Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Olgugi, et ümberringi võimsad sood ja rabad oli Soomaa piirkond kunagi üsna tihedasti asustatud. Puudus tänapäevane teedevõrgustik. Soojal ajal üle tüma maa hobusega ei saanud. Talvel, kui külmunud maa hobust kandis, siis alustati kaubavedudega. Selleks võeti kasutusele juba väljakujunenud kohtades taliteed.
Taliteed said kulgeda seal, kus pind hästi läbi külmus, kus lumi kaua püsis ja kus ühtlasi jälg harilikult täis ei tuisanud. Seetõttu aeti taliteed alati võimalikult tuultest varjatud kohti mööda, läbi metsade, võsade ja puisniitude, üle kidura viserikuga kaetud madalsoode. Läbi asustamata tühermaade siuglevate taliteede ääres olid asja eest ka mõisate poolt ehitatud kõrtsikohad, kus sooja ruumi ja öömaja võis leida. Koldesoojus ja suuremates kõrtsides ka tuulevari hobustele oli tasuta.
Ka väikesel Solguti kõrtsil oli taliteede ajaloos oma väärikas koht.
Praegu selles paigas suurt midagi säilinud ei ole. Leida võib vaid rohtukasvanud vundamendi. Kunagi kõrtsihoonet ümbritsenud kuusehekist on välja kasvanud võimsad lühterkuused. Seegi vaatamisväärsus omaette.
Aarde leidmiseks maad kaevata vaja ei ole.
Meeldivat aardeleidu!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: soovitan (2), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2XDG7
Logiteadete statistika: 93 (100,0%) 0 2 1 1 0 0 Kokku: 97
Aaret valvas terve suur kari veiseid, küll sarvedega ja ilma. Natuke pelgasin neid sarvilisi aga aare oli vaja logida ja nii ma läksin elektri karjuse alt läbi. Pullid panid hoopis jooksu küll aga lehmad tulid uudistama kui ma uut minigrippi panin ja silica pakkidega krõbistasin. Muidu olid sõbralikud ja nuuskisid juba päris lähedalt. Aardele kerge hooldus tehtud ja pääsesin terve nahaga. Tänud aarde eest!
Auto parkisime viimasele ristmikule ja sealt mööda mõnusat metsateed ja üle karjamaa aardeni. Kuused on siin tõesti põnevad ja eks kariloomad on nende võrakujundusse ka oma panuse andnud. Jalutasime seal natuke ringi ja õigest suunast vaadates jäi huvitavalt peidetud aare ka silma. Konteineri avamine oli päris raske aga saime ikka hakkama. Aitäh!
Jalutuskäik kõrtsi oli võrreldes eelmiste tänaste astumistega lausa lust ja lillepidu. Siinsed kuused olid lausa omaette vaatamisväärsused. Aitäh peitjale!
Seda kohta olen aastaid nillinud juba külastada. Samas on ikka ligipääs päris korralik ettevõtmine, juba autogagi siiasõitmine pole kõige lithsamate killast. Lõpuks sai tuldud nii, et mööda seda paksu lumeaega ja autoga otsitud sihte, midamööda kannataks sõita. Lõpuks kuskile parkisime ära ja üritasime saada jala aardeni. Pimedas. Nägime ka hundi jälgi, muidu metslooma väga ei pelga aga siis oli ikka natsa kõhe. Ja lõpuks jäime kuskile kraavide taha kinni, tuli ikkagi autoga kõvade kilomeetrite võrra ring teha ja aardele võimalikult lähedale saada. Kuuvalguses oli aga väga vägev siin lõpus olla. Ja veel mõelda, et kunagi oli siin elu ja körts ja mis möllu on siin korraldatud. Uh, kuidas tahaks saada vahel aegade vahel hüpata ja maanduda nendesse vanadesse hiilgeaegadesse. Aitäh kena aarde eest.
Võtsime täna käsile vantsimise operatsiooni "Soomaa" :) See siin oli meie neljas leid.
Aitäh peitjale siia kutsumast!
Auto jäi kuhugi. Lumi kandis hästi, sisse ei vajunud kordagi. Mingi hetk jäi teele karjus, elektrit seal ei paistnud olevat, veidi lääbakil oli see aed. Loomadest polnud ka kippu ega kõppu.Kuused on siin tõesti ägedad, veidi isegi kõhedust tekitavad. Aare ise täitsa olemas ja korras. Tänud
Päev algas juba paraja seiklusega. Pidime tegelema iseenda kodunt väljamuukimisega ja ei saanudki hakkama. Päästeameti kutsumisest päästisid Anna ja Kallo. Mulle meenutas kõik kolme röövlite Kasper, Jesper ja Jonatani lugu, kus nad alguses endale majaproua varastasid ja siis olid sunnitud kodus korda loova proua tagasi varastama. Mind pandi jõeäärel kohe proovile, kui kanuulaenutaja arvas heaks, et kanuuga tuleb jõeäärde just joosta ja mina olin hoidmas kanuu tagumist otsa. Ilmselgelt kostus minu seljatagant varjamatu naer matkakaaslaste suust. Oleks ma asiaatlike näojuuntega siis oleks mu näos olnud pilusilmad asendunud hentailaadse pildiga. Nüüd ma lihktsalt proovisin vandumise vahele hingata Olles juba paadis suutsime muidugi esimeses kurvis kaldasse põrutada, siis läks aga kõik aina paremaks ja väga sageli ei pidanudki vaidlema et kum siis nüüd kanuu arusaamatus kulgemises süüdi on. matka esimene lõik oli mõnus, kõige lühem, kordagi ei pidanud kanuud mööda maad vedama ja kõk lõppes kõrtsiga. Baarileti pidime küll ise välja mõtlema
Kui Piia üks õhtu helistas ja mind õue kamandas, siis esimese hooga arvasin, et ta tahab midagi otsima minna ja, et ma läheks oravaks kaasa. :D Selgus hoopis, et tema plaanib kanuutama minna ja kutsus meid kampa. Ma olin muidugi kohe nõus, sest ma kuulsin ainult Soomaa ja kanuu ja olingi müüdud. Ega ma siis korralikult asja süvenenud. Hiljem Lauriga rääkides sain alles aru, et see pole vist ikka see matk mida mina mõtlen. :D
Veel enam veendusin ma selles siis, kui kanuumees teatas, et seda otsa väga ei sõideta, et aastas korra või paar. Siis mõtlesin küll, et kuhu ma küll olin nõus tulema. :D Aga ma olen ju Võhandu läbinud, mis see 25 km siis ära ole. :D Tegelikult oligi väga tore ja ainukesed kohad mis hiljem tunda andsid olid turi ja tagumik. Olen siin küll tagumikule korralikult polstrit kasvatanud, kuid puupingil hakkas ikka valutama. Kummirõnga oleks pidanud alla panema.
Igaljuhul ma tänan kõiki osalisi toreda päeva eest ja eriti Lauri, et ta mind sellel teel ära ei uputanud. :D
Aitäh peitjale!
Kui tuli kutse teha kanuuretk Eestimaa ühel käänulisemal jõel, polnud minul vaja mingit mõtlemisaega. Oli vaid vaja täpsustada, kas meie kanuumootor ehk töökohustuste tõttu päälinnas ei pea olema - õnneks mitte :) Ka lükkus meie esialgne plaan nädala võrra edasi ja seda tänu Indrekule, kes soovis, et saaksime oma päevast maksimaalselt hea elamuse. Nädal varem polnud ilm pooltki nii imeline kui nüüd, meie retkepäeval. Küll visati meile Peetriga varahommikul veel üks takistus teele aga õnneks head sõbrad aitasid ja nii kohtusimegi vaid pool tundi hiljem algselt plaanitust, lõpp-punktis, et siis Indreku autosse, millel kanuukoorem kaasas, ümber istuda ning võtsime suuna kohta, kust meie abimehe sõnul mitte eriti tihti veele ei minda.
Mingi aeg kulus selleks, et meenutada, kuidas täpselt see kurvide võtmine käis. Kohati oli see ikka päris lõbus :D Kes seda ikka lugeda jõudis, mitukümmend kurvi tuli võtta enne kui kõrtsini jõudsime aga mingi kurvi tagant välja aerutades nägime, et meie kõige nobedam kanuu oli juba parklasse jõudnud. Leidsime meiegi sobiva koha ja saimegi esimese seljasirutuse teha.
Ümberringi oli näha kunagise elu jälgi, mida loodus järjest üle võtab. Aardele õnneks veel sammalt polnud tekkinud ja nii jätsime oma kohalolekust kinnituse logiraamatusse.
Meie täname!
Aardeni jõudmiseks oli enne vette saamist veel samal ööl lõppenud tööpäeva ja sellele järgnenud lühemat und sõita Soomaale ringiga läbi Kohila, tehes täiendavad põiked ka Vändrasse ja kanuude laenutuskohta Samlikul. Kui lõpuks kogunemispaigast läbi käidud ja veeskamiskohta jõutud, oli väga hea meel kaheksases grupis nelja kanuuga veeretke alustada.
Kanuuretke esimese aare jõudis mööda Raudna jõge järgnevatega võrreldes päris kiiresti kätte. Hea meel, et sai siia mööda vett tuldud. Aitäh!
Peale Põlend särgi külastamist, oli hammas verel ja kohe tahtmine uuele kanuu retkele minna. Ilmastiku olude tõttu tuli aga iseloomu kasvatada ja nädala võrra loodetust kauem vastu pidada.. raske oli, kuid vastu pidasin :)
Lõpuks oli oodatud päev kätte jõudnud. Ärkasin vahetult enne äratuskella 5:30 ja asusin toimetama. 7 ajal korjasin Marko teepealt peale ja 8 aegu sai kanuu katusele sätitud. Kuna vahepeal selgus, et tehniliste takistuste tõttu retke algus pisut viib, põikasime Vändrast läbi, et Alexelast hiline hommikusöök võtta. Geopeiturile omaselt aga ei suutnud sellega piirduda ja sai kiirelt 4 Adventure Labi punkti ka läbi sõidetud. Siis aga hakkas järsku hirmus kiire ning nii me viimastena retke lõppunkti parklasse laekusime.
Peale väikest seltskonna seadistamist asusime retke alguse poole teele. Osju kandis oli aeg auto maha jätta ja kanuud vette tõsta. Kenasti reas sai kõik 4 kanuud üle viimase heinamaa jupi jõeni veetud/lohistatud ja lõpuks ometi pääsesime Raudna jõele aerutama.
Solguti kõrtsini jõudmine toimus mõnusalt kiiresti ja kanuudele sobiv randumispaik oli ka kenasti olemas. Leid ise oli kiire ja peale nimede kirja panekut oligi aeg jälle kanuus istet võtta ning Upsi tamme suunas kulgema asuda.
Tänan peitmast.
Soomaaga on meil asjalood veidi keerulised. St pikka aega me sisuliselt siia kanti aardeid otsima ei sattunud, kuna oleme ligipääsu aaretele pidanud (põhjendatult) keeruliseks ja kuna muid aardeid igal pool mujal on niigi palju, siis tegevust on jätkunud mujalg. Siiski viimase aasta jooksul oleme nüüd siia ka mõned retked teinud ja viimane ning väga meeldejääv oli kuu aega tagasi tehtud kümnetunnine matk Kuresoos.
Eks see Soomaa ongi keeruline ja see teebki selle eriliseks. Ei ole sellised mine-ja-võta aarded, vaid tuleb ka veidi (rohkem) vaeva näha. Seetõttu oli meil meel hea kui pakuti välja, et võiks teha ühe kevadise kanuumatka Raudna jõel ja selle käigus ka kolm aaret noppida. Asjaolu, et see matk sel käänulisel jõel kujuneb 25km ja 7h 15min pikkuseks, ei saanud otsustamisel takistuseks. Teadsime, et see retk paras katsumus tuleb, aga mis siis ikka. Eks selleks väljakutsed ongi, et neid ületada.
ilm oli super, seltskond niisamuti ja nii me esimese peatuse siin kõrtsi juures tegimegi. Ootasime küll elavat muusikat, kõrtsimelu, pidu, naisi ja noh, kogu komplekti, aga kuna on koroona, siis mõistame, et hetkel sellega keeruline. Otsisime siis vaid aarde üles, sellega läks hästi. Meie täname.
Ühel õhtul tuli teade, et me lähme nüüd pühapäeval kanuumatkale. Rohkem ma plaanidest ei teadnud midagi. Matka ühe otsa koordinaate korra vaatasin ja oletasin, et lähme sealt siis teises suunas kanuuga. Tegelikkuses viidi meid siis Kuusekäära parklast hoopis üles voolu Osju luha peale, kust saime kanuud vette lükata. Linnulennult ei tundunud see parkla isegi nii kaugel aga kaardilt jõe käänusi vaadates oli aru saada, et see kõige lihtsam ei saa olema. Ei olnud julgustav ka kanuurenditüübi jutt, kes ütles, et see ikka selline osa jõest mida heal juhul mõni seltskond aastas läbib. Ei osatud ka pakkuda kui läbitav see üldse hetkel on. Saime siis kiirelt targemaks, et puid on teel ristirästi küll ja küll. Sain tehtud nii limbot, kui üle nühitud, kui üldse kanuud välja tiritud korduvalt. Jõest enamus oli ikka hullult käänuline küll. Vaatad, et aardeni veel 1,8 km, lased umbes 2km edasi ja siis on veel aardeni 1,4km :D Umbes selline tunne jäi igatahes kanuus :D Aga tegelikult oli väga lahe matk ja kokku tuli seda kanuutamist umbes 25km. Kui rendimees arvas, et meil läheb selleks 10 tundi, siis tegelikkuses saime hakkama umbes kaheksaga. Numbrid on kellelgi teisel kindlasti täpsemad logis pärast :)
Aga see oli siis meie esimene jala sirutus peatus ja ka kiire leid :) Tänud peitjale!
Kas ma tean, et Soomaal pole levi? Jah.
Kas ma tean, et lähenemistee tuleb soovitavalt kodus välja mõelda? Jah.
Kas ma tean, et õhtul läheb pimedaks? Jah.
Kas ma tean, et täislaetud taskulambist pole kasu kui see on kodus laua peal? Jah.
Kas ma tean, et Kõpu teed tasub iga hinna eest vältida? Jah.
Ega ma just kõige varem siiapoole liikuma ei hakanud. Koer oli väsinud ja sisetunne ütles, et Taavi ei viitsiks kaasa trampida, isegi siis kui ma oleksin startinud sealt "oleks võinud parkida" asukohast. Aardeni jõudsin veel enam-vähem valges aga tagasiminek jäi üsna pimeda peale. Korra juba ehmatasin, et purk nii tugevalt kinni keeratud, et ma lahti ei saagi aga õnneks siiski õnnestus. Ei ole Salvest oma kergelt avanevate purkidega veel jõudnud mind ära rikkuda. Keegi alles hiljuti ühes logis mainis ajuskannerimise ja mingi muu asja sarnasust. Siin ma avastasin endal üsna sarnase nähtuse. Et niikaua kui ma vaatan jalge ette või veidi kaugemale otse, on kõik ok. Kui ma aga vaataks kõrvale pimedasse tundmatusse, siis pulss tõuseks omajagu ja ei oleks üldse tore olla. MRI-s ma silmi lahti teha ei julgenud üldse nii et hea, et pimedas metsas jalutatud sain.
23376 sammu sain päeva peale kokku nii et kokkuvõttes kõik hea. Täna meefestivalile minnes panin taskulambi igaksjuhuks käetkotti, kunagi ei tea, millal ma jälle pimeda peale jään.
(512) Aitäh!
Parkisin: 58 23.223,25 18.020
Oleksin võinud parkida: 58 23.210,25 16.979
Autoga sai peale õigete teede otsimist päris lähedale, lõpuks lõikas tee katki elektrikarjus. Veidi jala ja oligi tops haardeulatuses.
Õhtusse veel mõnus jalutuskäik. Huvitav koht aga vajaks väheke "teeme ära"-tamist. Aitäh :)!
Loomad olid lahti, aga meil oli oma geoloom ka kaasas ning ööpimeduse varjus paljastasid lõpuks ka kuuselühtrid oma aarde. Kõrtsist vaid kaev, vaikivad kadunud mälestused ja hunnik kive. Täname tutvustamast! :)
Esialgu panime rappa, siis uus katse teist teed ja siis õnnestus ligi pääseda. Tänud
Ilus ilm, mõnus seltskond ja maa vähe kahutanud, hea jalutada... Igavesti tore ja rahulik, peale meie polnud rajal kedagi... Aare väga heas seisus... Aitäh peitjale siia juhatamast!
Päris tore koht. Ilm ilus ja mõnusalt vaikne... Parim päev otsimiseks ja ka leidmiseks... Huvitav, kes siin kõrtsis käis nii kaugel... Aitäh peitjale siia juhatamast!
Hooldus tehtud. Aare paistab muuhulgas olevat hallivatimeeskonna püsiva valve all.
Tõsi see on, et alles nüüd sai lõpuks ära käidud. :-) Mõnus jalutuskäik õhtuse päikese käes. Päikselised tervitused peitjale! :-)
Kunagi ammu plaanisime korduvalt seda kohta külastama minna aga jäigi.. Nüüd peale jääaega meie tegemistes, sai kohale mindud. Kahjuks oli mul ainult koordinaat, muuga kursis polnud ja aarde hoolduseks vahendeid ei leidnud. Logiraamat vajab kuivatamist. Tervitame peitjat!
Kõrtsi ala on särtsuaiaga ümber piiratud, esines rohkesti pannkooke ja natuke mutta tambitud sodi-pudi. Sealt leidsime ka jupstüki, mis topsi kataks. Üsna vesine oli siin täna. Tänud peitjale.
Vesine oli see teekond kõrtsini.Kohapeal imetlesime puid.Aitäh!
Teevalik läks alguses nihu, ujuda ei soovinud meist keegi, nii et silk-solk solgutasime oma jalad läbi madalama ja porisema vee kohale. Aare oli meil väljaspool plaani leitud ja kuna taskutes sobivaid abivahendeid ei leidunud, siis tekitasime kaane kohalikust materjalist. Loomulikult pole see veekindel, nii et veekindel väiksem konteiner on jätkuvalt teretulnud. Aitäh põnevasse kohta kutsumast.
Seisin keset varemeid ja mõtlesin, et äkki just siin ruumis oli millalgi elav kõrtsituba… Kui palju on lagunenud või täiesti hävinenud talukohti, kus ainult vundamendis või seinas olnud kivid annavad tunnistust omaaegsest Eestimaa maaelust. Ja muidugi põlispuud – mida ja keda nemad kõik näinud on… Sellistes varemetes läheb minu mõte alati sadakond aastat tagasi… Mulle meeldivad need paigad.
Aarde leidsime ka, kuid kuna me polnud enne GP lehelt hooldusvajadust lugenud, siis saime aidata ainult sellega, et panime taskus olnud niiskusimuri logiraamatu kilekotti. Täname väga kohta tutvustamast!
Auto jätsime aia taha ja kulgesime üle heinamaa aardeni. Suured puud andsid aimu, et seal on kunagi midagi olnud. Oleks tahtnud kõrtsi ennast ka näha.
Vii sõber paikesepaistelisel ilusal talvepäeval loodusesse kus lumega kaunistatud puud ja härmalilled. Selline on omakasupüüdliku geopeituri sõbrapäevakingitus. Tänud peitjale
Õhtu viimane aare. Ei pidanud pikalt astuma ja aare ka end pimedas kaua ei peitnud. Tänud.
Lähenetud sai lõuna poolt ja auto jäetud lagendiku serva. Kinnikülmanud kraavis pakkusid igasugu huvitavaid pilte jäisest vaikelust. Kohapeal jäi konteiner ka kärmelt silma. Tänud kutsumast!
Et oli pime, jäi paljugi nägemata, aga eesmärk sai täidetud.Tänan kaaslasi!
Kui Upsi tamme juurde viis kohutav tee ja auto jäi 1,3km peale, siis siia saime 170m peale mööda palju paremat teed. Pimedas väga kohta ei näinud, kirjeldus tundub huvitavam. Raske ettekujutada, kuidas vanasti elatud sai. Tuuri viimane aare, siit hakkasime Tallinnasse kõrvetama.
Oi need teed siin täna mulle üldse ei meeldinud. Aitäh kutsumast, tehtud!
Pilkane pimedus oli ammu käes ja väsimus ka kallal. Õnneks saime autoga väga lähedale ning päeva viimane aare logitud. Tänan.
Endiste kõrtside rohkus Soomaal oli üllatus. Samuti pakkus üllatust üle-/väljakasvanud kuusehekk :) Lähenesime geomobiiliga põhjast mööda luharada. Õnneks külmunud ja kõrgemapõhjalisema vabalt läbitav.
Traktorid on ikka väga tarvilikud riistad.Nii oli siingi traktor enne tiiru teinud ja mööda värsket jälge oli hea astuda. Kuni särtsuni. Siis tekkis hetkeks peataolek,sest see särts oli kaunikesti tuuga kinnitusega. No ja kõrts ise...mnjaa praegused kliendid vaevlevad ikka tohutu kõhulahtisuse all, pidin ikka hoolega vaatama, et sisse ei astuks lasu sisse. Ja tagasiteel ei hakanud särtsu torkimagi, tegin lihtsalt limbot :P. Tänud!
Need teed siin kummalised. Kaardi järgi kõik samaväärsed aga ühed üliheakattega kruuskad, teised aga murru kasvanud ja rööpalised. Ma sattusin sõitma sellisele teele nagu "Liivatee" - ei soovita. Kui autoroolis olemine ajab rohkem higistama kui 4 kilomeetrine rabamatk, siis peab hakkama mõtlema kõrgema masina peale. Esiteks oli teekatteks liiv, mis oli floorasse kasvanud. Rööbaste keskel kõrgendik ja iga väikese aja tagant tundmatud takistused. Väikestest lompidest võis rahulikult läbi sõita aga auto pikkust ületavate lompide jaoks pidi ennem hoogu võtma, et mitte mingil juhul kinni jääda. Kõige rõvedam oli see kui lombile peale minnes oli see suur lomp täis sügavaid löökauke. Stressi ühesõnaga jagus. Autol jäid neli ratast alla, midagi kuskilt ei tilgu ja ühtegi halli karva mul veel peas ei paista. Seega kõik hea.
Kõrtsi juurde minnes viimast lõiku enam autoga läbi ei hakanud. Jalgsi sai vähemalt sama kiiresti. Karjuseaedikusse sisenemise järel olin juba ootevalmis kohtumaks loomakarjaga aga kedagi silma ei jäänudki. Kõrtsi asukohas oli aga otsimine üsna keerukas. Mingid lehmad olid sõna otseses mõttes terve ümbruse täis sittunud. Pidi tegelema aarde otsimise asemel sellega kuhu oma jalga järgmiseks maha asetada. Kahejalaga kindlalt maa peal olles sai silmadega ringi vaadatud. Mõne positsiooni vahetamise järel sai peidukoht tuvastatud ja aare logitud. Aitäh!
Kummalised lood on siinkandis teedemajandusega. Keset teed on suur mudaauk, mida lausa meetrites mõõta saab, ja samas kõrval on vaid hädine kuivanud kraav. Soomaa värk... Lõpus oli sellise koha kohta hämmastavalt palju prügi. Varsti jäi aare ise ka silma. Aitäh peitjale.
Lähenesime jala luidete poolt jõge ületades. Lehmarada viis kohale - aitäh lehmadele! Lehmakooke oli tohutult ja oli väga lõbus. Õnneks olid lehmad ise teisel pool jõge. Aarde leidsime ruttu. Suurepärane teostus!
Ilmselt lähenesin veel mingist kolmandast küljest, aardeni jäi 750m, madalapõhjalisele suht ekstreemne üritus. Kiire leid, logitud.Aitäh.
Sihtide rägastikus ei jaganud enam, kus asub põhi ja kus lõuna. Igatahes autoga saime mingi 400 m peale, kui teed tõkestas kase latv. Pidasin seda aaret maapoolt lähenedes parajaks võsakaks. Kohapealne olukord oli hoopis teine. Kõigest mõnus jalutuskäik mööda metsaheinamaid. Pärast väikest otsimist avastasin konteineri, mis sobitus täiesti oma asukohta. Mõnes teises kohas oleks selline asjandus küsimusi tekitanud, aga siin oli ta nagu rusikas silmaaugus. Logimise ajal revideeris Henriko aarde sisu ja suutis oma hambad aardes olnud suurde maasikasse lüüa, mille tagajärjel maasikas pooldus ja seega seda enam seal ei ole. Tänud.
Tohvri silla juurest Meiekose matkaonnini kahe ööpäeva pikkuseks kujunenud Raudna jõematka käigus kirjutasime nimed logiraamatusse.
Teekond oli väetatud täitsa loomulikul viisil.
GP1375/GC1616
Siia sai hulga viisakamat teed mööda, kui Upsi tamme juurde. Faunat leidus seal aga küll kuidagi paljuvõitu. Viimased sajad meetrid kuni heinamaa ääreni olid riskantsemad, kuid jõudsime ikka kohale. Siis väike jalutus üle märgade ja lehmakooke täis heinamaade. Nullis oli päris palju prügi. Seal vajaks aare lausa suurt silti "See siin ei ole prügi". Või oli see lihtsalt vahetusnänn, kes teab. Aitäh!
Paras autosolgutamine see tee siin on. Ka edaspidises sai loota sellele, et kõik on vee all. Ühesõnaga ilma tammide, tulpide ja kanepita Holland. Pullikakat igalpool, kakajaid õnneks ei kohanud. Lõpp-punktis on igasugu lahedat arhailist prügi, kahjuks kaasa ei võtnud, et teistel jääks ka võimalust midagi kaasa võtta.
Tagant järgi kaarti uurides ei suuda ma siiani tuvastada, millist teed pidi me aardeni jõudsime. Aga logiraamatusse me oma nimed kirja siiski saime.
Ma ei ole üldse kindel, et valisime aardele lähenemiseks õige marsruudi. Tuli mitmel korral üle elektri karjuse ronida. Aga lõppkokkuvõtteks saime sellega siiski ilusti hakkama, midagi üle mõistuse keerulist seal polnud.
Mõnus jalutuskäik Soomaa poolkultuursetel maastikel. Vanad varemed ning taluasemed on mind alati köitnud ning ka kirjeldatava aarde otsimine osutus sestap suureks naudinguks. Karbikese leidmine polnud sugugi lihtne, ehkki kogenud silm oleks peidukoha pidanud siiski hõlpsasti tabama. Aitäh!
Aardele lähenedes kohtusime vahvate lehma sugulastega, kes kandsid mõjutusi noorte emokultuurist - sheksikas tukk, pidev mäletsemine ja peaaegu täielik apaatsus kõige toimuva suhtes.
Puud olid teele ette langenud, nii et jalgsi jäi minna linnulennul 750 meetri kanti. Väga mõnus jalutuskäik oli. Esmalt üle raiesmiku, läbi metsatuka, üle elektrikarjuse, üle luhakarjamaa ja paistsidki varemed. "Miini" otsa ka ei astunud. Nullis läks veidi aega, enne kui õiget asja märkasime. Väga asjakohane maskeering!
Tagasi läksime teist kaudu, nägime varsakapju, ületasime heinamaa ja siis mööda metsateed auto juurde. Siin oli vist päeva kõige soojem aeg ja väga suvine tunne tuli. Väga mõnus, aitäh!
Vaikne kena kohakene. Mõned kuused lühemast hekiosast olid end maha visanud. Aare ise kuiv ja korras. Võtsime kaasa maas vedelevat prügi, aga seda jäi sinna veel hulgim. Aitäh!
Uus ja suurepärane geopäev algas meil väikse jalutuskäiguga siia. Rohi oli alles märg ja varbad saime kenasti märjaks. Lehma kookidest laveerisime mööda - edukalt. Aardest sai ka esiti mööda kimatud ja siis pisut tagasi tuldud ja uuritud, et mis see oli, mis tuhinaga nägemata jäi. Mõnus jalutuskäik ilusal pühapäeva hommikul. Tänud petijale siia juhtamast!
Jätsime auto sihi lõppu nii umbes 700 meetri peale. Edasi jalutasime mööda teed.
Tänud!
Jätsime auto sihi lõppu ja edasi suundusime jalgsi. Oli ilus hommik kõrtsi poole jalutamiseks. Mehed isegi mõtlesid otse (loe - ragistada läbi võsa otse) minemisele. Kuid püüdsime naiseliku loogikaga seletada, et kes see ikka kõrtsi otse läheb. Mööda siledat rada on tunduvalt mõnusam minek. Jõudsime traataiani ning selgus, et siin on ka elu. Kohalikest olid rohu sisse jäänud pehmed suured koogid ja rohu kohal hõljus nende lõhn. Enam ei saanud vaadata otse kõrtsi poole, vaid tuli vaadata kuhu astud. Kõige märjema koha ületamisel üllatasid need elukad sellega, et olid pugenud kõige kitsamatesse pragudesse puude vahel. Mõnes mõttes oli mõnus, sest nii oli ka tihedast padrikust saanud astutav tee. Kuid muidugi tuli ka siin hoolega jalge ette vaadata. Kõrtsu juures uudistasime vana kuusehekki. Selline on siis looduse ja inimese koostöö. Unustuse hõlma vajunud koht ja imepärased vanad kõverikud. Täname!
Nüüd kodus tagantjärgi kaarti vaadates tundub, et tegime omale elu natuke keerulisemaks, kui hädapärast tarvis oleks olnud. Aga see-eest saime mõnisada meetrit mööda mustikametsa jalutada ja elektrikarjuseid ületada. Kaur sai oma sutsakad kätte, aga ega ta loom ole, keda karjus peaks ;) Aga iseenesest tore, et need elukad seal on, mingigi elu muidu väljasurnud kohas.Aga kus vanasti inimesed elasid ... Torbiku saime kiiresti sealt, kus pidi, oli jah pea aasta leidmata, aga suurepärases korras. Peitjale aitüma, ilma geopeituseta ... :)