Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Läänemaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Eestimaa on täis lagunenud ja elaniketa hooneid. Selle juurde juhatab teid juuresolev pilt.
Aare asub eramaal. Suur aitäh peremehele, kes vahva peidupaiga kätte näitas ja peita aitas! Auto palume jätta aardest umbes 600m kaugusele, postile kinnitatud suure sildi juurde. Kui peremeest juhtute nägema, ärge kartke temaga juttu teha.
Nagu alati, olge palun oma logides diskreetsed.
Vihje: pole
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Lõpp-punkt | Geokontroll 87/142 |
Aarde sildid:
soovitan (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2CCQN
Logiteadete statistika:
83 (96,5%)
3
4
0
0
0
0
Kokku: 90
Kena sügisene jalutuskäik. Lõpp oli mõnevõrra raske. Aitäh!
Kunagi tundus väga keeruline, siis ei olnud koordinaatidega veel nii suur sõber. Aarde null sellise koha peal ei satu silma alla. Lõpuks märkasin uuesti ja peale mõningast hämmingut laksasin kontolli roheliseks. Hea et siia suvel ei sattunud. Peremeest ei näinud. Aitäh!
See mõistatus võis ju maru lihtne olla, nagu nii mõneski logis mainiti, aga minu ajud olid nädalaga korralikult kärssama hakanud ja ei saanud muffigi aru. Lahkelt ulatatud abikäest polnud ka kasu, täiesti kiilus kinni. Aga siia üksinda hulpima jäänud punni tahtsin ikka likvideerida küll. No lõpuks kui koordinaadid käes, loksus käik paika, aga milline mõistatus see peale lahendamist lihtne poleks, pea kõik ju. Täna siis, olles ühe natuke raskema lähenemisteega aarde juba vallutanud, tulime teist vaatama. Kui aus olla, oli mu jaoks täielik üllatus, et see koht siin ikka nii maha jäetud on. Poleks arvanud. Ja aardeni minek polnud ka mingi pargis jalutamine, kuigi võiks arvata, et park siin kunagi oli. Ja lobiudiku all mõtleks ma ka hoopiski midagi muud, see siin ikka kunagine uhke ehitis, mis nüüd kahjuks varemetes. Ja oioioioi, alles praegu loen, kuhu auto soovitati jätta. No ei jätnud, vurasime ikka kohale. Peremeest ei näinud, oli seal see uuematsorti elaminegi täiesti maha jäetud, uksed aknad ripakil. Aga rohi oli küll niidetud, nii et keegi siiski toimetab seal vahel. Tänud siia juhtamast, väheke kurva saatusega see koht ju on, aga ega neist saagi mööda vaadata, nii vahel lihtsalt juhtub.
Leitud, tänud! Nii kahju, kui sellised ajaloolised paigad hävivad ja unustuse hõlma vajuvad.
Hea ning lihtne mõistatus, mis sai kunagi ammu lahendatud. Nulli lähedal ehmatasin üht parti, kes hakkas seepeale laperdades hoogu võtma ning.. kadus vee alla hoopis. Logiraamat oli niiske ning paber hakkab veidi lagunema, panin kuiva minigripi ümber. Peitjale tänud siia juhatamast, geopeituseta ei oleks siia sattunud.
Mõistatus on nii ilmammu lahendatud, et saab kui uut pureda, kui isu peaks peale tulema. Meie käigurajad peidupaigast eriti tihti mööda ei vii, ja kui viivadki, siis on kiire-pime-külm-märg-võsane-kauge ja muu taoline vabandus võtta olnud. Täna oli ka pime, natuke külm, aga siiski kindel otsus täpike ära värvida. Peiduka leidsime päris ruttu, aga pidime autost kangemaid tööriistu juurde tooma, et karbile ligi pääseda. Karbi endaga kõik korras, aga jääaeg sealkandis igatahes veel jätkub. Aitäh!
Mõistatus oli mul juba mõni aeg tagasi ära lahendatud. Aarde külastamisele oleme varem korduvalt siitkandis sõites mõelnud, aga tegudeni jõudsime alles täna. Auto jätsime enamvähem maantee äärde, kõigepealt jalutasime sildini ja siis edasi aardeni - päike paistis ja ilm oli jalutamiseks super. Ojas oli küll kohati vesi juba lahti, kuid meile jäi ette koht, kus jää veel kandis hästi. Aarde peiduka leidsime kiirelt, aga aardeni jõudmiseks tuli abivahend appi võtta - nii tihkelt oli pesa kinni. Aare ise oli täitsa rahuldavas seisus. Lobudiku vaatasime samuti eemalt üle. Tänud peitjale nii mõistatuse kui aarde eest!
Toreda päeva viimane leitud aare. Põnev koht ja väljakutsuvalt jääs olev peidukoht. Tänan!
Mitte kuidagi ei ole sattunud selle aarde juurde. Täna lihtsalt keerasime autonina õigele poole ja kulgesime kohale. Peidik oli nii kinni külmunud, et me umbes tunni saagisime seda jääd lahti, kuniks uks avanes. Siis aga oli karp kinni, õnneks sellega läks lihtsamalt ja saime lõpuks nimed kirja panna.
Tänud
Autoga saime kuskil 100m peale.Aarde kätte saamine oli päris raske,puhastasime natuke pesa aga ei ole kindel,et sellest piisab.Aitäh!
Vaikselt tegelen lahendatud mõistatuste otsimisega.. selle puhul ma isegi ei mäleta enam, millal ta lahendatud sa.
Täna seadsin teekonna selle aarde jaoks sobivaks ja asusin teele. Kuigi kaardi järgi tundus, et saab kõvasti maastikuga vaeva näha, siis tegelikkuses oli olukord märksa lihtsam. Vaid vihmased ilmad teevad hetkel otsimise pisut keerulisemaks. Kohapeal vaatamist jagus. Aare vajas hädasti üle pika aja tuulutamist, sest karp hakkab vaikselt oma pesasse kinni kasvama :D
Tänan peitmast.
Matsalu kandi geopäeva planeerides leidsime merest hulpimas ka selle mõistatuse ja lahendasime ära nagu lupsti. Mõte hakkas kohe õiges suunas liikuma ja numbrid tulid hoogsalt paberile. Et numbrijadast saaks õiged koordinaadid, oli vaja korra värske pilguga vaadata ja oligi geokontroll roheline. Panime punkti kaardile ja jätsime lõpliku otsuse, kas külastame seda või mitte, tänasesse päeva.
Kuna pidevate vihmahoogude tõttu olime juba ühest aardest niisama mööda sõitnud, siis otsustasime, et seda vahele ei jäta. Kuigi vahepeal oli ka päike meid külastanud, siis aarde lähistele autot parkides tõmbus taevas taas tumedaks ja hakkas korralikult sadama. Me olime varustatud kileriietega ja suundusime metsarajale. Kuna ükski normaalne inimene sellise ilmaga metsa ei läheks, siis motivatsiooni tõstmiseks kinnitasime endale mitu korda, et geopeitus on vabatahtlik.
Kuna kaardi pealt olime vaadanud, et peame ka mingit oja ületama, siis igaks juhuks võtsime suuna kunagisele sillale. Tänu sellele saime pikas rohus ekselda ja muidugi polnud sillast midagi enam järgi. Õnneks oli ka oja vaid natuke mudasem ja pehmem koht maastikul. Kummikuga sai ilusti läbi. Nullis leidsime kavala aardepeiduka üsna kiirelt, natuke võttis aega, et aardekarp kätte saada. Kuna vihma ladistas endiselt, siis tegime keebist telgi, et karp ja logiraamat seest kuivaks jääks. Logiraamat oli kahjuks niiske, sest minigrip oli katki. Praeguste oludega polnud meil seal mingit võimalust seda ka kuivatada, panime vaid uue koti, et asi veel märjemaks ei läheks.
Tagasi autoni läksime juba otse varamete juurest ja siis juba mööda teed autoni. Vihm oli ka nüüd järgi jäänud ning lugesime läbi ka infotahvli.
Toreda teostusega aare, täname peitjaid!
On oodanud oma aega, et kohapeal ära käia. Nüüd siis väike kõrvalpõige sai tehtud. Asusime auto juurest astuma. Rajal olid värsked autojäljed kuni hooneni. Kedagi lähistel liikumas ei olnud, leidsime hoopis väsinud neljarattalise rohus. Kulgesime veel mõnda aega pikas rohus ja palavas, kohalike saatjate seltsis. Karbi leidsime ja kiirustasime kohalike eest auto juurde tagasi astuma. Tänud peitjale.
Auto jätsime posti juurde. Avasime uksed ja äärmiselt agressiivsed aardevalvurid olid meil kohe kallal. Oleks taibanud pikemad riided panna, poleks olukord nii hull olnud. Nüüd tuli terve tee neile plaksutada, kuigi oleks tahtnud, et neid ei oleks. Nullile lähenedes märkasime autot, kuid lähemal vaatlusel puudusid sel nii peremees kui rattad. Õigemini polnud neid hetkel kohal. No ja see lobudik. Oh jahh! Juhtub ikka asju! Aare oli olemas, korraliku maskeeringuga, aga meie käest ta ei pääsenud. Aitäh!
Lõpetaksin siiski sõnadega: "Pagana vereimejad, imege kedagi teist!"
Tee oli täis viinamäetigusid, seni arvasin et nad ainult Saaremaal elavad. Läksime ettevaatlikult et neid mitte puruks astuda. Aardega läks kiiresti, peidik tundus kuidagi tuttav. Logiraamat niiske kuid töötab. Vihmasajus ei saanud kuivatada ka. Aitäh!
Mõistatus sai mõni aeg tagasi ette võetud. Midagi tegin mina ja midagi tegi Anna. Kahepeale kokku saime täitsa hea tulemuse. Täna tulin siis vaatama, et mis ehitis siin ees ootab. Väga suursugune, kunagi. Täna enam kahjuks mitte. Tagasiteel maanteele lugesin ka, mis saatus hoonet kunagi tabanud on. Viimane lõpp oli veel eriskummaline ning tänapäeva filmitööstuse puhul kasutataks sel puhul juba arvutigraafika võimalusi, mitte ei pea kõike päriselt läbi tegema.
See paik võis hiilgeaegadel olla kena, nüüd kahjuks ei saa seda enam öelda. Aga kui peremeest ei ole või kui ka on, aga see ei hooli, siis ei saagi paremat tulemust loota. Tänud kohalikku ajulugu tutvustamast.
Mõistatusega ei läinud üldse lihtsalt, sai teist ikka mõnda aega siit-sealt vaadatud enne kui lõpuks lahendus paistma hakkas. Lõpus seevastu läks kõik ladusalt. Ühtegi hingelist kuskil liikumas polnud, jalutasime nulli, panime nimed kirja ja imetlesime seda mis lobudikust veel alles oli. Üsna trööstitu pilt kahjuks. Tänud juhatamast!
Mõistatus oli hea. Ja polnudki nii raske, kuigi alguses õnnestus mitu korda valet meetodit kasutada. Nüüdseks juba tükk aega tagasi lahendatud. Peidukoha leidsin nullist kiiresti, edasi aga läks väga pikalt. Vähemalt geocachingu lehel puudub väga oluline info, et jääga on kordades raskem logiraamatule ligi pääseda kui ilma. Mul läks üle tunni ja peaaegu juba loobusin. Plusspoole pealt on järgmisel logima suundujal tõenäoliselt palju lihtsam, eemaldasin suure osa üleliigsetest asjadest väljaspoolt konteinerit. Tänud peitjatele!
Oi kui kaua ma lahendasin ja lõpuks, kui logisin, siis ka pool aastat peale lahendust. Kokku üle aasta aga ometi nii mõnus ja vajalik aare. Tõi mind hooneni, millest ennem midagi ei teadnud ja nü7d maailm nii palju avaram. Aitäh
Mitte kuidagi ei viitsinud siia tulla, õiget teed ka i leidnud. Õigemini küll leidsin aga see oli lahtilükkamata ja hommikul 3 Maakonna aarde juures oli Autoabi olemas, siis sinn ma seda ei näinud ja otsustasin jalutada.
Kohapeal sain aru küll, miks just nüüd seda aaret logida kästi. Aa ikkagist imelik tunne oli, teise hoovis. Kedagi ma siiski ei näinud. Peidik oli ka parajalt paisunud, õnneks Kessu päästevahend ehk kruvikeeraja taskus, andis logiraamatu kätte. Aitäh kutsumast!
Selle lihtsa mõistatuse jaoks oli ikka väikest müksu vaja. Kohapeal oli ka väike takistuste rada, aga ei midagi hullu. Igatahes karbini me jõudsime. Tänan.
Väga lahe mõistatus. Vihjet oli siiski tarvis, et see tehtud saaks. Mõtteid oli, kuid need tulemuseni ei viinud. Natukene teisiti oli vaja mõelda. Uhh, kus oli alles koht :) Kätte me selle aarde saime ja nimed kirjas nüüd. Aitäh peitjatele.
Eeldasin ennem kohale jõudmist leidagi eest mõne mõttetu lobudiku. Tegelikkuses viis aare aga kunagisse hiilgusesse, mis nüüdeks lagunenud ja võsastunud. Kui üldjuhul panevad uhkete mõisakomplekside saatused pärast 98 aasta tagust sundvõõrandamist ahhetama, siis selle koha lõpp oli lihtsalt eriti jabur. Ma usun, et ma ei riku kellegi jaoks seda lihtsat mõistatuse lahendit kui kopeerin tekstilõigu infostendilt, mis mõnel võibolla lugemata jäänud.
1979. aastal filmis Mark Soosaar Väike-Rõude mõisas osa oma mängufilmist "Jõulud Vigalas". Filmi kajastas 1905. aasta sündmusi Vigalas. Kuna tollal rahvarahutuste käigus Vigala mõis põlema pandi, tuli Mark Soosaarel idee sama asja filmis korrata. Vigala mõisaga suhteliselt sarnasest Väike-Rõude mõisast aeti elanikud välja ning mõisa fassaad ehitati ümber sarnaselt Vigala mõisale. Filmivõtete käigus pandi mõis põlema ning mõisa puitosa, vahelaed ja katus hävinesid täielikult.
Nagu what the fuck? Kuidas selline asi võimalik üldse on, et aetakse 4 perekonda mõisast välja ja siis pistetakse ühe filmivõtte jaoks mõis põlema lihtsalt.
Ümberringi oli küll väga võsane, kuid minu õnneks oli eelmisel päeval kolm seltskonda tallanud floora sisse head rajad, mis viisid otse nulli. Vahepeal oli küll üks väga ebamugav takistus minu vigase jala jaoks aga sai seegi ületatud. Seal oldud aja jooksul sai ette kujutatud kui ilus siin võis välja näha paarsada aastat tagasi. Aitäh siia aaret peitmast!
Lubasin endale, et see on viimane tops ja siis lähen geojaanile. Mõtlesin, et nullis on vana puitonn, aga see seal on ju midagi palju enamat. Kui olin õige raja leidnud, jõudsin ka aardeni. Aitäh!
Ah et selline koht. karuonu vajus sääreni mutta, kui üritas kuivanud jõe peal jeesukest mängida. :) Õnneks olid veidi kõvemad sillakesed ka olemas.
Auto jätsime soovitatud parklasse ja kulgesime edasi jalgsi. Kogu tee oli erineva suurusega tigusid täis. Maja tundus olevat mahajäetuna, uksed laiali ja rohtu kasvanud. Lõpp tundus esialgu olevat kättesaamatu, aga üks rada lubas siiski logima minna. Aitäh!
Auto jäi isegi veelgi kaugemale kui suure sildini aga mis seal ikka. Autost eemaldudes mõtlesin veel, et kas kummik või saabas aga laiskus sai võitu ning jätkasin teed saabastega. Komistada oli kerge ja isegi veetakistuse ületasin sujuvalt ja ilma plärtsuta. Aitäh Annile abi eest. Maaomanikku ei kohanud. Aitäh! EVEJ (Kuigi oleks neid nööpe tahtnud...)
Mõistatusega läks libedalt. Kohapeal oli veidi nuputamist, kuidas nulli jòuda, aga ei midagi hullu. Lobudik oli omal ajal üllatavalt võimas olnud, kahju kohe, et nii ära lagunenud. Aitäh peitjale.
Talvel mõtlen alati, et küll suvel on hea geopeituda. Ei pea lumes sumpama, külmetama ega külmunud aardeid kangutama. Siin aarde juures sain aga tunda kõiki suvise peitumise pahupooli. Tohutu leitsak, õhk ei liigu. Parmud, sääsed. Nõgeseväli ja põõsaste rägastik. Üks hetk avastasin end ühe jalaga sügavas mudas. Jala sain kätte, aga plätu leidmine võttis aega. Aarde leidsin nii, et kukkusin sellele otsa. Seda tõestavad pikad punased kriimud mu kõhu ja käe peal. Kui nimed kirja sain, mõtlesin hirmuga tagasitee peale. Õnneks oli asi nüüd juba selge ja oskasin suuremaid ohte vältida. Jõudsin lõpuks higise, mudase ja pisut verisena tagasi autoni ja lubasin Sandrile, et edaspidi jäävad need aarded minu poolt otsimata. Tema oli teadlikult jäänud autosse ootama. Mõistatus aga hea ja koht salapärane ja nukker.
Lihtsasti lahendunud mõistatus ning huvitav koht. Meeli teadis sellest varem, ma mitte. Muigama pani Mark Soosaare tehtud "geniaalne" idee. Koht oli võimas ning konnasid oli seal palju.
M: ka mulle ei sobi selline peitmisviis. On, mis on, aga kulupead kummarda.
Selline huvitav lobudik, huvitavas kohas. Kadunud hiilgus, võiks isegi öelda. EVEJ
Kummaline aare. Üks selliseid, mis mulle ei meeldi eriti. Sumpasime seal võsas ja kuna märtsist alates polnud seal enam ükski geopeitur käinud, siis kogu see loodus oli kurguni kasvanud. Ühel hetkel tabasin meie pesamuna karuputkest kinni hoidmas, et oh kui äge vihmavari :( Ühesõnaga , üles me leidsime selle aarde lõpuks suure vaevaga. Tuli teha ka üks sõbrakõne kontrolliks.Peidukoht jääb veidi arusaamatuks, kuna vaatamisväärsusega sel suurt seost ei olnud minu jaoks. Nukker koht paraku igas mõttes. Siiski tänud peitmast, muidu poleks seda lugu kunagi kuulda saanud.
Mõistatus ammuilma lahendatud ja mitmeid kordi aarde lähedalt möödagi sõidetud. Täna võtsin spetsiaalselt selleks aja, et külastada lobudiku. Lobudik jättis nukra mulje nagu ka peitmise viis. Tänud.
Mõistatus oli juba tükk aega tagasi lahendatud ja korra ka kohal käidud, aga siis oli kõik külmunud kängar. Nüüd juba tükk aega selge kevad väljas ja otsustasime uuesti kohale minna. Aare oli veel jääs, aga väikesest sapöörilabidast oli abi. Taastasime algseisu ja panime logiraamatu eraldi minigrippi ning kuivatasime karbi. Koht oli iseenesest ilus ja ka masendav, väga masendav, lihtsalt ei ole sõnu.Kahjuks peremeest ei kohanud, kes oleks kindlasti huvitavat pajatanud. Aitäh siia juhatamast!
Ammu lahendatud asi, kuid siiani ei olnud aardepaika veel sattunud. Täna pererahvast kodus vist ei olnud, kuid lehvitasime neile sellegi poolest. Aarde leidsime isegi liiga lihtsalt - oluline osa maskeeringust oli eest ära pudenenud. Taastasine olukorra niivõrd, kui saime ja nüüd peaks algne idee taas toimima.
Mõistatus ise lahenes paar aastat tagasi ja on senimaani möödasõidul sissekeeramist oodanud. Jätsime auto vastavalt soovidele sissesõidutee algusesse. Omanik on siit-sealt püüdnud džungliga võidelda ... Aardeleid oli kiire, elavjõus kaotusi polnud kui nüüd välja jätta porine Leopold kes otsustas poririba ületada "silla" kõrvalt. Tänud.
Mõistatus oli lahendatud juba eelmine aasta ja nüüd sattusin ka logima. Algul oli küll tunne, et sellest tuleb korralik võsamurdmine, kuid tegelikult sai aardeni üsna eeskujulikult ning probleemiks olid vaid sääsed. Aitäh näitamast!
DCXLIII. Teha kultuuri vanema kultuuri hävitamise hinnaga! Mark, kas nii tohib?
Mõnus peidukas, kuid jäi koheselt silma. Üritasin üle poole aasta peidus olnud aardele päikesevalgust näidata, kuid see polnudki kerge ülesanne. Konteineri ümber muld varisenud ja see veel läbi jäätunud. Lõpuks sain kätte ja toksisin ta pesa ka suuremaks, kuid suvisemal ajal vajaks veel puhastamist. Tänan näidatud koha ja ajaloo tutvustamise eest!
Pean tunnistama, et teadsin, kuidas mõistatust lahendatakse, kuid meeskonnatöö tähendab teinekord ka seda, et lahendus on juba ära tehtud :) Otsisime tõesti kõige otsemat teed mööda ja läksime läbi võsa, kuid aarde leidsime ikka üles - natuke oli seest niiske ka ja logiraamatul ei olnud kilet ümber - järgmine võiks kaasa ühe võtta.
Koordinaadid olid mäletamist mööda käes suht kohe peale aarde avaldamist, paraku pole sinnakanti asja olnud. Täna läksime ja võtsime selle teekonna siis lõpuks ette. Noh, ütleme siis nii, et kohati oli päris korralik võsa ja tükk tegemist oli, et ennast sealt läbi raiuda. Aga kohale me jõudsime ja aarde enda leidsime vähemalt suht kiirelt, kuigi enne tuli ikka valet kohta kahtlustada ja vaadata. Suures logimistuhinas unustasime muidugi ühe papist jäätisetopsi aarde juurde, niiet järgmine leidja võiks nii hea olla ja selle sealt kaasa võtta ning prügisse panna, kui just vihm seda enne ära ei lagunda. Vahetasime mingit nänni ka.
Veel üks mõistatusaare mille lahendus ammusest ajas sahtlis ootamas. Koht tuttav suveseiklusest. Kuigi jah, siis oli seal rohkem elu ja keelumärke. Sel ajal kui Priit Piiale ja Markusele suurt tigu tutvustas ragistasin mina läbi võsa aarde juurde. Jalad jäid kuivaks ja aare paljastus ootamatult kergelt. Ei olnud seal mingit kaevamist. Ju olid eelmised leidjad selle aardesõbralikult ära peitnud. Logiraamat pisut niiske. Aitäh mõistatuse eest ja juba tuttavasse kohta juhatamast!