Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Ida-Virumaa Raskusaste: peidukoht 4.0, maastik 4.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
"Praegu toimuvad mõned orienteerumis- ja seiklusvõistlused nii, et kasutatakse ka väga vanu kaarte. Mõni multi- või mõistatusaare võiks ehk olla ka samamoodi peidetud? Mulle igatahes meeldiks", kirjutas mulle marx303. Aga palun. Arvutada pole siin midagi, leia lihtsalt kaardil kujutatud mägi. Aare asub 10 m kõrgusel mäe kohal (moblamasti pole siiski tarvis tikkuda). Ja oma pliiats kaasa, aardesse ei mahu.
Vihje: Aardel on mõningane seos Tuhala aardega
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://www.tlu.ee/~palang/Vulkan3.JPG http://vana.www.sakala.ajaleht.ee/index.html?op=lugu&rubriik=85&id=10906&number=605
Aarde sildid: soovitan (7), ettevaatus_vajalik (3), lumega_leitav (2), ilus_vaade (2), ronimine (1), eramaa (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC37RWV
Logiteadete statistika: 122 (96,8%) 4 5 2 1 0 0 Kokku: 134
Nii ongi! Selle aasta esmaleid. Üks asi viis teiseni jne. Ühel hetkel teekonda planeerides ja aardeid uurides hakkas silma see, mis kunagi oli kosmoseteadus. Igal oinal oma mihklipäev. Lugesin hoolega kirjelduse ja kõik logid läbi. Uurisin hoolega kaarte ja tutvustasin ideed perele. Valmistusime kohtuma "maaomanikuga". Lähedal olev munitsipaal maa "lauluväljaku" ja "parklaga" on looduses nähtamatu. Kaapisime hoopis susiga 4 in 1 juurde. See jäi parasjagu mäe taha varju, et suurelt teelt poleks näha. Külastaisme ära ka vulkaanikraatri ja noppisime metsmaasikaid. Koputasin objekti ja uurisin selle seisukorda (täitsa rahuldav) ja saatsin logima siiski 30kg kergema isendi. Aare korras, küla "volcan" oli kõrval ettevalmistatud süütamiseks. Täname!
Aitäh peitjatele!
Vaatasin neid kaugusi kaardil ja ikka tuli natuke valesse kohta see täpike. Päris mitu päeva mõõtsin ja uurisin. Siis lõpuks lõin käega ja hakkasin laiemalt seda kaarti uurima ja peale seda leidsin asukoha ikka väga kiiresti. Täna tulin välitöödele ja andis ikka pikkade koibadega seal ronida, aga hakkama sain.
Mind maaomanik kimbutama ei tulnud, kuid märkasin pärast, et jalgrattur jälgis minu tegevust. Loodetavasti ta ebatervet huvi ei hakka tundma nüüd.
Sellest omapärasest vulkaanist kuulsin aastaid tagasi kui üks kolleeg küsis ühel päeval, et kas tead kus eestis asus ainuke vulkaan. Temal oli see olnud viktoriini küsimus ja keegi ei teadnud vastust.Peale seda jutuajamist olin jälle targem ja seetõttu ei olnud täna otsimisega raskusi.Ilm oli küll õudne, aga logi saime Vähemalt kirja.Aitäh.
Täpselt aasta tagasi olime siin ja lahkusime kurvalt leiuta, sest aare oli oma peidukast vehkat teinud. Nüüd oli aeg viga parandada. Sammusime sirge seljaga objektile, Salme pani krabinal ülesse ja oligi karbike leitud. Mõnus tunne, et revanš nüüd tehtud.
Siin olen korra otsimas käinud, kuid siis oli aare parajasti parematel jahimaadel. Täna tagasi tulles, lasin reamehel turnida ja ise tegelesin rohkem vaatlemise ja suunamisega.. nii need nimed kirja said.
Tänan peitmast.
Lahendusega suuri probleeme ei olnud. Logima läks suurema ronimiskogemusega isik, kes kurtis merehaiguslikku enesetunnet, kui aare juba lähistel oli. Ütlesin, et neelaku aga oma merehaigus heaga alla ja logigu ära! Sest ma olen väga toetav ja abivalmis.... Aitäh kenade raskusastmetega aarde eest!
Kaarditöö oli ammu tehtud. Linna Mäggi arvatav asukoht märgistatud. Võibolla mäletan valesti, aga paar suve tagasi isegi mööda sõidetud. Nüüd on kogemusi juurde tulnud ja hakkasime märgistatud ala lähemalt uurima. Päris loogiline koht jäi kohe silma. Sõitsime natuke veel ringi, et leida veel mingit võimalikku varianti. Ütleme nii, et minu entusiasm logiraamatu otsingule suunduda ei olnud kümne punkti skaalal kümme (tegelikult isegi mitte üheksa). Peagi saabus selgus, et peame sinna esimesse kohta tagasi suunduma. Õnneks kedagi kõrvalist ei olnud läheduses, isegi maaomanikku mitte. Sisestasin endale, et ma olen nõus lõpuni minema juhtugu mis tahes ja startisin. Edasised muljed omanikule saadetud. Logiraamat ideaalses seisukorras. Pärast lubasin endale, et sinna ma küll enam kunagi ei lähe. Samas olen seda lubadust vähemalt korra juba rikkunud. Iru shurf aarde juures esimest korda käies olin ka kindel, et sinna kunagi enam ei lähe. Siiski läksin juba paar kuud hiljem, sest oma nimi oli ka vaja kirja panna.
See aare on järjekordne näide, et geopeitus paneb sind tegema asju (hulluseid ?) mida normaalne inimene ei teeks. Laske aga tulla, piire on tore katsetada. FP panen siiski mitte asukoha pärast vaid lahenduse pärast. Mulle tohutult meeldivad vanad kaardid. Aitäh!
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
No vaatame, kas ja kaua see versioon püsib.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Ei taha enam püsida kuidagi. Ootame lume sulamise ära ja siis vaatame, kas arhiivi või reanimatsiooni.
Kaartide uurimisega tegeles Salme juba mõnda aega tagasi ja sai õige koha määramisega ilusti hakkama. Nüüd aarde lähistele sattudes oli kindel soov ka logima tulla. Objekt on huvitav, ronimine sai ka sooritatud, kuid aaret mitte kuskilt leida ei õnnestunud. Proovisin ka rohu seest otsida, et äkki maha pudenenud, kuid kahjuks polnud leiuõnne.
Ainult ronimise vaev, aga kahemeetrisena üpriski keeruline ronida :)
4/4. Vist kõrgeim kategooria siiani. Erikul oli lihasmälu. Oleme siin olnud. Tänud peitjale
Kuna koht oli juba ammu välja mõeldud, siis põikasime siit ka läbi. Ega see topsi leidmine nüüd kõige kiiremini ei läinud, aga leitud ta sai. Tänud aarde eest!
Tulime tagasi. Seekord oli aare taastatud leidjate poolt. Meile just eile öeldi, et nii ei tohi teha. Võta siis kinni, mis õige või vale on.. Vähemalt saime selle täpi nüüd ära. Tänud
Mõistatus sai eelneval päeval lahendatud, jäi üle vaid logima minna. Kohale jõudes vaatasime küsiva pilguga üksteisele otsa, et noh, kes meist siis sinna ronib? Tüdrukud keeldusid, seega jäi üle vaid Kaido ja mina, mõlemad kõrguse kartjad. Kogusin julguse kokku ning hakkasin üles ronima, oi kuidas oli tahtmine alla tagasi minna, kuid teised aina innustasid ja no eks ise tahtsin ka ikka aarde kätte saada. Üles jõudes ei hakanud aare kuidagi silma ning sealne kõõlumine poleks kõne allagi tulnud, andsin alla ning ronisin alla. Mina nautisin taaskohtumist armsa maapinnaga samal ajal kui Kaido aaret märkas, taaskord küsimus, et kes siis nüüd läheb... Mina rõõmustasin nii väga taas maapinnal olemisega, et sealt lahkumine poleks mõttessegi enam tulnud. Kaidol ei jäänud muud üle kui aardele järgi minna. Võttis ka tema julguse kokku ning käis ära. Ei tea kas on mõistlik aaret nii kõrgel hoida. Torn näeb üsna väsinud välja ning ei tundu just kõige turvalisem. Või tekitas minus neid tundeid kõrguse kartus, ei tea. Aitäh peitjale! :)
Koht oli ära arvatud ja nüüd siis kohale logima. Kohapeal selgus, et tuleb turnida kõrgustesse. Kuna mul kõrguse kartus, siis arvata on, et ma ei lähe. Eveli kõige julgem käis ära, aga ei leidnud. Lõpuks ma märkasin, aga Eveli enam ei tahtnud minna. Siis võtsin julguse kokku ja käisin ikka üleval ära. Nimed kirjas lõpuks, aitäh peitjale selle ekstreemsuse eest!
https://idaviru.ee/eesti-ainuke-vulkaan-hakkas-1-aprilli-varahommikul-ootamatult-purskama/
Tiimitöö: Lauri söötis mõistatuse ette, mina pakkusin umbluu-arvamust, et mis see mu meelest on, st kus see mu meelest olla võiks, Lauri pakkus muu mõtte eile, ma hommikul ärkasin värskema peaga ja otsisin talle ka selle täitsa õige koha välja, ta pani siis mu nime ka kirja ja saatis pilte-värke. Täname!
Muudetud mitteleiuks. Põhjus: diivanilogi.
Tahaks alustada logiteadet sõnadega “Me lumehanges põlvini lapsed jooksime...”. Tunnel Muumimajja oli mõeldud ainult väikestele karudele. Muidugi vaade Muumimajast oli talviselt ilus. Aitäh Maretile, kes mind selles aitas.
Kuna ma olin tubli ja tegin eeltöö, et kuhu üldse otsima minna, siis lubasin endale luksust mitte ronida. Andrus käis üleval ära ja pani nimed kirja!
Erko tegi kodu töö. Mina väli töö. Naised vaatasid lihtsalt kaugelt pealt. Kõrgusega väga probleeme pole aga see kõikus küll natukene vastikult. Vaade oli ilus. Aitüma!
Lõpp oli kergem kui mõistatus ise. Eriti meeldis see, et lõpuks ometi sai minna sellisesse kohta, kuhu muidu eriti põhjust minna pole või mis enne arhiivi läheb, kui kohale jõuan :)
Paar aastat tagasi siit möödudes jäi aare paremat ilma ootama. Seekord oli ilm hea ja sai rõõmsalt otsima suunduda. Tiit tegi aarde leidmise veel eriti lihtsaks. Nüüd tehtud :) Aitäh!
Hommikul sai koht välja otsitud. Minu kaardilugemisoskus suunas mind hoopis 7 km kaugusele, kuid Reigo kogemus ja vaist ütlesid, et vaata see peaks olema. Kui logidest saime kinnitust, asus Reigo logi kirja panema. See täpikene Peipsist ka tehtud :D
Palangu 4/4 on muidu pisut hirmutav, elu on näidanud, et sääraste parameetritega aaret ei pruugi sugugi lihtne leida olla. Kas asi on nüüd liigse kaardivaatamise käigus omandatud kogemuses või puhtas vedamises, aga asukoht sai seekord küll üle ootuste kergesti tuvastatud. Vähimagi kahtluse varjuta kusjuures. Välitöödel päris nõnda kergesti ei läinud, kuid see jällegi pigem oma viga.
Tulin eile õhtul. Parkisin maanteeserva ja jalutasin sealt mööda autojälge sihi poole. Jõudsin kohale ning alustasin otsingutega. Vihjega olin kursis ja püüdsin seda teadmist kuidagi kasulikult rakendada. Ei õnnestunud. Tagantjärele tean, et pingutasin esimese hooga tibake üle. Aga mingil hetkel möirgas all tume jeep, mis kimas otse üle heinamaa minu poole. Järgnes lühike veslus maaomanikuga, kes algul palus mul üsna tõredalt kohe alla tulla. Kuuletusin ning laskumise käigus küsisin rahulikult: "Kas siin ei tohi olla?" Ilmselt veendudes, et ma mitte paha peal väljas pole, vaid suhteliselt mõistlik niisama kaugete vaadete hindaja, jätkati juba märgatavalt leebemal toonil: "Einoh, ikkagi eramaa ja kui sinuga siin midagi juhtub, siis kohtusse lähen mina." Muuhulgas juhiti tähelepanu objekti pooletoobisele seisukorrale. Jätsin mainimata, et geopeitur satub 4.0 maastikuga aardeid otsides sageli palju kriitilisemas seisus turnima. Üldse geopeitust seekord teemaks ei võtnud. Lõpetuseks öeldi mokaotsast: "Noh, eks roni kui tahad, aga siis ma olen sulle ütelnud, et teed seda enda vastutusel." Nüüd siis :D Ok, kuna ma olin juba sisuliselt maapinnal, siis pidasin paremaks vana mitte rohkem ärritada ja jätta järgmise ürituse parem jaanilaupäeva hommikule kui päike väljas.
Nii sündis. Suvisel pööripäeval ei saa just öelda varavalges, aga siiski küllalt varasel kellaajal jätsin auto eemale metsatuka varju ja tulin uuele katsele. Seekord kellelegi vahele ei jäänud ning konteinergi sai näppu pikema taidlemiseta. Tänan ja täitsa soovitan muide! Lihtsalt parem tulge päevavalgel ning ärge parkige liiga nähtavale kohale maantee servas. Nii on täitsa JOKK, lambad söönud ja hundid terved.
Kuna see täpike oli järves, siis siiani üldse ei häirinud, liiatigi ei saanud ma mõmmigi mõistatusest aru. Kribasin otse peitjale ja tema nii kena suunas mu laialivalguva pea õiges suunas. Ja siis jäi asi ootele, sest arvata oli, et mina sinna üldse ei lähe.
Täna aga läks järsku asi lappesse, vot kohe vaja see ka leida. Vaid Kallol oli käidud, siis tema vastuhääl ei lugenud. Ma jõudsin vaid korra kiunatada, et teate kah kuhu minna. Kõik teadsid ja mingitki probleemi ei näinud.
Kohe tormas aarde järele Kaupo ja palju ei puudund kui mees sinna kinni oleks jäänud. Käisin ka proovimas ja ülla-ülla täiesti tehtav mu jaoks. Merle pani aarde ilusti tagasi. Väga lahe koht ja kindlasti ka vaade, mida me keegi täna ei vaadanudki, sest valgest kohevast lumest oli meil peale Varesesaart juba täielik siiber. Aitäh kohta näitamast!
See täpike jäi häirima suvel Peipsis ujudes, asukoht sai veidi hiljem tuvastatud. Põneval Varessaare nädalavahetusel lumes sumpamist jätkus, siia tulek aga võttis kõige vapramadki pisut võhmale, andis ikka kahlata. Vaade oleks ju võinud mäe kohal olla päris hea, silma tuisanud lumi ja kõle tuul sundisid aga kiireid logimisprotseduure korraldama. Täname.
Kui mina lõpuks aardeni jõudsin, siis oli juba aare käes ja nimed kirjas.
Oli see mõistatus alles pähkel, kuidagi ei hakanud hammas peale. Vist sain õigema kaardi kohta vihje või kuidagi selle teada sain. Täna tulime siia kambaga ning juba tornini jõudmine oli keeruline. Ja ega üles minekki lihtne polnud, väga vaevu mahtusin. Huvitavalt avalikult peidetud aare, aga vähemalt töötab.
Millalgi sain minagi selle mõistatuse lahendatud. Mitte ammu tagasi sõitsin siit Hennyga mööda, kuid ei tundunud hea mõte temaga siia logima tulla. Täna sain rahus tegutseda. Karl, kas Sa siin tornis ei kavatsenud ööbida? ;)
Kuna tripile sai tuldud ülepeakaela, siis oli kodutöö muidugi tegemata. Aga enne kui ma jõudsin vihjepildi lahti võtta oli Leelol juba koht teada. Ega siis muud üle jäänudki kui auto nina õigesse suunda pöörata. Kohale jõudes vaatasin objekti ja saatsin Palangu aadressil paar krõbedamat sõna teele, aga otsustasin asja siiski lähemalt uurida. Õnneks tuul väga tugev ei olnud, niiet karbini ma jõudsin, aga väga pikalt seal vaadet nautida siiski ei tahtnud. Tegelikult väga tore mõistatus ja peidukoht ka lahe. Äge – tehtud! Tänud!
Peressaarest normaalse asfaltteeni oli järjekordne üle 10km pikkune kruusatee lõik. Ühes suvalises pingiga bussipeatuses, kus sai sõiduaegade peale oma tagumikku toetada jäime puhkama. Esimest korda poetas ka Joonas paar kritiseerivat sõna läbitud teeotsa üle. Ma olin vahepeal eriti rebeliks läinud ja amordid kinni keeranud. Tänu sellele sain väiksema jõukuluga sabas püsida aga kannatasid seeläbi muud kehaosad. Arutasime edasise päevakäigu ja parasjagu käimasolevate seaduste rikkumiste üle. Joonas vaatas oma atlast ja andis mõista, et ta võtab suuna Iisakule ja käib Kotka matkarajal ka ära. Meil oli selleks hetkeks leitud vaid 3 ühist aaret ja kell oli juba pool 5 õhtul. Eriti küsitav oli tundmatu kattega shortcut mis oli märgitud madalaima kategooria teeks. Kui eile ma punnisin ennast väsinuna kaasa, siis täna oli sügavalt poogen paarist lisa aardest. Leppisime kokku mis aarded ma vahepeal ära login ja mis pärastiseks koostegemiseks jätab. Ning paika sai sätitud ka ööbimise ja poes käigu plaan. Mina jätkasin siis mööda asfalti ja Joonas läks väikesele kõrvalepõikele (mõõtsin ära 53km) killustikku ja muid põnevaid teeolusid nautima.
Edasine sõit oli vähe harjumatu. Tuul käis palju tugevamini läbi juuste ja raskem oli vändata. Proovisin ette kujutada, et sõidan siiski kellegi tuules ja pressisin edasi. Volcanile tegin peaaegu drive-in. Viimased 10 meetrit astusin jala. Vaatamisväärsus oli vähemalt 10 korda väiksem kui ma olin arvanud. Ronimine aga 10 korda raskem. Füüsisel ei olnud midagi viga aga pikad koivad olid rõvedaks takistuseks. Loendamatu hulk kordi lõin põlve ära, sest lihtsalt nii kitsas oli. Üles jõudes panin kõigepealt nime kirja ja siis läksin ära lebosse. Tugeva tuule tõttu oli tunne nagu mere peal. Chillisin hütis oma 10-15 minutit kuniks jalad hakkasid kangeks muutuma ja oli viimane aeg tagasi ratta selga minna. Aitäh vaadet näitamast!
Oi oi... Selline tuul oli täna, et võttis pehmelt öelda kõhedaks. Jõudsin juba mõelda, et kas mu kindlustus GP-ga seotud juhtumid kah katab? Aga kui logi kirjas auto poole tagasi lonkisime, tundus elu nagu lill.
Tänud aarde eest!
Eks selle vulkaaniga ole selline asi, et kui hästi tahta, siis võib muidugi selle kunagist olemasolu ette kujutada. Aga võib ka mitte. Aare ise asub huvitavas kohas ning muidugi oli tugeva tuulega selle järele veel huvitavam minna. Aga kõik korras ja kõik hästi. Täname!
Selline ronimine rattapäeva lõpu poole jääb mõneks ajaks meelde. Nii käed kui jalad olid kui ülekeedetud makaronid, seega vaadet seal üleval kaua nautida ei mallanud. Logi kirja ja käbe alla tagasi. Lahe oli ikka, tänud!
Mõistatus sai lahendatud väga-väga ammu. Enne seda matka olin Ida-Virus käinud ainult ühel geomatkal ja klassiekskursioonil. Võib öelda, et see aare koos Kotka matkarajagi oligi üheks peamiseks põhjuseks miks ma matka Peipsi äärest läbi venitasin. Tahtsin lõpuks selle Volcani päriselus ka ära näha :) Rattaga sain peaaegu nulli, vaid 10 vertikaalset meetrit lahutasid mind aardest. Ronisin üles ja tõdesin, et see torn kõigub tuule käes päris kõvasti. Kobasin käega ringi ja aaret ei leidnud. Krt. Lugesin siis paar logi, mis kirjutasid, et tornis olek on eluohtlik jne. Väga julgustavad sõnumid :) Õnneks siiski suutsin varsti aaret märgata. Olin sellest kogu aeg mööda vaadanud. Sealt ülevalt avanevad vaated olid väga ilusad. Aitäh!
Koha olin eelnevalt kindlaks määranud, nüüd enne piirkonda jõudmist mõtlesin kas ikka minna või mitte minna. Läksin, leidsin, logisin. Tänud.
Nojahnoh... Poleks me segased, oleks jätnud logimata ;) Aga oleme ju- juba neli aastat ;) Mentoril peaks olema mõni fotosüüdistus kah :P
No ma ei tea.. Teie eas, professorihärra, sellised kombed?
Ja kari lambaid takkapihta ronimas ei tea kuhu, ei tea mille järele... :D
Vaade oli muidugi uhke ka allkorrusel. :D Iga Papagoi ikka igale õrrele ei lenda, sulgi väristama. Kraaksub all ja nokiks või silmad peast, kui vaid ulataks nendeni, kes ronivad..
Hea, et all ülevalt pudenenud pastakaga pihta ei saanud. Õnneks leidus veel ronijaid, kes kirjapulga tagasi toimetasid...
Vulkaanidega pole ikka naljaasi õiendada.
Aitäh! ;)
Ei saanud kohe kuidagi ilusat päeva raisku lasta. Istusin Rakveres motoriseeritud ratta otsa. Georetk suunas mind imelise peipsi äärde, kus oli posu aardeid, mis ootasid logimist. Mõistatus lahenes üsna ruttu. Ka kohapeal ei olnud aega mõelda. Tuult natuke küll oli, aga mis sa teed kui paber nõuab kuupäeva. Plats ümberringi lausa tolmas ning oli mõnus peesitada päikese käes ning riietuda. Aitäh 4/4 aardele
Kaua häiris see täpike seal järves. Võtsin siis ühel õhtul kaardid kätte ja lahendasin asja ära. Lootsin, et saan täna rohelise linnukese kirja, aga kohapeal lõin araks või tuli kaine mõistus pähe tagasi ja otsustasin, et üksi ma sinna ei lähe. Ju siis see aare peab mind edasi häirima veel mõnda aega.
Õige koha leidmine kodutööna raskusi ei valmistanud. Kui noorgeopeiturid hommikul pärisid, mis meil täna plaanis, teatasin, et läheme vulkaani otsa. Vastuseks saime, et Eestis pole vulkaane. No kuidas siis ei ole. Ligipääs oli igatahes oodatust lihtsam ja vaade ka vägev. Objektile läks muidugi tiimikaaslane. Esialgu ei saanud aru, mis ühest katkenust eelmised logijad siin räägivad, ja kujutasin vaimusilmas midagi hoopis hullemat ette. Või siis pole mul ka füüsikas piisavalt teadmisi, sest kaaslane sai kohe aru, et torni hoiavad püsti vaid kaks kinnitustrossi kolmest, mis teeb asja tõepoolest ohtlikuks. Maapinnalt vaadatuna tundus asi küll üsna hõlbus, nii et korraks tekkis tunne, et mine või ise ka. Naljakam osa oli vast see, kui kaaslane kohale jõudes esimese hooga teatas, et tema topsi ei leia. Õnneks saime siiski enne asjaga ühele poole, kui taevast sodi alla pudenema hakkas. Aitäh, muhe mõistatus ja viibimist väärt koht.
Tõenäoliselt poleks mina seda ära lahendanud, sest logide alusel poleks ma ka lahenduse korral logitud saanud. Õnneks on maailmas olemas parasiitlus. Nii ma tegingi. Pealegi tundub et selline käitumisviis seal on ka hetkel tervisele ohutum. Aga koht on muidu huvitav ja vaated saabuvas pimeduses olid ilusad
Mõistatus oli lahendatud, vaja oli kohale minna. Panime koordinaadid sisse ja minek! Külakesest läbi, mööda sopast metsateed ikka edasi ja edasi. Kuulge, midagi on valesti, siin küll mäge pole, puha tasane maa. Koordinaatide kontroll, ots ringi ja palju loogilisemasse kohta minekut! Ei tea, kuidas see neli viieks oli moondunud :) Õigesse kohta jõudsime juba hämaruses. Karuonu tõi karbi kätte ja hiljem alles selgus, et see on veidi ohtlik tegevus.
Taas leidus kambas üks, kes oli nõus vabatahtlikult missioonile minema. Arvestades, et üks kolmest oli katkenud, tundus see ka sutsu ohtlik. A õnneks saime ilma inimkadudeta hakkama :)
Täname!
Mõistatus oli juba ammu lahendatud ja nüüd ei olnudki muud, kui rihmikud kõvemini ümber jala kinni ja kribinal-krabinal aarde poole teele. Nii lihtne.... ja maastik 4-sid aina tuleb... Olen mõelnud, et pole tükk aega perearsrtil käinud, peaks vist minema, kurtma ja uurima millest mul viimastel kuudel aegajalt see jalgade ja käte värin ning südamepuperdus võiks tingitud olla. Tänud peitjale saatekirja eest:)
Natuke nuputamist ja asukoht oligi käes.päris huvitav.tänud
Minu poolt kodutööna väljamõeldud asupaik, kollektiivi poolt asukoha täpsustus ning kohaleloivamiseks vajalik hinge- ja keharamm(etus).
Jalad värisesid kas siis möödunud öö raskusest või kõrgusehirmust, aga logitud igatahes sai.
Tsiteerides klassikuid: Tahaks näha kuidas peitja seda hooldama läheb :P
Ega ma ka rohkem ei ütle midagi ;)
Natuke sai eelnevalt surfatud ja koht tuvastatud. Täna natuke füüsilist ja karp jäi näppu esimesest katsutud kohast. Täname!
Kadri ronis kõrgustesse ja tegi põhitöö ära. Sel korral olin eelkõige pealtvaataja rollis.
Tänud Pilditibile kes mõistatusega raskema osa juba ära oli teinud. Ma ise vaatasin teksti ja pilti pärast hiljem ja kuigi ehk pikapeale oleks ka õige tulemuseni jõudnud, siis esmane reaktsioon oli nõutukstegev ja tõenäoliselt oleksin selle pooleli jätnud - ma olen vot natuke laisk teatud tüüpi mõistatuste osas. Kohapeal sai eemalt jupp aega asja uuritud ja juba olid peas ka loobumismõtted - kuna lund oli palju aga see kõik oli suht vesine ja enamusel meist ei olnud selles sumpamiseks sobivaid jalanõusid. Veidi eemalt leidsime miski veoka või traktori jäljed mis lähedal asuva mobiilimasti suunas viisid, siis otsustasin siiski Subaru nelikveo proovile panna ja ise ka riskida - meil oli ka teada et Phantom on meile lähenemas veidi kobedama maasturiga ja kui me oleks kinni jäänud, siis eks ta oleks välja sikutanud. Geomobiil sai ülesandega siiski hakkama, ainult difritest kerkiv kerge kärsahais andis tunda et päris lihtsalt see tal ei tulnud. Talvel ja õige autoga niisiis drive-in aare. Suvel pole vast heinamaad mõtet rikkuda ja tuleb jalutada ... :)
Lihtsaid aardeid ei leia, aga 4/4 aarde toome pimedas nagu naksti ära. Noojahh. Täpsustan, Margus tõi ära. Kuna pliiats ununes alla, siis oli vaja 2 korda edasi-tagasi käia. Mina sain tänu sellele aaret puutuda, ka asjaline ikkagi. Pole nõrganärvilistele, kommenteeris Margus. Väheke kitsas tunnel suurele mehele, põlvetõstet raske teha :D Aitäh!
Leitud sai ka see aare, asukoht oli teada esimese lugemisega ja põhjuseid selleks oli mitmeid. Ennekõike muidugi hea geoloogist sugulane Kalle Suuroja, kes soovitas ka kohalikule noortebändile selle järgi nime panna. Aga üles saatsime nooremad ja julgemad, ehk siis Aleks ja Kadriina. Lohutasin end sellega, et pisikesena sai seal küll käidud, kui isa metskonnas töötas ja suviti seal vahti pidas. Ning noorena sai seal öösiti laulmaski käidud. Õnneks ta tooaeg nii palju ei kõikunud. Aitäh peitjale.
Mükoloogia praktikumi ringretkelt saabudes möödusime aardest 100m kauguselt. Eks me siis jäime vaikselt teistest maha ja käisime kribinal-krabinal logimas. Tänud!
Mina nägin juba kaugelt aarde asukoha ära ja Airi käis logimas :)
Läbi raskuste sai aarde peidukoht lõpuks tuvastatud. Leidmise ja logimise au kuulub täielikult Ainile, sest minu närv sellistele kõrgustele ja kõikumistele vastu poleks pidanud. Koht iseenesest on aga väga ilus. Täname!
Juba ammu välja vaadatud koht, täna oli lõpuks mahti ja tahtmist mööda sõita. Patt oleks olnud mitte 'enekat teha' (see uumem ja popim mõiste auto-foto kohta, mitte see, mida siit ka oleks teha saanud).
Piret otsis koha, Erik läks logima, Piret őpetas kuidas ja kuhu panna jalg ja käsi. Puhas tiimitöö :-D, Argo istus seekord autos ja imetles nappi vaadet. Väga vinge, tänud!
Kui seda esimest korda nägin, siis viskasin ta kohe nurka kui lootusetu. Kui suurema geokogemusega uuesti vaatasin asja, siis selgus, et polnudki midagi rasket. Aga see jäi küll segaseks, kust see maastik 4 kokku pidi tulema. Vaade oli kena :) Aitäh peitjale.
See aare on mul mõnda aega juba pinnuks silmas olnud, kuna Tartu-Narva trassi ikka aeg-ajalt sõidab ja kurb vaadata, et selline kollane plönn ikka tee peal. Vahel olen jälle natuke põrnitsenud ja siis tagasi nurka visanud (sellesse kuhja, milles kõikide muude asjade all on aarded nagu Põrda - "ilmselt lootusetu, aga no kurat, millalgi peab ju see selgushetk tulema").
Lõpuks aga saabus käesoleva aardega see kauaoodatud selgushetk ja mõne minutiga tuli kindel veendumus, et ma tean, kus aare on. Nii oligi, kohale jõudes ei olnud muud kui mine otsi aare ainsast loogilisest kohast üles ja logi ära. Nautisime veel ilusa ilmaga head vaadet ja põrutasime edasi. Ei olnud ju tegelikult üldse nii raske :)
Aitäh!
Omal ajal sai seda kaarti veidi uuritud, aga esimese hooga ei koorunud sealt väga midagi välja. Nüüd teatas Rudolf, et ta vist teab kohta ja kui me juba siinkandis oleme, võiks üle vaadata. No ja õiges kohas olles polnud enam kahtlustki, kus see aare olema peab. Vaade oli uhke. Aitäh!
Aare sai leitud, üllatuseks oli ees ka puhas logiraamat :) Tänud peitjale!
Kui kolm aastat tagasi selle aarde peitsime, siis Sass üles ei jõudnudki. Nüüd käis tähevalgel ära ja installis uue logiraamatu. Kõigub endiselt, sunnik :)
Aare leitud. Mina võtsin ülesande alt juhendada, maa peal on jalgealune kindlam.
Väga vahva mõistatus, mulle meeldis. Vaade ka ilus. Tunnistan üles, et logimiseks leidsin väikse valge vaba laigu aasta 2011 logitute vahele (kahe joone jagu). Tänud peitjale.
Kui kodutöö korralikult tehtud siis edasine lihtne.Tänud!
Võib öelda, et lahendus tuli samal päeval, kui leid, sest eelmisel öösel ma selle asja esimest korda ette võtsin. Ja keerulist polnud miskit, koordinaatide saamine oli vaid minutite küsimus. Koha peal oli kah kõik klaar. Ja küll mahuks see pliiats ikka ka, kui hästi tahta :) Aitäh!
Seda täppi on ikka pikalt saanud jõllitada. Umbes aasta jõllitamist ei andnud mingit tulemust. Siis mõõdukate vahedega jõllitamised andsid lõpuks koha kätte. Välitöödel oli väga vahva, reetlike fotode tõttu jäävad need kahjuks postitamata.
Oliver tegi lahenduspoole ja ma tegin maastikupoole. Kõva sinika sain põlvele aga oli seda väärt. Tõmbas jala hullult värisema, sest stabiilsusest oli asi kaugel:D
Aarde vallutasid kaks väikest ja üks suur orav. Emaorav juhendas alt! Aitäh!
Aare tuli endalegi ootamatult kätte. Minu valestimõistmist sai nii mõnigi hiljem naerda.
On isegi seal lõket tehtud ja ronitud.Kuid seekord ronisid nooremad ja nautisid vaadet.Aitäh!
No kuhu siin ikka nii väga peita saab? Sai vist pea kõik detailid üle vaadatud ja katsutud. Lõpuks ta ikka leitud sai. Tuulega oli päris huvitav.
Üks sõber aitas mõistatust lahendada ja teine sale sõber aitas logida.
Aarde lahendus oli olemas juba eelmisel hooajal, kuid paraku ei jõudnud see kordagi realiseerimiseni. Täna siinkandis olles, tegime ära. Taaskord pidime tõdema, et pliiats tasub taskus hoida. Kaks korda aarde juures käia polnud eriti mugav. Ma ei pea ennast just väga suureks (loe: paksuks) aga tee aardeni oli minu jaoks küllalt kitsas. Aga koht oli väga ilus. Tegime pilte, kustutasime janu ja liikusime edasi. Tänud!
Millalgi kuid tagasi mõistatusi ette võttes sain sellegi lõpuks lahendatud. Nüüd olin lõpuks ometi sealkandis ja pääsesin ka leidma. Autoga sai lausa letti. Koht ja vaade olid väga vinged, nautisin pikemalt. Marje vist mitte, sest alles viimastel meetritel selgus, et ta ei kannata sellist 4.0 maastikku ;-) Aga kannatas vapralt, äkki läks edaspidisekski üle.
Ma polnudki sellises kohas varem viibinud. Ja tõepoolest ei saa aru, miks see nii pagana kitsas olema peab, ilmselt seab töötajatele piirid :-P Aare täitsa korras, EVEJ. Vist oli isegi pliiats karbis, aga pole 100% kindel.
Kuna eeltöö jaoks palju aega ei jätkunud, siis kolasime paar metsa ikka läbi. Lõpuks, kui olime alla andnud, otsustasime muudel põhjustel ühest kohast läbi käia ja seal me kirjeldustele vastavat paika ka nägime :) ronisime esimese raksuga kõik kolmekesi üles ja otsimist jagus. Vahest tuleb asju lihtsalt rahulikumalt teha :)