Tüüp: Multiaare Maakond / linn: Läänemaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aarde nullkoordinaatidelt leiad teise punkti koordinaadid, teisest punktist leiad aarde lõpp-punkti koordinaadid.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://loodus.keskkonnainfo.ee/w5/index.php?option=loadarticle&task=view&contid=5171&obj=ala
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
Cache2 | Lõpp-punkt | Geokontroll 18/29 |
cache1 | Vahepunkt | Geokontroll 24/65 |
Aarde sildid: soovitan (4), lumega_leitav (2), lahe_teostus (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2D7KV
Logiteadete statistika: 105 (75,0%) 35 8 3 2 0 0 Kokku: 153
Seekord õnnestus tossud jalas karp kätte saada, Tossud seejuures jäid kuivaks. Kolm on kohtuseadus. Tänud peitjale!
Lõpu asukoht oli juba ammu ammu kätte saadud, aga vaat konteinerini jõudmine polnudki nii lihtne. Esimest korda käisime vaatamas, et mis värk siin sellega on, millalgi sügisel. Vett polnud küll väga palju, aga siiski piisavalt ja see oli külm, kohe väga. Seega jäi katki see üritus. Järgmine kord kevadel. Vett ikka liiga palju ja jube külm, näpuotsaga katsusin. Järjekordselt saba jalge vahel minema. Ja nüüd, põud ja kuumus. Isegi kui vett oleks olnud, poleks soojas vees sulistamine mingi probleem olnud, aga vett polnud. Või õigemini oli nii vähe, et logitud sai kuiva jalaga. Lõppude lõpuks siis see saaga läbi ja meeleolu ülimalt ülev. Tänud peitjale toreda multi ja aarde peitmise eest.
Vihma sadas ja salajõgi oli veest tulvil, nii et lõpus arvatavale peidukale ligi ei pääsenud. Eks peab kuivemat aega ootama
Nullist saime vajaliku info kiirelt kätte ja kappasime rajale. Rõõm oli Läänemaal ka üks hooldatud terviserada leida. Jõgi oli alguses nii salajane, et meie seda ei näinudki. Lõpuks ta end siiski ilmutas end väikse ojakesena meile. Käisime teisest punktist natuke edasi ka ja kuna vahepunkti koordinaat näitas mul veits imelikku kohta siis tagasi tulles piilusin siia-sinna, et karpi leida aga loomulikult ei leidnud, sest nüüd loen, et seal pidi vahepunkt olema. Nojah, oma viga. Aga koht oli ilus.
Esimene punkt läks kiirelt. Teel teise sai mugudega võidu kõnnitud ning üks põsk põldmarju ja teine toome marju täis korjatud. Teises läks ka kiirelt ning teel kolmandasse sai jälle mugudega rallitud. Lõpus läks veidi kauem, sest olin algul liiga pinnapealne, aga alla ka ei andnud. Aitäh!
Just siis kui olime infotahvliga tutvust teinud ja asusime esimest punkti otsima, peatus tee ääres üks jalgrattur ja hakkas oma telefoni näppima. Mõtlesime, et äkki mõni geopeitur, kuid natukese aja pärast veeres tema siiski edasi. Meie leidsime kiirelt vajaliku info ja suundusime järgmist punkti otsima. Kui poleks olnud värskelt niidetud ümbrust, siis vist poleks küll õiget rada leidnud. Aga matk oli mõnus ja vahepunktid lihtsalt leitavad. Lõpus vaatasime natuke ringi ja arutasime võimalike plaanide üle. Salme pakkus variandi A ja mina B. A oli kiiremini teostatav ja B jällegi mõnusam kuid aeganõudvam. Enne kui vaidlus lõpuni jõudis, asus Salme plaani A ellu viima ja lõppes see muidugi aardeleiuga.
Aitäh laheda seikluse eest!
Meie ei hooldanud, sest kõik oli niigi korras. Vahepunktid leitavad ja ilusti loetavad, lõpp ka tipp-topp korras.
Pool olime ära teinud eelmine kord, nüüd oli õige aeg lõpus käia. Tänud
Alguspunktis olev info on loetamatu. Proovisin mitut moodi numbritest aru saada, kuid see ei õnnestunud, liiga palju on ära kulunud.
Esimese punkti leidsime juba ammu, teises olime mitu korda käinud, kuid pimedad mis pimedad. Täna otsustasime siiski lõpuni jõuda. Seda me ka suutsime. Lõpp oli praegu isegi pisut närvekõditav. Aare korras. Aitäh!
Nullis olime esialgu geopimedad, pärast otsitava leidmist ei suutnud kaheksa silma infot välja lugeda, oletasime mõnda aega, aga õnneks varemleidja aitas tuvastada, kuhu edasi suunduda. Lõpus oli kasu hoopis teise aarde jaoks kaasa võetud abivahenditest. Aitäh.
Siin infotahvli juures hakkas üks geopimedus pihta. Kuidagi ei tahtnud see õige asi silma jääda. Ja kui lõpuks jäi, siis tuvastasime, et info on ajaga praktiliselt loetamatuks muutunud. Õnneks oli varemleidja kaasas kes sobis suurepäraselt prillideks ja saime edasi liikuma. No ja see salajane lõpp oli pähkel omaette just praegustes oludes. Õnneks oli kaasas igasugu varustust ja leidsime ka selle vastu rohtu. Tarmo vahendid sobisid kõige paremini ning tänu sellele sai ka suurema löögi enda peale.
Tänud.
Alguses saime ikka mitu tiiru ymber objekti tiirutada kuni nägijateks saime. Kuigi ka peale nägijaks saamist oli vägagi raske midagi näha. Edasi läx 6nnex juba palju libedamalt ja kui auto juures tehti kiire m66tmine et kellel k6ige pikem on, siis vooru v6itja saadetigi aarde järele. Salaojad ja igasugu karstialad on alati lahedad uudistada olnud. Tänud peitjale
Kõigepealt vaatasime kuidas järelkäru ja suure koormaga auto mööda sõitis ning siis läksin aarde juurde. Aitäh!
Tänane teine aare meie võõrustajatega. Alguse saime kohe kiirelt kätte. Kuna meile tundus, et põnnidega pole see rada täna kõige parem läbida, siis vedasime natuke luuslanki ja sõitsime teise punkti autoga. Kohapeal, olime kõik geopimedad ja ei näinud koordinaate. Teisel ringil jäid mulle õnneks koordinaadid silma ja nüüd oli aeg lõppu marssida. Lõpust leidsime eest Soomlasest mugu, kes ütles, et tema pole siin ühtegi aaret näinud. Peale seda, kui mugu oma maadele tagasi patseeris, alustasime otsinguid. Õnneks oli mul selle aarde leidmisega endal õnne ja saime ilusti logid kirja. Tänud tänud peitjale mõnusa aarde eest.
Nullist saadud andmed sisestatud, panime loogilisest kohast vahepunkti poole ajama. Tänu sellele, et see koht rajaks ei osutunud, saime mõnda aega parajas võpsikus ragistada, aga kui lõpuks rajale jõudsime, siis oli edasi juba mõnus jalutamine. Kui õigest kohast alustada, siis täitsa mõnus rada. Tänud aarde eest!
Varemleidnule oli üllatuseks, et tema leiu aegadel ei olnud mitte neid lähistel asuvaid objekte, mis täna olid. Abivahendiga leitud. Tänud peitjale.
Matkarada oli juba varem läbitud, kuid nulli ei saanud tookord otsida. Nüüd sai. Ja leitud sai ta kah. Aitäh! Eelmine kord olid jões ilusad jääsüdamed, sellel talvel paraku mitte.
Nullis leid tuli kiiresti aga no ei saanud numbritest aru. Kuna ühtedes numbrites olin kindel siis sai mitu korda kohapeal loogilisi kohti otsimas käidud ja siis jälle auto juurde tagasi. 45 geokontrolli ei aidanud sihile. Kui omanik pärast abistas siis tuli välja, et need numbrid milles kindel olin olid ka mööda. Kuigi selliseid numbreid proovisin aga mitte terves pildis. Aga tänud sellegipoolest :)
Päeva esimene võttis leidmiseks aega. Varbad said kastest märjaks, aga muidu oli rada niidetud ja korras. Aitäh!
Vähemalt praegu on kenasti olemas nii juhised nullis kui ka kõik muu aardeleiuks tarvilik. Tõsi, alguspunktis osutus üks numbritest raskesti arusaadavaks, kuid lisatud geokontroll likvideeris sellegi mure. Nullis laiutav nurmenukuväli lõi rõõmsalt "kollase" nagu päikselise meeleolu hoolimata sombusest hommikust. Minu lemmikuks sai aga just teise punkti viiv salarada ning seal pakutud vaated. Lõpuga oli nii ja naa. Aktiivne mugutegevus läheduses segas pisut, kuid salamahti hiilides sain oma geoteod ikkagi edukalt sooritatud.
Tagasi auto juures avastasin kuskilt autoukse peale priiküüdile roninud geo-teo. Vahest tõin ta juba Eestimaa suurimate haavade juurest kaasa? Igatahes kuna ta end juba sinna kohale vinnas, siis ei hakanud minema ajama ka. Ligemale poole tänasest geotuurist tegime koos. Logiraamatutesse märkisin küll vaid enda nime, sest päris aarete juurde ei viitsinud tigu ikka tulla :o)
Ei leidnud sel vihmasel varahommikul nullist edasisi juhiseid.
Esimesest punktist olen lõpu koordinaadid aastate eest kätte saanud kuid sealt edasi ei ole kunagi olnud aega minna. Täna tegin kindla plaani kasvõi teises punktis ära käia ja kuna lõpp sattus täiesti mõistliku koha peale, käisime ja vormistasime aarde lõpuni. Aitäh.
Algus sai kiirelt leitud, aga numbritest arusaamine oli raske. Õnneks oli antud vihje, mis suunas õigele teele. Tänud.
Oi see aare on mind nöökinud. Ma ei taha mõeldagi, millal ma sellega alustasin täpselt. Kunagi ammu jäin ma nullis hätta. Kohe kaks korda. Kolmandal korral alles tegin õige liigutuse ja olid numbrid näha. Kunagi oli seal ka tualett, ma ikka suutsin selle korralikult ette võtta, praegustele tulijatele on selle võrra lihtsamaks asi tehtud. Nullis ka praegu numbrid kenasti näha.
Siis, kui ma olin nullis numbrid leidnud, leidsin ka kohe teise punkti üles. Mis ma aga edasi tegin, jääb saladuseks - igastahes näitas järgmist punkti mulle keset põldu. No miskit mul telefonis nihu läks. Jälle jäi leidmata. Kui ma siis kunagi ka lõpp-punkti teada sain, siis täna oli juba kolmas kord, kui ma siia kolistama tulin ja pidin lõpuks isegi geokõne kasutusele võtma. Sel korral enam kõnet ei häbenenud, no päris kaheksandat korda ka ei taha enam proovima tulla, see matkarada on ikka päris mitu korda juba läbi tallatud. Hirmud osutusid tõeseks aga sain suunava vihje ja selle aarde ka lõpuks logitud. Kõik ju väga loogiline tegelikult ja üks imeilus päev taas koos sõprade ja loomadega veedetud.
Õnne-Maria (6.a.) tahtis sealt saada roosat dinosaurust, ta andis vastu oma kalli teokarbi, mis oli tee pealt leidnud. See jäi aardelogisse kirja panemata aga ehk antakse andeks.
Raske öelda, kuidas eelmine ei näinud, sest kindlasti vaatasin sinna. Võib-olla valges kulunud koordinaat ei eristunud ümbritsevast. Pimedas taskulambiga hakkas silma, aga polnud kindel numbrites. Kuna mõlemad lugesime sama tulemuse välja, siis läksime edasi, õnneks õigesse kohta. Lõpus oli probleeme, ei oodanud sellist kohta. Lahedalt peidetud. Küsisin veel Tambetilt, kui tõenäoline see on, et iga heategu saab karistatud? Kirjutasin nullis numbrid markeriga üle, peaks paremini mõistetavamad olema. Ainult viimane number, 8, läks lappama. Siiski karistatud ei saanud, midagi halba täna ei juhtunud.
Ei saanud esimesest punktist minema. Vaatasime kõikvõimalikud äärealused korduvalt üle, ma isegi „püherdasin õigetes kohtades“, nagu Miki geokõne ajal soovitas, aga edu ei toonud seegi. Päeva esimene ja viimane mitteleid.
Päeva ainus mitteleid, enda arust vaatasime kõik võimalikud kohad 3 korda üle, aga ei midagi.
Sõit Valipe külast mööda kruusakaid ja läbi tuulepargi läks ikka väga kiiresti. Tuul lükkas tagant ja spidomeeter püsis vähese jõu rakendamisel 30km/h juures. Kui taaskord suurele teele jõudsin, siis tegin põldmarja pausi. Vaatasin muuseas kui kaugel nüüdseks majutuskoht ka jäämas on. Vastuseks sain 35km, mis tähendas, et päeva lõpuks saab olema kilometraaž kohe kindlasti kolmekohaline. Sain totaalse demotivatsiooni laengu. Jalad olid ülimalt väsinud ja teadsin, et enamus edasisest marsruudist saab olema vastutuult. Oi kui raskelt edasine teekond multiaarde algusesse kulges. Vahemaa kohe üldse ei vähenenud. Salajõe silti nähes vaatasin jälle palju maad nüüd aardeni minna ja ikka oli palju. Tekkis juba plaan hakata igaks juhuks kirvest viskama, et äkki suunab aare nii kaugele. Otsustasin siiski, et juhul kui peab niivõrd palju tagasi sõitma, siis lihtsalt jätan mõneks järgmiseks korraks.
Nullist suutsin siiski mööda sõita, sest ka GoogleMaps teeb mingeid imelikke navigeerimistrikke. Paneb vahepeal juhatamisele suunamise järel kaardil oleva nulli hoopis teise kohta. Sel korral aga mitte oluliselt palju. Võisin siiski julgelt aaret minna otsima. Võimalikke peidukohti oli vaid mõni üksik aga ei läinud ruttu. Ju siis pea oli juba kah väsinud pikast päevast. Neljandal katsel samassse kohta vaadates nägin juhiseid. Proovisin ka geokontrolli aga see näitas punast. Juhatati aga täiesti mõistlikusse kaugusesse, et võisin siiski jätkata. Matkaraja algust täpselt ei tuvastanud, seega otsustasin proovida läheneda otse lähimast võimalikust kohast. Läks õnneks. Sealt leidsin Salajõe saladuse, milleks oli salapärane neeluauk vooliku näol ühendatud generaatori külge. Kiiresti leidsin ühe geokuhja kus võiks paikenda uus info. See oli aga tüng. Järgmisest loogilisest kohast ka ei leidnud midagi. Edasi sattusin jälle põldmarjade söömise küüsi. Vahepeal proovisin muidugi ka aaret leida. Sealses punktis olin umbes 10 minutit ja hakkasin kahtlema kas võtsin ikka esimese punkti andmed õigesti. Natukene olid kulunud küll aga minu arust olid täiesti arusaadavad siiski. Lõpuks siiski said silmad puhtaks pühitud ja varem kontrollitud kohas oli info olemas. Nüüd näitas ka kontroll rohelist.
Aga oeh see lõpp. Sinna oli nüüd väga keeruline järgi minna. Piimhappe sissepritse oli võimas kui aarde poole üritasin minna. Kuna aare oli nii lähedal, siis ei tahtnud ka loobuda. Veidikene pidin endale teed tegema aga kohale jõudsin. Kui tagasi ratta juurde sain, siis oli pilt kõike muud kui klaar väsinud lihaste pingul hoidmisest. Leiu rõõmuemotsioon andis jalgadesse lisajõudu vaid mõneks kilomeetriks. Siis jätkus jälle võitlus minu ja tahtejõu vahel.
Aitäh peitjale ka huvitavasse kohta juhatamise eest!
No ei tea, kas hakkan teile siin kogu seda saagat ette kandma, aga kerge ta polnud. Sõita pea iga päev siit läbi ja aaret mitte leida. Veidi vihjeid abiks ja sai lõpuks naerunäo ette.
Suvel siin käies sain vihjet otsides päikesepiste ja esimene punkt leidmata jäigi. Täna seda ohtu polnud ja võisin julgelt naasta. Nüüd tuli info välja esimesest vaadatud kohast, aga ma olen üsna kindel, et ma vaatasin sinna ka eelmisel korral. Teine tuli ka kenasti, aga aarde logimiseks mul täna tahtmist ei olnud, seega on põhjust tagasi tulla.
Teistel oli aare leitud ja nad tulid mu ponnistusi vaatama. Nullist ei leidnud me alguses midagi, isegi varemleidnud olid nõutud. Ühel hetkel märkasin numbreid juba varem kontrollitud kohas. Edasi järgmisesse vahepunkti, kus läks ka kiirelt. Lõpp oli üsna emotsiooniderohke minu jaoks, sest külm on ju ainult emotsioon :) Aitäh!
Nüüd on siis ka salajõgi avastatud :) Peidukas ei lasknud ennast kaua otsida kuigi esimesel õhtul väitis meie pere meespool, et "seal" see ju ometi ei ole, siiski täpselt "seal" ta just oligi. Väga mõnus multiaare ja kaunis koht, tänud siia juhatamast. Aardega kõik korras, kohal oli ka aarde valvur ! :)
Salajõe aarde käest olen korduvalt peksa saanud. Seekord aare Taavit enam ei lollitanud ja saime ka nullist lõpuks kaugemale! Edasine just kergelt ei tulnud aga saime oma nimed raamatusse kirja. Tore tükk! Aitäh! EVEJ
Üks igavesti mõnus jalutamine koos laheda lõpplahendusega :)Meile meeldis.Aitäh sìia kutsumast!
Loen oma eelmisi logisi ning avastan, et selle aarde otsimisega olen alustanud 3 aastat tagasi, siis küll midagi leidmata. Viimati käisin aga täpselt aasta tagasi. Nagu näha siis mõni aare on väärt aastate pikkust otsimist. Nüüd tuli leid lihtsalt, teadsin kust pean otsima. Aardega kõik korras. Tänud peitjale!
See aare on kuidagi imelikult alati vahele jäänud, kui siia kanti asja on olnud. Täna siis tegime lõpuks ära. Meeldis! Aitäh!
Võtsime esimesest punktist koordinaadid, aga edasi minekuks piisavalt tahtmist ei olnud.
Mõnus multi ja jalutuskäik ning palaval suvepäeval on mõnus ennast maapealses jões värskendada. Tänud peitjale!
Koordinaadid on nullis olemas. Tuleb veel rohkem ja paremaid tiritammesid kasvatada. Lihtsalt murul pikutamine õiges kohas aitab kah.
Tegime uperpalle, kasvatasime tiritamme, võtsime päikest ja lõpuks sain päikesepiste, koordinaate ei saanudki.
Mhh, nullis ei jäänud midagi koordinaatidetaolist silma. Ootan järgmisi otsijaid järele.
Leidsime! Oli tore seiklemine. Täname! V: karika J: roosa dinosauriku
Nu jah. Esimesed 2 punkti tulid seekord lennult, eelmisel korral olin lihtsalt ise roheline veel, lõpp jäi aga leidmata. Nüüd logisid lugedes sain aru milles asi, ka minu GPS näitas vale kohta lihtsalt, nii 15m. Mõte küll töötas kohapeal isegi õiges suunas, kuid aega nappis ja ka varustust tegelikult. Lähen korra veel tagasi. Tutvustasin teises punktis geopeitust ka, sest kohalikud olid ja ei olnud kuulnud sellest midagi, küll aga hakkavat vahest geopeiturid neile silma. Nüüd nad aga teavad, et nad on sõbralikud nii neile kui loodusele. See aare aga sellel aastal veel roheliseks!
Nullpunktis seisis mingi auto. Seisis parklas, mootor töötas, ees polnud kedagi ja tagaistmel keegi istus. Eks talle tundus meie tegevus ka imelik, kui me lihtsalt ajaviiteks murule selili viskasime. Teises punktis läks veidi aega, aga kui aru saime, mida me otsime, siis läks juba libedalt. Ägeda teostusega peidukas. Aitäh peitjale.
Midagi jäi nullis puudu ja edasi ei saanud seekord. Tuleb tagasi tulla.
Arvestades rohurinde kõrgust otsustasime endale mitteomaselt kasutada vahepunktide läbimiseks auto abi. Lõpus oli üsna pea selge mida tegema peab et mitte sinist nägu aktiveerida. Täna siis juba teist korda sama tegevus. Tuli veidi ootamatult küll teadmine, et ka madalal Läänemaal on salajõgesid karstialas. Tänud juhatamast
Ärkasime hommikul esimestena ja kui otse telkimiskoha kõrval olnud aare leitud sai, tekkis tahtmine veel midagi otsida. Natuke kaugele küll jäi, aga autoga mitte ületamatu takistus.
Esimeses punktis läks hea hulk aega ära, aga kuna tavaliselt sellised asjad lambist ära ei kao, siis viimaks saime ainsast kontrollimata kohast siiski andmed kätte. Kastemärja rohu tõttu läksime teise punkti autoga ja kolmandas punktis oli juba üsna selge, et tuleb ikka autost abivahendid tuua. Käes ja logitud. Aitäh!
Iseenesest tore matkarada, kuid väga rohtunud. Lõpus sai uuritud mitmeid nö peidukohti ning aimdus oli õige. Aare kenasti omal kohal ja okei.
Siit on mööda sõidetud mitmeid kordi, nüüd aga otsustasime salajast jõge ka ise kaeda. Väga vahva oli, jõudsime viperusteta lõpp-punkti. Seal me uurisime objekti iga nurga alt. Seda sai silmadega silitatud ja kätega kombitud, aga ei midagi. Eelnevad otsijad olid juba küllalt siniseid nägusid teinud ja meiegi olime selleks valmis. Otsustasime siiski helistada sõbrale ja sealt saime kinnitust, et objekt on õige, Võtsime siis põhjalikuma otsimise ette ja sealt ta välja tuligi. Aitäh aarde eest.
Jäime kohe alguses hätta, sipelgad ründasid ka nii mis kole, isegi mõelda ei saanud.
Pagan, mitte mõhkugi, isegi mitte tölpat!
CMX. Salajõe saladus: esimeses kiirelt, teises samuti, kolmas..., mida nüüd - olen kellegi peenramaal?! Imelik! Läksin tagasi ja toksisin uuesti numbrid sisse - sama koht! Arusaamatu! Lõpuks selgus, et ei eksinud sisestamisel vaid lihtsalt ei tunne numbreid. Kas minna uuesti kooli või loota elukoolile, selles on küsimus!
Lähenesin otsustavalt kolmandat korda objektile ja vormistasin :-) V:kullakamaka J:kolmelõvinööbi
täna mõõdeti selle kevade soojarekord, ka meil oli mõnusalt üle 20 kraadi sooja :) nautisime ilma ja võtsime õhtusel ajal ühe jalutuskäigu ette. nullis olen ma 2 korda koordinaate käinud otsimas, kuid pole leidnud. Samas vihjena oli mul teada umbes, kus aare asub. nii jalutasimegi ja otsisime ja otsisime ja mõtlesime, mida teha. Tahe oli nii suur, et võtsime ikkagi ära, olenemata kahtlusest kas kevadisel ajal on ikka mõtekas :) jutt on küll keerukas, kuid aare oli olemas ja täitsa korras. Leitud, logitud :) ilusat otsimist ka teistele (vihjeks nii palju, et julge hundi rind on rasvane).
Nullist sain küll järgmised koordinaadid ja läksin sinna, kuid aare jäi leidmata. Nüüd logisid pikemalt lugedes selgus, et peitus jätkub ja seal oleks pidanud leiduma järgmise koha aadress :-(
Matkarada tundus ahvatlevam kui eelmine kord, kuid kiirel otsimisel ei leidnud.
Ootamatult sattusime Läänemaale ja üks lõpetamata asi sai ühele poole. Seekord õnnestus, eelmine kord polnud mul lootustki. Matkarada oli igatahes tore ja sealkandis karstiala leida oli ka üllatus.
Teine katse. Seltskond oli meil pisut muutunud võrreldes eelmise otsimisega ja ka taktika valisime teistsuguse. Et kõik ausalt üles tunnistada, siis alguses me üritasime uuesti algpunktist alates neid koordinaate otsima hakata, aga seal parklas aega veetnud inimestel ei paistnud ära minemisega küll kiire olema. Kui midagi muud üle ei jäänud, siis mõtlesime, et peab ikkagi kontrollima neid kahtlusi aarde asukoha suhtes, mis tekkisid peale korduvaid eelmiste leidjate kommentaare lugedes. Ja läkski täppi - läksime kohale ja võtsime selle aarde välja.
Aaret otsima suundudes ei osanud midagi arvata, aga infotahvlit lugedes saime jupp maad targemaks, et ka seal selles kohas maa-alune jõgi olemas. Sellest ka Salajõenimeline maastikukaitseala. Peale mõningast otsimist said teise punkti koordinaadid leitud, mis viisid meid huvitavasse kohta. Just sinna, kus jõgi (või vähemalt osa sellest) maa sisse kaob (või vaob). Lisaks seal ka puu keset jõge kasvamas. Ei tea kui kaua küll veel, kuniks vesi juured kõik paljaks uhub. Põnev vaatepilt igaljuhul. Lõppmäng oli päris huvitav. Nagu ikka, just siis kui asi tundub päris lootusetu ja hakkad juba loobuma, paistab siiski tunneli lõpus valgus. Seekord tõi Karol kastanid tulest välja ehk siis aardekarbi välja. Päris hea puänt igal juhul :)
V: kuldkivi; J: karikas. Tänud kena loodusnähtusega paiga ja aarde eest.
Algpunktist me kooridnaate ei leidnud ja otsustasime siis hoopis, et jalutame ikkagi selle meie kõigi jaoks uue ja huvitava matkaraja läbi. Päris võimas, kuidas üsna korraliku vooluga jõgi ühel hetkel lihtsalt ära kaob. Takkajärgi nüüd logisid lugedes tekkis küll pisike kahtlus, et võibolla eelmise öö suured padu- ja äikesevihmad andsid oma osa sellesse, et aare jäi leidmata. Ehk mõni teine kord:)
Alustasin aardeotsinguid sügisesel ajal ja vett vedame see ka läks. Nullpunktis ei leidnud koordinaate aga läksime siiski rajale ja siis oli selge kus ka lõpp punkt võiks asuda. Uuesti tulles valisin aega ja kätte see karbike tuligi :) EVEJ
Kuna see aare jäi Läänemmaa rattasõidul teele, tekkis mõte katsetada leida. Algpunktis koordinaadid ilmutasid end üsna lihtsalt. Edasi tul juba asuda matkarajale. Õnneks oli rada vaatamata kõrgele rohule isegi jalgrattaga sõidetav. Teises punktis ei tekkinud mingeid probleeme. Lõppaarde leidmine oli ikka keerulisem, kuigi väikse otsimise peale võis aimata, kus aare on. Üldiselt jäin nii enam vähem kuivaks. Tänud aarde eest! :)
Ma vist ei ole õige geopeitur, aga iga kord kui ma näen heinamaad ja võsa ja "sihtmärgini on 2 kilomeetrit" gepsu ekraanil, siis mul tuleb tohutu õud ja laiskus sisse, et ma kohe e-i t-a-h-a-a-a-a-aaaaa. Sellegipoolest hakkasime minema, kuni nägime meid ees ootavat rägastikku kõigist eestimaal kasvavatest taimedest. Mind vaevas ikka väga kaua mõte, et milline hull aardeomanik on endale sellise karuteene teinud, et peab ise aarde hooldamiseks alati sellise retke ette võtma. Uhhh.. hulle igasuguseid, võiks öelda. Aga nagu juba teada, tuli välja, et ei olegi hull vaid väga mõistlik. Kui olime igasuguseid teooriaid loopinud, tuli mul äkki mõte, et ohhoo, äkki ei olegi see veel lõpppunkt. Edasi läks kiirelt ning kuna mina olin aju, siis agendid tegid musta töö ära. Haa haa.
Huvitaval kombel mõtlesime tõesti üle või siis ei mõelnud üldse, aga pähe ei tulnud mittemingisugust mõtet autoga teisele punktile lähemale minemisest. Järvekivi juures saadud kaaspeiturite vihjest jäi üks osa mind küll kummitama, päriselt enda kasuks seda pöörata siiski ei osanud, mõte jäi kuskile poole peale. Huvitaval kombel oli vahepõike järel kõigil meelest läinud, et aardel on kolm punkti ja mitte kaks, niiet lennutasime vingeid aarde nimele kohaseid teooriaid (koordinaat näitas meil mööda, mis "aitas" samuti kaasa). Sain teada, et kummikud lasevad jahedaid veeniresid sisse ja et aaret kohe mitte ei ole. Korraks käisin ka õige objekti juures, aga et endiselt otsisin karpi, siis... no seda ju ei olnud. Koordinaadid leidis lõpuks Vilja, siis juba oli minemise ja nägemise vaev :) Tore lõpp, mulle see peidik meeldis. Aitäh!
Pärast geojaani oli see esimene aare, mis teele jäi. Tuvastasime järgmise punkti asukoha ja hakkasime üle heinamaa minema. Seal oli sissetallatud rada ka aga geomaanteeks seda väga nimetada ei julge. Kõndisime kuni heinamaa lõppes ja edasi algas juba väga huvitav maastik. Kuna meil oli viie aastane kaasas, siis edasi sealt rohkem ei läinud. Otsustasime järgmise georetke kasuks ja suundusime Järvekivi otsima. Seal kohtusime kaasmängijatega ja saime soovituse hoopiski autoga lähemale sõita. Huvitav. Ise kohe selle peale ei tulnudki. Aaret otsides sai palju nalja ja see sai ka selgeks, et Liinal on mõlemad kummikud katki.
Tänud hea aarde eest!
Nullpunktis viis geps meid vetsu, aga varsti sai ka koordinaadid kätte. Lõpp-punktis oli juba teada, kumb meist seda aaret võtma läheb :D
Kunagi ammu-ammu sai eelmised punktid võetud ning lõpuski käidud, kuid loodusjõudude tõttu siis logimiseni ei jõudnud. Täna olid ka loodusjõud meid takistamas (paduvihm, äike, karjakaupa sääski), kuid seekord see meid ei seganud. Madis käis aardel järel, meie ergutasime teda paduvihmas ja aitasime logida :)
Lõpp-punktis aarde kättesaamine oli huvitav tegevus. Hunnik sääski lendas mulle suhu ja ninna ning pärast nendest vabanemist jäi aare ka silma. Logisime ning viisin aarde tagasi omale kohale. Tänan!
Suvel ei mahtunud, aga möödunud kuude jooksul, tuleb välja, olen piisavat pisenenud ja täna mahtusime Sassiga mõlemad. Jõgi oli algselt jäätunud tükk maad kõrgemal ja siis jupp maad madalamal, kahe jääkihi vahel oli sihuke paras Sassi-jämedune tühik, mida ta siis mõnuga täitis. Ja kuna me pingviinide paraadil ei käinud, siis tegime jõe peal pingviinide paraadi - hoog sisse ja vats matsti vasta maad (ehk saab selle tegevuse eest selle teise asja kah skooritud ;) ?). Ei, mõnus oli, ja selle tädi nägu oli ka mõnus, kes pidi hetke ootama, kuni teine autojuht äärmiselt ebatavaliset kohast ilmnes. Aitäh!
Peale keskendumist leitud kõik koordinaadid ja ka aare. Ainult et matkarada nagu ei leidnud või siis oli see ka ära peidetud. Õnneks või siis hoopis kahjuks sai sihtmärgi poole liikuda ka autoga. Lõppeesmärk oli seal kus arvatud, ainult et selle kättesaamine praegusel ajal nõuab pisut enamat, kui head tahet. Õnneks oli mul autos kõik vajalik olemas! V: auto, J: parkimiskella.