Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Järvamaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Prandi jõgi on Pärnu jõe vasakpoolne lisajõgi.Prandi jõgi saab alguse Prandi külas olevast Prandi Allikajärvest ja suubub Pärnu jõkke Särevere aleviku lähedal. Prandi jõgi läbib Prandi looduskaitseala ja Türi maastikukaitseala. Prandi küla on esmakordselt mainitud 1564. aastal Kardina nime all. 1613. aastal annetati Kardina küla Paide linnuse ülemvahtmeistrile Hinrich Brandtile. Brandti perekonnanime järgi kujunes külale nimeks Prandi.
Aare on peidetud looduskaitse all olevate Prandi allikate lähedal olevale õpperajale.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (2), piknikukoht (2), ujumiskoht (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2RBKF
Logiteadete statistika:
98 (89,1%)
12
3
0
0
0
0
Kokku: 113
Selle täpikesed värvimisest on Krista mitmel aastaajal unistanud. Kord oleme olud liiga poriseks, kord lume liiga paksuks pidanud. Nüüd siis tulime. Seitsmeaastasele lubasime, et tuleb väike lõbus jalutuskäik, aga reaalsuses oli paras mülkane katsumus koos paari korra kummikukaotusega. Lõbus oli heas seltskonnas siiski:) Õnneks tuli kohal karbike kenasti kätte. Aitäh peitmast!
Päike säras ja korraks enne kohale jõudmist sadas korraks vihmakest. Asusime teele ja sattusime metsloomade rajale ja siis rajale, mis ka kaardil leidus. Kummikuist oli abi ja peagi me otsitavani jõudsime. Kasti kaaneke oli üsna pude, õnnestus veel peaaegu ühes tükis tagasi asetada. Karp ise oli korras. Allika juurest leidsime mõne meetrikese laudteed. Tänud peitjale.
Minu tilluke mõistus ei võta kinni kuidas selle aarde maastik saab 2,0 olla. Võib olla oleneb aastaajast. Praegu oli kummik suur sõber ja maastik pigem 3,5. Hea, et metssiga meid ära ei söönud. Aitäh!
Teel Tartust kiire suts Prandi jõe algusesse ning tagasi autosse. Maastik 2.0…Jesús María! Nullis ehmatasin luigepaari, kes kiiresti vee pealt õhku tõusid. Aitäh peitjale!
Aitäh aarde eest!
Sellel "õpperajal" õppisin aarde kirjeldust mitte täie tõena võtma. Nimelt ootasin selle põhjal pärast eilseid rabaseiklusi lihtsamat jalutuskäiku, aga tegelikkuses olid eilsed matkamised oluliselt mõnusamad. Koha pealt leidsin raja kaardi, aga loodusest raja alguse leidmisega oli raskusi. Õnneks ujumiskohta minnes märkasin kalda ääres vee kohal olevat laudtee lõiku, mis tundus isegi päris kobe olevat. Pärast väikese ringiga läbi kõrge taimestiku selleni jõudmist selgus, et see oli ka viimane hästi säilinud jupp sellest laudteest. Valdavalt moodustasid "raja" pehme maa ja vaevu aimatavad jäljed kõrge taimestiku vahel. Mingist hetkest tundus otseteed aarde suunas minek vähemalt sama hea või isegi parem valik olevat. Lõpuks jõudsin ikkagi kohale ja aarde leidsin ilma suurema vaevata. Tagasi tulin enam-vähem sama teed pidi.
Pärast metsast välja jõudmist istusin külamaja ees ja kuivatasin taimestikus märjaks saanud riideid. Natukene rääkisin ka külamehega, kes parasjagu külaplatsi niitmas oli. Kuna ta ütles, et järve parv on avalikuks kasutamiseks, siis otsustasin sellega vee peal ka ära käia. Igati õige otsus, see lõbusõit tegi siinse külastuse hoopis mõnusamaks.
Pärast esimest katset kadus pikaks ajaks huvi ära. No, huvi just ei kadunud aga tahtmist uuesti proovima minna ei leidnud. Eile tekkis uuesti mõte ja täna asusime koos teele. Minul eeskujulikult kummikud jalas. Etteruttavalt, jalad jäid kuivaks. Täiesti tavalised kummikud. Korra suutsin peaaegu terve kummiku ulatuses mülkasse astuda. Igatahes, seekord oli koos toredam sääskedega võidelda, ei tulnud kõik mind sööma. Nõgesed ei olnud nii kõrged, kui eelmine kord. Leidsime sihi, mis oli ilmselt kõige vesisem osa teest. Kekslesime sihi kõrval. Kairin, kellel olid tossud, sai jalad märjaks. Korralikult. Aga saime kohale sumbatud, karp oli lihtsasti leitav. Logides tantsisin sääskede peletamise tantsu (ei aidanud) ja siis kuidagimoodi tagasi. Aga lõpuks tehtud.
Ratta plaan muutus algul matkasaapa plaaniks ja siis kummiku/kepi plaaniks. Õnneks ei olnud aarde juurde liiga pikk tee ja solberdamine varsakapjade ning pokude vahel oli tore. Arukase sildi toimetamine teiste siltide juurde. Allikad ja loodus meeldisid väga ja külaplats on siin väga mõnus puhkekoht. Isegi koerad olid täna vait ja nautisime vaikust ja rahu. Kui kohutav kruusatee välja arvata oli kõik imeline. Aitäh.
Järjekordne pikalt edasi lükatud aare, eks tegelikult korra sai seda kiibitsemas käidud, aga siis oli selge, et rahvamajast suurt kaugemale meil asja pole. Nüüd oli vaim valmis, varustus sobiv ja nii saigi kadunud matkaraja otsingutele asuda. Kaardil viidatud punktiiri leidsin hõlpsasti üles, ei mingit võsa, täitsa lai maantee, ainult astu ja vaata igal sammul, et vee all maad ka oleks. Tegelikult oli muidugi teekõrvane märksa mugavamalt läbitav, kui tee ise. Aardele lähenedes hakkasid ilmnema esimesed märgid matkarajast, esimesena leidsin arukase sildi, milline sellest rapikust arukask oli, selle üle pikemalt juurdlema ei hakanud. Käisin panin siis nime kirja ja hakkasin tagasi astuma, see tee oli juba märksa ladusam astumine, vahepeal pakuti lausa kahe laua jagu laudteed, mis oli küll selline ujuva iseloomuga. Siltide kogumispunkt oli ka tore, ja rõõm oli näha, et vähemalt sanglepp oli hävingust pääasenud ja märgistatud nagu kord ja kohus. Igatahes, mulle väga meeldis, sellist maastikku pole ammu läbinud, suurema rohelusega ja satikatega siia võibolla väga ei kipuks, aga praegu oli küll igati meeleolukas müttamine. Tänud aarede eest!
Korra olin siin juba üks suvi käinud, aga plätudes keerasin ma tookord üsna kiirelt otsa ringi. Tulin täna revanšile. Tundu hea koht kus pühade pekki põletada. Alguses läksid üsna pikalt jäljed ees, pidasin neid isegi geopeiturite omadeks. Kui aga nad õigest suunast kõrvale hakkasid kiskuma, oli aeg neid hüljata. Jalgealune oli täna üsna tummine, ainult mõnes kohas paistis pokude vahelt lahtist vett. Jõudsin igatahes täitsa kuiva jalaga kohale ja tagasi ka.
See müttamine kulus marjaks ära, tänud.
Saabudes parklasse, tuli meile kohe meelde, miks me siit eelmine kord koheselt ära sõitsime. Endiselt koer haukus ja ebameeldiv oli olla. Seekord aga ei kavatsenud me alla anda. Kahlakad jalga ja aarde poole teele. Vesi oli igalpool ja lumi selle peal. Päris õudne oli teekond tõesti. Aga 45 minti hiljem õnnelikult auto juures tagasi. Tänud
Kuna paremini ei osanud, siis jalutasin sealt, kus Maa-ameti kaardil mingid punktiirjooned veetud. Üsna varakult said jalutamisest rohkem hüplemine ning madalad matkatossud valmistasid varba kuivaks jätmise missioonil paraja väljakutse. Napilt õnnestus, aga kohe üldse mitte punktiiri järgides. Ilmselt põuaga on see 2.0 maastik lihtsam siin. Aitüma.
Mõned geopeiturid võivad arvata, et Exel on päris hea elu. Teised on aga ise Prandi aaret otsimas käinud. Minul olid jalas põlvini kummikud, Exe pidi lohutust otsima ujumisvestist. Õnneks ta enam pole nii linnapreili, et käpp ei tohi porilompigi minna. Selle eest tuleb ilmselt tänada tublisi õpetajaid Jonnat ja Yokot, kes on veelembelist eeskuju näidanud. Parkides rahvamaja juurde, oli veel valge. Ainult üks prožektor jäi mu autot valgustama. See oli tagasiteel väga heaks indikaatoriks suuna osas. Õnneks siiski meenus, et veekogust tuli ringiga mööda minna, muidu oleks saanud veel sügisese ujumise teha. Exele on mul ainult kiidusõnu, kui minnes aitasin ta mõnest sügavamast kohast läbi, siis tagasiteel sai ta täiesti ise hakkama minu jälgedes püsimisega. Minnes nägin kahte infotahvlit - Ussilakk ja Sanglepp, tagasitulles aga infotahvlite kuhja. GC lehel oli soovitus minna mööda jõeäärt ning seal kohati tundus ka mingi rada olevat. Aitäh SepaMtoomile info eest. (946) Aitäh! EVEJ
Kui esimesest võsast läbi sain, tuli ka kunagine rada välja. Õigemini see mis sellest veel järgi on. Vihma sadas ja jube pehme aga lõpus sai käidud. Aare ise terve ja kuiv.
Ahahaaaa. Ei. Kas see on maastik 2? No teoorias auto prakimisest kuni nullini on ca 500m. Pool sain läbitud. Nõgestega võidu ei viitsinud enam. Mingit märki millegi raja sarnasest ei märganud. Isegi mitte märja raja sarnasest. Jalad on kuppe täis. Ei tea, kas proovin taimestiku kadudes uuesti. Lootus oli just, et saan nagunii märjaks, siis õhk on vähemalt soe :D
Mida hullu. Mis loodusrada. Kõik küla on kena, aga matkarada tuleb küll ise ehitada. Nii me siis tegime. Poku pealt oksa peale ja palgi pealt kõrgemale muru mättale. Mõlemal jalas vaid tossud. Raineti jalad ligud, minu varbad märjad. Kummikud on soojalt soovitatavad. Aga seiklusjanulistele sobib ka tossuga tulla :). Aitäh peitjale. Oli paras katsumus.
Auto parkisime uhke külamaja ette. Kogu ümbrus tundus heakorrastatud ja tekkis isegi küsimus, kas panna jalga kummikud või saab ka tossudega hakkama. Logisid polnud loomulikult lugenud, meeles oli vaid miski pilt Puutetundliku märgadest jalgadest. Lähedal asuv infotahvel näitas ka, et kuskil siin on lausa matkarada, mis peaks aardeni viima. Kõik oli igati tore selle hetkeni, kui mingit matkaraja algust me ei leidnud ja lihtsalt suvalisest kohast võssa hüppasime. Kõik tundus vägagi märg ja otsustasime ikka mööda ilusat niidetud lagendikku natuke edasi sammuda, kui pikas rohus lagedama metsasihi leidsimegi. Varsti hakkasid vastu tulema vesised kohad, millest mööda saamiseks sik-sakitasime võsas ja kaotasime ka selle natukenegi raja moodi asja. Ühes kohas oli aga maapind nii salakaval, et neelas lausa jalad koos kummikutega endasse. Kõik see muda tuli kummikusäärest sulpsti sisse. Mõnes mõttes tegi see edasi liikumise lihtsamaks, sest enam ei pidanud jalge ette vaatama, jumala rahus sai suvalisest veest ja sopast läbi jalutatud. Enam hullemaks minna midagi ei saanud. Lõpuks õige kohani jõudsimegi ja aaret märkasime. Kiire logi kirja, aare omale kohale tagasi ja taas võsa murdma. See oli küll üks päris vastik käik võssa, mis lõppes auto juures kogu riietekomplekti vahetusega. Ainus rõõm oli, et enam siia tulema ei pea.
No ma lihtsalt pidin selle täna hommikul leidma. Sest ma ei julgenud riskida, et sõidan Emapuuni ja siis seda ei leia. Sest sealt veel ühe alternatiivaarde juurde minekuks poleks mul aega jäänud. Ja nii ma siis jooksin aardeni ja sain täisraha eest kätte kõik selle mis ma ei lootsin et siin ei juhtu: et ma olen üle kere higine auto juurde tagasi jõudes ja riided on porised ja saapad märjad ja üleüldse ma ei saa hästi karpi kätte ning asi päädib sellega, et ma korraldan kogu krempli maastiku kõige madalamaks olemasolevatest võimalikest… :D.
Logi läks siiski peale natukest pusserdamist kirja nii nagu vaja ning eelneva olukorra sain ka taastatud, aitäh kunagistele peitjatele, varsti kümnesega on kõik seal korras :).
Siksakitades õnnestus peaaegu kuiva jalaga aardeni jõuda. Leitud ja logitud. Tagasiteel sai ikka pisukese valearvestuse tulemusel üks jalanõu vette kastetud. Aitäh aarde eest!
Logid olid minus ammu juba selle aarde vastu huvi tekitanud. Nooo, kui hull see asi siis ikka olla saab?
Noh... jah... Selline paras plätude ja lühkarite ots :)
Asja tegi minu jaoks masendavaks avastus, et siin on looduse õpperada. Ma vihkan neid laudteetatud õpperadu, kus pooleteisekilomeetrilise raja läbimisele läheb mitu tundi, sest iga 30 meetri peal on peene kirjaga infotahvel. Seega ei ole mingit kummikut siin vaja - lühkarid, plätud, pastakas ja telefon. Kuna kuskilt mingit raja moodi otsa ei leidnud, võtsin lahti ortofoto ja leidsin mingi sihi moodi moodustise platsi tagumisest nurgast aardeni. Ju see õpperada sealt läheb. Kui kolmandat korda poolest põlvest mutta vajusin ja plätut välja sikutasin, arvasin, et ju ma ikka selle õpperaja kuhugi ära kaotasin. Neljas kord juhtus tedremarani tahvlikese juures. Ma ikkagi olen õpperajal. See rada hakkab mulle juba meeldima. Kõik lapsed tuleks siia õppima saata, siin ikka tekib seos, millised taimed ühel soisel pinnasel kasvavad ja kui tugev on erinevate taimedega kaetud maakamar, kui selle all on puhas mudasupp. Logi kirja ja tagasi mööda tuldud teed kuni allikasopini. Lihtsalt ei saanud aru, kuhu see õpperada aarde juurest edasi läks (õpime orienteeruma). Siis leidsin ka ülejäänud õppesildid ühes hunnikus. Siin võib ju lausa targaks saada. Allikasopi äärne rada oli samuti täitsa mõnus, kohati isegi oli kunagist laudtee jäänust plätu all tunda. Mööda järve kallast murdsin end lõpuks võsast välja. Järves loputasin jalad ja plätud puhtamaks ning otsustasin, et ma armastan seda õpperada siin.
Kui olekskin alkoholilembeline, siis oleksin peale seda Prandi aaret võtnud ühe brändi. Vihma kallas, Kaups lehvitas soojast autost mulle järele. Läksin geopeituse kaardi ja tavalise gps-i abil. Kahe peale kokku annavad need kaks väga hea kombo. Alguses mõtlesin, et mis see mõnisada meetrit ikka minna on, aga ikka päris palju on, kui maapind vajub ja mõtled, et oleks pidanud langevarjuga tulema. Tee aardeni oli üpris nukker. Väga korrektsed teeäärsed sildid olid katki või lihtsalt pikali. Samas oli ümberringi justkui puutumatu loodus, kus ornitoloogidel oleks enam kui huvitav. Ca 80m peal olid suuremad takistused, mida oli pigem keeruline läbida. Saanud nendest üle, mõtlesin, et raskem osa on läbitud. Oh well, ca 40m peal paistis, et ees on nagu tavaline muruplats. Sellele peale astuses vajusin kummiku ülemise servani vette. Loobusin selle tee kasutamisest, mis peaks üksnes väga kuiva ilmaga kasutuskõlblik olema. Kui lõpuks nulli jõudsin, nägin ära aardelasti. Selgus, et siit oleks võinud tulla ka mitteleid (ja ühtlasi võimalus lunagi hiljem siia tagasi tulla!), sest aare oli lihtsalt liiiiiiga kõrgel. Toksisin päevinäinud aardekasti, kuni see alla kukkus. Siis enam avamisega probleeme polnud ja jäi ainult see üle sinna tagasi upitada. Alguses sain ta sinna mõttejõul, siis aga rohkem toksides, läks see ka paremini paika. Tagasiteel takistused enam väga ei kiusanud ja läbi vihmasaju jõudsin tagasi autoni.
Mets on üsna vesine, ainuke võimalus on minna kõrgete kummikutega
Raja alguse silt on alles jäetud kuid rada justkui osaliselt kokku juba korjatud. Oli ikka võsa ja väga hale seisukord seal. Tegime vist pilditibinale raja ette. Üle silla käisime ka 2 korda, kuigi vajadust selleks polnud. Caro leidis kuivema tee. crocs jäi vahepeal mutta, tuli käsi järgi upitada. Hiljem pidin end vees pesema. Täname.
Seda matkarada ei kasuta praegu vist küll keegi peale geopeiturite. Pöörasime ringi kui silda nägime.
Küla keskus oli väga ilus. Seda ei saa öelda loodusraja kohta. Mõned taimi tutvustavad infotahvlid isegi leidisme võsast, kuid teerada oli mudane ja kinni kasvanud. Kaitsi varbad vajasid pärast loputamist.
Seda aaret olen neli aastat mõelnud otsima minna aga logid olid hirmutavad. Et sild on mädanud, üle puusa vesi ja talvel ka ära ei jäätu. Sild oli tõesti mäda, aga veesilmast saab ringiga ümber minna ja siis lihtsalt võsas kõndida. Saabastest oli palju abi, kohati oli muru nii vesine, et vajusin sisse. Lõpuks see aare leitud. Parkla ümbrus oli väga kena, tõesti aasta küla tiitlit väärt.
Siin käisin täna kaks korda. Enne üritust tulin kaarti, lähenemesteed ja looduslikku olukorda uurima. Tundus, et poole tunniga ei pruugi hakkama saada.
Peale Sõrandu külas koerteürituse korraldamist tulin tagasi kindla veendumusega, et täna on just see õige aeg aarde külastamiseks. Kaardi vaatlemise tulemusel lähenesin hoopis teisest kohast, kui enamus eelmistest külastajatest. Ei näinud ma ohtlikku silda ega laudteed. Oli hoopis hulk teistsuguseid radasid... algul lausa sõidutee, edasi põllutee, siis metsatee, suure jäljega põdra tee, väiksema jäljega kitse tee ja lõpuks laius ees veetee. Enamuse osas oli padul kandev jääkate, kuid ühes kohas üsna alguses ka veetaksitus. Igatahes minu madalate kummikute (poolde säärde) jaoks täiesti sobiv maastik. Katja ja Shine jäid väga rahule. Tänan.
Vaatasime seal infotahvlite juures natuke ringi ja kuna ühtegi eriti mõistlikku lähenemisteed ei tundunud olevat, siis jätsime selle asja teiseks korraks.
Ega mul selle aarde leidmise osas erilisi illusioone ei olnud, aga just mõni hetk tagasi tehtud rabajalutus andis tublisti julgust juurde. Kui mitte sellel suvel, siis millal veel?
Vanad viidad juhatasid mind samuti vana lagunenud silla juurde ja seal hakkas kohe tsirkus peale. Sel hetkel kui ma enamvähem keset purret tuterdasin, andis parempoolne plangujäänus järele ning üks varvas vajus sutsaki vette ära. Võtsin vasakul jalal elegantse sureva luige poosi ning läbi mingi ime õnnestus vetteprantsatust ikkagi vältida. Teist korda ma saatust narrima enam ei kippunud ning tagasi otsustasin tulla ümber järve kui vähegi võimalik. Enne aardeni jõudmist rapsisin ma kuidagi läbi metsa, mille alune oli ikkagi enamvähem talutavalt kuiv. Pärast aardeleidu õnnestus vist isegi tabada mingid aimatavad loodusraja jäänused, aga ega need ülejäänud metsast palju ei erinenud ning paari aasta pärast on seal ilmselt üks võsa puha. Tagasi ründasingi ümber järve ning läbi metsa, aga metsast väljumist takistas mitmel pool tubli siil nõgesepõldu. Pärast mõningast tiirutamist leidsin ikkagi vähe hõredama müüri ning kuidagi õnnestus vaatamata lühikestele pükstele tsivilisatsiooni tagasi lipsata. Huh, napilt läks.
Parkisin auto ja vaatasin, et aasta külas on mingi pidu tulemas- toolid, lauad, telgid jm valmis sätitud. Nägin infotahvlit ja lootsin sealt õpperada leida, aga juba tuli toasussides kohalik proua uurima.. ütles, et rada pole enam ammu, koprad on oma töö teinud, aga lubas mulle oma paati laenata. Arvasin, et aardeni sellega ei saa, katsetan ikka jala minemist. Enne muidugi sain teada, et tulemas on Järvamaa penskarite pidu. Proua ruttas oma kanamunadest kooki küpsetama ja mina seadsin sammud aarde poole. Leidsin isegi ühe ammuse viida, mida suunas jõudsin purdeni. See oli küll kipakas, aga üle andis minna. Edasi oli lihtsalt võsa, kohati pehme astumisega. Aarde leidsin üles, see oli üle aasta seal oodanud, aga tip-top korras. Tänud Prandile juhatamast.
Huvi pärast tulin ja vaatasin kas õnnestub nulli saada ja isegi vaatamata paarile ehmatusele sai logi kirja. Kaks korda lihtsalt kadus maa jalge alt.Esimene kord kõigest saapani ja teinekord juba põlvini.Aga mis teha , seda oligi karta kui teele asusin.Auto juures saabastest muda välja ja kuivad püksid jalga.Karta on, et kui veel sooja teeb, siis rada kujutab endast ainult mingit püdela muda massi. Koht iseenesest tore.
Olen seda logi juba kaks korda kirjutanud. Esimest kirjutasin samal õhtul kui leidsime. Oli juba pikk lugu värske emotsiooniga kirjas kui... mingi vale näpuliigitus kustutas selle :(
Teine kord hakkasin seda kirja panema mõned nädalad hiljem kui esialgne pettumus algse logi kustumisest oli lahtunud. Ja taas tuli miskit vahele. Kõik oli korras, kopisin teksti ja läksime Peetriga Bulgakovit logima. Ja seal, esimeses punktis kukkus mu tahvel puruks... :( Mõru mekk on siiani suus kui tollele aardele mõtlen.
Vastupidi aga on Prandi aardega. Esialgne hirm, mis meil oli kui sinna läksime, osutus absoluutselt valeks. Kogu komplekt - kulg aardeni, aare ise, äsja kohalejõudnud sookured, hilisem kohtumine Annega, kes meile Õnne kurva loo rääkis... Kõik see pakkus hingele hoopis enamat kui oodata oskasime.
Suured tänud, et külla kutsuti! Ka täna, kaks aastat hiljem, tekitab see käik ikka positiivseid tundeid.
Olin viimaseid logisid lugenud ja tundus ikka ilmelik, et kuidas saab suure maantee ääres asuda selline pärapõrgu. Aga vox populi on ju tõe kuulutaja ja nii polnud nagu siia kippunudki. Nüüd seljataga öine valve ja ees plaan Eestimaa südames mõned rõõmsad leiud teha. Peaaegu kohal olles meenus et Prandi - muda võiks olla külmunud, ja sääsed seal kuskil külmunud muda sees! Lähme ja proovime. Juba algus oli ilmeline. Olin vaevalt saanud parklas autost väljuda, kui kohalik pereanaine teatas rõõmuga, et ilus aeg on - luiged on just järvel ja õhtul kured koos kanade ja partidega ei laskvat oma öösümfooniaga mitte kuidagi uinuda. Kaugusest kõlas kurba sookure hõikumist. Meie plaane sinna metsa minna pidas ta võimatuks, kobraste tõttu polevat ta juba 3 aastat oma metsas liikuda saanud. Meile pakkus parvegi liikumiseks. Ma isegi peatusin järvekaldal vaatasin kristallselget vett, päikese, pilvede ja metsa peegeldust ja kaalusin kuidas nüüd liikuda. Siiski valisime jalgsirännaku ja see oli õige. Osaliselt üleujutatud pehkinud sillake, kuhu minek oli ju keelatud oli vist kõige ohtlikum osa retkest, aga sellelt vaade üleujutatud järvele varavarakevadises päikeses olid imeilusad. Edasine sisaldas ennast ettevaatliku liikumist enamasti jäätunud, aga sageli ka ohlikult lahtisulanud metsa all. Jah kohati olid pikutavad puud küll ees, aga ei miskit ülemõistuse rasket. aegajalt me õpperaja leidsime, et siis jälle see kaotada. Nullis oli vaade üleujutatud jõele, oli heas korras aare, milles karp igati kuiv ja korras ja kõrvulukustav sookure hõikumine. See mõjus justkui alkohol joodikule, kuidagi ei saanud lahkuma end sundida kuna see kestis ja kestis. Tagasiteel olime märgatavalt enesekindlamad ja uudistasime siis järvekallastel ringi, sest kõik oli müstiliselt puhas, karge ja ilus. Nädal saavutas siin oma ühe tipphetke ja hing täitus rahu ja rõõmuga. Meie arvamus on, et see on üks väga tore aare, jah meil oli üks ideaalsemaid ajastusi, aga nii on ju paljude aaretega, ei maksa vägisi punnida, vaid tasub see õige ja ilus hetk ära oodata. Minuarvates igati FP vääriv kogumik. Natuke jätan juttu ka Piiale kirjutada
Selle aarde juures olin juba vähemalt kolmandat korda. Seni oli alati liia märg olnud ja olen ürituse katki jätnud. Või on lihtsalt mööda sõites liiga kiire olnud. Seekord otsustasin ta lõpuks ette võtta, kaua ta mulle närvidele käib. Rajast pole kahjuks enam suurt midagi alles jäänud, loodus on oma teinud. Alguses veel oli mis ta oli, aga kui üle silla ära sain, siis oli ikka utoopiline mülgas. Risti-rästi murdunud puud ja maa, mis oli nii mäda, et minu lolli liha ei kandnud. Eks seda oleks võinud ju ka arvata, tee alguses ju kaitsealast teavitav silt. Kohapeal polnud GPSist suuremat kasu, erinevat sorti tiivulised tahtsid ka tükkhaaval minema tassida. Lõpuks siiski märkasin ka aaret ennast ja sain oma nime sinna kirja pandud. Küll oli hea tunne kui autosse tagasi jõudsin.
Aardel oli lausa eriline päev, külalisi kohe mitmeid. Prandi külamaja on uhke ja selle ümbrus ning allika ümbrus kõik korda tehtud ja väga ilus. Aga jah matkarada ei ole olemas s.t see on ära uppunud. See allikas, jõe algus ja kogu see ilus koht väärib aaret aga see kadunud matkarada, muda ja võsa sellele aardele küll midagi juurde ei anna. Siin võiks kaaluda aarde asukoha muutmist ja sellega seda ilusat kohta edasi näidata. Tänud peitjale sest aare toob ju kenasse kohta ja eks algselt oli seal matkarajal ka kindlasti tore ja huvitav käia.
Käisime siit ka veel koduteel läbi. Vett oli suhteliselt vähe, aga teekond aardeni on paras võsaralli, mitte midagi meeldivat. Aga aare on korralik. Aitäh!
Kunagi varem olin seda juba proovinud, aga siis oli asi liiga vesine. Proovisin täna uuesti. Oli küll laudtee, aga see vajus peale astudes vee alla. Proovisin veidi ringi minna, aga raja algusse oli keegi tõmmanud punavalge lindi. Ei hakanud edasi trügima.
Esmalt uurisin aasta küla. Igati uhke koht emsapilgul. Lava kõrval olev, nüüdsest olnud põlispuu on hiljuti maha sadanud. Tüvi oli nüüdseks ära viilutatud aga kännu ümbermõõt annab jätkuvalt ilmet, mis hiiglane seal ennem oli. Parve juures seistes lootsin, et peab ja saab äkki mööda vett aardeni. Kaarti vaadates tundus aga natukene kaheldav. Suundusin matkarajale.
Matkaraja alguses oli 4-st kohast piiratud lindiga. Kuna silt puudus, et metsa sisenemine keelatud või sisenemine omal vastutusel, siis ronisin läbi. Raja kaotasin kohe ära, seega panin otse läbi võsa. Vajuv ja märg. Väga palju ümberkukkunuid puid. Tundus, et neist osa oli kindlasti hiljuti oma vertikaalse asendi välja vahetanud. Nulli lähedal jõudsin uuesti raja peale. Edasi aga oli nõutu olek. Nullis samuti päris palju puid kukkunud igale poole, haaranud kaasa ka teisi puid. Vihje ja kirjelduse järgi sain aru kus aare asuma peab aga ei suutnud kohe üldse leida. Eeldasin, et äkki aare ka viga saanud. Helistasin varemleidnule ja kurtsin muret. Sain kirjelduse, mille järgi olin juba peaaegu kindel, et nüüd väike probleem. Läksin siis teistmoodi otsima, kuid kuidagi ei pääsenud läbi oksarägastiku ligi. Läksin läbi jõe ja ennem kui otsima jõudsin hakata, tuvastasin hoopis aarde elu ja tervise juures. Kandsin ette valehäire ja logisin aarde. Tagasi tuli mööda oletatavat rada, kena allikas. Tänud!
Tänane aastaaeg võimaldas aaret matkasaapaga vabalt otsima minna. Veidi pehme pinnas oli, kuid otseselt sisse ei vajunud kordagi. Aarde sain ka ilusti ilma erilisi võimlemisharjutusi tegemata kätte. Juba tagasi olles kohtusin külaplatsil kohaliku prouaga, kes jutustas veidike kohalikust külaelust ja Prandi allikast. Sain teada, et kunagi oli tee aardeni täiesti normaalselt käidav, aga peale kobraste elutegevust on nüüd seal pidevalt uputused. Tänud.
Hetkel on maastik täiesti 3. On kohti, kus jää kannab, ja kohti, kus jää ei kanna üldse ning jalad saavad märjaks. Ettenähtud loodusrada on suurelt jaolt vee või jääkatte all, sildid samuti maa ligi. Aarde null on vägagi vesise koha peal ja kuiva jalaga sinna ei saa, isegi jää ei kanna seal.
Pimedal ajal minnes oli kasulik kasutada kahte gepsu: ühes aarde koordinaadid ja teises auto omad, kuigi auto oleks ka eramaa majade tulede järgi üles leidnud.
Mõtlesime lapsega maalt tulles, et otsiks aardeid ka ja esimene mis silma jäi oli see. Lugesin infot, et matkaraja ääres, ok jalutame veidi metsas, vaatame loodust ja võtame aarde ära. Alguses kahe laua laiune rada, siis ühe laua laiune rada, siis mudane rada ja lõpuks vesine rada. Kahju, et ma kodutööd ei teinud ja komentaare ei lugenud. Siis poleks üldse otsima läinudki. Kuskil esimese kolmandiku peal, kui olime lapsega juba omajagu mütanud, küsisin talt, kas lähme edasi. Laps oli nõus edasi minema ja nii me läksime. Otsides puu juurikaid, mättaid ja mädanenud puid mille peale saaks astuda, et jalad kuivaks jääks. No ja kui aardeni jäi veel 15 meetrit, tuli meile vesi vastu. Tükk aega sisamas vandumist, tegin rõõmsa näo pähe ja ütlesin lapsele, et lähme otsime selle siia tuldud tee uuesti üles. Tund aega läks nagu lipstigi ja jalad jäid ka peaaegu kuivaks.
Ei pea siin ilmas mitte midagi lihtsalt saama. Nii ka seekord. Lihtsast jalutuskäigust oli asi kaugel. Terve tee aardeni naeris-kirus Margus mind, mikspärast ma küll siia sohu ta meelitasin. On ju olemas palju lihtsamini ligipääsetavaid kohti ja üleüldse oleks võinud hoopis Viljandi linna linnariietega jalutama minna. Aga ei, juba korduvalt möödasõidetud koht, nii me siis seekord sisse keerasimegi. Ka aasta kõige kuivemal ajal on siin väga märg ja vajuv muda. Ma ei saa aru, mis laudteest ja matkarajast jutt käib. Sellist asja seal küll pole :) Algul püüdsime mättalt mättale, mingil hetkel tundus, et vahet pole kuhu astuda. Aga kui muda ühe Marguse jalavarjudest endale haaras, siis proovisime jälle varianti - mättalt mättale. Kõige hullem mõte tuli pähe aarde juures - tagasi tuleb veel ka minna :)
Kiire jalutuskäik enne teatrisse minekut...nali.Tegelikult kujunes parajaks ellujäämiskatseks.Laudrada sai otsa ruttu ja siis otse nulli,vett ja muda jagus igatahes põlvini.Tagasitee mööda oletatavat rada,aga ega sealgi seda muda vähem polnud.Tänud sohu juhatamast!
Perenaine pakkus parve võtit. Meil juba üks parv Paunveres põhja lastud, kaks on ikka ühe päeva kohta liiast. Pärast kahetsesime, et parve ei võtnud, aga tagantjärele-tarkusega polnud midagi peale hakata. Oletatav laud-tee oli vee all kohati aimatav. Kummikutes töötas kogu tee vesijahutus-süsteem, aga ära tõime!
Väääga märg rada viis aardeni. Tavalisest kummikust nibin-nabin piisas, natukene tuli ikka sisse ka :) Koordinaadid olid meie gps'iga pisut mööda.
Hirmus märg oli täna seal õpperajal. Lahkusime läbiligunenult, kuid õnnelikena. Aitäh!
DLXXXIV. Täna juba teine allikakoht ja jällegi voolavad veed Pärnu lahte. Mitmekesine ja veidi ürgnegi loodus, vaieldamatult minu tänase 10 leitud aarde lemmik. Jälle luiged, seekord kuus ja kartlikud, nii peabki olema, mitte nagu linnas. Järve äärest leidsin ka ilmselt loodusfotograafi varje. Siia tulen kindlasti ka suvel uudistama, praegu vesine ja hämardus. Aare ka igati 5+.
Puurmanist tulles põikasime suurelt teelt kõrvale ja tegime väikese seljasirutuse. Markus jäi vanaemaga külaplatsile jooksma ja mina tõmbasin kummikud jalga ning seadsin sammud aarde suunas. GPS tahtis mind millegipärast keset jõge suunata aga õnneks märkasin midagi mis tuletas meelde, et selline võib ju ka peidukas olla. Sellel õpperajal olen paar aastat tagasi olnud seiklust auditeerimas ja siis oli vett kummiku ülemise servani, nüüd oleks hea tahtmise korral ka tossuga võinud rada läbida. Aitäh toredasse kohta juhatamast!
Tegelikult tänane nael! Kõik oleks olnud kena ja ilus, kui me poleks lihtsalt jõkke välja jalutanud! Uskuge või mitte, kuid hetkel oli võimalik praktiliselt plätudega, kuiva jalaga aardeni jõuda. Kahjuks võttis gps natukene omale reageerimiseks aega rohkem ning nii saingi pidama ma jalgupidi jões, kuna pidanuks veel paarkümmend meetrit edasi minema! Pärast oli muidugi kõik ok. Meil nalja ja naeru palju, ei jaluta just väga tihti jõkke välja nii, et tähele ei panegi. Tagasiteel tegime aga jalad mudaseks, sest niikuinii olid nad märjad juba. Allikasjärves pestes mõtlesime aga, et nüüd jalad vähemalt nooreks ja ilusaks ja terveks jääksid!
Selle aardeni jõudmine oli ikka paras katsumus. Õnneks olin varustanud end kummikutega, mis kilekotiga kaasas. Et noh, ehk läheb vaja. Ja vaja neid läkski, umbes 50m peale raja algust. Vedasin siis kummikud jalga ning teised matkalised oma plätudes keerasid tagasi, neil ei olnud edasi enam asja. Aga jah, üldiselt kogu tee ongi ikka pahkluuni vees ja mudas. Ei saa just öelda, et ma ei tahtnud tulla, aga midagi meeldivat ka ei olnud. Sain aru, et kogu see ala on täis haruldasi taimi, vähemalt siltide järgi, mida seal raja ääre oli ohtralt. Samas, kui see matkarada oleks üleni laudteena tehtud, usun et palju enam matkajaid satuks sinna. Tegemist on Prandi jõe algusega ja kuna jõgi saab alguse allikatest, siis loomulikult oli vesi hullumoodi külm, aga puhas.
Tänud aardemeistrile. EVEJ.
Selle aarde leidmine osutus arvatust oluliselt keerulisemaks. Logidest lugedes tundus, et kuival ajal peaks see aare üsna kergesti võetav olema. Asi oli aga hoopis niiskem. Raja alguses oli maas kena laudrada ning liikumine oli üsna mõnus. Natukese aja pärast muutus kena laudrada üksikuteks laudadeks, kuid varsti lõppes seegi. Laudade lõppedes, kui aardeni oli jäänud veel umbes 150 meetrit, oli jalgealune veel päris kõva. 80 meetri peale jõudes oli maastik juba mudamaadluseks üsna sobiv. Liikusime umbes 40 meetrit hüppeliigeseni mudas edasi ning siis otsustasin, et mulle aitab. Aivar otsustas edasi minna. Tagasiminek oli ka juba omamoodi ettevõtmine. Tunne oli nagu mingisuguses putukafilmis, kus tegelane jookseb eest ära ja paari sekundi pärast kihutab parv igasuguseid ja igas mõõdus lendolendeid järgi. Hiljem sain teada, et lõpus oli jalgealune juba päris märjaks muutunud. Einoh, vähemalt jääb see aardeleid üsna kauaks meelde. EVEJ Tänud peitjale!
Kui praegu teaks et selline, siis poleks läinud. Aga ära tõime.
Ehtne kummarirada, õnneks olime kodutööd teinud enne, kena pesa saab 10 punkti, tänu!
Parim mitteleid. Meile väga meeldis. Kummikuga laudtee pealt ikkagi kahjuks kaugele ei jõudnud. Kõik oligi vee all. Kunagi uuesti.
Tagasiteel kastsime nõgese- ja sääsekuplade kipituse leevendamiseks jalad jahedasse allikavette ning tutvusime seejärel lähemalt nii peoplatsiga kui ka ankurdatud parvega.
Oli väga tore, aitäh peitjale!