Sandra küla

17 september 2021 leidis   [tunk]

Ongi nii, Tallinnast suurem küla! Keskmine asustustihedus tervelt 653 korda hõredam kui pealinnas :o) Paiga ajalugu on huvitav teada, ka looduslikult on siin Raudna jõekäärude taga mõnus omaette maailm. Auto jätsin Kuusekäära parklasse ning lähenesin mööda metsasihte, rihtides punktiirjoonele, mida Maa-ameti kaart aardest umbes kilomeetri kaugusel näitama hakkab. Reaalselt pole sellest rajast looduses enam küll mitte midagi järel. Kohati üsna vesine ja paras ukerdamine sealtkaudu liikumine. Pärast tagasi jalutasin mööda niidetud luhta - hoopis teine tera. Aitäh juhatamast nõnda mitmeti tähelepanuväärsesse kohta!

18 aprill 2021 leidis Päevakaaslased ja [blondiin]

See lõik oli juba tõsisem, mitu korda tuli ikka kanuud mööda maad lohistada, samas ise mudasse kinni vajumas. Siis jälle sõites tuli korduvalt reageerida hüppega pikali kanuu põhja. Algne mõte, et nii saab ju tagumine pool poriseks asendus peagi ükskõiksusega. Palavus hakkas ka oma tegusid toimetama ja riided rändasid aina kotipoole. Aga eelnenud kõrtsiskäimisele saime seekord afterpartyna sünnipäeva tähistamise. Polegi ammu pidanud sünnipäevale nii kaugele ja niivahelduvalt sõitma. Aitäh

18 aprill 2021 leidis Kanuutajad ja [satiire]

Kui Piia üks õhtu helistas ja mind õue kamandas, siis esimese hooga arvasin, et ta tahab midagi otsima minna ja, et ma läheks oravaks kaasa. :D Selgus hoopis, et tema plaanib kanuutama minna ja kutsus meid kampa. Ma olin muidugi kohe nõus, sest ma kuulsin ainult Soomaa ja kanuu ja olingi müüdud. Ega ma siis korralikult asja süvenenud. Hiljem Lauriga rääkides sain alles aru, et see pole vist ikka see matk mida mina mõtlen. :D

Veel enam veendusin ma selles siis, kui kanuumees teatas, et seda otsa väga ei sõideta, et aastas korra või paar. Siis mõtlesin küll, et kuhu ma küll olin nõus tulema. :D Aga ma olen ju Võhandu läbinud, mis see 25 km siis ära ole. :D Tegelikult oligi väga tore ja ainukesed kohad mis hiljem tunda andsid olid turi ja tagumik. Olen siin küll tagumikule korralikult polstrit kasvatanud, kuid puupingil hakkas ikka valutama. Kummirõnga oleks pidanud alla panema.

Igaljuhul ma tänan kõiki osalisi toreda päeva eest ja eriti Lauri, et ta mind sellel teel ära ei uputanud. :D

Aitäh peitjale!

18 aprill 2021 leidis Marko [markosu]

Olin kuulnud, et mööda maad on üpris kehv selle aarde juurde tulla. Vett mööda oli õnneks päris lihtne. Pidi ainult kohale jalutama ning pisut selga sirutama.

Nimed kirjas, kasutasime kohalikke kände toolide ja laudadena ning lasime sünnipäevakoogil hea maitsta. Seejärel jätkasime veel viimase lõiguga veel kuni parklani. Kui kaugemal toimunud sündmused välja arvata, oli tegu igati mõnusa veeretkega. Aitäh!

18 aprill 2021 leidis Kevadenautlejad koos sünnipäevalapsega [piuks]

Korstna ehitus oli see, mis meis küsimusi tekitas. Aarde juures märkas õnneks keegi, et ilusat sammalt ei pea lõhkuma ja aarde saab ka palju lihtsamalt kätte.
Kui nimed kirjas saime istet võtta värsketele kändudele, mis ajale vastavalt olid ohutult hajutatud. Gustav oli Markole sünnipäevaks imemaitsva pohlamoosilisandiga napoleonikoogi küpsetanud ja meil oli suur rõõm see koos päevakangelasega nahka pista ;)
Suured tänud kunagist elu meile tutvustamast!

18 aprill 2021 leidis Inge [aunad]

Tüürimehe kohalt kajaki aeruga kanuud juhtida on täitsa lõbus. Istmed olid meil punutud lintidest ja see andis meeldiva pehmuse ning pisut tahapoole nõjatudes oli kanuu serv mõnusaks madalaks seljatoeks. Seega olemine oli täitsa mõnus, hoolimata mitmeid tunde kestnud kanuutamisest.

Teadsin küll, et Upsi tamme poolt tulles on siin nüüd tegemist Eesti kõige käänulisema jõelõiguga, kuid ikka võttis imestama see lõputu vonklemine ja lühikese vahemaa õige visa vähenemine. Ja siis juba paistiski oodatud aare ja randumine, kui Anna teatas, et veel üks looge on ees...

Peale edukat randumist tegime pisikese jalutuskäigu hooneni ja sealt edasi aardeni ning panime nimed kirja.

Tagasiteel kanuudeni oli kenake värskete kändudega platsike, kus tundus igati sobiv hetk pikniku jaoks olema. Ja just selle kinnituseks võtsimegi platsi ning asusime rõõmsalt Marko sünnipäevakoogiga maiustama. Palju õnne ja seiklusi edaspidiseks.

Kõige viimane kanuutemise ots Sandra külast Kuusekäära sillani oli mu meelest kogu retke kõige igavam.. käänakuid oli vähevõitu, jõgi oli liiga laiaks läinud, vool oli raugenud ja igasugu põnevaid takistusi, mille juures võimelda polnud enam ollagi.

Mingi hetk hakkasid eemalt lõpu parklas olevad autod paistma. Ja just siis tuli üks eriti suur ja pikk käänak nigu nöökimiseks veel aukaarena ära teha, enne kui pahinal kalda nõlva end kinni sai aerutada. Lõpuks olid kõik 4 kanuud jälle koos ja saime oma retke edukalt ilma vesiste kadudeta maapeal järgmise sihtkoha poole jätkata. Kokku olime veepeal u. 7 tundi ja läbisime u. 25+ km.

Tänan peitjat peitmast ja kaaslasi toreda koos veedetud päeva eest.

18 aprill 2021 leidis Kanuutajad & [kallo]

Oi see aeg venis kui eelmise, Upsi tamme, aarde juurest end siiapoole teele asutasime. Sai ikka pikalt mõlaga vehitud ja hoogu antud, aga see vahemaa ei tahtnud mitte väheneda. Ikka käänak käänaku järel ja siis järgmine ja siis järgmine. Suur oli rõõm, kui lõpuks saime hooga kaldasse sõita ja maabuda.

Aardeleid tuli kergelt ning boonusena saime tõepoolest maha pidada väikese pikniku ja sünnipäevakooki süüa. See andis jõudu, et viimane lõppgi retkest ette võtta Kuusekäära sillani, mida linnulennul oli 2,2km. Kuna kaarti vaadates nägime, et siin enam palju käänakuid ei ole, siis võis oletada, et päris kahega seda vahemaad korrutada ei tule.

Täname peitjad aarde ning kaaslasi hea seltskonna eest!

18 aprill 2021 leidis Kanuutajad [laur]

Kanuutripi viimane leid kanuuga :D Väga põnev koht, kus ringi uudistada. Huvitav oli vaadata viltu laotud korstent, mis nüüd kenasti välja paistab, kui ülejäänud maja üpris lagunenud. Peale leidu tõi sünnipäevalaps Marko välja veel koogi ja saime seda maiustada enne viimast pingutust jõel. Suured tänud peitjale ja kogu päeva seltskonnale! Teiega oli see retk väga lahe :)

19 oktoober 2020 leidis Maret [marr]

Juhtumisi sattusin Raudna jõe äärde. Pool juhtumisi ja natuke planeerinult (aga hoopis teisteks tegudeks) oli kaasas kummipaat. Juhtumisi? asus läheduses aare ja oli vaba aega võtta. Istusime natuke ülesvoolu paati ja sõitsime alla. Igati vahva ettevõtmine. Sadas vihma ja sadas lund.

Koht oli väga äge ja maja ise uhke. Aare oli ka toredasti tehtud.Tagasi otsustasime paati mööda luhta vedada ja siis õiges kohas ületuse teha. Üldiselt oleks kangesti tahtnud veel igatepidi paadiga sõita, aga olime läbimärjad ja tagumikud olid jääs (kummipaadis pole istmeid sees - istuma peab kohe paadi põhjas, vastu vett).

Väga tore koht ja lugu. Tänan.

6 juuni 2020 leidis Mikk ja Jaanika [silmsirkel]

Silla juures oli autode üleküllus, ilmselt algas siit kanuumatk. Peremehega oleme ennemalt juutu ajanud, oli sõbralik mees. Õnnetuseks hakkas selle päeva vihmasabin just siiis, kui autost paarisaja meetri kaugusel olime. Kummikud jäid autosse, sokid jäid kuivaks - need, mis seljakotis olid. Mööda sihte täiesti talutav teekond, ilma vihmata oleks muidugi mugavam olnud. Aare korras, aitäh!

28 märts 2020 leidis Arvo [arvoaljaste]

Ega selle aarde juures lugu jätkus. Jätsime silla juurde oma autod seisma, et sealt oma matka alustada, kuid kohe lendas peale hanguga vanamehenäss, kes ilma küsimata kohe sõimama hakkas, et tõmmaku me siit nahhui ja kas oleme eestlased või idioodid.... Tulist viha täis. Ma lihtsalt ei öelnud sõnagi ja vaatasin seda koomilist situatsiooni. Ja kratsisin kukalt. Läksin siis sõbra auto juurde, pidasime nõu ja jätsime autod paarsada meetrit eemale ja ikkagi jalutasime metsa. Piki sihte kolistasime siis lõpuks kohale. Ja mida võimsat hoonet. Ma ootasin mingit vundamenti, kuid rõõm oli näha nii võimast koolimaja. Ikka selle koha kohta, nii eemal kõigest, ülihäasti ehitatud. Ja mitte odavalt. NIi filigraanset keldrit polegi ma näinud näiteks. Kurb mõelda, et see pere, kes nii palju vaeva nägi ja ilu lõi, kuskil Siberis pidi hiljem selle töö eest virelema. Ja muidugi mõelda, et siin oli kool hiljem, kust need lapsed veel kõik tulid, kes siia koolis käisid. Pole nagu enam midagi järel ju. Lagunenud hiilgus. Peitjale jälle kamaluga tänud, et siia juhatas. Sõbraga lõime käed sealsamas koolimaja trepil, et siia sel suvel tuleme veel tagasi. Siis kanuudega alustame kuskilt ülevaltvoolu ja liigume Karuskoseni allavoolu. Ja siin teeme jällegi peatuse. Me mõlemad vanade ehitiste ja aegade fännid, siin oli ilu imeltemiseks liiga palju, et seda ühe korraga ammutatud saaks. Aitäh, Geokrahv, siia juhatamast.

27 jaanuar 2018 leidis Anne, Kaupo, Ingrid, Mari, Reet, Vanda, Tarvo, Kleone ja Reino [errvee]

Lõputuna tundunud vantsimine ülepea maltsa ja võsa vahel. Kõigile jääb meelde ka pahur Kuusekäära "peremees". Tänud peitjale!

27 jaanuar 2018 leidis Anne, Kaupo, Ingrid, Mari, Reet, Reino, Vanda, Tarvo ja Kleone [kleone]

Oi kurja. Siin ei saanud autotki peatada kui saime rämeda ja hüsteerilise sõimu osaliseks. Tee peal ei julgenud üldse liikuda. Aardeni läksime mööda sihti ja toreda seltskonnaga juttu puhudes ei märganudki kuidas juba aarde juures olime. Aitäh.

27 jaanuar 2018 leidis Anne, Kaupo, Kleone, Mari, Reet, Reino, Vanda, Tarvo ja [ingrid]

Seda aaret jääb meenutama eelkõige tee äärest kostuv koledasti sõimav meeshääl. Ei lubanud see riigiteel liikuda, kartis, et me tema, infotahvli juures olevaid, veiseid ehmatame. Minu arust me nii õudsad ka välja ei näinud. Tänud.

27 jaanuar 2018 leidis kõik see tore seltskond ja [berti]

Eks ta ole jah, vaesed šoti veised olid ka oma peremehe sõimust ehmunud :) Paraku see jäi kõige eredamalt meelde, aga peale pikka vantsimist sai aare leitud.

27 jaanuar 2018 leidis seltskond parimaid geosegaseid [kassikakk]

Nojah, see punkt jäi rohkem meelde sõimava vanamehega kui teekonnaga aardeni.

27 jaanuar 2018 leidis Anne, Kaupo, Ingrid, Kleone, Reet, Vanda, Tarvo, Reino ja Mari [lepalind]

Antud aarde juure minnes on kõige keerulisem osa vanamehe sõimu ignoreerimine. Ta ei luba mööda riigile kuuluvat teed kõndida, sest ta kasvatab oma loomi selle tee ääres. Mulle jääb arusaamatuks, miks nii võimas maja sellisesse kohta ehitati. Kas oli seal sild või metsasiht oli vankriga läbitav? Kuidas üleujutus seda maja mõjutab? Ma oleks selle aarde suvesse jätnud ja üle jõe ujunud, aga Anne surus peale.

27 jaanuar 2018 leidis Anne, Kaupo, Kleone, Mari, Ingrid, Vanda, Tarvo, Reino, Reet [nuffi]

On üks väljend "Vannub nagu viimane küla Voorimes"! Ma olen kogu aeg arvanud, et see mingi niisama sõnakõlks. Siin aga saime seda kõike ise kogeda.

Parkisime ja kui mina autost välja sain, arvasin, et kellegil jäi raadio kõvasti mängima. Siis aga jäin kuulatama, sest need 10 sõna, mis mina kuulsin, olid ebatsensuursed, rõvedad ja ropud ja mida kõike veel. Ahmisin vaid õhku, sest polnud kunagi midagi sellist kuulnud. Nägin ka vanameest. See oleks kohe vihast lõhki läinud. No kuidas küll nii palju viha inimesse mahub? Tegelikkuses on mul sellistest kahju. Kahju, sest need lõpetavad oma viimased päevad üksinduses...

Tegime aarde poole kiirelt sääred. Tegelikult olid sihid aardeni käidavad. Kevadel, suvel ja sügiel ma seda maltsa ja varsi küll välja ei kannataks.

Koht vääris kindlasti aaret, kuid kõik oli vana ja lagunenud, nukker tunne jäi.

27 jaanuar 2018 leidis Anne, Kaupo, Ingrid, Kleone, Reet, Vanda, Tarvo, Reino ja Mari [marihen]

Anne ütles, et peab minema. Mis meil siis üle jäi kui sabas sörkida. Tänan.

14 jaanuar 2018 leidis Ove ja Külliki [orca]

Tänaseks geokutsa jalutuskäiguks otsustasime Sandra küla aarde otsimist. Jätsime oma transpordivahendi Kuusekäära silla juurde kusjuures juba peatumisel saime kohe kõva riidlemise osaliseks, kuna Kuusekäära peremehel( VIST) sattus olema VÄGA paha tuju ning kostis igasugu sõimu nii rahva, ilma kui riigivalitsuse kohta. Kui olime seletanud, et me tema veiste vastu huvi ei tunne ja teekond läheb vastupidises suunas siis vähe leebus ja lubas auto parkida heinarullide vahele. Edasine oli tore matk mööda metsasihte aardeni. Teekonnal avastasime et meie rada läks kohaliku võsavillemi territooriumi piire pidi sest oli näha värskeid märke piirkonna märgistusest( maakraapimisest suurte käppade jäljerajal) mis võisid olla sellised max paaripäevase vanused. Peremeest ennast ei kohanud ja saime aardeni, logi kirja ja tagasi. Kogu tee aardeni ja tagasi tegi distantsilt 6,4 kilomeetrit. Aare ise korras. Tänud.

20 august 2017 leidis A ja [mooritz]

Hea oli mööda ATV rada astuda. Kohati oli küll veidi libe kuid kummikutega polnud muret. Rada viis vaatlustornini, edasi viis peenem rada ja selle ääres taas kukekad. Kuna ma polnud kindel, et sama raja peale tagasi jõuan siis korjasin nad muidugi ühes ja nii ma Sandra tamme ja külanigi jõudsin hästivarustatuna. Logi kirja ja tagasiteel võis juba gpsi välja lükata. Otsisin silmadega veel seeni, aga no polnud rohkem. Tänud!

9 juuni 2017 leidis Einar [pagarid]

Varakevadel loobusime sinna minemast. Täna oleks võinud ka tossudega minna. Auto jäi silla juurde. Õnneks olid ATV jäljed ees, mis viisid peaaegu aardeni. Tee peal nägin kahte mägralinnust, Sandra tamme ja täiskivist keldrit. Uudistasin ka maja varemeid, aga ega seal suurt järgi pole. Kokku kulus retkele poolteist tundi. Aare korras,aitäh.

18 veebruar 2017 leidis TBin ja Lembitu [lembitu]

Piinlik lugu, kuid kuigi mul on Nuustakul juba ammuste aegade hämaruses ära käidud, siis selles Tallinnast suuremas Eestimaa külas veel olnud ei ole. GP on ikka huvitav mäng, saab jälle jupp maad targemaks. Olin seda jalutuskäiku veidi peljanud. Täna võtsime hoo sisse ja läksime Sandrale külla hoopis teise kandi pealt, kui algul olin mõelnud. Metsavaheteekesed olid kenad liuväljad ja autoga seal kimada ei saanud. Järgnes mõnus jalutuskäik mööda heinamaade vahelist teekest ja siis otse üle heinamaa. Jõgi keerutas heinamaal nagu madu-uss. Näha oli varasemat vee seisu, kindlasti mitte aegade kõrgeimat. Jõgi oli jääs, kuid püüa sa sinna jääle saada. Leidsime siiski koha ja peagi olime jõe teise kalda servas ülespääsu võimalust otsimas. Ka selline koht leidus. Talu ja majapidamine on siin suur olnud. Tutvusime sellega ja peagi sai ka aare leitud-logitud. Tagasitee oli juba tuttav ja läks kiirelt. Seega on nüüd ka Sandras käidud. Tänud peitjale.

13 veebruar 2017 leidis Karl [zdrk]

Auto jätsin ida poole Raudna jõge Sandra külla, kus on natukene rohkem elutegevust. Kaasa võtsin matkakepi ja otsejoones jõge uurima. Oli täitsa jääs aga leida oli vaja võimalikult lauge koht. Abiks olid korraliku mustriga saapad, mis justkui haakusid jääl olevale õhukesele lumele. Sain ilusti jõe peale kui ka sealt ära. Terve tee oli näha jäätunud viienda aastaaja ilu. Üks hetk oli tekkinud paarikümne cm paksune jääkiht, altpoolt ülejäänud vesi ära voolanud ja siis kogu jää oma raskuse all tühimikku kokku kukkunud. Lisaks vahvalt peidetult aarde leiule tutvusin majaga, erinevate varemetega, käisin ära ka keldris ja siis läksin tutvuma Sandra tammega. Kohale jõudes selgus, et aarde lähedal olev tamm on täitsa võrdväärne selle kaitseall olevaga. Seejärel sama teedpidi tagasi. Aitäh huvitavat kohta tutvustamast!

11 veebruar 2017 leidis Ain, Margit [maky]

Seda aaret polnud tegelikult täna üldse plaanis külastada, kuid ikkagi läksime ja ei kahetse. Emotsioonid on kõik samad, mis eelmistel siinkäinutel, ikka võimas küla on tõepoolest kunagi olnud …

Ega me vist kõige otsemat teed mööda siia ei tulnudki, kuid seda põnevam kogu matk oli. Lähenesime aardepaigale teiselt poolt jõge, selle viimase ületamine oli aga seiklus omaette. Jõgi oli kohati lahti, kohati paksu jääkihi all. Selle õige koha leidmine võttis aega, jää praksus ja tekitas paari koha peale ämblikuvõrgu taolisi praokesi. Aga üle me saime, aarde leidsime ja tagasitee sujus juba teadlikumalt. Põnev oli, täname südamest siia juhatamast!

4 veebruar 2017 leidis Mari, Sannu, Heldur [heldur]

Auto jätsime Soomaa "Tallinna" eeslinna ja hakkasime astuma. Erinevaid tänavaid on seal päris mitmeid aga meie otsustasime ühte kaardile märgitud otsemat rada mööda minna kuid selle algust me ülesse ei leidnud. Seiklesime siis natuke niisama kuni jahimeeste maja ja mägramajade juures rajale sattusime. Varsti peale seda olimegi juba tammehiiglase juures ning peale seda uurisime ja jäädvustasime seda, mis sellest "süda" Sandrast järele on jäänud. Maja on ikka tõesti väga suur ja võimas olnud, samuti kõrvalhooned. Ja hea on näha et jõeluhtasid ikka endiselt niidetakse. Tänud peitjale, väga asjalik retk ja mõnus astumine oli!

4 veebruar 2017 leidis Heldur, Sannu ja [marx303]

Tahtsin minagi seda suurt küla näha. Heldur ja Sannu ei vaielnud vastu ja nii me autonina sinnapoole pöörasime. Lähenemistee oli "maasturiga mõnus". Maasturita nii väga mõnus ei olnud, mistõttu parkisime kohta, kus oli võimalik auto teine ots ette ajada.
Mul oli eeltöö tehtud ja gps-is oli jalgraja alguspunkt. Sellest suurt abi polnud, sest kahe- kolmemeetrist lahtist kraavi me forsseerima ei asunud. Pealegi polnud teisel pool ühtegi rajakese moodi kohta. Hullem, kui Tallinn!, ma ütlen. Tagasiteele me ka ei asunud ja mingi aeg oli võimalik kraavist üle saada. Siis oli vähem võsa ja rohkem võsa ja väga värskeid loomajälgi ja veidi vanemaid jälgi ja päris värsked põdrapabulad, mis Sannu veidi segadusse ajasid. Kusagil leidsime teekese jäänused, mida olid ohtralt kasutanud väikesed käpalised, soolapuu ja mäkrade linnaosad üles. Need viimased olid seal väga võimsad.
Noh ja siis oli tammeni kiviga visata. Vett sai ületada küll, kui natuke enne minekut mõtlesid, kuhu astuda ja kuhu erilist mõtet astuda pole. Heldur korraliku džentelmenina käis ees ka, mistõttu mul oli palju lihtsam.
Tamme juures tegime pika peatuse ja vaatluse. Seal on, keda/mida vaadata! Keldri ja maja varemete juures arutlesime, mis ajast ta siin maha jäetud on. Küüditamine oli üks meie poolt pakutud põhjuseid. Võimas hoone on siin olnud!
Aardeleiuga läks kiirelt, tänu sobivale aastaajale putukaid ei olnud, nii et sisse jäid meie nimed ja asusimegi tagasiteele. Seda tegime ringiga, et põnevam oleks ja rohkem näeks. Heldur tegi uisutamisega oma elu veel põnevamaks, me Sannuga vantsisime rohkem ninad maas. Aga üks ilus vantsimine oli! Aitäh kutsumast!

21 juuli 2016 leidis Ergo ja Edgar [edgar]

TEHTUD

Selle aarde otsimise võtsime plaani sest

1. üle aasta polnud keegi seda retke ette võtnud
2. lapsepõlves olen ma seal maja teisel korrusel ringi jooksnud
3. ikkagi meie kandi aare

Ilm soosis meid, tuul ajas parmud eemale ja päike ei paistnud lagipähe. Lähenesime aardele mööda metsasihte, kus hein ja nõgesed olid kohati Ergol üle pea. Aarde leidis Ergo pea kohe, karp oli igasuguste putukate poolt ära lagastatud aga terve ja aare ise korras. Maja üks ots on loodusjõududele ikka veel vastu pidanud ja püsti.

29 mai 2015 leidis Ove [ove]

Valisin lähenemiseks jalgratta kuna seda oli logide põhjal varemgi kasutatud. Rattaga oli see tee parajalt piinarikas. Sõita sai max 10 kmh ja üksjagu tuli ratast ka käekõrval lükata. Ligi 80% teekonnast sõitsin rattagga.

30 november 2014 leidis Hannes ja Tanel [hpalang1]

Jälle üks aare, mida olen kodus kaardi pealt nii mõnigi kord piilunud, aga vaim veel valmis polnud. Polnud valmis ka siis, kui täna hommikupoole Laadamännikust Oksa aita sõitsime - vaatasime Kuusekäära meeste sarvikloomi ja raputasime pead - first things first. Aga Oksa aidaga saime tiba kiiremini hakkama kui kartsime ja eks see aidaaare on natuke Red Bull ka. No ja siis tagasiteel jätsime auto Sarvikute juurde ja hakkasime minema - üle 2 km otsejoones. Kusjuures täitsa hea minek oli, vaid 1 pugemine ja 1 planeerimata kraaviületus, muu oli mõnus. Ja kui Sandra tamme silt selg ees vastu tuli ja majakatusenurk paistma hakkas, oli heameel täitsa kohal. Vaatasime siis natuke ringi ka, aga hämarduma hakkas ja tagasi oli ka vaja jõuda. Aardega kõik jonksus, seda karpi me ei suutnudki ära lõhkuda (erinevalt Laadamännikust). Tänud juhatamast, tore matk oli!

30 november 2014 leidis Hannes ja Tanel [timix]

Õige teeotsa tuvastasime juba Kuuraniidu poole sõites, aga lükkasime ta siiski edasi. Pärast Oksa aita oli entusiasm laes ja seda jagus ka selle aarde jaoks. Panin topelt sokid ning kampsunile veel fliisi ka peale ja jalutuskäik võis alata. Alguses olid kohati päris sügavad lombid, kergelt jääs muidugi, kuid edasi olid metsasihid igati korrektsed ning viimased sajad meetrid läksime mööda metssigade maanteeid. Aarde leidsime kärmelt. Vaatasmisväärsused fotografeeritud, asusime tagasiteele. Väga mõnus matkakene oli. Aitäh!

11 oktoober 2014 ei leidnud Aix, Kynsa [aixo]

Ilmselgelt valisime teekonna, mis oleks jalgsi kõige lühem. Patseerisime mööda jõe kallast oma tunnikese, kuid sobivat kohta selle ületamiseks me ei leidnud. Küsitlesime isegi ühte kalameest päästva õlekõrre saamiseks, kuid see meile samuti edu ei toonud. Järgmisel korral tuleb parem kodutöö ära teha.

8 märts 2014 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]

No kuhu mujale geopeitur naistepäeval oma kalli kaasa ikka viib, kui mitte Eestimaa kõige looduskaunimasse kohta - Soomaale. Selle viimase särava pärli vallutamist on kaua planeeritud ja jällegi korduvalt edasi lükatud. Täna sai siis lasta endid kevadpäikesel soojendada ja kadunud radadele suundutud. Mõnus plätzerdamine oli. Aardest EVEJ.
See oli meil Vanameistri 111. ja ühtlasi tema viimane leidmata aare. Täname ka teisi peitjaid selle kauni maatüki tutvustamise eest.

23 jaanuar 2014 leidis Kaire,Arno,Arvet [arweto]

Päeva viimane.Ajastus sellel aardele oli jällegi õige,tore on kõndida otse ja seda ka üle vee.Aare korras aga taluhooned vajavad küll veidi kõpitsemist.Tänud.

9 august 2013 ei leidnud Helen, Rita, Lauri [algaja]

Proovisin siit ja sealt aga ligi ei saanud. Autoga sain umbes 800 meetri peale ja jalgsi umbes 250 meetrini. Järgmine kord lähen abivahendiga.

2 märts 2013 leidis Carolina, Aare, Silver & Paavo [speedy]

Ja mina veel mõtlesin, et mul oli ilma räätsa või suusata raske. Aitäh Alexile tuju tõstmast :-D Tegelikult olid mul suusad umbes pool aega jalas. Need vanad laiad veneaegsed minikad. Paraku ei osanud ega jaksanud ma nende rihmasid piisavalt nutikalt siduda, nii et lumme vajudes tulid need alatihti lahti. Jõeni jõudsingi ühe suusaga, seal oli hea lõpuks ometi libisemist nautida. Nullis sai ka omajagu vilet ja vatti kui aare end kätte anda ei tahtnud. Aga Silver tegi head tööd, ilma et keegi oleks pidanud kinnikülmanud aaret omast käest võetavaga lahti soojendama hakkama.

Tagasi läksime veel kaks korda lihtsamat autorada pidi, mida mööda kohalikud jõeni olid sõitnud. Oleks me seda ometi kohalegi saamiseks kasutanud.

Peitjale tänud hariva aarde eest! Pärast aardeleidu loen pea alati kõik kirjeldused läbi. See oli eriti hariv ja huvitav. Aare oli ka korras, EVEJ.

2 märts 2013 leidis Silver, Aare, Paavo & Carolina [caro]

Jälle üks mõnus matk mööda lumiseid metsasihte ja lagendikke. Selle pärast me ju täna välja tulimegi. Lugedes Alexi kirjeldust, pean vaid õnne tänama, et me õige aastaaja selle aarde otsimiseks olime valinud. :)
Aare ise oli kinni külmanud, kuid väikese veenmise peale saime ta tervena siiski kätte.

18 september 2012 leidis Alex [alex]

Ainus järgi jäänud Soomaa aaretest mida tahtsin drive in-na võtta aga õnneks jõudis Maku ette ja nii ma oma kahel jala Raudna jõe äärest mööda metsasihte punuma pistsin.Ikka ropult raske maastik oli ette valmistatud kodanike poolt kes põtrade nime kannavad.Nii ma seal joppisin savises mudas iga sammuga poole sääreni maamuna sees, saatjateks põdrakärbsed, floora ja teadmine, et seda teed rohkem käima ei pea v.a. tagasi kah vaja saada(oi mul oli kahju, et räätsasi kaasas polnud).Igaljuhul füüsis on nõrk ja geopeitus pole ka asja parandanud!Samas olen suuteline kraave läbima tanki kombel ning mudased püksid ei aja ka enam nutma.Jõudes Sandra tamme juurde tuli vaid ohata ning forseerida läbimärga ning teedeta maastiku nii nagu mul on kõigest savi(tegelikult oligi)Peitmisviis oli asjalik ja õnneks otsima ei pidanud.Tagasiteel meenus, et suusamäel käimise ajast on telefoni jäänud Meie mehe album ja nii me siis sealt tulime:kõigest savi olev Alex ja Meie mees.Igaljuhul sain maja juurde tagasi enne kui album otsa sai...huh...vale aeg ja aastaaeg kuid tehtud!Tänud!Korrata?Pigem mitte, vähemalt sellistes tingimustes.Aga koht ise oli...mõttega.

12 juuli 2012 leidis Joonas [joonas444]
1987.

25 mai 2012 leidis Maku [maku]
Aaret vaadates ja viimast logi lugedes tundus ju lihtne olevat. Mainiti drive-in jne. Mõtlesin, et teen ka drive-in`i, uurisin maaametit ja nii saigi metsasihid ülesse märgitud. Kohale jõudes tundus asi olevat väga kahtlane aga ikka trügisin edasi kuni peaaegu kinni jäin. Siis otsustasin jalgsi edasi minna ja see otsus oli õige. Peale ränka matka sai logitud ja uuesti tsikli juurde mindud. Vahepeal sain aru, et eelmised tegid drive-in`i kanuuga, mitte maismaa loomaga. Enne kui suure tee peale sain jäin veel tsikliga kinni, kirusin ennast maapõhjani ja lõpuks sain ka sealt mülkast tulema. Tänan geokrahv, et muretsed mu füüsilise vormi pärast. :)

6 aprill 2012 leidis Priit, Piku [triip]
Hea lihtne drive-in aare, geomobiiliga ~100 meetri peale ja logi kirja (vt. http://www.geopeitus.ee/aare/1627#128579).

6 november 2011 leidis Miki ja Merle [miki]
Kui auto parkisime, siis oli korralik päike taevas, aardeni jõudes pilkane pimedus :) Kuna Merle oli oma koiba vigastanud, siis oli retk ka üsna aeglane ja rahuliku tempoga rahulik jalutuskäik. Kohustuslikud keldrid ja jahionnid nägime loomulikult ära, samuti võimsa Sandra tamme, mille otsas kunagine kütiplatvorm.

7 oktoober 2011 leidis Kalle [sookoll7]
Auto sai pargitud oksahunniku varju ja siit jäi veel linnulennult 2,5km külani. Normaalselt läbitavad metsasihid, viisid peaaegu kohale. Teepeal oli näha nii jahimeeste vahitorni, kui ka maa-aluste elamut ja ka puu otsas elavate "olendite" platvormi. Talu kelder oli päris töökorras, kui sinna veel uks ette panna. Aare oli ka korras. Aitähh peitjale.

2 oktoober 2011 leidis Lembit ja Indrek [polekala]
Auto jätsime Kuusekäära juurde ületee parklasse ning hakkasime sealt astuma. Algul tundus, et tuleb üks korralik võsakas. Metsas olid õnneks olemas täiesti läbitavad sihid, mida mööda osutus aardeni jõudmine mõnusaks jalutuskäiguks. Täitsa suured majad olnud seal kunagi. Jahimehed olid ka teekõrvale endale vahva varitsuspaiga ehitanud. Ei teagi, mismoodi nad selle kama kõik sinna vedada jõudsid. Aare vahvasti peidetud, tänud EVEJ.

24 september 2011 leidis Triin & Hanno [hanno5000]
Siin oli meil ilmaga väga super ajastus, sillale saabudes tegime palju pilte sügisvärvides loodusest ilusa tumeda taeva taustal ning siis natuke enne taevaluukide avanemist seadsime sammud küla poole. Hoolimata märjast olemisest uudistasime ikka ka teele jäävaid vaatamisväärsusi, ronisime jahionni ja heitsime pilgu Sandra tammele. Imelik mõelda, et praegu sellise ligipääsetavusega kohas oli kunagi võimas küla. Tagasi auto juures oli ilm muidugi jälle imeilus ja sai rahulikult kuivad riided selga panna. Aitähh juhatamast!

24 september 2011 leidis Hanno ja Triin [trine]
Jõudsime silla juurde koos suure äikesepilvega ja viimased päikselised hetked kasutasin veiste ja pilvealuste vaadete jäädvustamiseks. Kui sihi otsa lõpuks üles leidsime (seal on Oksa kohanimega suurepäraselt haakuv hunnik ees), jõudis ka paduvihm kohale ja nii see 7 km mööduski taimestiku ja tilkumisega võideldes. Jahimehe onni saime pikemalt uudistada, päris äge sisekujundus :) ent aarde juures lisandusid märjanuhtlusele veel ka põdrakärbsed, kes ei andnud mahti hinge tõmmata. Kokkuvõttes päris karm matk, mis võttis 2,5 tundi.

25 juuni 2011 leidis Urve ja Hannes [jussike]
Lähenesime põhja poolt silla juurest. Pärast metsasihte ja jalgradu, kus nõgesed ja muu taimestik kippusid poolele tiimist üle pea, olime tunni ja kolmveerandi pärast uuesti auto juures tagasi. Tamm oli vägev ja mägramaja(linnak) samuti. EVEJ.

30 mai 2011 leidis Peep ja Kadri [parrot]
Kui mina veel pägalik olin ja Kõpus elasin, siis oli mul naabritädi Hilda. Vot see Hilda oli Sandra talu peretütar, kes armus punasesse. Ema oli visanud lävele maha ja öelnud Hildale, et kui lähed siis üle minu. Armastus oli suur ja ta läks. Seega viidi ülejäänud Siberisse aga tema pääses. Minu ema lubas ikka Hilda-tädit viia siis Sandrat vaatama aga kahjuks sinnamaale asjad ei jõudnud. Peale tädi surma ikka südametunnistus piinas ja nii me käisimegi seal ära. See oli oma 25-30 aastat tagasi. Ka siis oli maja tühi, aknaid polnud, ahjud lõhutud. Ülakorrusel oli salaküti ase. Juba siis oli maja pärast kurb. Nüüdseks on see siis päris kokku kukkunud. Ühtlasi on paljastunud selgelt ka kindlustuse pärast ehitatud viltune korsten. Matk iseenesest osutus kergemaks kui ma kartsin ja läks üllatavalt kiiresti. Vahepealses jahionnis käisin mina korraks pehmel istmel istumas minnes ja tagasitulles lubasime endale teed ja võileiba seal üleval mõlemad. Aare oskuslikult peidetud ja mina pidin ikka tiiru tegema enne kui ära jagasin. Oli meeldiv kuigi minu jaoks raske jalutuskäik. Tänud!

30 mai 2011 leidis Kadri ja Peep [pekadrip]
Soodsad ilma-ja muud olud andsid võimaluse minna pikemale retkele. Eeltöö maa-ametis andis lootuse kuiva jalaga kohale jõuda. Auto parkisime ära ja varsti sai selgeks, et teisedki on sama teed kasutanud. Peitja jäljedki olid eristatavad :D Laisk jalutamine viis meid sihile, imetlesime teele jäävat jahionni, Sandra tamme, vana keldrit, aaret, kunagist talu-ja koolimaja... Imetlust väärivad on vanade talukohtade juures kolm raudset asja: sirelid, elupuud ja metsistunud enelapõõsad... Märgid ammusest "kultuurist". Väike tiir veel jõe äärde, veendumaks, et vesi on ikka märg ja jõgi mõnusalt lai. Mõnus oleks sinna kanuuga tulla. Ja oligi aeg asuda tagasiteele. Jahionnis pidasime õhtusöögipausi, imetlesime jahimeeste ehituskunsti ja mugavusearmastust (soojad lambanahksed sussid rippusid naela otsas :D ). Edasi kulgesime aga veidi teist rada ja üritasime läbi metsa minnes oma elu veidi raskemaks teha. Peagi olime taas endisel teel ja kokkuvõttes 2,5 tunniga olime algpunktis tagasi. Ma ei tea, mis raskeid katsumusi teised seal kogenud on, kuid minu arust oli see matk küll lihtne laisk jalutamine... Päike paistis, mõnus tuuleke puhus, floora ei ole veel üle pea kasvanud ja fauna pidas ka ennast viisakalt üleval. Linnud laulsid ja kägu kukkus, verejanulisi metssigu ei kohanud ka, muudest sõralistest olid ainul jäljed... seega elu kui lill. Aare oli loomulikult oma parimas korras. V: mänguasja J: võtmerõnga Aitäh Svenile meid sinna juhatamast! Mina polnud seal varem käinud, Peep aga kunagi siis, kui veel sillad olemas olid ja maja püsti.

29 mai 2011 leidis Sm. Jaan Kask ja Neeme [neeme]
Seekordsel retkel mööda kevadist Soomaad oli meie kasutuses kaart, mis kuulus kunagi ühe kangelasliku armee varustusse (no ikka selle omasse, mis meid pikki aastaid kohutavalt kurja vaenlase eest kaitses) ja mille peal tingmärk, mis vasemalt paremale ja ka vastupidi täiesti kuiva jalaga liikuda lubas. Kuigi maaameti ortofoto hoopis teist juttu rääkis, otsustasime asja kaema minna - no ei usu ju, kui ise näpuga katsuda ei saa :).
Seiklesime veidi mööda jõekallast, võrdlesime kaarte ja äkitsi avastasimegi jalge alt mügariku, mis lubas oletada, et mingil ajal on selles paigas liigeldud oluliselt kõrgemal tasandil, kui seda on praegune jõepõhi.
Tänase retke sihtmärgini jäi nii paarisaja meetri ringis :).
Kuna ei olnud erilist soovi jõevee temperatuuri kehatemperatuuriga võrdlema hakata, viis edasine teekond sinna, kus metsasihi niiskes mullas võis suhteliselt värskeid jala- ja jalgrattajälgi silmata.
Mõni aeg jalutamist, külaskäik hr. Mägra elukohta, leinaseisak arvatavalt ebavõrdses võitluses langenud sm. Kähriku põrmu juures ja kohal me olimegi. Esmalt leidsime ümbruskonna kõige kõrgema mäe otsa rajatud võlvitud keldri (eks vist selleks, et vesi kartuleid ja porgandeid allavoolu minema ei viiks), siis aarde ja lõpuks ka külale nime andnud uhke taluhoone. Jõukas peremees, kes endale sellises paigas kahekordset elamist ja valgetest kahhelkividest ahju võis lubada (tõsi, ahjust praeguseks vaid südamik alles).

Aitäh peitjale huvitava paiga tutvustamise eest!!!

Aardesse jätsime täringu ja sm. Jaan Kase (kelle siis veel) selle partii viimase geomündi.

27 mai 2011 leidis Jaanus ja Eneli [jmets]
Kuna reede õhtupoolik paistis vihmane, sai otsitud pisut plaanivaäliselt muid tegevusi. Otse valatuna sobis soomalle paigaldatud uus aare. Mõeldud-tehtud, autosse ja teele. Maaametist luuert teinuna olin üsna kindel, et üle jõe ilma abivahenditeta ei saa. Samas hindasin kaartide järgi, et üks sobilik siht võiks meid autoga ca 2 km kaugusele aidata. Ränk viga. Õiges teeotsas nägime peatumas meist hulka maastikukindlamat (geo)mobiili. Kiire pilk sihile ja märkasime kauguses kedagi liikumas. Jätsime auto teeotsa ja asusime täppide poole liikma, ise vaikselt leppides, et retk on vähemalt 2 km pikenenud. Vihmasadu oli lakanud ja tuulgi andis järgi - kas pole vahva? Ei ole, see tähendas seda, et kõik metsa sääsed olid ärkvel ja tahet täis. Esimeste meetritega said jalad pahkluuni märjaks, peale esimest kilomeetrit olid jalad põlvini märjad. Selleks hetkeks oli ka selge, et täpid eespool kaugenevad, mitte ei lähene. Meie hämmastuseks aga ei keeranud nad ühestki sihist alla. Niipalju, kui kaugust suutsime hinnata, oleksid nad ammu juba pidanud meie vaateväljast kaduma, aga nad püsisid visalt alles. Meie keerasime ilmselt esmaleidjate jälgedes aga ära. Liikudes edasi läks loodus tihedamaks, rohi märjemaks, sääsed tigedamaks ja puugid näljasemaks. Ka lompe oli alguse mõnekümne meetriste vahede asemel iga teise sammu järel, lompide vahet täitmas muda. Omajagu imestust tekitas meis esmaleidjate rattamatk. Meist oleksid rattad ammu maha jäänud. Veidi enne aaret läks mets mõnusamaks, tee kuivemaks ja korraks tekkis säärane kummaline mõte, et isegi sääski jäi vähemaks. Õiges kohas oli ka sobilik siht koos sobiliku rajaga olemas, et aarde poole keerata. Peale mõningast kraavide ületamist hakkas rägastiku vahelt paistma valgust. Kohe enne lagendiku algust kohtasime Sandra tamme ja kohe lagendikule sisenedes meie ees liikunud geopeiturite hääli. Olime enam kui kindlad, et nad on meist enne kohale jõudnud, aga võta näpust. Jõudsime aardeni, leidsime konteineri, nuputasime hulk aega, kuidas see avaneda võiks ja lõpuks mõtlesime ikka välja kah. Siis tuli kõige jubedam hetk. Kui aardeni liikudes päästis liikumiskiirus ja pidevalt ümber pea vehkivad käed, siis logimise hetkel tuli täiesti paigal seista ja käed olid hõivatud muu tegevuse, kui logimisega. ÕUDNE. Logimine möödus hyperkiirelt ja konteiner sai omale kohale tagasi. Kuna hääli oli ikka ja jälle kuulda, ootasime hulk aega, et teised ka kohale jõuaks, kuid neid ei paistnud kuskilt. Lõpuks asusime neile vastu liikuma. Kohtusime aasal, vahetasime teekonnamuljeid ja saatsime neid nuputama, kuidas konteinerit kätte saada. Säärased kohtumised metsas tevad aardeotsingu igatahes hulka lõbusamaks. Kokkuvõttes oli täitsa vahva retk "to the middle of the nowhere". Aga tõsiselt, soovitan retk aardeni ette võtta koheselt peale lume sulamist, kui pisemaid pudulojuseid veel ei ole või äärmiselt tuulise ilmaga, mis nood lihtsalt ära puhub. Ka talvel lumega ei ole paha mõte kaanetanud jõge ületada.

Ah jaa, on äärmiselt ebatõenäoline, et oiorokko tiimist mööda sõitsime, sõitsime sajaga otse pärnust parklasse, kus must geomobiil meid juba ootas.

Vaadates esmaleidjate fotot, tekib küsimus, kuidas nad veel elus on - nii palju paljast nahapinda...

27 mai 2011 leidis Ave, Marko ja Hiie [oiorokko]
Pärast Madisemäe aaret hakkas Avet taoline geopeitus väga huvitama. Võtsime Viljandist Ave ema ka peale ning kütsime hagu. Teepeal olevad aarded võetud jõudsime "geoparklasse". Samal ajal kui sättisime lähenes meile veel üks mobiil. Olime kindlad, et käopeiturid (kägu kukkus terve see aeg). Aga kuna nad meist mööda sõitsid, siis matsime selle mõtte maha ja asusime teele. Valisime alguses sama tee, mida kasutasid esmaleidjad, ning poolepealt mõtlesime, et oleme ise targad ja läksime teisiti. Polnud ka sellel teel väga viga. Aga aega läks kauem, sest kui me lõpuks aardele juba väga lähedale jõudsime, siis tulid meile vastu Jaanus ja E4 - oleks meil seenekorvid olnud, siis oleksime ära petnud :). Leid oli kiire, sest kerge georada oli ees. Saime logi kolmandana kirja ja asusime häärberit uudistama. Poleks uskunudki, et see seal nii heas korras on. Hämmastust tekitab siiamaani see, kuidas sealsed elanikud omalajal koju pääsesid - kas oli sild üle jõe, või jõe ääres teerada, või äkki samu radu pidi nagu meie täna seal käime...
Kui ümbruskonnale ring peale tehtud, asusime tagasiteele. Nägime ka selle VÕIMSA tamme ära.
Kui sinna läksime tunnike ja natuke peale, siis tagasi saime poole tunniga. Väga suured tänud juhatamast!

25 mai 2011 leidis [unimuts] ja [milkowitch]
Kodus oli korralik eeltöö tehtud ning sai julgelt ratastega aardejahile mindud. Kindlust lisas peitja georada, mis metsasihi peal lookles, aarde lähedal aga kadus. Mõnus matk. Suured tänud peitjale!

25 mai 2011 leidis Karl & Aile [unimuts]
Tore metsamatk. Läbisime üle poole teest ratastega (üks meist kaldus kraavi vahepeal...) ning ülejäänud jalgsi. No on ikka loodus! Võimas maja metsa sees ja veel võimsamad tammed selle ümber. Aare ise jäi Karlile kogemata pihku. Olime vist esimesed, juhhuuuu! J: auguraua

25 mai 2011 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".