Sibula

A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4

N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9

23 juuni 2024 leidis Pearu Grillis [geoloog]

Tee Värav Rappa aardest algas raskelt. Läbi paksu võsa, mis koosnes kas nõgestest või ulatus lihtsalt üle pea. Vaevuaimatav rada viis sihini, mida mööda kulges tee juba oluliselt hõlpsamini. Minu jaoks on suurim müstika, et raba sees looklev väike mälestus rajal on kajastatud kaartidel.

P.S. Aardest vahetult lõunasse jääv ojake oli selleks aastaajaks võrdlemisi kuivade ilmade tõttu üpris kokku kuivanud. Ületus ei ole keeruline.

10 veebruar 2024 leidis Inge & [yksk6ik]

Peamine eesmärk täna. Kuidagi kiirelt jõudsime kohale. Tänud

10 veebruar 2024 leidis Yksk6ik ja [aunad]

Jõudsin parklas kerge näljapeletuse teha, kui juba oligi puhkeaeg läbi ning aeg sammud uue raba suunas seada. Hoolimata saapaga lihtsalt tehtud kõrvalrabast, olid logid piisavalt ära hirmutanud ja räätsad said ikka seljakotti pistetud. Seal kotis said nad kogu 12+km retke kõlkuda, mis kolme rabaka leidmiseks ette sai võetud. Sain isegi rõõmustada, et ohutute kummikute asemel olin eelistanud mugavaid matkasaapaid, mis lõpuni kuivaks jäid.

Parklast talu juurde jõudes võtsime suuna märgistatud rajakesele, mis otse rappa viis. Lagedamale rabapinnale jõudes sai piisavalt paremale hoitud, nii et voolusängi märkamisel olime sellest juba sobivalt õigel pool aaret. Aare ise ilmutas end kiirelt ja sain vaid nõustuda peitjaga, et jah, see ongi õige koht sibulatele. Kuna aardeni jõudmine oli lausa liiga lihtne olnud, siis otsustasime edasi Suitna raba suunas liikuda.

Tänan peitmast.

27 mai 2023 leidis Sander, Margit, Anne-Ly, Indrek [medekulamutt]

Anne-Ly pani juba kenasti meie seiklused kirja. Tänud!

27 mai 2023 leidis Anne-Ly, Indrek, Margit, Sander [anninni]

Võtsime seekord neljakesi ette vähe pikema rabamatka - plaanitud ring oli veidi üle 22 kilomeetri ja aega kulus meil selle läbimiseks ligi 9 tundi.

Alustasime veidi peale kella 10-t Kuusekäära aarde juurest parklast, jalutasime kõigepealt meile juba tuttaval Lemmjõe matkarajal uhke tamme juurde ja sealt rabaväravani, et Margit ja Sander saaks ka need aarded logitud ning edasi suundusimegi rappa. Kõigepealt Sibula, siis Suitsna raba, Toonoja, Kuresoo ja lõpuks Suitsna talu tammiku aarde juurde. Toonoja aardest tulles tegime väikese lõunapausi. Poolel teel Kuresoost Suitsna talu tammiku poole tegi enamus meist ka väikse järvesupluse - oli üsna külm, aga see eest karastav. Peale tammiku aarde võtmist ujusime üle Lemmjõe, sest kuidagi ei olnud tahtmist pikka tiiru väravani ja sealt parklani kõndida. Teekond läbi metsa oli muidugi omaette väljakutse, aga orienteerujatena oleme tiheda võssi ja poriga vägagi harjunud, nii et ega see meid ei murdnud. Väsinud, aga õnnelikena jõudsime umbes kella 19-ks parklasse tagasi.

Ilm oli küll päikeseline, kuid mõnusalt jahe ja parajalt tuuline, mistõttu ei olnud meid saatmas ühtegi tüütut putukat - lausa lust oli astuda. Metsasemal alal, kus lõunapausi tegime, saime siiski ka sääskedega kokku, aga õnneks oli see kohtumine lühiajaline. Enamuse rabast läbisime räätsadel, sest vesist ja õõtsuvat ala oli piisavalt. Kohati oli nendega mätaste ja pokude vahel liikumine küll paras katsumus, aga õnneks keegi jalgu päris välja ei väänanud.

Selle aardekännu leidsime kenasti üles ja kõik oli kindlalt omal kohal. Veidi niiskust oli küll sees, aga küll taheneb. Aitäh peitjale!

25 veebruar 2023 leidis Taavi [kuukala]

Leitud

13 jaanuar 2022 leidis Merle, Silver, Liis [luurebuss]

Paar päeva varem kutsusin geokaaslased mõnusale jalutuskäigule Soomaal. ,,Mõnusaks" nimetasin seda seepärast, et äkki nad muidu ei tule. Nende juttude valguses, mis ma Soomaast kuulnud olin, polnud mul endal ka erilist soovi oma jalgu siia pista, aga egas midagi - vahel tuleb käia ka seal, kuhu väga tegelt minna ei taha. Ja sellisel juhul on mõistlik käik endale võimalikult meeldivaks teha - nt võttes kaaslasteks geopeituse raskekahurväe.

Matka osas oleks lootnud kirjutada, et ,,jaluta nagu mööda valget maanteed" vms. Tegelikkuses oli aga lumi nii sügav, et veetsin kilomeetreid aega lihtsalt läbi lume vajudes. Mugav polnud, aga mis teha. Mind motiveeris väga see, et täpselt samal ajal, kui me Soomaad avastasime, tegid mu kursakad sügissemestri kõige raskema aine järeleksamit ning iga kord, kui mõtlesin, et raske on, siis mõtlesin, et parem sumpan siin, kui et teeks toda eksamit uuesti :D

13 jaanuar 2022 kommenteeris Liis, Silver ja Merle [meteta]

Tulin täpselt kaks aastat hiljem uuesti üle vaatama, kas sibulad on ikka endiselt kaugel rabametsas peidus, kus neile sobiv koht;)
Olid küll. Jään ka endiselt arvamusele, et sibul on köögivili, mis võiks vabalt täiesti kättesaamatus kohas rahulikult omaette kasvada.

Muidu oli tore matk (korduskülastus: Lemmjõe tamm->Sibula->Suitsna raba->ja esmakülastus: Toonoja->Kuresoo->Suitsna talu tammiku).
Algus oli täitsa reibas astumine, päikegi tuli välja meid rõõmustama. Mina olin ainus, kes julges kahelda, et täna ei saa meil lihtne olema. Sulailm oli oma töö teinud ning loodetud külmakraade ei olnud veel saabunud. Aga õnneks keegi mind ei uskunud ega kuulanud ning ega ma ka siis saanud pikalt hädaldada ega nõrka mängida:) Tegelikult polnud veel põhjust ka, jaksu oli, päike väljas, lumi säras, seltskond tore ja ees ootas kõigest umbes 20 km rabamatka.

13 jaanuar 2022 leidis Liis, Merle ja [silver0]

Suuna selle aarde poole võtsime otsejoones Lemmjõe tamme poolt. Jõgi oli kenasti jääs ja võimaldas otsetee. sealt edasi kiskus juba tsipa keerulisemaks. Lund oli palju ja sulailm oli samuti oma töö teinud. Nii kui esimesest metsast olime läbi tunginud, sikutasime kohe ka räätsad alla. Natuke oli neist isegi kasu, aga tõdesime, et kui nii peaks jätkuma, siis me oma megaplaani küll täies mahus ette võtta ei saa. Proovima aga pidi ja rühkisime võidukalt aardeni mis juba kaugelt silma jäi. Sibul läheb kaubaks küll, kuid neid siia kaasa haarata ei tulnud mõttessegi.

Tänud.

15 august 2021 leidis Helen, Salme, Indy ja [puutetundlik]

Edasi läks meil päev nii, et Salme oli taaskord meie põhikaardilugeja ja ainult suunda / maastikku muutvates kohtades tekkis paaril korral arutelu, kuhu poole oleks mõistlikum edasi liikuda :). Sibula aarde juurde sattusime siksakitama kõigepealt üle märja kollase pokumaa ja seejärel juba läbi kuivema metsa ning kohale saabudes tervitas meid kuiv ja korras aare täpselt seal, kus kirjeldus lubas. Salme ja Helen olid teinud korraliku eeltöö aarde osas ja isegi sibulaid siia kaasa võtnud leiu tähistamiseks, minul polnud niisiis muud kui nende krõbistamisel kampa hüpata :D. Ja polnudki see söömine nii hull, kvaliteetseid peipsikaid kannatab väikese veerandiku võrra suhu pista küll ;). Tervitused peitjatele sibula-armastajate leerist, ärge siis pikka väkkkk!!!!-i pidage ;).

15 august 2021 leidis Maris, Indy, Helen ja SalmeS [helen]

Kodus kaardi peal plaane tehes oli esimene mõte, et rappa jõudes liigume esmalt soojenduseks ;) mööda rabaserva Suitsna talu tammede juurde ja siis juba raba keskosa poole. Kujunes aga nii, et vana metsavahi koha juurest läbi võsa raba poole liikudes sattusime ilmselt mingi marjulise kilelindikestega tähistatud rajale, mis suundus oste raba poole. Nii tegimegi oma plaani kiirelt ringi ja liikusime esmalt selle aarde poole. Räätsasid meil kaasas polnud, kuna aardekirjeldus sisaldas infokildu, et need pole hädavajalikud. Varustuseks siis kummikud ja matkasaapad.
Mingil hetkel sattusime küll hästi helerohelisse piirkonda, kus oli natuke vesine pinnas ja pidi astumise kohta valima, enamasti oli lagedam raba üsna pokune. See lõik oligi tegelikult kõige raskem, sest mätaste otsas turnides oli raske tasakaalu hoida ja mätaste vahele astudes oli kohati märg. Siiski lahtist vett ei õnnestunud meil peaaegu üldse näha ja kõige sügavamalt vist õnnestus pahkluuni vette astuda. Kui kaardil oli märgitud oja, siis proovisime kindlat suunda hoida, et oja õigel kaldal oleksime. Kuid kuiva suve tõttu ilmselt mingit oja alles polnudki ja selle kohta tähistas vähe kõrkjasem ala. Taas metsasemale alale jõudes oli liikumine juba päris mõnus ja siis vähenes vahemaa aardeni juba väga jõudsalt.
Aare oli ilusti oma positsioonil ja täie tervise juures. Kuna olime enne matkale tulekut ka kirjeldusega põhjalikult tutvunud, siis olid aarde nimele kohased ettevalmistusedki tehtud. Nimelt olid meil kaasas ilusad kuldsed Peipsi sibulad, täpselt 3 tükki. Igaühele üks ja need plaanisime aarde leidmise tähistamisel ära süüa. Lõikasime esimese sibula tükkideks ja selgus, et nii kanged me siiski pole et igaüks toore sibula püstijalu põske pistaks. Kuid sibulamaitse saime suhu ja sakuskaks hammustasime mõnusat hapukat valget klaari peale. Uhh, oli see alles mõnus suutäis keset raba :)
Edasi see tähendab tagasi võtsime suuna raba serva poole, sest raskemaks matkaks meil täna tahtmist polnud. Järgmise, raba keskel oleva aardeni näitas 1,7 km ja sinna liikumiseks oleks juba kindlasti räätsasid vaja olnud.

Suur-suur tänu peitjatele mõnusat väljakutset pakkumast! Ja maailma parimatele rabaseikluste kaaslastele- Marisele, Indyle - ka tuhat tänu!

21 märts 2021 leidis Piia, Peeter, Anna & [kallo]

Lemmjõe metsavahikordoni ehk aarde "Värav rappa" juurest võtsime suuna siia. Algul veidi läbi metsa ja siis jõudsime rappa. Kui metsas oli hea liikuda, siis rabas jõudsime peagi vesisesse kaasikusse. Vett oli päris palju, kuid pokult pokule liikudes saime siiski sellest märjast kohast mööda. Õigepea aga selgus, et olime teinud oma retke esimese valearvestuse ja sattunud vasakule poolele oja. Veetase oli küllaltki kõrge ning oja küllaltki lai, mistõttu tekkis probleem, et kuidas sellest üle saada. Nagu.. ei saa üle Emajõe.. Jalutasime veidi mööda kallast edasi, kuni jõudsime taas kaasikuni, kus kased kasvasid piisava tihedusega, et ulatuda ühest puust teise juurde, samal ajal astudes pokult pokule. Kui kodus oli veel plaan, et võiks rappa tulla saabastes (sest eile Kõrvemaal sai ju vabalt saapaga hakkama), siis tegelikult olime rahul, et viimasel hetkel sai otsustatud kummikute kasuks. Jah, ka siin sai ikka üsna sügavale vette vajutud, kuid jalad jäid veel kõigil kuivaks. Teised olid räätsades, see oli kindlasti abiks, mina ainukesena ajasin ilma nendeta läbi. Kui kõik rõõmsalt ojast üle olime, siis oli juba lust ja lillepidu ning peagi olime aarde juures ja aaregi kärmelt käes. Täname aarde eest!

24 veebruar 2021 leidis Riho [kaabu7]

Sibulaid ei leidnud aga aarde küll. Küll see maastik on siin mitmekesine. Ei ütleks, et see siia jõudmine nüüd just lihtne oleks olnud. Aga siin toimetatud ja edasi. Tänud

24 veebruar 2021 leidis Urve, Melania, Kaabu7, Ahvipoiss ja Rein [reivil]

Eks see üks hull ettevõtmine oli sellise suure sula ilmaga. Auto pargitud sättisime kambaga minekule. Meie värskel geokoeral oli ka samm päris kiire veel. Üle silla ja räätsad alla ning edasi. Polnudki nii lihtne, metsa all igasugu juurikad ja puud pikali, muudkui roni üle. Kui raba peale sai, siis vähe kergem aga ikka oli pehmeid kohti isegi räätsadega. Ühelt maalt tuli mingi pisike ojake kõrvale, mis rõõmsalt vulises ja kui Kaabu kapiga sügavust mõõtis, siis kepi pikkusest jäi väheks aga üle me pidime sellest saama, aare ju teiselpool paarisaja meetri kaugusel. ja siis jälle metsa vahele turnima. Aga leitud ta sai ja otsima ei pidanudki. Sibulatest niipalju, et need sobivad süüa igast asendist ja mis iganes kujul valmistatult. Ka lihtsalt praetult tatrapudru peal. Praekartuli ja prae maksa kõrval asendamatu. Sibulajutt räägitud siis mõtlesime, mis edasi teha... Kodus oli plaan edasi sammuda Suitsna raba poole aga kell hakkas juba paljuks minema ja tee ka pikk minna veel, tagasi ka vaja tulla ju. Lihtne see siiani ei olnud. Ja ei jäänudki muud, kui Suitsna talu tammiku poole räätsa otsad keerata. Lõpp kokuvõttes oli õige otsus, sest see rab aoli ikka päris salakaval ja künklik. edasi loe meie seiklustest järgmisest logis Suitsna talu tammikust. Aitäh peitjale aarde eest! Aare korras.

13 juuni 2020 leidis Arvo ja Marko [markosu]

Oh seda lihtsat raba-aaret :) Lihtne selles mõttes, et tol hetkel veel tulevikku jääv teekond Kuresoo aardeni oli palju väljakutsuvam. Räätsad olid mõningates kohtades ikka pigem vajalikud. Rabamaastik oli enne aaret siiski üpris lühike ja metsas aitasid loomarajad liikumisele oluliselt kaasa.

13 juuni 2020 leidis Arvo [arvoaljaste]

Njah, kaardi peal tundub ju kõik ilus. Ja siis kui näed kaardi all, mida mõõtkava näitab, siis võtad ruttu silmad sealt ära ja veennad ennast, et sa ei näinud midagi, et kõik on korras ja see on hea mõte.

Sibula tegelt oli päris mõnna veel. Alustasime Raudna jõe parklast ja tatsasime jala vana metsavahitaluni ning siis soosse. Eks metsaalune oli väga mäda ja pidi vaatama, kuhu astud. Ja peale metsa lõppemist oli selge, et ilma räätsadeta siin kaugele ei jõua. Said ka need jalga ja kohe ka tagument märjaks, sest räätsadega normaalselt käia ju ei osanud. Ja kuigi siin oli väga pehmeid kohti ja tundus nagu ohtlik, siis see oli alles lapsemäng selle ees, mis hiljem saama hakkas. Sibula aare on vägagi korras, see tuli veel mõistlikult lihtsalt ja naeratus oli näol. Tänud aarde eest :)

Ja kui veel ei tea, mis on see seest siiruviiruline ja pealt kullakarvaline, siis mina hiljaaegu sain teadma, et eesti punkbänd Urod Stewart on sellest laulu teinud, kus selle ära seletab: https://www.youtube.com/watch?v=oJkb_4L2TR8

6 jaanuar 2019 leidis Rabamatkasellid sh [ingrid]

Sutsti Suitsnast Sibulasse. Mõnus teekond oli. Sibula hakkimine küll mõnus pole. Söögiks hea, aga peab olema toidu sisse peidetud nii, et välja ei paista, muidu nokin välja:) Tänud juhatamast!

6 jaanuar 2019 leidis Geokamp, Henny ja [reix]

Suitsnast tulles jätkus jalutuskäik pargis. Lõpp viis metsavahele ja alustaimestikku oli rohkem. Leidsime kiirelt. Üllatavalt palju oli meie seltskonnas sibula vastaseid. Mina see ei ole ja söön vabalt, tatrapudru aga ärge mulle pakkuge. :)

6 jaanuar 2019 leidis Maire,Merle,Ingrid,Kaupo,Kristjan,Reino,Reigo,Henny ja [thunder]

Mina olen see tüüp kes Peipsi äärest ikka kotikese sibulat kaasa haarab.Kõige lihtsamalt tehtav on vana hea hakklihakaste ja kes siis ilma sibulata seda teeks :) Seega pöial sibulale :)

6 jaanuar 2019 leidis Teised ja Kristjan [sportlane]

Kiire leid loogilisest kohast, tänud.

6 jaanuar 2019 leidis Suur kamp ja sibulavihkaja Merle [meteta]

Osa aardekirjeldusest oleks nagu minu kirjutatud.. sibula lõhna ja maitse toidus tunnen juba kaugelt ära, palju olen pidanud selgitama, miks ma ei söö ja tõestama, et toidu sees on ju sibul kui teised sellest arugi ei saa..;) Lõputu teema: No, kuidas sa ometi ei söö? Sibul ju annabki sellele või teisele toidule maitse! Mis?! Sibula maitse annab ju..:(

Peitjad olid küll totsiku piisavalt kaugele viinud, kuid täna pääses sellele veel suhteliselt lihtsalt ligi. Mina viiks sibulad veelgi kaugemale ja sügavamale..;)

Tänud peitjale aarde eest! Ja võimaluse eest oma sibulavihkamine välja elada.;) Aare oli tore. Sibul ei ole.

6 jaanuar 2019 leidis Mina söön sibulat [ftf]

Päeva kolmas aare. Mina aardele lähemale seda metsasemaks maastik muutus, aga ikka veel eimidagi hullu. Aarde juures pakkusin kommi ja Kristjan jõi mu seljakoti kergemaks.

6 jaanuar 2019 leidis mitte-sibula-sööja jt [lepalind]

Hea riietuse, toidu ja veevaruga on hea matkata. Suitsnast siia oli 1,7km ning praegusel aastaajal oli see nali visata. Logisime aarde ja hakkasime silla poole navigeerima. Leidsime lintidega tähistatud raja, miks läks jämedatest kaskedest mööda ja keldrist. Varsti olime aga oja ääres ning maapind läks pehmeks. Õnneks kummikut jagus seal pokude peal ja vahel hüpeldes. Mingit moodi jalad niiskeks läksid, aga villase sokiga polnud probleemi. Tutvusime majaga ning sillalt jõevoolu nähes polnud lootustki, et jõgi jääs oleks. Läksime edasi ning natuke enne Lemmjõe tamme on kalamehed jääl. See tegi tuju heaks, saame 2km võitu Vaatleja V parklasse kõndides.

6 jaanuar 2019 leidis Rabamatkajate punt ja Reino [errvee]

Teine tänane rabaaare. Raba külmunud ja otsetee üle laugaste kõige otsem. Ühe koha peal oli raba vesisem ja seal tuli mõned kiired hüpped vajuvatel mätastel teha. Edasi lõunasse jõe poole. Tänud peitjale

23 märts 2018 leidis CGI GIS-meeskond [sookoll]

Karuskose peremees tegi meile matka. Kuna teekond tuli Lemmjõe tamme juurest läbi Metsniku talukoha Sibulsaarele, siis sain ka selle aarde ära logida. Lemme oli osav ja leidis aarde, mina ajasin oma kadunud gepsulevi metsas taga :)

17 märts 2018 leidis Mari, Tanel, Sirja [sirts]

Jätkasime Lemmjõe tamme juurest teekonda Sibula aarde poole. Mööda jõe äärt oli hea kõndida. Vahepeal vaatlesime loomajälgi. Kahtlustasime, et ühed nendest ilvesele kuuluvad. Silla peal avanes kena vaatepilt. Sealt suundusime metsa. Oli see ka paras väljakutse. Hea, et sel aastal korralik talv oli ja see veel siiani tunda annab. Ega muidugi kevad polegi veel ametlikult alanud. Väike paus ning ootas lage raba ees. Aitäh peitjale.

17 märts 2018 leidis Tanel, Sirja ja Mari [marihen]

Tamme juurest tulime mööda jõe kallast. Lumel oli nii kõva koorik peal, et kandis, aga jõe kaan ei olnud usaldusväärne, seega astusime kuni sillani ja sealt sukeldusime metsa. No see mets on ikka paras padrik, aga õnneks oli kõik külmanud ja tänu sellele saime ikka kenasti läbi. Rühkisime aardeni ja võtsime suuna Suitsna poole. Tänan.

17 märts 2018 leidis Mari, Sirja ja Tanel [timix]

Silla juures jätsime Kleonega hüvasti ning sukeldusime metsa, et jõuda, selle aardeni. Vett oli igal pool kõvasti, aga õnneks oli enamus sellest külmunud ning probleeme ei tekitanud. Leid tuli kiirelt. Aitäh!

3 märts 2018 leidis Ain, Margit [maky]

Suitsna talu tammiku juures otsustasime, et edasimineku osas tuleb teha valik - kas Sibula või Suitsna raba aare. Kuna viimase juurde oli tunduvalt pikem maa ja me ei tahtnud oma rännakuga ka väga pimeda peale jääda, siis valisime esimese koha. Ega meie matk just väga tempokas ei olnud, kuid Sibulsaarele me jõudsime ja aarde logisime. Aitäh peitjatele! Sibulaid me aga natuke armastame küll!

18 veebruar 2017 leidis Heldur,Sannu,Krista [krista]

Tulime Suitsna raba juurest, jätkuvalt mööda jäätunud ja lumeta pinnast. Metsa all oli mätas väga pehme astuda võrreldes rabaga. Tänud peitjale.

18 veebruar 2017 leidis L-Viru matkajad ja [vaimar]

Mina tegin Päikse loojangu valguse pilte raba servas, kui matkakaaslastel aardetops peos oli.

18 veebruar 2017 leidis Krista, Sannu, Heldur [heldur]

Meie Soomaa matk aardest aardeni: Mulgi heinamaa - Kuresoo - Toonoja - Suitsna raba - Sibula - Suitsna talu tammiku - Mulgi heinamaa. Nüüd siis selle aarde juurde jõudes läks lõpuks ka maastik raskemaks :) Matk oli kestnud juba nii kaua, et hüppeliiges vajas elastiksidet :). Aitäh!

18 veebruar 2017 leidis Piret, Mart, Vaimar [sylli]

Meie Soomaapäev. Olime tulnud siia läbi aarete - Mulgi heinamaa, Kuresoo ja Suitsna raba. Parasjagu väsitav oli see olnud pikkuse poolest ja räätsad seljas. Aga kindlasti kordi lihtsam kui suvel. Aga selleks, et suvel tagasi tulla, jätsime siin rabas paar aaret külastamata. Küll siis saab ka raskemat maastikku proovida! Aitäh aarde peitjatele! EVEJ

11 veebruar 2017 leidis meie ja silmsirkel [pagarid]

Aardekarp jäi juba eemalt silma. Kiirelt logi kirja ja edasi auto poole. Aitäh.

16 oktoober 2016 leidis Karl, Maris, Margus ja kelk [zdrk]

Väsitav päeva algus ja raskus mitte pääseda Kuresoo aarde juurde oli andnud väikese demotivatsiooni laengu. Kuid vähemasti oli nüüd kindel, et jõuame rabast välja päevavalguse käes. Alguses piinlesin natukene veel räätsadega aga kohe kui nägin tekkimas kummikuga liikumisele sobivat pinnast, siis loobusin räätsadest. Minu kilometraaž küll pikenes kuid ei pidanud vähemalt valust hambad ristis käima ja kartma oma varbaküüntest ilma jäämise pärast. Kilomeetrid aga ei tahtnud kohe kuidagi enam väheneda. Tundsin kuidas olen energiast täiesti tühjaks imetud. Jalad liikusid vaid inertsi näol. Samal ajal pidin siiski hoidma oma pea erksana, et kusagil valesse kohta ei astuks. Vahepeal putitas Margus mind erinevate energia allikatega ja tuli minu kord kelguga sõprust aretada. Proovisin tassimist süles - oli mugav aga ei näinud kuhu astun. Proovisin tassimist pea peal - oli mugav aga kippusin vajuma liiga sügavale ja käsi ei jõudnud üleval hoida nii kaua. Pidi ikka vanaviisi lohistama. Ühes kohas kus otsustasin puhata, avastasin ennast jõhvikaistandusest. Pole vist nii palju ja nii ilusaid jõhvikaid kunagi näinud. Olid lausa magusad. Järgmisena sattusime sohu. Ütleksin, et seal maastikul oli mul siiamaani kõige mugavam. Mu pikad jalad said ilusti ühelt tugevalt mättalt teisele astuda. Alles siis kui üks hetk lasin endast ette räätsadega käija, läks asi metsa. Mätta heinakõrred vajusid laiali ja enam ei näinud kus mätas asub ja 5nda mätta peal astusin mööda. Kui igal pool oli mätta kõrval peaaegu et kuiv, siis seal jooksis vist mõni veesoon, sest põhja ei tundnud ja poole kintsuni käisin vees ära. Vett sain ülejäänud päeva sokkidest ja pükstest välja väänata. Sibula aarde juures jõudes lõime üles laatsareti ja lihtsalt olime seal mõnda aega. Mul ei olnud enam õieti sooja ega külma logi kirja saamisest vaid oli suur soov auto juurde jõuda. Vahepeal siiski käisin kirjutamas ära. Suure tõenäosusega kaotasin kuhugi sinna metsa ja raba piirile ka oma kompassi. Võibolla kadus see juba siis ära kui vette astusin.

Sibulast edasi kulges meie tee esmalt metsas piki loomade radu. Panime kelgu pika matkakepi keskele ja tassisime õlgade peal. See kilomeeter metsas oli vast päeva kiireim. Siis tuli jälle raba ja siis hakkas vaimne võitlus, et edasi pingutada. Jalad ja selg täiesti läbi, kuid ainult natukene üle 2km rabamaastiku veel minna. Mõtlesin ühest mõnusast seapraest ja jääkülmast õllest ning see aitas natukene unustada hetkel vallanuid raskusi. Nüüd tuli puhkepause iga väikese aja tagant ja puhkepaus algas lihtsalt rabapinnasele suvaliselt mahaviskamisega. Kuradi mõnus oli sel hetkel olla aga alati pidi ennast kahjuks uuesti püsti ajama ja jätkama. Alles siis kui hakkas paistma vaatetorn, siis sain uue energiasüsti ja võtsin üles ülikiire tempo. Jalast kiskusin kõik ebameeldivad märjad jalanõud ja sokid ning jooksin paljujalu rõõmsalt ringi. Pärast pikemat puhkepausi pidin aga jälle kõik jalga toppima ja siis lonkisin läbi raskuste autoni.

Oi jah, kindlasti minu elu raskeim matk. Nii kummaline kui see ka pole, siis tagantjärgi oli väga mõnus isegi ennast proovile panna. Kas ma täpselt sellist ringi aga kunagi uuesti teha tahaksin - täna ütleksin kindlasti ei aga aasta pärast? Aitäh toredale seltskonnale (va kelk) ja õnnele, et me jõudsime tund ennem saunalisi Toonojale.

26 juuni 2016 leidis Piia ja Peeter [blondiin]

Matkasime siia Suitsna raba konteineri juurest. Kogu matkaga seotud emotsioonid on sealse logi juures juba väljaelatud. Kohapeal oli loomulikult leid lihtne ja preemiaks üks pudel (alkoholivaba) õlu. Lendav fännklubi oli muidugi selle kõige peale ka kohe väljas. Mina proovisin liikuda vahepeal räätsadeta, kuna ei saanudki aru enam kuis kergem, siis räätsastusin taas ja kulgesin ringiga taas raba suunas. Räätsade allpanekul nihutasin endal taas selgroo lülidel vahekettad nihkesse, Piia abiga sain end siiski taas püstiasendisse. Ükskord maailma teises otsasa premeeriti mind selle eest ratastooliga lennukisse sõidutamisega, kujutasin elavalt ette kuidas mind rabast oleks minema nihtutatud (sinna poleks vist ka helikopteriga appi saadud). Kõik need kannatused said aga premeeritud taaskord kauakestvate elamustega kohast ja Piiaga koosveedetud ajast, suured tänud

26 juuni 2016 leidis Peeter ja Piia [piuks]

Peale Suitsna raba seadsime oma räätsad Sibula suunas. Kuna jahutav vihm meieni ei jõudnud siis jätkasime kulgemist leitsakus, mis oli ikka päris kurnav. Aardele lähenedes suurenes kohalike arv, kes meist oma kõhutäit tahtsid välja imeda. Ja kui palju neid oli! Üks suurem kui teine. Uhhhh!!! Siis sain kinnitust, et suvi EI OLE minu lemmik aastaaeg.
Kiire logi ja seadsime sammud tagasi. Samaaegselt käisid käed kui tuuleveski.
Nii me siis kulgesime, jagades viimaseid jooke, mis kaasas olid. Nägin, et Peeter, kes algul oli ikka ülimalt ettevaatlik, pani tuima näoga igalt poolt otse. Tekkis juba kahtlus, kas tal on plaan end kusagile laukasse ära uputada. Õnneks siiski mitte. Lihtsalt igasugune ohutunne oli suurest väsimusest kadunud ja peas oli meil vaid üks mõte - jõuda laudteeni, kus on ujumiskoht. Ja siis end sinna likku visata.
Üksikasjad jätan välja aga kui see pingike kaugelt paistma hakkas siis oli ikka kuradima hea tunne :) See tunnike-poolteist, mis seal ujudes ja jõudu taastades möödus oli ikka super. Nii vähe on ikka õnneks vaja.
Autoni jõudes tuli kilomeetreid kokku 13, nendest 10 räätsadel.
Suured tänud peitjatele! See nauding sellistest matkadest kaalub igasugu raskused üle. Tänud veelkord!

2 jaanuar 2016 leidis Tanel [phantom]

Kuna sellele aardele juba nii lähedal olin, siis otsustasin ka selle juurest läbi käia. No oli see alles maastik! Hakatuseks risu täis mets, aga nagu hiljem selgus, siis need olid alles õied. Metsast välja saades ei läinud asi karvavõrdki lihtsamaks, pigem vastupidi. Erinevalt Allikarabast oli siin külmataat oma tööd lohakalt teinud. Kohati tundus lausa, et keegi on räigelt füüsikaseadusi rikkunud, sest mättad aegajalt vajusid läbi ja jalajäljed täitusid vedela veega, aga samas mätaste vahel olev jää kannatas ilusti kõndimist. No nii ei saa ju rallit sõita... Kuidagi ma selle aardeni siiski sain ja nimed ka kirja. Aitäh peitjale.

1 november 2015 leidis Algis ja Stella [poldek]

Meie jalutuskäiku soosis veidi külmunud maa ja soe sügisõhk. Sattusime üsna lihtsasti kohale. Oja ületasime hüpeldes. Minu jaoks oli uudne pontsakatest mätastest maastikuosa - sedapidi oli päris huvitav liikuda. Aardekarbis oli üks üksik koer Lizka, kes soovinuks edasi reisida, aga me ei võtnud teda kaasa. Küllap tuleb tal seal järgmise aastani oodata, sest Sibula metsa ei külastata kuigi tihti. Aitäh toreda aardepaiga eest!

1 märts 2015 leidis Martin [matu07]

Kuna geokolleeg saavutas jaanuari alguses Soomaa-aaretega teatava edumaa, tundus suviste ühiste aarderetkede huvides optimaalsena võimalikult palju järele tõmmata. Ma ei hakka üldse eitama, et 4.0 rabakas tundus hirmutav, aga loojanguni oli veel ligi kolm tundi ja lubasin endale, et ei hakka liigseid riske võtma.

Retk algas ligi kahekilomeetrise kõmpimisega kõigepealt mööda Raudna jõe serva ja siis läbi Kuusekäära metsa. Kui see pikk sirge läbitud, jõudsin Lemmjõe sillani, kust näitas aardeni linnulennul veel 1,68 kilomeetrit. Kiire lonks janukustutust ja edasi. Esmalt üle heinamaa, mööda mahajäetud talukohast ja siis metsa. Üsna alguses takistas teed üleujutatud voolav ala, millest õnnestus varsti mööda purret üle saada. Edasi mööda suhteliselt niisket põlismetsa, kui tuligi raba vastu. Aardeni täpselt kilomeeter.

Ei hakanud mingit tarka marsruuti kompunnima, vaid lõikasin otse aarde poole. Võrreldes eelmise nädalaga oli raba kandvus kohati oluliselt vähenenud, samas kohati polnud vigagi. Teate ju seda täieliku üksiolemise tunnet, kus saab tõeliselt vabalt käituda? Vot seda ma nautisingi, võtsin mätta pealt hoogu ja lasin mööda jäätunud lompe liugu, kuni sain liiga pika liu, sadasin läbi jää ja maandusin jalgapidi sügavale mülkasse, ise käpuli mätta peale. Ja just sel hetkel kuulsin sealsamas lähedal inimeste hääli... :D

Tõmbasin kõva lurtsatusega kummiku välja ja jäin kuulatama. Mitu inimest, ehk sadakond meetrit vasakule. Liikumissuunda ei õnnestunud heli järgi määrata. Liikusin vaikselt edasi ja selgus, et esimene tõsine sissevajumine oli alles algus: varsti hõljus kõik ja ühelgi mättal ei saanud kaua paigal püsida, sest kõik nad liikusid aegamisi maa keskpunkti suunas. Nii paningi kõvade plartsatustega edasi, olles ise kuuldekauguses inimeste üle õnnelik, sest kui ainult peanupp laukast paistma jääb, siis võib appikarjetest isegi teoorias kasu olla. Varsti jõudsin aga kindlamale pinnale ja liikusin metsa vahele, kuuldes ikka veel aeg-ajalt hääli, mis küll järjest vaiksemaks jäid.

Peagi jõudsin uue märja alani ja pärast sissevajumist hakkasin selle serva mööda edasi liikuma, et parem ületuskoht leida. Nii jõudsingi ideaalselt paikneva palgini, mis, nagu selgub, oli sinna paigutunud tõenäoliselt viimase tunni jooksul :)

Edasi üle palgi ja siis oli aarde leidmine juba lapsemäng. Nii saingi teada, et oleksin peaaegu kohtunud tiimiga [silmsirkel]. Tagasiteel proovisin järgida rohkem nende marsruuti, mis vähemalt kaardi järgi tähendas lühemat rabalõiku. Noh, vajus ikka pea sama hästi :)

Metsa all hakkas vist vist väsimus murdma või midagi, igatahes vaevu sain suuna paika, kui kaldusin jälle täisnurga all paremale ära. Ühtlasi tähendas see ka, et metsaalune oli OLULISELT märjem kui minnes. Aa, samuti sain vastuse ammu painanud küsimusele, et kui kummikuga oksa peale astuda, kas see võib siis läbi talla tulla? Vabalt võib :) Õnneks oli karude tõrjeks kaasas tsiviilkäibes lubatud külmrelv, sest sõrmede-hammaste abil seda oksa küll kätte ei saanud. Kui lisada sellele fakt, et ma olin ikka veel selles väga märjas metsas, oli tagasi sillale jõudes tulemuseks vägagi märg vasak jalg. Kuna kell näitas, et valget aega on veel ligi tunni jagu, otsustasin siiski ka Lemmjõe tamme juures ära käia.

Igatahes suur tänu peitjatele selle aarde eest ja tervitused kaasleidjatele!

1 märts 2015 leidis Jaanika, Mikk, Kadri, Mihkel [silmsirkel]

Lemmjõe tamme juures selgus, et Lemmjõgi on kaanetatud; kõrval Raudna oli täiesti jäävaba. Väikese kõhklusega hinges maabusime teisele kaldale, kus ka esimesed paarsada meetrit metsaalust jääs olid. Edasi läks juba kevadisemalt: üks samm keltsal, kaks läbi kooriku. Enne Sibulsaart oli lausa veetakistus korraldatud, millest pokult pokule hüpeldes üle saime. Tagasiteel ehitasid mehed purde, mis jäi järgmisi otsijaid ootama.

Retk autoni, mis tavaliselt kergemalt-kiiremalt möödub, oli seekord esimesel kolmandikul lausa kannatuste rada. Rabapinnas oli täielikult sulanud, metsaalune korralik pokudega asustatud mülgas. Kevad on võimust võtnud. Püksid-jalad märjad, vedasime end Lemmjõe matkarajale tagasi. Sealsed rajad sobisid väsinud jalgadele imehästi, enne autoni jõudmist vilksatas loojuv päike pilvede vahelt.

Aitäh!

11 jaanuar 2015 leidis Rudolf, Uku, Mark [rudolf]

Niisiis, elasid kord kolm poissi, kes juba palju aastaid üksteist tundsid ja kes paljud Eestimaa mülkad koos läbi matkanud on ning ega seegi retk ei ole muud kui veel üks sissekanne samasse kartoteegi kategooriasse.

Mida aeg edasi, seda raskem on leida kõigi jaoks vaba nädalavahetust, aga planeedid joondusid ja saigi otsustatud, et pöörame sellel korral rattad Soomaale. Kuna endal oli suvel kogemus Saeveski metsaonniga, plaanisime öö veeta seal ja hommikul esimese valgusega Suitsna raba avarustesse maid avastama ronida.

Õhtuks jõudsimegi majakesse, kus meie õnneks haigutas tühjus. Enamuse ajast veetsime siiski olude sunnil pliidi ümber, sest tee mis tahad, aga ahju ja pliidi kombineeritud efektiivsus tõstis ülejäänud maja temperatuuri parima tahtmise korral kraadi võrra väljas olevast kõrgemale. Tegime ka väikese tiiru lähedal jõe ääres, mis andis siin kirjutajale ka ideaalse võimaluse läbi jää vajuda ja üks jalg juba ennetavalt läbimärjaks saada. Sellest hoolimata oli vahva õhtu ning lõpuks sõime kõhud sooja sööki täis ja vajusime ära magama.

Hommikul avastasime, et ööga oli taevas olnud helde ja lumega koonerdanud just ei olnud. Silmailu pakkus see kahtlemata palju, aga teisalt juba enne halvad teed muutusid selle tulemusena üsna hirmsaks, kuna enam ei olnud isegi näha sissesõidetud ülilibedaid roopaid, kust iga mõne aja tagant auto rattad välja hüpata tahtsid. Aga pole hullu, kõigest üks väike kraavi-intsident hiljem parkisime ennast õigesse kohta ja kulgesime mööda üllatavalt jäätunud rada sillakeseni, uudistasime veidi tühjalt seisvat maja ning seadsime sammud raba poole.

Niipea, kui olukord hakkas kiskuma vesiseks sai selgeks üks huvitav asjaolu – mida märjem oleks pind muidu, seda paremini kannab. Nimelt oli mingi nipiga raba ja mülgas tõmmanud endale peale piisavalt kõva kooriku, et too inimest ilusti kandis. Noh, seda küll mitte sajaprotsendilise efektiivsusega, aga igatahes paremini kui keskmine mätas selle kõrval.

Mööda taolist maastikku kulgedes olimegi üllatavalt ruttu õiges kohas ja aare tervitas meid rõõmsalt. Kõik oli väga heas korras ja kuiv. Saime nimed kirja, tegime väikese söögipausi ja võtsime edasi suuna Suitsna raba aarde peale...

Aitäh!

1 märts 2014 leidis Aix, Tarvo [aixo]

Väsinud, kuid tugeva tahtejõuga, saabusime aardeni. Ja seda ka viimasel minutil, kuna oli hämar. Saime logitud ning peale väikest võileiba suund tagasi parklasse, kus ootas meid truu sõber...auto :) V:Rändur

1 märts 2014 leidis Tarvo, Aix [pimeduselaps]

Päeva viimane aare. Hakkas vaikselt hämarduma, kuid autoni jäänud veel ~4km. Aardekonteiner tuli kiiresti nähtavale, logisime, sõime õhtusöögi ( kahjuks sibulat polnud :) ) ning võtsime suuna kodu poole.

26 veebruar 2014 leidis Hannes ja Ester [hpalang1]

Sibula söömise vastu pole mul miskit, paljuvõitu kulub teda. Ja kui aare pannakse Sibulsaarele, mis siis ikka. Paar aastat tagasi, kui see eelmine suur sõda oli, vaatasin neid Soomaa raba-aardeid, et ju jõuab, aga see talv on hammas nii verel, et kuidagi ei saa enam rabast välja. Kolmas rabakolmapäevak järjest hakkas just siit. Lemmjõe silla juurest panime kella käima ja umbes poole tunniga olimegi kenasti purgi juures. Talu juurest üles rappa saamine tahtis natuke mõtlemist, mets oli pigem võsa ja põhi oli pehmevõitu. Aga lubatud plusskraadid jäid olemata, pind oli kahutand ja see lasi mõnuga kulgeda. Eks raba ole ka parim koht inimeste proovilepanekuks ;) Igatahes probleemivaba matk ja kiire leid ka. Aitüma näitamast, mulle igatahes sobis see matk hästi!

26 veebruar 2014 leidis Hannes ja Ester [ester]

Kui veidi enne südaööd pakutakse hommikusele tööleminekule alternatiiviks hoopis Soomaale suundumine, siis pole palju mõelda vaja. Ausaltöeldes polnud ma kunagi siiakanti sattunudki. Alustasime Sibula aardest ja suundusime seejärel sügavamale sohu. Maapind jalgeall oli juba natukene pehme, aga vähemalt mina oma 50 kiloga läbivajumise pärast küll muretsema ei pidanud.

9 veebruar 2014 leidis Anne ja Kleone [kleone]

Suitsna rabast tulles oli lume- maa ja veesuuskadega ukerdamine päris selgeks õpitud. Hetk looduses silmadega vihjepildist üle käidud ja aare paistiski mõne meetri peale välja. Aare korras. EVEJ.
Siin lugesime oma geopäeva lõppenuks. Jäänud oli veel tagasitee Karuskose parklani. Väsimus võttis oma ja pidevalt väreles ees miraažina algul Vaatleja torn, hiljem laudteel parkla lasipuud.

9 veebruar 2014 leidis Anne, Kleone [nuffi]

Vaevaliselt läks see veesuusatamine aga oligi aega ilusat loodust imetleda ja tehtud sai see retk, tänu jagan ilusa päeva eest!

24 jaanuar 2014 leidis Arno,Riina,Kaire,Maire,Arvet [arweto]

Suitsna rabast tagasiteel kiire logimine ja otse rabast välja.Aga otsetee ei olnudki nii väga otse.Kuigi väljas -20 jäi rabast alla minnes ette kraav mis polnud külmund,geokepikesega sügavust mõõtes põhja kätte ei saanud.Nii tuli abi otsida loomaradadest. Aare korras.Tänud.

29 märts 2013 leidis Mari, Siim, Ants, Jaan, Ülle, Juhan [marx303]

Suure reede puhul mõtlesin teha väikese rabamatka. Kuna ilm oli nädal aega olnud ilus, siis otsustasin, et retk saab olema Soomaal. Ants kutsus sõprade pere kaasa ja nii me kella 11 ajal autod Kuusekäärale parkisime. Ümberriietumise, infovahetuse ja pakkimise järel saime umbes pooltunni pärast minema. Algus oli ilus, sõbrad mõtlesid tagasitulles veel matkarada läbida :) Igatahes ei tahtnud me Siimuga sellega alustada. Jõe ääres otsustasin, et teeme retke päripäeva. Veidi mööda jõge, siis mööda metsa ja raba ning esimene aare sai kärmelt leitud. Sõbrad tervitasid rõõmsalt oma sugulast aardepeitjatest ja andsid teada, et nemad söövad kõik rõõmuga sibulat. Meie pere sööb ka. Jõime tassikese teed ja jätkasime matka Suitsna raba aarde suunas. Aitäh! evej.

27 märts 2013 leidis Valdis [vpsa]

Tagasi rabas,suur soov eelmine poolelijäänud otsing lõpetada.Tunnise kiirmarsiga nahavahe juba soe,Ingatsi raja alguses.Plaan minna läbi Sibula aarde Kuresooni ja tagasi.Räätsad jalga ja astu nagu mööda kõnniteed,ainult kohati mõnel rabasaarel ja Sibula metsaservas oli lumisem.Noppisin rippsibula.v.kuju j.kuju.Nüüd edasi Kuresoo poole,aeg pitsitas tagant ja ka pilte ei raatsind teha,et aku lõpuni vastu peaks,kui vaid tagasiteel,siis saab mööda enda jälgi tagasi.

14 märts 2013 leidis Marje & Paavo [speedy]

Geopäeva esimene tegelik "linnuke". Plaanis tõsine rabakilometraaž, miks üldse suusad kaasa said võetud. Olgu öeldud, et ma suusatasin viimati kuus aastat tagasi ja siis ka vaid alla 10 km Käärikul (vist ei kukkunudki). Enne seda jäid viimased aktiivsemad suusasammud (vahepeal minikatega matkamine ei loe) põhikooliaega..

Madala esiveolise jätsime heaga suure tee äärde parklasse veiste valvata. Kiire salat, kana ja leib sisse, riiete vahetus ning varustus (üks õlu ja 0.5 L kangemat, mida ma kordagi ei mekkinudki) seljakotti ja tuld. Kurja! Esimesed sajad sammud oli küll sellised, et võtan varsti alt ära ja lähen jooksuga edasi. Aga vaikselt hakkas tulema. Uisku oleks isegi päris normaalselt saanud sõita, aga seejärel polnud ruumi, tuli end käte jõul mööda autorööbast edasi liigutada. Kui sild vastu tuli (seal oli jõgi muide lahti), oli rööbas läbi. Edasi läks saanijälg, aga geopeitur läheb ju ikka otse. Nii meiegi. See oli ilmselt viga, selgus hiljem aardeni jõudes. Aga kohale jõudsime me ometi, isegi suusad jäid metsas terveks. Kõht oli täis, meel veel hea, kuigi tulevase pikema teekonna raskus hakkas õiget ettekujutust andma.

Aarde juures oli nii hea suusad jalast heita ja mõnuga logida :-) Kirjutada sibulatest ja sibulaarmastajatest (mina ka, mina ka!). Rabamaastik ju alles alges, kurikuulus Kuresoo ootas vallutamist, sinna näitas 4.75 km. Kõik oli veel ilus.. ;-)

Aitäh peitjaile soojategemise aarde eest! Nänni ei vahetanud, õlut veel ei joonud. Aardega on kõik kõige paremas korras. Järgmise korrani :-)

http://www.endomondo.com/workouts/166903206/1392188

23 veebruar 2013 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]

No kohe ei oskagi kuskilt seda juttu alustada.
Kindlasti ei olnud see selline kannatuste rada nagu Maku ja Algaja kirjutavad. Oleme kogunud targu räätsakilomeetreid ning nüüd asusime otsustavale rünnakule. Kalamehed olid suureks abiks ning esimesed paar kilomeetrit ilusti lahti sõitnud. Proovisime ka mobiilset lähenemist, kuid meie "punn" hakkas tõrkuma juba esimestel meetritel. Kuna auto lumest välja kaevamisele ei olnud mõtet ilusat päeva raisata (eelnev kogemus ühest Lahemaa rabaparklast), siis panime jalgsi minema. Geopeituri otse mineku tung sai peagi tagasilöögi ja läbi lumekooriku vajusime mõlemad. Üks vähem, teisel napilt vesi saapasse ei tulnud. Möödunutest talvedest jäänud mälestus, et miinuskraadidega külmub veekogu ära, sel talvel ei kehti ja geokraavi ületamisel olid pokud omal kohal.
.... ja siis olimegi juba kohal. Aare torkas eemalt juba silma ning liigse kraamiga seda koormama ei hakanud. Lähedal oli üks longu vajunud puu, mille najal saime nii minnes kui tulles joogipausi teha ja hetkeks hinge tõmmata. Õige raba ju alles ootas ees ....
vt Suitsna raba logi

9 veebruar 2013 leidis Maku [maku]

Sibula aarde poole liikuma hakates ütlesin Algajale ja Pilditibile, et kahjuks ma ei ole nii tugev mees, et suudaks ei öelda sellele aardele ja teiega koos otse päästva sillani tulla mis viiks lõpuks siit rabast minema. Hindasin oma jõuvarusid, leppisin Algajaga kokku, et viib mu pärast auto juurde ja hakkasin liikuma. Enne minekut viskasin õhku teksti, et katsun enne teid sillani jõuda. Aardeni minna oli väga mõnus mööda räätsa jälgi, kuigi hinges kripeldas see seakari, keda Algaja oli näinud ja lootsin, et minul ei ole õnne neid kohata. Mõtted sigadest lõpetas aardetops, logi kirja ja lõpuks sain võtta suuna rabast välja. Tahtsin otsejoones sillani minna kuid mind takistas mingi veenire, proovisin seda ületada aga see lõppes imeliku poosiga seal vees. Nüüd oli kaks võimalust, kas võtta suusad jalast ja jalad märjaks saada või proovida siit pääseda koos suuskadega ja võimalusega, et reaalselt kukun kõhuli vette, valisin selle viimase kuid õnneks ei osanud vette kukkuda :). Nüüd helistas jälle Bruno ja uuris mu järgmise raba plaane, kuna ma ei teadnud kui palju ma selle veenire pärast ringi sõitma pean siis lükkasin ta pakkumise tagasi ja üritasin siit rabast pääseda. Õnneks sai nire otsa aga kahjuks sai ka raba läbi ja tuli ette mets. Siin võtsin suusad jalast ja turnisin oma 600m nii puude alt kui pealt, issand kui pikk see tee ikka oli. Metsast väljudes nägin inimesi ja autot. Tuju läks kohe heaks, mõtlesin, et Algaja metsast väljas, naine ootamas autoga jne. Mitte tuhkagi, olid suvalised mehed suvalise autoga. Lootsin, et jõuan nendeni ja saan vett küsida aga selleks ajaks mui mina suutsin inimese hääli teha olid nemad autos ja auto juba kimas minema, sitt päev rsk :P. Eks ma siis sõin lund seal ja ootasin kuni Algaja leiab ka mahti rabast välja jõuda, lõpuks ta tuligi :P Ja nii saigi siis minul üle 20km seal rabas sumbatud... Ja, et sellest kõigest veel vähe oli, tuli nüüd ligi 2km Algaja autoni kõmpida, ei saa öelda, et see raske oli aga ega ta kerge ka ei olnud. Nüüd viidi mind ilusasti mu autoni, olen vist elu lõpuni selle autosõidu eest Algajale võlgu, see oli samas nii lühike aga kuradima hea :). Ja nii head kiirnuudli suppi ei ole mina veel elus saanud, soovitan teilegi, 7h rabas ja ei ole vist maailmas kehva toitu :)

9 veebruar 2013 leidis pilditibi, Lauri, Rita [algaja]

Suitsna raba juurest edasi liikudes oli see aare risti ees. Pilditibi kimas nagu püssikuul. Mina seevastu tajusin järjest suureneva imestusega, et liikumine muutub väga vaevaliseks. Nagu poleks varem iialgi kõndinud. Ja see jama muudkui süvenes. Liikumise kiirus muutus täiesti võrreldavaks tigudega. Aga näiteks kilpkonnavahiks ma ei oleks sobinudd, kuna need oleks viuh ja viuh must mööda tuhisenud. Nii me seal siis ukerdasime. Üritasin igatepidi jalgu masseerida ja erinevate kaasasolnud vedelate ja tahkete molekulaarsete koostistega oma liikumisvõimet tõsta. Õnneks ei aidanud need üldse. Esialgne planeeritud aeg sai sujuvalt poolteist tundi otsa. Lõpuks olime siiski kohal ja ei suutnud mitu aega tünni tabada. Aega enam ei võtnudki.

3 veebruar 2013 leidis Eero [valap]

Selle sibula leidsin kiirelt. Tänan. EV. J: smile

22 august 2012 leidis Joonas [joonas444]
2030.

12 august 2012 leidis Miki ja Merle [miki]
Kuna terve nädalavahetus möödus majavärvimise tähe all, siis otsustasime vahepeal kätele puhkust ning jalgadele valu anda. Tuli üks korralik 9km rabamatk, 5h jalutamisega. Räätsasid ei olnud, proovisime kummikuga hakkama saada. Sai küll, kuigi rääts oleks abiks olnud.

26 juuli 2012 leidis Puujalg [puujalg]
Polnud seal mingeid sibulaid. Ainult murakad, mustikad ja toored jõhvikad. Lähenesin üle raba Suitsna talu poolt. Tagasitee enne silda metsas oli üsna vesine, kohati tuli ringiga minna ja jalad sain ka märjaks.

5 november 2011 leidis Priit, Krt, Vader [triip]
Plaan oli räätsa ka ilma lumeta ajal proovida. Selle aarde juurde minnes hakkasid nad varsti aga segama ning ainult kummikuga edenes asi palju jõudsamalt. Siit aarde juurest edasi rappa läks asi juba põnevamaks...

30 oktoober 2011 leidis Margus ja Maris, Merike [max]
Rabaringi teine aare. Alustasime rabamatka Suitsna talu tammiku aardega ja sealt võtsime otsesuuna Sibula aardele. Üle raba oli üsna lihtne astumine. Rohkem tuli sebimist ja okste eest kõrvalepõiklemist kohalikus Sibula metsas. Lubasime siin endale väikse puhkehetke. Paganama mõnus oli istuda mururohelisel samblamättal ja kohe kuidagi ei viitsinud asuda üle hüplike pokude tagasiteele. Aga noh, tuli ju minna. Seekord tuli võtta otsesuund tagasi sillale. Sellel teel saime tunda erinevat rabamaastikku, nii pokusid kui ka raba, mis pealt nägi välja ohtlikult vesine kuid tegelikult kandis see vesi väga hästi. Ja viimasena enne silda tuli läbida mets, kus õiget suunda näitas kilekoti- ja käterätiribadega tähistatud rada. Ilmselt on see rada kellelegi oluline. Aitäh peitjatele!

1 oktoober 2011 leidis Lembit ja Indrek [polekala]
Kuresoo aardetuuri kuues aare. Lähenesime Suitsna talu tammiku poolt. Kuna enamus maastikust oli metsane, siis ei hakanud jalgu räätsadega väsitama. Maastik oli üsnagi kõnnitav, kuid raba oli jalgadega juba oma töö teinud ning samm uskumatult tönts ja tempo üsna nullis. Veidi enne pimedat jõudsime siiski aardeni ning päevavalguse viimases kumas leidsime aarde ja logisime. Ilus koht, tänud! Tegime EVEJ ja jätkasime teekonda, et jõuda tagasi laudrajale. Algul võtsime sihi tagasi metsaserva ning pealampide valguses kõmpisime metsa servas. Miski aeg leidsin ennast ühe jalaga kusagilt august ning järgnes jällegi kummikust vee väljakallamine. Lõpuks olime laudrajal tagasi. Autoni jõudsime veidi enne poolt kümmet õhtul. Raske oli, tõesti raske. Algatuseks jõin kohe pool liitrit vett ära. Kogu tiiru pikkuseks tuli 29,5 km. Väga väsitav ja vägade ilus oli. Sõitsime veidi maad mööda jõeäärt tagasi, panime telgi üles ning ega une üle kurta saanud.

25 september 2011 leidis Triin & Hanno [hanno5000]
Plaan nägi ette, et mööda Ingatsi matkarada nii kaugele kui saab ja siis räätsadel otse üle raba. Nii sai ka tehtud ja kuni siiani läks päris lihtsalt, kõrgete puude all oli geps küll veits segaduses, aga vihje aitas õiget kohta juba kaugelt märgata. Siit edasi suundusme Suitsna tammiku poole. Ja muide, sibul on minu toidulaua täiesti lahutamatu osa! Tänud peitjaile!

25 september 2011 leidis Hanno ja Triin [trine]
Tulime Ingatsi matkarajalt risti üle raba. Seal on kohati päris märjad älved ja õõtsikud, ilma räätsadeta oleks suht võimatu. Samas on lagedal liikumine kiirem ja muretum, selgus hiljem soises metsas ragistades. Sibulad on väärt kraam, just täna tõin turult värske kilo ja marineerisin nad sõbra nutu saatel purkidesse koos Viljandimaalt korjatud seentega :)

10 september 2011 leidis Raivo [raivo]
Tulin Lemmjõe poolt ja suundusin Suitsna raba suunas. Peidukoha leidsin ruttu, eelmised leidjad on seal vist tantsu löönud ja kena geoplatsi sisse sõtkunud. Võtsin Jaan Kase, jätsin võtmehoidja. Siin sain esimese vihmasahmaka kaela.

27 august 2011 leidis Ove [ove]
Suurema rabaringi viimane aare kuhu lähenesin Suitsna aarde poolt. Leitud kännu vaatluse teel.

6 august 2011 leidis Mairi, Tarx, Kaspar, Priit & Maarja [bonzo]
Vihma muudkui ladistas nagu ikka, kui meie rappa satume. Räätsasid me ei kasutanud, kuna enamusel seltskonnast ei olnud neid. Ühelgi asutusel neljast läbikäidust ei olnud neid laenutada. Üks tegelane, kellel oleks olnud, oli parasjagu turistidega matkamas ja nii me ilma jäimegi. Õnneks Sibula juures ei olnud neid ka eriti vaja. Aardeni saime üllatavalt lihtsasti, kõige põnevam oli algus, kus oli tarvis kõvasti üle pea ulatuvast nõgesemerest läbi trügida. Lühike püks ja t-särk sobisid selleks suurepäraselt! Aarde juures ei tahtnud meie gepsud koordinaadi osas üksmeelele jõuda ja pilti me ka loomulikult vaadanud ei olnud. Kuna lõime massiga, siis kaua ikkagi ei läinud ja saime logid kirja.
PS! Sibul on ülimaitsev asi, mida võib üldjuhul panna toidu sisse hästi palju, sest mida rohkem seda on, seda parem toit maitseb :P EVEJ, Täname!

30 juuli 2011 leidis Merike [mooritz]
Siia aarde poole tulime nagu sööklasse. Sibulat ja sibulasuppi küll ei pakutud kuid sibulakujulised mustikad olid täitsa olemas :)Ja neid mustikaid oli seal ikka palju ja kui suured veel. Sõime kohe korralikult kõhud täis ja edasi laugaste vahele tagasi. Tänud sööklasse juhatamast !

12 juuni 2011 leidis [unimuts] ja [milkowitch]
Minu isiklik ERNA. Väljusime sealt võitjatena. Nüüd mõtlen, et oleksime pidanud rohkem pilte tegema (ilmekad näod oleksid rääkinud rohkem kui sõnad - hahaa). Järgmise korrani. TÄNUD PEITJATELE!

12 juuni 2011 leidis Karl & Aile [unimuts]
Kanuus olemisest olid tagumikud juba kandilised, otsustasime natuke jalutada. Oli see vast jalutus! Kui me vaid oleksime teadnud... Alguses oli põnev hüpata pokult pokule ja kerge põlvetõstega edasi liikuda. Aga kaua niiviisi ikka jaksad? Olime omadega läbi kui aardeni jõudsime. Tekkis küsimus, kas ikka elusana tagasi ka jõuame? Meeletud parmud! Jubedad sääsed! Mis raba see ilma nendeta ikka oleks? Sellepärast olimegi läbi imbunud sääsemürgist ja vaatasime, kuidas putukad lihtsalt tiirutasid ja sumisesid meie ümber. Aga neid oli väga palju! Kõige jubedam oli aga see, et unustasime kogu joogivee kanuusse!!! Nii me siis värskendasime ennast rabaveega. Ja rühkisime tagasi. Meeletu eneseületus (mitte Karlile loomulikult, tema on ikka tunduvalt rohkem harjutanud)! Aardest V: täringu, J: käevõru

6 juuni 2011 leidis Sm. Jaan Kask, Vilpuru ja [neeme]
"nägid, uus aare on üleval"..."jah, midagi sibulatega seotud, Peipsi ääres vist"..."ei ole Peipsi ääres, Soomaal on"..."!?!"..."lähme vaatame"..."kohe, ma võtan seljakoti"...
Umbes nii võis see esmaspäevaõhtune jutuajamine sm. Jaan Kasega (kellega siis veel) kõlada. Veidi hiljem piiksus geps meile juba tulevasi pööranguid teel Sibulasaare poole.
Üritasime välja nuputada ka mingit sobilikku lähenemisteed. Lõpuks langes liisk ühe sobivas suunas kulgeva metsasihi kasuks. Ei oska öelda, kas see oli just kõige parem mõte, aga vähemalt ei pidanud mõne aja pärast enam muretsema, et jalad võivad märjaks saada. Ja lõppude lõpuks kuivavad need ju ära ka.
Usinalt mööda mättaid ja kände turnides, seigeldes kiirelt vahelduval maastikul mööda loomaradasid, olimegi mingil hetkel saarel kõrguvate palmide(ikka mändide) all. Ja ega aardepeidikuga ka pikka maadlemist ei olnud. Tõsi, Sibulasaarel veedetud aeg jäi suht lühikeseks ja kõiki kaldaid läbi käia ei jõudnudki, sest valgust jagaval päikesekettal hakkas äkitsi kusagile kole kiire. Kuid ega seepärast saarele nime andnud siiruviirulised nägemata(ega maitsmata) ei jäänud :). Ja hulganisti kohtasime seal veel täiesti kodustatud sääski, need olid nii julged, et tulid lausa peo pealt sööma ;).
Logi läks meloodilise pirina saatel kirja kell 21:30. Aardesse jätsime täringu ja ripatsi sm. JAAN KASK, mille numbrikombinatsioon võiks ehk aarde esmaleiu kuupäeva märkida ;). Kaasa midagi ei võtnud, kõik pistsime kohapeal pintslisse (sibulaid armastame me kõik!!!)
Aitäh peitjatele vahva seikluse, maitsva esmaleidjate auhinna ja viimase peal tünga eest (mille me koju jõudes arvuti taha istudes saime :))!!!

6 juuni 2011 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".