Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 3.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kõik lahtine on siit minema viidud. Isegi kattekruus on läinud, sellega parandati vallateid. Need suured hallid alasti betoonmürakad olid kunagi Koltsi raketibaas ja varjasid endas maa-õhk tüüpi rakette. Kasu ei ole neist enam kellelegi. Varjaku siis niikaua aaret kuni betoonihunt nad ükskord killustikuks teeb.
Ümberringi on aga mõnus mets ja merigi siinsamas.
Vihje: pole
Lingid: http://loodus.keskkonnainfo.ee/eelis/default.aspx?comp=objresult=parandobj&obj_id=-1296040143
Aarde sildid: soovitan (5), militaarobjekt (4), mahajäetud_ehitis (3), lumega_raske (1), lumega_leitav (1), ettevaatus_vajalik (1), erivarustus (1), tiimitöö (1), ronimine (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC37QQ7
Logiteadete statistika: 134 (85,9%) 22 2 1 1 0 0 Kokku: 160
Ootamatu peidik oli õigel tasandil Hea, et abivahend kaasas oli. Aitäh!
Sipelgaid ja maasikaid oli metsikult. Logiraamat oli tsupa niiske.
Siin veetsime natuke rohkem aega, sest esimese hooga tundus, et loobume üritusest. See-eest otsustasime natuke keha kinnitada ja täis kõhuga tuli paremad ideid, kuidas tulemuseni jõuda. Lõpuks siis skoorisime õnnelikult. Tänud peitjale!
Selle aarde kohta sai mul kaks mustandit, esiteks mitteleiu oma, millesse kirjutasin, mis liig see liig. Selle kustutasin hiljem ära, sest kui minekule hakkasime sättima, vaatasin korra veel üle õla ja küsisin, et äkki ikka teeme ära. Katrin oli kohe päri. Igatahes tegimegi siis ära. Faktselge üksinda ei oleks hakanud siin taidlema, aga kahekesi oli julgem. Kuigi selle ülemise korruse sipelgatehordid oli tõesti liig, mis liig, aga logida ju tahtsime. Kindlasti saavad kõbedamad ja käbedamad neist valutumalt läbi, aga ma olin ikka ealiste iseärasuste tõttu sunnitud nende seas seal käpuli kohmitsema. Pärast sai jupi aega veel edasigi sõites endalt neid tüütuseid noppida. Tänud peitjale paraja väljakutsega aaret peitmast, meil igatahes oli põnev.
Käisime siin juba eelmisel aastal piilumas ja valedest kohtadest otsimas, aga tookord jäi leidmata, kuna ei suutnud endas ämblikmehe võimeid leida. Sel korral olime targemad ja võtsime abivahendi kaasa :)
Tänu geopeitusesõpradel kaasas olnud abivahendile saime kenasti aarde lähedale. Leid ise tuli kergesti. Vaatasime ka ümbruskonnas ringi ja jalutasime mere ääres. Aitäh peitjale!
Esimene ühine aardeotsing koos geosõpradega :) Abivahendiga õnnestus kenasti kohale jõuda ja leid tuli üsna sujuvalt. Hea tiimitöö! Seiklesime veel ümbruskandis, metsas ja mere ääres, nautisime "seenenäitust" ja sõime suvelõpu marju. Täname! PS: Aarde sisu oli kergelt niiske.
Sai ümber baasi mitu tiiru jalutatud ja sobivat kohta otsitud, aga kuna abivahendit kaasas ei olnud ja looduslikud abivahendid peaksid veel 10 aastat kasvama, jäi ääre seekord leidmata.
Põnev ja natuke kõhe koht. Võtsime kodust abivahendi kaasa, ronisime õigele kõrgusele, aga aarde leidmisega läks ikka veel korralikult aega. Olin juba alla andmas kui juhuslikult togisin jalaga õiget asja ja leitud ta saigi. Aitäh peitjale!
Veidi üle kümne aasta taaskülastus, et geosõberid saaks ka leida. Õnneks ei pea me kirjutama mitteleiu logi. Koht tuli küll tuttav ette, kuid aarde asukoht ei meenunud. Nii et suuremat abi, kui abivahendi laenamine, meist polnud. Igatahes kolistasid tegelased mööda objekti nii kaua, et raisakotkad hakkasid juba meie kohal taevas kogunema. Või noh, kes teab, mis nendel viiel kotkas peas toimus. Kogu seda etendust vaadates saime suure koguse värsket õhku ja teadmise, et betoon ei lagune ka kümne aastaga märkimisväärselt.
Algul kolasime niisama natuke ringi, tuvastasime et hoones olev trepp õigele tasandile ei vii ja siis otsustasime abika autost välja tirida ja õigetele positsioonidele minna. Sipelgad tegid selle ronimise tsipa ekstreemsemaks, kuid saime kiirete liigutustega hakkama. Häälkäsklusele "Mind hammustada ei tohi" nad millegipärast ei reageerinud ;)
Kuigi saime aru, et oleme enam-vähem õiges kohas, siis aarde leidmine eriti kähku ei läinud. Tiirutasime üsna pikalt ringi, vahtisime siit ja sealt poolt ja olime üsna nõutud. Ja siis äkki teatas Salme, et leidis aarde. Ausalt öeldes sellist peidukat nähes oli üllatus päris suur, millegipärast eeldasime hoopis midagi muud. Aga leitud ta sai ja rõõm aardest oli suur. Täname!
Kui kõik muud kohad olid üle vaadatud, võtsime aarde peidikust välja. Tänud
Iseeneset päris huvitav koht. Kui kõik see, mis siin kunagi olemas oli, on minema veetud, siis on avastatud ka see, et kõik see, mida meil enam vaja pole, saab siia tuua. Aardeni jõudmiseks kasutas Elvis looduslikku redelit. Hoone ümbruse on enda valdusse võtnud hordide kaupa sipelgaid. Nendega oma positsioonide pärast lahingut pidada oli päris kreisi. Tänud! Aardest võtsime TB.
Mäletan aega, kui siin käis veel käbe elu ja siia majade vahele ei tohtinud tulla. Mõned aastad tagasi läksime siit mööda Lobi poole. Korjasime seeni ja eriti ohtralt oli suuri sirmikuid. Tookord oli ronimiseks paigaldatud palk, mis üldse ei ahvatlenud ronima. Nagu ikka ja ka seekord oli ronimises julge ja osav Marlen. Mina hoidsin hinge kinni ja salvestasin protsessi piltidele.Minu poolest oleks jäänud see aare ka seekord logimata.Aga vähemalt tean, et tehtud sai ja järgmisel korral võib siin hoida madalat profiili ja hoida pilk maas.Siin on sügiseti palju porgandriisikaid.
Tänud aarde eest!
Esimest korda seda aaret külastades jäi see kättesaamatuks. Nüüd läksime sinna, lasin Minionil üles ronida ning nõnna see logi kirja saigi. Oleks vist viisakas tänada aarde eest, kuid jah ... :/
Meil tegelt polnud üldse plaani seda võtta. Või õigemini enne minekut Kaupo veel ütles, et ei viitsi redeliga minna ja: ,,Ega sa mööda sirget seina üles roni,". Kui aga Lobi oli tehtud, siis nii kiheles siia ka tulla. Leppisime kokku, et lähme vähemalt vaatama. Kohale jõudes võttis Kaups mind vaat et sülle ja lihtsalt lennutas kõrgustesse. Edasi sain juba ise. Maskeering on lõpus küll natuke karm. Täiesti kogemata nägin karbi äärt, muidu otsiks seal siiani. Üritasin olukorda natukene pehmendada. Tagasitee just kõige roosilisem polnud. Aga kui hammastega sirgest seinast kinni hoidsin, siis sai enam-vähem turvaliselt alla tagasi tuldud. Oli ikka hea meel küll, et leitud sai.
Mul oli natukene kahju, et see aare polnud korrus kõrgemal. Igatahes abivahendist oli kasu. Aitäh!
Siin olen olnud päris mitmeid kordi aga aardeni pole kunagi küündinud.Täna kõik klappis ja sai nime kirja.Aitäh!
Siin oleme tegelikult varem ka piilumas käinud, aga tookord oli vihmane ja ei hakanud turnima. Täna aga oli selge, et enam pääseteed pole. Abivahendit kaasa ei tirinud, mõtlesime et kuidagi ikka saab. Ja saigi... Täiesti loodusliku abivahendi najal ragistades. Üles jõudes jalg ikka veits värises küll, kuigi rohkem vist seepärast, et kahtlesin endas kas tuldud teed pidi tagasiminemiseks jagub veel julgust :D Tegime tiiru peale ja peatselt said nimed kirja. Kuidagi õnnestus üsna viisakalt alla tagasi ka jõuda. Aitäh aitäh aitäh, sai jälle ennast korralikult ületatud ja koht on igatahes väärt külastamist. Kindel FP siia :)
Oli hea, et Karlil redel kaasal oli. See maastik oleks olnud ilma redelita minu jaoks natuke liiast.
Tulime keskpäeval Lääne-Virumaale tuuritama, võtsime ära kaks aaret, mis olid kõigil kolmel leidmata ja kuna Kerlil on kõik aarded leidmata, siis otsustas Kristjan, et kui ta juba siin on, siis võiks siin veel ringi tiirutada ja Mikil polnud ka selle vastu midagi, et ta tagaistmel rõõmsalt nurru saab lasta. Kuuldes, et Kristjan suuna siia võtab, teatas Miki kohe resoluutselt, et ta on küll leidnud, aga pärast seda leidu veel korra ka mitteleidnud, sest peidukoht on vahepeal muutunud ja ka siis ei pruugi me leida, sest iga järgnev on jälle uuest kohast leidnud. Tundus põnev plaan ja ikka tulime. Maastik oli teada, uurisime siit ja sealt ja Kristjan ronis juba teisele tasandile ära kui mina alles jänesega läbirääkimisi pidasin. Teisel tasandil saatis aga jänes isegi Kristjani pikalt ja pidime leiutama muid viise kuidas üles saada. Kristjanile hakkas üks puu meeldima ja kui isegi tema sipsniuhti üles jõudis, tekkis mul ka tunne, et saan hakkama. Vahepeal katkestas ka autos olev Miki oma nurru ja tuli vaatama, kuidas meil läheb, aga sel ajal kui ma otsisin põhjuseid, miks mitte üles minna, jõudis Miki sama teedpidi üles ja tegi nüüd pep-talki stiilis "Sa saad hakkama!" ja "Ma usun sinusse!". Korraks läksin ise ka härga täis ja uskusin endasse, aga esimene ronimine lõppes teisel pool puud Tarzanit mängides. Kogusin end pisut ja cheerleaderite duo ka ergutas kaasa. Leiutasin endale mingi abivahendi puu najale ja läksin teisele katsele, mis kahjuks lõppes ühe ribi ja poole tissiga oksa küljes rippudes. Vaatasin kahjud üle, õnneks kõige tähtsam osa, nibu, rippus veel ühe nahatüki küljes, aga kurat kui valus oli. Kuna rebane hakkas all vanduma ja Miki ei teadnudki, et eesti keeles niipalju roppe sõnu olemas on, siis tuli ta igaks juhuks alla lohutama ja kuna see nibu ju veel so-so küljes oli, siis arvas ta, et võiks ikka kolmas kord ka proovida. Selle peale saatsin ta ppppppppikemale tiirule ümber angaari ja läksin ise ka oma 1,5 tissiga kaema, et kas tõesti pole paremat teed. Ribi tegi juba põrguvalu ja olin juba valmis oma nimest logiraamatus loobuma, aga siis Miki halastas ja tõi autost redeli. Oli jah palju mugavam, tänks et minusse uskusid! :) Kui olime kõik koos üles jõudnud, siis veendusime, et ta ei ole tõesti aaret veel leidnud. Kümmekond minutit otsisime kohtadest, mida Miki mälu järgi soovitas ning siis liigutasime läheduses üht hoopis teist kohta, kust tuli ka Karli hooldatud aare välja. Kristjan arvas, et mööda puud saab ka alla ja Miki headus polnud ka otsa saanud, isegi redelit hoiti kinni kui teisele tasandile ukerdasin. Sealt tundus nüüd juba mõistlik hüpata, aga kuna Miki tekitas oma jutuga jãlle külma higi otsaette, siis teiselt tasandilt esimesele lasin hoopis liugu :D
Aitäh, et uskusite ja just sel ajal, kui ma isegi ei uskunud, nüüd siis teate, et ega koguaeg ei peakski :D Tissi all on selline soliidne 10x10 pinkish-blue kriimustus nüüd, hea et kodus mehele ei pea seletama kust sain :D Hiljem viisime Miki koju ära ja jõin parklas pudelist vett, kuidagi refleksist katsusin ka ribid üle, et ei tea, kas hakkan nüüd lekkima :D
Aitäh, still maailma parim geoseltskond, sitaks tore oli ja kuna 23 ribi on veel terved ja 1,5 tissi ka olemas, siis teinekordki! :)
Kõigepealt oli vaja ju kõik valed tasandid läbi kammida ja alles siis maastiku astet vaadata. Õigel tasandil ei läinud ka kõik just päris libedalt aga nimed saime kirja. Tänud!
Väga lahedas kohas oli aare, väljakutse vastuvõetud ja ilusti teostatud :) Suured tänud :)
Alguses mõtlesin teravamaid elamusi hankida aga loobusin sellest siiski ja tuulutasin enda jätkuvalt läbiligunenud abivahendit.
Karp oli eelmiste leidjate poolt sõna otseses mõttes maskeeritud prügiga. Karbile oli asetstud vett ja ühekordseid nõusid täis grill-liha karp. Koristustöid ma seal tegema ei hakanud, sest sellistes kohtades jagub prügi teadupärast rohkem kui üks inimene seda eales ära viia jõuaks.
Konteineris oli sees niiskus ja põhjusega. Karbi kaas oli katki. Panin kogu sisu kuivama. Karbi vahetasin uue vastu. Nüüd korras. Häid leide!
Pärast hooldust läksin avastama mereäärset lagunenud majade kompleksi. Soovitan teistelegi.
Vurasime kohale ja hindasime olukorda. Võtsin end kokku ja kohalikku abivahendit kasutades suutsin ka aarde leida. Tänan.
Sellest aardest kujunes Steni lemmik. Eriti seetõttu, et pidi pikalt otsima ja mööda erinevaid tasapindasid. Kaasas olnud abivahendist oli taaskord palju abi, nii said ka nõrgemad ülemisi korruseid külastada. Kõrvalobjektil käis kõva sõjamäng (paintball), õnneks üksteist me üldse ei seganud. Aitäh aarde eest ja teenagerile meelelahutuse pakkumise eest ka.
Abivahendit meil autos küll polnud, aga õnneks sai ilma ka täitsa kenasti hakkama. Tänud peitjale!
Täitsa kobe karp ja kuiv aare. Punker ise vajaks küll pisut hooldust, õnneks oli keegi värske sünnipäevagraffitiga taibanud halli seina elavdada :)
Aarde nimeks võiks vabalt panna sipelga aare, kuna tõesti seal ei olnud kohta, kus sipelgaid poleks olnud. Nii kui mõneks sekundiks paigale jäid, siis sipelgad su juba üle võtsid. Aga leitud ta sellegi poolest sai, täname.
Järgmine võiks kaasa võtta salvrätikud ja võib-olla päikeselisel päeval ka piknikukorvi. Vajab kuivatamist ja kuivamist.
Oli tahtmine teha üks geotuur enne pingelist põhikooli matemaatika eksamit (olen nii aineõpetaja kui ka klassijuhataja - topelt pinge). Sai valitud siis idasuund. Pakkusin idee kõigepealt Margusele ja siis lastele. Kõik olid nõus. Koltsi oli lahe aare, nägi ilusat kunsti ja sai ka võimlemisharjutusi teha. Lastele sai muidugi sõnad peale loetud, et vaadaku jalgade ette ja olgu ettevaatlikud. Aardel käisin järel mina, keegi pidi olema ju ka tugiisik ja mõni lihtsalt ilus (ema süda ei luba ka lapsi igale poole). Igatahes tänan aarde eest.
Päeva teine. Õnneks oli orav kaasas. Pisut psühholoogilist tuge ja toetav sõbrakäsi aitasid ta sihile ja pärast maapeale tagasi ka. Tänud peitjale.
Auros oli abivahend kaasas ja varsti saigi õigel tasemel otsingud alustada. Igaks juhuks sai vahepeal abikõne tehtud, et äkki karp lihaküpsetajate saagiks langenud. Aga ei, täitsa nullis oli, lihtsalt hästi maskeerunud. Tänud peitjale..
Õnneks oli meil abikas kaasas ja sain läbi hirmu ennast siis ikka kuidagi aarde juurde venitatud... :D
Jõudsime kohale ning esilagu tundus, et abivahenditega ülesse ei saa. Siiski leidsime endas turnimise pisiku ja jõudsime omast arust vastavale tasemele ehk levelile. Siis turnisime edasi ja peaaegu tekkis mõte, et no nii riskantne ei saa asi olla. Muidugi, mõtlesime üle ja olime geopimedad. Lõpp hea, kõik hea, aare leitud.
Hea, et sai redel soetatud. Ilma poleks viitsind väga turnima hakata ilmselt.
Tänud!
Kuna õhtu oli juba kätte jõudnud, siis jätsime Vergi poolsaare rohkem pingutust nõudvamad aarded järgmiseks korraks ootama ja suundusime lihtsamate manu. Üks mahajäetud hoone, eriti veel militaarse minevikuga, sobib alati. Hea küll, mind need viimasel ajal enam nii väga ei tõmba ja et seekord ei viitsinud sandaale muude jalavarjude vastu vahetada, oli sealse prahi ja klaasikildude sees üsna ebamugav liikuda. Tegelikult lähenesime üldse valest küljest, aga see-eest olid seal mõnusad suured metsmaasikad. Õiges küljes olid sipelgakarjad, nii et isegi jalalt jalale hüpates ei saanud kuigi kaua paigal olla, ilma et prisked isendid mööda paljaid sääri üles sibama poleks hakanud. Siin ristisime oma värskelt soetatud geopeituse abivahendi ka korralikult sisse ja saatsime kaaslase objektile. Aega tal seal kulus ja kui hõikamisele enam ei vastanud, oleksin peaaegu ise ka juba üles roninud. Õnneks ilmus ta siiski ise välja ja logiraamat sai ka soditud. Aitäh seda ajalootahku näitamast!
Aarde juures parkis üks auto. Mõtlesin, et kas tõesti jälle geopeiturid, aga märkasin kaugemal inimesi, vist korjavad marju. Käisin kõigepealt punkri seest läbi, ronisin isegi teisele korrusele. Kui sealt aaret ei leidnud, siis lugesin paar logi ja sain aru, et otsin liiga kerge maastikuga piirkonnast. Liikusin õigesse kohta ja karp paistis kohe kätte. Tagasiminek oli raskem, aga kuidagi ukerdades sai seegi tehtud. Aitäh!
Mõnus jooksuring Lobi aarde kaudu siia. Oo,kui palju suuri magusaid maasikaid! Maiustasin ja mõtlesin, kas ja kuidas..Saatsin sõbrale vihje, kust laipa otsida, kui alla kukun ja hakkasin ronima..Nats kõhe oli üksi, aga üles jõudsin, tammusin tükk aega ja ronisin ja kõlkusin, no, sellisest kohast küll leiuta ei tahaks lahkuda, täpike telefonis hüppas siia-sinna..Ja siis tuli "aaa", hoopis nii lihtne.. Kogu tänase jooksuringi tegin üksinduses ja nüüd äkki näen väikese ehmatusena all inimest.. tema mind vist ei näinudki, siirdus maasikaid korjama, ma vaikselt hiilisin minema. Auto oli kusagil mitme km kaugusel ja siis algas paduvihm:( Tänud peitjale. Mõnus ring praktiliselt inimtühjas metsas. Nautisin.
Eile jäi ronimisoskust (või julgust) väheks, tulin uuele katsele. Kaasavõetud abivahend jäi tulenevalt geomobiili piirangutest lühikeseks, seega pidin ikka Tarzanit mängima. Logiraamat on siiski niiske.
Lahe punker, mulle meeldis. Jäi arusaamatuks, kuidas sinna torni saab, seest poolt sain ainult teisele korrusele. Praegusest peidukast lumega aaret ei leia.
Nagu ikka selliste aaretega kipub olema, kuhu Gmapsi arust teed ei lähe, sai ka seekord jäetud auto maantee äärde ning mindud läbi metsa linnulennult ning nullpunktis tõdetud, et sinna saab täiesti ilusti ka mööda korralikku teed täiesti suvalise sõidukiga tulla. Tagasi sai jalutatud juba mööda päris teed. Tänud siia juhatamast.
Aarde peidukohani kõmpisime läbi soo. Kohale jõudes ajasime poisid aaret otsima. Natuke nuputamist, lugemist ja ümbermõtlemist ning leitud ta oligi. Tagasi juba mööda teed :)
Kirjeldust ei lugenud, vaatasime et tavaline, minek. Tammusime tammusime kui äkki märkasime keset metsa sellised hooned. Võtsime telefoni välja ja uurisime kirjeldust. Ongi militaarobjekt. Väga lahe. Käisin ka tipus snaipri punkris. Rõvedalt palju prügi on ühes garaaži osas. Kole kui inimesed nii teevad. Imelik lausa. Tänud juhatamast.
Jätkuvalt ei ole sellised rajatised minu lemmik koht. Auringi tegin siiski peale ja lõpuks jäi ka tee aardeni silma. Tiimitöö vahepeal sai autos istuvale Henrikole tsirkust teha. Aitäh.
Ilma naiste abita oleks 3,5 maastik jäänud mulle seekord alistamatuks :)Puhas tiimitöö tõi võidu koju!Tänud peitjale!
Madalapõhjalisega sai ilusti nulli. Tegime ringi peale, tuvastasime aarde, logisime ja madalapõhjaline viis meid suurele teele ka tgasi, tänud aarde eest!
Algul sai natuke otsitud mõnda kavalat aaret ja siis alles maastikule vastavat. Aitäh!
Sai algul üle mõeldud, kuid siis kaine mõistus leidis aarde. Tänud!
No läks ikka aega. Margusel polnud probleemi kiirelt nulli jõuda, minu võimed sinnani ei küündinud. Mida ta seal nii kaua otsis, seda mina ei tea...aga lõpuks ta leiuga välja ilmus :) Aitäh!
Leitud/logitud- omajagu sportlik värk. Püksid läksid pärast otse pessu.
Geoaaret me ei leidnud,kuid leidsime hulgaliselt tavalisi ja vähemtavalisi seeni. Kunagi ammu on siin korduvalt käidud, sest siin on palju maasikaid, vaarikaid ja seeni. Aarde asukoha tuvastasime, hindasime oma ronimisvõimet rahuldavaks,kuid saime aru, et sellest ei piisa. Tuul oli väga tugev ja kohati oli tegu niigi, et ümber ei kukuks.
Saime just kohalikelt teada, et sel suvel jalutab siin regulaarselt ringi emakaru kolme pojaga! Kui isegi tahad poegadest eemale hoida, siis ei pruugi see õnnestuda, sest pojad ise uudistavad inimesi ja kõiki muid uusi asju. Seega olge kohtumiseks valmis ja tähelepanelikud! Tänud siia kutsumast!
Mina olin meie seltskonna nõrgim lüli ja oma kehalisi võimeid testima ei hakanud. Õnneks aga olid kaasas tublimad, kes peale natukest sehkendamist raskusastmeväärilisse kohta jõudsid. Üritasin mina ikka neile kuidagi toeks olla ja võimalikke peidukohti välja pakkuda, aga ei miskit. Olime juba kõik loobumise äärel, kui aare välja otsustas tulla. Otsimisele kulus natuke üle tunni. Sääski oli ka rohkesti. Aitäh lahedat kohta tutvustamast!
Seda aaret sai alguses natuke maapinnalt otsitud, kuid kohe kui silma jäi uks olime kindlad, et kus kõrgustes see aare on. Oli tükk tegemist, et ise ülesse saada ning veel rohkem muret, et kaaslane kah samale tasandile saaks. Õigel kõrgusel olles sai ikka üle tunni otsitud ning väljas läks juba pimedaks. Kõik ülimalt head peidukad sai läbi uuritud, kuid aaret ei olnud kusagil. Olime juba käega löömas, kuid õnneks jäi aare silma ning üllatus oli suur, et ta nii lihtsalt oli peidetud, sest palju paremaid kohti selleks oli seal küll. Minul see ronimine tükki küljest ei võtnud, kuid ma tahaks näha, et kuidas eakamad geomängijad sinna üllesse saavad...Aitäh!
Siin jäime ka hätta. Peitmiskohti oli palju.
Kordinaatidelt ei jäänud miskit silma ja seejärel otsisin ikka ilmatuma aeg valest kohast. Aga põnev oli. Lõpuks silmasin ka peidukat. Kuna olin juba ennast siin soojaks võimelnud, siis jätsin logiraamtu tuulduma, kuivatasin muu staffi ja laskusin uuesti alla auto juurde, et tuua logiraamtule uus ümbris. Veid niiskeks veel jäi, aga parem kui varem. Mõnus ronimisaare.
Mitmest kohast sai proovitud enne kui kohale jõudsin. Aarde sisu ja logiraamat oli märg, lasin vähe kuivada.
Päeva esimene Lahemaa aare. Alustasin üleval algul üksi otsinguid, siis tuli pliks mulle seltsiks. Tema väsis vahepeal ära ja läks alla mängima ja peale seda, kui olin ka kõige kõrgemal ära käinud tuli aare lõpuks välja. Nu sellest sai päeva halvim aeg. Tänud.
Vanad militaarobjektid on alati lahedad olnud. Õigesse kohta jõudmine läks tsiklivarustuses olles raskelt. Kõik kohad ei anna piisavalt painduma. Õnneks sain kuidagi kuhu vaja. Ringi kolamise käigus jäi ka aare näppu, peidukohti oleks tõesti paremaid. Karp seest niiske ning logiraamat ka veidi niiske. Keegi võiks uue minigripi viia. Tagasi saamine võttis rohkem aega, just piiratud liikumise arvelt. Tänud juhatamast.
Eeldasin, et tingituna tihedast töönädalast ja ilusast nädalalõpust suudan ka olla paraneja ja teen ühe geopeituse vaba nädala alates märtsi kuust. Kahe päeva jooksul sain sõpru viia huvitavate ujumiskohtade ja vaatetornide juurde kuhu mind ennast on juhatanud geopeitus. Enda hobi ma teepeal kellelegi pähe ei hakanud määrima, seega suutsin ilusti ka püsida põhimagistraalidel maha pööramata. Pühapäeval olles käinud Viru rabas ujumas ja nautinud Võsu randa tuli seltskonnal idee, et tahaks uudistada läheduses asuvat Lahe raketibaasi. Eelmise aasta nädalasel rattamatkal osutus seal asuv Koltsi aare minu jaoks liiga raskesti ligipääsetavaks. Kuna nüüd oli olemas seltskond, et saaks teha pätti ja suund nagunii sinna suunas, siis ei jäänud mul muud üle kui võtta võimalusel sarvist kinni ja ära teha see pull. Kohale jõudes läks osa seltskonda ümbrust avastama, mõni jäi autosse sipelgate eest varju ja ma tormasin objektile. Seekord avastasin eest peaaegu, et lausa trepi. Tuiasin ringi nagu peata kana. Üks hetk tuli Stass ka üles ja küsis mida see endast kujutab ja kuidas leida. Seletasin mõne lausega ja siis koheselt osutas aarde suunas ja küsis kas see äkki ei ole. Heh.. oligi leitud. Tänud!
Ei hakand mina sinna ronima. Mul oli puudu see ja see ja veel ka see. Muidugi raketisahtis oleva külmkapi abil oleks ju aardeni jõudnud. Selleks jäi aga pealehakkamisest puudu. Panin telgi 20m kaugusele aardest ja läksin magama. Lisaks kõigele on seal hoitud igasugu hirmsaid mürke. Mida sellest arvata on juuresolevalt pildilt näha.
Vint leidis esmalt pesa linnupoegadega ja seejärel aarde.
Perekondliku geotuuri viies ja viimane punkt ja veel missugune punkt. Kuna logisid polnud lugenud, siis alguses käisin nagu kass ümber palava pudru, enne kui aru sain, kust otsida tuleb. Hea, et üksi ei olnud, oleks keeruliseks läinud, tiimitöö töötas hästi ja tulemus oli kiire tulema. Tänan ägeda kohani juhatamast.
Kõigepealt ronis üles Madis. Karjus siis et ei leia ja ei leia. Siis ronis üles Laur. Jäi sinna kahtlaselt kauaks. Siis oli minu kord. Jubedalt mässasin, hästi ei ulatanud. Sõrme tõmbasin veriseks. Korra oli tunne, et kukun alla, aga siis roomasin edasi. Õigesse kohta jõudnuna oli juba lihtne. Alla saamiseks oli ikkagi Madise abi vaja. Aitäh huvitava turnimise eest!
Siin mõtlesime, et teeme sohki ja saadame üles varemleidnud Madise. Tal tuleb ronimine ikka kõige paremini välja. Kahjuks või õnneks aga ei suutnud ta aaret leida sealt kus see eelmine kord oli :) Nii siis pidin ikka ka ise üles turnima. Ja no ma olin umbes sama pime nagu Madis. Lõpuks jõudis üles ka Liis võttis aarde peidukast välja :) Niiet kõik saime ikka aarde leitud nii nagu peitja oli ette näinud :) Tänud kutsumast :) Huvitav koht.
Nu äge koht oli aga hämaras oli isegi natu ohtlik seal ringi uidata, kuid logi sai kirja peaks sinna päevasel ajal tagasi minema, siis oleks seal palju vaadata :)
Väike bussitrip tõi Koltsile. Õues pime, sees käisime ära. Peep va spiderman võttis julguse kokku ka pani logi kirja :)
Meil jäi see aare täna kahjuks võtmata. Mõtlesime välja loogilise koha, kus see olla võiks, kuid meie tänasele meeskonnale ei olnud see maastiku raskusaste jõukohane. Kats on viimast kuud rase ja ilmselgelt ise ei valluta selliseid maastikke hetkel ning lisaks on hormoonide möllu tõttu paras paanikameister, mistõttu ei luba ka mehel igale poole ronida. Tuleme tagasi ;)
Esimese hooga ei tahtnud raskusastmele vastavaid paiku vallutada, aga lõpuks ei jäänud ikka muud üle.
Ehitise tagasein on tore stiilinäide betoonitööde kõrgest tasemest ;)
EVEJ
Kunagi aastaid tagasi sai seda objekti uuritud päris põhjalikult, aga kahjuks õigesse aarde kohta välja siiski ei jõudnud. Täna olin veidi targem ning seetõttu tuli aardeleid juba lihtsalt. Peidik küll selline "vanakool". Ise oleksin ehk veidi huvitavamasse kohta peitnud. Tänud aarde eest!
Algul sai valesid kohti uurida ja siis õigest kohast.
Tänud peitjale :)
04/11/2015 Koltsi Visit Log Tänan. Päris paras pähkel oli. Abivahend on nii väike aga ikka ja alati ununeb koju :) Saime tiimitööna hakkama ja ilm oli ka hea, et aardeid otsida. Konnad tegid meile kontserdi kuid pildistada ei lasknud. Aitähh kohale juhatamast!
See maastik 3,5 polnud minu jaoks. Sel ajal, kui tugevamad aaret leidsid, nautisin mina konnakontserti.
Tulin ka siit korraks läbi, aga tutvudes logiteadetega, sis seekord otsima ei hakanud, kuna eelduslikult oleks see võtnud liiga kaua aega ja pimedas ei oleks tahtnud Võsule tagasi jõuda. Lähenemisteid eeldatavale otsimisterritooriumile tundus olevat aga täpselt üks, mille ka ära katsetasin. Teine kord otsin. Selleks korraks siis kahepäevase 96 km jalgsi ja tõukeratta-tuuri viimane objekt.
Hakkasin siis mööda rannikut Võsu suunas tagasi liikuma ja peab ütlema, et Google Maps on ikka väga ebatäpne selles kohas. Üsna normaalne rada läheb veidi teisest kohast kuni Võsuni välja, alguses üritas Google juhtida mind mülkasse. Palju oli metssigade tegevuse jälgi ja muud huvitavat. Jõudsin Võsule, istusin autosse, sõitsin koju ja jõin ära kaks liitrit Coca-Colat (mida ma normaaloludes mitte kunagi ei joo) ja toppisin pitsat kurgust alla. Luksus, mida selliste pikkade jalutuskäikideta ei oska ehk hinnatagi.
Teel aarde juurde mõtlesin, miks ma seda varem leidnud pole, kui nii korralik tee nulli läheb. Alles siis kui koht paistma hakkas, meenus. Seega loomulikult jäi Veiko ülesandeks aardeni jõuda.
Lähedal vedelevate vahendite abil üritas Veiko endale treppi valmistada, aga kõik katsed lõppesid hirmsa kolina ja riiete puhastamisega. Kui viimaks hakkas kõrgustesse valmima päris eluohtlikuna näiv redel, helistasin Hannole, enne kui Veiko kaela murrab, ning täpsustasin, kas aare asub ikka tõesti seal, kus me arvame selle olevat. Hannole ei meenunud alguses aare üldse, aga pikapeale pisidetailidele tähelepanu juhtides (puud kasvavad katusel jms), hüüatas Hanno lõpuks, et aardeni on ju väga lihtne minna. Me oleme Veikoga ammu aru saanud, et mägironijale on tõesti kõik alla 5 raskusastmega aarded lihtsad, aga linnainimesele... Kuid sellest innustust saanuna üritas Veiko siis sama teed pidi minna ja ükskord oli Hannol ka õigus - see oli tõesti lihtne. Või noh, seda ütlen mina, kes ma alla jäin.
Seega Veiko üleval, mina all juhendamas, liikusime nulli suunas ja viimaks Veiko leidis ka aarde. Ta üritas mind küll igasuguste vahenditega üles meelitada (pastakas tühi ja ta näeb põtra minu poole jooksmas), aga ma ei võtnud kuidagi vedu. Ma nimelt ei uskunud, et alla sama lihtne tulla on.
Veikol läks allatulek aga veelgi kiiremini. Ma ei näinud, kuidas ta seda tegi, aga kahtlustan, et ta hüppas. Igatahes kui mina autoni jõudsin, oli Veiko juba kohal ja kloppis riideid.
Tänud aarde eest. Julgustaja roll on ka oluline aardeotsimise juures. :)
Teadagi kes pidi siin 3.5 raskusastmega nulli ronima. Esimesena valitud lähenemistee tundus algul lihtne aga lähemalt katsetamisel selgus, et polegi. Proovisime siis käepärastest vahenditest lifti ehitada aga pakk nätsu ja jupp värvilist traati jäi puudu. Sel ajal kui ma kuskil maa ja taeva vahel turnisin helistas Inga varemleidnud geokolleegile ning sai teada kuidas kõige lihtsamalt aarde kätte saab. Proovisin järgi, oligi lihtne. Nagu ikka siis ilmselget maskeeringut enne ei puutunud kui olin natuke aega totaka näoga ringi vahtinud ja niisama vaadet nautinud. Allatulek oli ka lihtsam kui algul arvasin. Tänud huvitavasse kohta juhatamast.
Seekord olid teeolud palju paremad kui eelmisel katsel ja sai ilusti aarde lähedale kohale. Tegime tiiru ümber objekti, tuvastasime tõenäolise aarde asukoha ja lähenemistee. Järgmisena võtsin abivahendi ja varsti olingi aarde juures. Aitäh peitjale.
Tore, et Tanel nii hästi on abivahenditega varustatud. Kõik klappis ja sobis suurepäraselt. Tehtud! Aitähh peitjale.
Ei leidnud, asukoht teada aga päevavalgusest jäi vajaka. Tuleb teinekord tagasi tulla.
Kui nüüd ausalt siis olin mina ka täna seal,üks kes Kristat upitada aitas.Ei olnud kasu gepsust ega ka upitamisest.
Vigade parandus. Kui tead kuhu lähed, tead mida pead tegema, tead mida vaja on kaasa võtta, no ei ole keeruline. Kõik oli olemas, kõik klappis. Tänud peitjale! Seal oli ka väga palju puravikke.
Kuna olime ilmselt kogu oma energiajäägid Älvile jätnud, siis lihtsalt fikseerisime objekti ja võtsime nõuks eelnevat kodutööd teha, et seda aaret tulevikus vallutada... Koht iseenesest igati väärt avastamist- seega mõni teine homme teeme asja ära ;)
Tegin tiiru ümber objekti. Käisin majas, sattusin ka teisele korrusele aga kõige üles ei pääsenud. Proovisin maja tagant mööda kaldteed üles. Jõudsin poole peale ja siis lõin araks ära. Ei olnud soovi kusagilt alla kukkuda või ennast tõsiselt ära kraapida. Jõuronimise jätsin ka vahele kuna on kogemusi. Kui on palju rattasõitu, siis ronides tahavad jalad krampi minna. Otsustasin sellest ettevõtmisest tuleviku heaolu nimel loobuda
Meie abivahendid olid väga viletsad nii,et külastame seda aaret mõni teinekord.
Leitud lõpuks, pärast igat hüppamist sipelgate pärast. Hea et Difusil oli kaasas muidu ei kannataks ma seal enam ära. :D
Küll otsisime seest ja väljast, alt ja ülevalt. Lõpuks ei andnud rahu, et ikka siit ja sealt otsides ei leia. Allan tegi leiu ära õiges kohas. Polnudki nii raske. Kahtleme ühiselt, kas aare ikka on lumega leitav.
Sipelgad olid väga rahutud ja neid oli tohutult palju. Nende vastu aitas Difusil, mis muutis nad uimaseks.
Taaskord üks mahajäetud militaarobjekt, milliseid Eesti metsad peidavad endas suuremal hulgal. Ning taaskord - ilma selle mänguta ei satuks pea mitteühegi nende juurde, nüüd aga on nähtud paljusid ning oleme saanud oluliselt targemaks, mida kõike meil siin tehtud on, milliseid rakette, tuumalõhkepäid ja allveelaevu Eestis on liikunud.
Aarde maastikuindeksid vaadates oli asi selge, kus see asub. Ka sinnajõudmine ei olnud ülearu keeruline. Seal olles aga valitses tükk aega nõutust. No ei ole ju, ei kuskil. Aga nagu ikka, ei tasu asja ka liiga keeruliseks enda jaoks mõelda ja tasub läheneda loovamalt ja kergemalt. Siis tuli ka leid.
Äitähh aarde eest!
Lobi aarde juurest tulles ei saanud veel hoogugi üles, kui juba tuli uuesti seisma jääda. Sellist militaarkolakat siin Lahemaa metsade keskel küll ei oodanud.
Proovisime nulli leida ja ikka kippus teine imelikku kohta näitama. Vaatasime raskusastet ja hakkas klappima. Tiirutasime ringi ja otsisime lähenemisvõimalusi, kui ühel hetkel Rudolf juba kõrgemalt lehvitas. Vaatasin tema lähenemisteed ja otsustasin, et pigem saan kosmonautikaauhinna tubli supikeetmise või põrandapesu eest.
Edasi käiski nii, et Rudolf kondas üleval ja mina all. Aare ei olnud selgelt ettenähtud kohas, nii et proovisin all logide järgi ära arvata, kus see olema peaks, ise ülemist korrust nägemata. Lõpptulemusena sai ikkagi hetkel lumega leitamatuna peidetud. Rõhutan veelkord: aare pole praegu oma ettenähtud kohas, aga on siiski leitav ja korras.
All oli uudistamist ka omajagu. Oli huvitavaid maalinguid ja oli ruum, mis oli teeninud spontaanse hotell-autolammutusena. Algul vaatasin, et minu oma vana Opel seal laiali tõmmatud, aga olid siiski sama värvi vana Mondeo jupid. No ja kui Rudolf lõpuks orbiidilt tagasi jõudis ja tsiklite juurde jõudsime, leidsin ka minu jaoks igati sobiva lähenemistee... Ei viitsinud jaurama hakata ja siiamaani kummitab. Kui veel sinna satun, käin põhimõtte pärast korduskülastusel. Aga olgu, seni pean sellega elama. Aitäh peitjale!
Taolistes rajatistes on alati põnev ringi uitada. Ei tea, millega see raketibaas maad aastate jooksul väetanud on, aga nii suuri ja magusaid metsmaasikaid pole mina vist veel näinud. Päev hakkas ka vaikselt pärastlõunasse veerema ja päiksekuuma ei olnud enam nii tapvalt palju, nii et füüsiline jõupingutus ei tundunud enam ületamatuks takistuseks.
Õige pea sai gepsu näidatud suunda ja maastiku raskusastet hinnates paika pandud, kuhu oleks vaja jõuda. Lõpuks võtsin julguse kokku ja hakkasin ronima. Esimest korda sellel reisil oli tsikliriietest reaalselt kasu. Üleval uurisin kõikvõimalikke potentsiaalseid peidukohti, kus haigutas ainult tühjus. Vahtisin siis nõutu näoga natuke aega ringi, kuni leidsin lõpuks aarde...lageda taeva alt. Karp ise terve, kõik sisu alles, aga selgelt mitte seal, kus ta olema peaks.
Kuna geps näitas mulle nulli otse lageda keskele ming ei tea, kus/kuidas ta varem peidetud oli, siis peitsin ta praegu paar meetrit minu nullist eemale puu alla (maa-ameti kaarti vaadates tundub praegune asukoht üsna õige). Lumega leitav praegune peidukoht küll ei ole ja peitja/mõni varasem leidja võiks asja kindlasti üle vaadata.
Aitäh!
Loomulikult tuleb geopeituse tutvustamiseks valida 3.5 maastikuga aare ning selle juurde sõita suure ringiga. Koha peal oli palju suuri ja magusaid metsmaasikaid. Korduvalt oli kuulda "Enne me ära ei lähe kui aare leitud saab" Lõpuks ikkagist läksime. Sellele otsusele aitas kaasa, et objekti juurde sõitsid kaks autot. Kahju, et kohta prügimäena kasutatakse...
Üsna mannetu ja depressiivne koht, kuid huvitav ka omamoodi, et selliseid kohti väikeses Eestis ikkagi on hulgim. Aga tuju langes veelgi, sest taas ei midagi.
Njah, raskusaste on meie arvates päris mööda (vb lumetorm ka mõjutas seda). Sellele tuginedes otsisime pea-aegu terve objekti läbi, kuid peale tühjade õllepurkide, madratsi, auto varuosade midagi ei leidnud. Siis telefonist geopeituse leht lahti ning hakkasime logisid algusest peale lugema ning siis otsus oli kindel, et seal peab hoopis olema. Oligi :) Aardest kallasin vett välja, kuid õnneks logiraamat oli ainult natukene niiske. Peale selle aarde leidmist oli küll hea tunne, et saime ikka tehtud. Kokku kogu operatsioon võttis aega kuskil 1,5h ning lisaboonuseks paistes põlved. Siiski tänud peitjale selliste objektide juurde juhatamast :)
Eelmine kord olin peaaegu õiges kohas, aga siis aare silma ei jäänud. Seekord mängisin jälle kaskadööri aga aaret ei kuskil. Tegin kõne, sain mõned juhtnöörid ja siis märkasin konteinerit. No ei suju mul viimasel ajal otsimine. Aardega kõik korras, tänud!
Olime juba loobumas, kui otsustasin teateid siit lugeda ning nende juttude põhjal saime ka aarde kätte :) Tundub, et meie rõõmuks sipelgad juba magasid :) Oli päris raske!
Kuidas võtta, kas see on mu päeva esimene või viimane aare? Hommikul sai sõitu alustatud ainult teades suunda, kust kavas ära noppida neli aaret. Tee peale esimeseks jäi Koltsi. Kohal olles pidin taaskord tõdema, et ma ei teadnudki sellise ehitise olemasolust. Harivad on need aarde otsimised. Tiirutasin ja otsisin nullpunkti. Kui kohe ei leidnud, siis lugesin logisid. Olin üsna kindel, et pean hakkama saama vaid loodust kasutades. Mu truu abiline jäi mossis näoga maha ja oli veel rohkem mossis kui peale pikka ootamist tõdesin, et kahjuks aaret ei leidnud. Noo, mida ei ole, seda ei ole. Aga pidi olema ju... Õhtu poole kui sai kodu poole tagasi vändatud, võtsin ühendust peitjaga, kellelt sain väga olulise märksõna. Uuesti kaskadööri trikke tehes läksin otsejoones õigesse kohta... Pidin leidmisrõõmu ikka palju varjama. Ei olnud ju tegelikult raske peidukas. Oleks ma vaid varem sinna vaadanud. :) Aga väsinud abiline soovis vaid koju saada. Käisime Võsul poest läbi ja ostsime teele kaasa jäätist. Tõesti, sipelgaid oli seal palju. Õnneks meid sipelgad ei hammustanud. Tänud peitjale! V:vapiga nööbid J:narri kaart+orav
No ei saanud asjale pihta. Lugesime logisid ja nagu olime ka õiges kohas, kuid näha polnud midagi ja aru ka ei saanud, mis peaks üldse näha olema. Veetsime tunnikese seal ja tüdisime. Eks tuleb tagasi tulla.
Väga lahe koht oli. J: 1 sendise euro V:ühe suure vapilõvidega nööbi.
Mõtlesin, et võtan Lobi enne ja siis selle, ja oi kui õigesti tegin. Pärast seda pulli poleks küll viitsinud sinna poolsaare tippu enam ronida :) Igal juhul jõudsin sinna kompleksi juurde kohale. Ma polnud enne tutvunud, et seal selline barakk on ja seega oli ka üllatusmoment. Panin ratta puu najale ning avastasin, et igal pool on sipelgad ning neid tuli pidevalt jalgade pealt maha lükata. Ega need mingid väiksed polnud, parajad pirakad. Umbes tunnikese tuustisin seal ringi ja no mitte midagi ei olnud mitte kuskil. Siis helistasin viimases hädas peitjale, kes ütles paar sõna, mille peale mul tekkisid uued teooriad. Läksin neid kontrollima. Ja ei leidnud mitte midagi. Maastik käis vahepeal kindlasti 5.0 ära. Läksin siis veel viimasele tiirule, kui jah, seal see karp oli, täies hiilguses. Kuigi jah, kaks tundi läks asjaga vähemalt aega ning need sipelgad ajasid täiesti hulluks mind ning ma mõtlesin vahepeal, et ma lähen üldse koju ära ja jätan matka pooleli. Igal juhul väga sümpaatne see asi ei olnud, osalt ka muidugi mu enda rumaluse tõttu.
Ja mis sai pärast seda, kui ma ratta juurde jõudsin. Need sipelgad ei olnud mitte ainult maas, vaid ka puude peal. Ka selle puu peal, mille najal mu ratas oli. Ehk neid oli täis ka kogu mu ratas. Sõitsin kuidagi mõnisada meetrit edasi, kus neid polnud ja siis hakkas suurpuhastus. Kõik asjad pakiraamilt maha. Kõik asjad tuli üksipulgi läbi vaadata. Ellujäänuid ei olnud. Toidukotist tõstsin ka kõik asjad ükshaaval välja. Kaks tüüpi olid ennast sinna ka pressinud. Üldine mulje - jube, jube, jube..., kuigi peidukoht mulle meeldis :)
Väikese geotripi teise päeva esimene aare. Jällegi tänud peitjale, nõukogudeaegsed maha jäetud (militaar) objektid on minu lemmikud. Aarde leidmiseks oli vaja pätti teha. EVEJ
See on selline patuga pooleks logi, sest samal ajal kui Sass Mowglit mängis, sõin mina metsmaasikaid - tiimitöö:)
super metsmaasika-koht on selle maja kõrval, aardepoolses otsas.. oleks viitsinud oleks ilmselt saanud üsna kerge vaevaga saagi mitme pudeli nalivka tarbeks jaoks. aare oli seal kus ta raskusastmete järgi olema pidi ja maastik ei ole kindlasti mitte liiga kõrgeks hinnatud, adrenaliini sai ikka korraks täitsa üles. aga ronida mulle meeldib ja seepärast ka [soovitan].
Jälle plätudes :D Sai kohe alguses otsustatud, et nui pooleks aga leian selle üles. Au peitjale... mitte just lihtsamate killast! V: Kaelkirjak J: Kaamel
Ainuke aare, mis täna leidmata jäi. Võibolla kunagi uuesti sinna. Koht iseenesest väga põnev. Kuskil ruumis jäi silma ajakiri aastast 1984, kahjuks küll vene keeles (kahjuks ma ei mõista sellest keelest eriti midagi).
Vanad sõjaväeosad on päris põnevad, veel põnevamad on kõrgema maastikuga aarded. Aitähh!
2088.
Margus soovis küll, et mina aardele järgi läheksin aga enne, kui ma oleks vastugi vaielda saanud oli ise juba teel aarde juurde ja mul jäi vaid eemalt vaataja roll tõdemiseks, et just nii see aare leitigi. Tänan.
Parkisime auto ühe kohalikus parklas viibiva auto kõrvale ja uurisime objekti lähemalt. Sel ajal kui Airiga arutasime vajalikest abivahenditest ja lähenemisteedest, võttis Margus asja käsile ja ega tal kaua läinudki, kui juba oli aardes logi kirjas. Ei olnudki lisavahendeid otsida vaja, kõik vajalik oli kohapeal olemas. Täname peitjat!
Igatahes olin varsti seal, kus arvasin aaret peituvat. Kuid kuna olin veendunud, et täna ajab mu telefoni GPS jama, siis muudkui laiendasin ja laiendasin otsimispiirkonda. Midagi leidmata, läksin alla tagasi ja vaatasin ka sealt. Kuna aeg hakkas otsa saama - pidin veerand tunni pärast Käsmu ühele üritusele jõudma - siis helistasin Speedyle, kelle jutu peale ronisin sinna, kuhu ilmselt veel keegi geopeituritest pole läinud. Kuna ka seal aaret polnud, helistasin tagasi ja sain teada, et olen kõigest totaalselt valesti aru saanud. Palusin Speedyl veits oodata, et jõu ja ilunumbri jaoks käed vabaks saada. Taas kindlal pinnal taga edasi suheldes silmasin ka aardekarpi - päris kavalalt paigutatud.
Tänud peitjale, sellised kohad mulle meeldivad!