Baskerville' ide koera jälgedel

13 jaanuar 2024 leidis Sander [nogravity]

Lõpp oli kaardil ammu, täna tegin kiire sutsaka ja kõik väga viisakas ja kuiv, aitäh :)

27 august 2023 leidis Tanel ja Epp [phantom]

Sellest aardest olen korduvalt möödunud, aga kombinatsioon maastik 4.5 ja raba on tundunud väga hirmutavad. Lõpuks sai see ikka ette võetud. Sadakond meetrit rabas avastaisn, et telefon on autos. Ei viitsinud räätsasid jalast ära võtma hakata ja sai ka üle maantee räätsadega mindud, veidi koomiline oli vaid. Aare oli suurepärases seisus, nii vahepunktid kui lõpp ja üldse mitte nii hirmus kui kartsin. Rabas räätsadega otse üle õõtsikute minnes oli tunne nagu ülbitseks loodusega. Algselt oli plaan kurss otse naaberaardele võtta, aga kuna lõpus selgus, et Epu särk oli vahepeal maha pudenenud, siis tuli mõnda aega mööda tuldud teed tagasi minna. Aitäh peitjale.

27 august 2023 leidis Epp ja Tanel [rabaepp]

Mulle see film väga meeldis ja huvitav oli lugeda, et osa sellest suisa Eestimaa pinnal filmitud. Jätsime auto maantee äärde ja alustasime oma matka. Olgu etteruttavalt öeldud, et proovisin ära paljajalu, matkasaapaga ja räätsaga liikumise ning vaieldamatult parim ja ka loodust säästvaim oli viimane. Vahepunktid olid suurepärases seisus ja sinna vahele jäi hulga seiklusi alates veidra valge teralise olluse leidmisest, riiete kaotamisest kuni jalatalla alla tekkinud villide turbases vees ravimiseni ;). Lõpp oli nii nunnu. Tõeliselt meeldejääv retk! Suur tänu peitjale!

17 september 2022 leidis Christine [catiberg]

Päeva lõpetuseks raske matk, aga samas ilus maastik. Aitäh!

17 september 2022 leidis Herki [wingman]

Baskerville'ide koer on väga õudne film. Lapsena täiega kartsin neid rabastseene. Sellepärast läksime otsingule valges. Korra nagu viirastus midagi, aga see võis tulla väsimusest. Tagasi jõudsime kadudeta. Aitäh!

P.S. Täna suri selle filmi režissöör Igor Maslennikov.

31 juuli 2022 leidis Taavi [kuukala]

Leitud, vahepunktide kirjad väga korras.

17 aprill 2022 leidis Heigo [sansam]

Tänud peitjale aarde eest!
Sai päris mitmeid tunde veedetud siin rabas või siis rabades. Ilus ilm lubas lausa jope seljast võtta ja ka räätsatamine oli nauding.
Huvitav on, et siinsetes rabades olid mättad seest veel jääs. Pidevalt oli kuulda, kuidas jää praksus seal. Võibolla see tegi matkamise ka lihtsamaks. Vahepunktide jutukesed olid väga toredad ja kujutan ette, et hämaras oleks minu ettekujutus hakanud viirastusi manama küll.

16 aprill 2022 leidis Margus & [madkool]

Leitud, logitud, tänan!

11 veebruar 2022 leidis Mikk, Jaanika [silmsirkel]

Rabas oli palju loomajälgi, ühed kuulusid raudkindlalt Baskerville'ide koerale, sest olid suureks ja ümmarguseks sulanud. Vahepunktid olid meie jaoks väga loogilises järjekorras, lagedamal oli jääkoorik lumel nii tugev, et kõndida oli kerge. Mõnus vaheldus eelmisele lõigule! Tagasiteel autoni sattusime samuti kraavi taha, meie kasutasime ületamiseks Tarzani-meetodit. Aitäh!

23 jaanuar 2022 leidis Krissu ja Margus [yksk6ik]

Selle raba viimaseks aardeks asusime seda Holmesi ja Watsoni filmist tuntuks saanud pimeduses helendavat koera taga ajama. Mäletan hästi, kui väga ootasin lapsena just seda koera näitavat filmi, oli ju filmil mitu jagu. Liiga vähe aega näidati..

Tänagi kujutasin ette...Kuid koera meil ei õnnestunud näha, jäljed küll olid, tea, kas just tema omad.

Kõik vahepunktid olid lihtsalt leitavad, lõpp samuti.

Tagasi auto juurde läksime otse, siis tekkis äkki meie ette ilmatuma sügav kraav. Margus lohistas eemalt ühe maas lebava puu ja hüppas siis äkki üle kraavi. Noh, tule kah... Katsetasin siis, kas see puu mind kannab, kandis õnneks. Nüüd on supi aeg...

Tänud

13 november 2021 leidis Helen ja SalmeS [helen]

Kui nädalavahetusel rappa minek, siis on isegi motivatsiooni vara ärgata, kuna seda päevavalget aega meil nüüd nii kasinasti. Nii me ühel imelisel hommikutunnil sinna maanteeserva parkisimegi ja suuna raba poole võtsime. Esimene takistus oli kohe maanteeservas olev vett täis kraav, kuid õnneks leidsime koha, kust ilusti üle sai. Ja siis mõned sammud ja olimegi rabas. Natuke kummaline tunne, kui vaatad ette ja näed ees tühja laiuvat raba ning selja taga kuuled, kuidas suured autod mürinal sust mööda kihutavad. Proovisime rohkem keskenduda eespool olevale ja vähemalt paariks tunniks selle tsivilisatsiooni müra unustada.
Ei tea, kas eksitasid meid teelt Baskervillide koera vaimud või olime rabalõhnadest nii lummatud, kuid õige suuna jälgimine läks kuidagi väga lappama ja saime teha üsna muljetavaldava lisakaare enne esimesse punkti jõudmist. Edasi proovisime rohkem jälgida looduse märke, kui nutiseadmeid ja siis juba läks vähe ladusamalt see orienteerumine.
Rabamaastik oli üldiselt üsna märg, kuna vihma on sügisel sadanud ju päris korralikult. Siiski räätsadega praktiliselt sirgjooneliselt läbitav, sest suuri laukaid meile teele ei jäänud. Vahvatest õõtsikutest panime otse üle, mõnus vetruv astumine andis rabamatkale natuke elevust juurde.
Põnevust oli igas punktis, õnneks kartma me ei hakanud ja leidsime aarde ilusti. Kõik vahepunktid ja lõpp olid ideaalses korras ja muidugi lahedalt teostatud. Suur tänu toreda aarde eest, rabas on alati äge matkata!

26 august 2021 leidis Inge [aunad]

Räätsadega täitsa paraja pikkusega kena selge multi ilusas kohas. Maamärgina on soorebase kõrgepinge post ka pea kogu aeg näha, nii et isegi eksimise võimalus suht miinimumi viidud. Lõpus sai hoolimata jahedast ilmast kohalikust laukast janu kustutatud ning peale logimist sammud Rista aarde suunas seatud. Aare ise igati korras.

Tänan peitmast.

14 august 2021 leidis Tiina, Marat ja geokoer Enzo [tinntinnest]

Sain mõned nädalad tagasi sünnipäeva kingituseks räätsad ja kuna üksi ma suurem asi matkaja veel ei ole siis tuli salaja kaaslasele ka räätsad tellida, et siis oleks julgem koos rabasid avastama hakata. Siin tegime siis oma esimese katsetuse :) Olime ikka uskumatult tublid - koos kõrval aardega tuli esimese tuuri kogupikkuseks umbes 4,5 kilomeetrit. Ütleme nii, et lõpuks oli väga mõnus tunne tossud jalga saada ja räätsad ära võtta :D Aga kui alguses tundus, et maa on pigem ülikuiv ja räätsa päriselt vaja nagu ei olekski siis mida aga vahepunkt edasi seda rohkem tänasin ennast, et siia mõnikord varem ilma räätsateta luusima ei olnud tulnud. Aare ise oli igati vahva ja nüüd siis lõpuks ka meil tehtud ;)

31 märts 2021 leidis Anna & [kallo]

Kümme päeva tagasi lõpetasime oma tuhande ja ühe päeva aardeleiu seeria Kuresoo rabas. Vahele on jäänud 9 pikka päeva, mil me pole aarete peale mõelnudki. Tegelikult vale, mõelnud ikka oleme, ka mõne mõistatuse oleme lahendanud, kuid välitöödel käinud ja aardeid leidnud pole. Täitsa hea oli olla, aga täna mõtlesime, et võiks nüüd ikka taas ka mõne reaalse sammu aarete suunas teha. Ja kuhu siis ikka minna kui mitte rappa!? Rabas me hiljaaegu oma seiklused lõpetasime ja rabas ka taas alustame.

Vahepealsel ajal on aga väljas olnud päris soojad ilmad ning maapind ja veekogud on jõudsalt sulanud. Lund ei ole praktiliselt enam kuskil, vaid mõnes varjulises kohas veidi. Seetõttu eeldasime, et raba ei ole enam külmunud ja meil tuleb rinda pista keskmisest kõvasti pehmema pinnasega. Varustasime end kummikutega ning meil oli ka kahepeale kaks räätsa. Vajalikul hetkel oli meil siis võimalik valida, kas üks meist saab omale mõlemad räätsad või saab kumbki ühe.

Maantee äärest esimesse punkti suundudes tundus, et siin pääseme täna kergelt. Oli täitsa lihtne astumine mättalt mättale ning lisaks avatasime, et teatud mättad on seest ka külmunud. Nüüd tuli oma liikumise hõlbustamiseks valida vaid õiged mättad ja punktist punkti jalutada. Tegelikkus oli nii, et see parem pinnas kestiski vaid kuni esimese punktini ning sealt edasi läks ikka parajaks labürindi läbimiseks. See raba on taaskord erinev neist, kus seni oleme käinud. Nii palju väikeseid älveid, mis ühendatud veidi kõrgemate maaribadega, pole me varem kohanud. Igatahes oli meil päris palju nuputamist, et kuidas ja kuhu liikuda. Sedasi pusletades saime siiski kõik vahepunktid külastatud ja ei läinud poolt päevagi :)

Kokkuvõttes oli mõnus matk siin rabas, kuhu oleme tahtnud nii pikka aega tulla, aga seni polnud jõudnud. Täname mõnusa jalutuskäigu eest siin rabas.

20 veebruar 2021 leidis Kleone [kleone]

Räätsad olemas ja Marimetsa rajast jõudu ja ja tahtmist veel alles, asusin paksus lumes teele. Räätsadega astumine oli nagu jalutuskäik pargis. Mingil maal esimese punkti juurde sattusin sir Henry suusajälgedele. Oleks need ainult ühed jäljed olnud aga piki suusarada jooksid veel teised ja ilmselgelt koera omad. Mine tea, kas Baskerville'ide koer sai lõpuks sir Henry kätte või mitte, kuid peagi meie teed lahknesid, et Risti aarde juures korraks uuesti kohtuda. Edasi pidin puutumatul rabamaastikul oma Baskerville'ide koera taga ajama. Teada oli, et eelmine nädalavahetus oli alles käidud kuid lumi ja tuisk olid nende suusajäljed pühkinud, ainult punktide juures oli veidi jälgi märgata. Kokkuvõttes sujus aare väga hästi. Lõpp tervitas mind eemal metsa tagant kostva koera haukumisega. Aitäh.

14 veebruar 2021 leidis Eda, Kaido, Gordon [tumevalge]

Tänase päeva uitmõte oli minna suusatama ja loomulikult otse rappa. Mõeldud-tehtud. Suusad autosse, soe tee termosega kaasa ja minek. Suureks üllatuseks oli raba suusajälgi täis. Täna lisasime omalt poolt paar rada juurde. Lumel mõnusalt ja kergelt liueldes mõtlesin, kui raske võib on siin suvel liikuda. Kõik vahepunktid ja ka lõpp-punkt olid loogilised ja kergesti kättesaadavad. Aare ja vahepunktid suurepärases korras. Aitäh!

17 juuli 2020 leidis Heili [bonksu]

Leitud. Tänase pika rabapäeva kolmas punkt, väsimus annab juba tunda, kuid kui juba alustatud sai, siis võiduka lõpuni. Ilm oli super ja raba väga kaunis. Alustasin Lao järve kandist, siirdusin Risti raba punkti juurde ja lõpuks Baskervilled ka otsa. Esimese Baskervillede punktini tulin veel üsna reipalt, siis hakkasin otsima abivahendeid, kuidas järgmised punktid üles leida. Selline ülesanne oli minu jaoks esmakordne, kuid pärast mõne rakenduse katsetamist leidsin lõpuks sobiliku, mis aitas mind kenasti lõppu välja. Selleks ajaks olin juba päris väsinud, kuid koju oli ju ka vaja saada ja see viimane sirge maantee peale tagasi oli väga väga väga väga pikkkk ja keeruline maastik. Kuid kokkuvõttes olen väga rahul, minu elu esimene räätsadega tatsamine raba peal. Ah jaa, kutsa sai lepatriinu ka seltsiks:)

1 mai 2020 leidis Siim ja [marx303]

Siim oli nõus minuga rappa tulema ja kasutasin selle muidugi ära. Isegi räätsad said maalt toodud. Kohapeal oli selline pilvealune niiske ilm, tundus et hakkab sadama. Mina vedasin kummikud jalga ja räätsad selga. Siim ütles, et tema tuleb seekord orienteerumistossudega. Tuli muidugi kah.
Kuni mina oma räätsadega punktini jõudsin, oli tema ammu kohal. Järgmine punkt salvestatud ja pistis jooksu järgmise suunas. Mina vedasin hingamise korda ja astusin rahulikult talle järele. Nii me kulgesime. Kõik punktid olid kenasti korras. Viimane oli vähe märjemas paigas, aga saime kenasti kätte. Aitäh kutsumast! Tagasi tulime järjest tihenevas vihmasajus koos. Ja päris raba servas nägime, ei, mitte filmi nägemusi, vaid päikest pilve tagant piilumas. Nii et lõpp hea, kõik hea. Jätkasime oma tiiru Läänemaal.

25 aprill 2020 leidis Aive, Heldur [heldur]

Tänud aarde eest!

25 aprill 2020 leidis Heldur,Aive [sunflower]

Ilm oli ilus matkamiseks.Vahepunktides oli tore lugemine ja lõpus ootas meid sõbralik kutsu.Aitäh!

10 aprill 2020 leidis Teised ja Kristjan [sportlane]

Tänud.

10 aprill 2020 leidis Kristjan, Martin ja Mari [marihen]

Täna ei olnud üldse plaanis siia rappa müttama tulla, aga kui olin Õmmast just auto juurde jõudnud helistas Kristjan, et läheks käiks Risti rabas ära, et nemad vennaga hakkavad kohe sõitma. Ega mul siis muud üle ei jäänudki kui natuke aega parajaks teha, sest millal ma ikka, siis siia tagasi tulen. Jalutuskäik oli täitsa tore, aga pehme raba väsitas ikka korralikult ära. Tänud rappa kutsumast.

9 märts 2019 leidis Tessa ja Merle [meteta]

See film tundus omal ajal ikka üks parajalt õudne linateos, just selline, mida lapsena tahtsid nii väga vaadata, aga nii hirmus oli ka. Erinevalt õudukatest, mida vaatan (kui üldse vaatan) pooleldi silmad kinni ja igal võimalusel hääle maha keeran, on raba vaadata palju meeldivam ja julgem tunne.

Jõudsime siia rabaserva küll alles pärastlõunal, aga õnneks on päevavalgust juba aina pikemalt ning oht kohtuda hirmuäratava koeraga alles hämaras üsna väike. Lapse jaoks tänane tema esimene kord matkata räätsadega, mis seal salata, minu naiivne salaplaan oli siia tulles, et tuleb üks kergemat sorti matk tutvustamaks talle nende pardilestadega liikumist ja kujutasin juba rõõmsalt ette, kuidas pärast sellist lihtsat tatsamist, hakkab laps igal võimalusel rappa kaasa nõudma..;)

Reaalsus, et ei tule siiski mingi lihtne tipa-tapa aardeni ja tagasi, jõudis kohale üsna matka alguses. Kõigepealt lainetas meie ees väga vesine ala, mille ületamiseks leidsime siiski ühe veidi tahedama koha ning edasine tundus pisut lootustandvam. Lumisemaid kohti astumise aluseks õnneks leidus veel piisavalt, aga märg paks lumi kleepus taldade alla ja räätsad muutusid jala otsas raskeks ja laps astus end pidevalt lumme kinni jäänud räätsast välja. Loodetud vaimustushüüdeid ma tema suust just ei kuulnud ja tajusin ka juba paari altkulmu minu suunas saadetud pilku, aga juba jõudsime esimesse vahepunkti ja see tegi meeleolu kohe erksamaks. Edasi oli korraks isegi pisut kergemat astumist, sest jää ju veel kandis, aga iga meeter edasi viitas sellele, et ühe koha peal seista ei saa ning laukaservad on juba väga kahtlased. Varsti liikusime aga taas mõnusa muigega järgmisest vahepunktist edasi. Viimasele punktile lähenedes tekkisid segavad faktorid pooljäätunud jõhvikate näol, mis aeglustasid mitmel korral meie taas reipaks muutunud sammu. Tore boonus peitjalt aardeleidu premeerida ka mättalt nopitava magustoiduga. Tänud peitjale toreda teostusega aarde eest, kõik punktid heas korras. Meile väga meeldis.

PS: Pisut küll taas riskides mõnusa räätsamatka emotsiooni vähendamisega, aga minu vaikselt poetatud ettepaneku peale teha veel üks kõrvalepõige naaberaarde juurde ka, ei tulnud mulle pisut üllatuseks lapselt ühtki vastuväidet. Seega pikendasime tänast rabamatka veel pisut ja tundus, et minu varjatud salaplaan siiski õnnestus:):).

24 november 2018 leidis Piret, Mart ja hulk Läänemaa noori [sylli]

Mingi aeg tagasi saatis Carolina mulle edasi geopeitusele tulnud Läänemaa noorsootöötaja palve nende noortele tulla geopeitusest kõnelema. Olime Mardiga mõlemad nõus ja tegime plaani, et kõigepealt teeme sellise tunniajase geopeitust tutvustava sissejuhatuse Taebla Noortekeskuses, siis Palivere Noortekeskuses ja lõpuks Risti Noortekeskuses. Viimasesse jäime ka ööbima. Õhtul ei andnud noored meile asu ja me käisime nendega pimedas lähimaid aardeid otsimas ja leidmas. Nad olid väga elevil. Ootasid juba väga järgmist päeva, et minna räätsadega rabasse Baskerville'ide koera püüdma! :)

Me ise olime Mardiga mitu aega tagasi seda aaret alustanud, kui lõppu polnud jõudnud. Nüüd siis oli hea võimalus koos noortega seda teha. Enne minekut olime veidi nõutud, sest mõned noored olid tulnud rabasse suviste riidest papudega. No mis siis ikka, kui kogemust ei saa, siis ka ei tea, mis teinekord teisiti teha.

Mõned noored olid imestunud, et nende kodu lähedal on selline raba! Mitmed olid käinud rabas vaid laudteedel ja ei olnud ettegi kujutanud, et saab ka teisiti. Ja et raba on märg, märg! :)

Igal juhul oli meil kõigil väga tore ja kogemusterohke päev! Aitäh aarde peitjale! See on väga mõnus aare ja mõnus matk! EVEJ

20 august 2018 leidis   [tunk]

Vaba esmaspäeva sisustamiseks valisin mõned raba-aarded. Esimeseks eesmärgiks Baskerville'ide koera jälgede jälitamine. Ilm oli temaatiliselt sombune, puudus vaid müstiline uduloor. Esimesse punkti pääses praktiliselt otse, edaspidi pidi pisut rada valima. Vahepunktides eest leitu pakkus rõõmu nii silmale kui ka muudele meeltele. Lõppaare vedas muidugi muige näole :o) Hirmu ma rabas tunda ei oska, vastupidi - tajun seda alati meeldiva ning rahu sisendava paigana. Aitäh.

14 aprill 2018 leidis Anne&Kaupo [lepalind]

Alguses oli plaanis ainult see aare logida ja Tallinnase sõita, aga kuna varasemalt plaanitud tööd sain nädala sees tehtud, siis enam kiiret polnud. Alguses tundus maastik hea, natuke vajus aga all on tugev kiht. Nullis enam tugevat kihti all polnud, aga siiski kandis normaalselt. Edasi minnes läks aina pehmemaks ja Risti aarde juures oli päris hull. Iga samm vajus poole kummikuni ning andis seal sumbata. Jälgi nägime palju, pigem olid need varasemate geopeiturite kui Baskerville koera omad. Annel oli meeles, et neli vahepunkti on ja seetõttu tuli leid üpris ootamatult. Kuigi ma kahtlesin, et koer jääbki nägemata, siis üpris ootamatult sai ta leitud. Aga kaasa ta ei tahtnud tulla, pidi seal rabas väga hea olema. Lõpuks kui rabast välja saime ja palav oli, siis tuli meelde isa ütlus kui ma maad kaevasin: sa higistad nagu oleks puhkepäeva topelt palk. Lahedalt teostatud aare, mulle meeldis.

14 aprill 2018 leidis Anne, Kaupo [nuffi]

Mingis meeltesegadushoos sai see aare nädal tagasi välja pakutud ja oh õnnetust, kaaslane haaras sellest kohe kinni. Kuna kummarid olid nagunii kaasas, siis asusime minekule. Päike lõõmas täiega ja peale paari sammu oli palav, mis palav. Koorisin jope maha. Algul lootsin, et ehk raba veel kannab minusugust kergkaalast kannab, kuid 4 sammu kandis aga 5 oli talle liig, mis liig. Igas vahepunktis ohkasime. Sik-sakitasime mülgaste vahel ja logi sai kirja.

Tegelikult kisa sellise arhiveerimise ja mitte-koristamise ümber, jättis aardest paha mulje. Oli siis seda nüüd vaja? Idee ja lugu ju huvitav.

1 aprill 2018 leidis Arvo [arvoaljaste]

Baskerville koera jaoks varustasin end korralikult. Võtsin kaasa kaks koera, üks jahikoer ja teine peremeest kaitsva iseloomuga. Taktika oli järgmine, jahikoer tiirutab ümber leitava Baskerville koera, kaitsekoer ründab kõrri ja mina siis lõpetan kaasavõetud pussnoaga selle hirmsa elaja elupäevad.

Lõpus vaatas mulle vastu aga üks nunnu elukas, jäi sel korral pussitamata. Väga äge aare ja tõusin hommikul kell 7, et siia jõuda.

11 märts 2018 leidis Laur, Maris, Timmu ja [satiire]

Väga mõnus kevadine matk rabas. Ilm oli jalutamiseks lausa loodud. Kõik vahepunktid leidsime kiiresti ja ka lõpus ei läinud kaua.

Tänud peitjale aarde taastamise eest ja kaaslastele jalutuskäigu eest. :)

11 märts 2018 leidis Kristel, Timmu, Laur ja [puutetundlik]

Õmma ja Risti olid meil siinsest rabast võetud, täna tulime koos Kristeli ja Timmuga siis kolmiku viimast otsima… Sellest, et meil ülejäänud kaks olid juba leitud, oli tol hetkel isegi natuke kahju, sest ilm oli lihtsalt suurepärane ja maapind jalge all kõva nagu jääkamakas ning oleks mõnus olnud seal siis Sanderi ja Krista moodi suurem ring teha :). Või noh, ma saan ainult enda eest siin siiski praegu rääkida, pole päris kindel, kas kõigile oleks see “mõnumõte” niiiiväga tore tundunud :D. Hullult palav oli küll too päev meil kõigil seal tõesti, seljas olevad paksud pealisriided muutusid juba peale veidikest astumist sisuliselt haudejaamaks ning ma kasutasin siis juhust ja sõin janu kustutamiseks seal oma 10 peotäit ülipuhast lund ära, mmm, milline maitse sellel oli, kaugelt etem kui jäätis ja niimoodi tuli lapsepõlv meelde… :D.

Aga muidu äge jah, et meil nii erinevad rabad aardeid täis on, Baskerville koera jooksumets alles hiljuti külastatud Nätsiga võrreldes oli kordi kuivem ja Kotkuga võrreldes ka kõvasti lagedam; siinses näiteks ei näinud me mitte ühtegi veesilma ja hõredalt siia-sinna pillutatud kidurate mändide vahelt paistsid enam kui kilomeetri kaugusel autoteel sõitvad suured rekkad samuti pea aarde juurde kätte… Ja tegelikult, üheski teises Eestimaa rabas ei olegi meil vist sellist asja, et rabaserv eelneva metsavööta ja otse suure magistraali kõrvalt peale hakkab? Nii et jah, väga meeldejääv koht. Ja erinev. Ja tavalisest natuke koormavamat astumist pakkuv. Ja puhta boonusena veel ka huvitava ajalooga, ma päris mitu päeva võtsin ja guugeldasin seda filmi ja siin toimunud filmivõtteid… :D. Tjah, tegelikult ei panegi imestama üldse, miks just Risti tookord selle mängufilmi ülesvõtmiseks välja valiti - see kaugele silmapiirini laiuv lage pruun maastik meenutas kunagi nähtud Inglismaa tühje nõmmepealseid küll ja leidsin sellest ammusest tripist läpparist siia võrdluseks panemiseks isegi mõned pildid, ehkki jah, tol korral muguna olen seal rohkem hoopis maastikul promeneerivaid lambaid pildistanud… :D

Kadrile suur aitäh kvaliteetselt teostatud aarde ja solvumisest suurem olemise eest, imetlen väga oskust nii väärikalt kogu vahepealse arhiivisaatmisega toimunud väiklust, lapsikust ja ebaviisakusi eirata ja meile üks tore rabamatka-aare mängu jätta/tagasi tuua; kõik seda ei oleks suutnud, mina ise seal hulgas, obviously :D. Aga noh, õnneks on meil siis ülejäänud mängijad siin ka palju rohkem kadrid ja palju vähem marised ning geopeitus tervikuna seetõttu jätkuvalt tore mäng vahvate inimesega väikeses kommuunis, kuhu aeg ajalt sisse lipsavad eneseupituslikkused lihtsalt kiirelt ära lahustuvad... Tänud veelkord, just sellised muhedad, natuke-kõike-pakkuvad multimatkad on mu lemmikud :). Ja loodaks väga, et tuleb meile veel mõni samasugune siia veel juurdegi. Sest ma vaatasin järgi, just multisid on peitja 40-ses aardeportfoolios muude kõrval ikka etteheidetavalt vähe… ;).

11 märts 2018 leidis Kristel, Maris, Timmu ja [laur]

Päeva põhieesmärgiks seatud aare oli siis see meil. Raba oli mõnusalt jalutatav ja koera võtsime igaksjuhuks ise kaasa, et ka neid jälgi rappa saaks. Täitsa gepsuta leitav aare oli tol hetkel, ei saanud küll Baskerville'ide koera jälgedes aardeni jõutud, kuid Krista ja Sanderi omades küll :) Suure tänud peitajale, et taastamise ette võtsid :)

11 märts 2018 leidis Maris, Laur, Kristel, Indy ja Timmu [timmu]

See oli üks ebameeldiv võit. Ilm oli niiii kevadine, õnneks taipasin päikeseprillid kaasa haarata, aga riietus oli seljas, arvestades krõbedat talvekülma. Seetõttu tuli higi kiirelt seljale ja otsale. "Head sõbrad" meelitasid mind pettusega sellisele rännakule, milles pole vist 10 aastat osalenud. Talve järel küll raba kannab, aga kuradi pikk matk oli. Ei saa öelda, et kaaslased oleksid valetanud, kui väitsid, et 1,5km tuleb minna. Aga heaga jätsid rääkimata, et tagasi tuleb ka tulla. Nagu müügimehed, kui jätavad rääkimata, siis ju ei valeta. Lõpp-punkt oli üllatuslik. Tänud peitjale.

10 märts 2018 leidis Sander,Krista [krista]

Auto peatus, mina väljusin ja sõitis edasi suunal Kesselaiu. Toredat matkamist Marile ja Heldurile Annega Kesselaiul. Peagi oli matkaja Sander Ristile jõudnud ja astusime rappa. Tore oli värskelt hooldatud vahepunkte külastada ja nõnda ladusalt me lõppu jõudsimegi. Selja taga oli kõrgusse pürgiv mast uttu kadunud ja eespool piilus korraks päikene. Tänud peitjale.

8 märts 2018 leidis Karl [zdrk]

Kohast kust soovitas GoogleMaps jälgi taga ajama hakata olid täpselt mingi neljarattalise jäljed juba ees. Äkki Baskerville'ide koer hüppas just siin teeääres kellegi kõri kallale ja siis tormas tagasi raba vahele. Mulle sobis see variant ja peatasin oma auto. Kuna ei saa just tihti kasutada mugavust räätsasid auto kõrval juba jalga panna, siis seda tegin. Muidugi oleks saanud ka ilma. Vähemalt ei ole ohtu, et ajaks räätsa jälje ja Baskerville'ide koera jälje omavahel segamini.

Rappa astudes oli jälg sügav. Koera oma see eriti just ei meenutanud aga koeraks maskeerunud inimese oma võis juba küll olla. Või siis vastupidi inimsaabastes koer. Et õhustikku pingelisemaks muuta, kadus ka päike pilve taha. Jälgi oli rabas palju aga ühtegi nähtavat looma ei näinud. Võibolla mõni läbipaistev tegelane kuskil piilus mu tegemisi.

Punktist punkti ja lõppu oli jalutuskäik väga mõnus. Ei pidanud navigeerima, läbi lume ennast pressima, ega kahtlema, et enne mind on just käinud Sherlock Holmes ja doktor Watson. Meeldisid need vahepunktide lisajutukesed ja lõpp oli üsna üllatuslik.

Tore, et kogu sellest kammajaast, mis vahepeal toimus, võitis kokkuvõttes geopeitus ja et taaskord on kõigile külastamiseks ootamas ka see aare. Aitäh!

3 märts 2018 leidis Katre ja [thunder]

Veidike rohkem kui aasta tagasi käisime siin rabas esimest korda.Saime kaks aaret leitud ja jäime pikisilmi ootama Baskerville tagasitulekut....

Rõõm oli suur,kui peale pikka arutelu aare ootamatult kiirelt ühel ilusal päeval taastati.

Matk ise oli mõnus,parajalt pikk lumises rabas ukerdada.Peale nulli jõudmist polnud gepsu järgi enam vajadust.Korralik rada oli Madise ja aarde taastaja poolt sisse lükatud.Aitüma siia tagasi kutsumast!

2 märts 2018 leidis Madis [madis1989]

Täna oli suurepärane ilm rappa minekuks. Töö asjad Taeblas aetud, vurasin Ristile ja asusin teele. Lumi ümber ringi, üksikud loomade rajad. Mis võiks veel tahta. Pärast esimest punkti ei olnud enam GPS-i vaja, kuna eelmise otsija jäljed olid veel näha ning jalutasin neis. Teekond möödus kiiresti ja umbes poole tunniga jõudsin aarde lõppu. Nimi kirja ja suund Risti aarde poole. Aitäh rappa kutsumast!

18 veebruar 2018 kommenteeris Carolina [caro]

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Aare on taastatud täpselt endistel koordinaatidel koos kõigi endiste vahepunktidega.
Võib arhiivist välja tuua.
Aitäh!
Kadri

11 veebruar 2018 kommenteeris Carolina [caro]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

10 veebruar 2018 kommenteeris Kadri [pekadrip]

Aitäh Miki!

Eks Sina tead kõige paremini, kuidas asjad käivad või käima peavad. Geokogemust ju kõige rohkem. :D

Demonstratsioonesinemine õnnestus Sul kenasti.

Aga selle näidishukkamisega saavutasid Sa selle, et seda aaret tõesti enam kunagi tagasi ei tule. Varemleidnuna oleks Sul olnud ka võimalus abi pakkuda aarde taastamiseks. Ja seni, kuni Sa pole vaevunud küsima, miks ma pole siiani aaret taastanud, seni pole ka õiglane kohut mõista.

10 veebruar 2018 soovis arhiveerimist Miki [miki]

Nüüd tuleb see, mida peitja kutsub lihtsalt vinguvaks kõneviisiks kuid võib-olla on natuke põhjust ka? Teemaks needsamad õnnetud ja hüljatud aarded ning pole see praegune ka mingi ainus erand.

Kaks aastat on see karp olnud peitja käes hooldamisel.. pole just väike aeg.

Oli alguses mõte, et hooldaks ja ärataks ellu, kuid siis nägime GC lehel, et peitja on aarde lihtsalt napisõnaliselt arhiivi saatnud. Ju siis on elu korrektiive teinud ja geopeitus ei võlu enam nii nagu varem.

Juhtub ikka, ega sellepärast saa siis hukka mõista. Küll aga mõistan hukka selle, et kui ära tüdinetakse, siis visatakse asi üle õla arhiivi ja jäetakse varasemalt palju rõõmu teinud aarded ja vahepunktid lihtsalt loodusesse mädanema (oleks et siis mädaneks, aga need ei idane ega kõdune). Varasemalt mäletan peitjaid (ka see siin), kes olid raba suhtes nii hoolivad, et korjasid isegi karbid keeluajaks ära, et inimesed ei kõnniks ja oh seda kisa, kui kõnniti. Tänapäeval jäetakse oma kätetöö kõik sinnapaika, prügiks puutumata loodusesse ja puhtasse rabasse. Eks muidugi on võimalus, et "järgmisel nädalal" kavatses taastada, kuid see näide kus juba üle poole aasta ei toimu midagi, ning isegi küsimusi edasise tegevuse kohta ignoreeritakse, kustutas taastamislootuse. Ei ole teised peiturid selle sigadepärli aarde juurest nelja kuu jooksul vastust saanud, siis vaevalt ta mullegi vastab, mis plaanid tal selle aardega edasiseks on. Samuti näitas suhtumise seesama enne mainitud arhiveerimine sõnadega "The end". Ja ongi kõik? Nii käibki?

Praegu on tekkimas uus mugav käitumisjoon: GC admin heidab ette, et aare on niiöelda "õhus", küsib, mis saab? Ning siis visatakse arhiivi ära ning mure kaelast. Eesti lehel on admin kahjuks kurjem, see nimelt nõuab, et ka prügi loodusest koristataks. Siis jäetaksegi aare eesti lehel mugavalt kättesaamatuks. Pole arhiveeritud, pole probleemi.

Mind ennast ajab see suhtumine pehmelt öeldes "veidi" urisema. Kuna peitjal on pohlad või "elu on teinud korrektiive" ja tõenäoliselt järgmine nädal (ilmselt ka järgmine aasta) ta sinna ei jõuaks, seepärast tegin ise ühe mõnusa rabamatka heas seltskonnas, koristasin ta järelt laga ära (mis kunagi tekitas väga paljudele geopeituritele väga palju toredaid emotsioone), kuid nüüd oli kõik see jäänud rabasse stiilis "kadunud hiilgus - geopeitus".

Retk ise oli mõnus, käisime läbi kõik tuttavad vahepunktid ning jõudsime ka lõppu, kus tõesti midagi enam ei olnud. Käisime pimedas ning sellest hoolimata oli nii valge, et saime lampideta hakkama v.a vahepunktides. Oli väga mõnus rabamatk ning nüüd on see raba jälle puhas ja kui admin ära arhiveerib, siis valmis uusi aardeid vastu võtma. Tänan peitjat, et andsid põhjuse uuesti rabasse tulla. Hoolimata sellest tilgast tõrvast meepotis.

Vahepunktid on mõnda aega minu käes, kuniks nad "ära arhiveerin" keskkonda säästvamal moel.

P.s. Peitja käest ei ole teised kuude jooksul vastuseid saanud (Pärlid sigade ees), miks peaks mina rohkem saama? Alatu vabandus, miks ei küsi? Eks ta veidi torgib küll, kui keegi lõpuks näpuga näitab.

Kui ISE (ka GC lehel) ära arhiveerid, siis palun korista ka enese järelt! Mina reageerisin alles PEALE arhiveerimist.

5 märts 2016 leidis Marko [markosu]

Väga huvitav rännak mööda raba. Aarde leidsin probleemideta, kahjuks oli lõpp-punkti konteineris vett (ja jääd), ning logiraamat oli läbi vettinud. Toimetasin konteineri omaniku kätte hooldusesse.

5 märts 2016 kommenteeris Kadri [pekadrip]

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Vastavalt telefonikõnele sündmuspaigalt on logiraamat läbimärg. Minu palvel lahkus aare oma kohalt hooldusesse...

24 jaanuar 2016 ei leidnud P,O ja M [sylli]

Kartsime, et ei saa maanteel tee ääres peatuda, kuna tuiskas päris kõvasti ja nähtavus oli üsna kehvakene. Kõige lähemas kohas nullile selgus, et seal on nagu parkimistaskud sisse lükatud ja seal seistes ei olnud meie masin ise ohus ega ka teistele ohtlik. Räätsastusime. Lund sadas ja kogu maailm meie ümber oli valge. Kohati oli lumi sügavam, kohati madalam. Esimeses punktis leitud lookest ette lugedes arvas meist kõige noorem, et pole hullu, läheme edasi. Teised punktis aga arvas ta, et võiksime nüüd ikkagi ruttu otsa ringi pöörata ja tagasi auto juurde minna :) Kas selle taga oli väsimus või hirm, aga otsa me ümber pöörasime! Minul oli samas ka hea meel! Saame veel korra tagasi tulla! Mulle hullupööra meeldivad sood ja rabad aastaajast sõltumata! Ja täna oli veel pikk teekond koduni ees sellise ilmaga! Loodame peagi tagasi olla! :)

14 veebruar 2015 leidis Tarvo, Reet ja Vanda [berti]

Siiani mööda sõidetud ja pilku igatsevalt rabale saadetud sai nüüd lahenduse. Räätsad alla ja padinal aaret otsima. Maa oli külmunud ja kiirelt sai kohale ja logitud.

14 veebruar 2015 leidis Vanda, Tarvo ja Reet [kassikakk]

See koos Ristiga oli tänase päeva peaeesmärk. Esimest korda räätsadel, ei olnud kõige paremad jalavarjud, aga hakkama sain. Ilm udune ja mingite sademetega aga aarde kõik punktid sai läbitud ning süda sai rahu!

25 september 2014 ei leidnud Ahto [ahtoj]

Seda lõputut rabavaadet olen imetlenud vist sadu kordi. Millegipärast arvasin, et seal ei saa üldse liikuda ja upud kohe ära aga ilus ilm meelitas täna lõpuks ka kummikud jalga. Algul oli tunne, et igast sammust jääb imekaunisse maastiku must auk kümnekonnaks aastaks. Navigeerimise osas tekkis tunne, et olen mingil merel. Enne esimest punkti sain lõpuks aru, et tegu on multiga. Hakkasin ka teise punkti poole müttama aga poole tee peal sain aru miks on inimesel räätsasi vaja ja pidin laugaste tõttu tagasi pöörduma. Ära ei uppunud ja ähkima võttis mõnusalt küll. Tänud, nüüd olen rabas käinud.

20 september 2014 leidis Reigo [reix]

Ja tänase päeva Nael! Ma ei teagi, miks ma siit kordi ja kordi mööda olen sõitnud, samas kuklas keegi kogu aeg koputamas, et siin on midagi Head. Raba ma ju ei karda (kui siis multikaid), pigem vastupidi, seal on iga ilmaga mõnus matkata. Ei oskagi täpselt kirjeldada, kuid rabas tekib alati mingi eriline tunne! Ju siis saabus just täna selle aarde jaoks see Õige päev. Mõnus, kergelt sportlik matk aardeni, millel hea kontseptsioon: põnev kirjeldus ja hea teostus. Soovitan, soovitan! Huvitav, et päris mitmes kohas märkasin minuga samasuunalisi jälgi, kuid viimane logi siiski kesktalvest. Raba oli hetkel suhteliselt kuiv, suure jalanumbriga kergekaallane, kes vaatab, kuhu astub, saaks ehk isegi kuiva tossuga. Teel tekkis küsimus, kes on selle hea teostuse taga? Logiraamatul ilukirja silmates oli asi selge - viimati märkasin sarnast geoüritusel jagatud diplomitel :) Mina tänan!

4 veebruar 2014 leidis Erko ja Mairi [maipri]

Meie teine matk täna. Raba oli vaatamata sombusele päevale väga ilus. Aarde leidsime kenasti. Aitäh peitjale!

4 veebruar 2014 leidis Mairi ja Erko [erko]

Oli vahva talvine rabaretk! Eelmiste külastajate jäljed olid kõik lumel näha, aga eks ikka kasutasime ka omi tehnikavidinaid suuna määramiseks. Rändurkoll oli Baskerville' ide koeraga tuttavaks saanud ja läheb uutele rännuteedele. Tänud peitjale laheda seikluse eest!

2 veebruar 2014 leidis Peeter, Piia [piuks]

Selle aardeni olen tõesti kõige kauem igatsenud jõuda. Ja lõpuks oli see päev käes. Oi kuidas mulle see meeldis! Esimesed 3 punkti tulid kergelt. Lõpp-punktis sai paar lisatiiru tehtud. Jätsime koerale ka seltsilise ;) Suured tänud, et sellisesse kohta juhatasite!

2 veebruar 2014 leidis Piia, Peeter [blondiin]

Iga kord Ristist möödudes on Piia teatanud et näed siin on see soo kus filmi tehti. Oleme ka aarderetke üritanud, kuid eelmisel korral lahutas soo ja meie vahel mitmemeetrine vesi, millest üle ei saanud. Aga nüüd - vesi jäänunud, lumi pehme ja ulatub vaid mõnes kohas põlvealla. Vist üks kergemaid hetki seda raba läbida. Millegipärast olid ka seekord vahepunktides palju niiskust konteinerite sees. Kuna tuul oli tugev, siis kuivatasime need ära. Kokkuvõttes osutus matk palju kergemaks kui sai oodatud (selles hoogu minnes saime õiget raskust tunda õhtupoole marimetsa soos) Aardekonteiner heas seisukorras. Et Baskerville koeral lõbusam oleks jätsime talle seltsiliseks ühe rändurkolli. Ärge teda siis sinna soosse kauaks jätke

21 oktoober 2013 hooldas Kadri [pekadrip]

Esimene ja teine punkt läbisid hoolduse...

Kui Jumal lõi inimese ja alles mr Colt tegi nad võrdseks, siis ilma räätsadeta on inimene rabas oma kahe karguga ikka tavaline surelik ja ekslik inimene. Alles räätsad annavad võime muretult lennelda. ;) Seega, väsitav, väga väsitav oli see hooldusretk. No ja seistes nagu tõeline memm kuskil mülka serval, ei suutnud peitjat ära kiruda. Kes krt teda sinna küll ajas peitma??? Ah? Ma tahaks teada...

Aga teile kõigile kena rabaretke Baskerville-i rajal! Rabas oli ilus.

1 august 2013 leidis Johannes ja Tanel [timix]

Kui nüüd aus olla, siis oli tegelikult plaanis minna võtma Marimetsa aaret. Õmma juurest rataste poole tulles hakkasime arutama, et siin rabas ei paista praegu üldse vett olevat, ehk saab isegi Baskerville'ide koera kätte. Johannest huvitas, et kuhu lühem maa on. Ütlesin, et Marimetsa on ikka pikem, aga seal on laudtee. Baskerville'idel laudteed pole. See polnud tema jaoks eriti oluline vist, teda huvitas, et sinna on lühem. Seega keerasime nina Risti poole tagasi ning läksime proovima. Läksime, proovisime ja leidsime üles. Rattad jätsime Haapsalu maantee äärde väikeste mändide taha raba äärde, loomulikult kohta, kus esimese punktini kõige vähem maad oli. Hakkasime siis vaikselt minema ning midagi oli nagu puudu. Puudu oli see 4,5 maastik, mida lubati. See ju vaevu 2,5. Esimese punktini jõudmine ei valmistanud seetõttu ka mingeid probleeme. Johannes luges järjejuttu ja mina seda, mis selle alla oli kirjutatud :) Kõigile midagi. Siis lesisime natuke sambla peal, täiega mõnus pehme on :) Teine punkt tuli ka nagu lennates. Aga. Teises punktis on vesi asjale natuke kurja teinud. Jutt oli küll korras, aga koordinaat oli kahjustada saanud. Veel oli vaevu välja loetav, aga varsti enam ta seda ei ole. Esimene punkt oli ka seest märg, aga seal polnud sisu otseselt kahjustada saanud. Mida edasi, seda rohkem liikus maastik ülespoole ning ma suutsin isegi ühe jala natuke märjaks saada. 4,5-ni see maastik seal aga ei jõudnud, vaid jäi jonnakalt 3,5-le pidama. Kõige raskem oligi lõpule ligi pääseda, sest seal läks asi päris pehmeks kätte ära, kuid ka see polnud ületamatu katsumus. Nii kaua kui ma aarde juurde püüdsin saada, oli Johannes juba konteineri avanud. Ta luges jällegi jutu läbi ja mina panin nimed kirja. Peab mainima, et juba teel Ristile ja ka katapuldi juures tulid mõned piisad, kuid siis läksid pilved jällegi minema. Olles aga siin rabas, kogunesid meie ümber igalt poolt väga tumedad pilved. Meie pea kohal oli aga sinine taevas ja säras päike, ainuke koht vist 10km raadiuses :) Siiski pärast logimist hakkas ka natuke sadama. Johannesel oli vihmakeep kaasas, minul ratta juures. Nii meeldiv :) Õnneks kõvasti sadama ei hakanud. Veel. Kui lõpp juba lähedal oli, siis üks hetk ütles Johannes, et ta tahab siit ruttu ära ja hakkas jooksma. Õnneks või kahjuks ei ole see sellisel maastikul võimalik ning peagi pidi ta taas sammu aeglustama. Kohe kui olime ratta juurde jõudnud, hakkas tulema kõva padukas, aga vahet polnud, ma sain juba vihmakeebi selga :) Tore oli küll taas kindla pinnase peal olla. Tegelikult oli plaan ka Risti aare võtta, aga kuna see oleks olnud ring ning aega ning ausalt öeldes ka viitsimist nappis, siis jääb mõneks teiseks korraks :) Aitäh, mulle meeldis, tore matk oli :)

23 märts 2013 leidis Liisa, MK [blackwhite]

Kõik punktid tulid kahjuks liiga lihtsalt kätte sest tuisk ja lumesula pole eelmiste leidjate jäljeridu kustutanud. Samas aarde lugu ise on mõnusa meeleoluga : )

18 märts 2013 leidis Tiiu Mart [lelo]

Pikalt püsinud sobilikud talveilmad ning hoolitsevad sõbrad survestasid meid vastu võtma otsust seda kaua kardetud aaret külastama minna. Algas kõik lootustandvalt. Ilm oli ilus ja mööda kuiva asfalti vurasime kenasti matka alguspunkti Baskerville-de saaga raba servas. Sättisime laenutatud (tänu Airile-Priidule) varustuse tööasendisse ja läksime. Leidsime kenasti nulli ja hakkasime järgmist punkti gepsu salvestama. Seepeale teatas üks geps kategooriliselt, et tema on tühi ja pani pildi tasku. Suureks ehmatuseks keeldus ka teine geps meiega koostööd tegemast. Rohkem meil neid ei olnud ka. Siis me olime ikka üsna löödud seal lagedal lumeväljal ja valjeneva tuule käes. Õnneks oli Priit [triip] (olgu ta kõikvõimalikel viisidel tänatud) mõnda aega tagasi seal käinud (ka nime kirja saanud) ja jäljed maha jätnud mis olid üsna hästi säilinud. Mööda neid jälgi me siis sihile jõudsimegi. Nüüd on meie nimed, Priidu järel, seal logiraamatus kirjas. Me ei võtnud sealt midagi ega jätnud ka. Mõnusat jalutuskäiku jäid häirima gepsudest tingitud seisakud, mis tekitasid mõningase külmatunde. Täname peitjat.

9 märts 2013 leidis Priit [triip]

Leitud

9 veebruar 2013 leidis Urve ja Hannes [jussike]

Peaaegu kaks aastat tagasi alustasime, aga siis ole meie jaoks liiga vesine ja jäi pooleli. Nüüd oli vesi vähemalt pealtpoolt tahkeks muutunud ja hoopis parem oli liikuda. Leidsime enda arvates parima geoparkla ja läksime rabasse suunaga juba teisele vahepunktile. Vahepunkti läheduses lõikus meie rada jäljereaga ja pärast vahepunkti veelkord samasugusega, aga kas oli nüüd jälgede tegijaks kodukutsu või metsakutsu – selle kindlakstegemiseks meie jäljetundmisest ei piisanud. Enne lõpp-punkti olid veel ühed jäljed, nüüd juba tunduvalt suuremad ja sügavamad – näib, et sealkandis leidub ka põtru. Konteineri leidsime kuivana ja heas korras, lugesime logisid ja lisainfot ning jätsime väikese hobuse sir Henryle (äkki läheb kunagi vaja) ning piirivalveohvitseri hõbedase mütsimärgi ja ühe ümmarguse mütsimärgi. Aarde juures arvasime, et täna selle aarde maastik küll üle kahe ei ole, aga tagasitee ei olnud enam nii lihtne, vähemalt minul – sadama hakanud märg lumi mätsis prille väljastpoolt, seespool klaase tekkis udu, nii et nähtavus oli suurema osa tagasiteest peaaegu olematu. Rabaservas õnnelikult räätsad jalast võtnud vaatasime veel korraks gepsu ja selle järgi olime valinud teekonna alguse rabaservas nii, et see oli peaaegu sirgjoon lõppaardeni ja nagu peitja lubas – poolteist kilomeetrit. Mõnus! Tänud peitjale!

27 jaanuar 2013 leidis Hannes & Hanno [hanno5000]

Tegelikult ootas see aare mul kogu aeg üht ideaalset sügiseselt kottpimedat, vihmast ning tuulist ööd... ja kindlasti oleks seda tulnud veel üksi otsida, ainult nii oleks vist õige tunde kätte saanud.. aga noh kuidagi jäi ikka sinnapaika ja nii ta siis nüüd kiirelt ja sirgjooneliselt räätsates leitud ka sai. Aga ka nüüd oli mõnus, hea seltskond ja paras matk geopäeva lõpetuseks. Täname!

27 jaanuar 2013 leidis Hanno ja Hannes [hpalang1]

Lihtne ja loogiline. Panime tee ääres räätsad alla ja hakkasime astuma. Tuul ja kerge pinnatuisk, aga ei midagi võrreldes Vormsi läänerannikul kogetuga. Ainuke jälg oli kellegi saanijälg. Peitja oli kaasa andnud volituse vajadusel asju hooldada, aga nentisime kurvastusega, et hooldamiseks puudub vähimgi vajadus. Mingi korgi vahel oli tiba jääd, aga see on praegusel aastaajal suht loomulik ju. Logimiseni jõudsime umbes pool tundi peale auto juurest lahkumist. Eelmised logijad olid raamatusse märkinud, et see oli nende karjääri kõige ekstreemsem aare - no way, see oli jalutuskäik pargis :) Nojah, esimese punktis jäi Hanno seisma nii, et karp jäi hetkeks peitu, ja lõpus oli logiraamatu tagasitoppimine nii pisikesse kohmas käte tõttu komplitseeritud - aga see kiun olgu siin ainult selleks, et kogu me üritus liiga lihtne ei tunduks. Tegelikult on väga kihv koht ja pitja olgu tänatud selle jalutuskäigu eest!

16 juuli 2012 leidis Katu ja Hans [katu08]
Ei ole mul veel ühegi teise aarde otsimisel tekkinud nii suurt koduigatsust! Oli meil vaja siia ronida, oli pidev mõte peas. Olen küll selle sama raba ääres üles kasvanud, aga suuremat kokkupuudet laugastage pole varem siiski olnud. Kogemuse võrra rikkam! Täname :)

16 juuli 2012 leidis Hans ja Kadri [osseth]
Uhh, oli see vast retk! Teekond oli täis laukaid ja ebakindlaid jalgealuseid. Ühel hetkel kukkusin täitsa laukasse sisse, õnneks sain siiski välja sealt. Kui suvel otsida seda aaret, siis kindlasti mitte üksi. Küllap sobiks otsida talvel, aga oli seda põnevam. Rassides käisime kolm punkti läbi ja jõudsimegi lõppu. Tore aare! Pärast saime kuidagi metsa äärde ja läbi võssi tee peale tagasi :) Seiklus missugune!

26 veebruar 2012 leidis Alex [alex]
Loll on see kes loodab nädala taguste jälgede järgi mõnusalt-mugavalt aardeni kulgeda.Pean tunnistama, et see jalutuskäik on minu elu kõige raskem olnud.Üksa samm edasi ja kaks tagasi...sõna otseses mõttes.Hommikul Hiiumaal ärgates juba süda rõõmustas kui nägin miinus 3,5 kraadi.Peale kahte jäledat sulapäeva juba kujutasin ette kuidas ma oma räätsadel liuglen mööda raba ja pean peenikest naeru.Tegelikus nägi aga välja nii:samm, ragin, läbivajumine10-50cm ja räätsa nina külmunud kooriku alla, poolsammu tagasi, rääts uude kohta lume peale ja kõik kordus taas.Enne esimest vahepunkti keerasin kolm korda tagasi aga kuna värskelt tatsatud jäljes oli mõnus kõndida sai 10 m pärast jälle ümberpöörd ja edasi rühitud.Täpsemalt kirjeldamata mis tunded mõtted ja sõnad mind vaevasid kui olin aarde juurde läbi murdnud , lootsin asuda mõnusale tagasiteele.Jeahh...unistuseks ta jäigi:kõik jäljed olid praktiliselt värsket lund täis tuisanud ja kus jälg veel silmata võis olid lumekamakad külmunud ja kallutasid minu makaronideks muutunud jalgu täpselt sinna kuhu mina ei tahtnud.Mõtlemata homsele päevale ja asjadele mida võiks lihasteks kutsuda , tahan tänada aardepeitjat täitsa vahva asja eest.See, et ma ei oska õiget aega valida-no juhtub :D Risti aare jäi minust küll täna oma tumedat tuleviku ootama...ainus hea otsus täna, et loobusin tagasiteel selle külastusest.

19 veebruar 2012 leidis Airi, Maris, Margus ja Priit [otsingul]
Marisel ja Margusel see leitud, aga matka käigus jäi ka see aare teele. Nagu juba ilmateade ette ennustas, siis ootas meid selle aarde otsingul päris korralik lumetuisk, aga egas siis see geopeitureid heiduta. Samuti ei heidutanud meid tuisu poolt kokku aetud lumehanged, millest läbitrügimine oli isegi räätsadel suht raske, sest ka nendega vajusime ikka poolest säärest saati hange ning liikumiskiirus oli ca 1km tunnis. Väga vahva ja hästi teostatud multiaare oli. Airi väheke liialdab, ka tema pidi vahepunktid leidma, mis siis, et jargmise koordinaadid vaid enda gepsu toksisin. Lõpu õudus või sinnani jõudmise õudus meid ei puudutanud. Sellise ilmaga läksime otse ja vaid gepsust oli näha, et soojemal aja oleks seal natuke probleemsem. Tänud aardpeitjale mõnusa retke eest!l

19 veebruar 2012 leidis Maris, Margus, Priit ja Airi [airce]
Tuul puhus nii kõvasti, et koera ulgumist minu kõrvad ei tajunud. Teekond oli rohkem võitlus iseenda füüsisega ja teistele järelejõudmisega. Õnneks oli sabas sörkijal teatud eelis eesastujate jälgedes tulla. Aarde otsimisest oli küll asi väga kaugel, kuigi logimise au sain enda peale. Siit edasi suundusime Õmma aarde suunas, kus Priit otsis aaret, kuni max tiim hernesuppi keetis. Peale kehakinnitust külastasime ka Risti aaret, kuna ühel meist oli seegi leidmata. Max tuli vaid kaunist tormist pühapäeva rabale nautima. Ka viis tundi hiljem õhetab nägu sellest suurepärasest värske õhu vannist. Tänud vapratele matkasellidele ja peitjatele, kes meid ikka ja jälle rabasse kutsuvad.

3 detsember 2011 leidis Lembit [polekala]
Pidevalt olin sellast aardest peatumatult mööda sõitnud, kuna ühe eelmise seal rabas oleva aarde võtmisest mäletasin, et sealne rabapinnas on uskumatult väsitavalt läbitav. Seekord sai siis ette võetud. Ei olnud kergete-killast miskit. Raba oli väga vesine ning nägi välja tunduvalt hullem, kui asi tegelikult oli. Räätsad olid koju jäänud, seetõttu tuli mõnes kohas ka veidi haagitada. Aarde leidmiseni olid kummikud kuivad, mööda metsaserva tagasi turnides sain siiski mõlemad kummisaapad vett täis. Õnneks oli ilus ilm ning jalgadel külm ei hakanud. Tänud, EVEJ.

17 august 2011 leidis Joonas [joonas444]
1864.

18 mai 2011 ei leidnud Urve ja Hannes [jussike]
Esimese punkti leidsime üles, aga siis läks meie jaoks maastik liiga vesiseks. Kuivemal või oluliselt külmemal ajal tuleme tagasi.

27 aprill 2011 leidis Ove [ove]
Tänane õhtu oli väga sobilik rabamatkaks ja Baskerville jälgeda ajamiseks. 50m enne esimest punkti leidsin suure rohelise tühja prügikoti, mille toimetasin rabast minema. Kõik punktid sai leitud 1-2-3 ja pääsesin Baskervillele ohutult ligi. V:TB, J:helkur

23 märts 2011 leidis Irokas [irokas100]
Kõik sai alguse sellest, et jäin Tallinnast lahkudes mingil põhjusel valesse sõiduritta ja nii läks tee läbi Nõmme. Muidugi ei jätnud ma kasutamata võimalust matkapoes käia ja kohapeal sai äkkmõttena soetatud räätsad, mis tuli kohe ka sisse õnnistada. No jäin siis nullile lähimas punktis teeveerele seisma, krudisin lumele jõudes need imevidinad, mida pole kunagi varem isegi katsunud, alla, ja juba kolmandal sammul oli kõhuli maas... Üldse oli kuidagi väga keeruline nendega käia ja ma ei saanud üldse aru miks minu räätsad ei lohise sama mugavalt järel nagu olin Sorkholmil Algaja omasid näinud tegevat. Pärast 200-meetrist ukerdamist ja kaklust avastasin mingid hoovad, mis räätsad tööle panid:) Jess!! Edasi oli lausa lust minna. Risti koerad haukusid seljataga ja rabas keerati seepeale tuli kohe hämaramaks. Ilmselt valmistuti mind ründama. Teises punktis pidi peaaegu suur katastroof juhtuma - rabas oli päris korralik tuul ja vahepunkti kirjelduse leht libises sõrmede vahelt. ÕNNEKS jäi see kohe samasse kadaka (võimisiganes) külge kinni ja lendleva paberi järel tuulispasana kihutamine jäi ära. Edasi torkasin gepsu taskusse ja liikusin mööda pidevalt silme ees olnud nõrgalt nähtavaid suusajälgi. Mingil hetkel vaatasin gepsu ja oh häda - jäljed läksid maiteakuhu aga aare on hoopis mujal. Kahtlustasin koordinaadi valesti sisestamist aga käisin ikkagi oma gepsu järgi lõpus ära ja leidsin karbikese otse õigest kohast:) No oli meeldejääv retk küll. Äitäh! Ja edasi Risti aarde poole...

19 märts 2011 leidis Jan [muhujan]
Läksin ka suuskadega. Raba oli kivikõva ja suusatada ülimõnus. Vahepunktid tulid ladusalt, legend hea ja nõnda lõpp-punkti jõudsingi. Hea teostus. Logisin, kaupa ei vahetanud.

13 märts 2011 leidis Airi ja Tauno [aurora]

Leitud koos Taunoga. Tänud!

13 märts 2011 leidis Airi ja Tauno [tralls]
Väga hea, kui keegi meie füüsilise vormi eest ka hoolt kannab. Kui ühes rabas on suisa 3 aaret, siis tuleb need ikka korraga ette võtta. Nii targad me siiski olime, et ilma liikumist hõlbustavate abivahenditeta seda matka ette võtma ei hakanud, kuid räätsade puudumisel pidime leppima suuskadega. Selle aarde juurde minekut ja natuke veel edasigi iseloomustasid liigutused, mis natuke isegi suusatamist meenutasid, kus suusk püsis lumekoorikul, kuid keppidega väga tugevalt tõugata ei saanud, sest siis kadus kepp poolest saadik lumme. J: poiss

10 märts 2011 leidis Triin ja seltskond [triinu]
Üks igati tore aare, eriti suuskadega otsimiseks - suvel võib see otsimine märgatavalt raskem olla:) Baskerville'ide koera jälgedes käimine oli igati tore ettevõtmine, tänud peitjale:) EVEJ

2 märts 2011 leidis Leho [morgot]
Sai kah see Rist raba teekond jälle ette võetud. Geomaantee oligi juba tuhmumas. Tegelikult seda eriti ei kasutanud ja tegin uued. Võtsin kaasa JaanKask geokuninga.

27 veebruar 2011 leidis Afonja ja Andrew [afonja]
Baskerwille oli räätsadel ja Snoopy suuskadel või oli see vastupidi. Igatahes neid jälgi mööda minnes leidsime mõlemad. J:pesulõks

26 veebruar 2011 leidis Kajaliis [lylleke]

Leitud

26 veebruar 2011 leidis Kaja, Bruno ja Ly [kajaliis]
Ilmselt Imre ja Airi suusajälgedes asusime teele. GPSi võis kuni esimese punktini julgelt taskusse jätta ja lasta pilgul üle lageda välja rännata. Siia-sinna looklevad käpajäljed pakkusid mõttelendu Baskervillidest ja koertest aga reaalsuses üle rebase jälgede need kindlasti ei olnud. Pigem kadunud Snoopy omad;) Tore räätsaretk päädis leiuga ning vahvasse konteinerisse poetasime ühe väärtusliku TB, milline teele asunud indiaanlaste reservaadist, kaasa haarasime aga sinise klaashelme. Täname!

26 veebruar 2011 leidis Airi ja Imre [triick]
Auto jäi meid ootama raba serva tee äärde. Sealt edasi liikusime suuskadel. Ilm oli mõnus ja pinnas suusatamiseks suurepärane. Mõõdukal tempol suusatades läbisime vahepunktid ning vaatamata mõningasele suunaveale jõudsime muretult ka aardeni. Kõik vahepunktid ja aarde endagi leidsime kiirelt ning need olid heas korras. Kellegi ulgumist me ei kuulnud ja peale meie endi silmade ei säranud mitte ükski silmapaar. Tänane maastik jäi selgelt alla lubatud raskusastemele. Kuigi me ei ole erilised rabamatkasõbrad, osutus tänane retk väga mõnusaks. Aitäh toreda aarde eest.

24 veebruar 2011 leidis Rita, Lauri [algaja]
Kuna muud tarka teha polnud siis tekkis mõte minna rabasse kakerdama. Enamus tuttavaid, kes sellest kuulsid ja ei ole geopeiturid oli üsna mureliku näoga ja mõned olid isegi valmis mind kohe tohtri mahu sõidutama. Neil ei olnud võimalik aru saada, et keegi tegelikult ka on nõus umbes -20 kraadiga kuskile välja minema ja kilomeetreid trampima ilma, et reaalne surmaoht varitseks. Igatahes algus on üsna jahe. Esimese punkti vallutajad olid kõik erinevatest kohtadest peale hakanud ja alles vahepunkti juures hakkasid tekkima erinevatest suundadest igat mõõtu jäljed. Ikka veel oli jahe kuigi kollane plärakas taevas ei lasknud täitsa vabalt igas suunas vaadatagi. Teise punkti juures oli samuti kahe saapakandja jäljerida, ühed räätsad läksid aga hoopis valesse suunda. Sir Henry saabas me ei suutnud leida. Aga ilmselt saapajälgi küll. Kolmandasse punkti minekul hakkas aga miskil põhjusel palav. Peale logimist ja karbi tagasimaskeerimist läksime kõige otsemat teed tagasi ja siis hakkas ikka päris palav. Jope luku kangutasin lahti, kindad toppisin taskusse ja salli mul õnneks ei olnud. Sedasi meid ka ootav Miki tabaski. Väga hea matk oli. EVEJ

13 veebruar 2011 leidis Kadi ja Alo [pikkkasso]
Mis seal siis ikka :) -15 kraadi on kui loodud ilm rabamatkaks meile, kellel ikka veel räätsasid varustuses pole... Jätsime auto maantee äärde ja panime ise tuhatnelja minema. Lumi kandis ja päike säras, laukaid ei osanud isegi mitte karta sellise temperatuuri ja lumekatte all. Läbisime kogu ettenähtud trajektoori, imetlesime männikesi ja sädelevaid lumekristalle. Murdjakoer oli "kodus" ja valvas aaret. Tagasitee tegime pisut otsema ja nüüd võib juhuslik mööduja mõistatada, milline rahvamatk toimus või olid siin kaks susa ja üks pusa või mõned teised tegelased :) Igatahes tänud peitjatele ja oli tõeliselt vahva matk tõelises talves.

10 veebruar 2011 leidis Maku ja Priit [maku]
Sai siis ka see koer üle vaadatud. Täna oli raba sama kõva kui raudteetamm. Nii kaiff oli ikka rabas suusatada, tuult ei olnud, päike paistis ja suusk libises hästi. Olgem ausad ega ma eriti rabakate fänn pole aga täna oli nii super, et unustage mu lause algus ära... Tänan aarde peitjat ja oma turvameest Priitu, kes kaitses mind eluka eest :P

29 jaanuar 2011 leidis Elena, Miki, Paavo ja Triin [trine]
Reede õhtuks rabadest naastes oli väsimus äravahetamiseni sarnane tavapärase nädalalõpu geotuuri finaaliga. Laupäeva hommikul selgus, et kaks vaba päeva nagu maast leitud :) Ja muidugi hakkas siis Baskervill uluma, nii et kaugelt voodist oli kuulda. Ilmaga seekord küll ei vedanud, üldmulje jäi hall ja tuuline, mille loomulikult korvas hoole ja armastusega ettevalmistatud multiaare ja kõik see rõõm, mis ta otsijates tekitas. Eriti see murdja-loom ise. Võtsime ühe TB, aitäh!

29 jaanuar 2011 leidis Elena, Triin, Miki & Paavo [miki]
Laupäeva hommik mõnusas soojas voodis.. eelnevad kaks päeva, mis sisaldasid kokku mõnikümmend kilomeetrit rabas ei andnud endast kuidagi märku. Kõik oli ilus ja tore. 10:45 telefonihelin.. Paavo hääl: "Miki, kuuled?? Baskervill ulub!!" No las ta siis ulub. "Lähme vaatame, mis ta seal ulub, et polegi nagu ammu rabas käinud". Liigutan varbaid, liiguvad. Polegi häda midagi, käime ära, mingi 1,5km ju ainult, mis see ära ei ole. Lõpetan kõne ja ronin voodist välja. Assa nuga, siis sain alles teada, kui vale mõte see oli, aga mis lubatud see lubatud. Varustasime end vajalikul hulgal räätsapaaridega (tänud laenajatele) ning vudisime teele. Auto juures esimesi samme läbi hange tehes oli selline ilme ees, mida siiamaani veel kirjeldatakse ja ette heidetakse. Aga esimesse vahepunkti jõudes oli kõik möödas. Mõnus tuul, rabaõhk hea seltskond, mõnusalt vormistatud vahepunktid. Et üritusest maksimumi võtta, lidusime veel ringe ümber puude :). Lõpp tuli kuidagi kiiresti kätte, vaatasime veel igatseva pilguga õmma poole, et paras seal ka sama soojaga ära käia. Õnneks jäi see vaid mõtteks ning aruteluks, et söögid ja joogid ning magamisasjad peaks kaasas olema, siis võib uuesti teemaks võtta. Lõppaardes olev murdjakoer tõi kõigile muige suule. Pimedas kohtuda ei tahaks. Tänud peitjale, just sellist jalutuskäiku oligi vaja, et mitmepäevasest rabatuurist taastuda.

29 jaanuar 2011 leidis Elena, Triin, Miki & Paavo [speedy]
Nagu oleks väheks jäänud veel
Kahest pikast Soomaa päevast
Ikka tuli tung sammu rabateed
Kogemaks mida peitjad näevad

Ei tulnud pettuda kellelgi siingi
Teeäärses rabas ju oma võlud
Ei saabunud me võimetel piirgi
Seda uhkem oli õhtul va mõnu

Ses rabas lausa puhus ja ulgus
Liikus vägipudel ringi meite suil
Kork tal aina harvemalt sulgus
Ei kadunud ööhakulgi meil muig

22 jaanuar 2011 kommenteeris Kadri [pekadrip]
Suurimad tänud Priidule, kes toimetas uued ja püsivamad tekstid vahepunktidesse! Suureks abiks oli ka Eesti Post, kes suutis u 14 tunniga toimetada lihtkirja Viljandist Turbasse. Vahepunktid nüüdsest siis vee- ja geopeiturite kindlad... Mõnusat matka kõigile! Ja nõustun eelkõnelejatega- Õmma torn paistab Baskerville´ide maadelt väga kutsuvalt...

22 jaanuar 2011 leidis Margus ja Maris [max]
Täname rabasse kutsumast. Mõnus räätsamatk oli. Ligi 3 tundi ja 3 aaret. Tore, et ühes rabas saab ühe matkaga 3 aaret "rabada". Siin valitses vaikus ja rahu ja lumi. Aarde tabasime, Baskeville'i ei tabanud. Lumel olid kohati vaid õrnad aimatavad suusajäljed. Metsapoolses raba ääres oli näha ka loomade jäljerada. Julgeme soojalt soovitada ka Õmmale läheneda Baskerville'i aarde poolt. Sellel matkal hakkab kaugelt üle raba paistma valge katusenurk, aimatav, kaheldav. Siis saad aru, et jah just see ongi torn, mille poole tuleb suund võtta. Lõpuks võtab torn juba täitsa torni kuju ja saab endale lubada ühe mõnusa puhkepausi.

22 jaanuar 2011 leidis Merike [mooritz]
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis mina poleks iial julgenud sinna rappa müttama minna. Aga noh ühed väga huvitavad sõjaväesuusad toodi koju kätte ja öeldi, et olgu sõidetud. Täna siis suuskasin üle raba, jälitaja kannul. Mingi hetk hõigati mulle, et olin just ületanud suurema lauka ( seda juhtus veel mitmeid kordi). Mnjah, seest võttis õõnsaks, brrrr..........Olin endale suuremad laukad gpsi pannud, kuid väiksemaid polnud märganud tähistada. Teistel soovitan soojalt laugaste asukohad endale selgeks teha. Aga siht oli juba võetud ja nii ma seal laugaste vahel edasi liikusin. Vahepunktid leidsin suurema vaevata ja lõpus ka kell 9.40 teisena aarde enda. Nüüd on aardega kõik korras, numbrid enam ei haihtu ( minu jälitaja töö). Tagasiteel kuulsin Baskerville´ide koera ulgumist. Terasemal kuulamisel osutus see küll lennukimüraks :P, aga hirmul on suured silmad. Võtsin kirsid, jätsin nahkhiire. Tagasitee kulges juba märksa lõbusamas meeleolus,olin suutnud end taaskord üllatada.

18 jaanuar 2011 leidis Priit [armastan]
FTF Läks kirja kell 11.30.Jätsin rännuhimulise TB. järgmisi otsijaid ootama. Mina olen küll rahul, et ma igavat otseteed ei läinud ja tänu sellele sain ikka raba nautida mitmeid tunde. EV: J: TB

18 jaanuar 2011 kommenteeris Kadri [pekadrip]
Palun kõigil, kes lähevad lähiajal aaret otsima, suhtuda väga ettevaatlikult vahepunktide kirjeldustesse, et mitte teksti maha hõõruda! Ilmnes teatud materjalidel omavaheline iseloomude sobimatus ;) Üks hea inimene lubas lähiajal olukorda parandama minna! Seniks püüdke hakkama saada :)

17 jaanuar 2011 kommenteeris Kadri [pekadrip]
Baskerville´ide koera filmimine toimus suures osas Eestis, kuna polnud ju mõeldav tol ajal Läände inglaslikke olusid filmima minna... Paljud kohad on äratuntavad... Stapletonide elamu oli Läänemaal Ants Laikmaa majamuuseumis filmitud, Baskerville Hall Glehni lossis, Tallinna tänavatel sõitis troska, sunnitööline Selden sai surma Koluvere-Märjamaa tee lähedal asuva veski juures ehk siin: N58° 54´ 25,1" E24° 07´51,95" Mööda sõites võite vaadata, paistab teelt hästi (asub eramaal praegu). Suur osa filmiti aga Lääne-Virumaal Sagadi mõisas, mida nad ka hästi tänapäevalgi oskavad ära kasutada turistide meelitamiseks ;) Ristil aga on jäänud vaid kohalike mällu filmivõtted rabaservas ja veidike sõnakama ja valjuhäälsema naisterahva kohta pruugiti väljendit: "Kisab nagu Baskervilli koer!"...
http://www.sagadi.ee/meist/blogi/baskervilleide-koer-sagadis

17 jaanuar 2011 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".