeda, et selliseid aardeid on ka vaja - muidu ju sellisesse kohta ei tammuks. Eriti veel üksi ja hämarduval kellaajal. Ja tervitused eelmistele leidjatele, kelle jaoks see esimene aare oli ning kes sinna ööbima jäid! Vaprad.
http://www.medi.ee

2 oktoober 2010 leidis Rait & Tea [raigu]
Tegemist on meie esimese aardega. Juhendist läks kõrvust mööda nõuanne, et maapinda pole vaja uuristada. Pinnase järgi otsustades ei olnud meie ainsad tähelepanematud otsijad aga seda suurem oli hiljem leidmisrõõm :) EV, J: karabiini

16 august 2010 leidis Lembit [polekala]
Tee viis sõbra juurde Pilistvere kanti ning ei saanud seda retke kuidagi muud moodi planeerida, kui teeäärde jäävaid geopunkte väisates. Esimesena jäi ette Iiripilli. GPS juhatas üksnes ühe kruusateede ristumiskohani ning edasi puudus mul igasugune aimdus, kuidas üle kanali soosaarele kõige paremini saada. Eelnevate logide põhjal oli selge, et kusagil on mingi rada. Tüütasin siis ühte kohalikku tädikest, kes päris täpselt ei teadnud, kuidas soosaarele saab, kuid andis ligikaudse suuna. Igaks juhuks läksin veel ühe talumaja juurde nõu küsima ja seal kohtasin täiesti juhuslikult ühte töökaaslast, kes siis korralikult puust ja punasest ette maalis, kuidas soosaarele saab. Nende juhtnööride järgi oli aardeni minek ilus jalutuskäik va mõned nõgesed, mida ma lühikestes pükstes ja plätades forseerisin. Mõnus jalutuskäik rabas, tänud. EVEJ.

26 juuli 2010 leidis Miki ja Merle [miki]
Teel aarde suunas õnnestus meil kohata todasama isikut, kes aardekirjelduse lingi pildil on. Kes siis lahkesti juhatas, kuskaudu parem läheneda ja kuidas üle vee saab. Edasine oli vaid mõnus jalutuskäik põrgupalavuses. Kuigi vihjest ja vihjepildist ei olnud leidmise hetkel aimugi, tuli aare minutiga kätte.

9 juuli 2010 leidis Joonas [joonas444]
leiukuupäev umbkaudne

8 juuli 2010 leidis Kadri, Sven, Lauri & Hanno [hanno5000]
Ühinen eelkõnelejatega ja veeretan ka kogu süü Lauri kaela.. ;) ..ise tunnistan end süüdi selles, et Kadri sai ka nüüd selle toreda kogemuse osaliseks, kui algul lähed otse maastiku valimata ja pärast naased korraliku rada pidi... :D Aga loomulikult oli see seda väärt ja matk aardeni ning tagasi selles heas seltskonnas oli väga mõnus. Sõime murakaid, saime jalad märjaks ja uudistasime maastiku, mis ei tundunud kuidagi päris raba moodi olevat. Peidukas paljastus ruttu, kuigi kõigil tundus olevat erinev koordinaat. Igatahes oli tore kogemus pärast väsitavat tööpäeva. Tänud!

8 juuli 2010 leidis Lauri, Sven, Hanno, Kadri [pekadrip]
Nüüd siis on selle aarde logidega ka ots lahti tehtud ;) Mingil imelikul põhjusel keegi neljast sel päeval kohalkäinust pole tänaseni loginud siia oma leidu. Täiesti teineteisest sõltumatult ja kokku leppimata. Veider. Mina isiklikult ootasin, et Lauri, kes sai nagu endale õiguse FTF saada, kirjutaks oma muljetest esimesena. Aga jah, kõiges on "süüdi" Lauri. Suur Aitäh!!! talle selle eest! Sest tema hullu idee tulemusena võttis ta meid Viljandist kaasa, tõi pärast tagasi ka ja ise ööbis pärast kuskil Kose lähistel autos, vist. Selle aarde otsimisel, õigem oleks küll öelda aardele lähenemisel, sain esmakordselt tunda seda, mis tähendab läbi võsa aardeni minek ja pärast normaalse inimese kombel tagasi tulla. Seni on kuidagi enamasti õnnestunud paremad lähenemisteed leida ;) Minu kuskile mudasse potsatamine oli naljakas muidugi. Ja kui ma enne kõhklesin, et kas panna tossud või kummikud ja tegin siiski valiku tossude kasuks, siis see juhtum andis kindla veendumuse, et ega kummikustki kasu poleks olnud. Kui just kõrvuni ulatuvate kalamehe säärikutega tegemist poleks. Ja siis polnud enam vahet, kas tee on märjem või kuivem. Raba ise valmistas mulle veidi pettumuse, sest olen pärit ju rabade vahelt ja tüüpilist rabavaadet polnudki. Rabamände oli selleks liiga palju. Aga murakad, mustikad ja eelmise aasta jõhvikad olid head. Seltskond oli mõnus ja aarde juurde jõudsin mina siis kui teistel juba ammu leitud oli. Liikusin väheke ilusama metsaga trajektoori pidi... :-) Siis oli väike mokalaat puu all koos kerge einega ja tagasitee läks kähku juba eelpool mainitud viisakamat rada pidi. Ja enne keskööd nagu niuhti Viljandis tagasi. Kaasasoleva nänni puudumisel EVEJ Aitäh peitjale selle seikluse eest!

8 juuli 2010 leidis Lauri, Kadri, Hanno ja Sven [geokrahv]
Tegelikult on Lauri süüdi, et selle aarde juurde just sellel päeval läksime. Siinkohal süüdlasele suurimad tänud! Meeldiv jalutuskäik vahelduval maastikul. Hästi maitsesid toored murakad. Mulle ongi just toored marjad alati maitsenud. Kadri tegi natuke mustkunsti ka. Ühel hetkel kaotas enda ära. Algaja oli just hetk tagasi sellest trikikohast imekombel üle astunud. Lõpptulemusena olid kõik ikkagi rõõmsad ja teekond võis jätkuda. Aardepaigas tegime pärast leidmist palju jalajälgi ja sõime ära Kadri kaasa võetud võileivad.
Aardesse jätsin hambad ja kuna karp oli üsna tühi, siis asemele midagi ei võtnud. Tänud peitjale seikluse eest!

8 juuli 2010 leidis Kadri, Sven, Hanno, Lauri [algaja]
Mingi piss lõi pähe, et peaks otsima minema. Ja nagu imeväel oli ka Hanno kohe valmis kaasa tulema. Kuna minu start oli Viljandist siis täiesti juhuslikult sain ka Sveni ja Kadri kaasa. Algus oli üsna lihtne, kuna Hanno erinevalt kõikidest teistest taipas eeltööna tehtava sillaotsingu koordinaadi meelde jätta. Sillani läks väga ruttu, umbes meetrises maltsas tallates olime varsti üle silla. Edasi trügisin ma kõige ees. Mingil hetkel oli täielik müstika, sest Kadri kes minu taga kõndis suutis end kuidagimoodi üle põlve kuskile mülkasse poetada. Mina astusin sellest august vist üle, igatahes ei suutnud ma küll aru saada kuidas mina sinna auku ei koperdanud. Edasi oli natuke väiksem kraav ja täisti juhuslikult oli ka seal mingi sillakene. Ülejäänud arvasid, et ju ma ikka elan seal, et nii hästi neid purdeid leian. Siis läks juba tibake märjemaks. Kummikuga ei saanud ma aga üldse sellest aru. Vahepeal panin ka räätsa alla, narr oleks olnud terve tee neid õla peal tassida. Saarekese peale hargnes igaüks oma kõige täpsema GPSi järgi. Mingit olulist võsa ei suutnud ma tuvastada ja üsna ruttu olime ka õige puu juures. Aga siin tegin ma ühe jõleda vea. Nimelt ei suutnud ma peale aardeleidu suud kinni hoida ja sellega oli ka teistel kõigil tuju läinud. No mida sa enam ikka otsid. Seejärel ilmusid kuskilt välja võileivad, mis ka sama ruttu kadusid. Leidsime veel ühe eriti suure prilllaua, mis oli tegelikult üks väga pikk ümberkukkunud puu ja mille loomad oli lihtsalt täis lasknud. Tagasitulek oli tibake lihtsam, kuna mingil müstilisel kombel oli keegi sinna raja sisse tallanud ja seega ei hakanud ma enam end läbi klorofülli murdma. Minnes kohe kindlasti seda rada ei olnud. Või on kellegil hea seletus miks me muidu umbes 100 meetrit kõrval pidime minema ? Teel sinna ja tagasi sõid kõik mingeid nublakaid, mida siis sõltuvalt värvist nimetati kas mustikas või murakas ja vist oli veel mingi nimi neil. Mina ei hakanud end sellest petukaubast häirima. Ei, tegelikult oli täitsa reibas tuiamine. Sven tegi pilte kah ja jäi seepärast teistest maha aegajalt. Tegin ka seekord EVEJ. Kokku läks vist 2 v 3 tundi, ei vaadanud kella.

7 juuli 2010 kommenteeris Elvis [ullunt]
Kordinaatidega tekkis segadus.Õiged kordinaadid on 59° 01' 43,01" 25° 38' 07,00".Vabandan segaduse pärast.

7 juuli 2010 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".