Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Tähistamaks oma geopeituse esimese aasta täitumist, veetsime me päeva Soomaa serval ja peitsime kaks raba-aaret:
Kiipsu raba on omapärane sellepoolest, et veel eelmise sajandi algupoolel kuni esimeste kolhoosiaastateni varuti sealt turvast loomadele allapanuks. Majapidamistes olid olemas turbahundid, mille abil turbapätsid purustati. Kohalike inimeste andmeil ei ole umbes 70 aastat enam see raba turba varumiseks kasutusel, kuid jäljed toonasest tegevusest on tänaseni säilinud. Veel on nähtavad kunagised teed, turba lõikamisest jäänud kraavid ja riita laotud turbapätside aunad, mille otsa on tänaseks jõudsalt kasvanud suured puud.
Aare asubki turbaaunade vahel, ühe auna otsas oleva kase küljes.
Head matkamist kõigile, kes viitsivad ette võtta retke rappa, kus ei ole tüüpilist rabavaadet, kuid on peaaegu valmis murakaid.
NB: Kiipsu raba olevat koduks ka huntidele, kes kutsikatele jahi õpetamise perioodil vähendavad edukalt ümberkaudsete talunike lambakarju.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: soovitan (4), lumega_leitav (2), rabamatk (1), marjad (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2BM4Z
Logiteadete statistika: 68 (97,1%) 2 3 0 0 0 0 Kokku: 73
Aitäh aarde eest! Aare oli maha kukkunud, panin oma kohale tagasi. 2010 aasta aare tegi just 2023 aasta aardele pika puuga ära.
Hommikul pool üheksa saabusime niiöelda parklasse. Keegi oli siin juba autoga käinud. Telefoni ei pidanud välja võtmagi taskust, jäljed viisid aardeni. Segavaks said ainult peenikesed puud ja oksad,mis pidevalt risti ees olid. Logiraamatust selgusid ka jälgede tekitajad, tänud teile Tänud aarde eest
Imeilus päikseline ilm, õhus juba tuntavad kevadearoomid, kõiksugu vereimejad, kes alles talveunes, sihtkohas ootav kvaliteetaare ja kõike seda saad jagada koos heade sõpradega! No, mis sa hing veel ihata oskad ;)
Meie täname!
Aardekirjelduses lubatud murakaid kahjuks polnud. Küll oli erinevaid takistusi sisaldav teekond, mille lõpus tore konteiner. Aitäh
Ega nüüd täpselt ei teagi, miks me varem siia jõudnud ei ole, aga täna tundus igati sobiv päev seda olukorda muuta ja seda aaret külastada. Sobiva parkimiskoha leidsime eelnevate logide põhjal ning sealt edasi tuli juba jalutuskäik ette võtta. Eks võib veidi nuriseda, et tee oli hooldamata ja võsa oli kohati paljuvõitu, aga lohutame end sellega, et geopeituri elu ei peagi ülearu lihtne olema ning et suvel on siin kindlasti hullem. Aaret avades selgus, et olime siin täna esimesed ehk siis meie seltskond saigi järgmistele jälgi ette teha. Täname aarde eest!
Noh, mul vahel tulevad natuke hullud plaanid. Polnud erandiks tänanegi päev. Autos geokaarti vaadates avastasin, et meil kõigil kolmel on Kiipsus käimata. Öö tundus küll peale tulevat ja hunte lubati ka, aga tublid naised ei löönud põnnama ja arvasid, et selle teekonnaga saame isegi valgusallikateta hakkama. Nüüd tuli õige alguspunkt leida. Kaart oli sõber ja aitas kiirelt arvatavasti parima valiku teha.
Mul ikka oli pooltühi pealamp kotis, aga aardeni minnes ma seda ei süüdanud. Silmad olid hämarusega harjunud. Ainult logida ei näinud. Kui juba lamp olemise valgemaks tegi, siis polnud enam põhjust teda kinni panna, muidu oleks ilmselt liiga pime olnud kah. Noorkuu oli nõnda peen, et ei suutnud oluliselt valgust tagasi kumada ja virmalisi proovisime näha jupp maad hiljem.
Täna oli muidugi väga hea lumi ka seal tatsamiseks. Hommikused külalised olid paaris kohas sügavamaid jälgi jätnud ja mina tekitasin neid kah, aga enamasti oli lumi tugev ja vastupidav.
Aga jah, nüüd on siis Kiipsu tehtud. Enam ei pea Heldurit kiusama soovidega seal peatuda.
Tervitused armsale peitjatepaarile! Ma ikka ootan, et äkki kunagi tekib mõte ja leidub aega, et teostada mõni omanäoline aare.
See aare jäi meie geopäeva viimaseks.Auto parkisime 800m peale ning võtsime eelmiste otsijate jälje üles ja nii me päikese loojangust aarde poole astusime.Ilus oli.Hämaras leidsime ka aarde aga tagasitulekuks panime juba oma valguse allikad põlema.Selline tore lõpp geopäevale.Aitäh!
Olen ammugi siia Kiipsu poole silma visanud, aga senimaani veel vaid kaardivaates. Selle rutiini murdsin täna. Auto jäi eraomandis Täku maatulundusmaale, kuid siiski varem sissesõidetud jälgedele, võsa varju jalust ja silmist ära. Ilma poolest paras päev müttamiseks. Kuiv, päikseline ja mitte liiga palav. Null jõudis nii ruttu kätte, et magasin maha ja panin esimese hooga kogemata mõnisada meetrit mööda. Kui siht korrigeeritud, siis aarde leidmine polnud sugugi raske, paistab teine päris kaugele. Veidike väsinud olemisega, aga muidu korras ning mõistlikult sättides püsib kindlasti veel pikalt. Konteiner meenutas minevikku. Täitsa asjalikud asjad olid, pole enam ammu poelettidel säherdusi märganud. Küllap ikka leidub analoogilisi nüüdki, lihtsalt tuleb tellida. Aitäh kutse ning ajaloo eest!
Seda aaret olen mitu korda nillinud ja siis jälle edasi lükanud. Korra isegi sõitsin autoga jalastumispunkti ja ka siis loobusin. Täna ei olnud kohe üldse see aare plaanis ja ka vastavat riietust ei olnud. Aga mõtlesin, et kui mitte nüüd, siis millal veel?
Seega keerasin Puiatust Vanaveski peale ning olingi varsti jalastumispunktis. Otsisin pagasist metsajooksutossud välja. Tossud, madalad sokid, lühkarid, t-särk. Peab piisama. Kohe truubi juures tervitas rinnuni nõgesepadrik. Sain suht hetkega läbimärjaks ja sääred kihelema. Seal kus padrik hõredam, tegin sörki. Kui padrik ja hein läbi said, olid takistuseks suured pohlaväljad. Aardekonteiner hakkas eemalt silma. Igati vinge purk on siia tekitatud. Aardega kõik hästi. Panin logi kirja ja sörkisin tagasi. Autos lükkasin soenduse põhja, et ligumärgasid riideid natuke kuivatada, ning sõitsin edasi Kõpu poole.
Rabale kohaselt panin jalga kummikud ja võtsin kaasa ka räätsad. Tegelikult oleks matkasaabastest täiesti piisanud. Mingit rabatööstust võis siin aimata küll aga loodus on juba korralikult jäljed peitnud.
Kui kõik tuntud rabad ja matkarajad on rahvast paksult täis, siis meie otsustasime natuke kõrvalisemas kohas loodust nautida. Mõnus oli metsarajal astuda ja jahikoer Rüüdile meeldis väga erinevaid lõhnu leida. Just paraja rännaku pärast ootas eeskujulik aare. Jätsime sinna linnulaulu ja metsakohinat nautima ka ränduri. Tänud peitjatele huvitavasse kohta juhatamast.
Ilus ilm, mõnus seltskond ja maa vähe kahutanud, hea jalutada... Igavesti tore ja rahulik, peale meie polnud rajal kedagi... Aare väga heas seisus... Aitäh peitjale siia juhatamast!
Toast välja, geokoer kaasa ja matkale – selline oli meie uue aasta esimese päeva kindel soov. Jätsime auto umbes 800 m peale ja hakkasime astuma, aga astusime kogemata vales suunas. Kuna raba moodi maastikku pika kõndimise peale veel kuskil näha ei olnud, hakkas asi kahtlane tunduma. Kui olime juba 900 m maha kõmpinud selgus, et aardeni on veel 700 m läbi metsa minna. Selge siis, et olime natuke vales suunas tulema hakanud. Et asi ikka kindel oleks otsustasime alustada algusest, st tuli auto juurde tagasi minna, ei hakanud koeraga läbi metsa trügima. Nüüd jälgisime oma nutividinaid ikka hulga hoolikamalt ja peagi sammusime mööda metsarada aarde poole. Mõnus oli, mis sellest, et peaaegu 2 km käimist juba seljataga oli. Selliseid turbaaunasid polnud me omateada ka varem näinud. Aardesse jätsime TB, millel on väike roosa papagoi küljes (väga tähenduslik ju). Panime ta mängujuhendi kilekotti, nii et ärge järgmised matkajad siis kogu koti sisu kaasa võtke. Meie täname ja sõber koer ka!
Teel Viljandi poole tundime autos ülimalt suurt rõõmu üle pika aja taevas nähtava tõusva päikese üle. Ka siin piirkonnas seigeldes, tundus et seesamune energiaallikas võib ennast nüüd järgnevad tunnid meile rõõmu valmistada ning D-vitamiiniga üle laadida. Sestap tundus mõistlik ette võtta hoppis paadimehe powertrail, et nii päevast maksimumi võtta. Jäime siiski algse plaani juurde ja tundus et päike tegi sama. Ka siin oli meil mõnusa pikkusega jalutuskäik ootel, aga selleks jalastumise hetkeks oli meie energiaallikas juba pilve taha pugenud. Seega oli hea meel, et plaane ühe emotsiooni mõtte pärast kohe ümber mängima ei hakanud. Hoolimata pilvisest taevast oli teekond energiline ning vähemalt minu keha sai soojaks köetud ning ülejäänud päeva jooksul mul külmaussiga probleeme ei tekkinud. Jäi veel meelde ka see, et jalgealune oli külmast mõnusalt tahe, aga samas piirkonniti oli tunda soist vetrumist. Tundus ka igati sobiv aastaaeg selle koha külastamiseks.
Tänud.
Väike jalutuskäik sobib alati geopäeva, täna oli siin mõnus lihtne astumine, tänu kergelt külmunud maale õnneks oli maapind sobivalt tahe. Aitäh peitjale.
Preagusel aastaajal on t6esti m6nus rappa minna. Maa oli m6nusasti tahe ja ei olnud vett ega soppa, Ei vaadet varjavaid lehtesid, ei pinisevaid sääskesid, isegi päike piilus pilve vahelt. Yhes6naga enam ideaalsemaid tingimusi ei saanudki olla. Matk m66dus ka nagu linnulennus selle laheda seltskonnaga. Tänud kutsumast ja aitähh peitjale ;)
Praegusel aastaajal on hea rappa minna. Mõnus sirge tee ning ei läinudki kaua aega, kui Merlel hakkas silma. Tore konteiner, aitäh
Viljandi geotuuri VII leid. Olen seda aaret mitu korda vältinud matka tõttu. Pole üldse pikk matk, aga kuidagi pole lihtsalt olnud tahtmist ette võtta ega ka nii tihti siia kanti ei satu ka. Tegime geotuuri alguses matka, et saada soe sisse. Töötas hästi.
Parkisime auto kellegi põllu äärde ja hakkasime astuma. Teel aardeni olid nii ilusad murakad, kahjuks veel veidi toored.
Käisin Kõpul poes ja väntasin siia. Aardeni viis sissetallatud sirge rada, pärast logimist selgusid ka jälgede autorid. Aitäh!
Kuna ka Kleonel oli see leidmata ja minul asja Mulgimaale, siis sai ta kaasa kutsutud ja no tema ju kohe käpp. Kleonel oli kodutöö parkla osas õnneks tehtud ja 800 meetrit astuda oli lihtne. Lubatud marju ega moosi ega lõhnagi kuskil ei olnud. Logisime ja vantsisime tagasi.
Aitäh kutsumast!
Pidasin Kiipsu aaret kui ilgeks metsakaks ja rägastikuks ja kuhu ei vii ühtegi teed. Navi juhatas samuti ei tea milliseid teid ja radu mööda ummikusse. Õnneks olin eelnevalt kodutöö ära teinud ja saime Annega varem valmis vaatatud koordinaatidel kokku. Edasi jätsime ühe auto suurele teele ja sõitsime minu autoga ilma igasuguste probleemideta 800 m peale. Edasine oli meeldiv jalutuskäik mööda metsarada aardeni ja tagasi. Aitäh.
Kodus nimekirja planeerides mõtlesin pikalt kust poolt ma lähenema peaksin. See mille välja valisin osutus kunagiseks teeks. Tänapäeval on küll võsas kuid iga paistab, et just sealt mööda käib igapäevaselt keegi rappa ja tagasi. Teerada oli sees kuid mõlemale poole jääv peakõrgune võsa oli läbimärg ja niisutas hoolega minu riideid. Männimetsa jõudes läks kõik väga viisakaks. Ja oh sa kurat mis marjade väljad siin on. Alguses suured mustikad tihedalt ja siis sattusingi lõpuks muraka kullasoonele. Terve raba oli kollaseid täppe täis. Ei pidanud teerajalt kõrvale astumagi ja isegi siis oli veel valida, et kas süüa ainult suuremaid murakaid või kummardada ka väiksemate järele. Isu sai nüüd kindlasti täis söödud. Kui teerada lõppes, siis hakkasin uurima, et kuhu suunas ma nüüd minema pean hakkama. Tuli välja, et hoopis tagasi. Olin aardest mööda pannud. Õiges kohas olles sai ka logi kirja pandud. See raba oli tõepoolest hoopis midagi teistsugust kui tavaline. Mulle siin igatahes meeldis. Silt "marjad" on pärast tänast aga küll kohustus juurde lisada :P. Aitäh!
Meie matkapäeva esimene aare. Lähenesime aardele Junsi Puhkekeskuse poolt. Mõnus matk oli ja praeguse ilmaga ojad/kraavid ka ületatavad.
Sõitsin parasjagu Pärnusse motohooaja lõpetamisele. Õues oli 9 kraadi sooja. Mida edasi, seda külmem hakkas. Kuna see aare jäi peaaegu tee äärde, siis otsustasin proovida kõndides sooja saamise taktikat. Sõitsin siis teed mööda nii kaugele kui sai. Aardeni jäi 700 meetrit. Parkisin ratta ja suundusin metsa. Kaardil oli halvaendeline sinine joon, aga kuna sooja oli nagunii vaja saada, siis otsustasin vaadata, kui hull asi tegelikult on. Selgus, et selle koha peal tuli vaid tavalisest veidi pikem samm teha, isegi hüpata polnud tarvis. Mida edasi, seda mõnusamaks metsaalune läks. Meetrid muudkui vähenesid ja varsti olingi nullis. Külm oli ka kontidest kadunud. Tegin logiraamatusse vajalikud märkmed ja jalutasin tagasi rattani. Isegi kergelt palav hakkas. Terve edasine tee Pärnuni oli meeldivalt soe olla. Aitäh peitjale.
Sünnipäeva puhul võtsime ette murakavälud ja kui juba minna, siis ikka nii, et mõni aare ka läheduses on, eksole. Niipea küll kui auto pargitud sai, hakkas vihma tibutama, aga et ei mina ega kallid külalised polnud suhkrust, see meid ei heidutanud. Esimeste marjadeni jõudmise ajaks oli vihmasabinast saanud veevool, taevas sähvis pikne ja eemal kumises kurjakuulutavalt. No veel oli kõik enamvähem hästi (marju oleks ju võinud rohkem olla), rühkisime edasi. Aardeni jõudsime juba koos äiksega, õnneks välgutas pigem pilvede vahel. Vihmakeepide kaitsva hõlma all sai aare kenasti logitud - seal oli kõik tip-topp, kuiv ja korras. Auto juurde tagasi jõudes olid kõik keepidele vaatamata pesuni vettinud, aga emotsioonide ja marjade võrra rikkamad kahtlemata :) Ahja, korra õnnestus mul kleidis ja kummikutes ka üle põlve sisse vajuda. Tuleb tunnistada, et vahva maastik seal! Sääski ja parme samas ka nagu ikka, omajagu.
Karp oli maas hästi talvitunud. Nüüd ripub ta meeter eemal. Aitäh!
Need vahepealsed eramaateated võtsid ilmselt ka gepsu tõsiseks ja nii ta prooviski meid teab kust kaudu kohale juhatada. Kui asi kahtlaseks kippus, tõmbasin korra tee äärde ja gepsu liistule ja tegin selgeks, et lähme ikka selt, kust vana turbaveotee välja tuleb. Seal talusid küll oli, aga ei ühtki valdusesilti ega valdurit ka, kõik kenasti viks ja viisakas. Jätsime tranduleti teeserva ja viskasime need 800+ meetrikest jala. Hea mõnus minek, maastik 3 ei paista praegusel aastaajal kuskilt. No ja kohapeal püsib tünnike ka kenasti õige koha peal, mingit hooldus- või nöörivajadust praegu küll ei täheldanud. Plats ise meeldis väga, tuletas mu kunagist Pakitu aaret meelde - ainult et siin on see turbavõtusigrimigri sootuks selgemini nähtaval. Tänud juhatamast, suurepäraselt sobis see matkake!
Njaa... Kõigepealt saatis geps meid kuskile imekohta, kuid veideke kaarti uurides saime siiski õigesse kohta. Tore aare, aitäh! :)
Auto sai jäetud lausa suuremat sorti kruusatee peale ning edasine matk kulges jalgsi. Enne lõppu ca 700 m läks asi vesiseks, võsaseks, hambad ristis raginaks. Aarde peidupaigas õnneks kirumine lõppes ning saime nimed kirja. Tagasitee sai valitud veidike leebem ning kokku võttes jäime rahule :) J:Geomünt
Pärast lihtsaid soojendusaardeid oli käes aeg asuda veidi tõhusamate tükkide kallale. Proovisin esmalt Reigo eeskujul põhjast läheneda, kuid mu tee tõkestas esmalt elektrikarjus ja seejärel mustad sarvedega elukad, kellest üks asus demonstratiivselt peaga puud sügama (või vastupidi, saa nüüd aru). Mõtlesin, et kui ta tahab mind samamoodi sügada, võib elamusi ühe päeva kohta liiga palju saada, ja proovisin ikka talude poolt läheneda.
Seekord läksin õnne peale välja, et äkki on otseteed minnes sild üle oja. Tõepoolest oligi, nii et ajasin esimest korda sel päeval korralikud võsariided ja kummarid külge ning panin ajama. Üllatuseks osutus teekond oodatust palju lihtsamaks. Küll aga sain parima võimaliku tõestuse oma uue kamuflaaži toimivuse kohta: ühel hetkel kuulsin mingit madinat ja tuvastasin endast mõnekümne meetri kaugusel sittuva metssea. Tardusin paigale ja jäin jälgima, kuidas junnid muudkui kukkusid ja kukkusid ja kukkusid... Vahepeal väike tuhnimine ja uue hooga edasi. Alles siis, kui õhus heljuvat piinlikkustunnet oleks saanud noaga lõigata, liigutasin ennast varjavat kuuseoksa ja Seltsimees Siga pani plädinal üle kraavi minema.
Mina omakorda tegelesin nii aktiivselt oma reaalsustaju tagasisaamise ja omaette itsitamisega, et panin aardest oma kolmkümmend meetrit mööda, enne kui veast aru sain. Tagasi minnes hakkas aare aga kaugelt silma, kättesaamise-logimisega samuti probleeme ei tekkinud. Nöörimuret ei mäletanud ja ise ei tuvastanud ka, praegu tundus pidavat küll. Tagasiteel käisin veel värskeid jälgi vaatamas ja üritasin aru saada, kuidas ometi sigudik mind ei märganud. Müstika. Aitäh kogu selle nalja eest! :)
Viimased eravaldusele viitavad logid panid korra Vanaveskil kaarti vaatama. Valisin põhjas oleva tee, seal ei paistnud ühtegi maja. Nii oligi, autoga 950 meetri peale ja metsa. Tänane pikim jalutuskäik. Vett küll nägin, kuid saabastes jäid jalad kuivaks, ka vihm oli järgi jäänud. Aardetünni leidsin jälle maast. Logisin ja asetasin tagasi, kuid nöör on juba väga habras ja tõenäoliselt varsti on jälle maa ühendus. Järgmine võiks umbes 1,5 m nööri ühes võtta. Tänan peitjaid.
Kahjuks jäi Kiipsu aare seekord haardeulatusest kaugemale- meid peletasid eemale prominentne perekond Eravaldus ning ühtlaselt õhtu suunas tiksuv ajanäitaja. Kahju, tundub väga põneva seikluseallikana.
Proovisime kahte lähenemisteed, aga need lõppesid eramajade õues. Teeme veidi kaarditööd ja millalgi uuesti.
Tahtsime rappa jõuda, aga see metsa-aare oli veel lähemal. Aitäh!
Rabaaarete esimeseks sai valitud tuttav raba.Kuna lund vähe oli kohale jõudmine lihtsalt kena jalutuskäik.Aardele oli mõjunud maakülgetõmbejõud.Lumega oleks jäänudki leidmata.Nüüd jälle õiges kohas ja ootab uusi külalisi.Tänud
Kena väike rabamatk. Pohli ja vanu mustikaid oli põlvini. Lendavaid raudkärblaste sugukonda kuuluvaid aardevalvureid terve kraetäis. Isegi koju jätkus neid kaasavõtmiseks. Aare igati eeskujulikus korras. Aitäh.
Omapärane eratee silt oli võssa peidetud. Jätsin siis auto suure tee äärde. Räätsadega oli väga mõnus aardeni matkata. Aare väga heas seisukorras. Tänan. EV. J: jalgpallur