Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Selle aarde juures viibides oled sattunud justkui looduse kunsti meistriteose keskele. Muidugi juhul, kui külastad seda paika lumevabal ajal.
Aarde leidmiseks võta tutist kinni.
Meeldivat aardeleidu!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: ilus_vaade (5), soovitan (5), lumega_raske (3), ettevaatus_vajalik (1), rabamatk (1), lühem_matk (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2VPNX
Logiteadete statistika: 89 (96,7%) 3 1 0 0 0 0 Kokku: 93
Oli siin rabas üks täpike, üsna roheline täpike. Oli ta ju kaua oodanud siin mind. Uued räätsad mõtsid sama, võta meid ja mine metsa. Kuulda võetud, mindud metsa, Ilusasse rabametsa. Üks rebanegi läinud sinna aga tema huvid teised nää, seega lahku läksid sääl me teed. Kaevasin ma siin ja sääl, oma kümme minti sääl. Kuni räätsad hõiskasid: "kätte saime sindrinaha". Kamandasid kummargile, võta välja karp sa mees, pane kirja meid sa siin. Geograff meie sõber, tahab logi lugeda. Pole ammu keegi siit enam kirja saatnud talle. Asi tehtud, nimi kirjas, karp läks tagasi va vups. Äratundmis taimekesed, oma koha leidsid taas. Ei siis muud kui räätsa ninad auto poole tagasi. Oli mõnus matkake, see ju puhas nauding mööda raba tatsata. Kõik läks korda, meel om hää. Tervitused raba päält.
Korraliku rabalaksu sai kätte. Putukad hoidsid meeldivalt lähedale. Aitäh!
Minu pikkade astumiste, varem leidmata ja ääremaa nurkade aarete tuur. Just siia ma plaanisingi jõuda õhtuks, ööseks, hommikuks. Südame kujulise järve äärde. Found it: 19.Jun.2023 18:46 Maaliline/Picturesque. Õhtu oli alles noor ja miskipärast ma ei tulnud siia otse Parika järve poolt vaid ragistasin hullus võsas ja mülgastes enne. Aga selle eest oli mõnus end preemiaks rabalaugastes kasta ja parmude eest peita. Päris mitu veesilma sulpsasin läbi. Logiraamat oli niiske. Et mul midagi kehakatteks polnud siis väga ei tahtnud seal parmudele patsutada.Tänan! oli elamus! +FP
Tänase päeva peamine eesmärk oli Parika rabas natuke ringi jalutada ja siinsed 2 aaret üle otsida. Kuna autole leidsime parkimiskoha sellele aardele lähemal, siis saigi suund esmalt siia võetud. Lund on nii metsas kui rabas päris palju ja saapaga astudes vajus igal sammul peaaegu põlvini lumme. Sündis kiirelt otsus peaaegu maantee ääres räätsastuda ja edasi oli kulgemine lausa lust. Vahepealne sula oli lumele kõva kooriku peale tõmmanud ja räätsadega liikudes justkui hõljusid selle kohal. Praktiliselt mitte ühtegi sisse vajumist ja mõnesaja meetri pärast olimegi nullis. Natuke ringi vaadates ja mitte midagi aardetaolist märgates heitsime pilgu logidele ja pilt oli selge, et lihtsat leidu siin ei saa. Kraapisime lund piirkonna kõikide puukeste juures, hakkas juba üsna lootusetu tunne tekkima, kui äkki märkasin lume seest turritamas rabataimestikuga mittesobivat tuusti. Juhhei! Natuke veel lume kühveldamist ja oligi aardekarbike leitud. Sisu oli tsipa niiske ja logiraamatul kerge hallituse kord. Kuivatasime ja pühkisime kõik puhtaks, panime uue minigripi ja mõned donotiidid logiraamatule seltsiks.
Koht on ilus igal aastaajal. Laukaid küll praegu näha pole, kuid lumiste männikeste vahel on ikka väga ilus. Aitäh!
Tahtsime küll Bonzole uue karbi viia kuid teele jäänud kaubandusest ei õnnestunud ühtegi karpi välja võluda. Selle vea parandasime Viljandisse tagasi jõudes ja ehk peatselt saame ka naaberaarde juures ära käidud.
Viimase katsega võrreldes on lumevabal ajal ikka autole koha leidmine täiesti muretu tegevus. Jalutasime veidi läbi metsa ja olukorra soosides tõmbasime ka räätsad jalga. Esimene räätsamatk koos Taaviga, jäime mõlemad selle kiire reedese rabasutsakaga rahule. Exe väsitas ennast rabalõhnadega nii ära, et kulm ka ei kerki kui keegi koridoris jalutab. (722) Aitäh! EVEJ
Auto tee äärde pargitud ja uuesti räätsad kaenla haaratud, et ehk ikka läheb vaja, Mädajärvel sai niisama hakkama. Ja siin ikkagi läks vaja. Kui üks jalg vajus kuhugi, kus oli väga märg, siis panime räätsad alla ja liikumine läks kohe kiiremaks ja turvalisemaks. Ei tahtnud teist sokki märjaks saada. Nüüd oli lust edai minna aarde poole. Valitses selline mõnus vaikus ja kerge udu oli raba mändide vahel. Aardeni minnes püüdisme ikka laukaid vältida, mine sa tea mis seal lume all on, märg tundus küll olema. natuke enne aardeni jõudmist sattusime jälgedele, mis tulid aarde poolt. Aare selline mõnus ja nupukas, rõõm kohe leida. Logi kirjas siis mis muud, kui sammud Bonzo1 poole. Aitäh peitjale! Aare kenasti korras.
Hea peidukas, aga natuke keeruline kätte saada talvel. Tänud!
Pärast Meelva rabas käimist küll ütlesin, et rohkem ma talvel rappa ei lähe, aga kaaslane on vastupidisel arvamusel, et tema jälle suvel sinna ei lähe ja võtsime selle raba ikkagi täna ette. Kui rabamatk oli Meelvaga võrreldes lihtsam, siis rabaservani jõudmine oli oluliselt põnevam. Suure tee äärest oleks aardeni oluliselt vähem vahemaad olnud, aga meie valisime geomobiilile kõrvalisema tee ääres koha, millest andis ikka rohkem astuda. Mingi etapi läbisime kohevas lumes sumpamise asemel mööda kraavijääd, aga kogu aeg seda ei usaldanud. Lõpus muutus kraav õige veerohkeks ja jäävabaks, nii et saime kaaslasega mõlemad mingil hetkel sumaki läbi jää vajuda. Mina pakkusin puutüve küljes rippudes ilmselt üsna koomilist vaatepilti. Nii et kui rabaservani jõudsime, siis tundus, et suurem seiklus on juba möödas. Aardel saime küll kohe kenasti tutist kinni, kuid esimese hooga see oma soojast pesast külma kätte välja tulla ei tahtnud. Jätsime siis kolmanda kaaslase temaga kokkulepet sõlmima ja suundusime ise Bonzo juurde. Tagasi jõudes selgus, et kaaslasel pole Maalilise plutitamine eriti edukalt õnnestunud. Proovisime siis kõik koos ja õrnalt mõne abivahendiga. Lõpuks vupsas karp nähtavale ja saime nimed kirja. Tagasiminek mööda oma jälgi oli juba oluliselt kindlam. Oli huvitav, kuid ma tõesti eelistan raba igal muul aastaajal, kui maalilised vaated end pakuvad. Aitäh peitjale!
Jalad said märjaks juba teeäärest alustades paarikümne meetriga, edasi oli seega hooletu. Ega kuivalt polekski saanud kui just kummikutega poleks tulnud. Kärbseid palju. Koht ilus.
Ilm oli ülimõnus, veidi kõle tuul aga see ei heidutanud. Mätaste otsas tallates oli ülihea.
Kohe alguses rabas mind ülivõimas ja edukas metsakuivendusprojekt, millega maa boniteeti tõsteti kohe mitme pügala võrra. See on teinud sellest rabast väga tootliku metsamaa, väga suur rõõm oli seda näha.
Jätkasin aarete poole tallamist. Esialgu arvasin, et saab üks väga pikk ja kurnav matk olema aga seda polnud ta teps mitte. Oli mõnus jalutuskäik päikesepaiste saatel ja puhas nauding. Ladvast tõmmatav jupikene oli oma pesast lahkunud ja liraki maas. Konteiner ikka veel külmunud oma pesas. Korrastasin kõik ja aare ise heas korras. Aitäh.
Siinkandis oli lund tuntavalt vähem, oli kergem astuda. Vesi oli metsa all lahti, aga samblased mättad jäätunud. Neljale laukasilmale sai pilk peale visatud ja peagi sai lund teisaldatud. Alul ikka eemalt ja siis sai õigest kohast lumi eest pühitud ja seal see karp oligi. Tänud peitjale.
Vahepeal sai väheke einet võetud ja järgmine matkaplokk käsile.Aarde enda kättesaamine võttis taas väheke aega,päästsime ränduri ja edasi Bonzo poole.Aitüma peitmast!
Retkekaaslased on kõike juba värvikalt kirjeldanud, aitäh!
Järgmine paar - Maaliline ja Bonzo. Siin tundus natukene lund rohkem olevat. Vesiseid kohti siin ka jätkus. Õnneks polnud see 6 km ring, mis meid viimasena veel ees ootas. Sai selle ringi ka kenasti läbitud. Selle aarde avamisega läks ainult aega. Õnneks saime ikka lõpuks nimed kirja panna. Aitäh peitjale.
Siin läks natuke mehe jõudu vaja, et karp kätte saada. Tänan.
Etapp III. Eesmärgiks olid siinsed naaberaarded Maaliline ja Bonzo. Tavaline selle kandi raba, üsna metsane ja mättane, siin-seal lõpuni külmumata veesooned varitsemas ettevaatamatuid. Esimese aarde juures läks natuke aega peidupaiga avamisega, teisega läks kiiremini. Tagasi autode juurde ja järgmiste raba-aarete juurde edasi. Tänud peitjale
Autod parkisime kahe aarde vahele ja asusime teele läbi metsa raba suunas. Peagi sai selgeks, et kraavid ei ole mitte lõpuni külmunud, kuid see meid ei heidutanud ja peagi olime aarde juures. Tänu täpsele nullile tuli aare lume seest koheselt nähtavale. Pikalt nuputasime, kuidas aare avaneb kuid lõpuks saime ilma kahjustamata karbile ligi. Aitäh.
Leid tuli kergelt, vaatasin kus kõige rohkem jälgi ja tõmbasin käega üle lume. Kättesaamisega oli raskusi, aga tuli tervelt välja.
Algus oli nagu meie tüüpiline. Mina loen ja pobisen kõrvalistmel kaarti lugeda, omaarust ennast selgelt väljendades, aga ikka on tulemus see, et olema planeeritud lähenemiskohast paarsada meetri kaugemale parkinud. Sellele järgneb tavaliselt pikk seletus kuidas mina olen ikka kõigetargem jne. Kogu see mõtetu möla aga vaibus kui olime ennast taaskord leidnud oma lemmikmaastikul - õõtsuva pinnaga, lahtiste laugastega paradiisis ja seda päikesepaistelise katuse all!!! Täname südamest peitjat taaskord sellisesse eedeni aeda kutsumast. Õnneks ei pidanud siit aga kohe lahkuma maapeale, oli põhjust võtta suund ja kulg edasi kõrvalaardeni
Selle raba teine aare. Tõeliset nauditav päev rabas. Tänud.
Geotuuri 1. päeva 7. leid. Raba oli täiesti maaliline oma valgete laukasilmadega ja täieliku vaikusega.
Roheliste Rattaretke geotuuri viies aare
Maali/Liine topeltaarde esimesest vahepunktist alapealkirjaga Bonzo siirdusin kohta, kus veesilmasid oli eriti tihedalt ja mis pidi tähistama selle raba kõige maalilisemat kohta. Arvestades Vaatleja VII juures kogetud katsumusi eeldasin, et pean nüüd geokrahvi raba-aarde leidmiseks ilmselt pea vee alla pistma. Tegelikkus osutus aga märksa inimlikumaks, kui jätta kõrvale asjaolu, et käimade kuivana hoidmise nimel tuli logida hüpeldes. See on tegelikult suhteliselt lihtne, arvestades, et olen loginud ka rippudes. Järgmisena peaks ära proovima logimise lennates. Loodetavasti ei jää see siis viimaseks logiks viimasel lennul enne kohtumist emakese maaga. Teisest küljest oleks see geopeiturile vääriline surm - logides.
Kui kunagi ammu Bonzo juurest maanteele tagasi jõudsin, siis avastasin, et sealsamas kõrval oli veel üks aare. Oi kui tigedaks tegi, aga tagasi ka ei hakanud enam minema. Seekord olin tegelikult teel Vaatleja VII juurde, aga kuna ma sellest nii lähedalt mööda sõitsin, siis tegin väikse kõrvalepõike. Külm oli oma töö teinud ja pinnas üllatavalt tahke. Vaid ühes kohas kogunes jalajälje sisse vesi ja sedagi oma hooletusest. Aitäh peitjale.
Peale meeldivat retke ümber Parika järve koos suurema seltskonnaga, otsustasime enne koduteed veel siinsed kaks rabakat võtta. Koht oli muidugi ilus, aga kas jäid rabaemotsioonid kõik pikema retke juurde või..., igatahes siin seda õiget tunnet, mis mind tavaliselt rabas valdab ei tulnud. Aga noh, ma ei saanud oma mõtetega ka rahus üksi olla. ;)
Väga mõnus jalutamine, raba on tõesti sügisel ilus, soovitan, soovitan, soovitan! Aardel lahe peidik, tänud siia kutsumast!
Võtsin ka plaani suure tee pealt läheneda. Täpselt seal aga pinnakatte teostamise tööd. Teerullid, pigimasinad, veokid ja muud masinad vurasid pidevalt edasi-tagasi. Kuna lähimasse kohta teeäärde jätmine tundus väga halb mõte, siis otsisin teeotsi. Kõik lähimad teeotsad olid teetööliste enda masinate poolt hõivatud. Seega läksin teetööde alguse märgi juurde. Parkisin sinna ja jalutasin mööda autoteed oma metsa sisenemise koha juurde. Metsast rabasse jõudes ajasin jalga jälle kummikud ja asusin liikuma. Aarde nimi on tõesti 10-sse. Esimene sõna mis pähe tuleb seal laugaste vahel liikudes on - maaliline. Väga kena ümbruskond. Aarde leidsin üles kiiresti ja suundusin naaberaarde poole. Tänud!
Oo jaa. Tõeliselt maaliline paik. Eriti Bonzo juurest otse siia kulgedes. Väiksed säravad veesilmad sedavõrd kindla pinnaga rabal, et veidikenegi rada valides jäävad sussid peaaegu kuivaks. Olen enda arust aegade jooksul üsnagi palju rabades hulkunud, aga pole kunagi varem kohanud nii suurel alal laiuvat nii tihedat armsate pisikeste laugaste kobarat, mille vahel saaks nii vabalt jalutada. Võibolla mitte päris igal aastaajal, aga kuival suvepäeval tundus pea sama mugav kui laudtee. Peitjale tuhat tänu siia kutsumast ja tõsiselt soovitan kõigile! Mul on küll veel palju raba-aardeid leidmata, aga Maaliline on igatahes seniste seast selge lemmik.
Lähenesime suure tee poolt, mis oli küllaltki kerge marsruut. Alguses tundus mets nagu mets ikka, aga väga järsku olime rabas imeilusa laugastiku keskel, mida kirjeldab tõepoolest ehk kõige paremini aarde nimi ise :)
Aitäh!
Pekine seekord ei paistetanud, ent linnukesed laulatasid küll ja mõni neist mängis isegi purilendurit. Tulin siia paljajalu, sest tallanahk on suurest müttamisest juba niikuinii ammu tsementeerunud. Aitäh aarde ning maalilise ümbruskonna tutvustamise eest!
Auto pargitud, sisenesime metsa. Mets läks üle rabaks ning mõtlesime, kas on hea mõte ikka seda otsima minna. Otsustasime, et proovima peab. Kui aardeni oli veel pea umbes 100 meetrit siis Iris otsustas, et tema jääb mind ootama, sest tema jaoks tundus asi edasi kahtlane :D. Ei jäänudki muud üle kui üksi lõppu minna ning logimine ära teha. Tänud! Aare korras.
Juhtus nii, et keskpäevaks olid hädavajalikud päevaplaanid täidetud, peikene paistetas, linnud laulatasid, Matsil sünnipäev ja kodule lähimad mõnusad raba-aarded äsja leitavaks tunnistatud. Panin üks, kaks ja viis kokku ning taas leidsime endid teel Viljandimaale.
Kuna minu jaoks oli selle aarde näol tegu eelkõige kordusvisiidiga, sain sedavõrd rohkem kaasa elada Matsi õnnekiunatustele, kes tundis iga natukese aja tagant ära mõne samblaliigi, loomajälje ja maastikuelemendi. Laugaste vahele jõudes kiskus seis juba üsna eufooriliseks :)
Lõpu lasksin samuti esmalt sünnipäevalapsel ära tuvastada ja seejärel, nagu oodata oligi, tuli aare, lupsti, välja. Nimed kirja ja edasi veel põnevamate maastike poole! Aitüma peitjale taas vahvate emotsioonide eest!
Looduses müttamise tung andis täiesti füüsiliselt tunda ja nii tuligi kaardilt taas lähimad mõnusad tavakad välja otsida. Auto tee äärde, kummikud jalga ja minek!
Nagu viimati Toi raba aarde juureski, õnnestus kohe alguses kuhugi sügavamasse lumme vajuda ja kummikuservaga lund haugata, mis edasise ettevaatlikkuse veidi tahaplaanile saatis. Metsa vahel paistis rohkem põtrade jälgi, rabasse jõudes asendusid need väiksemate loomade omadega. Astumise osas oli üldreegel, et paljas mätas on turvaline, lumine ala võib veidi vajuda ja suurem lumine ala on laugas, mida seal ikka leidus. Neid targu vältisin.
Lõpututt paistis kaugelt. Näppisin veidi teist, aga minu ponnistused jätsid ta selgelt külmaks. Eks märjemal ajal tagasi. Tahan seda kohta lumevabal ajal ka näha. Aitäh juba praegu mõnusa jalutuskäigu eest!
Sai ette võetud esimene matk õigesse rabasse laugaste vahele. Küllaltki huvitav. Taastasin maskeeringut, logisin ja alustasin liikumist Bonzo suunas.
Kui juba rappa minek oli, siis otsustasime, et võtame rabast kõik aarded ära mida hing ihkas. Jõudu ja edu peitjale!
Maaliline aare pidi ometi maaliline ju olema. Seda ta ka oli. Aarde poole kõndides olin sunnitud karmide maastikutingimuste tõttu üksinda lõpp-punkti vantsima, kuid teel suutsin kummikuga niivõrd sügavale vajuda, et jalg jäi kinni ning tasakaalu kaotuse tõttu sai jala korralikult märjaks.
Edasi liikusime juba Bonzo aarde poole, kus seiklused polnud veel läbi :)
Aitäh!
Ühedamaks meeldivat meeldivaga sai pikem tiir Parika rabas tehtud. Maaliline oli päeva viimane leid. Mõnel teisel päeval kui taevas on rohkem värvi tulen kindla peale tagasi.
Oligi maaliline, nagu lumevabal ajal pidigi. Tänud! Maskeringust küll jupike murdunud
Värsked jäljed läksid veidi aardest mööda. Rabapinnas oli kevadiselt musta-valgelapiline. Aare ise kuiv ja korras, aitäh!
Rabad mulle väga meeldivad. Igas rabas, igal aastaajal, iga nurga pealt on pilt mida su silmad näevad väga maaliline. Nii ka hetkel siin. Tulime Bonzo aarde juurest, külmunud laukad ümberringi. Kas te olete vaadanud millised imeilusad õhumullid nendesse on jäänud? Kui ei, siis minge enne suurt kevadet ja vaadake. Kuna hakkas juba vaikselt hämarduma, siis võtsime ruttu tutist kinni ja leidsime vahva aarde. Aitäh, seal rabas oli väga ilus olla.
Bonzo juurest suund Maalilisele.Oli tõesti Maaliline ja seda ka talvel.Tänud.
See oli tänane viies ja viimane leitud aare. Talvel ka tore, vähemalt praegu oli! Aitäh! evej.
Neile, kes Maalilist enne Bonzo peitmist otsimas polnud käinud, on see loogilise rabaringi üks osa. Tuttavates räätsajälgedes tatsasin kohale ja käisin nõutult ühe ringi... misasja, ei olegi samamoodi peidetud? Lahe leid oli, aitäh! Tagasiteel oli korraga kaks räätsajälge risti teel - selge, siin on Merike pilti teinud:) Mingil hetkel kaldus minu rada jälle veidi kõrvale ja nii ma jõudsin oma selletalviselt (no vist viimaselt) rabaringilt tagasi auto juurde. Kõik kõige paremas korras.
Bonzost sai suund siia võetud ja rabavaikust nauditud. Lumi krudises vaikselt räätsade all ja nii see vahemaa kiiresti kaetud sai. Mõnikord on hea niiviisi üksi iseendasse vaatamise aega leida. Tänud peitjale ja Alexile , kes kannatlikult autos ootas . Nii hea oli peale rabast väljumist sooja autosse istuda ja kuuma teed juua .
Jalutasime siia Bonzo juurest. Lumega on see lihtne jalutuskäik. Aga jätsime veel aardeid varuks ka teiste aastaaegade jaoks. Ei need raba-aarded Viljandimaal nii pea otsa saa. Täname peitjat!
Tagasi läksime pärast teist teed pidi ja pääsesime oluliselt vähemate kraaviületamistega. V:Midagi J:Midagi
Tänud Lauri,Kassu ja Joonas Aga minu arust polnud seal midagi armsat, väga imelik koht ikka.
Armas väike puukene, armas väike veekene,
ja auto jäi 90 kraadi vasakule mitte otse nagu Kassu meid nügis.