Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Saaremaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kahtla majakas ehk Laidunina tuletorn (ehk ka teistpidi) ehitati 1906.a. Rahvajuttude järgi ajas tsaariaegne ehitusmeister midagi sassi, õige ehituspaik pidanuks Kübassaare olema. See seletaks ka asjaolu, miks Laidunina majakana õige pea peale valmimist hüljati, kasutusel olnud vaid päevamärgina. Tuletorn on arhitektuurimälestis, selle kõrgus on 24 meetrit, merepinnast 27 meetrit.
Tuletorni maakivist esimene korrus on kuusnurkse põhiplaaniga, ümara kujuga ülaosa on punasest tellisest. Tuletorni fassaad on kaunistatud dolomiitdetailidega: akna piirded ja ehiskarniis, mis toetub konsoolsetele kaartele. Ehitiskehandi sees on lagunenud betoonist keerdtrepp. Trepi kandekonstruktsioon on metallist, millele toetuvad betooni valatud tellisest astmed. Legendi järgi olevat trepi lõhkunud keegi talumees, kelle ronimishimuline uteke olevat torni keerdtrepist alla kukkudes hukka saanud.
Tuletorni ümbruses on olnud 7 hoonet: kütuseladu, vahimaja, ait, saun, ülevaataja maja, kaevu maja, kelder. Kogu kompleks oli kunagi ümbritsetud kõrge plankaiaga. Abihoonetest on kõige paremini säilinud kelder, mis on tänaseks korda tehtud. Säilinud on kütusehoidla ja aida müürid, ülejäänud hoonetest on järel vaid vundamendid.
Eesti Post lasi aastal 2002 välja Laidunina majaka kujutisega postmargi, loe ka siit.
Majakas on antud rendile eesmärgiga see korda teha, aga on ilmnenud mitmed probleemid ja praegu unikaalne ehitis lihtsalt laguneb. Mine tea, ehk on asja juures süüd ka vallal endal, sest teed ei ole suudetud hoolimata lubadustest siiani sõidetavaks teha. Meritsi on ilmselt palju kergem sihtkohta jõuda.
Peitja leidis Laidunina majaka Kaido Haageni raamatut "Eesti tuletornide lugu" sirvides ja ei jõudnud ära imestada, miks sealkandis ühtki aaret ei ole, see koht ju lausa palub aaret. Kohapeal sai selgeks see, et tee on tõepoolest äärmiselt halvas seisukorras ja küllap on see põhipõhjuseks, miks see koht on unustatud. Viimane 5km rattasõitu ei olnud just kerge. Alate 2020 on teeolud tunduvalt paranenud, aga korralik kruusatee lõpeb siiski enne majakat ära. Teadaolevalt eramaa-piiranguid ei ole.
Aare peidetud mere äärde majakast eemale - ehk siis püsib paremini/kauem - majaka juures võib juhtuda, et keegi siiski hakkab kunagi ehitustöid tegema. Alates 09.06.2012 geokuhja enam ei ole ja ka vihjet mitte.
Naudi kaunist Kahtla laidu ja vaadet unikaalsele majakale, mine ujuma, kui on sobiv aastaaeg.
Vihje: pole
Lingid: http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=27283
Aarde sildid:
soovitan (2), ilus_vaade (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2W7AC
Logiteadete statistika:
99 (98,0%)
2
2
1
1
0
0
Kokku: 105
Leitud. Märkmik vajab kuivatamist ja uut kotti.
Leitud ühel kaunil sügispäeval. Meile meeldis see majakas ja jalutuskäik rannal. Kena koht.
Teekond majakani oli pikk ja kitsas, vastutulev auto aga andis viisakalt teed endast suuremale. Möödasõidul alles märkasin, et nii auto kui juht olid tuttavad, aardelogi kinnitas seda. Järjekordne tõestus, et ükskõik keda tunned, kõik on just neil päevil Saaremaale tulnud ;-) Kahju, et selline ehitis lihtsalt lagunema jäetud. Tagasiteel tuli oodata kuni oksapurustaja rekka haagise täitis ja meid mööda lasti. Ühel pikal sirgel paistis ka kaugelt veok ja targem oli ootama jääda kuni see möödub. Ehk siis hetkel seal tihe liiklus.
Majaka juurde minnes möödusime oksapurustajast. Tagasi tulles oli suur masin end keset teed pannud, nii et me mööda ei mahtunud. Lahkelt aeti korraks masin eest ära. Tänud aarde eest
Kuna logide järgi tundus sõidetav tee kohale viivat, siis võtsime selle aarde plaani. Mõnus tolmutamine oli, aga peaaegu kohale saime. Viimasel kivisel jupil liikusime siiski jalgsi, sest ei tahtnud mingeid ootamatuid üllatusi saada. Väga ilus ja mõnus koht oli, jalutasime mere ääres, vahtisime majakat seest ja väljast ning uudistasime ka kõiki ülejäänud ehitisi või müüre. Aarde muidugi leidsime ka. Sellega kõik parimas korras.
Aitäh toredasse kohta kutsumast!
Ilus strasse siia RMK poolt tehtud, nagu Laimjala raamatukoguhoidja meile ütles. Lahe koht ja ilus majakas. Kahju, et valele kohale ehitati. :)
Kairi sõidutas meid lõppu välja, lõpus natuke üle kivide ka, aga kände õnnestus vältida. Paaris kohas lõpupoole on hea kui keegi kõrvalt juhendab kivide vahelt läbi ja madalama autoga tasub rööbastest väljas sõita. Majakas ja koht oli lahe, üksildane ning salapärane. Tagasiteel tuli isegi auto vastu, ausalt ka.
Kahtlast ei olnud midagi, tulerorn paigas ja tee ääres vahtisid mind lehmad. Tore rahulik paigake, tänan kutsumast.
Tore lugu selle torniga ikka. Tee tornini väga ilus ja korralik. Aarde leidsime ka jalutuskäigu kauguselt. Kõik korras. Tänud peitjale
Tee oli pikk ja käänuline, kuid kohale jõudsime. Hirmus raadamine on toimunud, see ei seganud meil puuke püüdmast, need näljased varitsesid ja haakisid külge. Majakas vaadatud, aare logitud!
Majakas oli uhke, aga tee selleni oli kahtlane. Kuigi, tõsi, üpris pikk lõik on heas seisus ja täitsa korras, samas jälle viimast juppi on keerukas läbida. Lõpuks parkisime majaka ette ja jalastusime. Aarde leidmine peavalu ei tekitanud ning saime nimed kirja. Ehk ikka tee-ehitus jätkub ja saab ka majakas endale väärika tee.
Eks mäletasin vanadest logidest, et tee siia on põrgu ning seetõttu plaanisin tulla ainult kaherattalisega. Kuna aga teed on parandatud, siis tulime autoga. Oli täitsa sõidetav, aga olukorda teada tulnuks siiski pigem kaherattalisega, sest sellega saaks siin päris kiiresti sõita. Vaatasime majakat seest, siis vaadet ning läksime panime nimed kirja.
Õujee, udukad! Eriline vanakool ikka. Aga ausalt öeldes siin on massiivne raadamistöö üle käinud. Kadakatest on kellelgi korralik kopp ette tulnud ja nii massiivset uut kruusateed ma polegi enne loopealsetele rajatuna näinud. See juba oli elamus. Ja kuivavate kadakavirnade vahel on maru hää lõhn. Aromaatsuse mõttes saab siit kopsud Saaremaad täis tõmmata, kuskilt veel koduõlut ka ninatäis ja oledki saare kogemuse ehedalt kätte saanud.
Leidsin. Vaatasin majakas ka kõrguste poole. No pmst oleks neid puit astmeid kaks korda rohkem, võiks proovida.
Eelmine päev ööbisime teisel pool lahte,silmasime majakat ja tegime plaane. Teid lõppkokkuvõttes kartma ei pidanudki. Eespool mainitud parklasse jätsime auto ja mööda teed majaka juurde. Väärt täiesti külastamist nii majaka kui looduse pärast! Leviga oli natuke probleeme, kuid leidsime aarde kenasti. Aitäh peitjale!
Elamus kohast ja arhitektuurist meeletult suur...Taas targem ja parem inimene, tänud
Põnev avastus siin kadakate vahel. Uudistasime ümbrust, otsustasime, et üles ronima ei hakka ;) ja suundusime nulli poole.
Aardelaeka leidsime maast. Niiskus polnud õnneks ligi pääsenud. Jätsime oma käigust raamatusse jälje ning kand ja varvas auto poole.
Tänud, meile see koht meeldis!
Väga kaunis vaade, aitähh.
Selle päeva suureesmärk - et kas ikka saab kohale ja kuidas saab ja üldse... Nagu eelnevastki logist näha, siis suuremalt jaolt on nüüd väga eurotee. Lõpp oli ikka vanakool, aga kui teised saavad, siis pean mina ka saama. Ühes kohas oli küll üks tippklassist karteritapja, kuidagi sihtisin sealt nii mööda, et mingi teine koht sai pihta. Parkisin majaka juurde ära, vaatasin, et inimhingi ei paista, nihkusin nulli poole.
Okou, traktor rannas. Traktori kõrval mees. Tõstab hanguga adru haagisele. Aare minu ja tema vahel. Kui otsima hakkan, jään raudselt vahele. Käru samas suht täis, ootan siis veidi... Mees sõitis vahepeal mõned meetrid edasi, siis jälle kühveldama. Möödus minuteid kümme, möödus viisteist, möödus kakskümmend. Mina ikka kükitan põõsas, mees ikka kühveldab :D
Lõpuks sai haagis kuhjaga täis, mees kadus, minul aare kohe leitud ja tagasiteele. Seekord ehitasin karteritapjast silla üle. Jupid olid juba olemas, aga traktor oli need paigast sõitnud. Ja siis jõudsin sellele traktorile jälle järele... Peegleid, tagatulesid ega midagi tal polnud. Ja nii maanteeni välja :D Kohutav, kohutav, ma ütlen. Aga väga meeldejääv, aitäh!
Kolleegidega kuldse sordiaretuse tuleviku tarbeks Saaremaal heintaimede seemneretkel seigeldes oli meil kindel plaan siin poolsaare tipus ära käia. Lisaks seemne- ja ajaloohuvile andis peitja hea võimaluse ka meie aardehuvi rahuldada. Suurim tänu selle eest!
Kõigepealt teest - see on lausa väga hea! Piltidelt on näha, et Euroopa Liit on selleks oma panuse andnud, tublid mehed juba palju tööd ära teinud ja rasked masinad veel praegugi tee sillutamise ootel. Küllap oleksime ka viimased mõnisada meetrit autoga läbida saanud, sest kadakaid on teeservast vähemaks võetud, aga see polnud eesmärk. Kõndides näeb ikka seemuskaid paremini ja tore oli vahepeal ka veistega tõtt vaadata.
Majakas on võimas ja tõepoolest väga erilise arhitektuuriga. Kurb, et lagunemas, kes teab, ehk oli tagumine aeg ära näha. Aga võibolla toob korralik tee siia ka majaka parandaja...
Aare oli heas korras, ainult avamine võttis nii kaua aega, et hakkasime juba loobimise mõtteid mõlgutama. Aga hakkama saime! Põhirõõmuks leidsime selle lähedusest ka soovitud seemneid, tähendab sai sada protsenti asja pärast tuldud!
Suur-suur aitäh põhjaliku tutvustuse ja aarde eest! Kirjelduses võiks teeolud paremaks muuta, ehk tulevad teisedki julgemalt kaema.
Eriti lahe koht ja veel parem tee sinna. Kaherattalisega ikka andis nulli rügada, eriti kuna mitu nädalat on just vihma sadanud...
Vahva sõit. Eriti meeldisid need uudishimulikud veised, kes teepeal ees oli. Igaüks ise värvi ja ise suuruses. Lõpus oli ilus. Sinna oleks pikemaks jäänud, aga vihma hakkas sadama ja sai tagasi autosse vihmavarju joostud. Tänud juhatamast.
Madalapõhjalisega majakani sõitmine on autole paras 4.0 väljakutse. Vaadates kuidas Ländroverid ja Jeebud end poolel teel kuhugi kadakate vahele seisma olid sättinud, hakkas see üritus aina kahtlasem tunduma. Fakt, et mõistlikku ümberpööramiskohta ei tulnud ega tulnud, osutus lõpuks peamiseks stiimuliks ikka edasi sõitmisel. Kuni ühtäkki jõudsingi kohale :o) Sügasin tublil neljarattalisel sõbral kõrvatagust ja lasin tal puhata. Jalgsiots majakast aardeni oli hetkel maastik 2.0, mitte rohkem. See majakas on tõesti päris tähelepanuväärne ehitis, uskumatult anekdootliku tekke- ning lagunemislooga pealegi. Aitäh tutvustamast!
Vau, vau ja veel kord vau. Mul oli karp ikka täiega lahti. Selline ilus Rapuntsli torn. See oleks nagu muinasjutust välja võetud. Tõeline pärl kohe. Peale seda, kui sai seda torni, nii seest kui väljast imetletud, suundusin siis aaret otsima. Rannast leidsin eest üllatuse. Siin oli just täna keegi paari pandud. See seletab ka ära selle, miks oli teel palju auto jälgi. Hõikasin rahvale, et tulgu vaatama, mis siia üles löödud on ja läksin ise aarte logima. Ühe kõrvaga kuulsin, kuidas vaimulik koer Jacki ja Helena paari pani. Kui ma siis tagasi "pulmaliste" juurde jõudsin, oli mind ja Sveni aeg paari panna. Vaimulik Elys ütles paar lauset. Kallid Sven ja Janar, kuulutan välja, et nüüdsest olete te parimad sõbrad. Võite oma parimat sõpra kallistada. Juhuu. Nii meie aardeotsing kulges. Aitäh, aitäh, aitäh kõige eest.
Kuna olime seekord Saaremaal tuuritamas natuke kõrgema autoga, siis oli kindlasti vaja ka siin tipus ära käia. Eelnevate logide põhjal tundus, et sedasi on lihtsalt mugavam kui väikese autoga. Tee ise oli pikk ja näis lõputu, aga siiski ühel hetkel ka see lõpp saabus ja kohale jõudsime. Meie üllatuseks oli seal ka üks rattur, täitsa tavalise linnarattaga. Aga ma arvan, et jalgratta jaoks oli see ka täiesti tavaline tee.
Tuletorn ise on väga uhke ja omapärane arhitektuuripärl. Oli ajad, olid majad... Täname aarde eest!
Lehmad, meri, majakas, aare. Leitud. Tänud!
Väga-väga ilus koht. Siia poleks ise küll sattunud. Lehmad tulid kadakate vahelt rõõmsalt uudistama :) Täname juhatamast, sinna lähme kindlasti veel ...
Sai ka Outbackiga kohale loksutatud ennast, müts maha golfi ja polo meeste ees, ei saa aru, kuidas kohale jõudsite, seal oli neid teest välja turritavaid kivisid ja veetakistusi omajagu. Ise roolida enam sinna väga ei viitsiks.
Isegi minu autoga oli võimalik ilma suuremate kahjudeta majaka kõrvale välja jõuda, tänud siia juhatamast.
Tee majakani oli küll päris pikk ja aeglane, aga Golf vedas meid ilusti aardeni. Vahepeal tutvusime ka põliselanikega, kes vaatasid autot päris nõutult.
Kannatusterohke tee viis aardeni. Ei soovita linnamaasturiga ronima tulla. EVEJ
Tee aardeni oli auto jaoks kannatuste rada, aga ta sai sellega siiski hakkama. Päris lõppu ei hakanud igaks juhuks minema. Vaade on seal tõesti ilus ja peale aardeleidu oli isegi kahju sealt ära minna. Tänud peitjale kohta näitamast!
Tehtud, ära käidud! Tänase palava ilmaga oleks tahtnud ujuma minna, kuid tundus, et vesi ei lähegi sügavaks. Seega pidi piirduma enda põlvedeni vette kastmisega. Tänud peitjale!
Oh see tee, lihtsalt supper! Alguses mõnus kurviline kruusakas kus rallitada ja siis pärast aedikus kergemat sorti offroad otsa. Kahel päeval olnud vihm oli tekitanud paljudesse kohtadesse ka suured mudalombid, mis maalisid auto ära. Tee peal vahtisin mitu korda tõtt veistega. Tavaliselt ootasid kõik ühe kindla "pealiku" tegutsemist. Ennem passisid kõik tuimalt teel kuni üks astus eemale või pani teises suunas jooksu, siis terve kari järgi. Madalapõhjalisega ei olnud üldse viga sõita, kuid maasturiga oleks olnud nägu mitu korda kramplikumalt naerul seda teed sõites.
Majaka juurde jõudes uurisin esmalt ümbrust. Ja siis hoidis miski väga tugev magnet mind selle majaka juures kinni. Nii hull kiusatus oli sinna üles ronida. Maastik paistis selline 4.5 kuid tehtav. Natukene ronisin ja nägin vist ka tervet marsruuti lõpuni välja. Eluisu paistis aga olevat suurem kui ilusa vaate nägemine ja otsustasin tulla tagasi kindlale maapinnale ennem kui midagi halba juhtub. Siis läksin lohutasin ennast aardeleiuga ja alustasin tagasiteed. Aitäh siia kenasse kohta juhatamast!
Ei tasu alati nulli sõita... Aga koht oli väga ilus. Aitäh!
Saaremaalased on tore rahvas. Nende reegel on, et pane värav enda tagant kinni ja mine. Kui julged, sest teed on nõnna kivised ja kadakad nii kriipivad. Timixi autoga on nüüd selline lugu, et igal sisseistumisel ja väljaastumisel peab vähemalt keegi seda tagumise parema ukse pealt silitama.
Tutikas Fabia sai vintsutatud. Kui teil on ka tutikas Fabia, minge jalgsi.
GP 1553 / GC 1797
Siin sai meie lapiline polo proovile pandud. Õnneks olid teeolud kuivad ja peale väga väga pikka loksumist jõudsime kohale. Kahjuks majaka otsa ronimine ei tundunud kõige turvalisem ja selle jätsime ära. Muidu aga väga ilus koht. Aarde leidmine läks üsna kiiresti. Geopeiturid, kes liiguvad maasturiga - teile väga mõnus rada.
Tore ja põnev koht. Oli au ka ühele süstamatkajale geopeitust tutvustada. Ratastega tagasiteel saime väriseda ka lehmade ees. Aitäh peitjale.
Saaremaa geo 18/89. Nägime lehmi ja pulli, madalapõhjaline tegi imet.
Mõnus loksumine mööda karjateid. Oleks vähe vesisem ilm olnud, oleks veel toredam olnud. Majakas oli vaatamist väärt. Konteineri leidmiseks läks omajagu aega, puhas geopimedus. Kui tagasi hakkasime sättima, tulid ka kohalikud meid uudistama. Tänan aarde eest!
Tee sobis geomobiilile heaste, jätsin ta majakat valvama ja läksin ise mõnikümmend meetrit eemale aarde järele. Alguses ei tahtnud konteiner kuidagi silma jääda, tundus lausa, et oli kadunud. Õnneks selgus siiski, et tegu oli puhtakujulise geopimedusega. Hästi kaunis koht igatahes. Aitäh peitjale.
Paar korda varemgi olin siia kanti autoga roninud, kuid olin loobunud aardeni minemast - kas oli karjaaed kinni ja sisu lehmi täis või jäi aardeni liiga pikk maa. Nüüd otsustasin, et lähen jalutan selle tee ikkagi ära, kuna logidest ju ainult positiivset tagasisidet lugeda. Autoga sain ukerdatud kusagile 3 km peale. Seejärel otsustasin, et ei hakka neid väheseid auto juppe ära lõhkuma mis siiani veel ise katki pole läinud. Karjaaed oli avali ning tee metsaveoautodega sopaseks sõidetud. Seega päris pikk maa oli mööda sopateed trügimist. Kohapeal aga väga mõnus paik. Vaated merele võrratud, ka objekt ja selle ümbrus igati kiiduväärt. Seega liitun logides kiitjate armeega. Üks igati tipp-topp mõnusat jalutuskäiku ja ägedaid vaateid pakkuv aare, tänud!
Elamusterohke retk! Elamusi pakkusid: 1. Palju teid/teekesi mida mööda sõites pole küll võimalik eksida aga mis võimaldavad pisikeselt poolsaarelt nii mõndagi huvitavat leida. Näiteks 2. Vingeim kadakaMETS mida ma kunagi näinud olen. Kuni 7-8m kõrgused kadakad ja nii tihedad et ilma mootorsaeta pole võimalik ka meetri kaugusele tungida. Tekkisid jumalavallatud mõtted sinna aaret peita ;) 3. Kilomeetrite viisi vanu kiviaedu. Milline see poolsaar võis kunagi välja näha kui seal veel inimesed toimetasid? 4. Kohati metsameeste poolt tuksikeeratud teed. Sõiduautoga võib keeruline olla. 5. Lahedad varjulised lahesopid ja kõrkjasaarekesed. Kalastusgurmaani märg unenägu. 6. Ülilahe vana majakas koos abihoonete jäänustega. Kunagi tahaks sinna otsa ronida et ümbrust näha.
Jne.
Ahjaa, aare oli ka seal kuhu GPS meid juhatas. Sai jäetud geocoin :)
Väga kaunis koht. Majakas on natuke katki kuid renoveerimisega on juba alustatud. Maa omanik teeb kadakapalke. Raiesmikul sai alles kadaka kõrgusest sotti. Tihnik ise on läbitungimatu. Aare korras. Sai lisatud geomünt. Tänud Indrekule, kõrgemapõhjalise transpordivahendi eest ja tänud peitjale aarde ja ilusa kohavaliku eest. Minu kodusaare kaardil jälle üks valge laik vähem.
Seekord leidsin aarde kiirelt, kuna ilm oli külm ja tuuline siis vaadet nautima ei jäänud.
Auto jätsime värava taha ja edasi majakani sa mindud joostes. Väga ilus kant ja majakas. Leid tuli kiirelt, aitäh peitjale :) Tagasiteel sai korjatud porgandiriisikaid ja söödud paaberitsi marju. EVEJ
Algselt oli see aare plaan ära võtta mereteitse, aga madal veetase nullis selle mõtte. Seega otsustasime siis kuiva aega ära kasutada ja autodega nulli minna. Pärast aeda läks tee meie VW-nile natuke põnevaks, aga auto on meil sellega juba harjunud, et teda Djiibiks peetakse ja paar kolakat ja põhjakriibimist ikka toimus, aga õlid on tänaseni sees püsinud niiet läks vist õnneks. Autod parkisime majaka ette ja suundusime aaret otsima. Kuna meid oli kokku paras jõuk siis sai otsitud kogu perimeeter ikka korralikult läbi ja iga kivialune sai üle vaadatud kuniks lõpuks avastas Mariti vilunud silm aarde enese ka. Pärast oli siis huvitava arhitektuuriga majakat ja selle ümbrust aega uudistada ja oleks ehk uudistanud rohkemgi, aga praam ju ei oota ja oli aega tagasi mandrile suunduda. Tänud peitjale kohta näitamast. Nagu soovitatud võtsime 2marki.
Huh, tehtud! Ja suurima mõnuga tehtud. Mudapildid natsa hirmutasid, aga pikaaegne kõva külm ja lumepuudus tähendasid, et kinnijäämisvõimalus on minimaalne. Samas, enne külmi oli suudetud rööpad sisse sõita ja päris madala autoga käib põhi vastu maad küll. Aga tegime värava lahti ja ukerdasime mööda neid konarusi minna. Niradi kukerdamine, ma ütlen. Lõpuks 600 m enne aaret muutusid rööpad liiga sügavaks ja kilkamine liiga kõvaks, nii et jätsime auto tee äärde ja matkasime lõppu. Sihukest kohta ma küll oodata ei osanud - vaatamist jagus ja ilmselt tasub mingil soojal ajal tõepoolest tagasi tulla. Leid tuli kiiresti - üllatuseks oli kohapeal terve pinu jälgi ja logi lapates selgus, et ka 5 päeva varem on aaret leitud. Ja siis nikerdasime ennast tagasi. Uhh. Kusjuures väga tihe liiklus oli täna sealkandis, džiipe ja Nivasid muudkui tuli ja läks. Kena, tänud, selliseid kohti paluks veel!
Ka Kahtla aare jäi eelmisel aastal ajapuudusel leidmata. Seekord ootas Siim aaret erilise innuga, sest just sel põhjusel olime saartel ratastega. Õhtu eel veeresime värava juurde ja edasi ma oma autot ega kaitseala rikkuda ei tahtnud. Tõstsime rattad välja ja asusime teele. Vaheldusrikas oli see sõit. Raputas nii istumist kui erinevaid meeli. Vahepeal oli roobas nii sügav, et pidi vaatama, et pedaalid äärele kinni ei jääks, kohati olid kadakad nii tee keskel, et saime korraliku sauna tunde kätte. Lehma väljaheidete rohkus teel andis mõista, et neid loomi siin vähe ei ole. "Mis ma siis teen, kui tige pull minu poole tormab? Kas hüppan kadakasse või jooksen eest ära?" küsis Siim. Pidin tunnistama, et minuga nii juhtunud pole ja ma ei teagi täpselt, milline on õige lahendus. Igatahes eest ära ma jooksma ei hakkaks, arvasin ja tuletasin meelde, et just siin filmiti ju kusagil 1982. aastal Corridat... Esimesi loomi nägime majaka all. Siimu ja veiste pilgud olid sarnased. Mõlemil ettevaatlikud, valmis tagasi tõmbuma. Kuna loojang oli ilus, siis jätsime rattad mäekülje alla ja ma klõpsisin pilte teha. Loojangu kaunidus avaldus just majaka punastel tellistel. Loomad jälgisid meid ja näksisid rohtu. Kui me tegime paar sammu majaka poole, siis kihutasid nad üksmeelselt kadastikku. Seal olid lausa veiste krossirajad. Korralikult väetatud ja puha. Üks neist viis aarde lähedusse. Koordinaadid olid mul tont teab mis ajast ja logidest ei teadnud ma midagi, seega polnud segavaid asjaolusid ja aare sai suht kärmelt leitud. Vahepeal vaatasime luiki ka + veel lehmi, kes rannal matkasid. Üsna sürr oli seal olla. Ja kahju oli ära tulla. Ööbisime sealsamas värava lähedal. Ühtki inimhinge ei kohanud me enne järgmise päeva Tornimäe poodi sisenemist. Aitäh!