Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare on peidetud meie seltskonna Pakri saare külastuse organiseerija Mati auks, kuulsuseks ja järgnevate tegude motivaatoriks. Samuti Ilmarile kes meid saarel vastu võttis ja meiega tegeles.
Asukohaks sai valitud Väike Pakri pankrannik kus avaneb ilus vaade ja kuhu mingil imelikul põhjusel ei olnud veel aaret paigutatud. Rannik on kindlasti külastamist väärt. Aare on peidetud pankranniku lähedal oleva vaatlustorni jalamile ja lihtsasti leitav. Petmise hetkel sai aardesse veidike tavapärast nänni + logiraamat + juhend + harilik ja teritaja.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://www.pakrisaared.ee
Aarde sildid: väikesaar (1), ilus_vaade (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2WKH7
Logiteadete statistika: 72 (98,6%) 1 1 0 0 0 0 Kokku: 74
Lennusadama Merd Mööda Matkama matkapurjetamise raames saabus eskaader neljast purjekas Väike-Pakri reidile. Geopeitur gpsitu võttis kohe mugud sappa ning suundusime aardeid otsima. Mina olin Pakritel juba kolmandat korda ja kuna viimasest külastusest oli kümme aastat möödas, siis leidus ka uut kraami. Seega Mati maja üle vaadatud, oli sobilik Väike-Mati aare. See ei osutunud ka keerukaks, seega karp kiirelt käes ja logi kirjas ning edasi!
Süstamatka raames sai ka väike jalgsimatk tehtud pankranniku alt ühes suunas ja panga pealt tagasi laagripaika. See torn jäi täpselt teele.
Kajakkidega kahe Pakri vaheliselt siledalt merelt jõudsime nüüd arvestatava lainega avamerele. Ega siin pikalt siiski aerutada ei saanud sest pank tundus liiga kõrgeks minevat ja nii 1,5km enne aaret otsustasin randumise ja jalgsi lähenemise kasuks. Vaated on siin kenad ja minu viimane leidmata aare Pakritel sai nüüd lõpuks leitud.
Edasi viis teekond ümber Suur-Pakri saare, läbi saare läänepoolsete aarete, tagasi Kurkse sadamasse. Kokku sai tehtud tubli 30km aerutamine, mis suutis ikka korralikult ära väsitada, nii et tagasi mandrile jõudes oli kajakkide autodele vinnamine ikka juba eneseületuseks..
Tänan peitmast.
Siis kui matkajad Väikese Matini jõudsid, oli päike juba kõrgel ja kurk kuivas. Tuuseldasime veidi tornis ja segadust tekitanud vihje sai ka selgituse leidmise hetkel. Üks (keldri) reklaam ütles, et mulla all on mõnus, seega vaatasime tunnelid üle ning hingasime niisket jahedat õhku, kuniks sai. Lisaks sai üle vaadatud ka vanad päevamärgid ja teised positsioonid samas piirkonnas.
Ei teagi miks kapten ei tahtnud meid paadiga siia aardele päris ligi tuua. Ju kartis seda järsku tõusu pankrannikult ülesse minnes. Seega asusime silla juurest tulema. See mis juba kaugelt silma paistis tundus nii käega katsutav, kuid samas kulutatud aja järgi oli ikka jupp maad minna. No ja kui selgus, et see polegi aarde torn, ega järgnevgi, oli üllatus missugune. Õnneks jalad olid VEEL värsked ja toimetasid meid nii edasi kui tagasi. Isegi tuul oli teekonnal vaikne ja kannatas sellel aastal esimest korda särk seljast maha kiskuda, et lumivalgele kehale natukenegi jumet saada. Sellel ajal kui teised pimedusse sukeldusid, tekkis mul võimalus veel üks aardeleid oma nimele vormistada. Eks see vanakoolikas jäi õiges kohas juba kaugelt silma. Tehtud, nähtud ja aeg oli sama pikk maa tagasi sõtkuda.
Tänud.
Meie reisijuhiks polnud küll mitte Väike-Mati, vaid oli Väike-Kaupo, aga igatahes juhtis temagi hästi ning jõudsime õige objekti juurde. Uudistamist oli omajagu, kuid õnneks tõmbas Silver aarde välja ja jätkasime enda pakritiiru.
Paat jäi tammi juurde ja jalutasime siia. Heina polnud ja oli mõnus jalutada päikselise ilmaga. Kohale jõudes uudistasime alguses hooneid, Silver aga läks aaret otsima. Kui maa alt välja saime, siis oli juba aare logitud ning saime hiljem ka ise karbi üles otsida. Igati äge koht ja aaret vääriv.
Tammi pealt kaarti vaadates yritasime esimese hooga teed tuvastada, aga peale esimest l6ikamist hakkas horisondilt juba yks vana torn silma. Selle v6tsimegi nyyd orientiiriks. Yle p6llu tundus ta nii lähedal, aga samme muudkui kogunes ja kogunes. Kohale j6udes saime aru et tuleb veel minna ja juba paistiski uus torn. Taas lähemale j6udes tuli t6deda et veel on vaja minna. Kolmandas kohas siis läks juba libedamalt. Käisime kondasime ka maa aluses tunnelis. Erida päikese käest kottpimedusse sukeldudes oli silmal korraks isegi selline tunne nagu poleks lampi käima pannudki :D Korralik vanakoolikas. Tänud peitjale
Meie algselt kahepäevaseks planeeritud Pakri ekspeditsioonist oli olude sunnil saanud ühepäevane reis. Nii polnudki me kindlad, kas kõikide Pakri aarete juurde jõuame. Esimene eesmärk oli Suur-Pakri vallutada ja kui aega üle jääb, siis ka tiir Väike-Pakril. Endalegi üllatuseks olime nii hästi edenenud, et pealelõunal olime juba selle aarde poole pedaalimas.
Veiseid nägime siin saarel oma asju ajamas igal pool ja eks seda veisesi..a oli ka teedele laotatud palju. Mõnes kohas lausa pritsis värsket kraami rataste alt kahte lehte. Loomad üldiselt olid kartlikud ja meie lähenedes eemaldusid aupaklikult. Eriti nunnud olid väiksed karvased vasikad, kes uudishimukikult meid piidlesid. Selle aarde poole sõites oli üks grupp neljajalgseid kohe rattateele ennast sättinud, kuid meie lähenedes nad siiski taganesid rohumaale ja hirmuhetki nende sarviliste loomadega kohtudes tundma ei pidanud.
Aarde leidmiseks vaatasime ikka kogu säilinud hoone läbi. Peidukoht 1.0 kohaselt eeldasime, et aardekarp meile kohe vastu vaatab, tegelikult oli ikka vaja vähe hoolikamalt vaadelda. Eks sõltub muidugi ka lähenemissuunast. Aardekarp oli seest väga märg, valasime vee välja, puhastasime sisu, panime uued minigripid ja juhendi.
Aarde nimi tuletas mulle meelde Dagmar Normeti kirjutatud Päris-Mati ja Une-Mati seiklusi, kuigi selle looga siin siiski mingit puudet polnud. Aitäh aarde eest!
Kosutava õppeekskursiooni Pakrite päeva traktorituuri järjekordne peatus. Pilk kaardile ja oh üllatust! Jälle kuskil varandus! Sai siis seegi reliikvia leitud, pärast pankranniku alla turnitud, sealseid imesid vaadeldud ja käpuli üles tagasi tuldud. Tänan!
Siin sai jälle enne suur ring peale tehtud kui õigesse kohta sattusime. Tänud peitjale
Kätte oli jõudnud hetk, kui tagant kostus torinat ja jorinat. Mina oleksin edasi pannud, aga olime jõudnud kohta, kus pidime oma koibadega ka midagi asjalikumat tegema, kui pedaalima. Ja ikka ei saa üle ja ümber sellest, et ise teeme oma elu raskeks. Suur ring ja aardeleid. Suured tänud peitjale aarde eest.
Aarde poole kõndides nägime esimesi lehmi. Ei tea kumb meist rohkem ehmatas. Pakri ringkäigu lõpuks olid lehmad juba tavalised.
Kuna aarde kirjelduses lubati ilusat vaadet sai siht sinnapoole seatud ja plaan oli ka laager aarde lähedale püsti panna, et seda vaadet veidi kauem nautida
Aaret otsides sai üle vaadatud torn ning hiljem ka muud rajatised, mis seal maa all- ja peal.
Ning seda pean tõdema, et head vaadet oli seal küllaga :)
Süstaga üle mere, päev haigena pikali ja eile sain jalule ja võtsin enamus saarte aardeid ära. Nüüd saared vallutatud, v.a. üks vaatetorni aare, mis minu maitse jaoks liiga hull. Eluisu veel oli, seega jätsin pigem võtmata. Siin aga oli lihtne logida. Mulle väga meeldis selle torni juures ja pani kohe huvitatult jälgima aastaarve nendel betoontellistel, mis valatud. 1944 jookseb läbi. Niiet kohe peale sakslaste väljalöömist pandi see torn püsti. Ma ei saa siiani aru, mismoodi siseneti alumisse ruumi ning mis seal sisi olema pidi, nii sügav ja samas mingid torud. Imelik värk. Aga muidu uhke hoone, aitäh.
Kuna Pakri saartel ei olnud varem käinud siis sai võistkond kirja pandud Libahundijälg rogainile. Rogaini ei saa ju ilma geopeituse aarete võtmiseta läbida ja nii sai mõned aarded ka logitud. Eriti mugav kui ka kontrollpunktid geopunktidega kokku langevad. Esimese aardega sai ikka enne raskemad kohad ülevaadatud ja siis kergemast kohast leitud. Tänud peitjale.
Pakrile sattumine oli üsna juhuslik ja etteplaneerimata. Kahepäevasel jalgsimatkal Vilsandil juhtusin pealt kuulma kõvemate matkajate juttu homme Pakrile minekust. Nagu ikka, julge küsida...selgus, et üks koht olevat just vabanenud ning nii ma lubasingi järgmisel hommikul Kurkse sadamas kohal olla. Päris huvitav tõotas tulla aktiivne matk, mille eesmärk ei olegi geopeitus. Minust kordades tegijamate matkajate tempos püsimine oli mõnus väljakutse, kuid suutsin siiski teha ka mõningad põiked aarete juurde.
Matka esimene lõik siia tippu avaldas saartel ilmselt kõige rohkem muljet. Pankrannikul üritasime kõndida võimalikult palju panga all, et sellest tõeliselt võimsast vaatepildist rohkem osa saada. Aeg-ajalt tuli siiski pangapealsele tagasi ronida, sest allakukkunud megakamakates kuiva jalaga möödumine ei olnud turvaline.
Kuni teised veel tunnelites seiklesid, logisin kiirelt aarde ja jõudsin ka maa-alusega tutvuda.
Tõotab tulla kihvt matkapäev.
Lähenesime paadiga ja seetõttu pidime pankrannikust üles ronima. Päris vahva kogemus oli. Aitäh!
Sellest sai meie retke teine aare. Esmalt külastasime pikka tunnelit ja siis asusime otsingutele. Veidi kulus aega, aga siis sai tehtud. Aarde kõrval on kerkimas uus maja, mida usinad sipelgad ehitavad. Aitäh!
Traktor in teine aare. Enne aarde juurde kulgemist jalutati meid pimedat maa-alust katakombi pidi (erinevalt Tallinnalähedastest polnud selles õnneks prügi, aga ega see oluliselt ilusamaks sellest ei muutunud). Kambapeale saime ka karbi kätte. Kuna kõigil polnud täiskohaga pidevalt nullis tööd siis silkasin ruttu ka pankrannikut kaema.
Järgmine drive-in traktoriga, tee äärde jäi rohkesti pärna ja pähkelt, enne kui kadakad paistma hakkasid. Villu suunas meid tunnelisse. Kui välja saime, leidis Mariann eile siin õudusmänge mänginud laste väikse pehme mänguasja betoonilt. Aarde otsingul nägime lisaks kotkale suurt pirakat nastikut mäest alla vonklemas. Aarde valvuriteks on siin sipelgad. Tänud peitjale.
Rannikul oli imeline vaadata merikotkaid. Nad lendasid nii majesteetlikult, et mina ei pannud aardepaika saabumist tähelegi. Teiste järel ronisin pimedasse käiku ja mõtlesin, et miks ma taskulampi kaasa ei võtnud. Õnneks oli käik kena ja korras ning peagi paistis teisest otsast valgus ja siis sai aare ka kätte leitud ja sipelgate asemel jätkasin ma kotkaste vaatlemist. Milline rahulik ja imeline paik. Aitäh!
Siia saare ossa polnud ma varem sattunud, seetõttu vist ootasingi seda aardekülastust kõige enam. Kasutasime võimalust vähendada veidike jalavaeva ning sõitsime oma maabumispunktist siia traktoriga. Kõrgelt kastist oli ´väga hea vaade saarele ja merele ning esimest korda õnnestus näha merikotkast, kes meie külaskäigu auks tegi taeva-all auringe. Väga kuninglik lind.
Kõigepealt näitas traktori/paadijuht Villu meile aarde läheduses asuvat maa-alust tunnelit. Pärast militaariga tutvumist panime ka logi kirja. Aitäh!
Hoolimata kurjadest ja hammustavatest valvuritest saime siiski logitud :)
Esimene Väike-Pakri aardeleid peale süstamatka sissejuhatavat osa. Vihje tähenduse tabas lõpuks Hannes. Juba merelt nähtud koht on külastamist väärt. Asjaosalistele avaldas erilist muljet läheduses asuv saare tõenäoliselt lukuslikeim peldik! Aare korras, aitäh.
Tulin 2.5km silla juurest otse üle põllu. Jalad olid parajalt töntsid, et mitmel korral koperdasin mätaste ja kivide taha. Selle tulemusel ütlesid üles minu päevi näinud lemmik geojalanõud. Saingi suurema põhjuse neid Kappa saarele minekuks jalga jätta ja totaalselt ära retsida. Teekond oli väga väsitav. Hambad ristis sundisin enda jalgu jätkuvalt kiiresti liigutama. Esmalt eeldasin, et null asub ülemise tulemärgi juures, siis korrigeerisin ennast ja arvasin, et alumise aga ei. Oli hoopis mingi muu ehitis. Ronisin siis tellistega maja otsa. Otsisin ülevalt ja alt aga ei midagi. Siis ronisin ümber ringi. Igasugu huvitavaid kohti paistis. Üks kummaline suur sügav auk ka kuhu ligipääsu ei näinud aga ei hakanud sinna ronima ka. Käisin siis ka vihjele mittevastavatest kohtadest otsima ja ei midagi. Alles kõige viimases kohas jäi õige koht silma ja siis oli "no muidugi siin, kus siis veel". Aega läks siin liiga kaua. Kogunemiskoha poole Sõjavähelinnakusse liikudes tuli vastu Tiia, kes jagas infot, et kõik on kohe juba kohal ja kui logida tahan, siis pean kiirustama. Proovisin jooksusammu võtta aga juba kolmandal sammul tuli mõlemasse jalga krambialge ja pidin võtma rahulikumalt. Aarde eest tänud!
Olgu Mati tänatud, veel üks karp nagu maast leitud :)
Meil on trditsioon juba mitu aastat korraldada suvel 4-5 perega nö lastematk, sõidame enamasti autodega kuhugi Eestis, ööbime telkides, teeme löket, vaatame vaatamisväärsusi jne. Kuna juba ammu olen tahtnud tulla Pakri saari vaatama aga pole kuidagi saanud, siis nüüd mõtlesime, et teeme lastematka siia. Matk oli kahe-päevane telgis ööbimisega. Alustuseks läksime kogu varustusega Väike-Pakri Suurkülla, panime seal telgid püsti, sõime suppi ja siis tegime jalgsimatka Väike-Pakri põhjaossa, selle käigus leidsime ka aarde. Teiseks päevaks oli meil planeeritud Suur-Pakri külastus traktoriga. Aitäh aarde eest, tegi matka lõbusamaks! Leidsime selle lähedalt veel maaaluse tunneli, mis oli lastele põnevaks elamuseks.
Süstaga geopeitumas, aare 4. Kalju aare Pakri pangalt võetud jätkasin aerutamist Väike-Pakri saarele. Eesmärk loomulikult järgnevatel päevadel saared roheliseks värvida. Esimeseks aardeks sai Väike-Mati. Randumiskoha leidsin ja keeruline polnud ka siit pangast üles saada. Peitja poolt pakutavat objekti olen külastanud ka varem ühe talvise saarte matka käigus. Seekord siis veesõidukiga mõnus ja plätudes võetud! Edasi jätkasin liikumist saartevahelisse väina, järgnev plaan oli leida sobilik ööbimiskoht kuskil rannas. Mõned sajad meetrid sõitnud nägin kivipankade vahel miskit värvilist, lähemale sõites tundus, et tegemist on päästeparvega. Päris värske ta vaatlusel ei tundunud ja kahjuks puudus selles kohas randumisvõimalus, et lähemalt asja uurida. Saartevahelises väinas külastasin kormoranide kummituslaeva. Need linnud on suhteliselt kartlikud, lendavad ära suht varakult, kajakad näiteks lasevad ennast ikka kordades lähemale. Jube milline vänge lõhn kormoranide väljaheidetel on, kaua seda hingata ei kannata, huvitav miks nad ise oma sita sees kükitada tahavad? Ööbimiskohaks saigi laevavraki vastas Suur-Pakri saar. Esimese päeva saldo 29 km aerutamist.
Otsisime mis me otsisime aga ei leidnud. Kuna levi oli ka kehv siis gps kadus ka koguaeg ära, seega jäi see aare meie poolt avastamata :(
Saare retke käigus võetud teine aare. Kaitserajatised ja nende vahelised käigud paelusid isegi mitte-militaarseid naiserahvaid. Aare korras. Jätsime nänni. EV. Aitäh peitjale.
Pliiku otsa peale kurssi võttes nägime pankrannikul palju inimesi jalutamas. Lehvitasime neile, jorisesime laulda ja tundsime endid hästi. Alguses oli küsimus, kas me saame pankrannikust üles, õnneks osutus see asjatuks hirmuks, olime üleval 10 sekundiga. Aaret otsisime Mooriga mõnda aega, lõpuks leidisme. Siis jõudis ka ekskursioon meile järele. Miki viis meid mööda avastatud salatunnelit meie randumiskohale lähemale. Kui me maa alt välja ilmusime, olid ekskursioonilistel päris hämmeldunud näod peas. Asja ei muutnud paremaks ka meie küsimus "Mis aasta praegu on?" :D Ronisime kaldast alla ja aerutasime merele, rahvas meid pankrannikul jällegi silmadega saatmas. Kui mootor käima läks, kadus ka nende huvi ning nad lahkusid mujale.
Pakri jättis hüvasti oma Matiga. Meie võtsime selle aarde mõeldes Matile ja tema vahvatele tegemistele. Mati oli Pakri saarte raudnael, pärituul ja meresool.
Võimalik, et viimane kirjutis kadunud Matist: http://blog.erm.ee/?p=4966
GP 1107 / GC 1327
Käisime aarde juures päeval, kui teisel saarel asuvas kirikus oli Mati ärasaatmine. Kas just selle aardega seda Matit silmas peeti, igatahes oli pärast aarde leidmist kurb minna mööda peremeheta jäänud omapärasest elamisest, tuulegeneraatorist, kahest orvuks jäänud miinist ja villisest. Keegi siiski askeldas selles majas, loodame, et heade kavatsustega.
Natuke turnimist ja aare oligi käes. Aitäh peitjale!
Natuke sai ringi vaadatud ja varsti oligi aare käes :) Ilus koht.
Siia oli pisut astumist. Tee ääres palju halli käppa. Kena pankrannik ja loomulikult ohtralt militaarehitisi. Logitud.
See on see kui liiga hilja logid, sest kõik on juba ära öeldud. Tänud!
Väike mõnus matkamine ja kiire leid sipelgapesa vahetust lähedusest. Logi kirja ja ruttu minema sealt! Järgnes väike söögipaus ja loodusenautimine. Kui lahkuma hakkasime, seisis aardele üsna lähedal keegi mees, kes palus meil oma kahele viina joovale sõbrale tema asukohast teada anda... Need mehed jäidki leidmata, ei tea, mis neist sai.
Taaskord ilus koht kus sai kauneid pilte pankrannikust ja ka vanadest militaar hoonetest. Taaskord ei jõudnud aaret otima hakatagi, kui Tanelil oli juba leitud.
Väike täpsustus – jussikesed ei läinud kaduma, vaid valisid liikumiseks huvitavama tee – mööda panga äärt. Vaatasime erinevatel aegadel varisenud paelahmakaid, kahurialuseid, navigatsioonimärke, lilli – lühidalt: nautisime ilusat ilma, loodust ja vaateid. Aarde nullile lähenedes nägime suuremat seltskonda selle läheduses ja korraks tekkis lootusetuse tunne – kas isegi nii üksildases kohas ei saa mugude pärast aaret otsida. Ligemale jõudes vaatasime, et ühe tegevus tundub kahtlaselt tuttav ning mitte ainult tegevus – tegutsejagi oli tuttav – tabasime teolt Ove. Kuna tal oli karp tabamise hetkel peos, siis jäi meil otsimine ära. Lisasime aardesse piirivalve käiseembleemi ja nööbid (3+3). Ovelt kuulsime ka, et Tulareemia aardekonteiner on täiesti olemas, aga sisu klaaspurgis märg. Meile oli see rõõmusõnum, sest nüüd jäi meil ära pikk jalgsirännak ümber Suur-Pakri põhjaosa. Helistasime oma kaaslastele, kes tegelesid parasjagu uue aarde peitmisega ja teatasime rõõmusõnumi, samuti pakkusin kaasavõtmiseks Tulareemia taastamiseks kaasavõetud konteinerit.
Siia oli vaja umbes 5 km astuda. Tee peal kadus Erko, kellel see aare leitud oli, ning ka jussikesed. Enne aarde juurde minekut uudistasime veel ühte rannapatareid, milles kahjuks polnud maa-aluseid käike. Aarde juures oli suur sipelgapesa ning seetõttu olin ma aarde juurest üsna pea pärast selle väljaõngitsemist kadunud. Nautisime vaadet pankrannikult ning läksime edasi. Pärast meid saabus sinna juba järgmine grupp inimesi. Aitäh!
Leidmine läks geokuhja olemasolu tõttu väga ruttu. Pärast logimist kes sõi, kes uuris ümbrust. Lühikesed maa-alused käigud on ka seal ümbruses ;) Lahkudes tuli sinna veel suurem trobikond rahvast, sattusime õigel ajal :) Aitäh peitmast!
Olin just leidnud aardekarbi kui jäi sellega vahele Urvele ja Hannesele. Mis seal muud kui logisime siis aarde koos, õigemini logisin mina, sest üllatusena oli Jussikese nimi logiraamatus juba kirjas geopeiturite poolt kellega Jussike koos saarele tuli.
Pikk matk mööda saare idarannikut. Päikest ja paar tiba vihma. Lehmakooke, kaarte, kaks kempsu. Halli käppa kui muda. Piibelehelõhn - turul maksvat kimp 4 eur, siin teeniks selle summa ühe vikatilöögiga. Mutantjänes. Meremärgid, tornid, varemed. Nimikangelase maja. Lõpuks vajalik torn, eriti soodus just algavat vihma silmas pidades, aga - just tornis istuvad neli mugu. Vat see oleks lugu, kui Pakri saartel jääks mugude tõttu aare logimata :) Igatahes pakkisid nad oma lõunasöögi lõpud kenasti sisse ja tõmbasid uttu - ok, vihmavinesse, ja kogu torn jäi meile. Logisime, sõime, vaatasime ringi, varjusime vihma eest ... Aitüma!
Tellistest maja ääres lõunatamise kõrvale ka logiraamatu sirvimine ja selle täitmine. Lähedal asuv paekallas väärib ka kindlasti vaatamist.
Väike-Pakri põhjatipus ringi seigeldes, peale militaarrajatisi, vaatlustorne ja aardeläheduses panga all uitamist sai ka aare leitud. Majake oli täitsa omal kohal ja tip-top; kiire leid, EVEJ, tänud peitjale:)
saarele tõi meid Kajakimatk ja selle käigus tehtud jalutuskäik aare oli ilusti korras ja omas majas.
Sai osaletud 1-päevasel retkel Väike-Pakri saarele. Kuna tegemist oli grupiekskursiooniga, siis oli ka aega vähe oma plaane teostada. Õnneks tekkis siiski võimalus kolmeks tunniks vabalt saarele ringi kondama minna ja kasutasin seda ära saare põhjaosaga tutvumiseks. Aarde otsimine õnneks väga palju aega ei röövinud, kuna peidik hakkas ruttu silma! Jäi aega veel pankrannikut imetleda.
Peale isiklikult minu jaoks kohutavat ööd:tuul, vihm, telki tilkuv vesi ja uskumatult külm hommik kus mina pidin õue ronides kõik kaasas olnud riided selga ajama ja isegi lõpuks keema läinud soe jook ei toonud meeldivat tunnet, said seljakotid kurja silma eest peidetud rohu hunnikusse ning suundutud Väikse-Pakri põhjatippu.See päev oli meil nii palju õnne, et suurt vihma me ei saanud ning porised ja kohati põhjatud teed olid asendunud mõnusa rajaga.Ainus mis tiba muret valmistas oli varahommikune paadimehe kõne, et kui tuult lubati päeva peale veel rohkem ja on reaalne oht merehädaliseks muutuda.Jätsime igaks juhuks mingi osa järgi jäänud toidukraami alles ja suundusime retkele.Kolasime erinevates militaar ja muudes jäänustes, imetlesime kohaliku ehituskunsti ja nii need kilomeetrid muudkui kadusid.Aarde ligi jõudes pani küll vihje vähe kukalt kratsima aga õnneks tabas Merikese naiselik pilk peidukoha ja siis sai ka vihje arusaadavaks.Logisime, ronisime ja kolasime ning ennustasime lainemüha järgi, et tuul on veelgi tõusnud...Tänud!