Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Järvamaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Soid ja rabasid on Paide vallas palju, neist üks müstilisemaid oma iidsete pärnadega kaetud rabasaartega on Iiripillisaare raba. Koos Plaamandisaare raba, Mustla, Epu, Prääma soo ja veel paljude Paide vallast juba välja jäävate rabadega asub Iiripilli Epu–Kakerdi soostikus, mis kuulub Eesti kolme suurima sooala hulka.
Vihje: pole
Lingid: http://www.jt.ee/150705/esileht/looduse_lood/20001577.php
Aarde sildid: rabamatk (2), pikem_matk(>1km) (1), marjad (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2BZVM
Logiteadete statistika: 50 (96,2%) 2 15 0 0 0 0 Kokku: 67
Nagu paljud teised siinsed logid, algab ka minu oma lausega "Iiripillisaare külastamine on plaanis olnud juba ammu...." Minul siis 2020.aasta algusest kui käisime Matsimäe Simisalu rajal ja vaatasime niisama lähedalasuvate aarete "suurt pilti". Iiripillisaare nimi jäi silma ja külastus plaani võetud, aga no alati tuli midagi vahele. Täna oli täiesti ideaalne päev, hoolimata suurest sääskedega võitlemisest. Preemiaks saime kohtumised suure hulga õitsevate kuldkingapuhmastega, lisaks viimased kullerkupud ja muidu imeline loodus. Tartu poolt tulles keerasime autoga peale Annat Sõmeru külla, kust olime vaadanud valmis üle kanali saamist võimaldava purde. Plaan toimis. Kohapeal tiirutasime natuke ümber nulli, punkt muudkui hüppas, aga tegelikult on see ausõna peidukoht 1.0. Aitäh aarde autorile nii ägedasse kohta juhatamise eest.
Just nii tore oligi, nagu Krista ja Piret kirjutavad. Peotäis jõhvikaid pidas kevadini vastu, kui alles meenus siin logida:)Suur aitäh peitjale siia kutsumast ja Piretile vahvat matka korraldamast!
Kui mitu aastat me Pireti ja Mardiga oleme Iiripilli saart plaaninud külastada. Nüüd kenal pühapäevasel päeval matk räätsadel sai tehtud. Roosna-Alliku piiritusetehase juurest asusime Pireti ja Mardi juhatusel mööda Kalterbrunni matkarada teele. Huvitavalt lahendatud allikakohad jäid me teele, koos tassikese, labida, reha, istumisaluste ja luuaga. Peagi jõudsime sarapuude vahelt sirge peale Roosna-Alliku soo mändide vahel. Aeg-ajalt napsasime raja äärest mõne jõhvika põske. Julgesti enne Plaamandisaart põikasime üle lageda soo diagonaali talvetee rajale. Iiripilli saarel kulgemine oli igati tore, ainult aarde lähistel tuli üle mõne puu astuda. Päike piilus pilve tagant ja ilm soe. Saarelt maha tulime kõrgesse roogu, mis sai ruttu otsa. Edasi ümbritses meid lihtsalt läbitav madal männik. Mändide all laius pehme lühikese kõrrega vesine heinamaa, sekka jõhvikatega mättaid. Lagedal sool jätkasime kulgemist mööda talveteed õõtsikule jõhvikatega. Enne allikaid käisime korraks ka Roosna-Alliku mõisa kalmistu ja kabeli juurest läbi. Vihma hakkas sadama, kui sättisime endid kojusõidule. Väga tore matkamine erinevatel maastikel soojal sügispäeval. Tänud kaaslastele ja peitjale.
See oli me päeva viimane,otsustasime,et kui väga raske jätame pooleli.Tegelikkus oli see,et lausa märgistatud rada viis rabasaarele.Enne aardeleidu kuulsin hääli ja kui aardeni jõudsin siis leidsime Pireti ja kaaslaste sissekande.Tagasiteel kui jalad juba töntsid siis mingi 100m oli natuke raske aga ei midagi hullu.Tänan matkama kutsumast.
Eelmine õhtu oli mu viimane sõnum kaaslasele, et kas võtame Iiripilli ka ette. Eelnevad rabaaarded aga olid väsitavad, kuid otsustasime proovida. Nii saigi end aardest 1,6 km kaugusele sätitud , mööda päris hästi aimatavat matkarada kohale vantsitud. Täitsa matkasaapaga tehtav. Lihtsalt nii kuiv oli. Piret oli siin juba täna oma matkalistega sissekanded teinud. Vahepealsed u 100 meetrit olid tagasiteel eriti väsitavad aga ülihea meel, et ära käisime. Tänud
Juba ma-ei-tea-mitu-aastat me Kristaga seda aaret oleme plaaninud leidma minna. Vähemalt 5 aastat on olnud ainult plaan. Teostuseni erinevatel põhjustel aga ei jõudnud. Nüüd võtsime kätte ja planeerisime noorte matkaringi matka sinna. Siis ju ometi tuleb kohale jõuda! Ja et ikka matk oleks, siis ikka läbi pikema teekonna läbi raba Roosna-Alliku poolt. Käisime ka eeltööd tegemas ja matka algust vaatamas, siis leidsime sealt väga toreda Roosna-Alliku koolinoorte poolt algatatud Kaltenbrunni matkaraja. Väga lahe! Igal juhul mööda tugevalt sissetallatud matkarada me jõudsime raba servani. Arvatava talitee serva. Ka seal oli tugev rada sees. Ainus mure oli, et see tee ei viinud Iiripilli rabasaareni. Vahepeal tuli otse üle raba minna teise rabateeni. Igal juhul oli täiesti normaalne ilm, ilus sügisene loodus ja raske rada. Tagasitee valisime otse üle raba. Kõige vesisema koha pealt leidsime kellegi telgi ja rajatähise. Samas oli seal ka väga-väga palju jõhvikaid. Igal juhul oli see väga vahva matk aardeni ja tagasi. Kokku 12 km ja üle 5 tunni. Aitäh aarde peitjale!
Kui Helen viskas õhku mõtte, et teeks õige mineku Iiripilli ja Saurusesse ning lisaklausel oli, nendeni jõudmiseks on vaja kaasa räätsasid ja kahlakaid, olin plaanile juba enne müüdud kui jõudsin üldse vaadata, kus need aarded meil kaardil asuvad :D. Kohapeal selgus, et räätsasid pole siiski vaja kasutada, raba oli suhteliselt kuiv ning boonusena veel heldelt jõhvikaid täis :). Peale leidu korjasime endile neid kaasa ka päris mitme smuuti jagu; aitäh peitjale põhjuse eest rappa tulla ning kapitaalse teostusega aarde eest.
Kuldne sügispäev on lausa loodud rabas seiklemiseks ja nii me end täna hommikul Iiripilli poole sättisimegi. Rohelus on juba pea longu tõmmanud ja esimesed sügiskülmad nõgesed mõnusalt krõbisevaks muutnud. Seega sillani jõudmine suuri raskusi ei valmistanud. Indy hüppas kohe kraavi sügavust testima, me kõpsutasime üle toreda purde teisele kaldale. Edasi kohtusime veel ühe üle hüpatava vett täis kraavikesega ja vahetult enne raba ka ühe täiesti kuiva kraaviga. Ja olimegi rabas. Räätsad olid meil ka kaasas ja kogu aeg oli ootus, et millal need ka jalga võiks panna. Aga seekord nad sinna õlale rippuma jäidki, sest vahetult enne rabasaart olev madalam maapind oli täiesti kuiv. Rabasaarele jõudes panime räätsad hoopis metsa alla puhkama ja läbisime väikese võsastunud metsaosa. Palju maha langenud puid sundisid natuke sik-sakitama, kuid aardeleid oli kiire. Kastiga oli kõik parimas korras ja aare ilusti puhas ja kuiv. Kuna päike nii kutsuvalt puude vahelt piilus, siis otsustasime tagasiteel hoopis uut rada katsetada ja ümber rabasaare liikuda. See oli hea valik, sest sattusime tohututele jõhvikamätastele, kus loomulikult peatumata mööduda ei saanud. Eks sai siis natuke vitamiine kaasagi korjatud, seejärel räätsad metsast üles otsitud ja siis juba oma rada mööda tagasi mindud. Tund ja 40 minutit ja olimegi väga rahuolevatena taas auto juures tagasi.
Praegusel aastaajal väga mõnus ja suhteliselt kerge rabamatk. Suur aitäh peitjale!
Kui eelmine aare oli elu lihtsaim 3,0, siis see siin osutus elu raskeimaks. Eelkõige on selles süüdi muidugi valesti valitud varustus. Lühikestes pükstes ei ole mõistlik nõgese võssa ronida ja samuti ei ole plätud sobivaimaks jalanõuks selle aarde vallutamisel. Kuigi tõele au andes sai aare sellest hoolimata leitud ja logitud, nii et siiski ka plätudes leitav.
Teekonda alustasime kaardilt välja vaadatud purde juurest, kus saime vereringet ergutava nõgese peksu vastu paljaid sääri. Pajuvõsa vahelt leidsime teise kraavikese ületamiseks sobiva kopratammi ja peagi olimegi esimeses metsaribas, kus mustikad tõsiselt liikumist takistasid.. sinikad ja viimased murakad ka. Peale mugimise hetkesid algas tavaline raba maastik, kus kanarbik ja sookail hoolega paljaid varbaid ja sääri peksid. Mingi hetk jõudsime sobivas suunas kulgevale loomarajale ja elu läks kohe palju kergemaks. Üsna soosaare eel oli veel veidi märjem ala, kus oli kõvasti rohelisi jõhvikaid suurt sügisest saaki ennustamas. Saar ise osutus üllatavalt suureks ja kõrgeks-tugevaks oma suurte põlispuudega, mille all oli hea päiksevarjus liikuda. Aardel on uus korralik pesa, mis juba kaugelt õigesse suunda juhatas.
Tänan peitmast.
Tuvastasin kaardilt silla asukoha ja kasutasin seda aardele lähenemiseks. Peale kraaviületust oli vaja veidi võsas ragistada, egasi oli juba lihtne rabamaastik. Aare kenasti omal kohal ja lihtsalt leitav.
Iiripilli raba ja see aare on sellised, kuhu oleme ammu tahtnud tulla, aga ikka oli seni see käik tegemata. Täna, aasta viimasel päeval oli täitsa sobilik see retk ette võtta, enne kui aasta vahetumist ootama minna. Võtsime meiegi rappamineku ette kohast, kustkaudu on seda teinud paljud enne meid. Kraavi või oja ületus mööda purret, seejärel mööda lagedamat pajupõõsastega ala, seejärel väike metsariba ja siis juba raba ise. Räätsad olid meil küll kaasas, kuid neid alla panna polnudki vajadust. Tagantjärele tarkus, oleks ikka võinud. Kui rabas liikumine sujus ladusalt ja ei mingeid probleeme, siis problemaatiline oli just see lagedam ala, kus kasvasid pajud. Minnes mõnes kohas seal jää krõpsus ning mina vajusin paaris kohas poole sääreni sisse, siis Anna pääses kuivade jalgadega läbi. Tulles aga püüdsin ma valida paremat teed ehk sellist, kus jalad kuivaks jääks. Siin vist kõlbab öelda, et tahtsin kõige paremat, aga läks nagu alati. Sinnani oli kõik hästi, kui äkki käis mul jalge all krõks ning olin vööni sees selles mudases-sogases vees. Ega täpselt ei mäleta, kuidas ma sealt välja sain, aga see käis igatahes väga kiirelt. Sealjuures muidugi ei olnud mul oidu ronida välja ettepoole, vaid ikka tagasi ehk et ikkagi oli vaja nüüd leida sobiv koht, et siit pääseda. Mnjah, proovisin siis 10m paremalt ning... krõks ning taas vööni sees :) Ei oska öelda, mida ma seal siis mõtlesin, aga igatahes olin taas välgukiirusel august väljas, kuid seekord ronisin edasi ehk mina olin pääsenud! :) Pee märg ja mitte üks särg. Saapad vett täis, püksid märjad ning ühtlasi ka telefon mäng, mis oli pükste taskus. See küll kuivas veidi hiljem ära ning mingeid tõrkeid ei ole esinenud.
Nüüd jäi veel õhku küsimus, et kuidas Anna tervelt ja kuivalt sealt päästa. See oli nüüd see koht, kus ta sai räätsasid kasutada. Tõsi, ka nendega sealt üle jää tulles vajus jää ta all mõnevõrra katki, kuid piisavalt kiirelt liikudes tema sisse ei vajunud ning oligi pääsenud. Nüüd tuli veel autoni jõuda, kus kuivad riided juba ootasid.
Mnjah, see oli siis aasta viimane aardeleid, mis täiesti ootamatus kohas võttis ootamatu pöörde. See-eest aga on just need hetked need, mis jäävad pikaks ajaks meelde ning erinevaid mälestusi me ju koguda tahame.
Uuel aastal uue hooga, meie täname!
Kasutasime ära ilusat sügisilma ja käisime talveks vitamiine varumas. Kuna maalapile, kust tavaliselt läbi läksime, on tekkinud eramaa silt, siis küsisime peremehelt luba krundi ületamiseks. Saime lisaks veel ka sõbralikud soovitused kuidas rabas liikuda. Ah ja muuseas ütles, et kui karu näete, siis ärge teda kartke. Ta pidavat seal täitsa "oma mees" olema juba. Rabas oli ilus ja marju kohati niipalju, et mättad lausa punased. Saare "oma meest" ei kohanud, kuid tema tegutsemisjälgi oli märgata piisavalt. Paaril korral ei olnud saarel pesitsevad varesed millegagi rahul ja tegid korralikku lärmi, kuid meile selle põhjus silma ei hakanud. Vahepeal tegime marjakorjamises pausi ja külastasime ka aaret. Saarele sisenesime liiga keskelt. Seal oli karu tegevusest päris palju jälgi. Jalutasime saare tipus oleva peidukani ja tegime sellele väikese kontrolli. Uus peidukoht on kenasti vastu pidanud ja ootab otsijaid iga ilmaga. Olgem siis rabas liikudes igati tähelepanelikud nii looduse kui sealsete asukate suhtes.
Alates 31. juulist lõpevad seni mitmes maakonnas kehtinud tuleohtliku aja piirangud.
18.juulist 2021 a algab tuleohtlik aeg Ida- ja Lääne-Virumaal, Jõgevamaal ning Järvamaal.
Päeva teine eesmärk. Kord varem olime ilma kaarti uurimata läheneda proovinud, aga see lõppes juba esimese paarikümne meetriga. Nüüd seadsime samme targemalt ja kanal-kraav said tähistaud rada pidi ületatud. Edasi läks põnevamaks. Mingeid radu polnud, isegi loomajälgi mitte. Lumi oli kohati puusani, madalamates kohtades põlveni ja puuderjas. Iga sügava sammu järel vajus auk kokku. Selg sai märjaks, korralik kardiotrenn tehtud, lõpuks aaregi leitud. Metsa all oli juba väga lihtne liikuda, seal olid ka loomad jälgi teinud. Tagasitee oli pisut kergem. Kindlale tugevale pinnale jõudes läks natuke aega uuesti harjumiseks, umbes nii nagu oleks pikalt uisutanud ja siis jälle saabastesse astunud.
Aitäh, tore seiklus oli!
Viimaseid leidjate logisid lugedes tõdesin,et konteineri peidukoht on tõsiselt kannatada saanud. Kohapeal selgus,et aarde peidukohaks valitud puu pole ajahambale vastu pidanud ja on maha murdunud. Viimased tormid on veel kohta tundmatuseni muutunud. Vana konteineri leidmisel tekkis omalgi probleeme. Aare sai uuendatud vanast peidukohast paar meetrit eemal. Uued koordinaadid 59° 01' 43.6" 25° 38' 7.2".
Tee polnud just maailma kõige lühem ja kergem, aga lõpuks selle aarde kätte saime, põõnas maas nagu vana põrsas. Kaupo tegi talle vanakooliteki peale.
Seda aaret olen juba mitu aastat vaadanud, aga kordagi pole tegudeni jõudnud. Täna võtsime eesmärgiks ja õnneks siin vihma ei sadanud. Kuna ilm oli kahtlane, siis jope võtsin siiski kaasa, pikki pükse aga ei hakanud panema. Kohe alguses sain aru, et see oli viga, sest kõrvenõgesed kõditasid hästi jalgu. Purre oli üks paremaid, mida näinud olen ja edasine oli lihtne matk mööda rada. Null näitas 10m mujale, aga vaist tõmbas õigesse kohta ja leidsime pikali kukkunud puu ja karbi suvaliselt selle alt. Tegin geokuhja ja hakkasime tagasi kõndima. Tekkis mõte, kas tegemist hiiega pole, võimas mets igatahes.
Ei olnud just ahvatlevalt kaunis talveilm ja argised asjatoimetused võtsid sel nädalavahetusel suure osa ajast, aga kaua sa siis ikka asjalik oled ja pealelõunal leidsime end taas metsaservast otsimas mõistlikku lähenemisteed rabale.
Purre oli kaardilt välja otsitud. Tundus täitsa lootustandev, kuigi juba eilse Baskerville´ide koera jälitamise põhjal oli teada, et lume all lirtsub vesi ja laukajää kandvus on juba kahtlane. Jõgi rõõmsalt ületatud, tuli räätsastuda. Ja kohe põõsa taga avaldus muigamapanevalt vesine vaatepilt, kas tõesti sellega meie matk täna piirdub? No, ei loobu nii lihtsalt! Vähegi kõrgemaid kohti otsides ja ojakeste vahelt siksakitades õnnestus üsna kuivade jalgadega metsa alla jõuda, kuigi mitmel korral hüüdsin lapsele, et ära ainult seisma jää, lippa kiiresti üle.
Rabas läks samm juba reipamaks, kuid tõdesime mitmel korral, et saapaga oleks siin ikka paras sumpamine. Enne rabasaart maiustasime jõhvikatega, neid lausa punetas mätastel. Saarel otsustasime esialgu isegi räätsad jalast võtta, aga mida lähemale aardele, seda paksemaks muutus taas lumi. Nullis võttis taas korraks muigama (ja kiruma ka): võsa ja risti-rästi puud paksu lumekihi all.. laps igatahes sättis end ühele palgile istuma ja teatas selgelt tajutava irooniaga, et kaeva kui tahad, ta võib vabalt vaadata ja pilti teha, kuidas ma lund kühveldan.. No, ega ma siin küll nüüd enam ei loobu, muidugi kaevan. Sumpasin ja ukerdasin üritades tuvastada puud, mis võiks meenutada vihjepildil olevat. Oi, kui rõõmus ma selle leiu üle olin. Aare heas korras, konteinerist eemaldasin pisut jääd, aga logiraamat minigripis ok. Aitäh peitjale. Huvitav, miks siia nii harva satutakse, täitsa äge saar.
..
Tund ja kolmveerand hiljem varjume külma tuule käest autosse ja rüüpame kuuma teed. Ja siis läks toredaks. Kõigepealt korraks ehmatan, sest meie kõrval seisab keegi binokliga.. nähes sõbralikku vanahärrat, väljun ja küsimust ootamata selgitan, et me tema postkasti kõrval kurjade mõtetega ei pargi, käisime lihtsalt rabas. Ja nüüd jätkus juttu pikemaks, rabast, kobrastest ja kohalikust eluolust jne. Hakkasime juba lahkuma ja siis läks veel lõbusamaks, sest saabus naabripere. Kuuldes võõraste siinoleku põhjust kargas särtsakas naisterahvas autost välja ja hakkas meid usutlema, kas hullud oleme, sellise ilmaga rabas, kuidas me siia sattusime, mis meid küll sinna ajas, kas laps ka käis jne jne.. lõpuks näitas, kus elab, kutsus külla ja lubas järgmine kord palju otsemat ja lihtsamat teed rabasaarele viia..;)
Hästi vahva oli! Väike väsimus oli nagu peoga pühitud ning rõõmsa tujuga asusime koduteele.
Päeval avastasin, et kohe kiviviske kaugusel on veel 2 aaret avastamata.
Millegipärast Locus mul neist ühte kuvada ei tahtnud.
Uurisin siis Maaameti kaarti ja otsustasin, et teen õhtul käigu Iiripilli soosaarele.
Sõitsin mööda Moskva mnt. Kurepesa talu juurde ja olin kindel, et saab üle kanali seal oleva purde kaudu.
Nüüd võin öelda, et ei näinudki seda purret kuna terve kanali ümbrus lainetas ja ligi ei saanud.
Uurisin siis telefonist pingsalt igasuguseid kaarte lootuses leida mingit alternatiivi.
Kahjuks midagi tarka välja ei võlunud.
Aga otsustasin veel vaadata kaugemalt kus see kanal aheneb ja rohkem mände.
Ja nagu öeldakse, et lootus sureb viimasena ja mättalt mättale hüpates jõudsin kanalini mis keskelt veel jääs.Servad küll mustasid ja peale astuda ei kannatanud.Tänu kobraste maha jäätud atribuutikale õnnestus kanal edukalt ületada.
Edasine oli juba nuusata, sissetallatud ja külmunud rajad suundusid otse rabasaare poole.
Kummaline oli ainult, et kuskil 20 meetrit enne saart oli raba pinnas selline al dente ja pidi ettevaatlikult astuma, et mitte läbi vajuda.
Põhimõtteliselt oleks selle retke võinud ette võtta ka mõne madalama botikuga.
See saar oli küll vaatamisväärsus oma iidsete tammede, pärnade ja kuuskedega.
Kindlasti on see saar heaks pelgupaigaks ka suuremale osale seal elavatele loomadele.
Kuigi olen selles rabas käinud kordi ja kordi jõhvikal ei olnud siia saarele sattunud.
Aare oli heas korras ja suur tänu peitjale sellise koha näitamise eest.
Tagasitulles tekkis väike viivitus, sest ei saanud kohe mitte jätta korjamata kevadisi jõhvikaid.Loodetavasti nüüd silmanägemine paraneb ja järgnevad aarded tulevad kergemini kätte.
Lõpetuseks peab ütlema, et jälle leidsin koha kuhu tulen ilmtingimata suvel tagasi.
Lähenesime Roosna-Allikust loodes asuvate Kiigumõisa allikate poolt. Ei lugenud eelnevatest logidest välja, et aaret varjav puu vahepeal murdunud ja ümber kukkunud on. Ju on see toimunud siis pärast viimast leidu. Aare on aga kindlalt oma eeldatavalt õiges kohas ja ei tohiks probleeme olla. Suur tänu sinna paika juhatamast! Oli tore matk.
Algselt oli plaan läheneda Roosna-Alliku poolt, aga nagu ikka on kombeks plaanidel muutuda. Leidsime sobiliku lähenemistee Kurepesa juurest. Jätsime auto maha ja peagi olime purde ületanud. Edasi oli lihtne, kand ja varvas viisid mööda loomaradu kiirelt kohale. Jälgi vedeles igalpool aga jälgede omanikke ei paistnud seekord kuskilt. Aare korras, aitäh kutsumast :)
Kanalist saab isegi kahest kohast kuiva jalaga üle. Soo ei ole ka momendil märg, murakad alles õitsevad ja neid tuleb palju. Üle soo viib vaevumärgatav ATV jälg. Tagasiteel leidsime värske põdramullika skeleti. Aitäh.
Kodus arvutis on juba aastast 2013 kopitamas üks Notepadi fail "Iiripilli", mis sisaldab koordinaate kus asub väljavaadatud sild. Arvatavasti minu kõige kauem kasutuna seisnud geoinfo. Alles nüüd 3 aastat hiljem sain asuda eeltöö võlusid realiseerima. Esimene tee mida mööda proovisin läheneda osutus lume all olevaks aga kaardilt oli koheselt näha ka teine variant. Üsna pea oli autol ka sobiv parkimiskoht olemas. Jalanõude osas natukene mõtlesin, kuid otsustasin jalga tõmmata igaks juhuks kummikud. Kraavi juurde jõudes oli sild seal kus ta olema pidi ja oli kaetud paksu mütsiga. Samal ajal kui ma tasakesi eemaldasin sillalt peavarju, testis Kalmer mõne millimeetri paksuse jää pidavust. Teiselpool kallast sain koheselt aru, et kummikud olid ainuõige otsus. Soo peal olev jää oli samuti väga õhuke ja selle all parajalt vett, mida minu talvesaapad poleks talunud. Paraja jalutuskäigu järel olime nullis. Ajasime natuke õiget puud taga ja logisime. Minu päeva peaeesmärk sai selle matkaga täidetud. Tänud!
Väike tagasihoidlik laupäevane geotuur. See aare on seal trassi ääres juba kaua pilku püüdnud, kui siiani pole seda käiku ette võtnud. Eile, kui küsisin Karli käest, mida ta teha tahaks, oli see kohe esimene vastus. Minugi poolest :) Teekond oli enne kaardil valmis vaadatud, nii et kõik läks nagu õlitatult. Veel on väike koorik peal, aga astudes vajus kõik mõnusalt läbi. Aitäh näitamast!
Natuke ma pidin matkakaaslast julgustama, et vast saab ikka räätsadeta hakkama ja vajadusel saab tagasi ka pöörata. Polnud tarvis teeglikult kumbagi. Juba lähenemise tegi kauniks need tuhanded varese ja kotka vehepeal olevad linnud (äkki lagled)kes kohaliku põldu soetasi ja siis meile oma mass vigurlennuga vaatepilti pakkusid. Alustasime Kurepesa juurest. Tee peale kanaliületust oli toredasti märgistatud. Hiljem mõstsime et märgistatud oli koguni mitu teed ja nendest märgistustest segaduses olles valisime hoopis enda lähenemissuuna, enamuse teest muidugi õõtsus ja kohati ka vajus, aga räätsasid vaja meil ei läinud ja kummikutes olev niiskus sai sinna ikka ise toodetud. Veidi enne rabasaart oli ka veidi mättalt mättale hüppamisega närvkõdi. Saar oli küll suur üllatus ja müstika, suunas meie liikumissuunda alguses aardest eemale justkui soovist ennast tutvustada- Hetkel polnud loomulikult ei sääski ega puulehti ja kogu saar meenutas ennast kui üht vana ja hooldamata parki. Aardekonteiner on kenasti talvitunud, kaupa polnud meil teha. Tagasitee oli sarnane tulekuga, loodetud põtru ja kardetud vihaseid karusid me ei näinud, talvitunud jõhvikaid ka ei kohanud aga sookailud hakkasid juba oma narkootilist uima eritama. Kindlasti soovitame see aarderännak hetkel ettevõtta sest ainsaks ebamugavuseks on praegu omenda hirm ja laiskus. Täname sellise toreda ja huvitava koha tutvustamise eest
See on aare, mida olen üritanud kolme aasta jooksul umbes kümme korda otsida. Aga alati on midagi vahele tulnud(kas troopika kuumus, jube palavus või lihtsalt laiskus). Seekord oli esimene katse ka läheneda ja peab tunnistama, et pagana edukalt. Algse lähenemise-parkimise kohal sattusin lingil viidatud härraga jutule ja edasine lähenemine oli nagu parimatel matkaradadel. Tähistused paigas, vaim valmis ja ihu kah...enam-vähem. Mööda väga mõistliku ning tähistatud teed rappa jõudes aga tegelik teekond alles algas...minusuguseid ju maapind neelab ja nagu kiuste...oli ka rabaplätu koju jäänud. Õnneks enam suurt hirmu polnud, kui maajumal mind ligi imes, aga füüsiliselt oli teekond päris raske nii saareni, kui ka tagasi. Ega värske karu käpajälg ja...khmm...essuhunnik ka just ei andnud tiibasi, aga oksad ajasin küll õieli ja kõik pähe tulnud ning meenunud laulud said küll maha röögitud, et loodus väriseks-jookseks "kunni"eest, kes külla tuli. Õnnelik maabumine saarel tähendas aga kohalikele magusat lõikuspidu ja pool liitrit verd jätsin ma sinna küll enne, kui aare silma torkas. Sisemas vaid mõmisesin, et oli mul vaja siia tulla, kuna paari päeva pärast pidime juba plaanitud retkega kohast mööduma, aga mis tehtud, see tehtud. Tunnistan, et polnud see mu esimene rabas käimine, aga raskuselt top kolmes kindlasti...suvel uuesti ei tuleks...vist(isegi Kuresoos oli füüsiliselt lihtsam). Peitja logisi oli raamatus vist pea samapalju kui otsijate omi ja see tekitas küsimusi, et...? Tegelikult on jube hea meel, et tulin...nii kõva?kõrget? tugevat? rabasaart pole mina enne kohanud! Suur, suur tänu sellise uue avastuse eest minu seisukohalt aarde peitjale! Kes ei pilli, see on lihtsalt viripill :P
p.s. tugevamas toitumuses kodanikel soovitan räätsasi...minust jäid ikka väga sügavad jäljed maha...vabandust.
Aardele sai lähenetud Roosna-Alliku poolt. Matk rabas oli väsitav, kokku ligi 7 km. Tagasiteel märkasime keset lagedat raba suurt kivi, üllatav oli seda seal näha. Aarde leid kujunes ilma viperusteta.
Meie valitud tee kulges läbi metsa ja raba, mis hommikul kandis, tagasiteel enam mitte niiväga aga kuidagi pidime selle täpi roheliseks saama, saime ka, raba oli ilus! Ka meie testisime kummikuid, need pidasid nii väljast kui seest, ei tulnud väljas olev vesi sisse ja kui vesi sees, siis välja ise ei läinud... Hakkas väga huvitama, kuidas peitja sellise vägava puu üles leidis? Tänud!
Kodumaakonna aare, millele palju mõeldud, kaarte vaadatud ja eelluuret tehtud. Nüüd on ta siis ka leitud ning logitud. Maa-ametifotol on olemas nii purre kui ka lähenemisteed, kasutasin ka mina neid. Saarel sammusin otse aardeni, läbi metsa. Ei näinud küll ühtegi elavat hinge, kuid uurides jälgi jäi tunne, et ma äkki ei olegi siin üksi ning jäljed ei kuulunud kellegile muule kui huntidele. Kindluse mõttes kontrollisin ennast kohe interneti vahendusel. Nii, et minge parem mitmekesi, saate üksteist julgustada või hoopis hirmutada. Rabas või metsas hunti kohata, see oleks juba saavutus omaette, vähesed on seda kogenud, vaevalt teilgi see õnnestub, kuid mine tea, kuskil kauguses ... Aare väga heas korras, kuiv ja puhas. Kindlasti üks minu raba lemmikutest, suurimad kummadused peitjaile kes viitsivad ja teavad kuhu kutsuda elamusi saama.
Täitsa kahju, et siia nii harva satutakse. KOht on iseenesest äge - vanad pärnad ja igasugust muud kraami - ja teekond ei ole just ka kontimurdev, vähemalt talvisel aal. Silla tuvastasime maa-ameti fotol kenasti ära, aga uskuma jäime ikkagi kaarti. Soojemal aal oleks see ilmselt viga, aga talvel saab üle - mis sest et ametlist jääteed seal pole ega kardetavasti ka tule. Ja kaksiti kraavil olles paistis sild ka kenasti kaugusest. Räätsad alla, minek. Jälgi oli omajagu, aga vanad. Põder, rebane, mingi pisike hiir. Hunti - mkmm. Aga niipalju on psüühika ikkagi nihkes, et põtru viirastus igal pool, sarvilisi ja nudisid. Minnes läksime otse saarele ja ukerdasime seal sis murdunud puude vahel. Pärast tulime otse raba peale, nii oli hoopis lihtsam. Natuke enne lõppu hakkasid lume alt paistma kellegi suusajäljed, need juhatasid ka natuke teed. Ja seni kuni Sass ronis, kuulasin mina rähni kontserti - ainuke hääl lisaks ülelendavatele reaktiividele. Sürr. Tagasiteel jälitasime veel tibakese põtra - isegi tema kepsud oli see koorik veriseks hõõrunud. Ja kui kraavile jõudsime, oli naabri valve käinud ja ära kontrollinud, et kuhu me siis ikka läksime. Sihuke kena pooleteisetunnine jalutamine sai - olge te peitjad tänatud!
Kontrollreid. Aare OK. Puu kõrvalt avastasime hundijäljed.