Madisemäe

4 detsember 2024 leidis Anne-Ly, Indrek [anninni]

Peale vahitorni sai edasi liigutud piki matkarada. Tähised olid korralikud ja enamus suisa uued. Tee oli jätkuvalt kergelt külmunud ja kuivalt läbitav ning kõik vajalikud sillakesed ja purded ka korralikud. Aga siis kui matkarada ära keeras ja oli vaja suund mäe poole võtta muutus tee selliseks mudaseks loomarajaks kuid oli siiski tänu külmumisele hästi läbitav. Aarde juurest märkasin eemal ka ühte põdrapurakat kuid juttu ajama ta ei tulnud miskipärast. Aare oli korras. Vaated said vaadatud ja tuligi tagasiteele asuda, et mitte pimeda kätte jääda. Kokku sai peaaegu 13 km matkatud. Tänud peitjale

7 september 2024 leidis Inge [aunad]

Kell 11:45 sai kanuu parkla lähedalt Pedja jõe lõkkekohalt vette lükatud ja peale Altmetsa lõkkekoha söögipausi oli isegi ootamatult kiiresti Madisemäe retke algust tähistav rippsild kätte jõudnud. Kanuu parkimiseks tundus vastas kallas koos korraliku kinnitus puuga mõnusam ja nii saigi silda ka sihtotstarbeliselt kasutada.

Rada oli küll vähe kasutatud, kuid siiski loodusest kenasti leitav, kohati vaid pisut porine. Metsast lagendikule jõudes avanes ootamatult avar ja meeldiv vaade mäele. Kõigepealt vaatasime majakese üle ja alles peale seda siirdusime tornist mööda aarde juurde.

Tänan peitmast.

6 juuli 2024 leidis Maret & [yksk6ik]

Olles eelmisest aardest veidi edasi sõudnud, algas vihmasadu. Ajasime vihmariided ruttu selga aga no sellist sadu me kindlasti ei oodanud.selline padukas tuli, et kanuu sai ikka korralikult vett sisse. Välku lõi ja müristas koledal kombel. Ühel hetkel lõi välk otse ülevalt alla, nagu jõkke oleks maandunud, karjatasin, lihtsalt nii hirmus oli. Aga siis äike järjest taandus ja vihm jäi järele. Isegi päike tuli välja ja kuivatas riideid. Mingil hetkel suutsime lõpuks sillani jõuda. Sidusime kanuu ja pärast väikest pingutust õnnestus ka pehmest kaldast üles saada. Teekond aardeni oli pikk ja märg ja märg ja pikk. Käidud sai, täpselt aega ei võtnud aga arvatavasti paar tundi läks. Kohtasime tagasi tulles silla juures ka kahte jalutajat. Tänud aarde eest

13 jaanuar 2023 leidis avastaEESTI.ee [sunwolf]

Esimene leidja 2023. aastal...

Rohkem pilte:

https://m.facebook.com/story.php?story_fbid=pfbid02gKcFewDyWKHzzSoUTjj5JrSApcyvb9ZxhAkpRwTWprVSaVGtbrd74TVeZAA5TBkbl&id=100037192101506

23 juuli 2022 leidis Iljar, Johan [jan007]

Kirnalt alustatud süstapäeva teine peatuskoht. Süstad jätsime rippsilla juurde, panime jalga orienteerumisbotased ning asusime kiiruga teele. Parmude parv meie ümber oli põhjuseks miks ei teinud pikemat peatust ja ei pannud ka pikki pükse jalga, lihtsalt kähku punuma ja muidugi vales suunas. Paarisaja meetri pärast sai selgeks, et ainuke nähtav rada ei ole see mis vaja, ots ringi ja teisel katsel tuvastasime õige võpsiku. Pori oli täpselt niipalju, et ühes kohas said jalad poriseks kuigi oleks võinud ka ringi minna. Lagendiku servas oli korralik nõgese- ja ohakaväli aga kannatasime ka selle ära. Aare oli omal kohal ja logiraamatust selgus, et viimane külastus sinna oli 30.10 2021 nagu ka siin logis näha. Pole just tihe liiklus.

30 oktoober 2021 leidis Taivo [palukarukell]

Aare leitud.Väga huvitava kohapeal.Aitäh peitjale!

28 august 2021 leidis Maris, Helge, Helen, Salme, Indy ja [puutetundlik]

Sünnipäevamatka põhisihtkoht :). Mul oli küll algselt mõte see päev EST-rajal hullu ellujäämisernaga õhtusse saata aga kui selgus, et mu külalised ei jaga pooltki minu entusiasmi just selliselt oma laupäev huugama panna :D ja takkatippu jõudis meieni veel peitja tungiv soovitus enne minekut asjade üle järele mõelda ning mingi mõistlikum plaan endile lauale vaadata, tekkiski Heleni pakkumisel pilti Madisemäe :). Ja hea oli, et tekkis, sest esiteks oleks mind ennast pidanud vist hanguga seal mätaste vahel see päev edasi viskama, eelmisel õhtul koos kolleegidega genereeritud heade mõtete tõttu :P ja teiseks… noh, sest see oligi palju parem mõte :); too vana talukoht oli lihtsalt niiiii äge ja teistmoodi ja puutumatu seal padrikutaguses metsaaugus :).

Minnes saime enne kohalejõudmist kõik metsamatka boonused kätte, oli pehmet muda ja ületamist vajavaid mahalangenud suuri puid aga lõppkokkuvõttes jäi kõik ikka suht jalutuskäik_pargis piiresse… Kui ainult vaadata võrdluseks neid Kadri enda 2011 aasta fotosid või Kaja/Bruno kalamehekummaripilti peale seda või Erko kaadriterida aastast 2014 :D. Ma natuke hädas küll olin oma pilgeni asju täis laotud seljakotiga seal üle puude ronides - selle raskus kippus kogu aeg kiskuma mind kas tagasi taha või suure hooga ette, sõltuvalt tolle hetke raskuskeskmemomendist, aga et neid puid polnud teel ka just ülearu palju, jõudsime igasuguste ekstsessideta lõpuks ikkagi lagendikuserva :). No ja edasi läks nii nagu Helen juba kirjeldas - kõigepealt visiit karbi juurde, seejärel teostasime Karli ööbimistorni ülevaatuse ning viimaseks suundusime onni juurde, sööma ja puhkama. Ja oli mõnus küll istuda seal päikesepaistes ja lihtsalt lobada, seltskonnas, kellega koos sul on alati hea olla… Koos toredate inimestega jõuab ikka päriselt kõike /pea alaspidi naeratavate emotikonide märgirida/, aitäh Helen, Salme, Helge ja Maris, et täna tulite ja minuga matkasite ning selle kõrvale mind pidulikult ka järgmisesse aastanumbrisse aitasite :). Ning Kadrile/Svenile samuti tänud, mõtte eest just siia kunagi aare peita, Madisemäeta oleks meie mäng kohe kindlasti palju vaesem :). Järgmine aasta väisame siis Toonoja, eks ;) aga peale seda on raskemad rabakad otsas ka. Nii et palun aga lahkesti midagi sarnast meile jälle juurde peita, siis on kindel, et ülejärgmiste pidustuste ajal on meil samuti olemas vinge koht kuhu tulla; põhjus jääb ju nagunii ;).

28 august 2021 leidis 2 x Maris, Helge, Indy, Helen ja SalmeS [helen]

Kui peitjad kirjutavad, et see koht on külastamist väärt, siis uskusin seda 100% ja julgesin meie mõnusale matkaseltskonnale välja pakkuda Madisemäe aarde külastamist nii tähtsal päeval, kui on see Puutetundliku sünnipäevamatk.
Täna saigi see mõni päev tagasi eksprompt tekkinud sihtkoht ette võetud. Kogunesime täpselt kell 11 Kirna õpperaja alguses, haarasime kaasa seljakotid ja pidasime plaani umbes 5 tunni pärast samasse kohta veel rõõmsamate ja rahulolevatena tagasi jõuda. Päris hästi ette ei kujutanud, kui raske see rännak olema saab, kuid hilissuvine aeg tundus olevat üsna ideaalne selle koha külastamiseks.
Matkarada oli mõnusalt läbitav, viidad teed näitamas ja meil õnnestus ainult üks kord ennast natuke ära eksitada :) Kui suuremalt rajalt pidi Madisemäe poole keerama, siis algas mudasem takistusriba. Mõnusalt sai turnida libedatel palkidel ja sumbata pehmes poris. Sellel kilomeetrisel lõigul olid kummikud küll ainuõiged jalatsid. Mingit sihitut võsas murdmist õnneks polnud, tallatud rajake viis õiges suunas ja lõpuks jõudsime lagendiku servale. Sõnatuks võttis, milline kontrast oli see vaade mäele, metsale ja lagendikule võrreldes äsja läbitud porisest võsast. Nagu oleks ühe sammuga sattunud mingisse teise maailma. Koht on tõesti ilus, kõrged puud ja ilus vaade igas suunas oli imetlustväärt. Meie panime oma liikumise ringi paika tähtsuse järjekorras: aare, torn, majake.
Aarde peiduka ümber saime niikaua tiirelda kuni kõik olid nägijaks saanud. Edasi vaatasime üle torni. Piirdusime siiski maapealse vaatlusega ja edasi juba osmiku juurde. Siin õuel pidasime maha ka pikema istumise ja Marise sünnipäeva tähistamise. Uskumatu, mis maitsvad palad sealt Marise seljakotist kõik välja ilmusid. Oli kihisevaid jooke, soolaseid ampse, puuvilju, kooki. Erinevaid käike oli nii palju, et meil oli pärast raske jalule tõusta ja tagasi liikuma hakata. Maris sai küll seljakoti natuke kergemaks, kuid meil oli tunne, et vaesed jalad peavad vähemalt 100 kilo raskemaid keresid edasi liigutama :)
Tagasitee on alati ju lühem ning metsavaheline takistusriba sai üllatavalt kiiresti läbitud. Edasi üle rippsilla jõe teisele kaldale ja siis juba sinka-vonka mööda matakarada autodeni tagasi. Üsna täpselt nii nagu planeerisime, olime 4,5 tundi hiljem matka alguspunktis tagasi.
Väsitav, kuid väga päikselise ilmaga ja positiivsete emotsioonidega laetud päev. Aitäh Maris, et meid kutsusid oma sünnipäeva tähistama mõnusale matkale. Sellised vahvad olemised jäävad kauaks meelde.
Fantastiline seltskond ja ilus ilm ja koht, mida kindlasti soovitan nüüd teistelgi külastada. Oli superäge päev!

28 august 2021 leidis Marised, Helge, Helen, Salme ja Indy [max]

Madisemäe poole olen kaardi peal kiiganud ka varasemalt. Aga et muid ahvatlusi on olnud piisavalt, siis Altmetsa tornist kaugemale pole siiani veel jõudnud. Täna oli matkasihiks Madisemäe. Alustasime minu jaoks juba tuttavat rada pidi Altmetsa tornini. See torn jätab mõnusa karuse-mehise tunde oma massivse palkseinaga. Meenutus muistsete eestlaste ajast. Edasi keerasime oma sammud matkarajalt ära Madisemäe poole. Eks selleski suunas satub vahel matkalisi astuma. Kohtasime tänagi tagasiteel üht matkaselli. Rada täiesti olemas, vaid mõnes kohas takistuseks puud rajaga risti ning kohati oli kummik abiks, maastik märg ja mudane. Madisemäe üllatas avaruse ja mäerinnakuga. Ilusad võimsad männid. Nojah, eks nimigi on Madisemäe. Ruumi ja avarust siin on. 40m torn tundus elusuuruses palju kõrgem, kui mõnedel varem nähtud piltidel. Vabatahtlikke kõrgustesse pürgijaid täna polnud. Alustasime tähtsamast ja panime aardesse logi kirja. Siis jätkasime piduliku osaga. Lasime roosa mullijoogi pokaalidesse ning tervitasime sünnipäevalast. Nautisime hüti ees murul suvelõpusooja ning maiustasime hea ja paremaga. Oli tore matk, tänan kaaslaseid!

13 märts 2021 leidis Markko [markkori]

Leitud. Osalesid Karel, Dan ja Markko.

7 märts 2021 leidis Airi, Cärolyn, Margus ja Loona [paulaloona]

Tavaliselt mulle meeldib ikka pikalt heietada (siiani meeldib haha), aga Airi on oma logis kõik nii ilusti kokku võtnud ning minul ei jäägi muud üle, kui kostitada teid paari pildiga ning öelda üks suur aitäh nii aarde peitjale kui tatsamiskaaslastele!

7 märts 2021 leidis Loona, Margus, Cärolyn ja Airi [airce]

Loona algatusel sai ette võetud tänane matk siia. Kuna tüdrukutel oli ka "Altmetsa" aare külastamata, siis alustasime oma teekonda Pedja jõe lõkkekoha juurest kulgedes vastupäeva mööda Kirna õpperada. Esimesed raksatused jäisel pinnal tegid meid ettevaatlikuks ja olles lõkkekoha kõrval adusime, et kel veel kummikuid jalas ei ole, see läheb ja parandab selle vea. Kõigil jalad kummikutesse topitud võis matk alata.

Enamus teekonnast astusime jääkaane peal, mida omakorda peitis vast maha sadanud kohev lumekiht. Suuremal osal kandis jää hästi, kuid kohti, kus jää ragises, läbi vajus või kristalseid helinaid esile tõi oli palju. Jää pakkus elamusi terve matka vältel. Kord oli jää all lihtsalt tühjus ja kukkusid koos jää raginaga vastu maad. Paremal juhul jää ainult õõtsus ja keegi läbi ei vajunud. Mõneski kohas sai kasutatud taktikat, et liigume kahtlasest kohast kiirelt üle, et jää ei jõuaks puruneda. Mõnikord see isegi töötas. Kehvemal juhul peitis jää all end vesi ja veel ekstreemsemal puhul oli see üsna sügav. Paaril korral oli vesi üle kummikuserva. Kogu ringi läbinuna ampsasid jäist vett kaks kummikut. Kamba peale oli meil kokku 6 kuiva jalga. Seda oli rohkem, kui vahepealne olukord meile tõotas. Kõige ekstreemsem osa oli jõuda lõkkekohast "Altmetsa" aardeni. Kohati oli tunne, et seal voolab kohakuti mitu jõge. Kuna see osa, mis oleks pidanud olema õpperada (ja see ta tõepoolest ka oli) oli mitmest kohast üle ujutatud ning me rajasime teed, kindlamat jalgealust otsides, aeg-ajalt läbi võsa rammides. Mida lähemale torn jõudis, seda aeglasemaks muutus meie liikumiskiirus. Enne päästvat silda, mida ületades tornini jõuda oli meil vaja ületada lai veesilm. Astusime kukesammul kaikalt kaikale, et mitte vette prantsatada, tasakaalu säilitamiseks hoidsime kätega peenikestest puuoksadest kinni. Just sellises kohas üks väike vääratus juhtuski ja Cärolyni jalg oli karmauhti veega üle ujutatud. Läks napilt, et tervenisti vette ei prantsatanud. (Kleone logis on sellest elamusi pakkuvast kohast ilus pilt lisatud. Meil siis oli lisaks veele mängus ka jää ja lumi.) Sillale pääsenuna käis kiire soki vahetus ja matk sai jätkuda.

Kui torni juurde jõudsime oli tunnike juba läinud. Tüdrukud otsisid üles aarde, ronisime torni, nautisime vaadet. Margus ja mina üritasime meenutada 2016 aasta kevadet, mil siin RRR raames käisime. Ei saa öelda, et ülearu palju midagi meenunud oleks. Fakt on aga see, et täna oli torn meie päralt ja ühtegi jalajälge lumes enne meie saabumist polnud. Edasine teekond oli, võrreldes sellega, mis nüüd juba selja taha jäi, oluliselt lihtsam. Mõningaid ehmatavaid jää raginaid sai aegajalt kuulda, kuid liikusime juba täiesti arvestava kiirusega. Isegi palav hakkas natuke.

Korraga paistiski meile vastu mägi. Madisemägi! Päris kena oli seda talvist metsa selle mäe otsast vaadata ja kui ilusad ning uhked mitmeharulised männid siin kasvasid. Loona ahmis neid silmadega ja unistas ronimisest. Otsustasime kõigepealt üles otsida aarde ja alles seejärel muid objekte uudistada. Leitud sai kiirelt ja hetkel, mil aarde karpi jäädvustasin tardus Loona paigale nagu oleks tonti näinud aga väitis ise, et nägi just inimest. Kus?

Siin?

Mittekusagilmaal?

Oligi inimene, mitte tont! Algul üks, siis juba kaks, hiljem neli. Tervitasime eemalt ja suundusime torni uudistama. Torni, mille kohta teadis Loona rääkida, et Karl olla siin ööbinud. Meist ei paistnud keegi tahtvat sinna ronida, mõte seal ööbimisest tundus hulljulge teona. Kuna seltskond võttis samuti suuna aarde poole siis Loona läks uurima, kas tegu on geopeituritega. Ma sisustasin selle aja tornis turnimisega, ainult mõned kümned astmed, kus tundus veel igati ohutu ja mõnus. Sealt oli vaade veel uhkem ja maja asukoht kenasti näha. Vahepeal naases Loona ja teavitas, et polnudki geopeiturid, vaid niisama matkajad. Uudistasime ka majas ringi, tegime sissekande külalisraamatusse. Kinnitasime keha ja asusime tagasiteele. Tee oli lihtne, kuna kohatud seltskond oli ülejäänud matkarajale jäljed lumme astunud. Nüüd oli juba jälgede järgi enamasti üsna üllatuste vaba astumine. Vahvad nägid välja puud jõe servas, kel olid jäised kraed kaelas, mille järgi oli selge arusaam mis kõrgusele on vesi küündinud ja millisel kõrgusel on veest saanud jää. Ilm oli vaheldusrikas. Enamasti rahulik, kuid oli ka hetki, kui tuul lund hoogsalt laiali pildus.

Enne matka alustamist oli meil laual ka väike mõttepoeg, et käiks ka aarde "Pusle #19 - Šveitsi juust" juures ära aga kuna punane lipp oli masti tõmmatud, siis see plaan kukkus täna kolinaga kokku. Teisalt ega me poleks jõudnudki, kuna selle rännaku peale siin kulus meil viis tundi.

Lõpetuseks kasutasime lõkkekohta sihtotstarbeliselt. Keegi oli tule juba üles teinud ja siis ise ilmselt matkama läinud. Kokkuvõtvalt oli muhe ettevõtmine koos super positiivsete matkasellidega ja tõepoolest külastamist vääriv koht! Aitäh!!

Täiendus: Tagantjärgi tarkusena mina küll ei kurda, et polnud eeltööd teinud ega teiste logisid lugenud. Kui oleks teadnud, mis meid ees võib oodata - poleks pooltki nii põnev olnud ;)

27 veebruar 2021 leidis Mikk, Jaanika [silmsirkel]

Laupäev. Lumi on juba lagedatel ära sulanud, metsas teist ikka leidub. Kirjeduste järgi pole siin tegemist laudtee-tüüpi rajaga ja sellepärast ei pea kartma jäätunud monorelssi. Kõigepealt plaanime vallutada Altmetsat, aga juba mõnesaja meetri kaugusel parklast laidab veetakistus selle mõtte maha. Kummik on autos, kuid silma ja lapsepõlvekogemuste järgi täpselt nii kõrge, et saaks rõõmsalt vee sisse rüübata. Ots ringi, matkasaabas jääb jalga ja Altmetsa jääb tagasiteele võtmiseks. Matkarada on pisut sulanud, aga kenasti läbitav kuni rippsillani, edasi algab metssigade tallermaa. Mõnes kohas annaks kohe kartuli maha panna. Põdrad ja kitsed on ringi rännanud ja pokumaastikul enne Madisemäed vilksatab paar kitse põõsastikku. Karu õnneks veel tukub. Jalad on veel kuivad, kuigi paaris kohas nõudis veetakistuste ületamine korralikku kergeks-kiireks-mõtlemist. Imetleme kõrgendikku, kolame onnis ja asume tagasiteele. Altmetsani pole rajal midagi viga ...

Täname aarde eest!

10 jaanuar 2021 leidis Matkagrupp ja [speedsta]

Tegelikult oli plaan suusatada Šveitsi juustu sööma aga Kirna baasi tabasin helistada alles hommikul- toimus laskmine kuni kl 13. Aga ega midagi, Madisemäe oli alternatiiviks samuti väga hea. Kolm võitlejat varustatuna svenssonite valgete välkudega plaanisid suusatada mööda Kirna matkarada ja seejärel läbi metsa Madisemäele. Olles Võrumaa lumega harjunud, tabas paha üllatus, et siin metsade vahel on veel vähem lund, kui Tartu linnas. Matkarajas u 3/4 on enamvähem suusatatav aga 1/4 on mõistlik suuski seljas tassida. Madisemäe teeotsas sai selgeks, et suusad on parajad matkatakistajad ja edasi läksime jala. Pool meetrit lund oleks maha langenud puude probleemi lahendanud aga mida pole, seda pole. Metsavahel ja mäel endal kulges mõne päeva vanune sissetallatud rada, otse aarde suunas aga viimasel hetkel siiski mööda, ju vist polnud geohuvilised ikka. Aardekarp oli korrektses seisundis ja avamata augustist saati. Majakese juures tegime pekipiruka ja tee pausi, väikese võimlemise järel süttis ka lõke. Kohapeal vedelenud küttematerjal sai järgatud ja majja tõstetud, ikka järgmiste matkajate meeleheaks. Lähtutud sai põhimõttest, et jäta laagriplats paremasse seisu, kui sa selle eest leidsid. Edit: lisan juurde pildi, milline nägi välja Madisemäe aastal 1950.

24 august 2020 leidis Arvo ja Ove [arvoaljaste]

Kena värk. Siin siis Madismäe Kalle elaski. Mägrauru, kes endale korraliku keldri, et siidreid jahedas hoida, leidsime üles. Muidu see sõjaväe vaatetorn oli ka väga hirmus, ju sealt pommitamistulemusi vaadeldi, kuid ise ei julgeks kunagi sealt väljaspoolt üles ronida. Hirmus värk. Aga koht ja ajalugu on võimsad, aitäh tutvustamast ja siia jõudmast. Meie tegime süsatamtka Kirnast Šveitsi juustuni ja tagasiteel alustasime teekonda aardeni rippsilla juurest. Aardeni viis väga kena tee, võib vaid kiita ja tänada. Üsnagi mõistlik matk sinna.

24 august 2020 leidis Arvo ja Ove [ove]

Pedja jõel kajakiga jõeäärsele aardele lisaks jalutasime boonusena ka Madisemäele. Teeraja leidsime kenasti üles aga tee ise läbi metsa oli üsna porine. Meid see aga kuidagi ei takistanud ja peagi olime Madisemäel. Torni vaatasime eemalt ja sinna ronimisele isegi ei mõelnud. Panime nimed logiraamatusse kirja ja sammusime tagasi jõe ääres rippsilla juurde jäetud kajakkide juurde.

2 juuni 2019 leidis Kaupo&Liis [luurebuss]

Tähelepanekuid, kuidas aare leida kergemini vähema taagaga kui meie kaks: 1. Lähene helikopteriga (Sõnajalad või Gross ehk laenavad). 2. Paat aitab umbes pool teed, ülejäänud tee on liiga kuiv. 3. Jala saab pool teed, ülejäänud tee on liiga märg. 4. Laetud aku kaasa 5. Kõik, mis vähegi tarbetu, jäta maha.

Tõepoolest, geopeituseta poleks sattunud.

2 juuni 2019 leidis Liis&Kaupo [lepalind]

Oli see alles matk. Arvasin, et edasi-tagasi 4km ning mis see ära ei ole. Kuni matkatee lõpuni oligi kerge matk, aga kohe Madisemäe poole minnes kadus rada ära. Õnneks suutis telefon maa-ameti kaardilt raja koordinaadi võtta ja gpsi abiga suutsime raja uuesti leida. Polnud ka infot, et kummik on suureks abiks ja seega ma saabastes ja Liis tossudes üritasime jalgu kuivaks jätta. Mul see tänu headele saabastele isegi õnnestus. Aga paras piin oli. Lõpuks jõudsime kohale ja polnud huvi kohaliku eluga tutvuma jääda, logides tulid jälle sääsed välja. Huvitavad sääsed see aasta. Kõndides neid ei ole, aga logima hakates on kõik kohal ja hiljem edasi minnes kadunud. Tagasi teel enda arust olime rajast 5m kaugusel metsas kõrgemal pinnasel, aga tegelikult sujuvalt kandusime ära või siis oli tee kaheks läinud. Ühel hetkel olime 100m teelt ära kaldunud ning lihtsalt vett täis metsas. Õnneks tühjad patareid pidasid gps-is vastu, ühtegi muud sihti seal abiks polnud võtta ning ära eksida on kerge. Rõõm oli suur, kui siit metsast välja saime.

5 mai 2019 leidis Jürx & MLH [jurx]

Plaanisime matkarajalt väikese kõrvalepõike teha, et see aare ka ära logida. Esialgu oli õige ristmiku leidmisega probleeme, kuid natuke tatsasime soos ning lõpuks jõudsime “kiirteele” välja, siis saime taas tempo üles. Kuniks mõlemad kangestusime, kui nägime porisse pressitud karujälge - nagu õpikust! Ja kõrval veel pisike ka - ei tasu jamada! Peatusime ja mõtlesime, mis edasi teha, guugeldasime, mida teha, kui peaks karuga kohtuma. Igatahes edasi otsustasime minna telefonist valjult muusikat kuulates ja hoolega ümbrust jälgides. Kiirtee viis otse Madisemäele ning aarde leidmine ei võtnud ka kaua aega. Panime nimed kirja, vaatsime veidi ringi, kaalusime torni ronimist ning pidasime lõunat. Seejärel tuldud teed tagasi. Suur suur tänu siia juhatamast, imeline koht. Kui seda karupaanikat olnud poleks, oleks võib-olla rohkem suutnud olukorda nautida, kuid see-eest ei unune see vist kunagi. Aitäh!

28 aprill 2019 leidis Maire, Kristjan ja Lembit [ftf]

Matkatee lõppes ja sisenesime metsa, või õigemine võssa. Mingi aimatav tee nagu oli ja ei olnud ka. Lembitu juhtimisel jõudsime lagendikule ja leidsime aarde. Tegime väikese hingetõmbe pausi ja hakkasime tagasi minema. Nüüd leisime täitsa mõnusa raja ja tuju läks paremaks ja samm kiiremaks.

28 aprill 2019 leidis Lembit, Maire ja Kristjan [sportlane]

Siiani ikka andis ronida. Aga lõpuks jõudsime kuidagi ikka kohale, tänud.

9 detsember 2018 leidis Marta, Villem, Jakob, Tiit, Kadri & Täpi [marta]

Olin mõttes valmis hoopis raskemaks käiguks. Selgus aga, et vaja oli vaid korraks võsas ragistada, kui ei saanud kohe õiget teeotsa kätte, ning siin-seal üle paari mahalangenud puu ronida. Koht ise oli ka käimist väärt. Tänud peitjale!

3 oktoober 2018 leidis Ahto [ahtoj]

See eepiline aare kohe tõmbas mind. Eelmine õhtu olin kuudiga platsis et hommikul kohe rajale saaks. Matkarada oli väga lux ja toredate infostendidega, ei mingit soppa ega vett. Kahjuks rattaga seal sõita ei tohi. Lõpus tundus kruusapõhjaga teejupi järgi, et olen sattunud mingile uusarendusele. Õnneks kulusid siiski kummikud ja vihmapüksid marjaks ära kui võsa vahele keerasin. Madisemägi üllatas kauni niidu, nõlvaku ja kuuskedega. Väga ilus peidetud kohake. Ronisin muidugi ka ja puhkasin onnis. Söömine seal aga läbu tõttu ei õnnestunud. ühe inimese rippsild oli ka huvitav, lubatud õppepommi aga ei leidnudki sealt. Viie tunni pärast jõudsin rahulolevana ringiga tagasi parklasse. Aitäh ja tervitused Sm.Kasele.

2 september 2018 leidis Peeter ja Piia [piuks]

See väike matk oli jah tänase päeva plaan nr.1. Ilm oli taas imeline. Pakkisime kummikud seljakotti ja asusime teele. Ei tulnud pähegi autoga kusagile lähemale suruda. Noppisime seeni ja nautisime ilusat ilma. Teadsin, et varsti tuleb kummikud jalga panna kui äkki... torn otse nina ees. No millal siis kummikuid vaja läheb?! Selgus, et ei läinudki :)
Loomulikult ei hakanud me torni ronima. Ei ole see meie teema :) Vaatasime pisut ringi, panime nimed kirja ja hakkasime tagasi kulgema.
Täname matka eest!

2 september 2018 leidis Piia ja Peeter [blondiin]

See oli tegelikult tänase päeva põhieesmärk. Olin lugenud raskest maastikust ja olin kuulnud, et hetkel pidi kergem olema. Auto jätsime soovitatud parklasse ja otsustasime kogu matkarjal läbi kulgeda. Mingil põhjusel oli see heas korras ja kujutaski ennast toredat kulgemist, mida kohati õnneks vaid mõned puravikud peatasid. Teadsime, et raskem osa peaks ees olema, aga kui see saabus siis otsustasime et las need kummikud sinna seljakotti jäävad, kuna tegu oli ju vaid kergelt võsastunud teerajal liikumisega. Põdrakärbsed olid hulga suuremad kiusajad. Kuskil natuke enne lagendiku kuulsime hääli ja siis nägime umbes 70 a prouasid, kes heas meeleolus ja samaheas füüsilises vormis. Suutsid meilt veel küsida, et kuskohas nad nüüd õieti on, meie seltamise peale ütlesid, et tegelikult nad ikka enamvähem teavad, aga tulid oma minevikuradu külastama ja näed ei leidnud matkaraja pöördekohta hästi ülesse. (Ja teie räägite raskest maastikust!) Meie eripäraks oli, et maja me ei näinudki, küllap seetõttu et Karlihotell kohe silma hakkas, loomulikult ei roninud meist kumbki sinna ülesse. (meil on evolutsioonis omandatud instinktid ikka veel alles). Täname peitjat - tore oli nii matkarada, kui selle jätk siia ootamatule rabasaarele

2 september 2018 leidis Kätlin ja [sookoll]

Alguses oli plaan teha täna suurem geotuur aga Tartust välja sõites tuli hoopis mõte Madisemäele matkata. Ammu siia tahtnud tulla ning tänane ilus suvelõpuilm sobis matkaks ideaalselt. Jätsime auto parklasse ja alustasime teekonda Pedja lõunakallast pidi. Jalutuskäiku saatsid kopra tegevusmärgid, rohked loomajäljed rajal ning metsikus koguses linde ümber meie. Päike paistis ning ilm oli umbne ja palav. Higi hakkas voolama, see meelitas kamaluga tüütuid põdrakärbseid ligi. Üle rippsilla Madisemäele viivale teeotsale, mille leidmine õnneks raskusi ei valmistanud. Astumine on praeguse kuiva ajaga ikka väga lihtne.

Piltidelt tuttav raketi kest andis märku, et olime kohale jõudmas. Esialgu võtsime suuna hurtsiku poole, kuna lagendikule jõudes hakkas see silma ning sissetallatud rada suundus ka sinnapoole. Lahedad joonistused ikka kaunistavad hurtsiku seinu. Muidu nagu tavaline hooldamata matkahurtsik ikka. Panime kohalikku raamatusse logi kirja ning uudistasime ümbrust. Kahlasin läbi endakõrguste nõgeste ka allika juurde. Nagu arvata, kuiv oli. Edasi suund torni. Teel sinna mainisin ka Kätlinile, et üks tüüp lausa ööbis seal natuke aega tagasi.

Rühkisime üles. Vaadates seda onni ja seda põrandat, siis natuke tekitas küsimust küll, et kus ja kuidas Karl seal ööbis :D Tegime pilte ning loendasime redelipulgad ka ülalt alla ära. Viimasena panime ka logi aardesse kirja ning alustasime tagasiteed. Altmetsal tegime jões kiire nudi-supluse ja pesime 9km jooksul kogutud põdrakärbsed maha. Saime vaevalt riidesse, kui uued matkalised sinna jõudsid. Käisime ka tornis, üritasin meenutada, kus aare peidus oli, aga ei meenunud, selle leidsin täpselt 8 aastat tagasi. See eest peidus kohalikku logiraamatusse sai küll logi kirja.

Aitäh siia juhatamast, oli väärt matk!

1 september 2018 leidis Anna [taevamanna]

Altmetsalt tulles tulles jõudsin rippsillani. Oot... ma pidin ju Madisemäe poole keerama. Natuke kõndisin tagasi ja otsisin õige raja üles. No mis nii viga Madisemäele minna, kui rada on sisse kõnnitud. Natuke sai puid kallistada, et neist üle saada ja väikest närvi ergutust pakkusid ka üksikud nõgesed. Vaatamisväärsus, raketi jäänus, sai ka raja kõrval enne lagendikule jõudmist ära nähtud. Uitasin aarde juurde ja istusin logimiseks lõkkekoha juurde palgile. Lugesin logiraamatu sissekanded pikniku kõrvale läbi ja jätsin ka oma muljed sinna. Aardega on kõik hästi. Ühel hetkel sain aru, et ma ei kuule midagi. Väga võimas tunne on Madisemäel seista täielikus haudvaikuses!
Tagasitee tuntus kuidagi lühem olevat, peagi olin tagasi Kirna rajal ja rippsilla juures. Suured tänud siia metsade keskele juhatamast!

19 august 2018 leidis Liisa, Paul, Annika, Piret, Toots ja Olavi [uulaf]

Kuna ilmateade oli tänaseks normaalse matkailma lubanud (sooja kuni 20 kraadi koos kergete hoovihmadega), tuli ettepanek võtta ette üks matkaretk ja vaadata üle vähemalt osa Kirna matkarajast. Kuna eeldatav matkaseltskond on suurepärane ja mul oli niikuinii tahtmine kunagi Madisemäele tulla, olin loomulikult selle mõttega päri. Varusime aega retkeks Madisemäele ja tagasi terve päeva, kulutasime sellest aga vaid viis tundi :)
Tänud aarde eest! Me ei võtnud midagi ega ka jätnud.

18 august 2018 leidis Matkalised [arweto]

Rahvusvahelisel geopeitusepäeval ei saagi ju midagi paremat teha kui minna metsa.Selleks päevaks sobis see aare nagu rusikas silmaauku ja ilm soosis seda veel enam.Parkla oli autosi täis,aga jõe veesesiu kohta seda öelda ei saa.Vaadates 4.0 maastiku sai seljakotti pakitud ka midagi nõgeste vastu.Viimane 800m sai ka veidi ümberriietatud,muidu oli kogu rada läbitav sortsides ja plätudega.Aare logitud ja julgematel ka torn külastatud.Tagasitee kulges mööda magistraali kus olid ka värsked autojäled.Poole teepeal leidsime ka koha kus jões oli ka veidi vett alles ja sai end vettevoogu kastetud.Tänud Kadrile ja Krahvile,sellega sai leitud viimane Geokrahvi saadaolev leidmata aare.(Kurb aga pidulik)Elagu geopeitus!

5 august 2018 leidis   [tunk]

Karukäpa ja BrogRogain V juurest tagasi autoni jõudes näitas kell 18:50. Vähemalt ühe matka tahtsin enne pimedat veel teha, Madisemäe tundus just paras. Kirna raja algusesse oli muidugi veel peaaegu tund aega sõitu, aga lähemal ikka kui kodunt startides. Soovitatud parklasse jõudnuna haarasin võileiva hambusse ning hakkasin lihtsalt mööda matkarada sihi poole astuma. Logisid polnud lugenud, niisiis ei teadnud üldse, mis täpselt ees ootab. Vähe sellest, kaartigi ei vaadanud enne kui alles kilomeetri jagu mööda jõe lõunapoolset kallast liikumist. Kuna paistis, et aare jääb teisele poole jõge, siis hakkas huvitama, kas kuskilt ilma ujumata ka üle saab :o) Tuli välja, et sai küll.

Teisel pool otsisin mõnda aega Regio kaardil tähistatud sihti. Leidsin ka, aga tegelikult pole see praegu just kõige mugavam lähenemistee. Suuremate loomade jälgi ajades sain kohati paremale rajale. Paraku ei liikunud need mitte alati õiges suunas. Tagasiteel sattusin kogemata märksa paremale rajale, mida küll gepsukaart ei näidanud, aga ilmselgelt oli seda palju rohkem kasutatud, ka inimeste poolt.

Kui lõpuks Madisemäe lagendikule jõudsin, mõlgutas madal päike juba vaikselt uinumismõitteid. Otsisin aarde üles, registreerisin leiu, käisin ka onnist läbi (see on muide küll Regio kaardile märgitud), torni turnimine jäi viimaseks maiuspalaks. Tundus kõrgem kui GPS-i poolt tuvastatud kõrguste vahe. Päris loojangut ära ei oodanud, sest tagasiminekuga väga pikalt ei kannatanud viivitada. Nimelt ei taibanud ma lampi kaasa võtta, ainus arvestatav valgusallikas oli vana nõrga akuga telefon. Ja plaan nägi ette jätkamist Pedja jõe põhjakallast mööda Altmetsa aarde juurde. Plaan sai teoks.

Madisemäe on absoluutselt tähelepanuväärne koht, tsivilisatsioonist nii ära lõigatud, samas mitmeski mõttes nii võimas, omalaadse ajalooga pealegi. Jällegi üks neist paikadest meie suures väikses Eestis, mida tean vaid tänu geopeitusele, aitäh Geokrahv!

28 juuli 2018 kommenteeris gk [geokrahv]

Tõeliselt äge lugemine, kuidas mängitakse geopeitust. Aitäh, Karl!

27 juuli 2018 kommenteeris Karl [zdrk]

Isegi täiesti magatav torn. 7-st tunnist 5-l olin isegi uinuvas olekus. 5 tärni majutus just ei olnud aga internet oli vähemalt mega hea. Üks asi mille peale polnud mõelnud oli see , et mis siis saab kui pissihäda peale tuleb. Olin sisse kallanud endale omajagu jooki. Ega muud midagi kui asjad kokku ja 113 redeli astet maa poole. Nüüd vaatan lolli näoga hommikul kell 5:30 läbimärga põldu ja tean et mul ei ole muud võimalust kui teha ennast vööni märjaks. Oi jah..

26 juuli 2018 leidis Karl [zdrk]

Tänased logid tulevad teieni sellisest põnevast paigast nagu Madisemäe tornist. See oli mul praegust 3-päevast tuuri planeerides eesmärk number 1 tulla just siia ööbima. Erinevatest ekstreemsetest ööbimistest saab see olema kindlasti top 1 vääriline.

Matk edasi Altmetsast oli ka mega mõnus. Kõnni nagu mööda asfaltit. Tee oleks isegi võinud vähe pehmem olla. Viimane kilomeeter sai ainult õiget võssi. Alguses panin sihist mööda ja avastasin ennast ei kusagilt. Sihi algusesse oli langenud palju puid ja seetõttu jäi see varjule. Siht oli kohati isegi niiske. Praegu suvel, mil pole 100 aastat vihma olnud ja niiske? Looduse märgid näitasid, mis jubedus siin vahepeal aset leiab. Nautisin seega mulle pakutavat võsa ja olin sellega väga rahul. Madisemäele jõudes rammisin läbi põlluvõsa otsejoones torni juurde. Viskasin asjad ja täiesti libiligunenud särgi seljast ning suundusin aaret otsima. Leitud, talletasin emotsioonid logiraamatusse, lugesin läbi kõik logid ja pidin tunnistama, et mul on ikka väga jopanud siia tulekuga. Jäi silma fakt - matk põlvesügavuses vees o_O

Kui aarde protseduurid olid edukalt läbi viidud, siis läksin onni otsima. Ei teadnud kust otsida ja tiirutasin veidi ringi. Lõpuks jäid teistmoodi puud silmapiiril silma, mis võiks tähendada nagu hoone asukohta. Sisetunne pidas paika ja leidsingi onni üles. Pääsuke oli ennast mugavalt sisse seadnud, kuid tegi mulle toa vabaks. Lappasin sealset logiraamatut mõnda aega ja täheldasin ka sinna oma emotsioonid kirja.

Nüüd jõudiski kätte see hetk, et minna torni. Kas ma üldse mahun suur seljakott seljas torni ronima? Kas torni põrand on mäda? Kas ma üldse jõuan üles ronida? Nii palju küsimusi ja mitte ühtegi vastust ilma proovimata. Ettevaatlikult alustasin tõusu. Higi voolas pisaratena. Viimased 3 meetrit olid kõige raskemad. Siis tõesti läks kitsaks. Kuidagi moodi pressisin ennast läbi. Vaatepilt oli masendav. Prügi oi kui palju. Mädand laudu ja muud pahna täis. Kas ma tõesti magan siin ja täna? Kõigepealt blokeerisin kõrge vabalangemise mingi suure platega. Siis katsetasin järele mis seisus on põrandalauad. Valmistasin pesa valmis ja alustasin aarete logimist ja päikese loojangu nautimist.

Täiesti ebareaalne koht kus ööd veeta. Ma ei usu, et ma minutitki täna öösel magan aga äkki joppab ja vajub silm ikka kinni. Vähemalt esimesed tunnid see tuur kus ei ole ühtegi sääske ega parmu. See on juba luksus mida nautida! Ja need vaated - oooojaaa! Aitäh siia lahedasse kohta juhatamast! Never ever poleks siia sattunud ja saanud seda verre süübivat kogemust.

<_Eelmine |1.päev| |2.päev| Järgmine_>

2 juuni 2018 leidis Lemmit, Henrik [uuspoiss]

Nädala eest tiirutasin siinkandis autoga ja noppisin mõnusamaid ja lihtsamaid aardeid. Madisemäele jäi tookord tulemata, sest kärss oli kärnas ja maa külmund jne. Aga ega ta sestpeale rahu ei andnud, nii et tuli sõber kaasa võtta ja sammud mäele seada. Lähenesime jõe põhjakaldal mööda õpperada, mis meenutas neljarealise Tallinn-Tartu maantee järgmist etappi, kuniks lõpuks loodus vastu tuli. Tee Madisemäele oli leitav ja isegi 7 aasta vanuste peitmispiltide järgi äratuntav. Pikk kuiv aeg tegi ta meile ilmselt mugavamaks kui suuremal osal aastast. Madisemäel võttis meid vastu peremees põder, konfliktiks ei läinud ja tehti meile ka ruumi. Aare leitud, vaatasime veel põhjalikumalt ümbruskonnas ringi. Madisemäe onn on ka täiesti alles ja hästi varustatud. Veel õhtupoole saime ühe ootamatu külaskäigu osaliseks, aga jäägu see lugu Madisemäele. Tagasi pühapäeva hommikul üle rippsilla ja mööda jõe teist kallast, kus laiendusi ei olnud ette võetud ja oli täitsa mõnus metsaalune astumine. Kokku matk 13 ja natuke kilomeetrit. Aitäh kutsumast, väga huvitav koht oli!

Veidi veel lugemist siinse ümbruse ajaloost: http://www.vooremaa.ee/metsavahi-pere-elas-algul-madisemael-koos-noukogude-soduritega/

31 märts 2018 leidis Brigita, Richard, Kuido, Rando [trepanner]

Leitud =)

17 märts 2018 leidis Ohja Ah fead. Kids [ohjaah]

Kuna oli sinnapoole Eestit asja, siis sai kena päeva kasutatud ja sihiks seatud selle aarde külastamine. On sealkandis palju ringi liikunud, kuid sinna aarde juurde pole jalutanud veel. Et siis ilus paarikraadine külm ilm kevadpäikeses (mis päikese käes küll kõva pluss-kraadi tegi ja rajatava tee mudaseks sulatas). Tee oli mõnus - veid lund, mille peal kena kõndida ning metsavaheline rada samalihtne läbida. Mägi ise oli kena päikeses :) Kohaliku kinnisvara logiraamatu kohaselt ei tundu see paik kuigi üksildane olevat. Tänud, lahe matk oli.

18 märts 2017 leidis Heldur,Sannu,Krista [krista]

Pool matkarajast oli meie auks väga laiaks ja mudaseks lükatud. Mõnus 10+ kilomeetrine astumine Madisemäele. Tänud peitjale.

18 märts 2017 leidis Krista, Sannu, Heldur [heldur]

Astusime Altmetsalt edasi, vahepeal oli matkarada olemas, vahepeal oli RMK selle "likvideerinud" Kirna luhtadele ligipääsu projekti rajamise raames. Kellel plaanis ainult Madisemäele minna (ilma Altmetsale minemata) soovitaks minna jõe vasakul kaldal olevat matkarada mööda, sest see paremal kaldal olev rada on pragu kevadel ja suvel vihmadega üsna porine. Sildi järgi kestavad seal need tööd selle aasta sügiseni ja töid tehakse kuni rippsillani välja. Rippsilla juurest mööda rada oli praegu väga mõnus, kõik oli veel üsna külmunud. Kohapeal vaatsime ringi, lugesime onnis olevaid dokumente ja juhiseid ning siis tagasiteele. Mõnus matk. Aitäh!

23 september 2016 leidis Elika [nipitiri55]

Leitud :) Peale sellist retke tundsin, et olen väärt seda medalit, mis aardes pesitses. Võtsin selle mõttes kaasa ja siirdun tagasi Altmetsa poole. Aare oli oma kohalt alla kukkunud. Panin ta sinna tagasi.

21 mai 2016 ei leidnud Meelis [ademox]

Roheliste Rattaretke geotuuri kolmas leidmata aare

Nagu paljud enne mind ja peale mindki siirdusin ma Altmetsa juurest edasi Madisemäe aarde suunas. Kell oli kusagil kaheksa paiku õhtul. Olin kodus põhjalikult vaaginud selle aarde kättesaadavust ning olukorrast teadlik, kuid otsustasin siiski proovida. Hei, Fortuuna on ju ometigi minu poolt! Fortuuna on minu vana sõber ja armastab mind sedavõrd, et võin Madisemäed vallutada peale 95 kilomeetri pikkust rattapäeva õhtul, kui hakkab juba hämarduma ning jala otsas on tavalised jooksutossud.

Väntasin niisiis kuni rippsillani välja, siis aga tulin veidikene tagasi, sest eelmises kurvis tundus olevat aardeni kõige lühem lõik. See lühike lõik tähendas siis ligi kilomeetrist linnulendu üle ürgmetsa.

Mingi nipiga õnnestus mul jalgratas põõsasse vedada, matkalistel jalust ära, keda rajale oli juba märkimisväärne hulk tekkinud. Selle tegevuse juures tundsin ma end kui sipelgas, kes endast kolm korda suuremat kandamit läbi tiheda jalgpallimuru üritab tirida. Edasi panin koordinaadid paika ja siis padavai Madisemäe poole ajama. Teekond läks esiti kenasti, justnagu allamäge. Mis, arvestades, et pidin hoopis mäe tippu rühkima, oli sisuliselt täpselt risti vastupidine suund. Sipelga tunne jalgpallimurul üha süvenes kuni transformeerus tundeks sipelgast jalgpallimurul, mida äsja on kastetud. Üritasin mööda metsaalust tulutult aardele lähemale saada, ronides mööda kurat teab mida aina kõrgemale ja kõrgemale, sest kogu maapinda kattis lõpuks lihtsalt löga. Kuid peale poolt tundi ennastületavaid ponnistusi ja umbes kahesaja meetri läbimist sai tõdetud, et ilmselt oleks lihtsam liikuda mööda puulatvu. Kahjuks olin oma saba ja punase tagumiku seekord laagriplatsile telki unustanud, mistõttu jäi ka latvade vallutamine ära. Tagasi rattani läks veidi libedamalt.

Kui laagriplatsile jõudsin, oli päeva kilometraaž üle saja jõudnud tiksuda.

10 aprill 2016 leidis Lembit, Anne ja Kleone [kleone]

Oli see vast matk. Kõik algas sellega, kui Anne küsis: kas mul pühapäev vaba ja temal plaanis Altmetsas ja Madisemäel ära käia. Loomulikult oli raske sellisest pakkumisest ära öelda. Nii me Põltsamaal kokku saime, kus ühe auto maha jätsime ning teisega kenasti parkimisplatsile jõudsime enne jõge.
Samal ajal asutas matkarajale veel üks matkajate grupp, kellel eesmärgiks samuti Madisemäele jõuda. Startisid nad minut enne meid, kuid peagi möödusime neist, kuna seltskonal oli käsil fotosessioon õitsevast näsiniinest. Vahepeal oli tahtmine Altmetsa aaret otsima minna, kuid aardest lahutas meid 200 m külma voolavat vett. Matkarajal endal polnud suurt häda midagi, veidi vesine ta oli ja mõnes üksikus kohas kippus jõega üheks saama, kuid metsa serv aitas hädast välja. Ühele sillale pääsemiseks pidime ainult puunotil veidi tasakaaluharjutusi tegema ja peagi olime rippsilla juures.
Peale rippsilla ületust algas meie kolgata tee Madisemäe poole. Loomulikult ei olnud me enne aarde poolde suundumist teinud logide analüüsi, millest lähtub, et sinna peaks ideaalis saama mööda aimatavat rada. Lembit, kes aarde varem leidnud suunas meid kohe kvartalisihte otsima. Mõned meetrid peale võsas ragistamist sai üks lai siht leitud. Kahjuks oli sihi konditsioon kriitikat mitte taluv: ääretult vesine, risu täis ning pigem takistas edasi kulgemist. Natuke ukerdasime mööda sihti, võttes metsast paremat kuni mingil hetkel võtsime vastu otsuse otsetee kasuks. Igatahes mööda mätaid, mätaste peal kasvavate puujuurte peal turnimist, puude kallistamist, tasakaaluharjutsi, iluvõimlemise trikke tehes, metsarisust üle ning alt kakerdamist, poole kummikuni vees pladistamist jõudsime viimaks Madisemäele. Jäi veel viimane lõik põllu ületust ja võis logima asuda. Aare ise on hea tervise juures ja rohke sisuga. Tagasitee jõe ääres kulgevale matkarajale oli samasugune õudus nagu minnes, ehk loe eelmist lõiku ainult selle vahega, et sihte me enam ei otsinud. Edasi jätkus teekond Altmetsa aarde suunas. Aarde eest suured tänud peitjatele, sest muidu poleks iialgi sinna ragistama läinud.

10 aprill 2016 leidis Anne, Lembit, Kleone [nuffi]

Meil oli Kleonega vaja pühapäeva täita ja Lembit "nii kena inimene" viis naised tuulduma ... pärapõrgu! Pidavat olema matkarada ja et, no kummarid nii igaks-juhuks. Kummarid olid ainuke õige matkavarustus ja sõna vesi oli ainuke sõna, mis seda matka iseloomustas.

Ületasime mitmeid ja mitmeid sildu, kuid ikka ja jälle Gepsu vaadates oli aardeni 1,5 km. Siis tuli rippsild, Lembit pidi üksi jõge ületama, sest muidu sildi, 120 kg, oleks me koos 2-e kiloga lõhki läinud. Kleonega võisime koos üle minna. Kui üle sain, siis jäi ikka kriipima, et mismoodi Alex ja Jussike sealt üle said, Palang kui kõhu sisse tõmbab vast jeeli-jeeli sai sildi alt läbi.

Ilm oli imeline, soe, päike paistis ja koos Altmetsaga 4 tundi sulistamist, kepikõnd, kaugushüpe paigalt, kõrgushüpe ilma hoovõtuta, tõkkejooks kõndides, poomiharjutused said kõik järjest ja siis jälle uuesti ja uuesti järjest läbitehetud. Täiesti läbituuldunud olime, mis oligi matka eesmärk! Aitähh saavad täna kõik!

22 november 2015 leidis Tormi [tormit]

Natuke matkamist ja leitud ta sai. Päris huvitav avastus, et selline koht. Torni seekordi ei roninud, kuid kindlasti tuleb tagasi tulla.

22 november 2015 leidis Aimi ja Tormi [aimike]

Altmetsal käidud, võtsime suuna siiapoole. Matkarada sai üsna lahedalt nautida ja metsaradagi üllatas, eelkõige sellega, et ta olemas oli ja täitsa korralik ka veel. Natuke akrobaatikat käis asja juurde. Kohtasime seal isegi teisi hingelisi. Korraks tekkis kahtlus, et ega normaalsed inimesed sellisesse kohta ei roni, äkki käisid ka aaret otsimas. Metsa lõppedes oli täitsa lahe vaade. Põrutasime esimese hooga otse aarde nulli ja taaskord õnnestus alguses üle mõelda. Kui silmad lõpuks lahti tehtud sai, oli ka aare olemas. Viimane logi oli siiski paari nädala tagune, nii et vastutulnud hingelised olid seega täitsa tavalised mugud. Toredat nänni oli aardes ja niipalju lastele sobivaid asju, see pani mõtlema, et kas tõesti tullakse lastega ka mööda sellist rada. Üliäge koht, ise poleks küll ilma aardeta tulnud selle peale, et siia põigata. Kuna hakkas pimenema, siis tagasi aarde juurest sai üsna tempokat liikumist harrastatud. Rippsilla uudistasime ka ikka ära ja järgnes jalutuskäik parklasse läbi kuuvalge metsa. Lahe oli. Aitäh kutsumast!

7 november 2015 leidis Tanel ja Pilditibi [phantom]

Esimese katse seda aaret leida sai tehtud poolteist aastat tagasi. Tookord jõudsin veidi rohkem kui kilomeetri kaugusele aardest. Kole märg oli ja toss polnud ka just ülearu sobiv jalavari, lisaks sellele hakkas kaaslane jonnima ja GPS ei saanud üldse millestki aru. Sellest ajast saati olen korduvalt haudunud plaani sinna minna, aga pole kuidagi tegudeni jõudnud. Täna oli selline päev, et otsima sai minna lõuna paiku, seega päevavalgust vaid mõne tunni jagu ja kuskile pikale ringile minna polnud mõtet. Madisemäe tundus just paras olevat. Aarde poole minnes jalutasime üle rippsilla ja oligi sobilik hetk rajalt maha keerata. Mingi väiksemat sorti rada jätkus, varsti jõudsin kohale, kus eelmisel korral loobusin. Tänaseks oli vesisest kraavist saanud täiesti pädev jalgrada, mis viis täitsa õiges suunas. Üllatuseks tulid sel teel vastu neli mugu vasikasuuruse koeraga... mida nemad küll sinna ära kaotasid. Veidi veel jalutamist ja jõudsime lagendiku serva. Ohohooo... sellist vaatepilti poleks küll sellest kohast oodata osanud. Ühel hetkel avastasin, et eikusagilt oli tekkinud lausa vaatetorn. Aardeleid ülearu aega ei võtnud, oli teine ka täitsa heas seisukorras. Pärast ronisin veel (omal vastutusel nagu juuresolev silt soovitas) torni ka ja nautisin vaadet. Tagasiteel andsid käe ja jalalihased aegajalt tunda, et hiljuti ronitud oli, aga äge oli ikkagi. Tagasi auto juurde minekuks valisime teisel pool jõge oleva veidi pikema raja, nii sai möödaminnes ka Altmetsa aarde üles otsida. Kui auto juurde jõudsime, siis lasti kõrvalolevast sõjardite alast meie auks lausa ilutulestikku. Tagantjärgi võib öelda, et praegu on äärmisel hea aeg selle aarde võtmiseks. Kummikuga pole midagi peale hakata, matkasaapast oli enam kui küll. Aitäh peitjatele ja soovitan kindlasti see jalutuskäik ka teistel ette võtta.

28 aprill 2015 leidis Hannes [hpalang1]

Möödaminnes logitud, tahaks öelda :)

Välitöö Põltsamaal tehtud, seisan Olerexis ja võitlen. Endaga. Sajab. Ometi kord olen Põltsamaal ja mul on vabalt aega. Aga sajab. Aga kuna siis veel. Ilmapilditibi telefoni taga ei suuda otsustada, kas Puurmanis hakkab vihm järgi jääma või lahistab edasi. Einar oli hommikul soovitanud pikad kummikud võtta, kopratamm olla matkaraja üle ujutanud. Sajab. Keeran nina Puurmani poole.

Puurmanis ei saja. Või noh, hästi sümboolselt siiski. Pikk kummik jalga, kummimantel selga, minek. Tegelt on see huvitav kant. Rada on kenasti kõnnitav, näitab kenasti looklevat jõge ja praegu veel biomassivaba luhta. Lind lõugab, kala lööb jões lupsu. Silla juures imestan, miks mõned peiturid oma massi sedasi eksponeerivad (Max 120 kg), ja miks teised seda ei tee, või kui teevad, siis kus. Teeotsa leidmisega probleeme pole, tuleb vaid kõikse tihedama toomingapõõsa taha astuda. Aga leht on juba lahti, maskeering ainult paraneb.

Einar soovitas pikad kummikud sillale maha jätta ja lühematega edasi minna. Kellegi kummikud juba olid sillal, aga neid jalga panna ei tahtnud, hõredavõitu teised. Vaatan seda vesist ja pealelangend puid täis teed, tõmban kummaritel sääred üles - nüüd on tankirežiim ja edasine ei koti. Kuskil metsa all paistab raketikest, millest kirjelduses juttu, aga hoopis enam panevad imestama postijäänuste küljes lamavad valged isolaatorid - kas tõesti jõuti kunagi saarele ka elekter vedada?

Ca 40 minutit pärast parklast startimist hakkab ees valgust paistma. Naudin neid esimesi kokkupuuteid - jääd serva peale seisma ja tunnetad natuke. Ja kui sobib, alles siis lähed edasi. Kaks tetre panevad lendu, muud linnud ei lase end häirida. Küngas, järskude nõlvadega, vundamendid. Milline see maapuudus pidi ikka olema, kui sellistele soosaartele elama asuti? Võtan käigu maha, vaatan, katsun lainele saada. Möödaminnes login aarde, sihuke kena viks ja puhas karp, kenasti korras. Katsun torni, aga ronima ei hakka - kes teab mis ...

Keeran nina tasakesi tagasisuunas - ja siis see lajatab. Kes krt palus, et meil oleks igas soos ka 4G? Kust nad teavad mulle just siia helistada, nagu ütles vene uusrikas, kui naine talle armukese juurde protomobiilile helistas ...

Tagasitee on lühem, kergem, tuttavam. Takistused ja pori ei sega, suured sõrajäljed ka, peagi ongi rippsild. Vaatan, keeran vasakule, Altmetsa poole. Turi aurab, meel on selge. Tänud kutsumast!

4 aprill 2015 leidis Einar [pagarid]

Tänase päeva sihtmärk. Rippsilla juures ei leidnud mingit rada, nii et otse läbi metsa. Aare paljastus kiiresti ja sama teed tagasi. Vägev küngas seal. Aitäh!

27 aprill 2014 leidis Reino [errvee]

Ilus ilm kutsus loodusesse. Lootus oli suurvee ja vihmade puudumaisel lihtsamalt Madisemäele jõuda. Sääski ja võsa võis tavalisest vähemas koguses olla. Igaks juhuks said seljakotti kummikud ja tuleb tunnistada, et mingil hetkel sai nendega otse minnes jõudsamalt edasi.

Sinnapoole minnes vaatasin üle Altmetsa aarde. Rippsilla juures oli 2 noormeest, kel nägu selline, et sama Madisemäe neilgi sihiks. Küll mitte aarde leidmiseks. Esialgu üritasime valest kohast teed alustada aga varsti leidsime rippsilla lähedal õige teeraja, mis küll vahepeal üsna vesiseks muutus.

Ootamatu oli leida keset soist metsa sellise künka, täitsa linnamäe moodi teine. Aare tuli kiirelt välja ja korras ka.

Tagasitee läks teislt poolt jõge, sealtkaudu lühem ka. Kalamehi ja muidi looduse nautlejaid oli rajal päris palju. Üks metkits pani nina all risti läbi metsa, seda küll juba jõe ääres. Kokku (väikeste ekslemistega) tuli kilomeetreid 12 ja aega natuke alla 4 tunni. Tore matk. Tänud peitjale.

18 aprill 2014 leidis Allan ja Anari [allan]

Tore matk, kuigi vahepealses soos sai vähe kirutud, et kummikuid jalga ei pannud. Samas oli siiski võimalik see rada läbida enam-vähem kuiva jalaga.

Aarde leidmine suuri raskusi ei valmistanud ning ka konteiner oli soliidne ja heas seisukorras.

Puhkasime vähe jalga ja vaatasime vähenevaid veevarusid, õnneks oli vähemalt toitu - terve karp tic-tac'i.

Pikk maa maha kõnnitud, sai vastu võetud otsus ka torni ronida. Tõmmitsatrossid on igatahes nii lõdvad ja oma tööd väga ei tee, aga kuna tuult väga polnud, ronisime üles, lõpp läks vaevarikkaks kuna redel läks pisut negatiivse kalde alla, aga ülevalt avanev vaade oli seda väärt.

Klõpsisime pilte ja vaatasime loodust.

Allatulek osutus raskemaks, mitte kuidagi ei tahtnud algul esimest sammu teha, aga torni ka jääda ei saanud.

See koht väärib kindlasti aaret ja ka teostus on väga OK. Soovitan ka ilusa ilma ja kaine mõistuse olemasolul torni ronida, vaade on ilus!

18 aprill 2014 leidis Anari ja Allan [anari]

Suurel reedel suured ettevõtmised. Seekordne ettevõtmine oli Madisemäe külastamine.

Altmetsani ja sealt edasi mööda matkarada läks lõbusalt, ühel hetkel olime hooga ka juba üle rippsilla põrutanud. Head inimesed aga olid meisesuguste hoo peatamiseks sinna ka ühe kaardimoodi infotahvli ehitanud, mille pealt tuvastasime, et nüüd tuleb natuke tagasi ja hoopis võsa režiimi peale üle minna.

Tegelikult oli pärast esimest võsa võimalik tuvastada päris viisakas tee, kus suurimaks probleemiks polnud mitte võsa vaid pigem mudane ja märg pinnas. Minu teekond kujunes umbes poole lühemaks ja igavamaks, kui Allani oma, sest erinevalt temast oli mul võimekus kuni 20 cm sügavuse vee ja muda läbimiseks. Solidaarsusest kaasvõitleja suhtes käisin vähemalt sinnateel samamoodi mättalt mättale keksimas ja svammiks muutunud kasetüvede peal tasakaaluharjutusi sooritamas. Tagasituleku ajal ei hoolinud ma enam suuremat sellest saapasse imbuvast niiskusest ja valisin enamasti kõige otsema sammumistee.

Kohapeal läksime kõigepealt varemeid ja keldrit uudistama, seejärel aardenulli aaret otsima ja logima, ning pärast lühikest päikese käes peesitamist ka torni. Tornis õnneks kedagi vastas polnud, ju ei sobinud sealsele elanikule pidev turistide poolne tülitamine. Klõpsisime paar fotot ja turnisime alla tagasi. Mõne vähemväärtuslikuma asja ülesunustamise korral oleks all ikka hulganisti mõtlemisainet olnud selle väärtuse ja taaskordse torni ronimise tasuvuse üle.

Tagasiteel saabastest vett välja kallates kohtasime ka ühte torni suunduvat fotograafi, kes tundis muret selle üle, et mismoodi sealt pärast päikeseloojangut veel tagasi on tulla.

Tulles avastasime veel, et see koht mis mineku ajal paistis lõputu soona ja oli sundinud meid oma paarkend meetrit mahalangenud puude labürinti mööda turnima on teisest suunast tulles täiesti kuiva jalaga läbitav. Vot siis.

Matkarajale tegime tagasiteel ka käimata osale ringi peale ja lõpuks jõudsimegi autoparklasse, kus ootas meid elupäästev pudel külma veega.

16 aprill 2014 leidis Hõbesaba, vovencij, uduangerjas [h6besaba]

Mudase ja vesise tunneli lõpus oli väga mõnus ja põnev kohake. Aitäh peitjale :)

16 aprill 2014 leidis Hõbesaba, vovencij, uduangerjas [uduangerjas]

Käisime töönädalat murdmas mõnusa jalutuskäiguga. Vürtsi lisasime mõningase mudavannlusega. Koht vahva ja ilma geopeituseta ei oleks kindlasti sinna kunagi sattunud. Teel nägime mõnda kitse ja paari koprasaba. Aitäh peitjatele.

5 aprill 2014 leidis Joosep, Martin [jooseptrumm]

Madisemäe aare on minu jaoks hea näide geomängu ühest kõige tasuvamast küljest, milleks pean võimalust end aeg-ajalt leida tobedaist paigust, kuhu oma aruga poleks muidu ealeski sattunud. Kirna matkarajal paikneva rippsilla lähedusest otsisime üles niinimetatud pinnasetee, mis mõne kilomeetri jooksul meid, uudishimulikke, Madisemäele juhatas. Jalutuskäiku ilmestasid nii jääkirmega kaetud lombid, teelelangenud puud, kui ka lihtsalt harilik võsa. Taskulambivalgel näis mets kõhe ja iga suurema kännu taha tahtis aju nägemiskeskus vägisi mõne vihase emakaru maalida. Pärale jõudsime aga siiski ilma suuremate viperusteta ning aarde leidsime GPS-i järgi kenasti (ehkki keegi kannatamatu rändur oli käegakatsutavale kaugusele kakat ja kevadet teinud). Logides kirjeldatud onnike jäi pimeda tõttu leidmata, samal põhjusel otsisime ka tagasiteed vastläbitud pinnaseteele turvatunnet õõnestavalt kaua. Kokkuvõtvalt väga huvitav ja heas mõttes tobe elamus. Suured tänud!

5 aprill 2014 leidis Joosep, Martin [matu07]

Pärast Altmetsa leidmist suundusime edasi. Kell oli 20:40 ja juba oli üsna pime. Varustuseks minul kummikud, Joosepil madalad saapad, minul GPS-iga telefon, Joosepil kompass, mõlemal enam-vähem OK seisus lambid. Juba kõvasti parem, kui viimati "Märgade varvaste" juures.

Esialgu lihtne rajal astumine, kuhu kohati võis küll üsna sisse vajuda. Esimene raske koht oli ära tuvastada, kuidas pöörata ära Madisemäe teele. Jätsime meelde jõge ületava silla järgi ja siis lasksime üle luha ja läbi võsa, kuni tee peale saime. Tagantjärgi on muidugi selge, et tegelikult oleks ka kahtlustatud kohast ära pöörates saanud, aga mis kindel, see kindel.

Edasi läks maastik natuke raskemaks, aga mitte midagi hullu: vahel mõnest mahakukkunud puust üle ronida ja mõned mudased lombid olid vist küll üle kummikuserva, nii et neid tuli vältida. Jää kohati (peaaegu) kandis, vähemalt selle hetkeni, kui enam ei kandnud. Ühel hetkel olimegi lageda peal ja talupuud paistsid. Uudistasime taluasemeid ja edasi otsisime aarde üles. Kohal umbes 21:45. Keegi oli aardest paari meetri kaugusele keha kergendanud, mõnda aega ettevaatust! Aare ise väga heas korras. Torni uurisime ka, aga ronida ei julgenud. Onni ei suutnudki pimedas üles leida.

Tagasiminekuks teeotsa leidmine oli ehk kõige põnevam üldse, sest enam ei mäletanud täpselt, kust me sisse tulime. Mõningase ekslemise ja suundade määramise järel saime siiski otsa kätte. Edasi juba tuttavat teed, kuni matkarada taas vastas. Siis läksime teises suunas, et ikka kogu rada läbitud saaks. Nägime ka ära kuulsa rippsilla, kuulsime kakulise huikeid, ehmatasime kopraid (ja nemad meid) ja rääkisime tondijutte kevadistest emakarudest poegadega, kes kindlasti kusagil lähedal elavad. Umbes 23:30 tagasi auto juures, tallad päris ümmargused.

Aitäh väga-väga tõhusa matka eest tõsiselt huvitavasse kohta!

8 märts 2014 leidis Andres [elektrik]

Sai tehtud jalgsi matk Puurmanist Madisemäele ja tagasi. Matkarajal ja matkarajast edasi olid suuremad loigud üsna tugeva jääkaane all ja sai suht kuiva jalaga läbi. Esimese asjana ronisin torni. Tuul oli üsna kõva kuid torn kõikus tunduvalt vähem, kui ma eeldasin. Vaatasin natuke ümbrust ja ronisin alla aaret otsima. Aare leitud ja logitud, vaatasin onni üle. Mõtlesin, et koristaks, kuid aja ja harja puudumise tõttu jäi see ainult mõtteks. Kiire lõuna ja asusin tagasiteele. Ei võtnud ega jätnud midagi. Tänan huvitava jalutuskäigu eest.

15 veebruar 2014 leidis Erich [erts]

Leitud, logitud. Jätsin üllatusmunast pärit mängu elevandi.

7 veebruar 2014 leidis Merike ja [alex]

Usun, et vähe on inimesi kes tahaks kogu minu logi lugeda, et kuidas ma selle aardeni jõudsin. Seega: suur kummardus Erkole, kes aitas abivajajat enne meid ning tema teekond oli...pehmelt öeldes, pehme. See kuradi Krahv, geokrahv siis, ikka oskab leida kohti ja peidab sinna ka tünne, mis "normaalse" inimese jaoks on eluvõitlus-seiklus :) Ei unusta ka Kadrit tänamast, sinu normaalsuses ma ei kahtle juba ammu:P Suured tänud teile kahele, siin polnud vähemalt pehme...aijaaa...aarde eest ikka ka tänud! Lugupidamisega, diivani-peitur Alex

p.s. etüüd liblikatest, kapsalehest ning metsigadest võib, kuid ei pruugi järgneda. Isegi kaks nädalat hiljem logides, on mälupilt endiselt teel...Madisemäele :P

p.s.s. kes kuram riputas sillale piirangu 120kg? Pekske mind ja riputage häbiposti aga nii jää, kui ka sild peavad muretult vastu ka + 20-nd. V: elu mis silme eest läbi käis J: tükikese õigest geopeitusest, elik autogrammi ja ausõna....mitte kellegile ei helistanud...isegi mitte Päästeametile(kokku tuli kilomeetreid kindlasti vähem kui 15...halleluuja!)

7 veebruar 2014 leidis Alex ja [mooritz]

Hall ja udune oli see hommik täna. Autoga mööda maanteed aarde poole liikudes kippus pähe küsimus, et mida sellise uduga seal küll näha on, autoaknast paistsid ju vaid teeservad. Õnneks oli parklas avanev vaade siiski märksa parem, udu oli siin olematu ja sai siis kaarti uuritud ja mõeldud, mida kaasa haarata. Väiksed korrektuurid riietuse ja jalanõude osas ja juba me astusimegi mööda matkarada aarde poole. Räätsad haarasime ka kaasa, kuid lõppkokkuvõttes olid nad vaid minu sportliku vormi tõstmiseks, st vaja neid ei läinudki :).Tänane udune hommik oli kõrtele ja puudeokstele kauneid meistriteoseid meisterdanud, püüdsin neid ka fotoaparaati püüda, nii ei pannudki tähele kuni olime max 120 kg kandva silla juures. Nüüd mõtlesime end õigesse kaalukategooriasse ja hiilisime üle :). Kuni rippsillani olime kulgenud mööda matkarada, nüüd läks aga asi huvitavaks ;). Teed nagu polnudki enam. Õnneks oli keegi samas suunas liikunud ja nii me siis külmunud veel neis jälgedes mööda mingit sihti seal kõndisime. Mõnes kohas pidime end veel imekergeks mõtlema. Kohati see õnnestuski, vaid paar koda oli kuulda jää pragunemise mürinat ja Alex vajus.Mina siis targu sinna enam ei astunud ja pääsesin jäämurdja mängimisest. Ja siis olimegi peaaegu mäel :). Võib öelda, et siin algas meie teekonna kõige raskem lõik, sest jäljed suundusid teise suunda ja me pidime ise oma teed rajama ja veel millisel mättalisel maastikul. Õnneks polnud seda maastikuvormi pikalt ja jõudsime kadudeta aarde juurde. Väga hea tervise juures aare ei lasknud end kaua otsida. Saime nimed kirja, haarasime seal sügisest pesitsenud TB kaasa ja kiirustasime tuulte meelevallast päästva metsa varju. Oi kui hea oli nüüd kaasavõetud teed juua ja veidi koibi sirutada. Tagasitee tundus kuidagi lühem olema ;), igatahes peagi olime taas rippsillal ja edasine oli vaid laisk astumine, kuigi väsimus hakkas kergelt kontidesse hiilima. Tagasiteel põikasime ka Altmetsa aarde juurest läbi. Tänud, täitsa vahva matk oli !

5 jaanuar 2014 leidis Erko [erko]

Täna sai ette võetud pikem retk jalgsi Puurmani-Madisemäe-Puurmani. Kokku tuli 23 kilomeetrit kõndimist. Talv on olnud lumetu ja mõnede pluskraadidega. Ilm oli ilus - vaikne, soojakraadide ja päikesepaistega. Kirna rada oli küll porisevõitu, kuid mitte hull. Viimane kilomeeter Madisemäele oli küll päris märg. Õnneks olid kummikud kaasas ja neist oli suur abi! Retk sai ette võetud peamiselt selleks, et leida too Ants Tammiku poolt kaotatud kaamera statiivi jalaosa. Kui Madisemäele jõudsin, oli tekkimas udu. Täitsa omamoodi paik, selline mahajäetud. Vana hoone vundament ja kelder hakkasid esimesena silma. Läksin siis torni juurde. Otsisin silmadega musta kepikest ja ennäe - seal ta ongi! Statiivi detail lebas rohus umbes kolme meetri kaugusel torni jalamist. See leitud, asusin aaret otsima. Natuke jalutamist ja võimalik peidukoht jäi kohe silma. Aardekarpki paljastas end ruttu. Oli teine väga heas korras. Järgmiseks külastasin seda väikest majakest ehk onni. Kaks voodit oli sees. Ei tea, kas keegi neid vahel ka kasutab? Laual lebas Madisemäe külalisteraamat. Panin endki sinna kirja. Seejärel asusin tagasiteele. Oli vahva matk!

28 detsember 2013 kommenteeris Mihkel [rmihkel87]

Võimalik, et torni juures on kaotatud statiivi jalaosa. Loe: http://www.geopeitus.ee/foorum/read.php?1,21474

9 juuli 2013 leidis Lauri [myrakas]

Öösel, gps´iga otse läbi metsa, ei ole selle aarde juurde minek eriti mõttekas. Jõudsin sellele järeldusele muide täiesti iseseisvalt, gps´iga öösel keset metsa olles, olnud just vastu nõukogude raketikesta oma jalakese ära löönud. Koht tundus öösel nii huvitav, et ma lihtsalt pidin sinna tagasi minema, aga valges, et näeks kah midagi. Koht oli nii salapärane, et isegi pärast päevast, paaritunnist ringituiamist jäi ikka veel miskit kripeldama. Ju siis vaja kunagi veel kord minna. Tornis olles, rongad ümber sinu tiirutamas tuleb ikka igasugu häid mõtteid... :D

29 märts 2013 leidis Viive ja Raivo [raivo]

Praegu viib Madisemäele väga hea suusarada nii et kohaleminek oli lausa rõõm. Algusepoole oli see küll jalameeste poolt auklikuks sõtkutud aga seal kasutasime mootorsaani jälge. Vaatasime sauna, vaatetorni ja muidugi panime end aarde ja sauna logiraamatutesse kirja. Tornist avastasime suure värske linnupesa. Pererahvast kodus ei olnud, arvame et tegemist on ronkadega. Arge neid siis suvel segage. Aitäh siia juhatamast! Meile meeldis. Ja veel mälumänguritele ja seiklejatele: torni redelil on 112 pulka.

24 märts 2013 leidis Siim ja Mari [marx303]

Meie oleme vist esimesed geopeiturid, kes on aarde leidnud talvel. Igatahes oli mul suur soov kusagile metsa minna ja kodu lähedal metsa-aardeid polnud. Seega siis said Siim ja suusad autosse pakitud ning asusime Madisemäe poole teele. Tee peal veel arutasime, et kas räätsad või suusad, aga siis meenus mulle, et räätsad jäid koju. Seega kui auto sai pargitud, panime suusad alla. Matkarada oli juba eelmisest aardest ja niisama läbimisest tuttav, silla asukoht samuti. Seega asusime rõõmsalt teele. Oi, kui imeline ilm oli! Ja kui hea libisemine. Minnes tegime väikese teepeatuse ja 40 minutiga olime kohal. Mäel nautisime kaua kena kevadist suusapäeva. Torni me ronida ei tahtnud, ent maja sai läbi vaadatud, aare leitud, suusatasime mäest mitmele poole alla (mis polnud üldse kerge, sest lumes peenikeste suuskadega manööverdamine on keeruline), pidasime piknikku, nägime selle aasta esimest karujälge. Lõpuks keerasime otsa ringi ja kuna tagasitee oli juba tuttav ja sissesõidetud, siis võttis tulek 35 minutit aega. Siim pakkus, et raskus oli 1,5. Noh, üle langenud puude me ikka ronisime ja kepid vajusid sügavale, nii et küllap oli raskus suts kõrgem, aga mitte oluliselt. Tore matkapäev oli! Lühikeste pükstega lähenemist me ei proovinud, sest teame, et pikad püksid ruulivad! :) Aitäh! Evej.

4 november 2012 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]

Siiamaani sõnatu (s.o u tund peale matkarajalt naasmist ja peale kosutavad Mäo Statoili burksi ja cappucinot). Kokku läbisime 12km mööda nö matkarada. Maastik on julgelt 5 ja alla kalamehekummiku omanikel hetkel sinna väga asja ei ole. Kuigi jahh, üks matkasell tuli Altmetsa vahitorni poolt lausa tossudes - linnainimese wärk. Tagasi saime praktiliselt kottpimedas, tallad on ümmargused ja üsna uudsete lihaste olemasolu annab istudeski tunda. Ekskurssiooni käigus õnnestus metsa ära eksida, kuna ei suutnud maa-ameti kaardil leiduvat matkarada pärisloodusega kokku ajada. Seakarjale suutsime ka kandadele astuda. Pärast oli tükk tegemist, et neile kiiremat käiku sisse anda, et nad meie rajalt minema kaoks. Üldse on seal searadu, nagu Tallinnas teid. Ja nagu ka õnnestus näha (õigemini küll kuulda), siis liiklus on ka nendel "lisaradadel" pääris tihe. Elamused on vägevad, hea, et hing sisse jäi. Aare korras. Aitäh tegijale! Vägeva künka olid peitjad sinna metsa kokku kühveldanud, et saaks aarde otsijad saaks kuivemas kohas logida .......mis vägi ajab inimesi sellisesse kohta, me aru ei saa.....

16 september 2012 leidis Urve, Liis ja Hannes [jussike]

Ühendasime kahe geopeituse tiimide jõu ja võtsime ette matkaraja algusest peale. Autosid parklas oli mitu, aga need olid kalapüüdjate ja lihtsalt piknikuliste omad. Algus oli lihtne, aga mida edasi, seda keerulisem. Käisime muidugi ka Arumetsa vaatetorrnis üleval ära ja kontrollisime aarde üle. Vaatasime teel jõelookeid, musutamme ja kobraste tegevuse jälgi. Rippsilla juures vaatasime kaalupiirangut ja leidsime, et tagasi läheme sama teed, kust tulime. Korraks eksisime ka õige ärapööramiskohaga, aga leidsime ikka raja üles. Kohati oli küll rada märjavõitu ja tahtis kummikut jalast kiskuda. Viimane ots oli pikas rohus konarlikul pinnal, aga sai üle vaadatud vana talukoht, vaatetorn, kuhe me ei roninud ja hütike puude all. Aare korras. Tagasiteel läks rohkem aega, sest korilase veri lõi välja. Kahjuks olid seened valdavalt ussitanud, nii et seeenerooga saab meist ainult üks teha. Ilus koht, tänud peitjale. Kokku kõndisime 12 kilomeetrit ning aega läks vähe üle nelja tunni. V: täring, J: nööbid (3+3), kaks mänguasja.

1 juuli 2012 leidis Reido, Anne [reido]
Leitud. Sõitsime autoga lasketiiruni ja sealt jala otse rippsillani ning edasi läbi metsa. Tegelikult oleks võinud rippsillani ka mööda matkarada minna, oleks kuivema jalaga saanud. Koos mõningate kursilt kõrvalekaldumistega läks edasi-tagasi käigu peale oma 4 tundi. Üsnagi vesine metsaalune, isegi suvel. Tänud peitjale, väga lahe koht!

2 juuni 2012 leidis Joonas [joonas444]
1908.

27 aprill 2012 leidis Miki ja Merle [miki]
Kuna Merkal oli vaja õhtuks Tartusse jõuda, siis tegin ettepaneku, et võiks ju tee äärest mõned aarded noppida. Kunagi olime sama kohta proovinud, aga siis loobusime, kuna lähedal olid käimas õppused ja kaitseliidu väravas soovitati eemale hoida, kui ei taha auguliseks saada. Seekord oli kõik teistmoodi. Valgustasime tunnimeest meie reisi eesmärkidest, rääkisime mõne sõna geopeitusest ja näitasime kaardilt, kuhu soov minna on. Selle peale vangutas laigulises vormis vend pead ja ütles, et sinna nad ei pääse oma kõige vingema eritehnikaga ka. Me vastu, et auto jätame paari kilomeetri peale ja viskame niisama jala minna. Seda pidas ta veel võimatumaks, aga muigas ja ütles, et "minge proovige". Retk Madisemäele oli tegelikult mõnus jalutuskäik mööda kummikukiirteed. Ei olnud väljas väga palav, ega seganud putukad-mutukad. Viimasel paarisajal meetril õnnestus isegi tedrepaari kohata. Aaret on käinud ilmselt metssead otsimas ja seda väga täpse gepsuga. Nimelt seal, kus koordinaatide null on, oli maa korralikult üles küntud. Aare ise oli meie gepsu järgi natuke nullist möödas, aga loogilise koha peal ja kergesti kättesaadav. Sigade logi logiraamatust ei leidnud-ju nad usaldavad gepsu rohkem, kui mõistust ja silmi :) Tagasitee kulges veel libedamalt. Märkusena vast nii palju, et peale algaja käiku on sillal maksimumkaalu vähendatud. Kui on ikka üle 120 kilo, siis sillale asja ei ole. Kaitseliidu väravas mees imestas, et alles läksite juba tagasi ja imestas, et juba käidud. Merka on edaspidi ilmselt ettevaatlikum sõnade peale "nopime tee äärest mõne aarde". Mõnus algus päevale, tänud peitjale.

12 november 2011 leidis Janne ja Priit [prijan]
Leitud, logitud. Täname jällegi teejuht Priitu, hilissügisel on teekonda Madisemäele tunduvalt kergem läbida.

30 september 2011 leidis Triin & Paavo [speedy]
Hetkel, poolteist kuud hiljem soojas toas tugitoolis logides on siiski veel hästi meeles raskused, mis meid sel 10.5 km teel ootasid. Oijaa, väga mõnus, ütlen ma nüüd ja siin! :-)
Alustasime matka juba hämardudes, mööda jõekallast vonklevat hooldatud matkarada. Altmetsa juures olid neli kummipaadiga saabunud meest vorstigrilli kuumaks ajanud. Neid nähes pidi Triin oksa taha komistades peaaegu ninali käima. Kuni tihnikusse süvenemiseni oli kõik lihtne ja karujutud andsid ainult julgust juurde :-D See kilomeeter, mis algul võsa ja seejärel metsa läbida tuli, oli aga päris hea, just pimedas. Poolel teel silmasime pommikesta, mis raja ääres erekteerus. Metsa lõppedes olid viimased sajad meetrid juba lust. Aardeleiu järel oli veel üks suur soov - Tartusse pessu, sööma-jooma pääseda. No olgu, siin oli vist kolm soovi korraga :-) Tagasitee lõpus käisid minugi jalad vinta-vänta all. Ilm oli ka hullult palav, sellega oli õnnistatud. Igatahes oli õige meeldejääv matk ja uskumatu äralõigatud pelgupaik. Aitäh geopeitusele ja peitjaile, kelleta me sinna eales läinud poleks! Aare oli väga heas korras ja rõõmustas meid.
http://www.endomondo.com/workouts/24364972

30 september 2011 leidis Paavo ja Triin [trine]
Kirna matkarada vastassuunas läbides oli suurem osa teekonnast sile ja niidetud, sinka-vonka jõe kulgu jäljendav rada. Mida lähemale aardele, seda kitsamaks jäi tee, pimedamaks muutus taevas ja tihemini ilmus jututeemaks karu, kelle jälgi viimases valguses jõudsime näha. Matka pikkuseks kujunes 10,5 km ja ka õhtul pimedas oli ikka veel uskumatult soe - septembri kuumarekordid kukkusid sel kuu viimasel päeval.
http://www.endomondo.com/workouts/24364972

25 september 2011 leidis Kalle [sookoll7]
Kuna polügoonil käisid vist õppused(kõva paugutmine käis), siis tuli teha pikem ja looklevam retk aardeni. Hea et ilus ilm oli, muidu oleks seal võsas päris märjaks saanud. Aare ise kenas korras ja kõik objektid ka endises seisus. Aitähh!

27 august 2011 leidis Priit, Allan [iksid]
See aare jäi päeva viimaseks. Tore matk oli - ilm ilus, nõgesed, puugid, putukad, mutukad. No pikad püksid küll olid, mitte nagu Priidul, aga kõrvetada sai ikka, sest nõgesed olid seal üleelusuurused. Aare end kaua otsida ei lasknud, pärast uurisime ümbrust ka. Aitäh lahedasse kohta kutsumast.

27 august 2011 leidis iksid & [maipri]
Allani eestvedamisel sai ette võetud üks laupäev maastik = 4 aaretega. Alustasime Altmetsa parklast..alguses oli tee ilus (ja ma jätsin lühiksed püksid ja t-särgi selga tänu sellele)... mida edasi seda hullemaks läks...üks hetk keerasime sihi peale ja hakkasime otse rühkima. Sellest hetkest alates ma oma jalgu ei tundud, kuna nõgesed olid oma tööd teinud. Ma pole vist elusees ka nii palju nõgeste käest kõrvetada saanud kui seal. Igatahes pika rühkimisega saime aardeni. Koht oli vägev. Kiire logimine ja vaatasime kõik objektid ka ikka üle. Lahe koht. Tagasitee läks küll kiiremini aga jalad olid päris kriimulised lõpuks...pikkade pükstega olekski vist igav olnud. Teekonna pikkuseks saime 10,1 km.

30 juuni 2011 leidis Lauri [algaja]
Autoga sai lõdvalt 2,2 km peale. Seejärel tuli riietuda ja kummikud jalga ajada. L@ssie publikumenu oli endiselt olemas. Riietus tegi selle talumise täiesti heaks, puudu oli vaid vehklejate mask. Pikad riided ja mingi kapuutsiga jakk oli igatahes ainuõige valik. Edasi trügisin läbi aimatava sihi. Jälgede põhjal olin ma seal juba käinud, kellegil oli sama tallaga asi olnud. Silla juures kadusid korraga kõik lendavad asjad ära. Edasi pidin aga ringi minema, sest võsas ukerdada ei tahtnud ja siht oli kõrval. Täiesti ilusad rajad on seal. Kokku läks umbes 2,8 km aardeni. Kohale jõudes olin aga üsna väsinud, sest seismajäämine oli täielik masohism, kõik lendavad asjad olid hoobilt näos kinni. Ja neid mahakukkund puid oli kah mitte just vähe. Siiski oli siht hulga mõistlikum kui seal võsas ragistamine. Peale logimist üritasin torni ronida. Mitte üles aga siiski natuke ja sain kinnituse oma kahtlusele. Nimelt putukad kas kardavad kõrgust või on end nii paksuks õginud, et üle 5 meetri kõrgus on neil piir. Kõlkusin siis seal redeli otsas, mudisin oma GPSi ja unustasin talu üldse ära. Meelde tuli see alles auto juures aga see eest leidsin üsna vana veoauto kasti. Sipelgad olid selle juba enne mind leidnud. Loovutasin neile 6 enda riietel kihutanud puuki. Tagasitee oli aga mingit järgmist sihti mööda. Minnes leidsin mingi imeliku rauast tünni, tagasiteel seda enam polnud. Ju ma siis suutsin järgmise sihi leida, kuigi oma arust kasutasin sedasama. Silla juures jõudsin veendumusele, et putukatest on seal kaks kampa. Kumbki teise territooriumile ei trügi, sest üle silla minnes jäid taas kõik lendavad vidinad kadunuks. Auto juures tagasi olles kadus liiter vett kohe kuskile ära. Tirisin enda täiesti kaltsuks higistatud riided ümbert ära ja panin kuivemad asemele. Kaitseliidu valvuriga rääkisin ka ja ta näitas kaardilt kohta mida kasutati pommitamisel polügoonina. Eelmine aasta oli sealt üle 10 töökorras "vidina" minema veetud. Ehk siis igat nublakat ei tasu torkida, mine tea palju neid seal veel oma aega ootamas on. Meelde tuli Varessaare aarde otsimine ja kuigi temperatuur oli umbes sama oli seekord lihtsam. Kummik pole hädavajalik, sest peale pikka otsimist leidsin peale jõe veel ühe veekuhja. Küll aga on pea kõik sihid kuivanud aga mudast libedad ning sileda põhjaga papu puhul võib endale elegantselt mõne oksa läbi kõrva kukkuda või siis mõne muu kehaosa augusta või lihtsalt silma metsa meeneks jätta. Aga ilmselgelt oleneb see kõik aastaajast. Aega ma ei võtnud aga umbes 2 tundi kulus. Kui keegi track'i tahab siis võib julgelt küsida. Tänud peitjatele, sest see oli mulle üsna hea vaheldus.

23 juuni 2011 leidis Lembit [polekala]
Tänase päeva kõige vaevalisem aare. Algul oli lootus, et ehk saab matkarajalt alguse miski mõistlik tee, mida mööda madisemäele saab. Astusime airiga koos matkarajale. Kuna vastavat teed tuvastada ei suutnud, siis jätsin Airi matkarada jätkama ning tormasin linnulennul lühimat maad võpsikusse. Üsna korralik võsa oli. Miski aja päras jõudsin metsasihile ning seda mööda oli liikumine palju mõistlikum. Madisemägi ise oli vahva, ehmatasin seal ka ühe kitse jooksu. Logisin sääskedetulvas ning alustasin tagasiteed. Seekord siis keskendusin metsasihtidele ning tundus, et oli palju mõistlikum. Tänud, EVEJ.

16 juuni 2011 leidis L@SSIE [lassie]
Aastaaeg on selliste leidmiseks juba sobilik. Maantee kannab suisa rekkasid, kes häbelikult teisele teepoolele lähevad, kui mind rattaga sõitmas näevad. Teepeal kohatud liigid - Sookurg, toonekurg, reformierakondlane ( kes jooksis saba seljas üle tee ja muudkui pildistas), rohukonn, kärnkonn, tilluke punane liblikas, läti liblikas. Kohapeal sai kohalikele üks vägev roppräpi kontsert antud. Sellist publikumenu pole mul veel kunagi olnud. Minu ees taidlejaid,keksijaid ja pogotajaid oli vist tuhandetes koos. Kusjuures mõned julgemad emased tulid isegi suisa hingetorru musu andma. Muudest kohtadest rääkimata. Terve logimise aja tüütuid fänne minema puhudes tuli mõte, et oleks pidanud ikka kaks tursket neegrist turvameest kaasa võtma. Nimelt keegi tõmmude alal tark teadis öelda, et eesti sääsed ei pidavat neegrihigi taluma. Peaks selle targa soovituse ära proovima. Järgmine kord metsa minnes võta neegri ärahigistatud sokid kaasa, vaatame ja proovime.

4 juuni 2011 leidis Hanno [hanno5000]
Ratas aitas jalavaeva nii palju vähendada, et sain linnulennult 2,2km peale. Edasi liikusin mööda võsastunud metsasihte, kus oli nii inimese kui ka igasugu loomade jälgi. Yhe sihi algusesse oli ka karu oma käpad mutta vajutanud, õnneks ma seda elukat oma teel siiski ei kohanud :). Lõpuks lagedal, suundusin kõigepealt loigma ja siis ronisin torni vaadet nautima... Ja kes ütleb, et Tallinnas 50 meetri kõrgusel kõlkudes pakutav õhtusöök on ekstreemne, tulgu ja proovigu - ka Madisemäel pakutakse sellist mõnusat elamust, ja palju odavamalt :P... hirveliha leivaga maitses seal ülal kõikudes lihtsalt võrratult!! Aitähh peitjaile siia mõnusasse kohta juhatamast!

22 mai 2011 leidis Sm. Jaan Kask, hr. Soomaalainen ja [neeme]
Madisemäe ümbruse teedeta maastik ja eraldatus oli täiesti piisav põhjus, et esimesel võimalusel seda aaret otsima minna. Täna siis koos hr. Soomaalaineni ja sm. Jaan Kasega (kellega siis veel) teele asusimegi. Geomobiili jätsime Kirna matkaraja algusesse ja mööda tuttavat rada sammusime paiga poole, mis meile kõigile tundmatu oli. Tundub, et aardepaiga ümbrust katab siiani mingi saladuseloor, sest seda teed, mis aardepaigani viib, meie suht uute kaartide peal ei olnud. Nii saigi kohas, kus tuttavalt rajalt ära tuli keerata, valitud lähenemisteeks kõhutunde järgi kõige sobivam metsasiht. Jalad jäid igal juhul kuivaks, kuigi jah, ukerdada tuli päris hoolega :).
Aardepaik oli mõnusaks üllatuseks. Viibisime seal päris pikalt, nautisime vaadet, tegime aerofotosid ja suhtlesime sääskedega, kellel meie külaskäigu üle ülimalt hea meel oli.
Aardesse jäi täring ja sm. Jaan Kase (kelle siis veel) geomünt. Onni jäi uusi seiklejaid ootama külalisraamat, milles väike vihje ka geopeitusmängule - loodame, et seda tulehakatuseks ära ei kasutata :).

Suur tänu peitjatele vahvasse kohta juhatamast!!!

Ps. Lisaks aardeotsingule on minul isiklikult saanud teoks käik paika, millest mu vanaisa rohkem kui nelikümmend aastat tagasi jutustas, vaadates ööpimeduses üle talukoha polügoni poole lendavaid lennukeid ja kuhu ta mind mingil ajal viia lubas - no siis, kui ma veidi suuremaks kasvan :).

19 mai 2011 kommenteeris Kadri [pekadrip]
Et keegi ilmaasjata endale ilusaid illusioone ei looks :D, et Madisemäele imeilus jalgratta- või muidu tee viib, siis lisan siia paar peitmisepäeval tehtud pilti. PS: Madisemäel olevas onnis on laual lahtistel lehtedel mõningane ajalugu külastajatest. Väga armas kui sealgi oleks korralik logiraamat. Kas keegi raatsiks või viitsiks ja tahaks viia onni ühe märkmiku (kaustiku või vihiku) ja ühtlasi ka selle oma sissekandega avada???

16 mai 2011 leidis Ave ja Marko [oiorokko]
Täna päeval kui avastasin, et uus aare on küllaltki lähedale tekkinud, siis mõtlesin asja natuke uurida. Lähemal vaatlusel selgus, et kõige hullem ei paistagi - nii umbes 10 kilomeetrine matk. Ja no kindel oli see, et need peitjad mingit suvalist võsa-aaret nagunii ei tee - EHK :). Arvestades tänast sajust ilma rohkem ma selle peale ei mõelnud. Kui pärast tööd koju jõudsin ja mõtlesime Avega, et mis õhtuga ette võtame pani Ave ette, et võiks ju selle jalutuskäigu ära teha, kuna ka vihmasadu oli järele jäänud. Mõeldud tehtud - georiided selga, vajalikud atribuudid kaasa ja minekule. 19:19 alustasime peitjate poolt soovitatud parklast. Enamus teekonnast möödus nagu muiste, ainult et viimase kilomeetriga oli tükk tegu. Kuna me kummijalanõusid jalga panna ei viitsinud, siis oli see viimane ots küllaltki märg, kuid ei midagi ületamatut. Kohale jõudes avanenud vaatepilt oli muljetavaldav - sellises kohas selline koht! Ave oli kohe nii vaimustuses, et pidi oma emale, kes on samuti suur looduse- ja matkahuviline, helistama ja teada andma kui kihvti koha me leidsime ja kuhu ta järgmiseks minna võiks. Veel viimased ponnistused veetakistuste ületamisel ja olimegi otsejoones aarde poole teel. Leid oli kiire ja FTF sai kirja vast umbes 20:30 paiku. Seejärel asusime rohkem ja vähem militaarseid objekte uurima. Torni igaks juhuks ronida ei tihanud - jäi järgmiseks korraks :). Majakesse jäetud külalisteraamat/lehele jätsime ka omapoolse sissekande :). Tuleb välja, et see koht seal polegi nii väga hüljatud. Ning kes kullerkuppe vaasi korjata tahab, siis just praegu on selleks õige aeg, sest neid jagus seal palju. Kui kõik vajalik ja huvitav sai tehtud, asusime tagasiteele ja 22:12 olime geoparklas tagasi.
Kodus olles hakkasime asja natuke lähemalt uurima ja selgus, et tulevikus võib juhtuda, et geopeituritel (ja loomulikult ka teistel) saab lähenemine lihtsam olema - võib-olla.
Igaljuhul suured tänud peitjatele sellisesse kohta juhatamast - meie igaljuhul jäime kõigega väga rahule - isegi kerge võsaga, sest varsakabjad, mis palistasid teekonda, olid võrratud :)!
http://www.kutman.ee/news/madisemae

16 mai 2011 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".