Tule saarele sa - Nava

A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4

N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9

16 november 2024 leidis Taavi [kuukala]

Nava saarel käidud.

26 oktoober 2024 leidis Merle&Silver&Tarmo&Kaupo&Liis [luurebuss]

Selleks ajaks olime juba nii palju raba ja monstrummaastikku saanud, et iga 100m tagant kõlav teavitus, kui palju on aardeni veel jäänud, oli pea ainus, mille najale oma tahtejõu ehitasin. Samas, mul polnud häda miskit, aga kilomeetreid kilpkonnadena SUP-i seljas kandnud poistest oli küll kahju.

Õnneks ei tulnud SUP-i mitte meelelahutuseks kaasas kanda, vaid läks ikka asja ette. Erinevalt ,,Hirmu lastest" ei lõppenud siin ookeaniületus totaalse fopaaga ja eneseväärikus ei uppunudki igaveseks ajaks kuhugi mutta.

Kui peale suuremaid ponnistusi lõpuks aardeni hakkasime jõudma, siis panin telefonist üürgama teemakohase ,,TULE SAARELE SAAAAA, TULE SAARELE SAAA". Ja selle saatel jõudsime lõpuks aardeni. Kiire logimisprotseduur, kiire õunaraks ja kiiresti edasi.

26 oktoober 2024 leidis Kaupo, Liis, Merle, Silver, Tarmo [tarmoxy]

Saarele siis saarele. Saarele minekuks oli meil ju lausa oma "laev" kaasas mida saime tublisti kilomeetreid kippkonna kombel seljas tassida. Sellist raba võsamatka ja veel sellise kandamiga polegi varem teinud. Aga lõpp hea kõik hea ja jõudsime ju isegi ühes tükis autoni tagasi. Nulli lähistel tekkis omajagu küsimusi et kes siin muru niitmas käinud oli ja veel kuidas ta siia pääsenud oli. Omamoodi pärl oli leida paralleelkonteiner aastast 2008 matkasellide sissekondega teekonnast ja oludest. Ja taaskord kohalikel õunadel heamaitsta. Väljast nägid üsna trõõstitud välja aga seest viisakad ja peale sellist matka maitsesid nagu maailma parimad õunad :P Uudistasime veel nac varemeid ja põllutööriistade jäänuseid ning viimane matka osa autoni võis alata. Aitähhid peitjale. Taaskord koht kuhu ilma geopeituseta poleks arvatavasti kunagi sattunud

26 oktoober 2024 leidis Kaupo, Liis, Silver, Tarmo, Merle [meteta]

Rabamatka päev koos suurepärase seltskonnaga, kellega võib igas soos ja võsas olla ikka tore;). Rabas vantsimise kilomeetreid oli juba kogunenud, kuid mitte nii palju nagu maastikku arvestades tundus, "feels like" kilomeetreid võinuks vähemalt kolmekordsena pakkuda ;D. Kohale jõudes pani imestama, et sellises kohas ümbrus kõik värskelt hooldatud, tegime pakkumisi, kes või miks, aga ilmselgelt õiget vastust ei teadnud. Käisime kartulisalves logimas ja põnev avastus oli ka teine konteiner, kuhu keegi oma seikluse oli jäädvustanud.

Oli tore, paras koormus, aga kambaga tunduvad sellised retked alati palju lihtsamad.
Aitäh!

26 oktoober 2024 leidis Merle&Silver&Tarmo&Liis&Kaupo [lepalind]

Minu kauem leidmata aarete edetabeli viies koht. Palju olen siia tulekut mõelnud, nüüd sai võimsa kambaga see ära tehtud. Matk ei olnud kerge, pidevad põlvetõsted, aga ära tegime ja kohale jõudsime. Väsimuse tõttu soovinuks muidugi kopterit endale järele, aga pidime tagasi vantsima autoni. Igal juhul võimas koht on olnud ja kuidas nad ikkagi siin heina niidavad ?!?

26 oktoober 2024 leidis Kaupo, Liis, Tarmo, Merle ja [silver0]

Pole just drive -in aare, aga ei midagi võimatut. Hoolimata sellest, et tänases päeval oli meil kogunenud üksjagu kilomeetreid, oli veel jaksu ka seda kohta külastada. Pohlasid sai tee peal piisavalt palju põske pistetud, nii et lõpuks olin ma neist küllastunud.Kohale jõudes imestasime, et koht puhta niidetud. Tõesti kellel seda hooldust sellises kohas vaja on, jäi küll selgusetuks. Otsimine ise kulges libedalt. Lisaks aardele, leidsime üles ka kohaliku pudeliposti, mis küllosaliselt loetamatuks oli pleekinud, aga põnevust pakkus see siiski. Ka loodus kostitas meid õuntega, mis küll väljast kõige ahvatlemad välja ei pasitnud, aga sisult ilusad ja maitsvad ka takkaotsa. Peab ka ära mainima, et loodus hoidis meid veelgi. Terve päeva kõiki neid kilomeetreid läbides oli olnud kuiv ja tuulevaikne ilm, alles autode juurde tagasi jõudes hakkas vihma sadama.

Väga meeleolukas ja rahuldust pakkuv matk oli. Tänud

12 mai 2024 leidis Sauruse jahtijad [yksk6ik]

Tallinnast käru sappa ja kanuud peale võtma. Sealt välja valitud sillani ja vette. Jõgi oli lai ja suhteliselt puhas. Ilm oli päikesepaisteline ja mitte ainsatki putukat. Sõit kulges mõnusalt. Randusime aardega kohakuti ja läbi metsa saarele. Nimed kirjas, ümbrus uudistatud ja jõele tagasi. Tänud aarde eest.

10 juuni 2023 leidis Inge ja Marko [markosu]

Aitäh aarde eest!

Kuna Sinijärvel oli liikumispiirang peal, siis planeeritud süstamatk mööda kanalit, järve ja jõge aardeni jäi ära. Selle asemel ületasime kanali hoopis Sinijärve telkimiskoha juurest jalgsi ning lähenesime aardele mööda taliteed. Üpris lihtne matk oli nii rabas kui lagendikul, vaid aarde lähedal pidi natukene nõgeseid vältima.

10 juuni 2023 leidis Inge, Marko [aunad]

Plaanisime Sinijärve ääres ööbida ja järgmisel hommikul kajakkidega kohale aerutada. Kohale jõudes oli aga väljas veel piisavalt valge ja kaarti uurides selgus, et järv veel paar nädalat vaid lindude ja kalade päralt. Peale väikest piknikku otsustasime hoopis õhtuse retke teha. Kärestik sobis suurepäraselt Räägu kanali ületamiseks ja talitee viis sobivas suunas. Raba ületades mingil hetkel panin kummikud jalga, kuigi Marko sai edukalt ka matkakestidega hakkama. Soosaarele jõudmine jalgsi osutus üle ootuste lihtsaks, ainult tagasi teel andis veidi tunda, et tegelikult juba pikk päev seljataga. Seda suurem oli rõõm, et uuesti kärestikust läbi sumamise järel oli võimalus kohe siruli visata ja üsna pea ka unele jääda.

Tänan peitmast.

18 september 2022 leidis Helge, Helen ja Salme [helen]

Plaan Navale tulla oli mõlkunud juba mõnda aega. Suvel soojaga rappa ei kipu, talvel ja kevadel tundus kahtlane see kraaviületuse osa ja nii jäigi ideaalseks ajaks sügis. Lootsime, et kuiv suvi on siingi loodusele mõju avaldanud ja pääseme lihtsa vaevaga raba peale.

Esimese emotsiooni sai tegelikult juba sellest kanaliäärsest 6,6 km pikkusest teelõigust, mille läbimiseks kulus autoga ligi 30 min. Liikuda sai vaid teokiirusel, et kõikidest veeaukudest, roobastest ja kopraurgudest ikka terve autoga üle või mööda pääseda. RMK puhkekohas oli autosid rohkem, tundus, et mingi suurem seltskond alustas seal oma hommikut. Meie tegime kohe eelluure vee äärde ja kõige hullem see vaatepilt polnudki. Paistis, et kummikutega saab ilusti üle kivide teisele kaldale. Võtsime toetuseks ka mõned kepid ja üsna lihtsalt olimegi rabas. Seal sammusime kaardil nähtud taliteele ja alles natuke vesisemale rabale jõudes panime ka räätsad alla. Võib-olla oleks astumise kohti valides saanud praegu ka ilma, aga mõnus oli räätsadega turvaliselt üle õõtsikute jalutada. Päike piilus ka natuke pilve tagant ja mõnusat rabaõhku sisse hingates vähenes vahemaa aardega jõudsalt. Saarele jõudes jätsime räätsad suure kuuse alla ootama ja liikusime mööda kõrge ja märja rohuga lagedaid alasid sihtmärgi poole. Tundus, et keset seda lagendikku oli rohelus õige võimas ja tegime väikese kaare metsa serva, et väiksemast dzunglist peaks end läbi suruma.

Kunagisse talukohta jõudes hakkas eemalt juba silma ilusate roosapõsksete õuntega viljapuu. Alumistelt okstelt olid metsloomad kogu saagi juba korjanud, kuid saime vähe kõrgemalt omale mõned õunad maitsmiseks. Väga mahlased ja natuke hapukad, täitsa nagu vana-aja õunad ikka. Väga mõnus tervitusamps oli see igatahes. Seejärel turnisime natuke majavaremetel, vaatasime, mis veel järgi jäänud on ja siis läksime otsisime ka aardekarbi. Logiraamatus hakkas silma selle aasta kevadel kirja pandud ülipikk kolmel lehel olev logi kellegi Tiidu poolt, kes juba mitmendat korda seal käimas ja kellel väga kirjanduslik sissekanne. Lugesime selle läbi ja panime mõned read enda emotsioonidest.

Tagasiteel tegime mõned pikemad peatused rabas, sest lihtsalt polnud võimalik nendest punastest jõhvikatest mööduda. Korjasime väikese talvise vitamiinivaru endalegi. Nautisime aeglasel liikumisel rabas olekut täiega ja tagasi autode juurde jõudsime täpselt 2,5 tunni pärast. Lõkkekohas oli nüüd vaikus, vaatasime seal natuke ringi, uudistasime järve ja oligi aeg tagasi tsivilisatsiooni liikuda.

Ülilahe sügispäev koos mõnusate kaaslastega ilusas värvilises rabas. Aitäh peitjatele, et sellisele matkale meid kutsusite!

9 juuni 2021 leidis Ove [ove]

Tegin kiire põike rabasse naastes Tartust Tallinna. Länesin kanbali poolt kust sai kummikutega kenasti kuiva jalaga üle kärestikulisa koha jalutada. Edasi mööda taliteed aardeni ja tagasi.

12 detsember 2020 leidis Anna ja Kallo, Peeter ja Piia [piuks]

Tänud väga ägeda matka eest!

12 detsember 2020 leidis Anna ja Kallo, Piia ja Peeter [blondiin]

Seda aaret olen juba oma 5 aastat silmas pidanud. Mul oli tekkinud arvamus et sinna jõudmine on raskem kui Frodol Mordori läbimine Turamamäeni. Õnneks võttis Piia orgunni ohjad enda kätte ja isegi etteantud parklani suutis oma labroga sõita. Alguses oli meil ülbust praalida jalatsite suhtes, kes vistkas kummikud veetakistuse järel rabasse kes kõndis kummikuga edasi. Enamus jalgealust oli kandev , seega jäi aega nii mõtiskluteks kui juttudeks, kui ka sõnamängudeks. Näiteks meenutas Piia oma viimast Pärnus joodud kokteili nimega RED RUM. Mina soovitasin siis kokteili tegeliku olemuse teadasaamiseks lugeda seda tagant ettepoole. Nõustun kaaslastega et kulgemise emotsinaalseim hetk oli logiraamatust pika logi lugemine ja enda tookordsesse aprillikuusse mõtlemine. Kardetud orke täis Mordori asemel kogesin pigem kulgu imelises Rivendellis. Aitäh

12 detsember 2020 leidis Piia, Peeter, Anna & [kallo]

Kui Piia käis reedel välja idee, et võiks millalgi Navale minna/tulla, siis me pakkusime omalt poolt, et miks mitte kohe homme (ehk siis täna, laupäeval). Nii oligi plaan koos ja hommikul me siin juba olimegi. Olime kodus muidugi vaadanud pilte täpselt nädal varem toimunud matkaretkest ning nägime, et siis oli emake Maa kohati väga ablas matkajaid endasse tõmbama. Vahepeal oli aga nädala jagu ilusaid miinuskraade olnud ning see oli vesi meie veskile.

Tegelikult algas see ilus retk juba suure tee pealt ehk Mirdi aarde juurest ära keerates sellele kanaliäärsele teele. Võisime vaid ette kujutada, milline see tee oli nädal tagasi või üldse mudasel ajal. Nüüd oli aga ilmataat kõik lombid pealt kinni kaanetanud ja tee oli täitsa lihtsasti kulgetav ka üsna madala autoga. Kui algul teadsin, et seda teed on umbes 5 km, siis tegelikult oli 6,8!

Teine vaatepilt, mis tegi headmeelt oli mööda sedasama kanaliäärset teed mööda kulgedes, olid märgid jäätunud kanalist. Nimelt oli näha, et kanal oli algselt jäätunud umbes 40-50 cm kõrgemal ning seejärel oli veetase nii palju alanenud. See aga tähendas, et kanalist ja kärestikust ülepääs ei tohiks keeruline olla.

Nii oligi. Kuigi kärestikus vesi vulises ja päris matkajalatsiga üle ei pääsenud, aga kummikuga polnud mingi probleem. Teisel kaldal siis mõni vahetas kummikud matkakate vastu, mõni tegi aga matka kummikus ära. Kogu raba oli tahe, ei mingit probleemi, ei mingit vajumist. Selline mõnus jalutuskäik. Pean ennast kordama, et ideaalilähedane: maapind tahe, lund ei ole, putukaid ka ei ole. Nii saigi meil see ca viiekilomeetrine retk laisalt tehtud umbes 1,5 tunniga. Võiks öelda, et kogu retke meeleolukaim hetk oli hoopis logiraamatust loetud pikem logi Jüri poolt. Nimelt oli Jüri leidnud karbi juhuslikult ning vaimustatuina looduse häältest eemal linnakärast oli päris huvitavaid mõtteid ritta seadnud.

Täname kutsumast, täname aarde eest!

5 detsember 2020 leidis Margus, Airi, Simone ja Kristjan [sportlane]

Tänud.

5 detsember 2020 leidis Airi, Margus, Kristjan ja Simone [simpsu]

Viimasest rabamatkast oligi juba natuke palju aega möödas ning otsustasime Nava saart külastada. Päev enne õhtul tegid Margus ja Kristjan kuiva trenni, et välja selgitada parim variant köiega jõe ületamiseks. Mina seisin rohkem niisama kõrval, kontrollisin ja hindasin olukorda. Oli edukaid ja mitte nii edukaid katsetusi, kuid lõpuks jäid ikkagi otsad lahtiseks ja otsustasime kohapeal lahenduse üle järele mõelda.

Parklasse saabudes tervitas meid massiliselt autosid ja veel rohkem jahimehi – vaatasid nemad meid kui tulnukaid ja eks vastupidi ka, kuid õnneks saime sõbralikult ühisel mängumaal jutule. Veetakistuse ületamiseks olid jahimehed risti üle jõe redeli paigutanud ning kasutasime soodsat võimalust lahkelt ära. Kuna suusailm on olnud kehv ja alles nädal tagasi olime Soomaal kõrgemapoolset veetaset kogenud, siis igaks petteks küsisin Mikilt räätsad laenuks, aga lõpuks sai nendele lestadele lihtsalt seljas rabaekskursioon tehtud, pinnast nad ei puutunudki. Kohati oli jalgealune täiesti kivikõva ja mõnes teises kohas täheldasime paksemat jäist koorikut, mis kergelt läbi vajus, kuid ei midagi katastroofilist.

Saarele jõudes jätsime üleliigse koorma esimese ettejuhtuva puu alla ning asusime S-kujulisi rajakesi tammuma. Nullile lähenedes unustasin aarde sootuks, sest mind köitsid põnevalt sammaldunud puud – nagu kuskilt muinasjutu filmist välja lõigatud :) Samal ajal kui fotografeerimisega tegelesin, oli Airi juba nimed kirja pannud. Peale seda tegin veel majale tiiru peale ning jätkasime kerge lõunapausiga… Mis siis, et kõht polnudki veel üldse tühjaks läinud, sest matk osutus üle ootuste lihtsaks. Või nagu Airi kommenteeris: „Puhatu raba kõrval oli see nagu lumme kusta!“ :D

Tagasiteel juhtus lõpuks kauaoodatud äpardus ja vähemalt üks meist vajus sohu :P Õnneks oli selleks Kristjan, kes oli nagu tellitult Marguse kahlakad selga tõmmanud ning seetõttu erilisi kahjusid ei kannatanud. Parklasse tagasi jõudes olid jahimehed ootel – lobisesid, keetsid suppi ning ootasid, et metsast põder välja toodaks. No ja kui see hetk lõpuks käes oli… Issver-sussver milline kari oranžide vestidega tüüpe metsavahelt voorima hakkas. Uskumatu. Kui mälu ei peta, siis nad kelgutasid oma saaki läbi raba ligi 1.5 kilomeetrit. Vägev!

Boonuseks visati meile näppu latt värsket põdravorsti ning pakuti soojendavat suppi. Sellest viimasest siiski loobusime, tänasime ja jätkasime teekonda. Aitäh teile geosõbrad – just selliste seikluste pärast ongi see mäng nõnda nauditav. Oli mõnus, kuigi ootamatult lühikeseks jäänud rännak. Peitjale ka aitäh!

5 detsember 2020 leidis Margus, Kristjan, Simone ja Airi [airce]

Rabamatk oli juba mõnda aega tagasi plaanis ja täna jõudiski kätte see päev, kus aeg oli mõte ellu viia. Ettevalmistused olid suuremad, kui tavaliselt, mis andis aimu sellest, et ilmselt tuleb üks raskematvõitu matk. Eelmisel õhtul käisid, tänase matka kamraadid, kõik peale minu kusagil metsas katsetamas, kuidas saaks kanali ületust sooritada köite abil. See tundus üksjagu huvitav, kuna sellelaadne kogemus mul varasemast puudub. Sinijärve lõkkekohale lähenedes silmitsesime hoolega kanalile langenuid puid ja nii mõnigi tundus kanali ületuseks potentsiaalne abimees olema. Parklas ootas meid ees üle kümne masina ja kohe oli meie juures, üks veel mitte metsa läinud, jahimees, kes hakkas uurima kuhu me läheme ja näitas telefoni ekraanilt, kus nad põdrajahti peavad. Mul jõudis korraks juba peast läbi käia mõte, et meie plaan on nüüd uppi löödud aga nii see siiski polnud. Nende ja meie trajektoor oli piisavalt erinev ja saime n.ö. rohelise tule matkama minna. Rohelise tule oli Margus saanud ka keskkonnaametist. Ajasime rõõmsalt kummikud jalga. Peale Puhatu raba aarde matka oli küll mõte Kristjanile traksidega sokid kinkida aga kuna see mõte polnud veel teoks saanud siis Margus laenas talle kummikutega kahlakad. Pistsime veel võileiva põske, räätsad kaasa ja minek. Kõigepealt oli vaja ületada Räägu kanal. See põnev ettevõtmine, mis meeli erutas oli aga hetk enne parklasse jõudmist nullitud, kuna jahimehed olid selle ületuseks redelit kasutanud ja seda sama võimalust kasutasime ka meie. Rabale oli päris kena koorik öökülmaga peale tekkinud ja räätsa vajalikkus puudus. Saarele jõudes jätsime räätsad ühe juhusliku puu juurde meid ootama ja tatsasime juba mööda kõvemat pinda aarde poole. Samal hetkel oli kell saanud 12:00 ja Keilas algas Mudaaugu aarete sadu. Uurisin paarilt geopeiturilt, kes võisid Keilas hüppevalmis olla sealsete geouudiste kohta ning sain kogu siinse jalutuskäigu ajal päris hea ülevaate, mis 150 km kaugemal toimub. Aarde logimise kõrvale tegime väikse einestamise peatuse, kuigi selle ootamatult kerge matka peale polnud kõhud veel tühjakski läinud. Uudistasime pisut ringi. Üritasin endale ette kujutada mis ilu ja valu võis siinse elamise juurde käia. Seisin keset elamist kellegi voodijäänuseid silmitsedes ja mõtisklesin, kas see võis olla kunagise Nava viimase perenaise ase, kes sealt lahkus kaks aastat enne minu sündi. Peale mõtterännakuid seadsime end tagasiteele. Selle käigus üritas Kristjan kahlamispüksid korralikult proovile panna ja ning ühes täiesti suvalises kohas suutis end mülkasse kinni astuda. Margus jällegi pani tagasi minekul räätsad jalga, et need end kasutult ei tunneks. Mina ja Simone saime keskmise kõrguse kummariga eduliselt hakkama ja räätsa tuju tõstma ei hakanud. Said ju need tuulduda ja ilma näha nii samagi, ei pea ju selleks otsa ronima kohe ;) Tagasitee kulges lustakalt ning jahimehed polnud metsast lahkunud ega redelit ära võtnud. Seega saime seda jälle kasutada. Jahimehi oli nüüd aga parklas juba päris palju, keetsid suppi, ajasid juttu ning oli kuulda, et põder olla kätte saadud.

Rabamatk, mis ettekujutlustes tundus pikk, raske või mõnel muul viisil paraja väljakutsena osutus täna justkui kergeks jalutuskäiguks metsas. Tagatipuks kinkisid jahimehed meile lati põdravorsti, mis meie niigi üleval suunurgad veelgi kõrgemale tõstis. Lihtsalt super ajastus meil selle rabamatkaga. Enne, kui veel lahkuda jõudsime korjasid jahimehed ka redeli kanali pealt kokku, mis meile suureks abiks oli. Kõik oli lihtsalt ülivõrdes äge. Aitäh geosõbrad! Kniks peitjatele, et seda huvitavat kohta meile tutvustasite!

18 mai 2019 leidis Maris ja [laur]

Tahtsime päevaks mõnda ägedamat aaret ja see jäi kaardil silma. Oli sellise enamvähem kaarega maalesõidu tee peal kah :D Kaardilt tundus, et kõige mõistlikum on läheneda Sinijärve juurest, sest tundus, et sinna sai autoga ligi. Mujalt paistis jõgede takistusi palju rohkem olevat. Järve lõkkeplatsini sai tõesti autoga ja sinna me ta ka jätsime. Ma muidugi oletasin, et sellises kohas on ikka purre ka tehtud või mingi abivahend, kuidas üle saada, kuid seda seekord ei olnud :D Õnneks kärestik aitas hädast välja ja saime sealt üle. Maris kummikutega nii, et vesi läks üle sääre...ja mina lihtsalt võtsin jalanõud jalast ja läksin nii. Vesi väga külm ei tundunud, kuid kivid olid ülilibedad ja vool ikka kole tugev. Kasutasime suuremaid kaikaid, et seda kivide vahele kiiluda ja voolule nii paremini vastu saada. Takistus ületatud (Indyl sama ajaga umbes 100 korda), hakkasime edasi liikuma miskise raja järgi, mis isegi oli olemas kaardil. Tundus olevat äkki talvetee, mille jäljed kergelt ka raba pinnasel alles. Nende järgi sai saarele liigutud täiesti edukalt ja peagi olime kohal. Raba oli küll märg, aga ei midagi hullu. Saar oli ikka väga üllatav vaatepilt. Mõnus mets ümber, keskel kenad niidud võimsate kuuskedega ja eemal taluplats, kus näha viljapuid kasvamas. Ikka nende vanade talude juures mõtled, et milline elu oli aga no rabasaarel elamist ma küll ette ei kujuta :D Aga näe oli elu ja seda kaua. Nüüd on loodus enamuse võtnud tagasi, kuid vaadata on siiski piisavalt. Jalutuskäik tagasi oli sama palav ja seekord oli vette astumine veel mõnusam. Suurimad tänud aarde peitjatele! Ilma teiete poleks me sinna kindlasti kunagi sattunud!

18 mai 2019 leidis Laur ja [puutetundlik]

Tänane põhieesmärk, kokku tuli üliäge kooslus kärestiku ületamisest, rabast, ootamatust ja ilusast soosaarest… Aitäh meile seda navakat otsimiseks peitmast, kindlasti jääb mulle üheks top-ägedaks aardeks geopeituses :).

24 veebruar 2019 leidis Kätlin ja Mihkel [sookoll]

Head Eesti Vabariigi 101. sünnipäeva! Meie võtsime pidupäeva hommiku vastu Sinijärve ääres telgis ärgates!

Kuigi oli alguses plaan matkata marsruudil Tooma - Juta kivi - Räägu puhkekoht - Nava - Sinijärve lõkkekoht, siis logistiliste raskuste tõttu jäi see ära. Küll sai nii ja naapidi nuputatud aga kuidagi ei saanud nii, et magamisvarustus ja auto meid Sinijärve ääres ees ootaksid, kui me siia jõuame. Teadmata olid ka jääolud Endla järvel, kuid need osutusid tegelikult ideaalseteks. Ja ega ükski madalapõhjaline auto siia vastu poleks saanud tulla, hetkel on tee Sinijärve äärde üsna rööpas.

Sai siis eile võetud Endla idapoolsed aarded, matkatud Endla ja Seljamäe radadel ning tänaseks jäid läänepoolsed. Eile pärast Piibe silla aaret suundusime siia, tegime lõkke ja panime telgi püsti juba ettevalmistatud telgipesasse. Keegi on siin juba mõni aeg tagasi kahe telgiga ööbinud ja vastavad ringikujulised kõrgete vallidega pesad teinud telkide jaoks. Meie täname :)

Lõkke tegemine on muidugi esmaklassiline, kui sa oled koju unustanud kirve ja sae ning ainus, mis päästab, on šveitsi noa 8 cm pikkune saag. Aga sellega sai maha võetud ja ära tükeldatud kaks kuraditosina sentimeetri jämedust kuivanud mändi. Valmistasime õhtusöögiks grillvorsti ja kartuliputru, jõime teed ja natuke Kreetalt toodud mee-rakit. Uinusime veekohina saatel.

Hommik tõi meid udusesse novembrisse. Maailm tundus mustvalge ja ilma eluta. Ainult üks ronk lendas üle telgi ja kraaksus korra-kaks. No ehtne november, isegi üks kratt oli puu otsa roninud. Kui Eestil enam ühtki muud "Eesti asja" valida pole, siis valime endale Eesti kuu. November Eesti kuuks! Ehe eestimaise masenduse kuu! Värvitu ja sügavamõtteline...

Korralike eestlastena alustasime sünnipäeva tähistamist Lapimaalt toodud põhjapõdrakonservi ja banaani söömisega. Peale rüüpasime õhtul lõkkel lumest sulatatud veest tehtud teed kerge tuhalisandiga. Sest kohvi ma ju unustasin ka koju. Pakkisime kerged seljakotid, torpad ja räätsad alla ning võtsime suuna Nava poole üle Sinijärve jää, kuna Räägu kanal on täies ulatuses jäävaba. Üsna pea jõudsime Kaerasaare - Nava taliteele. Talitee viis meid otsejoones üle raba Nava saarele. Milline koht! Milline maastik ja vaated! Ja ligi ei saa, ainult jala või mööda vett. Ideaalne koht iseenda maailmast ära lõikamiseks. Vaatasime veits talu varemetes ringi, üritasime mõistatada varemete kunagist otstarvet. Ikka uskumatu, kuhu kunagi oma kodud rajati.

Seejärel otsisime aarde üles ja seadsime räätsasammud tagasiteele. Mõnus matk unustatud paikka Eesti sünnipäevahommikul.

Huvitavat detaili Nava kohta jagas Nahkanuia ajaveebis Hillar Ümar:

"Nava talukohal on ka Eesti iseseisvusvõitluses oma roll, nimelt 1.detsembri, 1924. a. riigipööraja Aleksander Mui tulnud Endla järve kalamehe majakese juurde ja palunud süüa ja öömaja, mille peale kalamees toimetanud tema Nava tallu, kus terrorist kinni võeti. Revolutsionääri jalgealune pidi ikka üsna tuline olema, kui ta nii pika ja vesise matka ette võttis. Piki laudteedki annab täna sinna astuda. Kuid ta oli suutnud end võimude eest varjata 8 kuud enne kui augustis Nava soosaarel kinni peeti."

15 oktoober 2017 leidis Karl, Margus, Maris, Madis ja Mihkel [mihkelp]

Päeva nael. Ausaltöeldes olin seda vetemöllu nähes juba üsna kindel, et jääb saarele minemata, aga õnneks Karli teravad silmad leidsid kanali ületamiseks sobiva purde. Mööda taliteed aardeni jalutada oli täitsa mõnus, lõpus panime räätsad ka jalga, sest kohati oli vesi raba üle ujutanud. Aardest vähem kui meetri kauguselt leidsin väikese klaasist ampulli sõnumiga aastast 2008. Huvitav, kas keegi teine polegi seda varem leidnud? Pärast käisime lõkkekohta ka uudistamas, sinna rada ei viinudki, aga mets oli käidav. Tagasiminek kulges ka ladusalt. Tuleb jälle tõdeda, et rabas on mõnus. Aitäh!

15 oktoober 2017 leidis Karl, Mihkel, Madis, Maris ja Margus [max]

Selle aarde kordusleid tuleb vist iga kord nagu uus. Uus ilm, uued kaaslased - maru vahva - nagu täiesti uus aare. Algsest mõttest ehk ühisest rattamatkast tuli seekord selline veidike ekstreemne rabamatk Nava saarele. Plaanipidamise käigus tõusis vesi iga päevaga ning matkapäevaks oli veetase ca 1 m kõrgem normist. See tõotas kohapeal rahuliku kivide ületuse asemel korralikku koske. Ühisel minekul on veel see eelis, et loobumine kergelt ei tule, ühine mineku soov on suurem ja sõbraõlg kõrval. Tore oli :) Aitäh!

15 oktoober 2017 leidis Karl, Mihkel, Madis, Margus ja Maris [zdrk]

Kui mulle räägiti, et minnakse seltskonnaga Nava saarele, siis pakkus huvi. Kui kanti ette kuupäevad, siis huvi kadus, sest esimesel pakutud nädalavahetusel mõlemad päevad tööl ja teisel laupäev tööl ja järgnev vaba. Kui aeg ligemale liikus, siis selgus, et sõit saab toimuma just sel päeval kui mul siiski vaba on. Nüüd oli siis jälle teadmine, et olen minemas. Ka ilma lubas päikeselist. Siis juhtus kohtumine kitsega, mis jälle andis märku, et ma ikka ei saa minna. Aga siis sain jällegist asendusauto ja andis uuesti võimaluse plaani teostada.

Viimstel päevadel ja tundidel hoidsin silma peal kuidas veetase muutub. Iga päev tõusis veetase 20cm. Lõpuks meie külastamise päevaks oli veetase üle meetri kõrgem kui oktoobrikuu tavaline. Kuna see hull veeseis tekitas kahtlust, et kas on üldse teed mida mööda kärestiku juurde sõita ja kas on mingitki varianti kanalit ületada kui vesi nii kõrge on. Panime igaks petteks paika ka plaan B aga otsustasime ikka olukorda üle vaadata.

Teel puhkeplatsile jäid silma mõned purded. Andis juba lootust. Kärestiku nähes oli aga kindel veendumus, et siit läbiminek on võimatu. Vool oli jube kiire ja vesi sügav. Vette astudes oleks lõpetanud sada meetrit allavoolu. Lootsime veel leida mõnda paati aga lõpuks suundusime nähtud purrete juurde. Natukene libe oli aga üle sai. Ma olin esimesena teisel pool kallast ja proovisin üles filmida mõnda suplust 8 kraadises vees. Keegi mulle head materjali paraku ei pakkunud ja seega jäävad videot internetiavarustesse üles riputamata. Kuni rabani oli väga lihtne maastik. Edasi liikusime taliteele sissesõidetud ATV rada mööda. Päris märg oli aga käidav. Lõpuks läks nii niiskeks, et pidi ka räätsad kummiku otsa lükkama. Saare peal neid muidugi enam vaja ei läinud ja jätsime need rabaservale teeotsa valvama.

Saar oli palju suurem kui arvasin seda olevat. Heinamaad, metsad, võsa - kõike. Saar oli küll nagu mägi aga kohati läks see mägi ka nii niiskeks, et otse läbi said minna ainult Madis ja Margus oma kalamehe kummikutega. Teised taganesid metsa, et otsida madalamat vett. Talukohas sõime maitsvaid õunasid, tutvusime ümbrusega ja läksime aaret logima. Mihkel kiskus välja ka boonusaarde, mis oli üllatavalt hästi säilinud. Pärast aarde leidu jalutasime jõe äärde ja siis läksime veel läbi kasevõsa kanuutajate RMK puhkekohta otsima. Pärast seal aja parajaks tegemist oli aeg tagasi suunduda.

Enamus tagasiteest läks väga ladusalt. Ainult Madis unustas midagi saarele ja sai lisameetreid edasi-tagasi kõndimisega rabas. Tagasitee läks vast isegi kiiremini. Kärestiku ääres vaatasime vesiste suudega kuidas kalamees sikutab teisel kaldal oma paati treileri peale. Läksime siiski oma purrete juurde. Ka nüüd olin esimesena teisel kaldal filmivõtteid tegemas. Keegi aga minu ettekirjutatud stsenaariumi ei jälginud.

Lõpetuseks suundusime tagasi kärestiku juures oleva puhkekoha juurde, kus pidasime maha pikniku koos väikese grillimisega. Kui kaaslased võtsid suuna tagasi koju, siis mina jäin siia. Tegelikult olid suured plaanid erinevaid aardeid veel otsida ja hoopis 80km kaugusel ööbida. Juhtus aga nii, et kell oli juba palju ja laiskus peal.

Oli igatahes mõnus seiklusrikas Nava saarel käik! Arvatavasti ekstreemse veeseisu tõttu huvitavamgi kui tavaliselt.

Aitäh!

15 oktoober 2017 leidis Karl, Mihkel, Margus, Maris ja Madis [madis1989]

Tänase päeva peamine eesmärk. Õnneks ilm oli ilus ning sai rappa mindud. Kes valis poliitikuid täna, kes käis raba nautimas :) Kõige rohkem kartsime Räägu kanali ületamist. Kas ja kuidas ikka saab, sest veetase oli nädalase saju tagajärjel kõrge. Kärestiku koha juures käisime ära ning selge oli see, et sealt me läbi ei lähe. Õnneks umbes 200 meetri kaugusel olid koprad puhta vuugi teinud ning sai kuiva jalaga üle. Kui rabas väga pehmeks läks, panime igaks petteks räätsad jalga ning ülejäänud teekond oli kui jalutuskäik pargis. Kalamehekummikuga marssisin hilisematest veetakistustest ka läbi, hea ost oli kevadel. Enne pärisaarde leidmist avastasime 2008. aastal seal samas käinud Tiidu, Andrese ja Miku kirjutise pisikeses klaastorus ajalehetüki peal. Nemad olid seal jaanuaris käinud ning süüa teinud aarde ruumis. Tore leid. Aare oli ka kenasti leitav ning panime nimed kirja. Enne tagasi minemist käisime ka Tammemäe künka lõkkekohta piilumas. Aitäh peitjale siia kutsumast ning aitäh ka Marisele, kes rappa kutsus! Kordaläinud päev looduses!

17 juuni 2017 leidis Jan ja kamp kanuutajaid [muhujan]

Aare leitud kanuumatka käigus. Logi kirja saamiseks kulus 2 päeva. Esimesel sõitsime Piibe maanteelt kuni Tammemäe lõkkekohani. Teise päeva hommikul tegime väikese põike talu juurde ja panime logi kirja. Hämmastavates kohtades on inimesed põldu ja talu pidanud. Siia tulek veesõidukitega tundub ainuõige otsus olevat. Täname peitjaid! Jääb ikka üsna pikalt meelde.

24 mai 2017 kommenteeris Raul [raul59]

Huvitav kuidas seda tuleks nimetada, et kas vana arm ei roosteta või kuidagi teisiti, aga otsustasin jälle siia tulla. Ilm oli võrratu, mingisuguseid lendavaid ja roomavaid pahalasi teekohal ei kohanud, aga kitsi ja soolinde sai küll päeva jooksul nähtud.Üle kärestiku sai samuti üsna kerge vaevaga tänu madalale vee tasemele.Et lund ja sellest tulenevat vett oli üsna olematu hulk, siis raba samuti täitsa viisakas ja sisse vajumise oht puudus. Kes paadiga tahab tulla, siis neid ootab uus RMK varjualune Tammmäe künkal.Tee Sinijärvele on samuti sõidetav ja ei pea ilmtingimata dziip olema. Vaatan, et seda võrratut kohta on külastanud üsna tagasihoidlik seltskond, aga tasuks kindlasti see plaani võtta.

12 veebruar 2017 kommenteeris Raul [raul59]

Mõtlesin, et käin täna Endla järvel ja hoog oli nii suur sees, et ennem ei saanud pidama kui Naval. Aare oli ideaalses seisukorras ja kuiv. Tänase päeva kohta tahaks öelda, et hetkel on parim aeg raba aarete avastamiseks.Lumi praktiliselt puudub ja kõik kraavid on ületatavad ja sõidetavad tõukekelguga. Sai seegi retk teha tõukekelguga.Autoga sõitsin Kärdelt nii kaua Endla järve poole kuni sügavas metsas tuli tuletõrje veehoidla vastu. Võtsin kelgu ja kohe peakraavi mööda Endlasse välja.Sealt siis üle järve Nava jõe otsa ja mööda seda kelgutasin juba Navale. Kusagil lahtist vett ei paistnud ja lausa lust oli sõita.Põltsamaa jõgi tundus aga kahtlane olema ja sinna ei riskinud minna. RMK mehed panid parajasti Tammemäe künkale uut varjualust üles ja kellel plaanis paadiga minna, siis võtku teadmiseks. Terve raba on nii kõva, et mingeid räätsasi pole mõtet kaasa tassida. Nii, et kellel plaanis minna, siis kiirustage- edaspidi lubab juba soojemaks minna ja kauaks seda jäädki siis enam on.

3 detsember 2016 leidis Heldur [heldur]

Kanuuga on siit ikka palju kordi väga lähedalt mööda sõidetud. Tammemäe künkal ja ka Sinijärve ääres laagris oldud jne. Seekord siis jalgsi ja kaugemalt. Autoga Sinijärve äärde ei saanud. Läksime koeraga jala Sinijärve ja Räägu kanali paisu juurde, seal oli väga võimas vetemöll. Kuidas ma küll selle peale ei mõelnud?? aga eks ma olen ju siin alati suve teises pooles käinud ja siis on kivid veest väljas olnud :). Kõndisime siis koeraga kanali äärt mööda tagasi ja auto lähedal leidsin loodusliku silla, koprad olid mõned haavad üle jõe langetanud. Mis seal ikka kasutasin viisakalt teiste töö ja vaeva ära. Tunduvalt põnevam oli, kui pidilt paistab :). Koerast oli kahju sest tema keeldus seda sillakest kasutamast ja mina ei tahtnud, et ta läbi jõe tulles ennast märjaks teeks. Jäi mind autosse ootama. Läksin siis jõe (kanali) teist kallast mööda paisuni tagasi, no ja sealt edasi oli juba maantee üle raba... Väga mõnus, päike paistis ja ilus oli. Aitäh peitjatele mõnusa matka eest!

2 jaanuar 2016 kommenteeris Piret [sylli]

Tahtsin teiega jagada, et leidsin internetist vanadpildid.net kohast Nava elumaja foto koos järgneva lõiguga:

"Selline nägi välja keset soid ja rabasid paikenenud Nava talu eluamaja aastal 1955. Praeguseks on see metsatalu praktiliselt hävinud. Püsti on veel elumaja seinad, aga katus on juba aastaid tagasi kokku kukkunud.

Foto taha on kirjutatud, et 1941 aasta külm talv võttis ära kõik vanad õunapuud. Sindlikatus on männist.

Ennar Leppik fotoalbum"

http://www.vanadpildid.net/nava-elumaja#comment_box

1 november 2015 leidis   [tunk]

Geps Regio kaardiga juhatas muidugi mingi 25 km ringiga keeluala poolt :P Õnneks olin viimaste logidega tutvunud, seetõttu teadsin, kust sobivat lähenemisteed otsida. Kummikud said igaks juhuks jalga, kuigi rada valides oleks tegelikult praegu ka täitsa kuiva tossuga võetav. Raba pind oli hommikul jääs, lagedal kandis üldiselt nagu vaip parkettpõrandal. Ainult mõnes kohas andis põrand järele ja vaiba sisse tekkisid lohud.

See aare on üks mitmekesine täiskomplekt, alates Räägu kanali kärestikust teekonna alguses, klassikaliselt ilusa rabamatkaga Sinijärve kaldalt, kuni rohkelt uudistamist pakkuva lõpp-punktini nii looduslikult kui ka ajalooliselt ainulaadses paigas. Peitjatele suur tänu, väga soovitan, just värvilisel aastaajal, näiteks praegu!

29 oktoober 2015 leidis Anne, Tanel, Kalmer, Priit [armastan]

Mõnus jalutuskäik ilusa ilmaga.

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

29 oktoober 2015 leidis Priit, Anne, Tanel ja [kalmer]

Väga ilus raba ja kärestik. Tänud!

29 oktoober 2015 leidis Priit, Anne, Kalmer ja Tanel [timix]

Kuna Priidu auto lõpetas toimimise, sai see pagarite abiga Märjandi parklasse teisaldatud. Seejärel väike kolimine ja peagi kihutas Foobia juba Nava suunas. Kui Mirdi aarde juurest ära keerasime, siis tundus tee päris hirmutav, aga lõppu me jõudsime. Anne viskas mõned kivid ka tee pealt ära. Üle jõe saamine oli nagu jalutuskäik pargis - vesi oli nii madal, et jaluta lihtsalt mööda kive üle. Edasi algas teerada, mis viis otse aarde juurde, gepsu polnud peaaegu vajagi. Lisaks oli raba pealt külmunud ehk sisuliselt sai kõikidest pehmetest kohtadest üle jalutada nagu jeesus. Priit natuke ikka vajus ka :) Lõpuks tuli leid kiirelt. Imetlesime natuke ümbrust ja asutasime end tagasiteele. Tagasiteel oli raba juba veidi pehmem. Aitäh lahenda retke ja ilusate vaadete eest!

29 oktoober 2015 leidis Anne, Priit, Tanel, Kalmer [nuffi]

Kui mind kuhugi kutsutakse, ma kohe tulen! Tänud Einar-Tiia, et tee kividest puhtaks rookisite, tegin ka mõned kivikorjangud lisaks, nüüd tee sinna kui tallinn-tartu maantee. Üleminek kärestikust oli "kukepea", vesi oli madal, kivid paistsid. Ja nii nagu Parika järve rabast libisesin ma läbi kui nuga sulavõist, siis siin oli mulle boonuseks veel külmunud pinnas. Ehh, veidi raskematele ta küll nii külmund ei olnud aga rabas armasta jah punast, see kannab paremini. Aardekoht ülivinge, lahe koht, uudistasime seal ikka tükk aega seal, talukoht oli, õunapuud olid aga õunu netu. Tänud siia juhatamast, ilma aardeta ma siia poleks kunagi sattunud. Kiirustage seltsimehed, see aare on väga lihtne hetkel!

30 september 2015 leidis Tiia, Einar [pagarid]

Täna sai lõpuks teoks Einari selleaastane unistus. Saareleminek on jututeemaks olnud juba veebruarikuust peale ning gepsust kustutamist oodanud. Naljakas küll, aga see geps koos koordinaatidega oli hoopistükis koju ununenud. Õnneks "villasuss" oli nii lahke ja laenas oma. Kodus oli kokku lepitud, et kui jõhvikaid leiame, hakkan mina korjama ja Einar suundub aarde poole. Jõhvikaid oli, umbes kümme tükki, nii ei jäänud mul muud üle, kui lõpuni minna. Aga minna oli tõesti "tore". Algul seitse kilomeetrit esimese ja teise käiguga, greider oli värskelt kõik kivid tee keskele kogunud. Laveerisime oma madalapõhjalisega selle tee õnnelikult lõpuni(mina vahepeal auto eest kive ära loopides). Lõpus oli parklas kolm autot ees, kalamehed nähtavasti. Jõeületamiseks olid meil erivarustusena kaasas üks suusakepp ja kalamehekummikud, mida üle minnes jalga ei olnud vajagi panna. Teisel kaldal sattusime, ei saanudki aru, oli see trotuaar või rööbastee. Igatahes viis see praktiliselt aardeni. Soo oli mõnusalt vetruv, nõgeseid ei kohanud, sest rohi oli niidetud. Igatepidi mõnus jalutuskäik. Tagasitulles katsetasin ka kalamehekummikud ära, olid mõnusad küll. Küll on hea tunne, et käidud saime. Aitäh!

24 juuli 2015 leidis Rait [raitraak]

Pika kalaretke keskel sobis täpselt natuke kere sirutada ja võsas ragistada. Nõgesepõld on peakõrgune, et elu huvitavam oleks :) Tänud peitjale!

19 aprill 2015 leidis Raul [raul59]

Leitud ja logitud.Teekonda alustasin Kirikumäe lõkkeplatsilt ja otse üle raba ning läbi metsa. Tagasi sai tulla Sinijärve äärest Jõekülla välja.Soovitan kõigile seal ära käia juba võrratu looduse pärast.

28 veebruar 2015 leidis hulk vahvaid inimesi ja [sylli]

Oleme käinud juba mitmetel nädalavahetustel mööda raba-aardeid. Ja pole veel kordagi olnud, kui see päev ei üllataks - kord teeb seda ilmataat, kord loodus, kord inimesed. Ja iga raba on isesugune. Ootasime põnevusega, mis üllatusi sellesse päeva jagub :) Kuna olime Mardiga juba luurel ära käinud, siis veetakistus meile enam üllatust ei pakkunud, kuigi veejoa tugevus ja sügavus oli paar päeva varem väiksemad olnud.

Ilm oli täiesti tuuletu ja vaikne. Ja siis äkki laius enne lõpp-punkti meie ees silmapiirini ülesküntud mullamassiiv! Algul ei jaganud kohe äragi, mis see siis oli?! Aga korrapäraselt lükitud "kaelakeed" mullavallide vahel andsid kinnitust kahtlustele. Ja siis nägime ka põlluharijad endid ära! Nad varjusid metsa. Suured tänud vahvas kohas aarde eest! Ma ei tea ühtegi muud põhjust, kuidas mina oleksin sinna muidu sattunud?! Suured-suured tänud vahvatele kaaslastele! EVEJ

28 veebruar 2015 leidis Palju toredaid inimesi ja [vaimar]

Kui sylli tiim matka nii mõnusasti ära korraldab, on ju lausa lust kaasa lüüa! Hannes ja Krista on oma logis ilusti kõik kirja pannud.
Ise andsin väikse panuse sellega, et viisin köiejupi alguses üle jõe, et see siis puu ümber kinnitada. Mart sidus köie mulle ümber kere, et kui vee vool nii tugevaks osutub, et mind jalust niidab, saaks mind kinni hoida. Vastasel juhul on esimene madal koht Põltsamaal kalatreppidel, kuhu ma kinni jään. Hakka siis veel sinna sõitma mind päästma.
Saar ise üllatas tõesti - kogu lage ala oli üles tuhnitud. Ja seda pinda oli palju. Oleks mul seal vaja olnud labidaga üks labidatäis välja kaevata, oleks hätta jäänud. Matk raba vahel kulges mõnusalt. Mingi hetk enne lõppu hakkas ninna tungima Mardi tehtud lõkke lõhna. Näljasemad eristasid selles Rakvere vorstikeste lõhnanüansse, aga see osutus soovunelmaks.
Vorstid läksid aga meie saabudes tõesti tulele. Rahulolu võis kõigi nägudelt välja lugeda. Tänud kaasamatkajatele ja Piretile-Mardile orgunni eest!
Panen siia ka väikse videolõigu sellest päevast:

Räätsadega Nava saarele

28 veebruar 2015 leidis Anni,Arianne,Moonika,Piret,Andre,Hannes,Vaimar [krista]

Väga põnev matkake Navale, vahvate matkalistega. Tänud Piretile ja Mardile! Jõe ületus: räätsad üle jõe, lapsed üle jõe, ülejäänud üle jõe, kes läks ise, kes läks kokku-lahku tõmmetega. Rabast leidsin jõhvikaidki. Leidsime puutüvedelt suured valged numbrid, miks nad seal olid? Kaarti vaadates pidi peagi saareke meid tervitama, et midagi siledat ja lamanduva materjaliga. Aga maastik hoopis mustas! Harib siin keegi põldu, kuidas trakats siia sai? Räätsad puu otsa ja üles-alla edasi mustaval lainetusel. Peagi märkasime eemal liikumist:üks, kaks, siis vaikus, siis kolm, neli, jne. Kaks viimast lahkusid enne, kui me pärale jõudsime. Õunapuude ja tammede alune oli ühtlasemalt mustama-lainetama aetud. Uudistasime majapidamist ja tuldud teed üle lainete tagasi. Tänud peitjatele.

28 veebruar 2015 leidis Palju rahvast [hpalang1]

Täpp värvitud :)

Tegelikult on kõiges süüdi Piret - tema ajas rahva kokku, korraldas ja sebis. Käisid Mardiga isegi luurel - et kuidas üle jõe saada, kui suurvesi uhab. Lõpuks ajas Mart auto jõe äärde, tõmbasime vintsitrossi üle ja vinnasime kogu kaadri - 8 hinge umbes - üle kohiseva kärestiku. Raba peal oli kohati tunne, et rääts on ehk liignegi, samas teises kohas kulus marjaks. Saar üllatas. Kõigepealt kõrgusega - sellist küngast ei osanud oodata. Siis haritusega - kogu see saar oli korralikult üles küntud. Kui ninad üle künkalae ulatusid, nägime, kuidas talupere usinasti põldu haris. Hakkasime lugema - kümne juures läks lugemine sassi. Siis märkas pere meid ka ja pages ruiates metsa - mine neid võõraid tea, sihukeses jumalast mahajäetud kohas veel pealegi. Turnisime kraatrite vahelt varemeteni, leidsime aarde, logisime, uudistasime ringi. Suured tammed ju lausa ahvatlevad praegust taluperet, aitavad talve üle elada. Leidsime kergemat sorti nelja sahaga adra - sellega saaksid nad ju maa kiiremini küntud.

Tagasi jõeni, hulk transat mööda köit, mõned ei mallanud oodata, vaid läksid joonelt läbi kärestiku. Äge. Soovitan. Peitjat täname juhatamast, Piretit-Marti viimast!

19 august 2013 leidis Triin & Hanno [hanno5000]

Kui peale pikka aukudes roomamist lõpuks keelumärk ette tuli, jätsime auto sinna ja panime jala edasi, loomulikult läks tee nüüd ainult paremaks. Jõe ületus võttis natukene aega ja oli voolu tõttu täitsa põnev, edasi mööda raba äärset metsa ja lõpuks mööda raba otse saare suunas, keegi oli sinna mingite lindikestega isegi tee maha märkinud. Saarel liikumine oligi kõige raskem osa, tihe maast välja kasvav rohumass oli kohati isegi üle pea natuke ja normaalsest kõndimisest ei olnud juttugi. Aga viimaks olime siiski kohal. Algul ei tahtnud karp just päris kohe välja tulla, aga kui Triin natuke meelitas saime ta ikka kätte. Tagasi minna oli juba lihtsam, enda tehtud koridorid oli ilusti ees ja rabani jõudmine läks palju libedamalt, kui tulles. Siis üle raba jõe äärde, veel üks väike võitlus voolava vee jõududega, väike puhkus ja tagasi auto juurde. Täitsa äge ja mitmekülgne matk oli. Suured tänud!

19 august 2013 leidis Hanno ja Triin [trine]

Lähenesime oi kui jubedat teed pidi ja parkisime selle märgi taha, kust edasi tohtis vaid lubadega liikuda. Nii sai jalgsimatka veidi üle 7 km, millest meeldivama osa läbisime räätsadel. Lõkkekoha juures lisas põnevust jõe ületamine, kus mina kohe kummikud veega täitsin, et nad paremini hõõruks. Matk väga kiirelt ei edenenud, igat värvi marju jäi teele - mustikad, jõhvikad, pohlad, vaarikad... Kokku läks meil koos tagasiteel jões ujumise-pesemisega aega kolm tundi. Uskumatu taas kord mõelda, kuidas seal saarel on elatud... Aitäh põnevasse kohta juhatamast, EGPS (ega geopeituseta poleks sattunud)!

20 juuli 2013 leidis Merike, Täpivärvijad, Reigo ja [alex]

Seekord saan mina öelda, et kõik oluline on juba teiste logis kirjas :)Märtsis Keskonnaametiga suheldes saabus vastus päevaga ja nii ma venitasingi ametliku loa küsimusega kummi, kuni plaanitud väljasõiduni oli jäänud viis päeva.Peale kolmandat päeva hakkasin seadust lugema ja sealt selgus, et neil vastamiseks kuu aega.No tere talv!Nukralt jõudsin juba Brunole teatada, et ilmselt luba ei saa ja paaditsirkus jääb tegemata.Pakkusin ka alternatiiv retki kuid sealtpoolt oli vaimne valmisolek ka mööda maad lähenemiseks koos korilusega.Tundsin kuidas hirmuhigi tükkis kraevahele, olin seda maad mööda liikumist välistanud enda jaoks juba peale esmast mitteleidu.Torkisin ja seletasin ning edastasin ametile vist kõik andmed peale kinganumbri aga pool tundi enne väljasõitu oli vajalik paber käes, jessss!! Lootsik turjal, suundusime esimesene Võimatut missiooni mitte leidma ja see järel juba Norrasse. Esmase laagri valikul tutvusime kõigi kohalike vaatamisväärsustega kuid lõpuks parkisime end suure forelli sildi juurde(Bruno ju kalamees)ja jäime suud vesistades kaaslasi ootama.Noh, kui me ei arvesta sprotte tomatis, siis seekord need pudrumulgud väga kala ei saanudki(ega haugi uhhaa pole ju kalasöök?)Ühesõnaga-nälga me siiski ei jäänud ja janu ka ei tundnud.Järgmiseks päevaks kui kõik logistilised mured said lahendatud ja paadid ning kõik inimesed ootusärevalt veele minekut ootasid, olin mina juba nii väsinud, et tegin ettepaneku mõnda muud aaret otsida.Loomulikult sain selliste pilkude osaliseks, et mõttepoeg kuivas koos minuga kokku ning potsatas kanuusse.Ega alguses polnudki väga hullu, pikutasin seal tagumisel pingil, toitsin vähki ja libistasin humalajooki.Vesi tassis oma küürul meid vaikselt edasi ja Merike tõrjus oma mõlaga parme, kes mind närima tükkisid.Elu oli tõesti lill!Pole mina veel aru saanud, miks jõed ei võiks otse voolata.Kõverate teede puhul tean, et vanasti kõrtsust tulles oli külameestel muudki teha kui hobust tüürida aga emake loodus võiks ju targem olla.Mingi hetk hakkas aga egol paadis talumatult kitsas ja küsimusele, et kaugel see jõgede ristumiskoht on, sain vastuseks, et 700 meetrit.Selle peale lasin siis oma päramootori kah vette ja vahuses kiiluvees jäi nii mõnigi kalake merehaigeks.Reigo kajaki ligidusse parkides ajasin oma koiva rahumeeles jõepõhja ja tõusin...ei...tegelikult vajusin.Hoolimata jõe alatutest võtetest, suutsin ka teise jala paadist välja venitada ja see ei läinudki ümber(suht erandlik kogemus minu jaoks). Igaljuhul kõõlusime mingi laudtee otsal, mina kuivatasin oma alumist otsa katvat riidetükki, Reigo jagas oma teadmiste pähe Tammemäe lõkkekohast loetud infot ja ootasime käänakute taha jäänud lootustandvaid noorsportlasi, kes osutusid hoopis hirmsateks kalakiusajateks.Lõkkekohas eine tehtud, otsustasid kaasas olnud meesterahvad(minul on passi kirjutatud mees ja mina nende hulka ei kuulunud) otse aardeni rünnata...pidavat ainult 400+ m olema.Ei tundunud mulle üldse hea mõte ja õige pea loobusid ka nemad sellest ning seilasime mööda jõge aardele ligemale.Seekord õnnestus mul maabumine ilma veeldumiseta ja jalutuskäik pargis võis aarde suunas alata.Eks loomulikult viis gepsuomanik meid selleni ringiga aga mõni mõis.Viimased sammud läbi rinnuni ohaka, nõgeste ja muu dzungli ning võiski kartuleid otsida, ptui...aaret ikka.Logisi raamatust lugedes oli ikka ilgelt hea meel, et just mööda vesist maanteed tulime.Faktiliselt on nüüd tõestatud, et see aare on plätudes võetav, vohh!Kuulates seljatagant nurinat, et korjata pole siin ju midagi peale hapude õunte(Bruno suutis ikka ühele vissile hambaid näidata ja see röögatus mis sellele järgnes, ei jää vist põdra armuhüüdest maha)sprintisin hirmsa kiirusega lootsikute manu, et ehk siis ei otsustata veel raba peale luusima minna.Õnnelikult taas paadis olles, ei suutnud ma vastu panna Kaja kergelt väsinud naeratusele ning taas vaikselt tagapingil pikutades köitsin ka nende lodja meie oma külge. See ju kindlal maal korduv nähtus, et üks teeb tööd ja kolm vahivad pealt. Igatahes töötab see värk ka vee peal sama edukalt. Aga see Endla järv pole miski järv...pigem hotendottide jalgpalli väljak või jõehobuste spa. Eks te katsuge ise muru peal mölada ja selle juures veel kaunis ning atraktiivne välja näha...jäkkk. See oli ikka võsside võss ja teised selle aasta omad on rohkem nagu memme musid olnud. Läbi me sellest soperdasime ja loakirjal mainitud platsile ka maabusime aga kui kellegil on soov meie jälgedes käia, siis pigem soovitaks Sinijärvel ööbida ja Endla dzungel vahele jätta. Meile kompenseeris selle rägamise kohaliku loodusvahi keedetud uhhaa aga kõigil ei pruugi nii palju õnne olla.Igatahes sobisid nii liha, vorstid kui ka kala joovastavate jookidega lõkke ääres imehästi...hõkkkk.Hommik algas igatahes lõunapaiku :D ja edasine teekond oli sündmuste vaene...kuni kärestikuni. Edasine meenutas jõutõstmist-sukeldumist-alla surumist ja lihakehade veeremist ning visklemist. Täiesti ausalt võin seekord ütelda, et kui Kajal ja Brunol pauk käis, olin mina puu otsas. Nende dasbooti vaadates meenus juba eelmisel päeval valmis mõeldud varuplaan kahest õhkmadratsist mis on köidetud kanuu külge, aerutavatest Kajast ning Brunost kanuus ning vaimusilmas nägin end peesitamas ujuval plääzil. Õnneks või kahjuks jäi seekord see kinu ära ja jätame tulevikuks. Turnimine oli küll jube lahe aga mingi hetk oli vaim nii väsinud, et tüütuks läks. Selle Räägu kanali võiksid nad küll kas põlema panna või jäälõhkujaga paar korda läbi sõita. Lõpusprint oli taas vihmas ja vastutuules aga kui Mirdi aare paistma hakkas, siis tuju kerkis nagu kraadiklaas gripihaigel. Tehtud, nähtud, oldud, mõnuletud!Ilma aardeta ehk ei oleks sinna jõele saanudki...suured tänud peitjatele põhjuse eest ning väga suured tänud vahvatele kaaslastele!!!

20 juuli 2013 leidis Kaja, Bruno, Reigo, Alex ja [mooritz]

Kolm kuud tagasi sai Soomaal käidud trenni tegemas( mina esimest korda kanuus), et kuidas on kanuus istuda ja sõuda. Seal sai suurvee ajal matkatud kuskil 10-12 km ja täitsa kuiva nahaga pääsetud( eriti äge oli metsas kolistada) , see lisas vaid optimismi, et suvel on vist kanuutada ikka nati lihtsam- riideid vähem ( seega massi ka )ja ümbermineku korral vesi ka tiba soojem( see ei pidavat oluline olema, et kas minnakse ümber, vaid see , et millal minnakse :) ). Küpses plaan minna veel kuhugi kanuusõitu proovima. Nava saar tundus selleks hästi sobivat,sest maad mööda tundus see ettevõtmine logide põhjal peris keeruline olema. Mis see on siis mööda Põltsamaa jõge vaikselt tiksuda ja nii muuseas aardeleid vormistada. Mõte mõtteks, kuid aeg kulus ja ühtäkki oligi see päev mitte väga mägede taga. Minul hakkasid muidugi jalad ja käed värisema ainuüksi mõttest juba, sai siis kaarte vaadatud ja infot kogutud. Ja siis oli kanuuga varustatud auto valmis sõitma Endla looduskaitseala poole. Võimudega saime ka kenasti kokkuleppele, nii et täitsa legaalne lähenemine sinna keelualadega piirnevale alale. Reedel sõitsime siis nati lähemale ja uurisime olusid. Eelkõige otsisime ööbimiskohta, kust siis hommikul startida. Nägime huvitavat purskavat allikat, kuid olud telkimiseks olid seal ebasoodsad. Nii maandusime Oostriku lõkkekohta ja seadsime telgid üles. Vihma saime ka teisi oodates, kuid õnneks oli RMK ehitanud sinna katusealuse, nii et meil oli kuiv ja muretu tunne. Kui kaasrändurid saabusid ,sai veidi asja arutatud ja julgust kogutud järgmiseks päevaks. Hommikul sadas, kuid meie magasime :). Ärkasime veidi rõõmsamasse hommikusse ja saime telgid peaaegu kuivalt juba kokku lappida. Hommikul tuli kõht ka täis süüa ja nii me siis seal hoogu võtsime. Kuskil keskpäevaks saime lõpuks niikaugele , et Piibe maanteelt Põrgupõhja lähedalt kanuud autolt maha tõsta. Alex ja Reigo teisaldasid ühe auto meie matka lõpppunkti ja meie Kaja ja Brunoga tšillisime niikaua Põltsamaa jõe ääres. Kaja tegi nende täispuhutavas kanuus kuivtrenni ja katsetas , mismoodi kõikse parem oleks seal istuda, et ikka nina veepiirist ülevalpool oleks :P. Ja siis oli lõpuks see hetk käes, kui kanuud ja kajak vette sulpsatasid. Mina sulpsatasin vette koos kanuuga ja siis hoidsin kümne küünega servadest kinni( silmad olid ka vist kinni), kuni kanuu kõikumise lõpetas( loe: Alex kanuuse jõudis ja maha istus). Põltsamaa jõgi oli väga vahva,läbipaistev ja selles oli näha palju kalu. Nägime mitmeid megasuuri ahvenaid (suurendusklaasi efekt pidi olema :P) ja pirakat haugi.Kohati kattis jõge ühtlane kuppude lehestik või siis mingid pikad taimed, mis meenutasid näki juukseid. Mõnus oli kulgeda, päike näitas oma nägu pilvede tagant, kuid mitte liiga palju-parasjagu, et väga palav ei hakkaks. Esimene peatus oli omapärase sauna juures. Kaja käis kontrollis kohapealsed olud üle, täitsa töötav asi, kerised jm vajalikud asjandused täitsa sees. Sinna me siiski kauaks pidama ei jäänud ( mõte liikus sauna poole küll :D )ja liuglesime mööda vett edasi. Kuidagi märkamatult jõudsime Põltsamaa jõe ja Nava jõe ristumiskohta. Meie esisprinter Reigo oli oma kajaki juba kaldale sikutanud ja ootas meid. Roomasin minagi kanuust välja ja oh mis õnnis hetk oli jalgu sirutada.Ootasime siis peagi saabuvaid Kajat ja Brunot ja sirutasime oma luid-liikmeid. Laudteel taheti minuga muidugi inimkatseid teha, kuid mingi seitsmenda meelega tundsin ära Alexi kavatsused ja astusin hetk enne õhkulendamist teelt maha :D. Kui Kaja ja Bruno ka maale said veetud, tegime Tammemäe künka lõkkekohas supipausi. Vaatasime kaarti ja ainult umbes 700 meetrit aardeni. Kuid rada polnud keegi sisse tallanud ja nii meil siit minemata jäi. Kõht suppi täis ronisime taas kanuudesse , et natukese aja pärast sealt jälle sealt välja ronida ja 220 meetrit mööda männimetsa ja heinamaad aardeni kõndida . Maja oli kuidagi nukker, samuti üksik õunapuu seal heinamaa serval( hapud olid need õunad ka :D ). Ahi oli aga vinge. Kuna kohalik lennukomando avastas meie sealse kohalviibimise suht kiiresti, siis otsisime aarde üles, jätsime sinna ühe imelise auto ja võtsime kaasa võtmehoidja. Logisid lugesime ka ;). Ja kui logiraamatusse sai kirja optimistlik logi, et ööbimiskohta on vaid linnulennul 1,9 km, siis me huvitavam pool päevast alles algas kui kanuud jälle vees liuglesid. Põltsamaa jõel polnud viga midagi, kuigi mingi hetk tundsin, et kanuu käitub kuidagi veidralt, iga tõmbega veab kuidagi viltu. Selja taha piiludes taipasin , miks see nii on. Nimelt oli Alex puhkeasendis olles ka Kaja ja Bruno kanuu meile taha haakinud ja nii ma siis sõudsin seal nagu Kalevipoja naine :D. Keeruliseks läks siis kui jõudsime oodatud Endla järvele. "JÄRV, auuuu" tahtnuks hüüda. Vaateväljas oli natuke vett ja palju pilliroogu ja muid veetaimi. Uurisime gpsi , aru saamata ,kus siin veetee on või peaks olema. Miskit polnud teha, tuli hakata seda taimkatet umbes Endla puhkemaja peale suunda võttes läbima. Mingi aeg õnnestus meil leida veidi vabamat vett, kuid siis oli jälle vaid taimkate ümberringi. Ja siis jälle tiba vett, mis oli kaetud vesikuppude ja vesiroosidega. Mingi hetk jõudsime ka tupikusse kuid veidi kaarti ja ümbrust uurides(Kaja seisis lihtsalt kummikanuus püsti ja vaatas nagu suslik heinapõllul :P)sai võetud veidi teine suund läbi ja hoilaa, vaba vesi oli lõpuks me ees. Vabas vees hulga kalapaate ja neis istuvaid kalamehi ja muidugi ka sõber tuul. Viimast jõuvaru kokku võttes suutsime ikka paadisilla juures randuda ja nii hea oli taas kuival maal olla. Maja olid hõivanud kalamehed, kuid telkimisruumi oli küllaga :D. Panime telgid üles ja mehed tegid lõkke üles soojadele naeltele, järelikult olid kalamehed ka päeval siin lõket teinud (vanadest laudadest siis, milles olid naelad :P). Küll šašlõkk ja vorstid maitsesid hästi. Me olime oma kõhud just täis laadinud , kui saabusid kalamehed oma saagiga ja asusid kalasuppi keetma. Keetmise ajal kuulasime kalamehejutte ja saime kohalikult loodusvahilt kiita, et olime osanud sellest taimedelabürindist eluga välja tulla. Meie gps träkki vaadates soovitati meil tuldud teed homme ka tagasi sõita, et see pidavat ainuvõimalik koht olema kust läbi saab. Õhku täitsid aga võrratud aroomid. Lõpuks valmis ka supp ja meilegi ulatati lahkelt seda söömiseks. Mis sest ,et kõht liha ja vorste juba täis oli, kuid sellist kalasuppi polnud varem maitsnud, nämm...

Hommik üllatas meid taas vihmasajuga. Hommikusöök söödud, jalutasime Kajaga vaatetorni ja vaatasime 15 meetri kõrguselt alla Endla järvele, kuhu me varsti taas teel olime..Teisele poole jäi maaliline raba oma kaunite laukapeeglitega.Teel ehmatasime lendu väikse linnu, kes ilmselt veel suht nooruke ja nii ta siis piidleb meid veidi kõrgemalt oksalt , meie teda ;). Maja juures tagasi olles avastame kahvast toreda linaski ja trofeede puu, millel uhked pead rahvale näitamiseks üles riputatud.

Järvele pääsemiseks tuleb läbida operatsioon Õ, ehk ronida läbi kalameeste paatide kanuusse.Taas Endla järvel... mu käed ja pea ei tööta, gpsi vaadata ei oska ja nii saame mingi otsa asjatult mööda vett sõuda. Lõpuks võtab rajaleidja Reigo taas oma "kohustused" üle ja me suudame end üllatavalt kiiresti sellest taimestikust läbi murda. Ees ootab Räägu kanal... paar limbot ja me oleme Sinijärvel. Siin on taimestikku märksa vähem, on näha ka noori parte, kes meie lähenedes üritavad eest ära lennata. Eks need nende esimesed lennukatsetused on, kuid ohutusse kaugusesse nad jõuavad.

Ja siis kuuleme kohinat... see on Sinijärve lõkkekohas olev kärestik, mida saarel käinud geopeiturid on jõe ületamiseks kasutanud. Meie seda kasutada täna ei soovi. Tõmbame kanuud kaldale ja uurime olukorda. Ees on tume tulevik, nii väidavad ka kalamehed, kes oma paati kärusse topivad. Otsustame kõhu täis süüa, et siis paat kergem ja ehk ka vaim virgem. Kaua sööme, kogume julgust ja siis on lõpuks minek. Saame kanuud taas vette ja natuke sõita kui asi kipub huvitavaks :P. Ees on puud, mis ei taha kanuusid läbi lasta. Hakkab nö tõkkekanuutamise karikaetapp. Kus tuleb hooga peale minna, et puu pealt läbi lipsata, kus tuleb kõht ja muud kõrgemad kehaosad vastu selga tõmmata, et puu alt läbi mahtuda. Mõnes kohas ei aita enda pisikeseks mõtlemine kah. Tuleb appi võtta saag ja rada puhastada. Kuid igal pool ei ole seegi hea mõte, puud on liiga jämedad. Mingi hetk kostub tagant nõiakatla vulin....Kaja ja Bruno on kopraonu hammastetööle oma kanuuga pihta saanud ja nende kanuu põhi jookseb mühinal õhust tühjaks. Bruno peab istumisasendist kolima põlvili asendisse, et midagigi näha. Sellele järgnevad Bruno virgutusvõimlemisharjutused iga veealuse roika puhul. Ühe puu juures pean ka mina lõpuks kanuust püsti puu peale ronima kuid kaotan tasakaalu ja selle tulemuseks on pepu märg ja mitte üks särg. Edasi on juba delo tehniki. Rohkem ma ei kuku kuid akrobaatikaga tuleb veel tegeleda, sellal kui Bruno,Alex ja Reigo kanuud üle puude veavad. Lõpuks jõuame aga inimtekkelise tammini. Kanuud tuleb kaldale vedida ja siis uuesti kanalisse lasta. Siit on veel õige natuke minna...jõeni. Jões oleme nagu kuninga kassid, vool teeb ära suurema töö ja jääb vaid tüürida kanuud õiges suunas. Lõpuks paistab päästev sild ja me suudame kanuu kaldale tirida. Jess, see oli supervahva retk. Suur tänu aardepeitjatele ja vahvatele kaaslastele Alexile, Kajale, Brunole ja Reigole, teiega oli väga vahva!

20 juuli 2013 leidis Kaja, Bruno, Merike, Alex ja Reigo [kajaliis]

Kuna siia tuleb sama kuupäevaga vähemalt kaks logi veel, siis pikka juttu tegema ei hakka. Mis siin ikka pikalt kirjutada. Kolm alust, millega vee peal liuelda, said laupäeva hommikul Piibe maantee veerest Põltsamaa jõkke lükatud ja pühapäeva õhtul Jõekülast veest välja sikutatud. Sinna vahele jäi aarde külastus ka muidugi. Punkt. Jäi väheks? ... ;-)

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis ulatub selle ekspeditsiooni ettevalmistamise ajalugu juba kaugele märtsikuusse, kui tuli kaval mõte sellele asjale hoopis teise nurga alt läheneda. Mõeldud, tehtud. Isegi riigiorganid ei teinud selleks suuremaid taksistus. Kuidagi ootamatult jõudiski kätte ammu kokku lepitud kuupäev ning seltskondki täienes ühe matkaselli võrra. Reede õhtul panime oma tagumikud Oostriku lõkkekohas maha, et järgnevateks päevadeks julgust koguda. Sest Alexi prognoos oli, et meid ootab kerge kulgemine mööda jõgesid - järvi umbes 30 ja pluss kilomeetrit.
Laupäeva lõunaks olidki meil siis asjatoimetused niikaugel, et võis Piibe maantee lähedalt aarde poole sõudelema asuda. Mööda Põltsamaa jõge asus teele divisjon kooseisus: kanuu, kummikanuu ning kajak. Teekond aardeni kulges justkui loomapoe vaateaknal eksponeeritud akvaariumis. Kalad ujumas selgepõhjaslises vees, kauni looduse keskel. Üksjagu üllatust pakkus jõe kaldal olev autosuvilast tehtud saun, koos kütmiseks vajalike puude ning lustikummutiga. Pikalt piidlesime, et äkki veeretaks samas kohe päeva õhtusse, kuid ... missioon jätkus. Nava jõe ja Põltsamaa jõe ristumiskohas tegime väikese supipeatuse, et aarde vallutamise plaane haududa. Suuremate tõrgeteta leidsime teisel katsel aardele lähenemiseks sobiva raja ning ka logiraamat ei lasknud end pikalt otsida. Kuna aarde ümbruses leiduv floora korilusehuvilistele midagi huviväärset ei pakkunud (õunad on alles toored), siis jätkasime oma teekonda ööbimispaiga poole. Kuid siis sai meie hõlpelu läbi ning ootamatusi tekitas hoopis paljukiidetud Endla järv, mis ühest otsast on pigem õõtsuv muruväli.Fantaasial lennata lastes oskasime sinna ka jõehobud ning krokodillid mõelda. Lootsikute läbipressimine nõudis omajagu nii aju - kui ka füüsilist tegevust. Õhtul maabusime Järve kaldal asuvasse RMK majja, kus tubli kalameeste seltskond juba ees pesitses, kuid siiski viisakalt meile mõned telkimiskohad vabaks olid jätnud. Kärmelt hõivasime nende supikeetmise platsi kuna neid ise parasjagu silmapiiril polnud. Alustasime lõdvestavate protseduuridega - peaasjalikult söömisega, loomulikult. Õhtul hiljem saime kuulda kalamehejuttu ning loodusvahilt kiitvaid sõnu, et sellisest padrikust end läbi olime suutnud ajada. Pidi suht haruldane olema. Geopeiturile selline pilliroovõsas ukerdame loomulikult probleeme ei valmista ja meie tähelepanu tõmbas hoopis trofeede puu, kus kohaliku veekogu karmimate isendite lõustad päikese käes kuivasid.
Selleks ajaks, kui peale põgusat unepeatust kõik asjad lõpuks uuesti ujuvvahenditesse pakitud said, oli pühapäeva hommik juba kaugele lõunasse veerenud ning tuuline Endla oli valmis meile kõikvõimalikke vintsutusi pakkuma. Läbinud järjekordselt murulaburündi jõudsime umbes tunniga sinna põnevasse kohta, kust enamik eelnevaid leidjaid oma teed on alustanud. Tegime lõunase söögipausi ning haukasime tüki julgustki. Et lõpp ikka rõõmsamalt tuleks. Tarisime oma ujuvvahendid ümber kärestiku ja sõit sai jälle alata. Siit maalt hakkas see osa, mille eest kõik huvilised maailmas rasket raha maksavad, et kanuusõidu koolitust saada. Õnnestus täitsa tasuta omandada selliseid oskuseid, milliseid võib vaja minna ka geopeituse väliselt. Piltlikult öeldes alustasime mõnekümne meetri pärast puhtalt praktikaga ehk püksid maha ja vette. Teooria jäi seekord vahele. Kogu Sinijärve ja Põltsamaa jõe vaheline Räägu kanal on täies pikkuses umbes nagu sõjaväe õppepolügon. Küll tuli minna üle puude, siis puude alt, seejärel kõik paadist välja puunotile, et saaks kanuu üle vedada ja teiselpoolt puud jälle kanuusse tagasi hüpata. Nii umbes 5 km ja 50 korda. See oli uskumatult tüütu. Alexi jõepraami vanem-promootor sai siin ka teistmoodi vatti, kui pidi mitmel korral kõik oma väljapoole ulatuvad ümaramad kehaosad hästi sisse tõmbama, et mitte mõne oksa taha kinni jääda. Lisaks veel keset jõge õõtsuvast kanuust välja ronima ja hiljem muidugi tagasi ka. Meie lootsiku parimad päevad said loetud hetkel, kui suutsime laheda pika sirge peal hooga üles leida vee all varitsenud kopraonu hambaorgi, mille tulemusel käis pauk ja kanuu põhi mulises korraliku väljapurskega õhust tühjaks . Sellest hetkest suurenes meie kanuu süvis vähemalt kolm korda ja sees olnud asjadest moodustus süvavee kiil. Edaspidi tundis isegi Kaja, kui tagumiku alt mõni oks läbi läks. Minul oli üle kanuu ääre ainult nina ja pidin enne igat vees leiduvat oksa kergeid põlvetõsteid tegema, sest üks selline tuletas vägagi valulikult meelde, et lisaks vee pealsetele okstele tuleb jälgida ka vähemalt poole meetri sügavusel olevaid veealuseid. Vähe sellest, keerati kohe ka taevakraanid lahti, et me ennast mitte väga hästi ei tunneks. Põltsamaa jõele jõudnud, tundusid viimased paar kilomeetrit justkui paradiis. Jõgi võttis edukalt päramootori rolli - tuli vaid suunda hoida.

Jõeküla maanteesild tegi meele ikka rõõmsaks küll. Mitte, et eelnevad kaks päeva ja umbkaudu 29 kilomeetrit mingid väga kurvad ja vastumeelt oleks olnud. Kuid lõpp hea, kõik hea. Nüüd jääb vaid kanuu põhjas olev paarikümnesentimeetrine haavand kokku lappida ja saab hakata jälle järgmise seikluse peale mõtlema. Tänan lugemast ja peitjat peitmast. Tegelikult on geopeitus mõnus.

4 juuli 2013 leidis Raul/Kaspar [kaspar]

Kalastustripi käigus sai laagriplatsil ööbitud ning hommikul ka aare leitud. Rinnuni võsa oli päris ränk aga saime tehtud. Äge!

15 juuni 2013 leidis Marje & Paavo [speedy]

Üks kordki, kui on Tartust tulles aega ja võimalust selle aarde juures ära käia. Mitu korda olen pidanud vahele jätma - küll pole aega, küll on vesi külm, küll kärss kärnas. Täna oli selleks hea päev - soe, kuiv, lõbus, samas mitte liiga palav. Natukene võttis indu maha 7 km enne aaret olev liiklusmärk. Helista või mitte. Kuna ei tahtnud pahandust (vana veel meeles), helistasin. Sain meesterahvalt teada, et järve kaldal kuni 30.06. viibida ei või (ilmselt keegi haudub). Kehtivat ka Endla järve kohta. Kuna ei plaaninudki, otsustasin läheneda. Viis km kehva teed sai madala autoga läbitud ja auto jäi illegaalsete kalamugude masina kõrvale. Kummikud, metsariided ja teele. Järvest väga piisavasse kaugusse hoides.

Tund ja viis minutit ning olimegi kohal. Parmud tahtsid seistes ära süüa, seepärast polnud rabas aega passida. Leidsime aarde hõlpsasti täielikust nullist, jõime ära kaasasolnud õlle. Tegin ohtralt pilte, uudistasime ringi. Lapsevoodi paistis veel rusude vahelt välja. Ahi on vinge ja kestab veel omajagu. Muidu nukker seis, kunagi elasid ju inimesed. No aga leidsid ka koha.. Oli, mida vaadata ja mõelda igatahes. Lugesin ka kõik logid läbi, eriti Joonase omad :-)

Tagasitee oli samasugune, pisut teist trajektoori, aga ikka järvest kaugusesse hoides. Oleks tahtnud seal ujuda küll, aga mis teha. Eks sai sedagi tehtud ja end linnakõlbulikuks kasitud.

Aare väga heas korras. Aardest evej, aarde ruumist võtsin kaasa tühja ginipudeli, mis nüüdseks juba taarasse viidud. Vett täis pudel oli ka teises toas, imelik. Aitäh väikse väljakutse ja meeldejääva matka eest! Selliseid aardeid on ikka vaja.

29 aprill 2013 leidis Priit, Krt [triip]

Leitud kajakimatka käigus.

17 märts 2013 leidis Siim, Ants ja Mari [marx303]

Oleme nädalavahetustel suusatamas ja matkamas käinud, tänaseks erilist head plaani polnud, seega otsustasime katsetada, kas Navale jõuame. Ants arvas, et tore oleks teha suusamatk 10km sinna, 10 tagasi, mina püüdsin talle selgitada, et 7 edasi- 7 tagasi piisab ka. No igatahes ma lootsin, et ta pargib kusagile lähemale, aga teed meie autot ei soosinud. Nii et panime suusad alla ja minekut. Alul mööda teid ja sihte, siis mööda kraave ja jõge ja siis mööda sügavat lund. Enne aardepaika jõudmist oli keegi suure ala moguleid täis ehitanud. Künkapealne oli üles tuhnitud ja boonusaardena oli pooleldi söödud metsseakorjus umbes 50m kaugusel aardest. Meie olime õige aarde jahil. Selle leidmine probleeme ei valmistanud. Panime nimed kirja ja asusime tagasiteele. Kui Sven juba tõestas, et Tammemäele saab räätsadega, siis meie saime suuskadega ka. Nii et RMK-meeste veesõidukiga päralejõudmise teooria on teist korda kummutatud. Eelpoolmainitud purde jäänused leidsime ka kätte. Seal sõid Ants ja Siim kerge eine, et jõuaksid tagasi auto juurde kihutada. Mind poleks eine päästnud, tulin omas tempos ja nautisin ilma ja loodust. Aitäh! Ilma aardeta poleks me sinna läinud, kuigi Põltsamaa jõe oleme Antsuga kunagi süstadel läbinud.

22 september 2012 leidis Miki, Merle, Jane [miki]

Niisiis. Kui Jane mingi aeg mainis, et geopeitus tundub selline põnev ja kas me ei võiks teda Merlega kaasa võtta, tuli mulle esimese hetkega meelde selline aare nagu Nava, et ootab leidmist ja on just mõnusa jalutuskäigu kaugusel. Pole lihtsalt karbile kõrvale sõitmine vaid saab ka natuke jalutada ja loodust nautida. Kuigi geokrahvi logiteade natuke heidutas, võtsin selle aarde päevaplaani, jälgisin ümberkaudsete jõgede veetaset ning sel nädalavahetusel tundus just kõige parem hetk olevat. Ei ole enam liiga palav, veetase enam ei alane vaid hakkab edaspidi jälle tõusma ning juurdepääsuteed ei ole veel täis tuisanud. Tee viimane osa oli autole paras katsumus, avatud tõkkepuu juures proovisime küll seal oleval numbril helistada, kuid keegi vastu ei võtnud ja jätsime sõiduki maha. Veidike võib ju jala ka visata (hiljem helistati küll tagasi). Jõe ületamine pani esimesel hetkel kukalt sügama, tokiga katsudes tundusid kõik kohad sügavamad, kui vöökoht ning tugev vool tahtis toiaka käest ära viia. Kõhklused hakkasid vaikselt võimust võtma. Mis seal ikka, tuli tegutseda. Ehk siis, viskasin meie kõigi kummikud üle jõe ning siis enam taganemisteed ei olnud. Kõik lõid kõigile küüned sisse et kui vool ühe ära viib, siis teised tirivad tagasi ja see toimis. Kes allavoolu minema hakkas, tõmmatigi seltskonna poolt ilusasti kärestikule tagasi ja liikusime sammhaaval edasi. Teisele kaldale elusalt jõudmist tähistas selline rõõmuröögatus, et lähedalasuvalt järvelt tõusid pardid lendu. Edasine teekond möödus mõnusa metsa- ja rabamatka tähe all, tapetud põdrakärbseid võib kilodega lugeda. Mõned korrad vajusime sisse ka ning tihti tuli rabas tupikusse jõudes ring teha. Rääts oleks tõesti hea olnud, aga saime kuidagi ilma hakkama. Aardeleid tuli õnneks kiirelt ning tagasiteed pikalt ei kirjeldaks. Nimelt ei erinenud see oluliselt tulekust. Leho nimi on logiraamatus olemas, uuesti sissekannet ei teinud. Aga ta oli mõttes kogu aeg meiega, et siis võib vabalt korra veel logida. Kui teisel pool jõge tagasi olime, siis oli Janel siiralt hea meel, ütles, et nüüd tunneb, et ikka elab ja tal on hea meel, et hing sees on. Sellist emotsiooni kodus diivanil ei saa. Merle haigutas ja ütles, et minusugusega on see tavaline nädalavahetus, kus saab mudaseks, märjaks, peab ronima palkidel, kõõluma kusagil, lohisema kusagilt kaldast alla või siis lihtsalt uppuma sellises soos, millest isegi linnud ringiga mööda lendavad. Ei ole midagi erilist.

20 august 2012 leidis gk [geokrahv]
RMK Sinijärve puhkekohas viibimise peab millegipärast kaitseala valitsejaga kokku leppima. Selline kuri kiri teeotsas liiklusmärgil oli. Kuna ma seal viibida ei tahtnud vaid ainult läbida seda ala, siis midagi kokku leppima ei hakanud. Auto jätsin 2,3km enne puhkekohta metsaringteele, sest varsti pidi teel tõkkepuu nagunii ees olema. Oligi. Täiesti avatud olekus. Kulutasin kummikuprotektorit edasi. Lõkkekoha juures oli üks auto aga inimesi näha polnud. Ju olid järvele läinud. Uurisin siis olukorda. Tundus täiesti võimatu. Veetase oli väga kõrge ja kalatrepp meenutas mägijõe kärestiku. Esimese sammuga oli vesi peaaegu üle kummiku serva. Võtsin siis kummikud üldse jalast ära. Sokid ka. Pükse ei võtnud, sest kui oleksin veega allavoolu läinud, siis leidmise hetkel oleksin ehk natuke viisakam välja näinud. Veevool oli ikka tõeliselt tugev ja veetase ulatus jalgade alguseni. Aga kõik läks õnneks ja teisel kaldal ma varsti olingi. Vaatasin ja mõtlesin, et siitkaudu peab ju tagasi ka tulema. Lükkasin selle mõtte tuleviku ja suundusin aarde poole. Raba ujus korralikult ja räätsaga oli igatahes kergem. Talukoht paistis juba kaugelt. Viljapuud reetsid. Pisut otsimist ja topsik oligi käes. Pärast logimist suundusin Tammemäe künka lõkkekohta vaatama. See sealt ju umbes pool kilti põhja pool. RMK kodukas ütleb, et sinna juurde pääseb ainult mööda jõge. See müüt on nüüd murtud. Saab jalgsi ka.
Tagasiteel viitsin aega niipalju, kui suutsin. Käisin Jämedasarve järve juures. Sõin õunasuuruseid jõhvikaid ja pisut väiksemaid pohli. Lonkisin päris teosammul, sest see kalatrepp ju lähenes koguaeg. Ühel hetkel sellest enam pääsu polnud. Viskasin kummikud üle jõe ja ise ronisin vaikselt järgi. Tegelikult teadsin, et midagi hullu juhtuda ei saa, sest mul niipalju lollusi siin maailmas veel tegemata :)
Aardest võtsin rohelise põrkepalli ja jätsin roosa kummituse. Tänud seikluse eest!

5 august 2012 leidis Joonas [joonas444]
2014.

10 juuli 2012 leidis Airi ja Lembit [polekala]
Kuna eelmisel õhtul selgus, et täna pealelõunaks peame jõutma Haapsalu kanti, siis otsustasin, et ennelõunal proovime jõudu ühe rabakaga. Kaardil nägin suurepäraselt, et planeeritavalt poolt lähenedes tõkestab tee aardeni Põltsamaa jõgi, kuid see mind ei heidutanud. Autoga saime aardest u 2 km kaugusele, sealt alustasime jalgsi rännakut. Algul oli tee täitsa ok, kõmpisime mööda kraavi serva, seerjärel jõe äärest. Maastik oli kohati üsna väsitav, kuid siiski kenasti läbitav. Kui aardeni oli jäänud u 300 meetrit, oligi ilus jõgi ees. Jõest leidsin ühe hiidvana purde, mis ulatus u 2/3 jõeni. Otsustasime, et Airi jääb ootama ning mina suman läbi jõe aaret otsima. Nii sai ka tehtud. Aare paljastus mõne minutiga ning tagasiminnes läbisin jõe samas paigas. Tagasi proovisime minna otse linnulennult. Väga hea mõte see polnud, kuna otse kõndides oli pinnas üsna väsitav, kuid hakkama saime. Tagant-järele mõeldes igati mõistlik retk oli ning ka jõgi oli päris ujutava veega. Sain ka mõned murakad põske pista - täitsa magusad :D. Tänud vahva retke eest, EVEJ.

6 detsember 2011 leidis Leho & Lauri [morgot]
Eeltöö oli tehtud korralik ja lähenemistee oli kohe õige valitud. Tee ise oli muidugi paras katusumus üle 20kmh seal liikuda ei saanud olieks vist kohe kõrval olevase kanalisse lennanud. Kui ükskord sinna lõppu sai oli terve igavik möödunud. Ega sellega siis need katsumused ei lõppenud. Nii umbes 5 meetri laiune kiire vooluga veetakistus oli kah veel ees. Raba ise oli täitsa käidav, polnud räätsa vaja ja ega meil seda kaasas kah polnud. Kui ükskord nulli jõudsime oli leid kiire. Vahtisime seal veel vähe ringi kuni meenus, et kummalgi pole taskulampe kaasas ning pimedus muudkui süvenes. Õnneks oli taevas enamvähem selge ning kuu üritas kah natuke valgustada. Paar korda kadusid küll jäljed ära aga GPSi träki abiga said need ikka üles leitud. Veetõkke juures oli juba täitsa pime ning tundus nagu vesi oleks vahepeal sügavamaks läinud. Ka seekord õnnestus takistus kuivalt ületada ning sis jäi veel see kolgata tee mille ühed metsalõikajad olid vahepeal veel ära mudastanud.

6 detsember 2011 leidis Leho, Lauri [algaja]
Algas asi sellest, et peitja tuli mult räätsa laenama. No mis seal siis ikka juhtuda saab. Aga näed sai küll ja oligi järgmine rabakas. Peitja lohutav jutt, et tegelikult sai lõdvalt ilma räätsata hakkama ei muutnud enam midagi. Kuna ma olen sõltlane siis ei saanud asja sedasi jätta. Siinkohal pean aga hoiatama, et see kõige viimane jupike teed mis sinna läheb on varsti ainult mälestus, sest igasugu metsavõimelised aparaadid on seal kuskil tee lõpus näitust korraldamas ja siis nad aegajalt nühivad seal tee peal ka sõita. Mingi madal aparaat oli aga üldse tee algusse jäetud, ju siis omanik teadis mis ees ootab. Kuidagimoodi saime sinna tee lõppu ja see umbes 5 km tundus veel pikem kui TLN-TRT tee. Edasi oli kummik varba külge ja minek. Esimene pisike veetõke võttis umbes 4 minutit, sest läbi vee ei näinud aga kaikaga sai torkida, et kui sügav on. Õnneks olid seal kivid kah, et mingi niisama sile põhi ei oleks. Kivid siiski oma eesmärki ei täitnud ja kumbki ei kukkund vette. Tuiasime läbi metsa ja raba ligi 2 km. Külm ei olnud, kõik asjad oli taevast ka juba otsa saanud ja seega ei olnud vahepealsest lumesajust muud kui valge vaip, mis suurepäraselt varjas kõik ees olevad lombikesed. Kuna maaameti kaardilt ei suuda me kumbki mitte midagi meelde jätta siis nühkisime mööda oma rada. Vahepeal oli ka episood kus ma rabaga oma kummikute küsimuses erimeelsusel olin. Aga ühte vanasõna meenutades olen ma rabast lollim, sest tema andis järele ja ma sain oma kummikuga seal edasi paterdada. Lõpus oli täitsa kobeda ahjuga maja. Maja ise enam kobe ei ole. Sebisime seal niisama ringi ja siis tuli meelde, et päike läheb kohe minema ja meil pole kummalgi ühtegi lampi. Panime logi kirja ja hakkasime oma jälgi mööda tagasi liikuma. Vahepeal kadusid jäljed ära aga me tegime kohe uued asemele. Tagasi suure vee juures olles oli juba päris pime. Mis tähendas, et selle liikuva vedelikuga maapinnavormi täpsemat kuju oli veel võimatum aimata. Tegelikult oli juba täitsa poogen kah, et kas kukud vette või mitte. Ei õnnestunud ka seekord saada jututeemat, et kes kui hilja mingil aastal looduslikus veekogus ujumas on käinud. Jäi veel see 5 km hirmsat teed mis tundus umbes 3 korda pikem kui enne. Aitäh juhatamast.

30 november 2011 leidis Raivo [raivo]
Plaan A Sõita kodust lähimasse autoga ligipääsetavasse punkti ja sealt jalgsi kohale. Hea plaan aga nõuab abivahendi kaasatassimist või selle kohapeal valmistamist. Suvel oleks asjal isegi jumet olnud. Plaan B Sõita head teed mööda mõistlikku parkimiskohta ja sealt jalgsi aardeni. Jalgsirännak on küll pikk aga ei midagi hullu. Jäi juba alguses katki kuna looduslikud olud erinesid kõvasti kaardi peal nähtust. Plaan C Läks käiku. Pikk autosõit mööda väga porist kuid siiski kõva põhjaga teed ja seejärel rabamatk. Kohaleminekuks piisas kompassist, kaarti vist ei võtnudki taskust välja. Vahetasin palli võtmehoidja vastu. Aitäh peitjatele! Seal kauges kandis leidub nüüd peale sõraliste ka palju saapaliste jälgi.

27 november 2011 leidis Maris, Anu, Margus ja Hando [hando]
Ilm tõotas tulla troostitu, kuid tegelikult saime üpris kuiva nahaga aardeni, sest vihm tegi meie jaoks väikese vahe sisse. Lõkkekohani viiv tee oli küll veidi hullus seisus, aga õnneks mitte päris läbimatu, nii et jalgsimatk ei kujunenud ülearu pikaks - tunnike sinna ja teine tagasi. Raba oli ka sõbralik ega omastanud ühtegi kummikut. EVEJ.

27 november 2011 leidis Margus ja Maris, Anu ja Hando [max]
STF. Kauget kanti on juba nädalajagu läbi sinise ekraani silmitsetud ja rabaradu otsitud. Tundus see raba ikka väga inimtühi ja mahajäetud. Kuid nii see polnud, metsamehed on oma laagri sinna püsti löönud ja olid kohal juba ammu enne meid. Ilm oli täna kehvakene, aga vihma tuli õnneks vaid vahel ja mitte hullusti. Seega sai üsna rahulikult üle raba astutud. Rabasaar tundus ikka suur, kui me nii kaugele ükskord jõudsime ja maja vastupidi väike. Esmaleiu au kuulub seekord seiklejatele - tiimile Quercus. Nad vist siin lehel ei logi, seega siis väike teade nende eest.Logiraamatus oli kirjas juba paari päeva tagune esmaleid. J: Dublinist toodud geocoini. Täname aardepeitjaid, tore raba ja mõnus jalutuskäik. Ning boonuseks on just õiges kohas olemas ka RMK Sinijärve puhkekoht. Seal sai pärast matka vorste grillitud, novembrikuus, +7 kraadi - mõnus :)

26 november 2011 ei leidnud Hanno & [loom]
Seekord ei leidnud. Valisime natuke raskema tee kah... http://hulludmetsas.blogspot.com/2011/11/kokkuvottev-heietus.html

20 november 2011 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".