Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 4.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Tunniplaan
1. Geograafia: Mis on maastik? Viivi Luige tekst ajakirjas Naturopa.
2. Muusika: Abruka valss. Refrään pähe
3. Joonestamine: konstrueeri perspektiiv. Sügavus: 327 m
4. Kehaline kasvatus: poistelaagri üritused. Riided kaasa
5. Bioloogia: Kuusk
Märkus: GPSi kasutamist õpime järgmisel nädalal
Vihje: pole
Lingid: http://coe.archivalware.co.uk/awweb/pdfopener?smd=1&md=1&did=594651
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
lõpp | Lõpp-punkt | Geokontroll 270/157 |
Aarde sildid: soovitan (8), RMK_matkateed (1), väikesaar (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC312W8
Logiteadete statistika: 83 (93,3%) 6 4 2 2 0 0 Kokku: 97
Saime Kaupoga paarkümmend minutit lõpukoordinaatidel ringi tatsata ja luubiga kuuski vaadata, aga aare jäigi leidmata. Jääme istuma. (Niuniuniu)
Roman oli ettenägelik ja pani kummikud jalga. Lootsin kergemalt hakkama saada. Ma ei teadnud ju, et peitja on jää peale ja lume alla vett valanud. Enne rappa minekut pidin sokid ja jalanõud ära vahetama. Kuidas ma selle täpi õigesse kohta sain? Vot ei mäleta, see juhtus ammu. Nii nutikas ei ole kui 7beelane. Nendele robotitele tuubitakse kõik vajalik pähe. Kui nad minu ealiseks saavad, siis ei mäleta nad sellest enam essugi. Siia parklasse ei ole nüüd mõnda aega asja. Aitäh!
Hommikul kirjutan Herkile, et mul on see aare veel logimata ja peaks kasutama võimalust enne, kui sula lähenemisteed ära hävitab. Vastuseks sain, et on juba teel sinna. Mina hüppasin kiiresti autosse ning võtsin suuna kaksiksilla parklasse. Tee peal mõtlesin, et millised abivahendid on mul kaasas ja millistest on puudu. Räätsad olin koju jätnud, mida tuli hiljem kahetseda ühe teise aarde juurde suundudes.
Parklast aardeni ja tagasi saime käia ca. 40 minutiga ära. Natuke vesine meie teekond oli, mul oli kummik jalas, Herki sai vist jalad siiski märjaks.
Aitäh lõbusa mõistatuse ja aarde eest!
Aitäh peitjatele!
Täna oli plaanis, jääd kasutades, igasugu saarekeste täppe roheliseks värvida ja noppida mõningad tee peale jäävad lihtsamad kollased täpid.
See täpp oli mul sügisest saati pinnuks silmas. Mitte kuidagi ei oleks viitsinud siia sup-lauaga tulla ja ootasin pikisilmi külmade tulekut. Täna võtsin Arturi julguseks kaasa ja sain siia nime kirja lõpuks.
Taaskord yks nendest mis riiulis oma aega ootas. Eks vbl selle 6ige t6uke andis ka see et yks pliksidest just 7 klassi l6petas. Nii et nende teemadega sai viimase aasta ajal ikka omajagu kokku puututud :D. Kuna eelmine kord talvel siia ei j6udnud siis tänase suvise ilmaga oligi palju m6nusam see ettev6tmine. Ylearune maha, telefon hambu ja minek :P Yks minu tänaseid lemmikuid oma iseärasusi arvestades ;) Aitähhid peitjale
See seitsmes bee mulle meeldis. Geograafiaga küll ei viitsinud tegelda, aga muusika, joonestamine ja kehaline said teostatud perfektselt. Kohale jõudes muidugi oli üllatus suur, kui selgus et aarde asupaiga olid hõivanud lustivad mugud. Kuna ma aga eriti seal niisama passida ei viitsinud, hakkasin tasapisi lähenema ja selle peale segavad tegelased vabastasid piirkonna. Aaret otsisin küll ülemäära kaua, kuna pärast logi kirjutama hakates selgus, et bioloogia ülesanne oli kuidagi kahe silma vahele jäänud. Aga seitsmendikel ikka juhtub. Tänud peitjale toreda mõistatuse ja aarde eest.
Olime täna sealkandis end tuulutamas ja ühel hetkel Elve osutas jälgedele, mis läksid kahtlases suunas ja kuhu ma tahtsin ka vaatama minna. Kuna mõistatusest ei tea ma midagi siis minu teada siin kindlalt midagi olema ei pidanud aga igaks juhuks vaatasin ikka ringi, sest sisetunne käskis. No ja vahi sindrit, oligi tal õigus! 9. klassi juhataja Elve kirjutas punase pastakaga meie nimed Seitsmenda be klassipäevikusse viimase leidja Inge või Inga järele. Nüüd oleks vist sobilik öelda, et tänud ülilihtsa aarde eest! :P
P.S. logiraamat on natuke kapsas aga muidu täitsa kasutatav.
Selle aarde jätsin oma selle metsatuka matka viimaseks rosinaks. Metsavahel kohtasin küll 2.A ja 3.B klassi õpilasi, seitsmendikest polnud haisugi. Möödunud aasta novembris käisin siin juba piidlemas. Kui pidasin tookord targemaks oma võimeid mitte üle hinnata. Täna olid olud palju paremad. Ja arvestades seda, kui lihtsalt kõik kulges, oleks võinud ikka juba eelmisel korral aare ära "skoorida". Oli põnev ettevõtmine.
Tänud.
Seda nüüd küll enam täpselt ei mäletagi millal ma selle teooria läbisin. Täna tundusid olud aga veel sobilikud olema, et kehaline kasvatus ka ära teha. Parkisime auto, läbisime rahvamatka raja ja märkisime klassi lõpetatuks. Tänud peitjale!
Jätsin varustuse otsimise viimasele minutile ehk hommikusse enne väljasõitu. Vajalikku ülikonda aga leida ei suutnud. Proovisin siis ilma hakkama saada, aga igaks juhuks oma võimeid üle hindama ei hakanud ja katkestasin missiooni. Õnneks ilus koht ja tulen siia veel kindlasti tagasi.
Väikese nädalavahetuse kõndimisretke käigus avastasin ennast vastamisi paigaga, mis lausa norib aaret. Kontroll kaardile ja tõepollest nii see oligi. Kaasas olev seltskond suuremat osavõtlikkust üles ei näidanud, piirdusid mu kõrvalepõike viisaka väljakannatamisega. Mõistatus puhta lahendamata, aga arvestades maastikku ja logisid, siis palju kandidaate olla ei saa. Võtsin kirve hambusse ja ujusin eeldatavasse nulli. Veidi krõbe, aga igati värskendav. Kohal läks oluliselt kauem, kui kaugelt vaadates oleks eeldanud. Pindala poolest võimalikke peidukohti just kõige rohkem ei ole. Samas alla anda ei raatsinud. Ikkagi väike investeering, et kohale saabuda ning sünnapäev ka pealekauba. Tuuseldasin ringi, kuni leidsin kinnitusmehhanismi. Ja otse alt ka aarde. Oli ta maha kukkunud ja õhukese risu kihi alla mattunud. Üritasin ta õigesse kohta tagasi meisterdada. Tänud aarde eest.
Seitsmendas be klassis ma käisin ikka väga,väga ammu tagasi.Laheduski tehtud ei tea millal.Täna lõpuks siis logima.Väike jalutuskäik nulli ja tehtud.Aitäh!
Kunagisel Timixi sündmusel oli mul 7b logimise ajaks juba nii suur laiskus peal et ujuma enam ei viitsinud ennast teist ringi ajada ja nii ta ootele jäi. Täna tulime siia üle jää, tööjaotus sai selline, et Helge ja Helen läksid esimese paarina jääd testima ja meie Salmega olime kaldal valmis päästeks :D. Ja kui selgus, et suplusprogrammi ikkagi ei tule, vehkisime ka kähku teistele järgi :D.
Oli väga lahe matkapäev, aitäh Helenile ja Salmele meidki oma otsingutele kaasa hõikamast :).
Kuna Salmel on suhteliselt värsked kogemused seitsmendast klassist, siis mõistatuse lahendas tema ja pani punkti kaardile õigesse kohta. Kuigi tema esialgne soov oli seda aaret suvel külastada, et saaks ikka kõike pakutavat katsetada, siis natuke asja üle arutades selgus, et ka talvel on see päris vahva katsumus.
Täna olime juba mitu tundi lume- ja jääkatseid rabas teinud, ning otsustasime vaatama tulla seda aaret. Mõte oli algusest peale, et läheme ja vaatame ning kui olud ebasobivad, siis midagi hullu ka tegema ei hakka.
Kohale jõudes takseerisime sihtmärki ja vaatasime jalge ette. Kuidagi väga vesine tundus mõnes kohas. Liikusime mööda kallast edasi, et sobivamat kohta leida ja kui lõpuks tundus vahemaa kõige lühem, siis asusime jääd uurima. Tagusime kaikaga, astusime, hüppasime ja midagi hullu ei juhtundki. Jääl oli umbes 10 cm märga lobjakat, kuid aluspind tundus kõva olevat. Igatahes kõik jõudsid õnnelikult aardeni ja tagasi ka.
Aitäh, oli vahva seiklus!
Enne Kõrvemaa radadele suusatama minemist tegin kiire jalutuskäigu lumises metsas. Kõrvemaal on lund veel rohkem kui Tallinna kandis ja lumine mets on praegu väga uhke kogu oma ilus. Aarde juures kaua ei läinud, värske jäljerada juhatas kohale.
Nädala sees juba tegime plaani,et tuleme siis otsima/leidma. Veidi kõhe oli üle jää minna aga sai käidud. Tänud
Leitud ja logitud. Tänud peitjale.
See aare päris kaua pinnuks silmas olnud. Üks aasta talvel oli plaan minna, aga läks sulaks ja sinna see plaan jäigi. Nüüd nädala sees hakkasin Krissule sellest aardest rääkima, et talvel külmaga hea logima minna. Kalda juures oli vesine natuke, aga jää õnneks oli paks. Päris hea oli logida logiraamatusse, kus viimane leid aastast 2019. Aarde suurus pigem mikro mitte väike. Tänud peitjale.
Kas see mõistatus peaks olema lahendatav? Aga esimest mõtet kontrollides sain kohe rohelise tule mis tegi tuju heaks. Seega tuli katsumus ettevõtta, kahjuks suvi juba läbi ja ilmad ja vesi pole enam sellised mis suvel siis tuli abivahendit kasutada. Tänud
Õhutemperatuur: ca 15C. Kehkatuju: -3. Vaatan Raivole otsa. Raivo raputab pead ja naerab. Ohkan, kirun natuke peitust ja asun Abruka valssi ümisedes kehkasse. Peatselt saan aru, et Seitsmes be on päeva parim otsus – vesi on soojem kui õhk, mõnusalt pehme ja kalad väga kõvasti ei hammusta. Ülistan peitust ja ronin bioloogiasse. Vähemalt kaks klassi jään istuma, aga lõpuks pääsen siiski joonestama. Edasi uuesti kehkasse ja siis ongi juba lõunavahetund. Ausalt öeldes ei mäletagi ühtki nii toredat koolipäeva. Aitäh, meeldis!:)
Kõnnu Suursoost tagasi tulles jäi seegi aare teele. Paukjärv oma uskumatult sooja ja selge veega lihtsalt kutsus ujuma. Ma suutsin nii ennast unustavalt eesmärgi poole ujuda, et suutsin põlve vastu liivapõhja marraskile tõmmata. Selle peale panin jalad põhja ja ega seda veekest palju üle põlve ei olnudki :D Enamuses on Pakujärv õnneks siiski sügava põhjaline järv. Aastaid tagasi olen siin talvematka, koos koerte mäkkejooksu võistlustega korraldanud. Ka siis oli koht oma lumerohkusega väga võluv. Tänan tagasi kutsumast.
Lahemaa tripp 11. Asukoha panin kaardil enne paika kui mõistatusest aru sain. Täna siis sai natuke ringi matkatud Kõrvemaal. Sobivat lähenemised otsides tardus Kätlin äkki rajale. Rästik! Paraku siiski juba surnud. Lebas risti üle matkaraja. Ei hakanud teda meiegi sealt ära ajama, las pakub turvalist närvikõdi järgmistelegi. Aarde lähedalt sai natuke prügi ära koristatud, kole ka kui keegi suure mitmeharulise kalakonksu omale paljasse jalga astub. Mõnusa teostusega mõistatus vägeva asukohaga.
Reede õhtul kell 4 tuli plaan minna rappa ööbima, kui pakkusin Paukjärve rabatorni välja, siis küsis üks kaaslane kohe vastu, kas sul on seal jälle mingi aare..:) Eks ta tõsi ole, võimalusel üritan ikka meie matkamisi või telkimisi suunata aardepaikadesse;). Seekord tõesti sai valitud öömajaks lihtsalt koht, kus oleks rabatorn, kus hommikul kell viis päikest nautida. Kui tagasiteel naaberaarde juurest avasin lõpuks ka selle aardekirjelduse ning informeerisin teisi, kus kandis me järgmise ujumispausi teeme, siis muidugi keegi ei uskunud, et mul see juba varem plaanis polnud. No tõesti ei olnud.. aga jah, nüüd me siit enam niisama ära minna ka ei saanud. Eelhäälestus ja kaaslaste veenmine, et nad mind ei keelaks, võtsid pisut aega, viimased sadakond meetrit läksid tänu väikesele õnnele sipsti. Tänud peitjale! Mõistatus meeldis ja peidukoht ka.
Korra olen siia juba sinise näo joonistanud, kui oktoobrikuus puberteedi ujuma ajasin. Seekord jalutasin saarele kuid sama värvi näost palju puudu ei jäänud. Kuidagi üldse ei tahtnud silma jääda see õige koht.
Väikese tõukega Marttilt siiski leitud, aitäh!
Aarde asukoht oli varasemast teada. Ilm oli ilus, öösel külmetas ja päeval päike. Ei ole paremat ilma minna suuskadega mõõda koorikut aaret vormistama. Kindlasti lihtsam kui suvel. Kohapeal aga läks aega. Sai üle mõeldud ja kõikjale palju jalajälgi jäetud.Lõpuks ikka aare jäi näppu ja nimi sai kirja. Korraks jõudis isegi jõnksatada, kas tõeti ei leia. Lõpp hea, kõik hea. Tänud peitjale.
Tunniplaan oli juba mõnda aega tagasi selgeks õpitud, aga kuna ma suurem asi hüljes pole, siis jäi see lõpu külastamine talve ootama. Nüüd olid ilmaolud sobivad ja sai rahulikult nulli jalutada. Tänud peitjale!
Lapsevanema geohuvi on nii kriitiliseks muutunud, et ei kohku ka selle eest, et oma puberteet keset oktoobrikuud vette saata. Kahjuks ei olnud sellest tuhkagi abi, puberteedil aaret leida ei õnnestunud. Proovin ise teinekord uuesti, siis kui on vastavalt kas siis külmem või soojem.
asi üle vaadatud, pilt selge. tuleme talvel tagasi.
Pliiats pandi aardesse. Ja olge siis kenad, kuivatage käed ikka ära enne logimahakkamist.
Eelmisel korral siin läheduses olles oli üks abivahendi komponent maha ununenud, nüüd oli kõik vajalik kaasas. Telkijad meid ka ei seganud. Pliiatsi leidsime konteineri alt maast, aga kuna see oli liiga pikk, siis konteinerisse toppida seda võimalik ei olnud. Jäi sinna, kus ta enne meid oli. Tänud!
Kella nelja ajal hommikul oli taevas imeilus ja ilm mõnusalt jahe ujumiseks. Aitäh!
Ega ma millegi muu normaalsemaga oskagi tegeleda, kui kell 4 öösel aarde juurde ujumisega. Emotsioonid olid vette minnes natukene ebameeldivad, aga mis sa teed, kui vaja aare logida. Pastakas hambusse ja ujuma. Aarde juures läks ruttu, õnneks jäi Mihklile aare kohe silma. Minu silmad olid prillide näol teisel pool vett ning üksi oleksin seal natukene kauem passinud. Aitäh Palangule siia peitmast, mulle meeldis väga see ettevõtmine!
Panin esimese tunni õppematerjalile viitava lingi ka üles.
Ei jõudnud veel kuivi riideid selga ajada peale sündmuse logimist, kui tuli kutse minna edasi ka seda otsima. Kodutöö oli mõni aeg tagasi tehtud, niiet polnud isegi kahtlust kas minna või mitte. Vesi tundus mõnusalt soe ja oli igate parem käik kui üle jää :) Peitjale tänud mõnusa mõistatuse ja laheda koha eest!
Aardes pole pliiatsit ja logiraamat on kah märjavõitu.
Kui juba seal aarde kõrval pidu sai peetud siis ei saanud ju ometi aarde juures käimata jätta. Et lõbusam oleks siis läksime kohe suurema seltskonnaga. Veidi ringi vaatamist ja aare käes. Aitäh peitjale.
Peale seda, kui olime Timixi ürituse ära loginud, tulime ühe märjaga ka kohe seda aaret logima. Olin korraliku õpilasena ilusti kodutöö ära teinud ja tundub, et saan oma viie kätte. Kohapeal sukeldusid kõik vette. Ühel hetkel hakkas teiselt kaldalt saarele lähenema mingi allveelaeva moodi laev. Siin juba teatsid teised hõigata, et Tanel poiss tuleb ka. Saarel leidiski aarde Tanel ja nii riburadapidi saime ka oma logid kirja. Hakkasime siis tagasi vette ronima, kui meie Nuffike hõikas, et teama enam ei jaksa, temal jõud lõppes otsa. Nii sai siis talle veitsa küüti pakutud ja tulime siis paarisrakendiga kaldale. Muide Nuffi, me võime sinuga lausa olümpiamängudele minna. Me kimasime ikka täie turboga. Olime ammu enne teisi kuival maal, kui teised veel kala mängisid. Tänud aarde eest.
Esimese hooga ei saanud mõistatusest midagi aru kui uuesti uurima hakkasin, siis ajas suu muigele. Tegin päeva esimese supluse ja püüdsin kalameeste tähelepanu. Tänan.
Siinkohal sai kasutatud eriotstarbelise laevukese teenuseid. Kas see just oli auru või mootorlaev, seda ei õnnestunud lühiajalise vaatluse teel kindlaks teha, Igatahes liikus ta kiiresti ja teada on ka aluse nimi - Mari. Seda, et madrats asjasse segatud oli, seda viisakas kohas ei mainiks. Metsnugist ei näinud ja madratsit tassisin mina.
Siia tulin meeskonnaga. Kuna Timixi õelusega läksid riided märjaks, siis vahetasin ma riideid, mäesuusatamise alusriietega käisin ma siin. Kuna peitjat kohal ei olnud, siis jäi tal tsirkus nägemata.
Aga aardenali oli hea, enne pudenes vihje ja alles siis naksasin idee läbi. Praegu veel ajab naerma kuidas algul aru ei saanud. Tänud peitja, ole ikka teinekord kohal kui midagi tasuta saab!
7B klassi lõpetasin enam vähem täpselt 30 aastat tagasi. Kirjelduse toodud õppeainetega raskusi ei olnud ainult bioloogiat oli kohapeal liiga palju. Lisaks sellele sattusin aarde juures zooloogia tundi, mille eksami ma omal ajal just 7B klassis sooritasin. Kuna õpetajat kohapeal ei olnud, siis pakun et tegemist võis olla metsnugise pojaga. Väga vahva aare. Aitäh.
Mu arvates üks parimaid mõistatusi üldse. Mõnus kerge ja muigele ajav. Eelnevalt käisin 3. sünnipäeva aarde juures, et lihased soojad oleksid. Olin aru saanud, et objekti köetakse laste kehaliseks kasvatuseks, aga unustasin, et hetkel nädalavahetus. Pole pärast volbriööd joonud, aga see aare lõi küll kaineks. Jätsin pliiatsi aarde alla, tüve kõrvale, aardesse see ei mahtunud. Kuulutaksin suvehooaja avatuks.
Esimene leitud aare proovimatkal. Kuulasime ka taustaks Abruka valssi.
Siinsetel radadel varemgi tatsamas käidud,eks saab ka edaspidi veel käia. Aitäh
Vigade parandus. Tingimused, et 7B saaks uuesti lõpetud, olid soodsad ja tulemus oli maksimum. Tänud.
Topsi sisu sai kuivatatud ja kork lisatud, aare loodetavasti õigesse kohta tagasi paigutatud. Logirull koos juhendiga oli ka kaasas, aga Helduri variant sobis sinna tegelikult pareminigi. Vana vettinud loginutsaka võtsin koju radikaribile kuivama, pakilist hooldusvajadust hetkel ei ole. Puudub vaid juhend ning pliiats, aga seitsmendas bes käies peab nagunii oma kirjutusvahendeid kaasas kandma!
Endamisi arvasin, et tulen siia vaiksesse kanti kena talvepäeva veetma. Aga kus sa sellega, terve seitsmes be oli kohale tulnud! Kena talvepäeva see loomulikult ei rikkunud, kuigi rahvahulk üllatas tõesti - inimesi jagus kõikjale. Suvel ju korduvalt külastatud ümbrus ja mitte kunagi varem pole ma siin korraga pooltki nii palju puhkajaid kohanud. Tekkisid isegi teatavad kõhklused geopeituse harrastamise võimalikkuse osas. Hooldusvajadusega olin ennast kurssi viinud ning mõningane varustus ühes võetud. Leidsin eest Helduri kirjeldatud ajutise lahenduse ning täiendasin seda korgiga. Nüüd on peaaegu ok.
Mõistatuse eest 5, tubli, istu, aitäh!
Selleks et raskusastet veidigi pandud numbrile lähedaseks saada, valisime endale võimalikult pikema lähenemistee. Parkisime end Kulli parklasse ja edasi tagasi kulgemistee kujunes 13 km pikkuseks. Üheks põhjuseks pikema teevaliku puhul oli soov näha vähese lumega kaetud Jussi nõmme. Seda me ka nägime ja olime igati rahul. Oleme siin korduvalt olnud ja ka suvel on siin lehti suhteliselt vähe aga ikkagi oli vaated sellise valgusega mida polnud varem kogenud. Nõmme kasutus oli meeleltult suur, ühed tulid ja teisied lahkusid ja ei kujuta tõesti ette mis juhtub kui uuel aastal siin selline liikumine lihtsalt ärakeelata. Meie liikusime RMK matkarada pidi ja siin oli turnimine jäistel nõlvadel kordi raskem kui lõpppunkti juures jalutamine. Veekogudel käis vilgas ja rõõmsate hõisete saatel uisutamine ja meie tegevuse vastu keegi eriti huvi ei tundnud. Olime valmis ka konteineri vahetamiseks, tegelikult oli asenduskonteiner koos vastava raamatuga täitsa kenasti kasutatav ja selle mutrivõtme märgi võiks nüüd eemaldada. Tagasiteel oli päike asunud Jussi nõmmele ilusat tuhkroosat pai tegema ja ümbrus oli taaskord kordumatult imeline. Tõesti alati kui väljun oma tavamullist – kodu tee tööle – töö, alati kogen midagi uut ja ilusat, olgu või käidud radadel.
Kindluse mõttes, et Jussi nõmmede ja Võhma raba matkast väheks ei jääks siis otsustasin teha veel ka ühe pisikese jalutuskäigu Koitjärve matkaradadel. Tegelikult jäi see aare mul suvel otsimata ja peale tänast oleks ta jäänud nukralt siiakanti ainukese leidmata aardena. Kahjuks on selle aardega nüüd olukord väga kehvasti. Aardetops oli ilma kaaneta ja taevapoole valla. Sisu tuli küll kenasti topsist välja aga oli üleni jääs. Panin ta sinna tagasi aga ei tea mis tast peale sulamist järel on sest paitis üsna muserdatud olemisega... Topsi panin ka uue ajutise logi "raamatu" koos oma nimega, minigripi kotikese sisse. Topsi sättisin selliselt, et avausest vesi välja voolaks mitte sisse. Aga jah peremeest ootab see peidukoht seal. Peitjale tänud mõnusa mõistatuse eest, peaegu oleks geograafias 2 saanud....
Lugedes logisid, olen veendunud, et viibisin õiges kohas. Vaatamata sellele, midagi silma-näppu ei jäänud et saaksin selle aarde roheliseks. Kuivõrd paik oli ilus, siis tulen meeleldi siia uuesti. Leidmata jäämise põhjus võib tuleneda sellest, et olen see aastakäik, kelle haridusteel jäi seitsmes klass vahele :) Ka kuupäev ei soosinud leidmist.
Natuke hirmus oli. Aga kõik läks väga lihtsalt. Isegi aare tuli üllatavalt kergelt. Endale tundus, et sooritus oli küll 5+ vääriline. Aitäh
Ah, jaa, siin käisime siiski ka. :) 7B on täitsa käidud klass, ilmselt hakkasin ma seal juba osades ainetes viilima ja laiska panema. Näiteks muusikas. Kuid kindlasti olid geograafia ja kehka mu lemmikud ning hindele viis sooritatud. Nendest kahest ainest täitsa piisas, et mõistatus lahendada ja ka logi kirja saada. Ilus kuiv koht on!
Mõistatuse lahendasin mitu päeva tagasi. Piinasin korralikult geokontrolli. Ma arvan, et umbes 20-30 korda sain, et kuni 30 m mööda. Pihtas, põhjas ei õnnestunud kuidagi saada, lõpuks loobusin, las jääb siis nii. Täna läksime, siis aaret otsima. Suht alguses suutsin kohe kummikud vett täis saada. :D Nii minu moodi, mul ikka õnnestub... Märgadest jalgadest hoolimata õnnestus aardeni jõuda. Kohal läks õnneks kiiresti, natuke otsimist ja aare oli käes. :) Tore mõistatus, tänud peitjale! :)
Uuel aastal uue hooga - päev 3.
Just selle aarde pärast planeerisin endale vana-aasta viimasel päeval marsruudi Kõrvemaale. Uue aasta esimesed 2 päeva möödusid väikese plaanimuudatuse tõttu hoopis eripaigus aga pühapäevane päev pakkus võimaluse enda plaan realiseerida. Hommikul ärgates oli esimest korda näha, et õue on tõepoolest saabunud talv. Õhuline kuid parajalt paks lumekiht kattis kogu maapinda. Esmalt plaanisin päeva alustada Loobust ja jõuda 7b juurde päeva lõpetuseks aga startides otsustasin võtta oma nimekirja risti vastupidi ette.
Kembasse jõudes keerasin Kõrvemaale sisse ja oli näha, et antud lumega ei olnud mitte ühtegi autot veel siit läbi sõitnud. Väga mõnus oli läbida puhtast lumevaipa, taga jällitamas hiiglaslik üleskeeratud lumepilv. Natukene ennem parkimiskohta jõudmist ilmusid esimesed rajad. Edasi oli hoopistükis keerulisem sõita. See auto oli sõitnud kõikidest aukudest otse läbi. Ise kui sõitsin, siis sai oletatavate lohkude järgi aru, kuhu mitte suure hooga sisse minna. Parklast leidsime eest ka kõnealuste jälgede omaniku. Üks vana kolu, kust väljusid värsked hiiglaslikud jalajäljed ja kelk. Eeldasin, et isa viis väikese lapse kelgutama. Enne nulli jõudmist aga tuli välja, et hoopis kalamees oma tavaariga. Vaatas meid natukene imelikult kui suundusime oma eesmärgi juurde. Arvatavasti oli tal päris huvitav vaadata kuidas me 10 minutit puid kallistame, põlvitame lumes ja vahepeal taskulampi põlema paneme. Ei teagi miks nii kaua aega kulus. Segasid üks väga geopeituslik looduslik objekt oma õnarustega ja üks mahakukkunud ning katki läinud linnumaja. Mainisin, et kaasgeopeiturile netis, et olen hädas ja ilma vastust saamata tuvastasin hoopis kohe aarde. Tänud peitjale!
Lahendus on nii vana, et enam ei mäleta, kuidas tuli. Kohale läksime kahe abivahendiga. Nullis oli häbi silmad täis, kuna üks raudsete närvidega kohalik oli kaheksani arvutama õppinud ning lahkus pesast, kui olime vaevalt poole meetri kaugusel. Aare korras. Aitäh!
Lõunase ekspressiga Käsmu punkri juurest seistmenda be juurde. Piret aga julgustas. Ukse taga mehike jaatas takka, et on-on, vastus on 25 kuni 30. Tänud peitjale.
Kõrvemaa retke plaanides oli algul mõte selle aarde nullis ööbida või lähistele lumeonn ehitada, aga vaatamata krõbedale külmale on sellel talvel lumega suht kitsas. Matkasime siin siis niisama ühe pikema tiiru ning jõudsime ööseks laavuga varustatud punkti Nõmmeveskil. Paukjärve ümbruses oli rahvast palju ning koguni tuletõrjeauto kihutas meist kaks korda mööda. Selgus, et kui sellisesse kohta kiirabi kutsutakse, siis näeb ta just täpselt tuletõrje moodi välja. Päästjate abi vajas keegi matkaja, kellel oli terviserike tekkinud - loodetavasti ei olnud geopeitur, kes 3. sokivärviaaret otsides nõrkes. Samas piirkonnas küll. Aare oli oma pessa kinni külmunud ja kõigi märkide järgi oleks see topsik kevadel taas uppumisohtu sattunud. Vahetasime siis kogu komplekti välja ning peitsime vähe kaasaegsemalt ümber. Bioloogia tunniks on nüüd pardi asemel botaanilisemad teemad, eriti tasuks uurida üht okaspuud, mida on kombeks jõulude ajal tuppa tuua :)
Väga tore talveõhtune matk Kõrvemaa matkaradadel.Aare leitud ja kohendatud.Tänud peitjale.
Viimane leidmata punkt ühes minu lemmikpaigas, Kõrvemaal, ootas ikka päris kaua vallutamist. Nagu alati, on kohalikud teed kõik ilusti lahti lükatud ja väike kiiruskatse metsavahel käib ka asja juurde :P. Pärast saime veel pimedas läbi metsa matkata, vee peal kõndida ning lõpuks ka torni ronida ja ägedat rabavaadet imetleda, õnneks talvel päris kottpimedaks ei lähe :). Aardekarbi koos logiraamatuga vahetasime veidi värskema vastu ja saimegi tagasiteele asuda. Tore oli, aitähh!
Kodutöö sai usinalt ja tublilt ära tehtud ning siis mindud matkarajale õues toimuvasse tundi.
Kuna ilm oli pilvisevõitu, siis rahvast liikust vähe, oligi rohkem ruumi jalutamiseks.
Igal juhul tundub, et sai valitud õige (aasta)aeg aarde otsimiseks, kõik sujus. Aare istus kenasti oma pesas ja jäi meistki sinna. Muuhulgas sai ka ujumas käidud. Infoviitade kohaselt on see väga puhta veega järv, nähtavus kuni 6m. Vesi oli selge küll ja ka põhi hea ja tugev. Õhutemperatuur oli siis 17 kraadi, vesi, ma arvan mõned kraadid soojem. Seega oli see ujumine väga mõnus. Nii käisimegi terve oma meeskonnaga tiiru ujumas ära.
Lisasin pildid sellest, kuidas minutilise vahega ilm muutus sajusest ilusaks.
Aare korras, EVEJ.
Me oleme varemgi üritanud 7.b-d logima tulla, aga ikka on midagi nihu läinud. Ükskord olid teetööd, teine kord laiutas tee peal jäine bassein. Mõtlesin juba, et peame ülejärgmise õppeaasta ära ootama - Siim saab siis täieõiguslikuks 7.B õpilaseks. Kuid täna õnneks vedas üsna hästi... Poolel teel aardeni seisid parkimiskorraldajad ja palusid meil edasi bussiga sõita. Autosid oli seal parklas ikka hirmus palju. Üle 100 kindlasti. Kartsime juba, et tegemist on lõpuaktusega, aga võtsime võimlemisriided, kunstitarbed ja lauliku ühes (no ei jää see Abruka valss kuidagi pähe) ning ronisime bussi. Buss oli rahvast täis, saime seisukohad. Ja kus siis läks kihutamiseks. Keegi naine oli rooli pandud ja buss kihutas 60ga jõeäärse parkla suunas. Mingil kahtlasel põhjusel olid bussis ka soomlased ja inglise keele kõnelejad. Nemad polnud enne sellist kooliminekuseiklust vist läbinud - nad hoidsid nii kõvasti kinni, nagu jaksasid. Näpud olid vaesekestel lausa punased. See oli õige tegevus, sest käänaku tagant kihutas meile vastu teine buss. Paarkümmend sentimeetrit jäi kokkupõrkest puudu. Väga kahtlase nurga all suutsid bussid kitsal teel teineteisest mööduda ja kihutamine jätkus täie hooga. Kuid siis tuli peatus. Kõik läksid maha. Meie ka. Seal oli hulgaliselt tuttavaid, nii et ma lobisesin, kuni Siim metsas loodusvaatlusega hakkama saama pidi. Parti ta siiski ei leidnud. Aga maastikke nägi rohkem, kui vaja. Poistelaagri üritustele mind ei lubatud, kästi kaasa elada. Siim sai oma klassis 7. koha. Mul hakkas vahepeal igav, joonistasin perspektiivi valmis ja siis läksime koos parte otsima. Parte polnud. Mina leidsin Tomi-Andre, aga tema mulle oma vastuseid ei näidanud. Lubas hoopis poistelaagri üritustele minna. Suurest kurvastusest, et part vist jääbki leidmata, hakkasime torni lähedal Abruka valssi laulma ja siis möödus meist midagi pardi moodi. Täpsemal vaatlusel osutus see küll Soome pensionärsportlaseks, aga ilmselt oli bioloogia õpetaja veidi lühinägelik, nii et saime risti kirja ning võisime aardeleiu rõõmsalt ära logida. Aitäh aarde eest! Logiraamatust selgus, et Tomi-Andre polnudki veel parte leidnud. Loodetavasti homme näeb! Tagasiteel bussijuht igatahes ütles, et ta kihutab seal homme ka ringi. EVEJ logiraamat oli suts niiskevõitu, seda võib veidi õhu käes hoida. Aga ei midagi hullu.
Koht on juba mõnda aega teada olnud, aga pole sinna sattunud. Mõistatus jäi algul täiesti arusaamatus, aga noh, eks asjal on ikka loogika sees jah :) Kohale sõites lootsime kiiret drive-in-i, aga kus sa sellega. Järgmistele otsijatele soovitaks kindlasti kaasa võtta redeli, mida suurem ja uhkem seda parem. Meil ajasid jalgrattad ka asja ära, muidu oleks täitsa jama kohe olnud. Oleks seda va pikkust veidi rohkem siis ega ta üks väike käesirutus ole neh. Igatahes väga äge asi ja sildike läheb minu poolt juurde. Suur aitäh!
Koht, kuhu suunduda, oli ammu teada, aga küll oli suvi, siis sügis. Nüüd oli just paras aeg otsingutele suunduda, sild oli olemas ja täitsa tugev ka. Kohale saime kiirelt, aga otsisime ja otsisime, loe - kaevasime, aga ei midagi. Ja siis tegime kõne, geokõne. Et kas otsime ikka õigest kohast. Saadud juhised kitsendasid piirkonda, kuigi puu liik polnud see, sirge oli viltune või oli see vastupidi. Igatahes leidsime mõne aja pärast riida ja selle alt aarde. Aare korras, aitäh. Ja suured tänud aitajale.
Teel õigesse kohta, oli teepeal igasugu seeni, marju, korve ja muid anumaid. Naljakas oli lausa. Õiges kohas läks kiirelt. Mõnus ajaviide oli.