Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Volbriõhtul lendas nõiapaar luudadel mere äärde ja maandus seal pikniku pidamiseks. Mere ääres ootas neid meeldiv männimets, lõõgastav lainekohin, hõlpsasti ronitav kivikuhi keset vett ja liivane rand. Kuna piknikuplatsi oli hiivanud hiidkärnkonn, otsustasid nõiad pisut vallatleda ja moondasid ta kollaseks elevandiks. Kui piknik oli peetud, muutsid nad oma tühjaks söödud salatikarbi väikseks punaseks topsiks ja heitsid selle luualennu pealt kodu poole suundudes metsa. Aaret jäi valvama endine kärnkonn.
Kui leiad nõiutud aardevalvuri, tea et aaregi pole enam kaugel. Nõidade lõkkekohaga piknikuplats asub aardevalvurist 60 meetri kaugusel kirdes. Nautige, nõiduge ja posige seal teiegi.
Vihje: pole
Lingid: http://en.wikipedia.org/wiki/Walpurgis_Night#Estonia
Aarde sildid: soovitan (6), lahe_teostus (3), ilus_vaade (3), ujumiskoht (3), piknikukoht (2), lumega_leitav (2), lõkkeplats (2), lastesõbralik (2), pikem_matk(>1km) (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2VAG1
Logiteadete statistika: 208 (91,2%) 20 4 10 1 0 0 Kokku: 243
Tegin üle pika-pika aja jalutuskäigu lapsepõlveradadele. Seks, et sammudel oleks siht, turnisin ka Vantsi juurest läbi. Upitasin ta taas kord õigesse kohta ja õiget pidi istuma. Kinnitasin kahe kummiga nagu vaja (ka algne, kolmas on siiani alles). Üks komponent on küll ligumärg, aga see ei sega leidmist, vajalikud osad kuivad ja korras. Ilusaid jalutuskäike mere ääres! Korjasin sealt ja metsast ka pool kotitäit sodi ära.
P.S. Peldik on endiselt pikali. Aga selle-eest on seal nüüd merevaatega kiikumisvõimalus, kus mõtteid mõlgutada ja jalgu kõlgutada. Miks mitte ka riime seada ning valitsust neada.
Aitäh peitjale!
Sai täna veedetud üpriski vihmane päev ilusas kandis.
Väisasin Londistest, upitasin ta tagasi õigesse kohta. Kinnitasin olemasoleva ja uue, vast igikestva kummiga. Punane aardetops oli ka kenasti omal kohal :-) Toredaid ujumisi seal salajes Muraste rannas!
Paistab, et Londiste soovis uitama minna. Panin ta vähe kinnisemass kohta, kust ta saab lähenevad peitureid jälgida, tagasi
Käisime londistel külas ja tegime pai. Kuradi külm on, piknik lükkub edasi. Aitäh!
Meie päev algas siin lähedal laskevõistlusel, kus olime Mirjamiga abis. Kui võistlus peetud ja oma panus antud, siis tulime logisime ka aarde ära. Lahe teostus. Aarde sai kaks jalga maas kätte (olen endiselt kahemeetrine)...
Käisime Märteniga lähedalasuvas asutuses lasketiirus abiks ning ega ei saanud sealt ära tulla ilma, et kõige lähem karp leitud poleks saanud. Valvur oli numps, aitäh!
Väike jalutuskäik tuulisel rannal. Pikast poisist oli aarde juures abi, sai oluliselt lihtsamalt seekord. Aitäh.
See aare oli meile Antiga neljas leid tänasel jalutuskäigul Suurupi poolsaare rannaribal. Leidsime aardevalvuri, leidsime aarde, kirjutasime nime logiraamatusse :) Hiljem kodus varasemaid kommentaare lugedes turgatas korraks pähe mõte, et kas ikka leidsime päris aarde :) ..no oli ikka see päris õige aare, meil lihtsalt oli parem vaist kui mõnelgi eelneval otsijal :) :) Suur tänu peitjale siia juhatamast!
Käisin lastega niisama ringi sõitmas ja lasin neil võtta kaardilt ühe täpi, et selle aarde siis lähme ja otsime üles, see osutus õnneks väga põnevaks sõiduks ja aare ise oli ka tore. Siin oli kasuks, et lapsed kaasas olid, sai neid abivahendina kasutada, et aare kätte saada. Aitäh!
Väga vahva aare, mis kamba peale sai ka nimed kirja.
Esimene kord tulime selle aarde juurest tühjade kätega tagasi. Seekord sammusime abivahendiga sihikindlalt kohale, ajasime aardevalvuriga veidi silmast-silma juttu ja saime nimed logiraamatusse kirja. Aitäh peitjale!
Selle aarde juures sai mõni aeg tagasi käidud, jäi tookord kättesaamatuks, täna tulime abivahendiga ja saime aardevalvuriga lähemalt tuttavaks, jätsime talle meenutuseks külalisraamatusse oma nimed ja aitasime ta oma kohale tagasi. Aitäh peitjale, vahva aare!
Leitud. See aare sai meil jalutuskäigu poolpunktiks, siin keerasime otsa ringi ja hakkasime tagasi kõndima.
Tänud!
Leitud, s.t nähtud nii valvur kui punane toos, aga logida ei saanud- see oli lihtsalt pisut kõrgel. Tuleb uuesti tulla. Lahe teostus!
Valvur hoidis meil silma ilusasti peal ja nii me aardeni jõudsimegi. Aitäh peitjatele!
Ei ole mul varem sedapidi juhtunud, et kõigepealt annab ennast kätte aare ja pärast seda saan veel tünga preemiaks kauba peale (vastupidi muidugi küll). Siin aga just nõnda juhtus – uudishimu oli lihtsalt nii suur! See tõsiasi tegi aga tegelikult tuju päris heaks – muidu oleks justkui pool elamust saamata jäänud. Aitäh peitjatele!
Kui hommikul aknast välja vaadates tundus, et täna vist ei viitsi minna kuhugi, siis peale laste lõunaund oli olukord juba palju parem ja otsustasime mere äärde sõita. Parkisime auto kogemata täiesti õigesse teeotsa ja jalutasime aardeni. Leid oli kiire ja õnneks oli Silver kohe valmis mind aitama, et tops kätte saada. Nimi kirja ja suundusime merel olevaid laevu vaatama. Aitäh!
Selle aarde jaoks jäi pikkusest puudu. Mai leidis kivi, mille tassis aarde alla ja sain aarde kätte. Kivi viisime tagasi algsesse kohta. Aitäh!
Väga vahva lugu aardel. Küünitasime logiraamatuni ja panime nimed kirja. Ei teagi, kas ei pannud tähele, aga seeria järgmise aarde vihjet ei märganud.
Ei olnud plaanis, aga sattusin aaret otsima kottpimedas. Nimelt novembri lõpus on kell 17.30 metsas täiesti pime. Päris vahva kogemus. Oli see alles ekslemine, õnneks polnud volbriöö ja nõidu ei näinud. Vanti nägin ja logisin. Aitäh!
Elevant hanitas mind mitu korda. Oh seda Londikandjat... aga noh jäime viiki, temal pikk lont ja minul pikad juhtmed. Aare logitud ja võib koju minna,tänane skoor siis kolmest kaks Tänud
Vaatasin geokolleegi tehtud hoolduse üle. Kiitsin heaks :-) Varustasin aardevalvuri uue kummiga. Lisasin aardepurki mängujuhendi ja logiraamatule terve minigripi. Võtsin vana logiraamatu täiesti valest kohast ära.. Sinna lisasin vajaliku kirja ja minigripi. Korjasin paar pisisodi metsa alt ära. Meel hea, tuju ka, aare korras.
Järjekordne aktsioon seeriast "kaardiga metsas". Tõsi, kaardi olin enne ise välja trükkinud ning varustanud marsruudi ja vahemaadega, kuid tegelikkuses tähendas see ilma GPS-ita majandamine lihtlabast sammude lugemist. "Äkki on see teerada?", "ehk peaks siit ära keerama?", "võib-olla said sammud liiga lühikesed..."
Lugesin aga asfaldist oma 148 pikka sammu ära ja hakkasin ringi vaatama. Puu oli üle teeraja murdunud, see suunas vasakule, kus pesakast kohe pilku püüdis. Kuulatasin - ei vidista (nojah, peaks ju pesaheitmise aeg ka möödas olema), turnisin pisut ja piilusin - kõrred ja sammal, järelikult päris. Ühtegi Londistet ka läheduses ei passinud. Seadsin siis sammud tagasi ja hakkain mõistlikku perimeetrit kammima, olemata üldsegi kindel, kas too peatuspaik asfaldi ääres või esialgne teeradagi üldse õiged on - ehk olen aardest alles kilomeetrite kaugusel :/
Siis aga koperdasin kogemata pillerkaareplatsile justnagu Kääbiku-raamatu päkapikud keset haldjate pidu. Kohe oli julgem tunne metsa edasi kammida - vähemalt 60 meetri raadiusest võiks siin selle peidukoha siis ju leida. Ja ega läinudki palju, hoidsin pilku sobival kõrgusel ning aardevalvur viipaski juba lähemale. Upitasin siis ilma abivahendita ja sain valvuri londist sortsu külma vett krae vahele, aga ühtlasi paljastas ta ka toreda vanaaegse purgi.
Nüüd, mõnusalt laua taga logisid lugedes (noh, enne otsinguid loed ju ainult mõnda viimast, värskemat, et veenduda, et looduses midagi ikka ka peitub), hiilib mu hinge aga kahtlus, et midagi läks sellel kohal väga valesti... :0
Too purk nimelt ei sisaldanud üldse mitte mingit logiraamatut. Ja tundub, et ei pidanudki sisaldama, sest nii mõneski varasemas sissekandes mainitakse punast topsi ja mingeid suuremaid kõrgusi kui lihtlabane kikivarvul seismine. Et aga hiljuti olid mitmed kurtnud, et logiraamat on täis saanud, tegin oma järelduse, et ju sai logiraamat siis nii täis, et kulus kohe päris ära või läks kellegagi koju kaasa või nõid-teab-mis.
Igatahes sai sinna aardevalvuri purki minu poolt üks liba-logiraamat tekitatud, võtke või jätke - kes järgmisena kohale läheb ja kusagilt mõne õigema karbi ja autoriseeritud logiraamatu leiab, tehku vastavad korrektuurid. Ja kui omanik kogu selle pika ja segase jutu peale arvab, et ma tegelikult tema mõeldud aaret üldse üles leidnud polegi, on tal täielik õigus minu leiuteate kollase näo siniseks värvimist nõuda ;)
Kiire leid, paar logi veel mahub, aga siis on tagakaas ka täis. Aitäh!
Väga vahva aare. Seisin tükk aega seal all, kuniks lõpuks vend märkas. No kui nina on telefonis, siis mõni ime, et ei näe.
TFTC. Nõidu ei näinud, aga eksootilise nõialooma leidsime võrdlemisi ruttu. Seltsimees geokaaslane oli ettenägelikult abivahendi kaasa võtnud - seega puhas logimisrõõm. Logiraamat hakkas täis tiksuma, vaja uus üles keerata. Aitäh.
Vedas, et Priit kaasas oli ja esimese tõukepinna andis. Aarde juurest paistis nõidade paik ka kenasti kätte. Tänan.
Aarde valvur ja aare leitud. Korraks tundus, et ei ole väga jõukohane aga ei tasu alati kõige hullemat karta.
Tegin tiiru ümber nulli kuni lõpuks ka aardevalvurit märkasin. Ja peibutavalt punaselt helkivat konteinerit samuti. Võttis kohe ohkama. Siis mõtlema. Selle käigus toimus olukorra põhjalikum ülevaatus ja analüüs, mis viis selleni, et leidsin abivahendi, mis kõrgustesse aitas ning nii ta logitud saigi ;) Tänud!
Seda teed on mingid aastad tagasi kõvasti sõidetud. Siis, kui koolimaja veel õppureid täis oli ja akadeemia seal koolitusi ja üritusi korraldas. Kaalusingi auto vanast harjumusest parklasse jätta kuid kui juba on asfalt, siis olgu ka autoga veidi lähemale veeretud.
Aarde valvurit silmasin juba kaugelt ja siis võttis ohkama. No mida hekki, mul pole ju ronimismeistrit kaasas. Võtsin siis appi viimase õlekõrre (loe, tõin autost oma vidina) ja nii sain aardele näpud taha. Eks ma kahtlustasin, et ta on just seal, kuid kahtlusest üksi oli niiehknii vähe. Seega logisin koos oma abivahendiga ja väga mugavalt. Aitäh!
Esimene kord kui kunagi käisin olid õppused, seekord oli tee vaba ja asukoht sai ka kiiresti tuvastatud. Veidi veel ja juba sai logimisega alustatud, tänud :)
Leitud... Leisin selle tegelase ja tegelase pea kohalt punase topsi ja mõtlesin, et mis te teete nalja või, et see topsi raskus aste võiks olla 3,5-4 aga nh mõtlesin mis ikka, toon topsi ära. Juba ronides märkasin õnneks teatud kohta vaadata ja seal ta oligi :)
Alguses mängisime Valvuriga tükk aega peitust, kuid lõpuks lehvitas ta meile ja juhatas õigesse kohta. Kui seal plaan paika sai, tuli käiku lasta venitustaktika, et kõrvalpuu taga sumisev skaudipunt oma teed alustaks. Seejärel viisime plaani kiirelt ja edukalt täide. Elusalt ja tervelt koduteel. Tänud superkena koha eest (eriti kui läheneda mööda randa)!
Ei noh tore kirjeldus aga kätte ei saanud. Sain vähemalt teada mida tänapäeval tähendab maastik 2,5
Eilne teooria lühinägelikkuse kohta sai taas kinnitust. Sai lähenetud õigelt poolt, aga jäädud liiga vara seisma, sest tundus, et nii peab. Siis sai keeratud ots ringi ja teiselt poolt proovitud, kuna sealt tundus lähem olevat. Ei olnud. Sai tagasi sõidetud ja jalutatud pikk maa maha, logitud ja alles siis avastatud, et olen pimedusega löödud. Koht on super! Tänud!
Veits gps, pani puusse sai tallatud tühja, premeerisin viie kopkaga...
Kuna täna on justnimelt see päev, kui meil on vaja minna kogunemisele - Blocksbergi mäele, siis tegime soojenduseks paar kiiremat tiiru just siin. Õnneks varjutas meie tegemisi piimjas tihe hommikune udu. Selle udu varjus tegutsesime ka aardevalvuri valvsa silma all, kuni lõpuks aardegi kätte saime. Suurim tänu peitjale - imeline paik ja väga hea teostus :)
Aare oli tõesti üllatavas kohas nagu on ka varasemalt mainitud. Olin juba peaaegu koju redeli järele minemas, et mets ka kõrgemalt üle vaadata, kui otsustasin viimase katsena aardevalvuriga siiski päriselt jutule proovida saada. Saingi. Varasema olukorra taastamisel oli Ott (7-aastane) igati abiks. Laste jaoks oli väga meeldejääv seiklus kodulähedases metsas. V: rohelise kummist looma, J: rohelise klaasikillu
248
Peale õnnetut mitteleidu valisin järgmiseks selle paljutõotava täpi. Logi sai kiirelt kirja ja veidi tsirkuse abil maskeering taastatud. Kasutasime selleks sushi söömise tehnikat. Aitäh!
Oli tükk tegemist, et endise kärnkonnaga jutule saada. Tähendab, tegelikult jutule saime kiiresti, aga selleks, et ta pärast lobisemise lõpetaks, tuli temaga pisut kauem tegeleda. Mind kui seltskonna pikimat määrati põhiliseks läbirääkijaks, aga üks-seitse-kaheksaga polnud siin ikkagi väga midagi teha. Posisime ja leiutasime, Mariann hakkas kaasläbirääkijaks ja viimaks saime olukorra kuidagi mingitviisi kontrolli alla. Aitäh aarde eest, täitsa lahe oli :)
Kui Tilgutaja koju kuivama võetud, seadsin sammud hämaras ka siia. Laurilt oli info, et aare korras, aga aardevalvur mitte õigesti omal kohal pole - tänud selle eest talle! Käepäraste vahenditega meisterdasin Londistele uue istumisaluse. Pisut kipakas sai, aga ajab asja ära - vähemalt ei ole vants enam poodud asendis. Aardes endas panin nänni minigripi, samuti uue minigripi ka logiraamatule. Aare kuiv ja korras. Mõnus lõkke- ja piknikukoht ka kohe sealsamas. Nautigem! B)
Sama seis nagu eelnevalt leidnuga. Sai tehtud järgi tõik peitja poolt soovitud tegevused. Tänud selle eest. Oli vahva. TFTC!
Sai kõik teha nagu juhendis kirjas. Nalja oli nabani. Päeva parim aare. Tänud peitjale.
Tulime peitjale vastu ja tegime kõik tema soovide järgi.Meil oli väga lõbus ja nalja kui palju.Aitäh lõbusate emotsioonide eest.
Abraka dabra, simsalabimm, tegime kõik nagu peitja soovis ja tahtis. Pärast ütlesin kõik mida ma arvasin. Ega ma loll ole, ma olen idioot. No küll annab seda lauset muuta, vastavalt vajadusele. Suured tänud peitjale.
No siin oli nii kottpime, et mitte midagi ei leidnud! Ei leidnud ei aaret, ei valvurit ega ka mitte piknikuplatsi. Ainult südame leidsime WC uksel keset metsa. Tänud anyway! Nüüd siis oleme targemad ja teame, et nii pimedas ei pea metsa ronima. Isegi GPS sai sellest aru - kui meie liikusime, siis gps seisis. Kui meie seisime, siis gps liikus. Proovi sa siis niimoodi nulli paika saada.
Esiti mõtlesin veidi seanahka vedada kuid mitte kauaks. Olin just null jõudmas kui sain Annelt haleda kõne appi tulla. Palusin tal selja taha vaadata. Selleks ajaks oli pahandus juba tehtud. Heastasime selle nii kuis saime. Nii ta vist kipub olema, et iga pesakavti hakkad vaatama kui potensiaalset peidukohta. Peale algse olukorra taastamist tuli aarde leid kiirelt. Aitäh.
Selle aardega läks täitsa nihusti. Kihutasin mina kohale, nägin linnupuuri ja kohe ronima. Ei saanud aga ust lahti ja otsustasin, et ubin traadi lahti ja lasen maapinnale, et tasakesi seal vaatan. Ei taha ju lõhkuda.
Kuna ka minu peost on paar korda Makita läbi käinud, saabus kiirelt jahmatav tõehetk, et kruvidega kinnilastud küljed lahti ju ei käi. Hea, et kükitasin, muidu oleks pikali kukkunud - ma olin aarde pähe ehtsa linnupuuri leidnud. Jummel tänatud, et sügis oli ja villa tühi oli. Karjusin Kleonet ja koos ubisime pesakasti paika tagasi.
Kuna minul veel käed värsisesid laamendamisest, siis õige aarde otsis ja leidis Kleone. No ega ju vihjepildid on nõrkadele ja praegu logides vahtimiseks. No ei ole see tagantjärgi tarkus miski tarkus!
Aitäh ikka aarde eest ka, nunnu konteiner ja kõik lõppes ju hästi ka!
Mõni aeg tagasi käisin ka otsimas. No ja ei leidnud. Täna sain ka põhjusest aru, telefon ei teinud minuga mitte mingit koostööd ja ma otsisin ikka hoopis eemalt seda valvurit ja karpi. Täna õigest suunast lähenedes polnud leidmine mitte mingi probleem. Natuke isegi liiga lihtsalt läks, kuna aare vajab väheke omaniku hoolt. Sellest sai ka teavitatud. Koht on ikka kaunis ja polnud kuidagi kahju tagasi tulla. Tänud!
Looklesin vaikselt autoga nulli suunas. Ühel hetkel kiskus asi imelikuks. Sildid, tõkked, sildid. Õnneks siiski leidsin läbipääsu ja ka rajakese aarde suunal. Nüüd tagantjärele tutvustust lugedes olen nõia looga päri. See mets oli päris maagiline ja seda kinnitas ka vares kes mind tundmatute objektidega loopis. Väga kummaliselt huvitav koht oli ja siia tulemine tasus ennast ära. Valvurit ei leidnud, küll aga ohvri enda ja lohutasin teda lisatud nimega. Chillisin veits metsa all niisama ringi ja püüdsin ka lõkkeplatsi külastada, kahjuks oli see hõivatud ja tuleb kunagi tagasi tulla. Tänud siia juhatamas.
Suurustaja kirjas hyppasin taas ratta selga ja vurasin edasi. poolel teel aga l6ikas kurjade kirjadega aed tee 2ra. Rannaliiv ratast h2sti ei kandnud nii et otsustasn ratta hyljata ja jala edasi liikuda. Nullile l2hemale j6udes oli ilm juba nii pimedaks muutunud et kahetsesin v2ga lambi koju j2tmist. Kui aga juba nii kaugele tuldud ei tahtnud v2hemalt proovimata tagasi minna. Katsetasin siis telefoni lampi ja oh imet 6nnestus mul just 6ige koha peale ronida et valvuriga silmsidemesse astuda. Tagasis6it rattal metsa vahel oli kyll kogemus omaette. Teerada oli vaevu n2ha, lootsin lihtsalt et kivi v6i puu otsa ei s6idax ;D. viimasest sillast igastahes otsustasin k2ek6rval minna et ikka yhes tykis koju j6uda 8D
Leid tuli minu jaoks natuke üllatavast kohast. EVEJ. Tänud peitjale.
Vaatasime mõnda aega nullis ringi ja siis suurendasime veidi otsingu ala ja lõpuks aare ennast ka meile avaldas.
Külm tuul võttis vist silmanägemise ära. Gepsul olid ka akud tühjad ja nii ma siis telefoniga puude all tiirutasin edasi tagasi. Ühtegi kohta lukku ei saanud ja ka midagi tarka silma ei hakanud. Aga koht on väga kaunis, niiet pole üldse kahju tagasi minna :)
Päris õel värk! Nii palju võimalikke urge, kus valvur end peita võib. Õnneks ühte järjekordset urgu patsutades tuli ka aare välja. Aitäh!
Selle aardega läks nii, et kõigepealt leidsin aarde ja siis alles valvuri. Nimelt vedeles aardekonteiner umbes viie meetri kaugusel valvurist lihtsalt maas. Panin nime kirja ja andsin konteineri valvuri kätte hoiule. Tänud peitjale.
Otsustasime ilusa pühapäeva puhul teha väikse pärastlõunase väljasõidu - temperatuur ligi 10 kraadi, null sademeid, tuul ligi 30 km/h ja - kuulake nüüd - looduslik valgus! Sellist luksust iga päev nautida ei saa. Sihtmärk: Suurupi ranniku jalutamisaarded.
Jätsime auto Politsei- ja Piirivalvekolledži juurde ja jalutasime, nagu kord ette näeb. Kui nulli ümbrusesse kohale jõudsime, leidsime kohe, et siin on ennegi geopeitureid nähtud. Alguses otsisime telefoniga, siis GPS-iga, aega läks. Vahepeal kohtusime seltskonnaga, kelle puhul ei saanudki aru, kas tegu on geopeiturite või mugudega - nägime neid ka ühe järgmise aarde läheduses.
Viimaks kohtusime aardevalvuriga. Arvol oleks nõidadele vist paar krõbedamat kommentaari :) Lõpuks lahenes kõik ikka kenasti. Aitäh õue kutsumast ja toreda teostuse eest!
Selle aarde puhul oli vist poiste heameel kõige suurem. Selline hea ja mõnus ronitav objekt, et nad olid kiirelt turnimas. Aare ise selline mõnus, käepärane! Täname.
Nõiad on kärnkonna ära nõidunud. Vant istus oksal ja munes kuldmune. Tänud aarde eest.
Lähenedes Tilgutaja poolt, hakkas esimest korda päeva jooksul selguma tõsiasi, et kaardile kantud merele lähedased teed ei pruugi olla alati ja igal pool läbitavad. Vaid on mõnel puhul suletud. Või on neile mõni maja risti peale ehitatud. Pärast mõningast ekslemist leidsin, et targem on edasi sõtkuda hoopis mööda mere äärt. Vahet ju pole kas kallasrada või rööpad, mööda neid minnes ei eksi isegi Potsataja kunagi ära. Ega see kallas siin mingit ralliraja mõõtu välja ei andnud, aga teatud mööndustega ikkagi rattaga sõidetav oli.
Volbriöö aarde manu oli esimest korda näha, et inimesed valmistuvad midagi põlema panema. Kui risust oli juba kord kinni võetud, siis ei tahetud sellest enam lahti lasta ning sel ajal kui ma metsas aaret otsisin, kostus siit ja sealt kahtlast raginat, nagu oleks trollid ringmängu alustanud.
Aarde leidmisega oli tükk tegemist, sest et sellist lahendust ei oodanud mina mitte. Ja päris kindlasti on siin olnud nõidade käsi mängus, sest et ülikoolis käinud inimesena võin ma kinnitada - aardevalvuri taoline seisukohavõtt ei ole füsioloogiliselt võimalik. Minge loomaaeda ning kontrollige ise.
Aardesse jätsin ühe stikeezi. Mis on pealtnäha nagu mänguasi, aga seevastu väga kole ning teemakohane.
Selle aarde otsimisel tuiasime metsas ringi nagu peata kanad. See sinine punkt ei seisnud kuidagi paigal. Näitas meile kõiksugu muudesse kohtadesse, aga mitte sinna kuhu meie tahtsime minna. Vahepeal kükitasime Miaga kivil ja laulsime telefonile " Kivil istus väike konn..." , aga see ei aidanud. Siis vaatasime lihtsalt erinevaid kohti läbi ja näe imet, tuligi aarde valvur välja. Peale aarde logimist ja paigaldamist oma kohale, avastasime, et oleme sisse piiratud konnadest. Neid ei olnud seal mitte üks, vaid päris mitu. Ei tea kas nad käisid oma elevandiks moondatud suguvenda seal külastamas. Aga aare oli tore ja tänud meie poolt.
Mõnus võsata jalutuskäik oli. :) Aare hakkas kohe silma, kuid tekkis küsimus, et kuidas kätte saame. Alguses proovis Liis, kuid ei õnnestunud. Peale seda proovisin mina ja jõudsin õnneks aardeni. Väga mõnus ronimine oli, tänud peitjale. :)
Siin jäi Mocca autosse magama ja meid ootama. Vale otsus - see oli ainus aare, kus võssi ei olnud :D Siin hakkas juba pimedaks minema. Kohale läksime mööda rannaäärt, tagasiteel selgus, et ka mööda teed saab täiesti edukalt aardeni. Mõnus koht, aitäh!
Minul teine katse. Näitasin Allanile, et näe aare on seal. Kättesaamine probleeme ei valmistnud, küll oli Allanil tegu, et asi korralikult tagasi saaks. Pärast jalutasime mere ääres. Tänud!
Väike jalutuskäik mere äärde ja aaregi sai logitud.Aitäh!
Suurem osa teest oli uue asfaldikihi all. Mis nii viga jalutada! Sellised valvurid mulle meeldivad. Tänud!
Nulli lähedale jõudes ja aardevalvurit kohates (eelnevalt ei olnud varasemaid logisid ega pilte vaadanud) oli kerge üllatus küll :) Jätsin kaelapaela.
Soovin teiega jagada üht peitjat rõõmustavat leiulogi GC lehelt:
Sain ikka täiega tünga! Alguses ei leidnud valvuritki, aga lõpuks see armas sell ennast jaole andis. Andis mulle suuna aardele ja nii ma siia seda otsisin, peaaegu juba alla andes käisid peas mõtted ja ideed ning lõpuks mu mõttelõng ka aardeni juhatas. Logitud, metsas ja mere ääres jalutatud. Lemmik aare siiamaani! TFTC!
Äärepealt oleks loobunud,kui selgus ,et aarde juurde minevale teele tehakse mingit kummalist teekatet.Teerull ja asfalteerimismasin koos kalluritega olid olemas,kuid pindamiseks ei kasutatud asfalti ega selle puru vaid sulaselget pinnast ehk mulda.Tee tuli sile ja kõva ratas vuras sellel hästi.Õnnestus ka ehitusmasinate vahelt läbi põigelda.Tünga ei saanud ja aare avaldus esimesest kohast kuhu vaatasin.
Jätkasin oma mereääre jalutuskäigupäeva. Sain ka tünga(vaevu oli tekst veel loetav), aga arvasin, et nii see asi jääda ei saa. Tänan kavalpead peitjat ja nõidasid!
Kolmanda katsega - no need nõiad olid lihtsalt niivõrd kavalad. Saatsime Jaanika rõõmsalt objektile aga mida tema tegi, tünga tegi. Polnud hullu midagi, varsti saime ka logida. Toreda jutuga aare. Aitäh!
Vaatasime meiegi valvuriga tõtt. Enne ületasime jäätunud ojakesi, jalutasime liivasel rannal. Leidsime. Tore oli hetkeks nõutu olla ja peagi rõõmus olla. Logitud. Tänud peitjale.
Parim osa aardest oli jalutuskäik mööda kevad-talvist mereranda :)
Kärnkonnade ja salatikarpidega juhtus esmalt arusaamatusi ning pidasime juba lõkkeplatsile mõtteid mõlgutama mineku plaani, aga piknikumaterjali polnud ühes, isegi nõidade jäetud totsikust paistis vaid jää.
Lõpuks saime siiski valvuriga sina-peale ning aarde logitud. Aitäh peitjale!
Eelmine kord käisin siin ja tõmbasin natukene õla ära. Seekord Taavi, keeldus järgi minemast. Ju siis pean abivahendiga tagasi tulema. Meri oli rahulik ja täis parte ja luikesid, väga ilus.
Nägin keelumärgi ees kalurit, kes võttis õnge autost välja. Jätsin siis ka auto sinna ning läksin jala edasi. Lähemale jõudes nägin, et tee keerab mere äärde, aga läksin otse. Siis sain aru, et rohkem teid ei lähe ning hakkasin läbi võsa minema. Kohale jõudes oli palju tähelepanu pakkuvaid puid. Pisut vaatasin ringi ning siis ka aardevalvuri leidsin. Lahe teostus :)
Aardevalvureid väga erinevaid nähtud, nii armsat aga esimest korda. See üleüldse hästi valvatud aare. Esimese hooga jõudsime autoga piirivalvekoolini, keerasime otsa ringi ning veidi eemal leidsime hea parkimiskoha, mida teisedki kasutasid. Alustasime jalutskäiku aarde pool ning kohe vaatas tõkkepuu vastu. Kuna tõkkepuu iseenesest ilma märgita edasipääsu ei keela, julgesime edasi jalutada. Veidi edasi jäime kaamerasilma ette. Eeeh, okei... Samas, inimesed tulid vastu, seega julgesime edasi minna. Kui randa jõudsime, oli vaatepilt imeline. Tõeliselt kena ja rahulik rand, ilusate mere poolt voolitud kividega. Aarde lähedale jõudes keerasime metsa alla. Vaatasime siit ja sealt, tegime tutvust tigedate siplegatega ning lõpuks Liina ka aardevalvurit nägi. Tõtt vaatasin küll mina, et ta meile aardest veidi räägiks. Tagasiteel ajasime veidi juttu taksikoer Aladini ja tema peremehega. Täname peitjaid, väga ilus koht!
Auto jätsin keelumärki valvama ja jätkasin ühel rattal. Meetrid muudkui vähenesid ja enne kui arugi sain oli aare peos ja sai logima hakata. Lahe valvur. Aitäh peitjale.
Valvur leitud ja tüng kah üle vaadatud, aga pimedus ja nõiaudu tuli peale ning aare jäi seda korda leidmata.
On teist korduvalt varem otsimas käidud, aga enne tänast ei olnud teist leidnud. Täna õnn naeratas ja sai aare leitud. Tänud peitjale.
Läks ikka natuke aega, aga lõpplahendus oli ootamatu.
No oli see vast seiklus. Sai ronitud ja otsitud ikka päris kaua, kuni aare näitas ennast Martinile :) aitäh peitjale, ei olnud sellisesse kohta enne sattunud, väga ilus koht on :)
Saime meiegi natuke ringi silgata kenas metsas enne kui londiste leidsime. Samuti tegime talle nalja ka ja siis alles logisime. Tänud peitjale!
04/26/2015 Walpurgis night nightcache /Ö nagu Volbriöö ööaare Visit Log Leidsimegi. Väga ülbelt oleks saanud aarde kõrvale sõita, kuid me jätsime masina kaugemast kaugemale ja korjasime rannast suure koto prügi ka kaasa. Dix korjas.
Aardele lähenemiseks valisime kõige sõidetavama tee. Sõita sai helikopterini, sealt edasi enam ei lastud. Jätsime auto maha ning edasi jalutasime kondiaurul. Korralik kodutöö andis meile teadmise piknikukohast ning seetõttu vedasime ehku peale autost kaasa suure korvitäi söödavat kraami. Silt ei petnud ning igati vinks-vonks piknikuplats oli 100% meie päralt. Suur tänu aarde ja sildi eest. Ahjaa, palju kõneainet pakkunud sigareti viskasime lähimasse prügikasti. Minu sotsiaalne närv ei pidanud vastu.
Sigarettide, kondensaatorite, käbide, kivide, mikroskeemide , vanade bussipiletite leidja olen isegi olnud ja ei ole veel aru saanud sellest nännivahetuse värgist. Kui mul on näiteks karp 7/16 unf keermes mutreid, mida ma ise pean väärtuslikeks aga üldsusele on see mõttetu sodi siis kas on okei seda igasse aardesse üks isend millegi võtmehoidja, travelbugi või muu vastu vahetada. Vabandan kui minu repliik kedagi riivas. Olen alles nohik.
Selle aarde juures oli kõik ilus, kuid oli siiski ka üks tilk tõrva selles aardepotis.
Nimelt keegi oli vahetuskaubaks jätnud SIGARETI!
Ma ei kujuta hästi ette, et mida see inimene mõtles, kui selle sinna jättis?!? Kelle jaoks see siis nagu mõeldud on? Et tuleb mõni suitusnäljas geopeitur, jätab mänguasja ja võtab suitsu? Või tuleb mõni laps, jätab mänguasja ja võtab suitsu?
Geopeituses on olemas mängureeglid: http://www.geopeitus.ee/wiki/reeglid
Need reeglid ei ole niisama nalja pärast kirja pandud, need on järgimiseks. Ma loodan, et selle suitsu jätja läheb nüüd selle aarde juurde tagasi ja paneb sinna selle suitsu asemele midagi toredat.
Tulles Tilgutaja juurest ilmselge rahulolu tundega, lootsime siin midagi sarnast kogeda. Geomobiil jäi meid legaalsesse kohta ootama ja me võtsime ette kerge jalutuskäigu. Jalutuskäigu ajal andis loodus meile aimu, et käes on kevad. Nimelt oli metsaalune täis lilli, sinililli. Aga varsti olimegi gepsu näidatud kohas.
Ja siis, ootamatult, trügis aaret jahtima ka Murhpy, kes loomulikult konkurentsi ei talunud. Igatahes hakkas juhtuma igasugu imelikke asju. Kõigepealt võtsin lahti telefonist c:geo ja vaatasin vihjet. Sellest eriti abi ei olnud, sest seda sai mitmeti tõlgendada. Siis vaatasin seal vihjepilte. Nende järjekorrast tegin omad järeldused ja meie otsingud keskendusid ühele asjale. Mingil hetkel leidsid õrnema soo esindajad aardevalvuri. Ok, selge, aga kuhu see aare siis jääb? Äkki aardevalvuri näidatud suunda? Otsisime sellest suunast pildil nähtud kohta. Ei leidnud. Siis laiendasime otsinguala, ikka ei leidnud. Lugesime uuesti vihjet ja vaatasime pilte ja otsisime ….. Ühel hetkel viskas Murphyl meie siblimine üle ja ta kutsus meile vihma kaela. Selle peale pooled meist lahkusid auto suunas. Meie noorgeopeituriga aga alla ei tahtnud anda ja me otsisime edasi, veel laiemalt alalt. Lõpuks olime meiegi tüdinenud ja olime juba leppinud Murphy võiduga, kui mulle tuli mõte ühte asja igaks-juhuks kontrollida…. No jah seal see purk siis ennast peitiski! Tõenäoliselt peitja sellist krutskit sellele aardele meelega külge ei pannud, pigem võiks selle ajada c:geo kaela. Kuigi mine tea :)
Aga lõpp hea, kõik hea! Logi sai kirja ja aardevalvurile näpuga viibutatud, et ta enam sellist vigurit ei teeks.
Peitjale saadaks siit poolt kohe suured tänud nii toreda päeva eest! Õnneks on meil speedy aardeid veel küllaga leidmata.
Ohhjah. See londiste sai ikka otsijate üle kõvasti naerda. Otsisime oma tund või poolteist seda vanti, kes istus rahulikult omal kohal ja ei teinud piuksugi. Kuidas me varem teda ei märganud, ei tea. Polnud ta ju kuskil peidus ega püüdnudki ennast varjata. Ju panid nõiad needuse peale ja tegid meid täiesti pimedaks, sest seda suurt kollast naervat elevanti ei ole võimalik ju mitte märgata. P.S. esimene koht kust otsima hakkasime osutuski õigeks. Kuid selle asemel et silmad lahti teha ja nimed kirja panna, kammisime kogu ümbruskonna u 50m raadiuses läbi. Vähemalt sai natuke värskes õhus liikuda...
Pika ninaga kärnkonn pani järgnevaks Ö-ks mingi nõiduse peale. Oli see needus või hoopis kaitsev loits, mine võta kinni :) Nii ehk teisiti, ei kahetse ma ühtki selle päeva ettevõtmist, kõik kogemused rikastavad.
Võtsin hiire, jätsin auto.
Vaatasime üle kõigepealt piknikuplatsi, kus kärnkonn kunagi laias ja seejärel moondatu enda; ka salatikarbi nägime ära... Muhe teostus :)
Ööö..., mis häält nõiad teevad? Aga elevandid? Esimesi polnud näha, järelikult ettevalmistused veel ei käi. Londiga tegelane aga kõõlus omal kohal, kuid oli vait kui sukk. Aare leitud ja Kõik kombes. ;)
Sama lugu, mis Romantikuga - olin unustanud leiu veebis logida. Piinlik. Toda kohta ma mäletan ikka ka - kuidagi maagiliselt kõle maastik oli :) Tänud!
Auto jäi politseikooli juurde. Imetlesime helikopterit ja suundusime hämarduvasse metsa. Kõik oli ilus ja tore, aga samas ikka natuke kõhe ka, sest puude vahel oli ju veel pimedam. Kuna väga kaua seal jalutada ei tahtnud ja kuskil kauguses lõrisesid tigedad koerad, siis võtsin telefoni ja palusin vihjet. Ja siis läks juba lihtsamalt. Aarde kättesaamiseks tuli küll füüsilistest iseäradest tulenevalt natuke loovalt mõelda.
Tiirutasin veidike ringi, pilk otsis jalgade eest aaret. Samas kohas sai käidud oma kolmel korral. Kuivõrd ma aarde kohta vihjeid ei lugenud, siis oli üllatus sedavõrd suur, et ajas naerma. EVEJ. Tänud hea aarde eest!
Nõiutud konn valvas kuulekalt ja kohusetundlikult oma saaki. Mõnus jalutuskäik mööda mereäärt
Viimane rattatiiru käigus üle vaadatud aare. Kõik on igati pinks-ponks, aare kuiv ja korras. Tore, et leidjatele lõpuks ikkagi meeldib :-) Toredaid nõialende!
Andres oli jah, juba mitmeid kordi käinud siin - ma olin esimest korda. Tuulasime igal pool ringi. Lõpuks logisid lugedes, kargas üks mõte pähe, et vaatame korra sealt ka ...et kui ei ole, siis teeme sääred siit. Ja opaaa...juheiii :)
Mnjahhhh... Tuli välja, et pidin seda aaret otsimas käima kokku vist viis korda... Igal juhul isiklik rekord... Ja nüüd siis lõpuks tänu Sten-Martini leidlikkusele lahendasime asja ära... 5+ teostuse eest- ja südamlikud tervitused nõiaperele :)
Vahest ongi nii, et elevanti leides, pole see kõige suurem aare veel. Aga kes otsib, see leiab. Tänud peitjale!
Söö öörö jöi mö jöuks Ööks nögö Öbösö önönögö :( Kaks tundi otsisin- kollane Vant on täiesti olemas, aga aare ise mulle ei paljastunud :) Eks peab teinekord uuesti otsima minema ...
Aare ise nunnu ja sellega kõik korras, looduskaunis koht. Tänud! Aga Google Maps, mida siin ka enne välja toodud on - justkui autoga läbitav tee otse aardeni või aarde juurest ära, aga reaalsus on ikka hoopis teistsugune, nii et ärge siis sealt trepist ikka päris alla sõitke, eks ole :) Huvitav, kuidas see asi ikka nii mööda seal piirkonnas on. Mõnes teises kohas pole isegi ratastooliga kergesti läbitavaid teid kirjas, aga siin kaardil nagu peaaegu juba 4-realine maantee.
Viisime tüdrukud ujuma ning ise läksime mere äärde jalutama. Veeääres liikusid reostusekoristajad. Tublid inimesed. Aitäh.
Hing ei andnud rahu! Pidin peale tööd ikka ära käima uuesti :) Ja seal ta oligi kuhu eile kohe üldse ei vaadanud, aga eks sedasi see kogemus tulebki :) Vaadake kõikjale, ka sinna kuhu arvate, et see kindlasti ei ole! V:märk J:hiir Aitäh väga andeka aarde eest!
Valvur leitud ja libaare avatud, kuid edasi läks nukralt :( Otsitud sai 1,5 tundi, aga ei leidnud, väga kurb :(
Läksime ilusat päikeselist päeva mereäärde nautima ning kuna gps oli kaasas, siis mõtlesime, et piiluks kas mõni aare ka läheduses paikneb ja voilà linnulennult 120m. Selle aasta esimene aardeleid tuli üsna lihtsalt, isegi liba-aaret ei õnnestunud leida.
Sellega oli nii, et ronisin ja ronisin ning tühjade kätega alla jõudes ütlesin Mariannele, et aaret pole. Selle peale ütleb mulle pea 4 aastane Marianne, et aare on ju seal näidates näpuga aarde suunas. Oleme seal juba 3 korda käinud ja mitte taibanud. Marianne ütles, et juba eelmine kord olla öelnud emmele kus aare on aga emme ei võtnud kuulda. Aare korras. Suured tänud peitjatele.
Esimene Rene leitud aare. Ilma filosoofiliste arutlusteta see fakt muidugi ei jäänud. Emotsioone tekkis ka nagu vaja. Lisaks oli ka kaks kavala pilguga inimest seal ringi patseerimas, ei teagi kas kaasvõitlejad või lihtsalt kogu tsirkust salaja pealt jälginud mugud....
Sinna kohale saada oli juba päris tore. Kõigepealt sõitsin gepsu pakutud teelt üldse välja kuskile tundmata suunas, siis jäi enne üks hoov, siis värav, siis sissesõitu keelav silt ja mida kõike veel. Null näitas vägisi massiivsesse sipelgapessa, aga seal aaret pole :) Tuiasime seal ikka omajagu ringi, aga mis teha kui silmad gepsust ja oma ninast kaugemale ei näe :) Mulle meeldis, aitäh!
Siga saab inimeseks alles siis, kui hakkab taeva vastu huvi tundma. Neid tuhnimisradu on seal ikka kuhilas. Aga kena punane pomm on puu kuljes taevatäht, mis väärib otsimist.
Mets oli võrratu, aga uskumatult rahvarikas. Seda metsa tuleks metsa armsamaga jalutamise metsaks.
::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
Aardeid leitud Eestis 969, maailmas 1099.
Üks ägedamaid aardeid mis ma leidnud olen. Tõesti väga meeldis koos oma kõigi viguritega. Tõsi ta on, et sõber võiks kaasas olla kui seda aaret võtma lähed, läheb kergemini. Elevandi leidsin suht kiiresti aga siis sai mõistus otsa. astusin aardest 10 sammu eemale ja siis nägin punast topsi. Oh seda turnimist ja vaeva. Aga siis läks veel tund enne kui õige asja leidsin, õnneks olid rähnid ja oravad minuga :) Loll on ikka nii loll olla :)
Aarde juures tegi valvet üks agar orav :D
Aare korras, Tänud
Vurasin kohale ja parkisin oma ratta nõidade piknikuplatsile. Sealt sain kaasa mingi nõiduse, mis tegi mu täiesti geopimedaks. Tõsiselt kaua olin seal, tund aega kindlasti. Kondasin ringi, ei leidnud üldse sobivad peidupaiku. Kui otsimisraadius muutus 40 meetriseks, siis juba tulid mõned kohad, kuhu sai kätt topitud. Enamasti vist uruloomade urud. Siis hakkasin loogiliselt mõtlema ja proovisin piltide järgi leida objekte mis peaksid asuma läheduses. Tänu sellele leidsingi aarde. Üpris võimatu on aardevalvurit mitte märgata aga ma sain sellega hakkama need tund aega. Tänud!
Väga mõnus õhtune jalutuskäik mööda randa. Tipphetk oli siiski nostalgiline lapsepõlvest tuttav elevants :)
Kasulikum ja lihtsam oleks kui kaaslane on sellel otsingul kaasa. Nõialuuast oleks kasu veelgi enam
Kolm aastat tagasi sai seal samas rannas grillitud ja Muraste Politsei- ja Piirivalvekolledžis toimunud võistluste afterparty tähistatud. Kahjuks see aeg seda aaret seal veel ei eksisteerinud ja ega isegi geopeitusest suurt midagi teadnud. Seekord siis logi kirjas V:Lepatriinu J:Pikne auto
40 kilomeetri pikkuse jalgrattasõidu esimene aare. Velod jätsime tee kõrvale metsatukka ning jalutasime aardeni. Otsisime natukene ning leidsime. Aare korras, tänan!
Seekord siis leitud. Võtsime "Mina Kiisu" rinnamärgi ja jätsime trikoos ujumisrõngaga jõehobu. Ranna hooaeg ju tulemas. :)
Eilse logi peale tegin koeraga randa asja ja vaatasin aarde üle. Aardepurk oli igati kuiv ja korras ega vajanud mingit hoolt. Asendasin ka ainsa viimati märjaks jäänud elemendi uue ja kahes minigripis oleva vastu, see peaks kõik vajaliku kuivana hoidma. Korjasin rannast ära tühja õllepurgi. Ilusaid leide! :-)
Leidsime liba aarde. Tõelise aarde leid jääb siis järgmiseks korraks.
Taaskord mereni lennates kiikasid nõiad ka oma salatikarbi üle. Enamus on igavesti kuiv ja korras ning aare hästi leitav. Vaid üks väike komponent oli taas läbimärg, lisasin sinna kuiva lehekese, aga tulevikus asendan üldse kuivema, puhtama ja mõnusamaga. Häid leide! Mets on praegu veel lume all, lahe!
P.S. Logiraamatust ei leidnud minagi 6. augusti 2012 kasutaja danielm logi. Lähen otsin ka teistest enda aarete logiraamatutest 6.-7.08.2012 logisid, siis on selgem pilt.
sai veits võsas ragistatud ja 60 sammu loendatud ja õiget ilmakaart otsitud lõpuks leidsime ka aarde valvuri kui mitukorda oli vihje läbi loetud tuli ka leiulogiteade. sõber rääkis et on lähedal asuvale riiklikule asutusele maandunud kaitsejõudude õhusõidukiga et ülevalt paistavad asjad veits teistsugused.
Pärast Tavalise aarde ebaõnnestunud otsinguid suundusime Ö nagu ... aaret otsima. Loomulikult oli vahepeal sobivalt pimedaks läinud, nii et teed suurt nägemata (taskulambi patareisid hoidsime kokku) koperdasime sobivas suunas, kusjuures mina terve tee Helenile ühest põnevast lauamängust pajatasin, mida eelmine päev olin mänginud.
40 m nullist sai tee järsku otsa ja hakkasime läbi põõsaste aarde suunas tungima. Kohas, kus minul näitas geps 2 m, ei näinud ma mingit aaret, seevastu Helen hüüdis kuskilt 10 m kauguselt, et tema leidis midagi. Ukerdasin sinna ning leidsimegi aardevalvuri, kusjuures minu geps näitaski 10 m nullist. Ent siis hakkas operatsioon "kuidas aare kätte saada". Helen, kes on endiselt minust pikem, pakkus lahkelt oma abi, millest ma ei keeldunud. Nii et aarde saime kenasti kätte; purgi avamisega läks küll tiba kauem aega, kuid saime sellegagi hakkama. Aare kenasti korras ja tipp-topp.
Ja siis algas operatsioon Ö - kuidas aare tagasi panna. Helen, endiselt minust pikem, üritas mind veenda, et ma võiksin oma ronimisosavust näidata. Keeldusin sellest üsna kategooriliselt. Ronida puu otsa, mida ma ei näe, kuna Helen näitab taskulambiga otse näkku, ei ole just asi, mida ma tahaks öösel asulast teadmata kaugusel metsas teha. Moepärast proovisin korra, kuid juurikad olid nii libedad, et ma lõpuks valjuhäälselt loobusin. Siis võttis Helen asja enda kätte, kuid temagi pikkust hakkas väheks jääma. Vaadates veidi ringi leidsin sobiva jalgealuse ning selle pealt üritas Helen siis asjad ära õiendada. Läks vist kuskil 10 minutit, kui Helen tasakaalu hoides üritas aaret tagasi peita, kusjuures minu lõkerdamine kostus vist üle terve metsa. Mingi hetk avastasin, et me polegi asustusest nii kaugel - keegi tegelane taskulambi ja koeraga kõndis täpselt selja tagant mööda, kes aga ei tundnud meie tegevuse vastu õnneks mitte mingit huvi. Arvatavasti oli ta olulise info juba nagunii 100 m eemal ära kuulnud.
Viimaks pärast hirmsaid ponnistusi õnnestus karp tagasi peita ja liikusime teele, mis oli ootamatult kõigest paari meetri kaugusel. Orienteerusime osavalt autoni ja panime Tallinna poole ajama, et enne ööd veel mõni aare leida.
Tutvusime kena lõkkeplatsi ja muude huviväärsustega metsa all. Lõpuks jäi aare näppu sealt kus kohe algul arvasime. Võtsime krododilli shablooni ja jätsime juukseklambri. Tänud peitjale.
Selle aardeleiuga ei läinud libedalt. Sai tükk aega metsa all jalutadud, enne kui aardevalvur silma jäi. Sai ka libaaare ülevaadatud. EVEJ. Logiraamatust ei leidnud 6. augusti mängija "danielm'i" logi.
Leidsime valvuri ja liba-aarde, aga päris asja mitte ning loobusime lõpuks, seat läks juba hämaraks.
Tänud peitjale, väga andekas! ;)