Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
See aare on pühendatud geopeituritele, kes mängivad geopeitust [bonzo] tiimi kooseisus. Peidukoht on valitud kah just selline, nagu neile endilegi meeldib.
Meeldivat aardeleidu kõigile!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: ilus_vaade (1), ettevaatus_vajalik (1), soovitan (1), rabamatk (1), lumega_leitav (1), lühem_matk (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC31PJ2
Logiteadete statistika: 84 (100,0%) 0 2 3 2 0 0 Kokku: 91
Korraliku rabalaksu sai kätte. Putukad hoidsid meeldivalt lähedale. Aitäh!
Minu pikkade astumiste, varem leidmata ja ääremaa nurkade aarete tuur. Just siia ma plaanisingi jõuda õhtuks, ööseks, hommikuks. Südame kujulise järve äärde. Found it: 19.Jun.2023 18:54 Bonzo 1. Õhtu oli noor ja miskipärast ma ei tulnud siia otse Parika järve poolt. Tulin otse maalilise poolt ja pärast ragistasin hullus vesivõsas ja mülgastes enne kui taas sihile ja autoni sain. Aga selle eest oli mõnus end preemiaks rabalaugastes kasta ja parmude eest peita. Päris mitu veesilma sulpsasin läbi. Aare oli korras. Tänan! oli elamus! +FP Öö möödus hästi. Hommikul käisin veel ujumas.
Jätsin Allani autosse ootama ja põrutasin omadega rappa. Räätsad võtsin kaasa aga vajadust alla panna küll ei olnud. Tänud
Panime uue karbi, millele meisterdasime kinnituse, et aare ilusti puu küljes ripuks.
Peale Maalilist aaret võtsime suuna Bonzo poole. Õnneks olime märganud juba kodus, et siin hooldusvajadus ja poest oli hangitud ka varasemates logides mainitud suurusega karp. Muidugi oli kaasas ka geokott, mis sisaldab kõikvõimalikke vahendeid aarde parandamiseks. Nii me üsna optimistlikult nulli poole sammusime ja kohale jõudes vaatasime suurte silmadega ringi, kuid aaret ei näinud. Tekkis taas eelmise aarde juures läbielatud frustratsioon, et peab hakkama lume seest otsima. Sest kui karpi pole rippuvas asendis, siis on ta järelikult kuskil lume all. Esimese positiivse asjana märkasin lund kraapides donotiidi pakikest ja selle järgi saime aru, et kraabime täitsa õige puu all. Natuke otsimisala laiendades ja lund sonkides tuli varsti nähtavale ka karbi nurk. Tegemist oli kevadel Carolysi poolt toodud uue karbiga, milles sisu ilusti kuiv ja puhas. Kahjuks vana karbi jäänuseid ega kilekotti leida ei õnnestunudki. Kuna rabas olnud karp oli väljast natuke jääs, siis tegime nipukatest, teibist ja traadist kinnituslahenduse meie kaasavõetud karbile ja tõstsime kogu sisu ümber. Nüüd on aare taas ilusti leitav ja ootab otsijaid.
Kokku kulus väikesele rabaringile paar tundi ja sellest umbes pool aega veetsime lund kühveldades või aaret parandades. Väga mõnus jalutuskäik külmunud lumekihiga rabamaastikul. Aitäh!
Raba oli väga kuiv, õõtsumise asemel kõik krõbises va mõnes kohas. Minu kaasavõetud karp osutus liiga väikeseks, polnud kaasas mul ka näiteks teipi ja/või nipukat. Kui nipukas olekski kaasas olnud, siis see oleks ilmselt lõpetanud mul räätsa kinnituse ümber ammu enne aardeni jõudmist. Pragune karp on nii lagunenud, et isegi kaas ei taha peal püsida, kilekott aitab koos hoida. Sisu on siiski uues karbis hetkel kaitstud. Hooldusvajadus püsib! (752) Aitäh!
Maalilise juurdest mööda jälgi siiani ja ikka laugaste vahel laveerides, et tee liiga otse ei läheks. Kuidagi väga ruttu sai kohale, eks oma osa sellel, et raba suhteliselt kümunud ja turvaline kõndida räätsadega. Aare vajaks kiiremas korras uut karpi, sest praegune püsib vaevu koos. Kui sul plaan minna, siis kui võimalik, ole hea ja võta vahetuseks kaasa. Mõõdud praegusel kuskil 15cm x 15cm x 5cm, silmamõõt pole mul kõige parem. Muidu sisu kenasti kuiv ja tore leid. Siit siis nüüd otse tee pole ja läbi see mõnus matkakene. Aitäh peitjale!
Pärast Meelva rabas käimist küll ütlesin, et rohkem ma talvel rappa ei lähe, aga kaaslane on vastupidisel arvamusel, et tema jälle suvel sinna ei lähe ja võtsime selle raba ikkagi täna ette. Kui rabamatk oli Meelvaga võrreldes lihtsam, siis rabaservani jõudmine oli oluliselt põnevam. Suure tee äärest oleks aardeni oluliselt vähem vahemaad olnud, aga meie valisime geomobiilile kõrvalisema tee ääres koha, millest andis ikka rohkem astuda. Mingi etapi läbisime kohevas lumes sumpamise asemel mööda kraavijääd, aga kogu aeg seda ei usaldanud. Lõpus muutus kraav õige veerohkeks ja jäävabaks, nii et saime kaaslasega mõlemad mingil hetkel sumaki läbi jää vajuda. Mina pakkusin puutüve küljes rippudes ilmselt üsna koomilist vaatepilti. Nii et kui rabaservani jõudsime, siis tundus, et suurem seiklus on juba möödas. Esimesena jäi ette hoopis Maaliline aare. Et see esimese hooga oma soojast pesast külma kätte välja tulla ei tahtnud, jätsime kolmanda kaaslase temaga kokkulepet sõlmima ja suundusime ise Bonzo juurde. Et kaaslane on kiirem, õnnestus tal aarde juures ära käia ja logida, kui mina alles poolel teel olin. Edasi läksime Maalilist plutitama ja veenma ja lõpuks sama teed tagasi, nüüd juba natue kindlama sammuga oma jälgedes. Oli huvitav, kuid ma tõesti eelistan raba igal muul aastaajal. Aitäh peitjale!
Hommikul räätsamatkapäeva alustades polnud kindel, kas Parika rabasse üldse jõuame. Peale Soosaare raba aardeid tundus, et tuleks otsejoones kuskile ujuma sõita ja sellist palavust terve järgneva aasta jooksul vältida. Aga 15 minutit konditsioneeriga autos võib imesid teha ja nii sai ikkagi ka siin ära käidud. Eelnevaga võrreldes möödus siinne käik väga kiiresti. Alguse metsasem maastik muutus märkamatult klassikaliseks rabaks ja peagi olimegi aarde juures. Tänud peitjale!
Loogiline oli mõlemad korjata sealt rabast, seega siiagi jõudsin. Kahjuks karp katastroofilises seisus, serv pudeneb tükkideks. Sisu oli korras aga olin sunnitud kilekoti karbile ümber panema, sest kaan on ainult kahest servast kinni ja asjad oleks tuulega välja pudenenud. Tagasiteel auto juurde jõudsin maanteele veidi eemal ja siis jäi kraavis silma värske kitselaip. Lasin helistada kohalikule jahimehele aga too polnud huvitatud, seega saatsin info 1313.
Päris korralik raba matk. Lootsime jõuda ka kõrvaloleva aardeni kuid hakkas hämarduma ja pimedaks rappa jääda ei olnud just soovi. Aarde logi kiire ja loogilises kohas. Jätsin ka ühe putuka mis sooviks edasi kihutada.Väga ilus raba, tasub olla ka ettevaatlik, et kuskil sisse ei kuku. Tänud Krahvile
Ei saa öelda, et karp oleks kuidagi ajale veel jalgu jääv. Aare oli kuiv, kõik oli kena vähemalt minu külastuse aegu. Eks teip ühel hetkel lahkub ja siis jah, ta veekindel enam pole. Aga praegu oli ok.
Aitäh.
Maalilise juurest sai otse siia tuldud. Karp on väga väsinud. Lisasime veel teipi juba olemasolevale, et püsiks. Hädasti oleks siia uut karpi vaja, millele olemasolev korralik konks ümber tõsta. Tänud peitjale.
Lühike sutsakas naaberaarde juurest ning tagasi autode poole.Ees on veel ootamas kõige raskem etapp.
Retkekaaslased on kõike juba värvikalt kirjeldanud, aitäh!
Selle aarde juurde jõudsime tõesti kuidagi kiiresti. Tahtsin kuidagi inertsist veel edasi astuda, kui Kaupo juba ees aaret avas. Nüüd oli vaja autodeni tagasi jõuda. Kaupo kõndis kõige ees ning sellel teel tal jalg kuivaks ei jäänud. Tänu temale teistel jäid. Aitäh peitjale.
Kiire sutsakas, natuke sumpamist, natuke müttamist ja käidud. Tänan.
Etapp III. Eesmärgiks olid siinsed naaberaarded Maaliline ja Bonzo. Tavaline selle kandi raba, üsna metsane ja mättane, siin-seal lõpuni külmumata veesooned varitsemas ettevaatamatuid. Esimese aarde juures läks natuke aega peidupaiga avamisega, teisega läks kiiremini. Tagasi autode juurde ja järgmiste raba-aarete juurde edasi. Tänud peitjale
Loogiline jätk pärast Maalilise aarde logismist. Harjumatult ruttu saabusime aarde juurde ja siin oli kõik liigagi lihtne. Tagasitee kulges algul mööda uut rada rajades kuid kui Kaupo kraaviületus ei kulgenud mitte just eriti kuivalt, siis pidime teekonda veidi korrigeerima ja peagi olime oma vanal sissetallatud rajal tagasi. Aitäh.
300m rabas läks nagu nohu, harjumatult lühike ots oli. Leid oli kerge ja hakkasime otse maantee suunas minema. Olin harjunud, et siin kõik külmunud, aga poolel teel leidsin lahtise oja. Sain sealt ilusti üle, aga siis vajusin läbi lume vette. Kolme nädalase tuuri ja ~50km matkamise juures ainus kord, kui soki korralikult märjaks sain. Tänaseks 10,5km käidud.
Just eelmise aarde juurest lahkudes mõistsin et maapealne paradiis hingele ongi just rabas. Pole siin ahvatlusvilju, noh tegelikult esimesed valmivad murakad olid, aga need ei kasva ju patupuul vaid maadmööda ennast peites. Rabas on ju kõik nii puhas - õhk saastata ja helireostuseta, kuuled lausa oma mõtteid, vesi laugastes niipuhas, et ei pidavat joomise korral isegi janu leevendama, igatahes kalad ju siia elama ei tule, pinnas selline mis mumifitseerib endasse imetu. Siit juba halvad inimesed läbi ei läe, sa kas loobud oma patumõtetest või uppud nagu kuri Baskervillide koeras. Meil olid küll räätsad kaasas ja kandsin siis neid oma seljas, nagu risti. Aga sellist tunnet küll ei olnud, et oleks Kolgata mäele liikunud. Hoopis vastupidi - kui õiges kohas kõndida, siis kõik õõtsub ja kõigub justnagu oleks ingel või siis veelgitähtsam mööda vett kõndimas. Ja nüüd võite arvata kas oli kerge siit lahkuda või raske... Süda oli paradiisisit lahkumise tõttu raske, aga hing puhastusest kerge
Tõeliselt kena rabamatk. Ilm samuti mitmenäoline- kevadiselt päikesepaisteline ja talviselt lumesajune. Võetud sai teekonnal Maalilise juurde. Suur tänu.
Geotuuri 1. päeva 6. leid. Metsades rabas on puhmas pehme aga lagedal on lausa lust kekselda mööda kõva rabapinda. Hakkas juba eemalt silma.
Roheliste Rattaretke geotuuri neljas aare
Mul polnud õrna aimugi, kust poolt selle aardeni läheneda tuleb, nii ma siis valisin lähenemiseks täiesti suvalise kilomeetriposti ja keerasin sealt otse metsa. Ratas jäi maanteepervele järgnevaks tunniks vargaid ootama, keda aga ei tulnud.
Olin rabas müttamiseks varustanud end kõige vajalikuga ehk teisisõnu oli mul olemas pliiats - ellujäämisvarustuse kõige tarvilikum komponent - ning kaks "Õun Poola" nimelist eset Selverist. Järgnes pool tundi mättarokki. Üsna pea õppisin selgeks, et kõige kohevamad kohad tasub proovimata jätta - need on lihtsalt tühjust täis mättabutafooriad, mille all varitseb vesi. Mitte küll sügav, kuid piisav, et võiksin ülejäänud kaks rattaretke päeva vändata valjult lirtsuvate helide saatel.
Oma üllatuseks ei kujunenudki teekond aardeni teab mis keeruliseks. Korra tuli ette peaaegu tupik, kus kahe veesilma vahel ootasid mind rõõmsalt kaks käharpead Fluffy ja Buffy. Laveerisin kuidagiviisi kõigest sellest mööda. Hoides puude ligidusse ning astudes kõige mustendavamate kanarbikukuivikute otsa õnnestus peaaegu kuiva jalaga karbini saada. Järgnev õppetund õpetas mulle, et seisma ei tohi jääda. Niisiis logisin möödaminnes ning suundusin edasi teise kännu juurde, kus pidavat veelgi Maalilisem olema...
Peale meeldivat retke ümber Parika järve, koos suurema seltskonnaga, otsustasime enne koduteed veel siinsed kaks rabakat võtta. Väike jalutuskäik maanteelt ja olimegi kohal. Aare heas korras, aitäh!
Täielik rabade päev! Väga ilus värviline oli siin, palju väikseid järvi, laukaid on vist õigem sõna, vaikne oli. Kohapeal arutasime, miks aardel selline nimi, nüüd kodus logides, väga asjakohane nimi. Karli teip oli korralik, aare kuiv. Tänud siia kutsumast!
Ühe aarde juurest teise juurde liikumine - võrratu. Üks laugas kenam kui teine. Sellistel hetkedel võiks olla profikaamera ja oskus seda kasutada. Telefoniga klõpsasin hunniku pilte aga eks ole näha kas neist ka midagi välja tuli. Tänud siia juhatamast!
Mingisugune hall teip oli peal aga see oli kaootiliselt lahti löönud. Harjutasin natuke kätt ja nüüd on musta teibiga kaetud
Ilm oli rabas müttamiseks ideaalne ja nii tulin pärast Parika Pühajärve siiapoole kah. Ilus koht, mis Maalilise poole edasi jalutades veelgi ilusamaks läks. Midagi minu hingele, aitäh!
Aarde nime ning jalutamisega seoses tuli meelde üks ilus lugu, sügavalt elulise mõttega. Sõnade autor Toomas Suuman. Midagi minu hingele, aitäh!
Naaberaarde juurest võtsime suuna otse siia ning pärast lühikest jalutuskäiku lummavate laugaste ümbert olimegi kohal. Tegime oma kaasavõetud vahendite piires taastamistöid, mille tulemusena peaks vähemalt aare ise olema uuesti veekindel, aga oleks siiski hea, kui keegi järgmine külastaja võtab kaasa maskeerimisteipi ja töötleb konteinerit sellega väheke.
Aitäh!
Asendasime konteineri veekindlaga ja taastasime endise peitmisviisi. Esteetiline külg jätab paraku veidi soovida ja siit ka palve, et ehk saab mõni järgmine otsija kaasa võtta maskeerimisteipi või isegi tavalist mattmusta teipi, et karp veidi paremini loodusesse sulanduks.
Retk Maalilise aarde juurest jätkus ning mõnedsajad meetrid rabapinda möödusid paljaste varvaste all kiiresti, ehkki üks kihav sipelgapesa süstis minusse küll pisut hirmu. Nullpunktis otsustasid Rudolf ja Martin aaret hooldada ja kui mõni geopeitur sinna veel kunagi satub, siis teadke, et mina polnud sellega mitte kuidagi seotud! Aitäh aarde eest!
Konteineril pudenes avamisel küljest kolmas kinnitus. Nüüd on ainult üks järgi ja karpi ei ole võimalik korralikut sulgeda. Panime selle puu najale ning tekitasime ümber väikese geokuhja. Kaasa tuli rändur.
Tulin otse Maalilise juurest ja laugaste vahel teed otsides. Õnneks siinkandis oli kõik üsna tahkeks külmunud, nii et kuhugi vajumise ohtu polnud (metsas kraavide ümbruses oli hoopis hullem). Leid oli kohene ja erinevalt naaberaardest õnnestus siin ka logida. Karbil on küll vaid kaks kõrva, aga kui lahtisem serv allapoole sättida, peaks kuivana püsima. Praegu oli küll kuiv.
Aitäh siia juhatamast! Meeldis eriti see osa, et laugastiku vahel jalutades pole ometigi üldse hirmu sissevajumise ees :)
Alguses oli plaan see punt jätta ajaks, kui maapind on külmast kange, aga peale BrokRogaini tundus, et võiks ikka üritada. Maapind õõtsus küll, aga kandis üsna hästi. Paaris kohas vaid vajus saabas vette, aga sedagi korraks. Otsimisega probleeme ei olnud, aarde hakkas juba enne silma kui GPS kohalejõudmisest raporteerida jõudis. Aardega kõik hästi, karbikaanel oli vaid üks kõrv puudu. Logimise järel tagasi peale pannes irdus veel üks kõrv, aga kaas püsib siiski ilusti paigal. Võtsime aardest kaasa kollase kummituse, omalt poolt lisasime mikroskeemi. Lisaks jätsime aardesse ränduri. Tagasi tsikli juurde avastasin, et kohe kõrval oli ka Maaliline. Tegi ikka tigedaks küll, aga kuna Maris oli jonnitujus, siis ei hakanud uuesti ka metsa minema. Jääb teiseks korraks. Aitäh peitjale.
Maalilise juurest tulles oli alguses plaan kaarega ümber laugastiku minna. Kuid kusagilt keerasin valesti ja lõpuks sai ikka läbi laugastiku mindud. Päris huvitav oli. Maantee poole tagasi minnes nägin mingit urgu ka.
Rabas polegi kevadel kuiva jalaga käia saanud, vett oli vähe, kuid aktiivne koer suutis ikka selle vee kuskilt üles leida. Tänud peitjale.
Tulles maalilise aarde juurest, saime tunda mõnusalt õõtsuvat ning pritsivat pinnast. Aare sai leitud GPS järgi väga kiiresti.
Tagasitee ei möödunud aga üllatusteta. Koera juhtimisel liikusime maantee poole, kuid järsku sattusin parema (see jalg oli veel kuiv...) jalaga väga sügavasse auku astuma, märjad olid nüüd siis mõlemad jalad. Õnneks polnud teekond maanteeni väga pikk :)
Aitäh peitjale!
Ühedamaks meeldivat meeldivaga sai pikem tiir Parika rabas tehtud.Neid veesilmi siin rabas ikka jagub, ka teel aardeni jäid mitmed silma ja objektiivi ette. Igati vahva kant.
Kena laugastik, mis siis,et jääs. Seda enam kenasid mustreid ja seda mõnusam jalutuskäik. Karp kolme kõrvaga. Aitäh!
Jäljerida juhatas selle aardeni, ka eilse kuupäevaga logi vaatas raamatust vastu. Vähene lumi oli märtsikuiselt vahune, aga rabapinnas selle all veel külmunud. Polegi enne kevadel rabas jalutanud, aitäh!
Juba hommikul kodus mõtlesime, et raba kannab praegu veel päris hästi, et võtame paar lähemat käiku täna ette. Alustasime Bonzost. Juba esimese paarisaja meetri peal jäin oma kaaslastest maha, no pole lihtsalt ebatasasel pinnal nii kiire kõndija. Aga mind see üldse ei häirinud, omas tempos liikumine meeldib mulle kõige rohkem, pealegi oli mul seekord geps kaasas mille töökindluses ma üldse ei kahelnud. (Aitäh, hea inimene, kes sa seda mul kasutada võimaldad). Olin selles aparaadis lausa nii kindel, et ei läinud lõpuks üldse eeskõndijate jälgesid mööda, vaid hoopis oma rada. Ja kui Kairi roosakas jope ka enam silma ei paistnud olingi üksi raba lummuses. Tegelikult oli seal väga ilus, imetlesin jäätunud laukaid ja taimi, mis olid õrna jääkirme all ja seda ilu jagus õrnast uduvihmast hoolimata pikalt. Jõudsin lõpuks siiski kohale, teised võimaldasid ka mul aaret otsida ja sõbralikult koos selle logi me kirja panime. Ja siis suundusime teise raba-aarde otsingule! Aitäh, oli väga vahva rännak.
Parika raba III aare ,maanteelt otse rappa.Jälle koht mida külastatakse harva(300päeva pole käidud),soovitan soojalt olgugi et väljas talv.Koht on kena isegi talvel.
Ma ei tahtnud veel tagasi pöörduda - ilusat raba nagu polnudki täna näinud. Tulin siis siia. Räätsadel. Eelmiste jälgi alguses ei näinud, aga mõnes kohas tundsin, et kannab paremini. Enne aaret oli mõnes kohas täistuisanud jälgi näha ka. Umbes nagu väga suure karu jäljed. Sammu pikkuse järgi kipun arvama, et Iroka jäljed olid. Nüüd sain oma ilusa raba kah kätte. Ilm polnud lihtsalt enam nii nutune kui lõuna ajal. Aare oli õiges kohas ja kenasti leitav. Aitäh! evej.
Üks räätsakas päevas ei ole üldse mingi rabapäev seda enam, et mädajärve2 oli jumalast lühike ots ainult. Kuskilt tee äärest hakkasin ma minema, kohtasin igasugu loomajälgi ja radu ja siis vääääga suuri ja kahtlasi jälgi - Ahhaa mõtlesin ma. Kes see küll olla võiks? Kuni aardeni tuli mõelda ja siis sai selgeks, et see on ju Merike, kes muu:) Ühesõnaga väga turvaline käik - kuskile ei andnud ära eksida. Aare sai kiirelt leitud ja logitud. Noh, kui nüüd aus olla, siis ega talvel seal rabas tõesti suurt midagi teha ega vaadata ei ole. Selles mõttes on peitjal ikka omajagu õigust. Püüan edaspidi suvisemaid-sügisesemaid aegu valida. Aitäh, värskeõhu laksu sai igal juhul kätte.
Kuna rabas müttamise soovi oli veel järgi jäänud siis otsustasin ka need kaks aaret selles rabas ära võtta. Räätsad alla ja vaikselt astusin ma vaikses looduses. Vaid räätsade kriuksumine paitas kõrvu. Aaret sai märgatud juba eemalt ja nii jäi suund võetud Maalilise poole.Tänud!
Võrreldes Karukäpa aarde rabaga oli täna siin lumi palju kohevam ja ei tahtnud räätsaga astujat mitte kanda. Tuli ikka valida kust oma räätsateerada rajada. Aga peale pikka matka eelmiste (Karukäpa ja BrokRogain V) aarete juurde, tundus see astumine juba lihtne jalutuskäik - korra sinna ja tagasi, üks ots vaid 700 m :) Täname peitjat! rabas on alati tore jalutada.
Aardele lähenedes nägime palju metsloomade jälgi, loomi endid keset päeva vastu ei jalutanud. EVEJ:
Tänud Lauri,Kassu ja Joonas Siiani olen veendunud. Olen tänu oma tööle selliseid kohti läbinud küll ja küll aga seda, et ma seda teeks vabal ajal tänan EI. Kuid see selleks õnneks on see nüüd käes:P
Kui nüüd võiks kirjutada mida sülg suhu toob siis... aga ega ta nii hull ei olnud enamuse jaoks. Üks meist oli siiski veendunud, et keelatud ainete tarvitamisel on aarete panek keelatud.