Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Pärnumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 1.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Peitsid Kehtna MTK ja Tallinna Ehituskooli õpetajad peale ühist spordipäeva ja hommikust matka. Ilus Eesti tuletorn. Aare plastkarbis, sisaldab helkureid, üks tellis ka majaehituse alustuseks:)
Vihje: bgfv ruvgnwngr wääxvqr whherfg
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://www.varemurru.ee
Aarde sildid:
soovitan (1), omanikuta (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2X1B8
Logiteadete statistika:
98 (99,0%)
1
10
2
3
0
0
Kokku: 114
Varemleidnute sõnul olukord totaalselt muutunud. Ehitusjääke oli, aga hoopis teistsuguseid ja teise koha peal, aare arvatavasti kaotsi läinud. Punane tellis vedeles õnnetult kraavis.
Mõtlesin, et olen tubli ja lähen vaatan kas aare on alles. Juhul kui ei ole, siis kompunnin geojaanilt saadud hooldustarvikute komplektist uue viisaka karbi. Kaardi järgi paistis tillukene kõrvalepõige aga tegelikult tuli umbes 65 lisakilomeetrit ja ajakulu 2 tundi.
Teeotsani kus tuleb auto maha jätta sain aru, et siit head nahka vist ei tule. Nulli poolt kostus lastekisa ja suhtkoht nullis paistis mingi lipp olevat vardasse tõmmatud. Ennem aarde poole minekut tegin aia ääres olevate hobustega sõprust. Neil ei olnud minust sooja ega külma, kuniks hakkasin lõunaks banaani sööma. Siis tuldi vaatama mis ime asja ma seal mälun. Pakkusin ka neile ja sain kohe suureks sõbraks. Üks hobune vaid keeldus kindlameelselt pakutavast ja ei lubanud ka oma varsal seda mekkida. Toksis ta iga kord eemale kui suu liiga ligidale läks.
Edasine tegevus näis mõttetu kuid pakkisin ikkagist seljakotti igasugu geovarustust täis ja sammusin majaka poole. Lapsed mängisid vees, jooksid edasi-tagasi ringi. Paistis olevat midagi laagri taolist. Lipp oligi peaaegu täitsa nullis. +-10 meetrit äkki. Selle ümber telkla. Juba seal viibimine oli natukene kahtlane. Aarde olemasolu kontrollimine oleks läinud selgelt üle piiri antud momendil. Tegin moe pärast paar fotot ja kõmpisin tagasi autoni, kus oli alles jäänud vaid üks hobune, kes silmad punnis valvas mu suksut. Või nägi selles midagi enamat. Lahkudes vaatas nii pikalt järele kuniks kadusin tal vaateväljast.
Ühesõnaga tulemus null. Ei tea kas aare on alles või mitte ja vajab jätkuvalt varemleidja kontrolli.
Tere. Käisime täna seda aaret otsimas aga ei suutnud leida. Nullis oli näha laialipillutud kilekotijuppe. Kas saaks ehk üle kontrollida, kas kõik ikka korras seal.
Tuhu rabast tulles väänasime kodutee mõne otsimata aarde juurest läbi. Jalutasime kohale, veidi ikka otsisime ka. Eemaldasime aardest kõik söögiasjad ja vana arvutihiire, mis ka tegelikult praht on. Koht on muidugi vaatamistväärt.
Veel üks tänastest natuke pikema astumisega aaretest, mõnus, oskasin jalutamise kõrvale sarnaselt kaasalase soovida vaid seda, et mere äär natuke vähem külmtuuline oleks olnud :). Aarde juurest võtsime kaasa ümbriskotist järele jäänud ja ümberkaudsetsse puusse/põõsastesse kleepunud kilekotinarmad ning pistsime peale logimist karbi “paljalt” ühte suuremasse tihedasse kadakasse, kui kellelgi järgmistest on, siis võib sinna asenduseks viia pigem vihmakindlast kangast 20 x 20 cm nöörkoti. Aga Laur arvas, et sellised konteinerid peavad niisamagi üsna edukalt vett – nii et kui ka keegi päris lähiajal sinna ei satu, peaks aare selle edukalt üle elama :).
Vastikult külm tuul tuli mere pealt. Suvel oleks kindlasti tunduvalt mõnusam koht mida külastada. Aare ise oli pesuehtne näide miks ma vihkan prügikoti aardeid. Puu otsas oli okste küljes veel mingi nutsakas prügikotti, selle peal karp. Ülejäänud kott oli ehtsaks prügiks saanud ja lennanud eemal olevasse põõsasse mitmete tükkidena. Korjasime nii palju juppe ära kui leidsime ja viisime selle prahi minema. Hea oleks kui kellelgi oleks tumedat teipi kaasas ja saaks kaane üle tõmmata, sest see punane paistab ikka kaugele. PS Prügikott seda punast ka ei varjanud kuidagi, sest sellest polnud piisavalt tükke alles. Prügikott hoiab kinni niiskust ja reostab loodust, võiks juba kõik olla selle kombega. Aga koha eest ikkagi tänud, väga lahe :)
Kadakaid ikka siinkandis jätkub :) Väike jalutuskäik ja saime nimed kirja. Aitäh kohta tutvustamast ja aarde eest.
Jätsime auto keelava märgi taha ja jalutasime kohale. Ehitajatest polnud enam suurt midagi järgi, aga karp sai leitud. Tänan.
Liikusime autoga kaugele sai ja ilma trotsides lõpu jala. Päikselise ilmaga oleks vaade ehk veelgi ilusam olnud. Lõpus pea ees põõsasse ja logi saigi kirja. Tänud.
Viimased 300 meetrit liikusime jala, aarde leidsime kiirelt. Tänud!
Kuna majakas ei asu eramaal, siis ma ei pidanud vajalikuks helistada maaomanikule kes oli tee läbipääsuks ilmselgelt illegaalselt blokeerinud. Kohe aarde kõrval eramaal oli sisse seatud suur telklaager aga õnneks olid kõik telklaagri mugud hetkel kusagil mujal ja sain rahulikult aarde logida.
Kusagil karjusid veised, aga ühtegi näha ei õnnestunud. Aitäh.
Päev 75 ja selle geotripi kolmas päev algas Kolga RMK platsil. Hommikul kell 5 päike küll koputas õlale, et äkki ma tahaks ärgata vms aga lubas rahulikult edasi magada. Või no õigemini tihe männimets hakkas päikest varjama ja sain ilust kella 9ni magada. Nii ilusast kohast oli lausa kahju lahkuda. Pärast hommikusi toiminguid jätsin Kolgaga hüvasti ja jätkasin enda pikka geonimekirja.
Kõigepealt võtsin suuna Sõmeri tuletorni poole. Tee peale jäi ka üks esmaleidu ootav aare aga kuna seal ootas üks mugu bussi, siis jätsin vahele. Viimase teelõigu ääres olid päris ilusad aga lihtsad elamised mere ääres. Auto jätsin tõkkepuu juurde ja viimane ots jalgsi. Ei osanud nagu kusagilt aaret otsida ja proovisin leida hoopis mõnda ebaloomulikku rada. Kui see oli leitud, siis niisamuti oli ka aare. Aitäh!
Näed, aga kätte ei saa. Tiirutasin nagu kass ümber palava pudru, lõpuks leidsin ka lähenemistee. Aitäh peitjale.
Kena koht. Eramaa sildid.... niisiis sai peremehele helistatud ja luba küsitud. Aaare tuli kergelt. Kilekotist on järgi vaid narmad. Järgmisele külastajale soovitan ühe musta(või rohelise) kilekoti kaasa võtta. Tänan
Pärast ühte suveüritust oli hea ennast sirutada. Ametlikke teid pidi sai piisavalt lähedale, et vast 300m kohale lonkida. Aare oli kohal, kormoranid olid kohal, kadakad olid kohal, mis sa veel tahad. EVEJ.
Kena koht, aitäh! Uus kilekott ei teeks paha, vana suht räbal juba
Need eramaa sildid on ikka alati pisut hirmutavad, kunagi ei tea, kui lahke või kuri ollakse.. Pärast Matsirannas ööbimiset jätsime auto siis piisavalt kaugele ja tegime kauni jalutuskäigu majakani, kus õnneks kiire leid. Tänud.
Ilus koht, jalutasime pikalt. Aare ei andnud ka kohe kätte, vaid hüpitas nulli siia-sinna ja need va kadakad teevad ka haiget, kui nendele vastu hõõruda. Järgmine otsimahakkaja võib ka uue musta prügikoti aardele võtta, olemasolev on pigem ilus mälestus kunagisest kotist.
Aare heas korras. Okastraat on muidugi väga hea. Vaade merele mõnus. Kerge suplus ja tagasi. Teel silmasime koeraga ühte äsja randunud surnud hüljest ning hiljem hülge skeletti, õudne. Kokkuvõtteks kiiduväärt asukoht. Tänud
Nimi ajas esialgu segadusse, kuidagi ei tahtnud sellise ilusa kohaga seostuda. Jõudsime sinna kaunil vaiksel suveõhtul, kui päike asutas end loojuma. Parkisime geomobiili enne keelumärku ja hakkasime mööda värskelt niidetud teed tuletorni poole astuma. Lähemale jõudes veendusime, et kadakate taga asuv puhkeplats on end jaanipäeva pidama seadvate mugudega tiheasustanud. Tuletorni ümbrus oli tühi, aga mis sest kasu, kui gepsu järgi tuli aarde leidmiseks otse mugude külje alla pugeda. Mingi hetk kuulsime põõsaste taga seistes, et mugud kavatsevad majaka juurde tulla ja sealt nad siis kohe peaaegu kõik hanereas tulidki, et mööda mere äärt laiali hargneda. Nüüd oli veidi julgem ja õnneks oli aare sellises kohas, et paistis ilusti kätte. Kiiresti aardeni, karp välja, logi kirja ja karp tagasi. Koht on väga kena, aitäh sinna juhatamast.
Väga mõnus retk kadakate vahel ja kaunis koht. Tasus tuhatkordselt jalavaeva. EVEJ.
Ööbisime Varemurrus ning aardeni tuli teha mõnus 7-8 kilomeetrine retk. Aare, tuletorn ning kõik ümbritsev oli igati tulemist väärt! Tänud peitjale ja mu toredatele kaaslastele. EVEJ.
Ilus koht, mõnus jalutuskäik aardeni. Kohapeal tekkis nõutus, kuhu küll see karp pandud on. Polegi varem arvutihiirt aardes näinud.
Oi jeerum. Kes kurat sul käskis täna jälle nii palju käia. Seljataha on täna jäänud 29 km. Aare tuli ilusti oma peidikust kohe välja. Kõrval oleks hea koht ennast rulli tõmmata, aga oma halvaks üllatuseks avastasin, et minu veevarud on täiesti nullis. Ühes pudelis oli veel natuke vahtra mahla, aga sellega vist suppi ei keeda. Sikutasin oma 20 kg selga ja otsustasin edasi minna. Küll tuleb jälle mõni õige koht, aga õnn oli minu poolt. Peale kilomeetrit nägin ühe talu akendes valgust. Sain lahkelt peremehelt vett ja lisaks kauplesin endale ajalehti, et lõket teha ja siis padavai tagasi. Võin peaaegu öelda, et võtsin ööseks aarde kaissu. Poleks seda aaret, poleks ma siia äkki jõudnud, mine tea kus muidu oleksin ööbinud. Tänud aarde eest.
Turnisime mööda kive aardeni. Leid tuli kiirelt. Tagasi läksime mööda rada. Tänud!
Teel Manilaiule tegin väikese põike Matsi randa ja otsisin aarde üles. Väga äge koht, kahju, et fotoka autosse unustasin ning auto kilomeetri kaugusele maha jätsin. See piirkond on üks minu vaieldamatu lemmik :)
Täna, 5+ aastat hiljem, aare veel logimata. Mis siis ikka, likvideerin selle võla :)
Täname õue kutsumast!
Saime meiegi osaks kaunis suvehommikus matkast imekenas kohas. Vaatan hiljem kodus tehtud fotosid ja ega oskagi piltidelt leida erinevusi olulisi siin ja näiteks Hiiumaal, Aga mälestused sellistest kohtadest on alati kordumatud ja päikeselised. Nauditud siis nii see, kui mereäärne ja kogutud mälestuste meekärge järjekordne kannutäis varusid
Olin sealkandis meditsiiniliselt seotud inimeste suveseminaril. Ootasin ära kui sadas kolm lärakat vihma ja jalutasin majakani. Täitsa kena teine kesk kadakaid. Siis sai, peale mõningast mõistmatust, ka aare üles leitud. Eks see must räbal, mis kunagi on olnud kilekott, seal vist vajalik on. Aare muidu korras. EVEJ. Tänan.
Käime sealkandis tihti suvitamas, seega oli koht tuttav natuke. Autoga jõudsime vabalt täiesti ligi, viimased sajad meetrid ikkagi jalutasime. Väga ilus koht!
Oi kuidas meeldis see jalutuskäik tänases tuules suures.Nautisime ümbritsevat vaadet ja lasime silmadel hellitada valgetel lainetel. Tänud! Nüüd oligi põhjus siia sattuda meil.:-)
Kui minema hakkasime, niideti parajasti majaka ümbruses väga suures raadiuses heina. Suundusime rada pidi edasi ning küsisime esimese niitja käest, kas tohib ikka minna, kuna korralik silt hoiatas eramaa eest. Too vastas, et muidugi, küll aga hoiatas omakorda põõsastest ootamatult väjahüppavate lammaste eest. Nägime enne tõesti kauguses lambakarja tormijooksu harjutamas. Aigar muidugi sai sellest idee üritada mind ehmatada, tehes aeg-ajalt selja taga sureva lamba häält.
Aarde leidsime üllatavalt kiiresti; paras tegu oli seda kilekotiräbalat aga kätte saada, kuna see haakis end kõige külge, mis ette jäi.
Pärast logimist läksime veel merele lähemale. Mina lesisin kõhuli teravate kivide otsas ja pildistasin, Aigar puhkas niisama jalgu. Tänud mõnusa paiga tutvustamise eest!
Ilm oli ilus ja meeleolu hea. Siis tuleb ka leid kiirelt.
Leitud pimedas, seetõttu ei saanud nautida ümbritsevat loodust. Tuuline rannik majakaga oleks valges rohkem vaatamist väärinud. Aare heas seisus.
Ootasin seda kohta ja kartsin ka. Nimelt - kunagi aastal 1977 viidi mind pisikese tatina Pärlselja laagrisse ja sellest korrast on mul kustumatud mälestused sealsest kandist - mis minu tollasest maailmast ikka totaalselt erines. Vist ronisime toona ka majakani välja, ja natuke enne seda, seal küla vahel, oli mingi kotermanniga laev, kus keegi vana mingeid lugusid jutustas. A kus või kes või mis tast saand - ei tea. Laeva ei leind. Majaka leidsime ja see oli natuke ilusam koht, kui ma mäletasin. Aarde saime kähku ja siis lubasime endale pisikese istumise ja vaatenautimise. Tänud ja edu peitjale sinna, kusiganes ta seda mängu praegu peaks mängima.
Hästi mõnus maailmaääreke jälle, kuhu polnud varem sattunud. Hannesel oli seevastu paigaga palju mälestusi :) Aitäh!
Ehitajate aare on/oli minu vanim leidmata aare mandril ja vanuselt üldse neljas Eestimaale peidetud aare, mida ma pole seni otsinudki. Veel vanemad on vaid Runö, Hülge ja Nargö. Iga kord ükskõik mis pidi siit möödudes on see olnud ainus eraldiseisev punkt, kuhu pole viitsinud spetsiaalselt sisse keerata. Või on olnud pime. Või muu häda. Täna, eksprompt Pärnust Läänemaale 253 km pikkuse geopäeva alustuseks oli see lihtsalt ainusobiv. Jalutasime neljakesi Merle ja Mihkliga päikse käes aardeni, tegime lihtsa leiu, uudistasime torni ja grilli-telkimisplatsi, korjasime taarat ning puhastasime aaret.
Aitäh peitjaile selle meeldiva koha eest! Tasus tulla. EVEJ ja aaregi oli korras. Põletamispuitu jagub seal ka vist kuudeks. Tasub tulla.
Väga kaunis koht. Tormasime kadakate vahel ringi, mina ei saanudki lõpuks vihjest hästi aru. Aga no ju siis.
Kohutavalt ilus mereäärne asukoht. Üks tee aardeni oli tabalukuga, teine vaid metallvõrega. Auto jäi maha ja algas jalutuskäik "rosinate" vahelt. Nullis saime ringitada. Ühe jaoks ei õigustanud vihje ennast absoluutselt. Tagasi jalutasime teist teed pidi aga autojuht lasi ennast kaua oodata, nimelt oli ta seenepeatuse teinud. Aitäh juhatamast!
Minu jaoks täitsa avastamata koht. Autoga lähenedes otseselt liiklust keelavaid märke ei kohanud. Küll oli eramaa silt ja siis teinegi eramaa silt tõkkepuuga. Ei keeranud sellele otse majaka poole vaid sõitsin sealt edasi läbi ilusa kadaka tunneli. Madalapõhjalisega peab olema tähelepanelik teel olevate kivide suhtes. Viimaks parkisin auto platsile karjaaia värava juures. Viimased mõned sajad meetrid jalutasingi läbi karjaaia ilusate kadakate vahel. Tõesti ilus koht. Vihje aitas aarde teeotsa leidmisele kaasa. EV J märgi. Tänud ilusat kohta tutvustamast.
Esimesest talusildist sõitsime mööda kuna sissesõitu keelavat märki ei olnud. Teise juurde parkisime ära, kuna seal takistas tõkkepuu. Viimased sajad meetrid jalutasime ning peagi olimegi majaka juures. Tundub olevat popp koht. Üks seltskond tuli meile vastu. Samuti tuli teine seltskond vastu kui majaka juurest lahkusime. Aardekarbi enda leidsime kiirelt, kuigi vihje minumeelest enam paika ei pea. Ehitajate jäägid või pooleldi saetud pinnuhunnik oli küll olemas, aga aare on sellest ikka veidi eemal. Samas, koordinaat peab hästi paika. Vahet pole, leitud kiirelt ja kergelt. Tänud!
Väga kena koht. Leid tuli kiirelt. V: telliskivi J: võtmehoidja
Läbi kadakate tunneli oli väga põnev sõita. Nagu muinasjutu sisse oleks sattunud. Koht ise lausa nagu aare. Tänud!
Looduse mõttes oli see ikka täiesti lummav aardereis. Kadakad ja meri ja siis veel lisaks tuletornid. Vihjest ma aru ei saanud, aga polegi oluline, aarde leidsime üles ikka! Mõnus-mõnus!
Järjekordselt oli tegemist imeliselt imelise kohaga, saan aru küll, miks kohalikud jaanipäevad just seal peetakse. Iga kadaka tagant tuli ka mingi uus platsike uue funktsiooniga välja. Tegevust seal jaguks, ka ilma geopeituseta. Kuid ilma selleta vist poleks sinna sattunudki. Nüüd on käidud ja tee selge. Kadakamarju saab seal küll palju olema. Tundub, et sügis on ikka kõige õigem aeg aardereise teha.. Iseasi on, kui palju aardeid siis päevaga leida jõuab. Aardest võtsin märgi ja jätsin kummituse.
Aare ilusti omal kohal. Täna tehakse seal Jaanituld ning peetakse pidu. Kuid võite ilusti juurde jalutada ja tervitada. Kohalolijad teavad geopeitusest ning enamus aaret oma silmaga ka näinud. Gadi vaatab seal igal aastal samal ajal aarde ka üle.
Auto sai jäetud asfaldi lõppu eramaa siltide juurde. Henriko lapsevankrisse ja 700 m aardeni mõnusat mereäärset teed mööda. Päike, mahe tuul, kohisev meri, vaikus ja rahu. Mida hing võiks veel tahta ja kohe oleme majaka juures. Veel viimane käänak jäänud kui kõrvu kostub kahtlane krigin. Taas vaikus, tundub et mu kõrvad petsid mind. Lõpuks ometi paistab majakas täies hiilguses ja selle taga… auto koos järelhaagisega ning üks mugu kühveldab midagi sinna. No tere talv, sinna see aare jääbki. Olime mugust vaevalt 20 m kaugusel, kuid tundus et meid ta ei märganud. Tõmbasin Henriko vankri selliselt, et majakas jääks minu tegevust varjama. Nüüd oli vaja kiiresti ja vaikselt aare ülesse leida. Seda enne kui Henriko valjult lobisema hakkab ja mugu meie sealolekust aimu saab. Fortuuna oli meiega. Teisest vaadatud kohast paistis aare. Kiirelt logi kirja, karp tagasi ja vaikselt hiilisime minema. Hiljem külastasin sõbrannat tema maakodus ja tema isa pakkus, et mugu kühveldas omale mererannast kruusa.
DCLXXVIII. Mõnus looduskaunis paik. Kahjuks oli ilm nii udune, et 300 m kauguselt ei näinud majakadki. Aare korras. Eemal paistsid läbi uduvine ka tohutud jäämäed, päris huvitav.
Käisime eile majaka all maad üle vaatamas, vaatasin ka aarde üle, kõik tipp-topp korras, tõstsin ta ainult kohta kus tavaliselt ta leidnud olen, oli teine vist maha kukkunud.
Kihnust kodu poole sõites otsustasime ka selle majaka juures käija. Aare tuli kiiresti. EVEJ
Paistab, et talv on hakanud tulema seal rannakülas, tehakse küttepuid ja aaregi otsib veel oma magamispaika, tuletorn vägev, maasikad magusad, rand, meri - ilus oled Eestimaa! Tänu jagan kindlalt.
Sai jaanilaupäeval Matsi rannas peesitamas käidud ning ennem lõket otsitud üks aare. Ise otsisime päris pikalt. Juba tuldi riidlema, et mida otsime. Kui kuulsid, et aaret, siis meel muutus ning juhatati meid otsa peale. Tänud neile ja peitjale.
Aaret valvasid kivil peesitav rästik ja hulgaliselt tigedaid kärbseid. Leiutasuks manustasin ümbrusest peotäie maasikaid. EVEJ
Üks vana logi veel tegemata, parandan selle vea. Sai siis teist korda logitud peale suurt talgupäeva, aardega kõik korras! NB! 23. juunil nägime nii mõndagi logijat aga sellel korral seda ise tegema ei hakanud!
Kuna maaomanik on hea tuttav läksime aaret otsima koos temaga. Oma üllatuseks leidsime aarde kohast mille kõrval oleme ilma liialdamata vähemalt 100 korda seisnud. Kuidas me seda näinud ei ole? Kuidas me seda koristustalgute käigus leidnud ei ole? Müstika!! Jätsime draakoni.
Veetsime Muinastulede öö läheduses rannas lõket tehes ja end mõnusalt tundes, Matu pidas vapralt üheni öösel vastu. Hommikul käisime tiiru majaka juures ja panime nimed kirja. Aitähh!
Muinastulede ööl oli Matsirannas rahvast üsna palju - meie lõkke juurest paistis neid veel vähemalt kolm. Samas ruumi täistaeva all jätkus kõigile, väga mõnus vaikne rand on siin. Hommikul jalutasime majaka juurde ja leidsime aarde, Marten vahetas veidi nänni ka.
Väike tiir ümber nulli ja leitud oligi- viimase kuu kõige kuivem aare- tõeliselt heas korras! J: märgi